Minu teekond relvani

Märtsi lõpp. Wismari psühhiaatriahaigla. Psühholoogi kabinet. Veidi kulunud moega rohelisest sametist toolid, kõrged laed. Psühholoog, keskealine naisterahvas, istub minust väga kaugel, justkui suure ruumi teises otsas. Vist koroonaaja mõju. Korraga tõuseb ta püsti ja astub mulle lähemale, osutab minu ees paberil lõvi pildile. „Emane või isane?”

„Ma ei tea, ma pole looduses eriti tugev.”

Tema peenikesed kulmud tõusevad kõrge kaarena. „No kuulge, ärge tehke nalja!” 

„No isane,” pakun.

„Muidugi, tal on ju lakk. Aga öelge, mida eesti keeles lakk veel võib tähendada?”

„Nagu lõvilakk, siis on lakk, mida kantakse pindadele, kaitsmiseks...”

„Üks asi on veel,” ütleb psühholoog kavalalt. 

Vaikus.

„Ahjaa, see on maal see koht, kus hoitakse heinu.”

„Aga mida tähendab ehalkäimine?”

„Ehalkäimine? See on vist nagu kosja minek?”

„Olete te ehal käinud? Mille järgi poiss aru saab, kas tüdruk ootab teda või mitte?”

Jään mõtlema. Akendest paistab sinine taevas, puude pungad pole veel puhkenud, aga linnud juba askeldavad. Äkki redeli järgi, kui see on püsti. Samas miks ta seda küsib, kas sel on mingi tagamõte? Oodake, kuidas see kõik üldse relvadesse puutub!?

***

Märtsi keskel otsustan, et hakkan relvaluba tegema. Ma olen käinud kaitseväes, lasknud seal kuulipildujast, automaadist AK4, hiljem reservõppekogunemistel iisraellaste Galilist. Tsiviilis mul kokkupuude tulirelvadega puudub, pole kunagi püstolist ega revolvrist tulistanud. Ei mäleta, et isegi käes oleks hoidnud. Pole olnud huvi ega vajadust. 

Tsiviilis mul kokkupuude tulirelvadega puudub, pole kunagi püstolist ega revolvrist tulistanud.

Ometi kehtib Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) andmetel Eestis märtsi lõpu seisuga 25 504 relvaluba. See teeb umbes igal 50ndal inimesel. Ma ei oska öelda, kas seda on palju või vähe. Kortermajas, kus elan, on 60 korterit, kus elab kokku tõenäoliselt üle 100 inimese. Statistiliselt on kahel meie maja elanikul kodus relv. Meie maja pole eriti suur, tean paljusid nägupidi. 

Seaduslikke tulirelvi on veelgi rohkem, 56 625. Igal loaomanikul keskmiselt 2,2 relva. Meie majas üle nelja relva. PPA ütleb, et Ukraina sõda suurendas huvi relvalubade vastu plahvatuslikult. Selline asi paneb mõtlema. Miks Eesti inimesed relvi tahavad? Kas ühiskond muutub sellest turvalisemaks? Kui lihtne või raske on üldse tavalisel inimesel relvani jõuda? 

Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kuidas alustada. Naiivselt lähen PPA iseteenindusse, püüan taotluse sisse anda. Õige pea jalutan sealt aga selg ees välja. Ma ei tea, mis liiki relva ma tahan ja üldse valida tohin. Valik on kirju, alates sileraudsest revolvrist kuni püstolkuulipilduja ja granaadiheitjani välja. Lisaks pole mul tervisetõendit ega 16-tunnise esmaabikoolituse läbimise tunnistust.

Kolleeg Andres soovitab ühendust võtta mõne lasketiiruga ja neilt nõu küsida.

