500 aastat sõprust

1. september 1939 oli reedene päev. Suvi oli olnud põuane ning parkides pumpasid mootorpritsid norguvajunud lilledele vett. Ilm oli päikeseline, tuul oli õrn, pilvi oli vähe. Tuhandete kilomeetrite kaugusel hakkasid jõrinal liikuma tankid, õhku tõusid lennukid ja sõdurite marsisammud kergitasid teele väikesed kuivad tolmupilved. Tallinnas läksid samal hetkel seitse väikest sõbrannat esimest korda kooli, peas mitmevärvilised šleifid.

Järgmistel aastatel langesid pommid lähemal ja kaugemal, vallutati riike ja rahvaid, aga seitse väikest sõbrannat käisid hommikuti üksteise juurest läbi ning jalutasid siis tõusva päikese paistel Kevade tänava kooli poole. Rääkisid nad eilse päeva seiklustest, nagu poisid räägivad ninakollidest? Või uutest mõtetest? Järgneva päeva võimalikkusest − või võimalikkustest üleüldse? Ma ei tea. Mitte keegi ei tea. Aga nad rääkisid. Kiiresti ja aeglaselt, üksteisest üle hüüdes ja õrnalt teist lohutades, kutsuvalt ja kiivalt, naerdes või väikese sõrmega kuhugi näidates. Nad rääkisid. Ja nii kestis see seitsekümmend aastat.

Seitsmest sõbrannast, kes tutvusid 1930ndate lõpul algkoolis ning käisid seejärel läbi kogu nõukogude aja − ehk läbi kogu oma elu −, rääkis mulle esimest korda vanaisa. Karantiin oli selleks korraks lõppenud, ma tohtisin taas tema juurde minna, et tema tuhandete raamatute, vanade nõude ja mõnede veidi tolmuste maalidega vooderdatud Lasnamäe korteris kuulata lugu aegade hämarusse vajunud sõpruskonnast, kellest ei tea mitte keegi peale nende enda ja nende lähedaste − ja neistki on enamik juba surnud. Kübemeke, killuke, nähtamatu pudemeke ajaloos.

Vahepeal meie vestlus katkeb, vanaisa elukaaslane helistab ja küsib, millal Uno hakkab tema poole tulema, ta tahab talle lõunat pakkuda, temaga kohtuda ja temaga rääkida. "Mida vanem inimene," ütleb vanaisa leebelt, kui ta on toru ära pannud, "seda vähem tahab ta üksi olla."

Ja siis räägibki vanaisa seitsmest sõbrannast, kes ei teadnud midagi e-koolist, säutsudest, videokohtumistest, portaalidest, meilidest, laikidest ega sõnumitest, kuid teadsid ilmselt enam-vähem kõike sellest, mida tähendab istuda teise inimesega koos ning temaga rääkida, teda kuulata, teda lohutada või teda turgutada.

“Aastakümned möödusid täis jutuajamisi, mis ei jätnud endast maha mitte ühtegi märki.”

Laine. Ilse. Vivi. Maret. Vilma. Silvy. Lia. Kes nad päriselt olid, seda ma ei tea. Naised ise sõna ei saa, sest peaaegu kõik on surnud ning kirju või päevikuid nad endast (peaaegu) maha ei jätnud. Võib-olla ei tahtnud nad jälgi jätta ka ise. Üks naine oli enne surma oma fotoalbumist mitukümmend pilti kokku korjanud ja teadmata kohta peitnud. Teine on keelanud oma kirjade kasutamise.

Nende tegevusest ja tahtmistest pole jäänud ühtegi ajalooallikat peale teiste inimeste mälestuste, mis – nagu kõik mälestused – on juhuslikud, hüplikud ja kaugel lõplikust tõest. Seitsmikust kirjutamise põhjus on aga ometi nende elulugudes, olgugi need kokku luuletatud teiste poolt: sest just sealt, mikroajaloo pragudest, võib meie maailma imbuda rohkem solidaarsust, ühtehoidmist ja tuge kui kõigist mastaapsetest Sündmustest või Tähtsatest Isikutest kokku.

Esimene märk neist on üks foto. Klassitäis tüdrukuid vaatab kaamerasse, kõigil on seljas tumedad valge kraega kleidid, nende juuksed on sõlmitud palmikusse, paljude suud on paotunud teesklematuks naeratuseks. Võib-olla on see ainuke foto, mida nende koosolemisest üldse kunagi tehakse, ja nad aimavad, et on ühe müsteeriumi osalised, kohe jäävad nad igaveseks alles − oleks ainult tulevikus vaatajaid. 

Pärast seda fotot lähevad aastad ning Kevade tänava kooli tüdrukute klassist pole ainelisi jälgi. Ehk on teadmata paikades mappide vahel alles mõned klassitunnistused, mõned kergelt roostes servadega värvilised plekk-karbid − tuleb loota. Kui mulle ulatatakse Vivi päevik, pudeneb sealt välja 70 aastat tagasi kuivama pandud läbipaistev ja peaaegu paberiks muutunud nartsissiõis. „Oleksin võinud kõike kujutleda, kuid mitte seda, et tuleb päris lihtne lõpp, kui kõik unistused olid veel täitumata ja polnud õieti veel mitte midagi olnud,“ on Vivi päevikusse 1949. aasta teisel jõulupühal kurva tõsidusega kirjutanud. 

Siis taas fotod. Kaks sõbrannat kükitavad naerdes, heledad kevadmantlid seljas, nad on tulnud Kose-Lükatile sinililli korjama, nende õlad on tihedalt teineteise vastu surutud. Või – sõbrannad koos, portfellid käes, naeravad avaralt ja kergelt, üks vist isegi laulab. Või – nad kükitavad, rohi kasvab, kusagil aga jahitakse metsavendi. Kõik naeratavad, üks hoiab käega lõuga, nagu teeks järele mõnda suurt mõtlejat. Mõned vibutavad bravuurikalt rusikaga tundmatusse suunda, huulil muie. Võimalik, et nad on hakanud lõpetama järjekordset klassi ja tunnevad seda värsket pidurdamatust ja kõigi võimaluste vallaolekut, mida ainult noored tunnevad. Fotode taga aga hüüdnimed: Carmen. Beggy. Medy.

"Möödunud on siis jälle üks kooliaasta täis ilusaid mälestusi, küll rõõmsaid ja kurbi, kuid siiski nii ilusaid ja armsaid, täis põnevust, pettumusi ja õnne," kirjutab teismeline Vivi rohkem kui 70 aastat tagasi päevikusse. "Aasta on möödunud linnulennul ja on tunne, nagu kogu aasta oleks vaid kestnud ainult silmapilgu." Ja ometi mahub nendesse silmapilkudesse palju.

Talviti käiakse koos suusatamas, suviti lebatakse Pirita rannaliival kõrvuti kõrvetava päikese käes, vahel sõidetakse koos sinna või tänna ning korjatakse koos lilli või nositakse saia. Koos minnakse vaatama ka jalgpalli, võrkpalli või mootorrataste ringrajasõitu. Kuna jalgrattaid on vähe, laenatakse neid üksteisele ja käiakse rühmiti sõitmas. Jalutatakse niisama linna peal, tullakse lihtsalt üksteise juurest ilma ette teatamata läbi ning minnakse siis koos ilma erilise sihita kõndima, täites kõik need tunnid oma mõtetest ja tunnetest rääkides.

22. juunil 1948 tuleb näiteks Lia külla Vivile, koos tehakse "natuke nalja aias", hiljem minnakse Ilse juurde. 30. aprillil 1950 käiakse aga koos iga-aastasel matkal Kosel, kus nähakse kahte ussi (üks uss jookseb eest ära, teine lidub järele), viimaste lumehangede vahel on palju sinililli, merel on valged vahused lained, jõgi on ilus sinine ja mets kohiseb nii, et ühele sõbrannale meenuvad lapsepõlve metsad Kohilas. Millised tühised täpped inimkonna ajaloos! Ent ometi on meil need hetked alles, need on dokumenteeritud, nii et hoidkem neist kinni ja andkem neile väärtus − elati, käidi koos, räägiti.

