Õnneliku surma saladus

Luule 

Kell pool üheksa hommikul kõnnib Luule esimese tunnikese, keskpäeval teise ja õhtupoolikul kolmanda. Jalutavad koos sõbrannaga kusagil looduses ning räägivad, ning rääkida võib peaaegu kõigest. Naabritest. Poliitikast. Luule muigab, kui ta ütleb, et vanainimese jutt on nagu tuule vilin lukuaugus – puhub ja puhub, aga tolku ei ole.

Pensionile läks Luule peaaegu 30 aastat tagasi, kui ta hakkas 60 saama. Ta oli ühes Kesk-Eesti väikelinnas meditsiiniõde. Tegi süsti, andis rohtu, jälgis haiguse kulgu, vahel tegi mõne vereülekande. Patsiendid olid Luulest tunduvalt vanemad, kurtsid säärehaavandite või valude üle kusagil alakõhus. Luule jaoks oli see võõras maailm, tema oli noor ning kuigi esimene nähtud surm ehmatas teda, siis tuli hiljem neid palju. Ühel hetkel ei tundnud Luule patsiendi silmi sulgedes enam midagi erilist.

Suremise asemel Luule hoopis elas. Vahel sõitsid sõpradega veoauto kastis Leningradi suhkrut tooma, lumivalged tennised jalas ja kleit seljas. Kohtus ükskord Antsuga, kes oli ainult viis aastat temast vanem. Armusid, abiellusid, sündis tütar – Luule tunneb, et see oli tema elu tipphetk. Aga õnnelikke momente oli veel. Näiteks kui nad said uue korteri. Või kui sündisid lapselapsed, kaks poissi, kes hakkasid Antsu kutsuma Taadiks.

Nendega oli alatasa tegemist, hommikust õhtuni võisid nad mängida kartulivagude vahel peitust või kippusid võidu jooksma. Ainult lippa! Või siis tõi Taat teinekord natuke oksi ja aia taganurgas tehti väike lõkkeõhtu – ainult nemad ja väikesed poisijõnglased. Vardasse aeti vorsti, liha, peale joodi mullust õunamahla. Vorst oli tehtud Taadi lastud metsseast. Vahel võttis Taat poisid ka metsa kaasa, tegid seal koos lõket, küpsetasid midagi, vaatasid puid ja õppisid tundma ilma. “Elu oli tegevust täis,” ütleb Luule.

Ja siis oligi juba käes pension. Noh, kui pension, siis pension – tuleb võtta viimast. Koos Taadiga mindi eakate ülikooli. Sõideti ekskursioonidele Viljandisse, Alatskivile, Padisele, Haapsallu. Oru loss oli imeline! Pargis kükitas Luule allika kohal ja kastis oma nägu, see oli võrratu. Põigati sisse parlamenti ja presidendi juurde, kõike oli nii palju, et ei jõua ära teha. Ja siis ühel päeval tuli Taat koju ja ütles, et tal on kasvaja. Avastati liiga hilja, teha pole enam midagi. “See rong on läinud,” ütles arst, ja nädala pärast ta suri. Luule oli sel ööl tema juures, valvas. Taat hingas raskelt ja sügavalt ning kui päike tõusis, tegi viimase ohke. Luule ei ole usklik, aga sel hetkel ta tundis, nagu oleks Taat taevatrepist üles läinud ja tema hing oli nüüd seal. Kus täpselt, seda Luule ei oska öelda, aga õhtuti trepi peal seistes oli ta sageli Taadile näidanud öises suvetaevas sirendavat Linnuteed ja öelnud, et tema – Luule – läheb sinna, ning Taat las tuleb talle sinna järele.

