Looma pärast ma siin olengi, täpsemini sookilpkonna pärast. Euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis) on Eestis nii haruldane, et teda pole isegi mitte Eesti punases raamatus. Enam kui sajand pole lõunapoolsemas Euroopas tavalist loomakest meie looduses nähtud, kuid siiski on salapärast roomajat mitmel korral kohatud vahetult teisel pool Eesti piiri. Zooloog Aleksei Turovski sattus sookilpkonnaga kokku ülikooliaegadel kusagil Valga – ent tõe huvides tuleks pigemini vist siiski öelda Valka – lähedal „üsna kenas madalas soos“. Ja just soo see oli, rabavesi, täpsustab Turovski hetk hiljem, on sookilpkonna jaoks vale happesusega. Niisiis seisis Turovski soos ja püüdis aru saada, millise lehe alla on varju lipsanud poole kämbla suurune hiidämblik Dolomedes fimbriatus („väga ilus loom, rohekaspruunikas, kollane pael ümber, minu armastus!“), kes just äsja oli mööda veepinda temast osavalt eemale pagenud, kui tundis korraga, et jälgitakse ka teda. Veest paistsid ainult kilpkonna silmad, „kuid loomulikult sain ma ta kätte. Oli nooruke loom, umbes 16sentimeetrise karapaksiga – nii nimetatakse kilbi ülemist osa –, pruunikasrohelist värvi, suurepärase kamuflaažiga, väga pika sabaga. Hästi tore loom: küünised olid pikad ja korralikud; teravad, ja kui ma teda käes hoidsin, siis püüdis ta mind kriipsata oma tagajalgadega, aga mina loomulikult hoidsin teda kinni täpselt keset keha.“ Turovski mäletab siiani neid „tillukesi, kollaseid lühikesi kriipsukesi“, mis („Issand, kui ilus!“) roomaja kilpi katsid, nagu sedagi, et „loomulikult üritas ta mind natuke hammustada“. Kuid fotoaparaati tulevasel tuntud looduseuurijal toona kaasas polnud ja ühel hetkel sai kohtumine läbi: „Loomulikult lasin ma tal minna!“

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…

…