Ühel päeval minnakse lauluväljakule jaanitulele, on lõbus. Kohale ilmutakse kõigile sünnipäevadele, kord kingitakse ühele sõbrannale raamat ja valged taevatähed. Mõnel pühapäeval käiakse kiriku juures leerilapsi vaatamas, vahel minnakse õhtuti kohvile, kauguses tõmmatakse samal ajal kriginal ette raudne eesriie.

Käiakse kinos, vaadatakse filme nagu "Josep, Johann ja Eddy" või "Operett" ("Haruldane film, mäng ja muusika, puudutas mind hinge põhjani," kirjutab Vivi). Reedeti toimuvad vahel pannkoogiõhtud, kohal on kogu "meie 7", süüakse pannkooke, aga see on vaid katteloor, sest tegelikult "oli tore, naerda sai päris parajat moodi, kuulasime raadiot, mängisime kaarte ja olime ülemeelikus tujus". Kord lähevad kaks sõbrannat sauna, vihtlevad ja viskavad leili, kuigi üks neist pidi tegelikult minema hoopis kellegi Kaupoga "Silvat" vaatama − aga mis loeb üks Kaupo? Novembris minnakse kohustuslikule rongkäigule, ning jah, meie oleme õppinud, et seal kanti Lenini ja Stalini pilte ning lauldi õõnsaid laule, kuid need seitse sõbrannat lõid hoopis "meile omast tralli". Millist? Kuidas? 

Ja siis on veel 1940ndate peod. Kui oli õnnestunud saada valged tennised (nende ootel oldi valmis pikemalt seisma kui suhkrusabas), mindi koolipidudele Hariduse tänaval, Reaalkoolis, Sakala tänaval. Tantsiti, hiljem aga jalutati koos läbi öise linna. Koju jõuti tavaliselt pool üks või pool kaks öösel.

Kusagil sepitsevad plekkmantlites mehed järjekordseid küüditamisi, aga sõbrannade südames tuksub midagi palju suuremat. "Arvan, et kõige tähtsama osa on etendanud just need [peod], mis on annud ka hingele midagi, jättes mälestusi ja luues lootusi ja unistusi," kirjutab Vivi oma päevikusse, ja sulgeb selle siis. Mõned kuud hiljem kirjutab Lia paar lehekülge edasi: "Sõprus, mis ei tohiks puruneda kunagi!" 

Seitsme sõbranna loos ei ole mitte midagi erilist. Kui te ootate mõnda dramaatilist juhtumit, siis neid ei tule. Vanaisa räägib mulle neist ajal, mil kogu ühiskond on avastanud uue virtuaalse suhtluse võlud. Koroona kaasatoodu ei ole enam sundolukord, vaid midagi ägedat, lahedat, tulevikku näitavat. Mõned poliitikud kutsuvad üles hariduses üha enam veebikooli kasutama, ei ole vaja õpetajaid ning õpilasi ühes ruumis hoida, ei ole vaja. Kutsutakse koosolekuid pidama ainult veebis, rääkimine asendada logimisega. Ma ei tea. Midagi selles tundub väga õige − me võidame aega, vestleme kiiremini ja tõhusamalt, me suhtleme rohkem. 

Ja teiselt poolt kuulen tudengitest, kes pärast paarikuist veebiõpet on depressioonis. Räägitakse lastest, kes on kodus peaaegu hallitama läinud, sest kuigi nende käes on kümneid tõhusaid suhtlusplatvorme, ei saa nad osa füüsilise suhtluse eripäradest − lobast, grimassidest, õrnadest tõugetest.

Loen sotsiaalteadlasi, kes ütlevad, et mida suurem on näiteks keegliklubis osalejate arv, seda tihedamad on sotsiaalsed võrgustikud ning mida rohkem säärased lähedased ja tugevad sidemed inimeste vahel lagunevad, seda kiirem on sotsiaalne ja majanduslik allakäik. Ma ei tea. See kõlab tõenäoliselt. Sest kuigi need seitse sõbrannat − seitse inimest! − ei tegelenud igapäevaselt majanduskasvuga, võis just nende õlul olla mingil kummalisel moel ühiskonna tegelik edasiviimine. Kuidas? 

Näiteks kui Vivi on 1948. aastal kurb (armastus), siis Lia lohutab teda. Kui Mareti poeg ennast tapab (armastus), tulevad kõik kokku. Kui Laine ei taha enam elada ja joob liiga palju, kutsutakse teda ikkagi külla. Kui Lia abikaasa maetakse, ilmuvad välja sõbrannad, turgutavad ja päästavad teda. Kui lähevad lõhki abielud, surevad lähedased, pettutakse elus või leinatakse minevikku, kohtuvad seitse sõbrannat, istuvad kes kuhu, on hetke vaikselt, ja kinnitavad siis taas selle inimestevahelise sideme, millest olulisemat on raske välja mõelda – sõpruse.

“Need sõbrannad ei unelenud minevikus, nad tahtsid elada − ja elada nüüd, keset tossavate tehaste, defitsiidi, tsensuuri ja maipühade virvarri.”

Hääled tõusid ja vajusid, üksteise jutule segati vahele ning oma poollause kuuldavaks tegemiseks tõsteti vahel nivood sedavõrd, et vähemalt ühe sõbranna tütar mäletab seda siiani − ja see on ka täpseim mälestus, mis tal neist vestlustest meeles on. Isegi need, kes laua taga istusid ja ka ise suu lahti tegid, ei mäleta enam üksikuid mõtteid, rääkimata teemadest, millest räägiti. Aastakümned jutuajamisi ei jätnud endast maha mitte ühtegi märki. 

Kui ma proovin leida sobivat kujundit, ei tule mulle pähe midagi paremat sõnast voolamine. Rääkimine voolas, nagu voolab suur lai jõgi suve lõpul: soojalt, rahulikult, vääramatult, saateks kahvliklõbin ja naerupahvakud. Lõppes Teine maailmasõda − nemad rääkisid. Inimene lendas Kuule ja leiutas arvuti − nemad rääkisid. Churchill pidas kõne, Kennedy kukkus ettepoole, Gorbatšov lammutas impeeriumi − nemad arutasid, lohutasid, vaidlesid. Metsadesse ilmusid ja sealt kadusid metsavennad, Berliinis langes müür, reastati genoom, rublast sai euro, Valgrest Eplik ja kalurikülast Viimsi eeslinn − aga seitse sõbrannat, jäänud selle aja jooksul mõned aastakümned vanemaks, vajunud veidi kühmu, võtnud veidi kaalus juurde, kaotanud mõned hambad ja matnud mõned lähedased, rääkisid endiselt, ja laud nende ees oli kaetud kartulisalatikausside ja väikeste ääreni täis pitsidega, millele esialgu vaid huuled vastu pandi.

Istuti väikestesse tubadesse pakitult tihedalt üksteise kõrval laua taga ning puhta valge linaga kaetud lauale asetati baroksed vaagnad, õhulised kohviserviisid, väikesed koorekannud ja hõbetatud suhkrutoosid, ning nende vahele klaasist vaasikesed, kuhu hoolikalt pandi hooajale iseloomulikud lilled − kannikesed, tulbid, piibelehed.

Naistel olid seljas väärikad tumedad kleidid ja kaelas valged minimalistlikud pärlikeed, soengud sätitud ning sisse veetud mõni laine, ning nende kõrval (kellel oli) alati abikaasad, kes ei kandnud midagi alla ülikonna, kuid kes ikkagi olid määratud olema vaid kaasahulpijad selles sõbrannade elukestvas rääkimisjões. 

Keegi haaras alati kaamera ja proovis neid koosolemisi jäädvustada, tabada seda olulisimat. Inimesed ei tardu surnud ühisfotoks, säriaja viivukese sekundi jooksul kummarduvad nad teineteise poole, haaravad üksteisel kaelast või löövad naerdes käsi kokku, lausuvad toosti või toetavad küünarnukid lauale ja kuulavad tõsise näoga. Midagi nendel tummadel fotodel hõigatakse, öeldakse, sosistatakse, tsiteeritakse, midagi nendel hetkedel, mis on sama üürikesed nagu suvepuhkus või mesilase elu. Inimesed tahavad siin vaid üht − olla koos.