Edasi elas Luule üksinda, nii juba kümneid aastaid. Niitis muru, võitles muttidega. Oi, neid oli palju! Kui Luule sai 80, vahetati mõlemad puusaliigesed ära. Juba esimesel päeval ütles füsioterapeut, et hopp! maast üles! Luule sirutas käe tema poole, aga võta näpust, füsioterapeut ei aidanud – ütles, et Luule peab siiski ise hakkama saama. Ja saigi! Juba varsti käis koridoris ringi. Madalale kummarduda ei saa, aga kui ei saa, siis ei saa. Ära elab ikka. Ainult et esirattaveoga muruniiduk on selline, mis vajab puhastamist, ja kuigi poisid aitasid, vahel tulid ka naabrid appi, siis niiduk oli ikkagi umbes ja rohi muudkui kasvas. Polnud midagi teha, inimene masina vastu ei saa ja Luule kolis linna.

Vanana ta ennast ei tundnud. Tahtis, suhtles sõprade või klassikaaslastega, aga siis hakkas neid vähemaks jääma. “Nüüd on juba kõik telefonid vaikinud,” ütleb Luule. Aasta tagasi oli tal insult, kõik ei tule enam meeldegi. Vahel nuputab päev otsa ristsõnas mõne sõna kallal ning alles enne magaminekut plahvatab: ahaa! Aga kui jalutamas käib, siis rõõmustab orava üle. Kuulatab rähni toksimist ja vaatab mändide liikumist tuules. Ja kui ilus veel talvel on, kui lumi okstel teeb olemise rahulikuks ja annab hingele jõudu, summutab kõik mured ning viib mõtted teise kohta. Oo jaa! Või siis läheb Luule mere äärde. Vaatab, kuidas taevas on tõmmanud merekarva, vaatab laevu ning tunneb looduse jõudu ning ilu.

Ja ilusalt tahab Luule ka surra. Pikki plaane ta ei tee. Mis saab viie aasta pärast, pole tal aimugi. Peaasi, et ei jääks viletsaks voodihaigeks, keda teised peavad poputama, sest see poleks enam elu. “Miks ei võiks vanainimene lahkuda rahulikus unes?” küsib ta. 

Mingisugusesse reinkarnatsiooni Luule ei usu. Kui hing läheks taevasse, siis oleks taevas juba ammu umbes kõigist hingedest, kes sinna on trüginud. Kuid see ei tähenda tingimata, et hinge pole olemas. Kui Taat suri, siis kadus koos kõige muuga ka tema kaal. Luule sai ta istukile ajada ning talle uued riided selga panna. Midagi siiski lahkus, mis polnud ainult keha.

Aga kui see hetk tuleb, siis tahaks Luule selle ise valida. Kui piinlevatele loomadele halastatakse, siis miks ei halastata piinlevatele inimestele? Luulel ei ole vahet, kas lõpuks võtaks ta tableti või teeks keegi hea inimene talle süsti. Peaasi, et ta ise selle juba ette saaks ära otsustada. “Miks peaks see olema keelatud?” ei saa Luule aru.

Kui piinlevatele loomadele halastatakse, siis miks ei halastata piinlevatele inimestele?

Palju aega pole enam jäänud. Hommikuti on Luulel juba kõik kohad valusad, magamiseks vajab ta unerohtu. Õhtuti ei mõtle ta eriti millegi peale. Viimati meenutas, kuidas on ristsõna jaoks “ülane” teise sõnaga. Ei meenunud! Aga kui siiski mõtted tulevad, mõtleb Luule ainult selle peale, kuidas ometi ta vanadus ükskord lõppeks. Mingit hirmu Luule ei tunne. Ta teab, et kodulinna kalmistul ootab teda Taat. Nende hauale on istutatud kaks mändi. Üks on Taadile. Ja teine Luulele. “Niisama lihtne elu ongi,” ütleb ta.

Eksperdid 

Eksperte, kes tegelevad eutanaasiaga, on palju. Juristid. Arstid. Eetikaprofessorid. Filosoofid. Vaimulikud. Ainult et kui ühes komisjonis kord küsiti, kas ei peaks surma kohta küsima nende käest, kes varsti on minekul, raputati pead. Nende käest pole midagi küsida. Surmamineku üle ei otsusta minejad, vaid pealtvaatajad.

Surmamineku üle ei otsusta minejad, vaid pealtvaatajad.