Neid kõiki, nii mehi kui naisi, ühendas sirge rüht − fotodel on näha nende selgade sirgust, õlad on elegantselt taha lükatud, ja kui käed hoiavad kaarte või kahvlit, siis paindub õrnalt vaid pea, mitte kunagi ei kaardu selg küürakile, õlad ei vaju eales längu, kõht ei lähene ähvardavalt lauaservale. See rüht, nagu iga rüht, peaks millestki kõnelema. Elujaatusest ja optimismist? Uhkusest ja väärikusest, võib-olla isegi sümboolsest distantseerumisest ümbritsevast lösakil tavalisusest, mingist keerukast kombinatoorikast, kus saavad kokku mõttelised 30ndad ja eluline 70ndate kartulisalat? 

Vahel kirjeldatakse seda põlvkonda "viimase Eesti põlvkonnana", nad justkui jätkasid 30ndaid, hoidsid midagi alles, hiljem aga ehitasid end ümbritsevast nõukogude tegelikkusest isolatsiooni, barrikadeerisid ennast köökidesse või elutubadesse ning kujutasid ette, et selles vaimses tsitadellis elatakse mingil moel teistmoodi. "See oli käitumuslik oaas nõukogude olmes," mäletab ühe seltskondlase laps. Läbi käiakse abielupaariti. Laud peab olema kaetud. Alkoholi juuakse, aga purju ei jääda. 

"Kommuniste meie seas ei olnud," ütleb vanaisa. Üks Viviga kokkupuutunu mäletab tema solvumist, kui tervitades ei ulatatud kätt − nii ei olnud kombeks. Pärast jutuajamisi pandi sageli peale grammofonimuusika, vähesed toolid lükati seinte äärde ja vabastati mõned ruutmeetrid mõnes paneelelamus, et seal keerutada fokstrotti, valssi või argentiina tangot − all tänaval sõitmas linna esimesed trollid. Nõukogulikke pühi ei tähistatud, jõulude ajal toodi tuppa kuusk ning mitmed ei vaevunud sel hetkel isegi kardinaid ette tõmbama.

Ent ometi ei paista see oletus olevat päriselt tõsi. Isegi kui loodeti üles ehitada üks illusoorne ruum, mingisugune sektsioonkappide ja nurgadiivanite vahele ehitatud ajalooline miraaž, siis mälestused sellest ei kõnele. "Kui meil ka oli 30ndate kombestikku," ütleb Vivi lesk, "siis mitte teadlikult. Me ei mõelnud, kuidas me käitume. Me lihtsalt olime." Need sõbrannad ei unelenud minevikus, nad tahtsid elada − ja elada nüüd, keset tossavate tehaste, defitsiidi, tsensuuri ja maipühade virvarri. 

Nad olid läinud esimesse klassi siis, kui algas viimane iseseisva Eesti aasta. Kuuenda klassi lõpuks olid nad läbi teinud esmalt Nõukogude, seejärel Saksa ja siis veel kord Nõukogude okupatsiooni. Kuue aastaga kolm tõde. Teismeliseks saades olid nad näinud rohkem poliitikat, kui meie kogu elu jooksul. Riigikorrad olid vahetunud, tõed olid nihkunud, värvid olid valgunud laiali ja siis igal sügisel taas uutmoodi kokku pandud. 

Võib-olla seetõttu ei viitsinud nad kogu ülejäänud elu sellest enam rääkida. Neile ei toonud radikaalseid muutusi kaasa Stalini surm, Hruštšovi sula, Brežnevi stagnatsioon ega Gorbatšovi perestroika − kõik jätkus omas vääramatus rütmis, mille dikteeris sõbrannade omavaheline dünaamika. Milline see oli? Palun, näide. Kord läks Lia tütar emale külla, laskis all fonoluku juures kella, kuid ust keegi ei ava. Aga ema aknast kostub kära ja lärm, ema räägib sõbrannadega juttu, üksikuid sõnu pole võimalik eristada, on ainult aru saada energiast − ja kostab see kõik alla tänavale kuuendalt korruselt! Ema! Halloo! Lia!!

Ent need naised polnud pelgalt energiapallid, jutukad lohutajad ja solidaarsed sõbrad. Kõigil neil oli – nagu öeldakse – siin elus oma asi ajada. Näiteks Liale meeldis sport, meeldis kõige rohkem. Juba koolitüdrukuna meeldis talle turnida, joosta, lipata, tunda, kuidas piimhappest täidetud reielihased ometi suuski mäe otsa lükkavad. Kuid Lia trump oli sportvõimlemine. Aastad läksid, ja tema selg paindus üha graatsilisemalt ja tema käed liikusid selles imelises sünkroonis, mis meenutab kuuvarjutuse millimeetri täpsusega mõõdetud nihkeid. 

Sellest pidigi saama Lia tulevik, ta oli otsustanud − Tartusse spordimeditsiini õppima, mida siis veel. Ja siis katastroof. Eksamid juba käivad, Lia suunatakse ronimisredelile, ta läheb, see on tema teine kodu. Mida soovite, painded, jalatõsted, tirel? Ja ometi midagi juhtub. Käsi jääb millimeetri võrra hiljaks? Jalas ootamatu kramp, eksamipinge lööb välja säärelihases? Me ei tea. Teame vaid, et Lia kukub. Tume mütsak või hele raksatus ühes 1950ndate Tartu võimlas − ja Lia unistustel on igaveseks kriips peal. Kui ta lebab haiglavoodis, ütleb arst talle, et sportida Lia enam ei tohi, selgroog on katki. Me võime vaid oletada, ja oletagem siis − seitse sõbrannat kogunevad palatisse, paitatakse Lia pead, öeldakse häid sõnu. Pea vastu. See pole maailma lõpp. Sa oskad veel nii paljut. Elu läheb edasi. 

Lia selg paraneski. Ta ei loobu sportimisest  − korvpall, suusatamine, ujumine. Kui ta Eesti Raadiosse tööle läheb, on muidugi sealse võrkpallinaiskonna liige. Kolleegid mäletavad, et mööda koridori vastu tulnud Lia samm oli hoogne, ta oli pikk ja sportlik, ta nautis oma kehas olemist, nagu mõni meist naudib mundri kandmist või mõni teine puu all pikutamist. Veel kõrge eani jälgis ta telekast pingsalt nii iluuisutamist kui ka iluvõimlemist – istus tugitoolis ja vaatas „heldinult“, nagu mäletab tema tütar, selgroog justkui murtud ja ometi murdumatu.

Lia töötas raadios tehnilise toimetajana, kes vastutas selle eest, et igal õhtul toodaks järgmise päeva saatelindid tema juurde, kus ta kontrollis nende korrasolekut ja täpsust. Linti keriti edasi ja siis tagasi, seejärel uuesti edasi ning veel edasi. Lia päevad möödusid kuulates, kuulates, kuulates − kõrvaklapid peas, istus ta oma töölaua taga ning kuulas hommikust õhtuni reportaaže kaugetelt maadelt, intervjuusid kuulsate sportlaste või karastunud poliitikutega, soovisaateid ja keelenõuandeid. Lindid keerlesid vaikse surinaga, Lia aga istus hämardumiseni, kõrvaklapid peas, ning pani tähele iga krõpsu, iga koperdamist, iga kummalist sahinat. Kui Lia lõpuks õhtul koju jõudis, oli ta igasugustest helidest niivõrd väsinud, et kõik raadiod keerati kinni, grammofonilt tõsteti nõel ning isegi lapsed rääkisid veidi vaiksemalt. Seal, vaikuses, puhkas Lia alati kõige paremini.

Ja ometi valis Lia endale meheks helitekitaja – dirigent Heino. Heino oli kooride juhataja, alatasa kuhugi kiirustav ja tõttav mees, portfellid täis noote ja noodilehti, suu ümisemas uut viit, pea kalkuleerimas interpretatsiooni nüansse, pilk veidi hajevil. Kui järgmistel aastakümnetel poleks olnud Liat, kes alati tema püksid triikis ning voodile tema pestud ja puhastatud fraki leebelt valmis sättis − ainult võta ja pane selga! −, siis kas olekski Heinost saanud sedavõrd kuulus dirigent, kui temast sai? Me ei tea. Mõned arvavad, et mitte: Lia ohverdas oma ambitsioonid, et abikaasa täht saaks särada. Ja ometi, kui tema maja eest möödusid laulupeo rongkäigud, siis peatus ka aastaid pärast Heino surma Lia akende all endiselt Ellerhein ja hõikas üles rõdule tervitusi Liale. 

“Ja seal, nõukoguliku armupesa keskel suudlevadki Vilma ja tema kuulitõukaja, nende selja taga moodsa disainiga põrandalambid.”

Neil sündis kaks last. Marist sai graafiline kujundaja, Tõnust aga samuti dirigent, kelle hoogne kõnnak meenutavat tema ema oma. Lastel palus Lia vahel laulda "Noorus on ilus aeg", see laul meeldis talle üle kõige, aga mitte nostalgiast, vaid seetõttu, et tema elaski nagu noor. Kuigi murtud selgrooga, suutis ka vanas eas tõsta naksti! jala kõrva äärde. Mängis sulgpalli ja koroonat, korraldas nooleviskevõistlusi, võõrustas külalisi, vajadusel istus nendega laua taha ja mängis ka bridži. Lohusalus suvitades käis seenel, marjul, ujumas. Kui lapsed tõid topsitäie mustikaid, küpsetas kohe kooki. Hiljem aga hakkas kuduma: sokid, kümned sokid. 

Heino surm oli aga tragöödia. Lia vajus kokku, kurbus oli ületamatu. Ja siis − koputus uksele, telefon heliseb. Sõbrannad tulid, tõmbasid tema ümber tihedalt kokku nagu kumm juuste ümber, ja hoidsid, lohutasid, turgutasid. Andsid Liale tagasi tahtmise elada.

Veel ühendavaid jooni sõbrannade vahel. Töökohti ei vahetatud, ühele kohale oldi truud – Ilse näiteks töötas ühes ja samas kohas üle 60 aasta, teised 20, 30, isegi 40 aastat. Ent kuigi nad kõik olid silmapaistvalt edukad, lihtsalt suurepärased oma töös, pälvides ordeneid ja aunimetusi, kolleegide või õpilaste tunnustuse – tõesti, lausa hämmastavalt usin sõpruskond –, siis juhtivale kohale ei lastud neist peaaegu kedagi. 

Näiteks Vilma oli keemiatehase "Flora" kõige tublim töötaja. Sajad, isegi tuhanded inimesed töötasid „Floras“, segasid värve või dekoreerisid küünlaid, kuid ainult Vilma sai nii Tööpunalipu ordeni, Eesti NSV teenelise tööstustöötaja aunimetuse kui ka riikliku preemia. Ainukesena tuhandete seas! Töötas tsehhis number neli, parkmetsa ääres mitte kaugel tuberkuloosikliinikust, ning vähemalt üks kord kirjutati temast ka ajalehes, kus tõsteti esile Vilma usinust ning töökust. Aga mille eest ta need preemiad sai? Selle eest, et ta maalis käsitsi väikeseid pöialpoisikujulisi parfüümipudeleid. 

Aastakümned läksid, kuid tema kastis pintsliotsa kollase sisse ja tupsutas Unimütsi habet, siis aga punase sisse ning kattis Toriseja mütsi. See oli suur vastutus, pudelid olid populaarsed, 60 töötajat maalisid neid käsitsi, neid viidi isegi välismaale − neid, ja odekolonni "Maikelluke", milles hõljus naturaalne maikellukeseõis. Vilma töötas hiilgavalt, tublisti, elurõõmsalt, kuigi odekolonni tehti kunagise eramaja keldris ning piirituseaurude plahvatamise korral oleks õhku lennanud kogu tsehh. Ometi Vilmat ühelegi juhtivale kohale ei lastud ja pole ka imestada, sest üleüldse oli läbi aegade "Floras" tsehhijuhatajateks tervelt  16 meest, aga ainult üks naine. 

Samas tehases töötas ka Vilma abikaasa − samuti Heino. See Heino oli aga hoopis kuulitõukaja ja mitte niisama raudmuna loopija, vaid maailmaklassist, Euroopa kolmas! Pikkust peaaegu kaks meetrit, Eesti meister nii kuulitõukes kui kettaheites, rekordite omanik ja koondiste liige, aga nüüd töötas koos oma Vilmaga "Floras". Heino ülesandeks oli tehast varustada, näiteks oli korduvalt raskusi PVA-dispersiooni ning pentaftaallakkidega, kord katkes aga linaõli import Argentinast ja üks erakordselt külm talv katkestas üleüldse igasuguse transpordi − kuid Heino võlus ikkagi kõik vajaliku kusagilt välja. 

Kui Vilma ja Heino abiellusid, olid muidugi kohal ka sõbrannad. Pulmapidu toimus nagu ikka korteris, laua peal on näha mitu morsikannu, pudel viina, karahvinis aga mustjas vedelik. Taustal läbi akende on paista paneelelamu tüüpaknad, aknalaual on aga kaktus. Ja seal, nõukoguliku armupesa keskel, suudlevadki Vilma ja tema kuulitõukaja, nende selja taga moodsa disainiga põrandalambid. Sündis ka laps, väike poeg, tehas aga varustas kõige vajalikuga − sööklas saadi soe toit 15-protsendise allahindlusega, suviti mindi tehase kaudu saadud tuusikuga Pärnu sanatooriumi "Rahu" või "Estonia", lapsed aga viidi tehase organiseeritud pioneerilaagrisse. 

Millalgi 1960ndate lõpul sõitsid Vilma ja Heino esmakordselt ka Aegnale, tehas oli soetanud sinna suvemaja − puhas liivarand, vaheldusrikas loodus, männid, vaikus ja eraldatus. Sõbrannadele külla minnes võttis Vilma alati kaasa mõne pöialpoisi, kinkis lastele, mõned pudelid on neil alles siiamaani. Elu nagu muinasjutt, ja selle hinnaks ainult lojaalsus "Florale", pühendumine, järjekindel töö. Mis sai Vilmal selle vastu olla? Ikka ja jälle kastis ta pintsli helesinise sisse ja värvis üle näiteks Õnneseene või kollasega Aevastaja. Kastis ja kastis, kuni ühel päeval tundis ennast natuke halvasti, siis aga juba veel halvemini, lõpuks päris halvasti. Seitsme pöialpoisi värvimisest tekkinud mürkgaasid olid Vilma organismi tunginud, seal aastakümneid settinud ja nüüd oli Vilmal vähk. Tema matustel olid kohal kõik sõbrannad.  Nüüd oli neid jäänud kuus.

Silvy aga lahendas juba lapsena vabatahtlikult matemaatikaülesandeid. Lihtsalt võttis kätte vihiku, kirjutas sinna mõned valemid või tehted ja proovis võrdusmärgi taha saada midagi, mis krooniks tema pingutusi ning näitaks hetkeks valgust numbrite (või kogu maailma) tumedas segadikus. Ta lahendas ülesandeid ka sõbrannade eest, vaikse loomuga Silvyle meeldis nõnda, teha midagi meeldivat ja pälvida sellega sõbrannade austus − miks mitte, sest kui maailmas on oma koht sõdadel ja ülbitsemisel, siis olgu oma koht ka altruismil.