Mingit ühtset arvamust selle kõige kohta on raske oodata. “Filosoofia asi ei ole öelda, mis on õige,” ütleb surmaga aastakümneid tegelenud filosoofiaõppejõud Aive Pevkur. “Filosoofia näitab erinevaid mõtlemise viise, aga otsus tuleb teha ühiskonnal.” See tähendab – meil. 

Otsusele peaks eelnema ühiskondlik arutelu, ütlevad paljud. Ent keegi ei oska päris täpselt välja joonistada, mida see legendaarne sõnapaar “ühiskondlik arutelu” õigupoolest tähendab. Kes selle algataks. Kuidas seda peetakse. Ja mil moel selgub võiduvastus.

Eesti tunnustatuima meditsiinijuristi Ants Nõmperi sõnul poleks seaduste muutmine ülearu keeruline. Selleks oleks vaja vaid ühiskonna tahet, kuid seda pole. Kodanikuühiskond on liiga nõrk. Poliitikuid teema ei huvita, liiga ohtlik. Nõmper ise kuulus aastaid Eesti Bioeetika Nõukokku, kuid lahkus sealt pettunult, sest ilma poliitilise toeta ei ole võimalik mingeid muudatusi ellu viia. “See oli tore arutelu koht,” ütleb Nõmper. “Aga tegelikke tulemusi ei olnud.”

Kristo Erikson, Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivravi keskuse juht, töötas aastaid Soomes. Seal on patsiendil õigus teada kõike enda ravimise kohta – ja tal on õigus sellest keelduda. Eestis olid kümme aastat tagasi mõnel pool isegi vähiprognoosid salastatud. Surma võimalikkuse tunnistamine ei tundunud õige. Aga sellest peab rääkima. Korduvalt. Sest kas saab olla olulisemat inimestevahelist kõnelust kui kõnelused elust ja surmast? 

Eestis olid kümme aastat tagasi mõnel pool isegi vähiprognoosid salastatud.

Taanis aga võivad lähedased tulla appi patsiendi eest hoolitsema. Pühivad vanaisa otsaesist, hoiavad tema jahenevat kätt, lõpuks suruvad õrnalt silmalaud kinni. Surm pole nende jaoks enam kohutav võõras, vaid keegi, kellele nad on juba silma vaadanud. Ja see muudab kõik. 

Helgi 

Unes näeb Helgi tavaliselt suppe. Piimasuppi, hernesuppi, makaronisuppi ja isegi makaroni-piimasuppi, mis on veider, sest seda suppi ei teinud ta külaliste tulles kunagi. Helgi mäletab, kuidas ta serveeris külalistele alati kartulisalatit ning kuidas ta töötas välja salanipi hapukapsasupi jaoks. Palun, siin see on. Hapukapsasupp Helgi moodi. Keeda supp läbi. Võta lihatükid välja. Lõika need väiksemaks. Pane nüüd lihatükid uuesti tagasi supi sisse. Keeda uuesti läbi.

See supp sai niivõrd hea, et vahel käivad tal sõbrad siiamaani kätt silitamas ning imestavad ka nüüd, aastakümneid hiljem Helgi supi erilise maitse üle.

Helgi mäletab ka tantsimist. Oo jaa, see tants! Kuidas isa pani väikese Helgi oma jalgade peale seisma, võttis tema käed oma pihkudesse ja luges 1-2-3 ning 2-2-3. Liikusid niimoodi 80 aastat tagasi, isa ees, väike Helgi tema kinganinade peal, 1-2-3 ning 2-2-3, 1-2-3 ning 2-2-3.

Vahel tuleb varahommikuti tema ukse peale üks vene proua, kell pole veel kaheksagi, aga proua kutsub: Helgi, tule, tantsime! Ja ise tantsib. Aga Helgi enam ei tantsi. Helgi ei saa isegi kõndida, ta ei saa seista ja ta ei saa ka istuda. Helgi saab veel ainult lamada. Viimase viie aasta jooksul on ta kukkunud 24 korda – Helgil on kõik need korrad meeles. Kord Stockmanni eskalaatori peal. Kord kodus põrandale. Kukkus – ja siis roomas kuhugi. Tema voodile on ehitatud ette kõrge puidust äär, et ta põrandale ei libiseks.

Kõik tema päevad mööduvad nüüd seal voodis ääre taga, kus ta peamiselt nuputab, mida tähendavad tema unenäod ja mis üldse oli ilmsi, mis aga unes. Näiteks selline mälupilt. Väike Helgi läheb magama ja isa mängib akordionit. Helgi ärkab üles ja isa mängib taas. Nii igal õhtul ja igal hommikul ja kui Helgi silmad kinni paneb, kuuleb ta seda muusikat endiselt. Kuid läheb paar sekundit mööda ja Helgi ütleb: seda kõike pole olnud. Ja pole ka siin enam mitte midagi. Veel ainult prouad ongi, mehi näeb Helgi ainult siis, kui keegi tuleb linnast telefoni parandama, aga see on igav. Talumatult igav.

Pooltest tema lausetest pole aru saada ja rääkida pole niikuinii kellegagi. Lebamine on kohutavalt väsitav, tema keha on jõuetu ja nõrk ning ma ei kujuta ette, kuidas ta üldse veel kunagi aknani jõuab. Kuid kevadet tahaks Helgi kindlasti näha. See on tema lemmikaastaaeg. “Siis kõik elu algab!” ütleb Helgi ja tema silmadesse ilmuvad pisarad. Jah, kevad …

Muul ajal Helgi ei nuta. Isegi mitte siis, kui ma küsin surma kohta. “Ma palun seda,” ütleb ta. Ta ei taha elada veel kümme aastat. Milleks? “Lõpp on ainult üks komejant,” ütleb Helgi. Tema silmad on halli värvi ja ilusad. Märkan, et aknalauale on keegi asetanud punutise. Selle ülesandeks on kinni püüda kõik halvad unenäod.

Kasutu ravi 

“Eutanaasiaga hüppame 15 aastat ajast ette,” ütleb Kristo Erikson. “Enne peame rääkima mõtestatud ravist ja kannatuste vältimistest.”

Ka doktor Katrin Elmeti arvates pole eutanaasia teema, millele praegu peaks tähelepanu pöörama. Paljud arstidki pole selleks valmis ja see on täiesti arusaadav. Elmet on aastaid töötanud intensiivravi osakonnas ja näinud palju surijaid. Jah, nii mõnedki neist oleksid ilmselt soovinud, et keegi lõpetaks nende lakkamatud valud ja torkaks veeni päästva süstlanõela. Kuid hoopis enamaid puudutab küsimus sellest, kas neid ravitakse ka siis edasi, kui lootust enam pole, väntsutatakse elu lõpu poole – või lõpetatakse mõttetu ravi, antakse mõned valuvaigistid ja lastakse siis rahulikult veeta viimased ilusad kuud.

Mingit üksmeelt pole isegi arstide seas. Eriarvamused jooksevad suuresti põlvkonniti. Paljud vanema põlve arstid peavad kinni eetilisest veendumusest, et ravida tuleb igal juhul. Ka nemad ei taha panna kedagi kannatama, kuid “väntsutamise” asemel kasutaksid nad ilmselt mõnda muud sõna. Näiteks “aitama”. Või “lootma”. Kuid noorema põlve arstid peavad iga hinna eest ravimist hoopis ebaeetiliseks. Milleks turgutada elule inimene, kes pärast teadvusele tulekut hakkab niikuinii jälle valudes visklema – ning mingit abi pole loota? 

Mingit üksmeelt pole isegi arstide seas. Eriarvamused jooksevad suuresti põlvkonniti.

Tõsi, juba praegu on võimalik igal inimesel võtta suremise otsus enda kätte. Põhjamaades üpris levinud, kuid Eestis endiselt veel harva esineva patsienditestamendiga saab igaüks keelata enda mõttetu ravimise. Kuid süsteem on läbi mõtlemata. Sa pead minema notari juurde, täitma mitmeid norme ja blankette ning kui lõpuks säärane patsienditestament valmis on, siis ei panda seda digilukku.