Pärast kooli lõppu läks Silvy edasi õppima ja muidugi matemaatikat, ning pärast ülikooli hakkas tööle matemaatikaõpetajana. Tema poeg mäletab ema rahulikku loomust, kui ta õhtuti lambivalgel kümnete, sadade, lõpuks juba tuhandete laste matemaatikavihikuid parandas – järjekindlalt, kannatlikult, et iga päev natukene siia maailma tarkust juurde tuua. Näidata, mida tähendab parem arusaamine numbritest ning milline võlu on valemitel. Kui tangensid ja ruutjuured rahulikus vääramatus rütmis seisid, tundis ehk Silvy rahulolu ja turvalisust – lootkem seda, sest mitte keegi ei mäleta, et Silvy oleks tahtnud saada direktoriks või suunata vägede marssi Poltaava peale.

Tõsi, Laine oli keraamikatehase peakunstnik. See oli oluline koht, Laine oli sinna läinud kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist 1956. aastal ning jäi kord leitud töökoha juurde kuni pensionini. Keraamika järele oli sel ajal tekkinud plahvatuslik nõudlus, üle Tallinna püstitati uusi elamurajoone ning korterite sisustamiseks otsustasid inimesed soetada endale mõne vaasi, keraamilise figuuri või ka lihtsalt lauanõu. Tehase ladude ees seisid kaubamaja daamid järjekorras, haarasid ahjudest alles väljunud nõud ja viisid kibekiiresti müüki.

Kui Laine tehasesse tööle asus, tehti seal karufiguure ja nitrovärvidega värvitud lambijalgu, aga üpris varsti asusid tema alluvusse tööle tugevad kunstnikud, kes ei hakanud jändama rahvakunsti odava matkimisega, vaid tegid põhjamaiselt moodsaid lauanõusid või vaase, seinatahvleid või kausse. Tähendab, Laine aitas ümber kujundada meie elukeskkonda. Mis aga mõjutaks meie elamise kvaliteeti rohkem kui keskkond? Laine organiseeris, koostas plaane, kujundas väljapanekuid, suhtles ministeeriumiga, dokumenteeris, vormistas sertifikaate − tööd jätkus tublisti. 35 aastat juhatas Laine keraamikatehast ja kuigi te pole ilmselt Lainest kunagi midagi kuulnud, on suure tõenäosusega teie köögikapis mõni tema disainitud kauss (ta kinkis neid ka sõbrannadele) või teie ema korteris mõni keraamikatehase rõõmus figuur, toomas natuke õnne meie halli argipäeva, kujundades meie maitset kargemaks, põhjamaisemaks, moodsamaks − sest elada tuleb ikkagi täna.

Ta sobis oma tööpostile nagu valatult, lõbus ja aldis suhtleja, organiseerija, peaaegu et väsimatu. Oma ametikohta ta üles ei puhunud, kunstnikud ja tsehhijuhatajad olid otse loomulikult võrdväärsed kolleegid. Vahel võttiski välja malelaua ja istus meestega ratsude ja vankrite taha. Võib-olla oli see koketerii, võib-olla ka hillitsetud võimuvõitlus, võib-olla aga hoopis midagi muud, ent kogu selle inimliku suhtluse väliseks vormiks valis Laine Läti gambiidi ja Grünfeldi kaitse. 

Ennast Laine eriliseks kunstnikuks ei pidanud. Kujundas küll imeilusaid vaase, keraamilisi kujukesi (tüdrukuke kassipojaga, poisike mõtlemas, naine lilleõiega), isegi väikese kohviserviisi (ja pani sellele nimeks "Male"), ent kui kolleegid soovitasid astuda kunstnike liidu liikmeks, puikles ja ei esitanud isegi avaldust. Oleks pidanud tegema isikunäituse, aga tema ei teinud – vältis isegi rühmanäitusi, lihtsalt ei soovinud, kartis põrumist, hiljem aga pidas end juba liiga vanaks, kuigi oli alles 30ndates. Miski ei lubanud tal olla enesekindel. Ajastu? Tsehhijuhatajad? Isiklik sisemine ebakindlus? Ei tea. Ja kuigi Laine naeratas palju, oli sõbralik ja isegi noortele tulijatele ütles esimese asjana, et keraamikatehases ei teietata, kõik on "sina" peal, siis kolleegid märkasid, et ta suitsetas katkematult −  üks sigaret kustus, teine süttis. Kui kohvi jõi, siis ainult väga kanget, ja suhkrut kuhjas sinna lusikatäite kaupa. Mingi varjatud mure. Naeratuse taha peidetud kurbus. Ei tea.

“35 aastat juhatas Laine keraamikatehast ja kuigi te pole ilmselt Lainest kunagi midagi kuulnud, on suure tõenäosusega teie köögikapis mõni tema disainitud kauss.”

Nii läkski Laine elu: 35 aastat keraamikatehase peakunstnik, üks ja sama marsruut igal hommikul ja igal õhtul, ja keraamikaga seotud väljakutsed, probleemid, küsimused. Meile võib see kõik tunduda peaaegu rutiiniina, kuid Laine leidis sellest rõõmu.

Kui tulid uued ajad ja Laine pensionile läks, igatses ta ikka tagasi tööle. Elas Pirital uhkes majas, maja ümber kena aed, aias suur koer, aga tema võttis aeg-ajalt seinakapist pudelikese, valas endale pitsikese, mõtles õhtuhämaruses või hommikuhahetuses, mil keegi veel tänavatel ei liikunud, nende aastate peale keraamikatehases. Vahel võttis ka telefoni, valis mõne vana kolleegi numbri, rääkis sellest ja tollest, lihtsalt et taas kuulda neid hääli, mida oli kuulnud juba tuhandeid kordi savipõletusahju juures või kohvinurgas. Ei saanud küll keraamikatehasest, ei saanud, ja kaotas tasapisi ka elu mõtte.

Mehed olid teda alt vedanud, abielu polnud õnnestunud, üksindus hiilis ligi. Suri ema, ja siis suri ka koer, ja ei tahtnudki Laine enam elada. Kapseldus, sulgus, aeg-ajalt astus taas seinakapi juurde, võttis välja pudeli ja otsis lohutust sealt, kust me kõik. Kell tiksus, seina peal olid aga mõned tema keraamilised kujukesed, põrandal tema jooniste järgi tehtud vaasid, köögikapis mõned tema kujundatud kausid. Aga õues juba hämarik ...

Veel ühendavaid jooni sõbrannade vahel. Arvamus, et elu tuli elada. Elada! „Minu rollis, minu unistus – õnn, õnnelik olla,“ kirjutab Vivi juba noorena. „Tunnen oma tööst rõõmu. Jah, ka töö võib olla tõeliseks õnneks. Kui suudaksid olla nii õnnelikud kõik, poleks ilmas viletsust.“ Tähendab, põhjalikud oma tööasjades, kirglikud oma huvides, ja siiski mingi elutahe veel. Mäletatakse nende erilist energiat, tugevalt kiirgavat jõudu, hoogu, elaani. Elati nagu homset ei oleks − väljas sadas halli nõukogude vihma, aga nemad elasid, elasid! 

Said ikka ja jälle kokku ning muudkui elasid. "Neil polnud mingit erilist teemat, mis neid oleks sidunud," ütleb mu vanaisa. "Tuldi kokku, sest oldi harjutud." Lapsepõlv, hea küll − kuid kohtudes ei rääkinud nad ainult sellest. Need seitse sõbrannat polnud heietajad, energiliselt keskenduti ainult tänasele, sest elati tänases. Näiteks Maret ei kõhelnud kunagi, kui oli tarvis millegi hea peale raha kulutada. Ta polnud laristaja ega tuulepea, ta lihtsalt tahtis elada − ja hüüumärgiga, elada! Maret oli pikka kasvu, ta kõrgub grupifotodel nagu Gulliver enne kääbustemaalt lahkumist, ja koolitüdrukuna soovitati talle muidugi panna see kasv tööle millegi hea nimel − näiteks võrkpalli. 

Maret tõmbaski iga nädal selga dressipluusi, pani peopesad vastamisi ning võttis pehme mütsuga kusagil hallis võimlas vastu järjekordse pommlöögi. Pärast keskkooli lõppu läks Maret Tartusse agronoomiat õppima, sest arvas, et selle erialaga käib kaasas ka ratsutamine, ja hobused talle meeldisid. Pakkis kaasa ka dressipluusi, jätkas võrkpalliga, rühkis võistkonna liikmeks ning 20-aastaselt oli Maret Eesti meister. Tema, Maret − ja võrkpallitšempion! 

Kust tuli see uljus, ei tea keegi. Tema isa oli olnud Eesti piirivalves luurelendur, aga suri ikkagi rahulikult keset seenelkäiku Loksa metsas kännu otsas. Maretil oli kuus õde ja venda, aga ainult tema läks teise linna õppima. Pere hoidis hinge kinni, Maret tundus neile eluvõõras, aga tema, olge lahked, lõpetas agronoomia cum laude. Pärast seda aga läks tööle ajakirja "Sotsialistlik Põllumajandus" aiandusosakonna toimetajaks. Tellis artikleid kurgikasvatusest või kasvuhoonete kütmisest, toimetas neid, suunas kirjutajaid. 

Kuigi te pole kunagi kuulnud ka Mareti nime, neelasid omal ajal tema toimetatud rubriiki kümned tuhanded inimesed, kes proovisid leida võimalusi perekonna paremaks toitmiseks või lihtsalt huvitavaks tegevuseks − mõlemas valdkonnas valitses defitsiit. Maret suunas aastakümneid tuhandete lugejate kevadisi rütme ja sügisesi valikuid ning kui ta sõbrannadele külla tuli, tõi ta vahel kaasa mõne huvitava taime. "Juurviljadeks nimetatavatel taimedel," kirjutab ta näiteks 1985. aastal ajalehes, "on paksenenud, lihakad juured." 

Kolleegide sõnul oli Maret põhjalik ja hea kirjutaja, ta oli toimetuse ustav kaastööline kuni ajakirja lõpuni, aiandus täitis tema päevi ja see on seda üllatavam, et Maretil endal puudus nii suvekodu kui ka aianurk. Polnud isegi väikest mullalapikest, kuhu panna sibul või istutada kibuvits. Võib-olla tundus see talle liiga igav. Võib-olla ei meeldinudki talle, üle kogu vabariigi hinnatud aiandusspetsialistile, eriliselt mõte aiandusest. Taimed, juured, mulla koostis − see kõik oli huvitav, aga et pühendada kogu elu aialapikese harimisele, see ei mahtunud Mareti pähe. Tal oli muud huvid. Käis kontsertidel, alatasa oli teda näha Estonias. Laskis sõpradel endale üle kogu maailma postkaarte saata ja kuna sõpru oli palju, siis sai ka postkaarte palju ning need hoidis ta kõik alles. Kandis supeltrikood iga ilmaga kaasas ja kui avanes võimalus, hüppas ikka vette − ka tundmatus kohas. 

Või kui näiteks mõnel sõbrannal oli sünnipäev, ilmus Maret alati kohale omatehtud luuletusega ja kandis selle oma erksat tenorit meenutava tämbriga ette. Või sai vanem vend 40 või ema 60 − taas oli kohal Maret, ei-tea-millal valmis treitud riimid sünnipäevalapsest, üks rida naljakam kui teine. Kuid tema ema oli mures. Surivoodil kutsus ta enda juurde Mareti õe ja ütles, et see Mareti järele vaataks. Täiskasvanud naine, cum laude ja stabiilne töökoht − kuid ikkagi, palun valvake. Sest Maret tegi asju, mida korralik naine ei tee. Luuletused, hea küll. Elu nautimine, hea küll, lepime. Kuid lapse saamine abielumehega, kes lisaks oli veel temast vanem ja tema õemehe sugulane − valvake,  palun valvake. 

Ent kui elamise hoost sünnib laps, siis mis saaks selles valesti olla? Sündis ja kasvas Maretil poeg, kandis tema perekonnanime, sest isa püsis varjus − nii varjus, et isa nime pojale ei öeldudki. Koos elati väikeses toas Mareti vanemate majas. Laps oli juba päris suur, aga tuba jagas endiselt emaga. Vahel tekkisid ka pinged, väikesed hõõrumised. Siis läks poeg instituuti, tahtis saada arhitektiks.

Mõelda vaid, pojast saab keegi, kes projekteerib varsti juba maju, terveid alleesid, võib-olla isegi uue raekoja! Poeg õppis mõne aasta, aga siis eelviimasel kursusel ühel varakevadisel päeval pani taskusse Sándor Petőfi luuletuse, kõndis instituudi katusele, vaatas korraks ringi − ja hüppas alla. Oli olnud armunud, aga teine ei olnud. "Nüüd toetad sa pea veel mu südame vastu, / kas homme mu hauale kooldud? Ei tea," kirjutas Petöfi.

Sõbrannad käisid Mareti juures, lohutasid nii hästi, kui oskasid, aga ei ole võimalik lohutada lohutamatut. Maret ei murdunud, käis edasi tööl, suhtles sõbrannadega. Võib-olla saab sedagi nimetada inimlikuks vapruseks, mingiks otsuseks elada edasi kõigest hoolimata – ma ei tea. Aga iga päev sõitis ta ikkagi Õismäelt Metsakalmistule. Veetis tunde mõnes umbses trollis või bussis, vaatas aknast välja merele või männimetsale ja mõtles jumal teab millest. Kalmistul istus poja haua veerde, riisus alati, kuigi mis seal iga päev riisudagi nii väga. Istus, mõtles. Ehk ka rääkis. Ja nii elu lõpuni. Hakkas käima second-hand-poodides ja ostlema: kleidi, mütsi, uued nahktallaga saapad. Ja alati tuunis oma ostusid. 

Nii täitusid päevad, sest kuidagi tuli neid täita, kuidagi tuli midagigi tõmmata peale sellele suurele tühjale kuristikule oma hinges. Astus ka erakonda, hakkas käima kongressidel, valis erakonna esimeheks alati Savisaart. Proovis rääkida poliitikast ka sõbrannadega, kuid nemad ei soovinud. Nad polnud kunagi poliitikast rääkinud ja tahtsid rääkida elust ja tööst kõige laiemalt, mis puutub siia poliitika? Päris eakana õppis Maret ära ka arvuti kasutamise, lihtsalt selleks, et kirjutada uusi ja uusi luuletusi. Läksid päevad, siis juba kuud täis Savisaart, kasutatud seelikuid ja väikese rehaga tõmmatud triipe kalmistul. Triibud aga jäid aastatega järjest nõrgemaks, ja ühel päeval kustusid üldse. Kui Maret suri, matsid sugulased ja sõbrannad ta poja kõrvale.

“Need seitse sõbrannat polnud heietajad, nende juturadari alt libises minevik välja nagu libe kilu peost ning energiliselt keskenduti ainult tänasele, sest elati tänases.”

Erinevalt Maretist oli Vivil seevastu Tamsalu lähedal suur aed. Roosipõõsas ronis seal mööda seina ning kaugemas nurgas vohasid vaarikad. Ent Vivit tüütas see aed. Maakodu oli ostetud 80ndatel, lihtsalt seetõttu, et maakodud olid läinud moodi (nii ütleb tema lesk). Kui õunad puude otsast maha kukkusid, jäid need sinna mädanema ning mõni aasta hiljem, kui tema abikaasal tekkisid pärast õuetööd kehale punased triibud ning nad kahtlustasid selles Tšernobõli tuumapilve, müüsid nad maamaja maha ning sõitsid rõõmsalt tagasi oma Lasnamäe koju, kahest korterist kokku ehitatud apartementi, mille seinu katsid riiulid tuhandete raamatutega ning mitmete maalidega. Kahel neist oli kujutatud Vivit, üheks autoriks kuulus maalikunsti professor, teise autoriks aga keegi Roman. 