Kristo Erikson mäletab siiamaani, kuidas nad kiskusid elule tagasi ühe jalgrattalt kukkunud vanaproua. Tema kael oli murdunud ning oli selge, et hingama ei hakka ta ise enam kunagi. Sellest hoolimata tehti operatsioon, turgutati ta elule. Kui proua silmad avas, oli ta šokis. Tuli välja, et ta oli keelanud enda ravimise oma patsienditestamendis, aga see polnud arstideni jõudnud, vaid oli kusagil tema koduriiulil. Vanaproua elas veel kuu aega. Enam teda ei ravitud. Ta jäi kopsupõletikku. Ja siis tuli veremürgitus. Ta kannatas kõik need päevad.

Katrin Elmet rääkis kord 90ndates naisterahvaga, kelle operatsioon oleks võinud ka tappa. Kui Elmet tema käest küsis, mida vanaproua kõige rohkem kardab, vastas viimane, et valu. “Aga surma?” küsis Elmet, ja proua hakkas … naerma. “Surma?” oli ta küsinud. “Meil hooldekodus ei karda keegi surma. Me ootame seda.”

“Meil hooldekodus ei karda keegi surma. Me ootame seda.”

Kuid keegi teine ei oota. Me pole enam harjunud surmaga ning samas oleme harjunud meditsiini kõikvõimsusega. Lähedased ei taha uuemal ajal kuuldagi sellest, et nende eakat sugulast ei ravitaks. Mitte väga ammu nägi Elmet, kuidas lähisugulaste nõudmisel pandi kehaväline vereringe patsiendile, kellele poleks tegelikult tohtinud seda panna. Aga peab, laususid lähedased arstidele, või olete tapjad! “Lähedaste huvi ei ole patsiendi huvi,” ütleb Elmet.

See, et inimese elu säilitamisele käega lüüakse, tundub lähedastele uskumatu. Ja et vanainimene võiks ise omada tahet, et hooldekodus lebaja või kõnnikeppidega jalutaja võiks ise öelda, millist surma ta soovib – seda on tervel ühiskonnal raske uskuda, sest ta on ju … vana. Mida teab 85-aastane surmast? Mida loevad tema haigused, tema elukogemus, tema üksindus ja kurbus, tema valud, tema igaõhtused mõtted lähenevast? Mitte midagi! Parem tehkem rahvaküsitlus või laskem elujõus inimestel raadiosse helistada ning eetris neid asju otsustada. Ärme tee nii, kuidas tahab surija. Teeme nii, kuidas soovib ellujääja.

Ärme tee nii, kuidas tahab surija. Teeme nii, kuidas soovib ellujääja.

“Ma olen näinud elus nii palju neid, keda me arstidena justkui töövõitudena haiglast välja saadame, et see on pannud sügavalt mõtlema, milline elu on siiski elamist väärt,” ütleb Elmet. Kas elada iga hinna eest – või elada nii, et sul on natukenegi hea? Need pole meditsiinilised ega juriidilised küsimused. Need on küsimused, millele vastamine on meie kätes. Meie, kes me surma ei näe, kuule, koge ega taju.

Lihtsaid vastuseid ei ole. Vähemalt mitte senikaua, kuni me ei räägi ühiskonnas surmast samasuguse loomulikkusega nagu elust. Ja kuni surmast ei räägi need, kes on sellele ise kõige lähemal.

Vanaema 

Samal õhtul, kui ma kohtun Luulega, sülitab minu voodihaige vanaema välja kõik tabletid ja keerab pea kõrvale, kui talle süüa pakume. Ta ei tunne meid ära ja tema suust tulevad ainult ebamäärased häiutused nagu võssa surutud metsloomal. Vahel tema silmad paotuvad, kuid neis ei peegeldu enam midagi peale tühjuse. Mu vanaema ei saa ilmselt enam sellestki aru, et tema kehas elab inimene.

Kunagi oli ta raamatupidaja, sünnitas kaks tütart, elas vanalinnas neljatoalises korteris ja seejärel kolis Mustamäele kahetoalisesse, kus oli voolav vesi ning keskküte, mis tegid ta väga rõõmsaks. Üle kõige meeldis talle käia teatris. Ta näitas mulle kunagi oma teatrikülastuste märkmeid, need algasid aastast 1953. Ooperid, balletid, sõnalavastused. Ta vaatas kõike ja arutas hiljem oma Mustamäe veidi kaneeli järele lõhnavas köögis, mida ta näinud oli.

Ta oli regulaarne raamatulaenutaja, eriti meeldisid talle krimkad ning tal oli täielik kollektsioon raamatuid sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Kui ma mõnd raamatut laenasin, kirjutas ta selle hoolikalt üles oma kladesse. Talle meeldisid puhtus, uued teadmised ja loodus. Oma elutoas kasvatas ta havisabasid ning aaloesid, suviti sõitis aga lapsepõlvekoju Amblasse. Maja ümber laiusid suured peaaegu lõputud metsad ja põllud juba siis, kui ta enne Teist maailmasõda vahel kollase rukki sisse kadus.

Kui tema nime guugeldada, tuleb tohutust andmeookeanist pinnale ainult üks vastus. Selles tänab Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikool neid eakaid inimesi, kes olid käinud 20 aastat kuulamas loenguid ettevõtlusest, poliitikast, vitamiinidest ja mineraalainetest. Nende sõnul oskab minu vanaema tol hetkel “elada aktiivselt” ja “tunneb huvi maailmasündmuste ja enesetäiendamise vastu”, teda nimetatakse “särasilmseks daam-õppur-kaasvõitlejaks”. Ta kuulus majanduskooli vilistlaste kogusse, käis kohvikus sõbrannadega juttu ajamas ning ei jätnud kunagi vahele valimisi. Ta arved olid alati õigel ajal makstud ja ma teadsin, et ta uskus jumalasse, kuid ma ei näinud teda kunagi palvetamas. Talle meeldis teha õunakooke ja praekartuleid, konjakit juues pani ta huuled vastu pitsi ettevaatlikult, tema lemmikkoht toas oli diivaninurgas, kust ta sai kohe haarata telefoni, nii et kunagi ei helisenud see üle ühe korra. Ta vaatas televisioonist uudiseid ja filme ning kunagi ütles ta, et naabermajas elavad Allar Levandi vanemad. Vahel õhtuti istus ta oma paneelelamu sisseehitatud rõdul, vaatas Mustamäe taha loojuva päikese kuma punastel tellisseintel, tundis värsket õhku oma näol ja ma loodan, et tundis end rahuliku ja õnnelikuna.

Paar aastat tagasi ta kukkus ja pärast seda ei läinud ta enam kunagi õue. Tema jutt hakkas muutuma veidi imelikuks, siis aga hakkas ta nõudma, et soovib minna oma koju. Ta ei uskunud, et on juba kodus, ja meie ei uskunud, et ta oli muutunud tagasi väikeseks tüdrukuks ning kodu on tema jaoks taas see Ambla lõputute põldude vahel asuv väike majake, mille verandanurga juures lõhnasid käokingad nagu meeletud. Ja siis laskus tema peale hämarus. 

Tema niigi õbluke keha hakkas õhenema, kuid tema vapper elukaaslane keeldus teda hooldekodusse viimast, vaid vinnas õrnalt vanni ja pesi teda seal. Elukaaslane oli juba üle 80-aastane ning eluaeg parandanud lekkivaid torusid ja katkisi televiisoreid. Mõni aasta tagasi ehitas ta prügikasti juurest leitud juppidest endale ise arvuti. Nüüd õppis ta tegema kartuliputru kotlettidega ja mannavahtu ning toitis vanaema lusikaga. Kuid tasapisi hakkas vanaema pead ära keerama, sest keegi võõras mees tahtis temast midagi. Öösiti tõusis elukaaslane vanaema karjatuste peale üles ja läks teda vaatama, tõstis ta tagasi voodisse või kohendas ta tekki. 