Roman oli hea realist ja ühtlasi ka kommunist: maalis sotsialistiku võistluse väljakutset vabariigi traktoristidele (ruumis on 15 traktoristi, tuba on täis valgust) või siis agitaatorit valijate keskel (tuba on taas täis valgust). Mingil põhjusel kutsub 60ndate alguses Roman ka Vivi enda juurde ning asub teda maalima: lõuendile hakkab ilmuma elegantne noor naisterahvas, sõrmed pikad ja peenikesed, kleit aga rohekate laikudega. Aga nägu on maalitud kuidagi ebamääraselt, visandlikult. "Elan ainult maski taga, millest on vist võimatu taganeda. Tihti ei saa ma endast isegi aru, veel vähem teised. Ja seepärast olen nii väga üksi,“ oli Vivi kirjutanud 1949. aasta jaanuaris. Nüüd aga võtab maal üha enam ilmet, ollakse juba päris lõpusirgel, kuid natuke enne aastavahetust saab Roman kusagilt suurema summa raha, läheb kodu poole, kui talle tungitakse kallale, lüüakse maha ja võetakse kaasa kogu raha. Tema elu viimase ja igaveseks pooleli jäänud maali saab Vivi hiljem leselt kätte. 

Mina kohtasin Vivit võib-olla paarkümmend korda. Mingi osa minust pelgas teda, aga teine osa mõtles: miks ta nii kurb on? Ma ei tea. Võib-olla polnudki ta kurb. Kunagi oli soovinud ta pianistiks saada. Hakkas harjutama küll hilja, kuid edenes kenasti − ent esinemised ei sobinud talle, tekkis ärevus, pabistamine. Õppis siiski edasi, lõpetas kooli, aktusel ei öelnud aga isa talle sõnagi − see haavas, Vivile jäi meelde, rääkis aastakümneid hiljemgi. 

Pärast kooli lõppu läks Vivi laste muusikakooli klaveriõpetajaks. Istus aastakümneid teismeliste kõrval ning proovis neile näidata, kuidas võiks algeline klimberdamine muutuda Griegi sonaadiks või Liszti süidiks. Näpud nii, pedaal alla, pedaal üles, rütm, kiirus, tunne. Kuud ja aastad läksid, kuid Vivi luges takti, kuulas kõrgust, hoidis silma peal, et enne mängima hakkamist tehtaks sõrmed soojaks. Vabal ajal asetas ta ka ise grammofoninõela mõnele plaadile (Lanza, Gieseking, Fischer) või käis kontserdisaalis. Sulges silmad ja kuulas, kuidas klaverihelid ennast tema ümber mässisid ja ta õrnalt kaasa viisid. 

Tema albumid on täis fotosid õpilastest, Vivi seismas tähelepanelikult musta tiibklaveri kõrval ja jälgimas õpilaste sõrmede tardumist klahvidel. Grupifotod lõpetajatest, diplomid eduka õpetamistegevuse eest, kolleegide leinakuulutused − Vivi päevi täitsid klaverihelid, mida ta oli õppinud armastama juba noore neiuna. Ja ometi, kas tegid nad ta õnnelikuks? Soovis ta ehk ise olla pianist? Asetada käed klahvidele ja mängida, mängida, mängida? Tema kodus oli klaver, mitte liiga pidulik, kuid korralik, ent kui Vivi pensionile läks, müüs ta selle ühele koolile maha ja kuni elu lõpuni ei asetanud enam kunagi käsi klahvidele.

Tema isa oli enne sõda olnud elektrimontöör, kuni ühel hetkel otsustas hakata hoopis vanalinnas söögisaali pidama − ja pidaski. Rahvas vooris sisse-välja, inimesed pugisid, kuidas jaksasid, pakuti munakokotti singiga, praetud tursakala ja magustoiduks nuudli-õunavormi kastmes. Varsti ostis Vivi isa maja suure pargi veerele, siis aga juba sõiduauto, ainukest tütart kantseldas teenijanna.

Siis aga tuli nõukogude võim, söögisaal võeti ära ja seal hakati pakkuma vesiseid viinereid. Ainukesena jäid Vivile mälestuseks seitse valget koorekannu, kõik eri suuruses, mille ta reastas oma sektsioonkappi, nagu teised reastavad eebenipuust elevandikujukesi. See polnud aga niisama kapp, vaid ainueksemplar kogu maailmas: klaasidega riiulid, 16 eri suuruses laegast, kolm kitsast ja kolm natuke laiemat sahtlit, ja kõik läigib ning särab, ilmselt mingi spetsiaallakk, ja seda ilu jätkub põrandast kuni laeni! Selle kapi kujundas Vivile tema esimene abikaasa, sisearhitekt ja elegantsete vuntside omanik Enn.

Ent sektsioonkapp ei suuda neid koos hoida igavesti, nad lahutavad, ja kui Vivi hing oli sama tundlik, nagu nooruspõlves päevikut pidades (miks peakski hing muutuma tuimemaks?), tunneb ta ahistavat üksindust, äralõigatust kogu maailmast, hüljatust ja tühjust, miski on taas jäänud pooleli, ning oleks ebainimlik oletada, et sel hetkel ei helistanud talle Lia, ei pannud kätt õlale Silvy, ei rääkinud temaga Ilse või Laine − kindlasti nad seda kõike tegid. 

Mõni aasta hiljem kohtub Vivi Tallinna raamatusõprade klubis Unot, mõlemad on juba vanuseklassis "keskiga +", pulmas tehakse palju nalja. Uno tütar arvab, et neid liitis väärikus: mõlemad tahtsid elada nii, et selles oleks häid kombeid, maitset, peenust ja soliidsust. Koos käiakse teatris Ilset vaatamas, tervitades ulatatakse alati ka käsi, muhedalt, kuid rangelt parandatakse vestluskaaslase eksimusi (nii keelelisi kui sisulisi), suvekodus suvitades eelistatakse pigem omavahel vestelda kui arutult maad kaevata. 

Juulikuus Lia juurde sõites pakitakse aga alati kaasa terve nädala menüü − iga päev supp, praad ning magustoit. Iga kord ollakse ka kohal hooaja avakontserdil, sest − nagu ütleb Uno − see oli staatuse märk. Vivi sulgeb silmad ja kuulab seda hetkelist õnnist vaikust, enne kui pianist sõrmed klahvidele paneb ning mängima hakkab. Helid voogavad saalis ja Vivi kuulab neid rahulikult, väärikalt, selg sirgu.

Tema päevi täitis nüüd kõik muu, ainult mitte klaver: reisid, lugemine, olemine, siis juba haigused, kannatused, öösel võpatades ärkamine ja hirmunult tumma pimedusse vaatamine. Erinevad tervisehädad olid hakanud teda rappima juba noorena, hiljem operatsioonid ja uuringud, ning nende vahel telefonikõned sõbrannadega, kohtumised nendega mõnel sünnipäevapeol või väike jalutuskäik, aga ainult väike, sest astma koormas kopse, jalad olid nõrgad, veresuhkur ohtlikult kõrge, rinnavähk näris. 

Ent kui Vivi oli juba üle 50, võttis kätte ja tegi juhiload, ning tasus istuda ainult Moskvitši või Žigulisse, kui noor pensionär vajutas gaasipedaali põhja ning kihutas, kihutas, kihutas. "Selle aastaga on palju muutunud," kirjutas Vivi kord kooli ajal oma päevikusse. "Oleme kõik astunud rohkem ellu. Kõik omame oma erihuvisid ja harrastusi. Kõikidel on oma tõeline tegevus.“ Elada!

“Kuud ja aastad läksid, kuid Vivi luges takti, kuulas kõrgust, hoidis silma peal, et enne mängimahakkamist tehtaks sõrmed soojaks.”