Viimastel kuudel vanaema enam voodist ei tõusnud. Samal päeval, kui Luule räägib mulle oma eluloo, viiakse vanaema elukaaslane haiglasse, sest tema gangreen on jõudnud liiga kaugele. Vanaema jääb üksinda ning kui me sinna jõuame, oksendab ta verd. Kiirabi saabub minutitega ja lubavad ta haiglasse viia, kuid ütlevad, et sel pole tegelikult mõtet ja haiglast tagasi ei tule ta enam kunagi. “Kui ta autos peaks surema,” ütleb arst, “siis elustama me teda ei hakka, see teeks talle ainult haiget.”

Vanaema on muutunud nii kergeks, et kaks meest mässivad ta teki sisse ja viivad kerge vaevaga kolmandalt korruselt alla autosse. See on esimene kord viimase kahe aasta jooksul, kui ta õue saab. Enne kiirabiauto uste sulgemist puudutan veel vanaema kätt. See on jahe. Ma tunnen, et midagi jõnksatab minu sees, aga ma tean, et vanaema ei saanud isegi sellest aru, et ta korraks õues oli. Autole järele vaadates oskan ainult loota, et enne surma tunneks vanaema kasvõi sekundiks veel õhu värsket paitust oma põskedel. Ma loodan, et kasvõi sekundiks saab vanaema enne suremist aru, et ta on tegelikult inimene. Kuid ma tean, et seda ei juhtu.

“Kuigi see pole meditsiiniline mõiste, siis tema aeg oli lihtsalt otsa saanud.”

Tema morfiinist uimastatud elukaaslane sureb haiglas mõni päev hiljem. Vanaema vaatab samal ajal lakke ja arsti sõnul räägib kellegagi agaralt, aga kellega ja millest, pole võimalik aru saada. Siis väsib temagi ning sureb viis päeva pärast elukaaslase surma. “Kuigi see pole meditsiiniline mõiste, siis tema aeg oli lihtsalt otsa saanud,” ütleb mulle raviarst telefonis. Ma räägin talle, et vanaema elukaaslane lahkus napp 100 tundi varem. “Siin polnud midagi teha, see on saatus,” ütleb arst siis vaikselt ja lisab: “Kuigi ka saatus pole meditsiiniline mõiste.”

Ligimesearmastus 

“Võib-olla pole meie ühiskond veel jõudnud tõelise ligimesearmastuseni,” ütleb Katrin Elmet. Ants Nõmper on lubanud kaitsta tasuta kohtus kõiki arste, kes kasutust ravist keeldumise eest sinna tiritakse. Ta on andnud nõusoleku oma organite kasutamiseks, kui tema enda aeg peaks sealmaal olema. “Ma ei taha surra ja teen kõik selleks, et mitte surra,” ütleb ta, “aga ma lepin oma surelikkusega.”

“Võib-olla pole meie ühiskond veel jõudnud tõelise ligimesearmastuseni.”

Aive Pevkur viib mind oma vanatädi juurde hooldekodusse. Pevkur ise on filosoofiaga tegelenud, ja filosoofid mõtlevad. Kuid Pevkur tahab, et ma räägiksin kellegagi, kes ei mõtle, vaid teab. Tema vanatädi on Helgi. Talle meeldiks üle kõige teha piimasuppe.

Kristo Eriksoni vanaema kutsus aga ta ühel päeval enda juurde. Vanaema oli ka ise kunagi meditsiiniõde olnud, ta oli näinud surma, see polnud tema jaoks midagi võõrast. Erikson istus vanaemaga tema elutoas. Võimalik, et õues oli kõik vaikne. Ja siis palus vanaema Eriksonilt seda, mida saab paluda ainult inimeselt, kes sind tõeliselt armastab. Ta palus, et kui tema aeg on ümber, siis ei hakkaks teda keegi elustama ega ka mõttetult ravima. Kristo Erikson vaatas vanaemale otsa – ja lubas seda. Vanaema oli taas rahulik. Võimalik, et ta vaatas sel hetkel õue.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!