Mis jäi neist sõbrannadest maailma maha? Millega rikastasid nad meie olemist? Mis jäi maha näiteks Silvyst? Mida jätab endast maha tavaline matemaatikaõpetaja? Sadade laste paremad teadmised tangensist, kuid kas oskab neist veel keegi lahendada võrrandeid, mida Silvy kannatlikult kriidiga tahvli peale joonistas? Mõtles Silvy üldse sellele, kui ta õhtuvaikuses Georg Otsa plaate kuulas, ristsõnu lahendas või oma kuulsat õunamoosiga rullbiskviiti küpsetas? Mõtles ta sellele, kui ta pärast aastakümneid lõpuks reisima sai ning koos abikaasaga Islandil, Šveitsis ja Inglismaal käis, iga aasta ikka üks reis, või kui ta Viinis teatrit vaatas või mõnes peenemas kohvikus kooki sõi ja pilguga üle kogu selle toreduse libistas, mille juurde minek oli talle ning tema sõbrannadele olnud aastakümneid keelatud? Mõtles ta selle peale siis, kui ta vaatas oma pinginaabrit Ilset, mängimas laval vaesunud aadliprouat või polkovniku leske, või siis, kui ta suvekuudeks Randveres majakese üüris, terve suve koos perega ujus või seenel käis, tundes rahulolu ja turvatunnet (tema naabriks oli peaprokurör)?

Kord elus oli Silvy tundnud, mida teine inimene endast maha jätab. Koos perega sõideti Kassarisse, kohalik kalurikolhoos palus Silvyl valmistada Hiiu poisid ette merekooli astumiseks, üüriti toad kohalikus puhkemajas, õhtul heideti mereõhust rammestatuna voodisse, aga hommikul öeldi neile, et just teie voodis oli eelmisel ööl maganud Johannes Käbin ise. Kas oli Käbinist jäänud sinna voodisse vähemalt grammike soojust? Või Silvyst siia maailma? Jah, jäi. Tema matustele tulid nimelt sajad inimesed. 

Lihtne matemaatikaõpetaja, keda väikese tütarlapsena olid hakanud huvitama numbrid − ja ometi pandi peiedeks kinni botaanikaaia palmimaja kõige suurem saal, sest teda soovisid tummalt seistes tänada kümned ja kümned inimesed: Pärnu-Jaagupist ja Männikult, merekoolist ja kutsekeskkoolist. Nad ei tänanud teda tangensi eest. Ei. Mingi inimliku eeskuju eest. Seal, palmide ja küpresside all sadade inimeste keskel mõtles Silvy peale ka inimene, kes oli teda tundnud kauem kui keegi teine siin maailmas − tema pinginaaber Ilse, sõbrannadele lihtsalt Ita.

Ita paistis juba kooliajal silma hea esinemisnärvi ja mingi imetabase võimega panna teised ennast vaatama. Ta tahtis saada näitlejaks, sõitis Moskvasse, astus teatrikooli − ja saigi sinna. Tema kirjad Moskvast on täis õhinat ja vaimustust. Kusagil siinsamas marsitakse Stalini auks, aga tema, Ita, lausa pakatab loomingulisusest ning vaatab rabatult kõiki neid suuri andeid, kes üle kogu selle hiiglasliku maa on kohale tulnud. Siis lõpetab Ita kooli, tuleb tagasi Eestisse ja hakkab näitlema. 

Kohe algusest peale saab Ita suuri, olulisi rolle. Ta töötab nendega pingsalt, tähelepanelikult, temale ei ole teater pelgalt töö, vaid elu. Üpris varsti räägitakse Itast kui silmapaistvast näitlejannast, siis aga juba kui tähest, varsti aga kui riigi kõige olulisemast naisnäitlejast. Publik on Itast vaimustuses, ainuüksi tema pärast sõidetakse bussidega kokku üle Eesti − tasub kirjutada afišile vaid Ita nimi ning saalid on välja müüdud. 

Vahel proovisid teatrijuhid ajastada tema rolle aasta alguseks, sest siis tavaliselt rahvas teatris ei käi, kuid Ita nimi tõmbas nad magnetina isegi aasta kõige keerulisemal ajal kohale. Itast saab legend, teda pärjatakse preemiatega ning üks kuulus näitlejanna pärandab talle isegi oma sõrmuse. Austajad voorisid üle kogu vabariigi, lavale saadeti lillekimpe ja kommikarpe (armastus käib kõhu kaudu, olid õppinud mehed nii Valgas kui Lillekülas), saadeti kirju, vannuti seda ja toda. Nii mõnelgi pool olid seina peale kleebitud Ita fotod, rollis ja rollist väljas, nii mõnigi mõtles Ita peale sel koiduvaiksel tunnil, kui kõik vakatab ja mõtted lähevad radadele, mida mõistus enam ei kontrolli. 

Ent mis jääb kunagi ka Itast? Tuhandeid kordi on ta õhtuti kummardanud publikule, kelle nägusid ta hämaruses ei erista, ning sajad tuhanded kätepaarid on talle plaksutanud seda rütmilist tänu, mis saadab neid, kes on valmis võhivõõraste ees natuke end paotama. Ita töötab endiselt teatris, talle usaldatakse jätkuvalt peaosi ning publik tungib saalidesse ainuüksi selleks, et näha teda − Itat. Ent hetkel, mil ta kummardab ning eesriie ette tõmmatakse, ei ole sellest õhtust enam järel midagi enamat kui mälestus. 

Lainest jäid vähemalt kartulisalatikausid, Vilmast värvilised päkapikud, Maretist näpunäited rediste kasvatamise kohta, ja ometi võisid nad segamatult tänavatel kõndida, ilma et neid keegi oleks peatanud. Ja Ita, kes alles möödunud aastal kõndis ühte hooldekodusse, et rääkida ja turgutada Silvy leske, ning kelle saabumine põhjustas seal väiksemat sorti maavärina, nii et hooldajaõed käisid isegi nurga tagant piilumas − tema pole peaaegu kogu elu saanud minna isegi saia ostma, ilma et pead pööraksid, käed sirutuksid, kaamerad sähviksid. Oma  koju ei lasknud Ita kedagi, tema juures ei kohtutud − see oli tema oaas, väike kaitseala, kuhu tulla pärast etendust ja olla iseendaga. Kuid mida jätab teatrinäitleja siia maailma?

Tänaseks on voolamine lakanud. Kuigi üksteist hüüti elu lõpuni tüdrukuteks,  saavad vanaks ka tüdrukud. Jõesäng hakkas ahenema 1980ndatel, mil suri Vilma. Siis kaotas töö ja seejärel elutahte Laine. Järgmisena suri Maret. Siis Silvy. Siis suri hooldushaiglas Vivi ja autoõnnetuses Lia. Ükshaaval on surnud ka abikaasad ning tänaseks kohtuvad veel vaid Ita ning Vivi abikaasa − minu vanaisa. Minevikku on vajunud nii tööpäevad kui ka hobid. 

Joviaalsetest korteripidudest, mille najal keraamik, matemaatikaõpetaja, näitleja, raadiotoimetaja, aiandusajakirjanik, pudelimaalija ja klaveriõpetaja elasid üle kogu masendava nõukogude aja ning kus tantsiti, juubeldati, naerdi, on saanud vaiksed kahe inimese pärastlõunad tühjades kohvikutes. Juuakse kohvi, süüakse koogikest, ja siis lahkutakse taas, et enne pimedat koju jõuda. "Ma ei tea, miks ma neid kohtumisi vajan," ütleb vanaisa. "Ma lihtsalt vajan."

“Oleme kõik astunud rohkem ellu. Kõik omame oma erihuvisid ja harrastusi. Kõikidel on oma tõeline tegevus. Oleme jäänud vanaks.”

Neil on koos hea olla. Räägivad kõigest ja kõik on huvitav, aga kui rääkida ei saa, on elust midagi puudu, tekib igatsus. Vahel käib vanaisa ka Silvy abikaasal hooldekodus külas. Istub seal tema kõrval ja küsib käekäigu järele. Sideme kahe mehe vahel on loonud nende surnud abikaasad, leskmehi liidavad seitsme sõbranna jutuõhtud, mille ustavateks saatjateks nad aastakümneid olid. Istusid üksteise korterites laua taga, jutujõgi voolas, inimesed suhtlesid, nad rääkisid. Ja kuigi nähtamatu, peaaegu tühine, siis just oskus sõlmida ning seejärel aastakümneid hoida inimestevahelist sidet on see, mis neist seitsmest sõbrannast siia maailma jäi. Kas saab olla midagi olulisemat? Minu arvates mitte.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!