Silma jääb Taktikalise Laskmise Keskus (TLK), millel on sotsiaalmeedias palju jälgijad. Helistan neile. Õrna vene aktsendiga meesterahvas soovitabki esimese asjana kirja panna perearsti, psühhiaatri ja esmaabikoolituse aeg. Samal ajal tuleks võtta mõnelt lasketiirult relvaloa koolituse pakett. Seadus seda ei nõua, aga ilma ettevalmistuseta olevat politsei teooria- ja laskeeksami läbimine keeruline, algajal pea võimatu. Uurin, kaua relvaloaga üldse aega võib minna. Ta pakub, et poolteist kuni kaks kuud, sest huvi on suur. 

TLK ütleb kodulehel, et muretseda pole vaja, nad on kõik kursusel osalevad isikud laskma pannud. Relvaloa koolituse paketi hind on 250 eurot, see sisaldab poolepäevast teooriaõpet ja kolme individuaalset lasketrenni, kus võib läbi lasta 50 padrunit. Lisaks saavad kõik osalejad püstoli Glock ostmisel 10 protsenti alla. Kirjutan TLK üldmeilile, kas ja kuna saaksin alustada. Mulle vastab tuntud relvainstruktor Martin Bahovski, kes sai ligi kolm aastat tagasi abikaasalt kuuli pähe, et järgmine koolitus toimub uue nädala teisipäeval kell 16. Kas koolitaja ongi Bahovski ise?

Järgmistel päevadel suhtlen perearstiga, kes saadab mind esmalt psühhiaatri vastuvõtule. Saan Wismari haiglasse aja pooleteise nädala pärast. Öeldakse, et lisaks psühhiaatrile pean tegema veel psühholoogilised testid, mis teeb visiidi hinnaks 90 eurot. 

Arvutan peas, et relvaloani jõudmine läheb maksma umbes 400–500 eurot, teist samapalju maksab odavama hinnaklassi tulirelv. Aga mis liiki relva ma üldse tahan? Pikka püssi ma ei ihale. Revolver, mille tunneb ära trumli järgi, on minu arust stiilne, eriti kui tal on pikem toru. Samas on püstol, näiteks Glock 17 ja 19 Eestis inimeste kodudes tunduvalt levinum. Glocki kasutab ka meie politsei. Kiidetakse relva töökindlust, aga samas head hinda. Seega teen valiku püstoli kasuks. Kas Glock 17 või 19, ma ei oska veel öelda. Mis neil üldse vahet on?

Enne koolitust mõtlen välja legendi, miks ma relvaluba taotlen. Eelkõige rõhun enese ja vara kaitsele. Mainin Ukraina sõda, mis on julgeolekuolukorda ärevamaks muutnud, samuti soovin õppida relva käsitsema, miks mitte teha ka laskmisest endale uus harrastus. Peaks sobima küll. 

***

Paljassaares asuva vana telliskivist hoone ette on pargitud palju suuri autosid: Volkswagen Amarok, Nissan Navara, mitu uuemat BMW džiipi. Näen ühest väljumas punase mantli ja kõrgete kontsadega naisterahvast. 

Meid juhatatakse kolmanda korruse koosolekuruumi, mille aknast paistab loksuv meri, aknalaual seisab aga jõulutäht ja puidust kabaga kuulipilduja, ilmselt MG42, mida kasutasid sakslased teises maailmasõjas. Toa nurgas on vana kuuliprits, mis tuleb tuttav ette filmist „Nimed marmortahvlil”.  

Koolitaja Tõnu annab mulle pihku mataka relvaseaduse. „Selle järgi hakkame täna õppima,” ütleb ta pika laua otsas istet võttes. Tema ees lebab kaks relva, üks on vist Glock ja teine väiksem revolver, ning paar padrunit. Kuna kõik osalejad ei ole veel saabunud, räägime niisama juttu. Kuidagi läheb jutt psühhiaatrite peale. Tõnu ütleb, et psühholoogilisi teste ehk „ärilist meditsiiniteenust” pole mõtet lasta endale kaela määrida, saab ka odavamalt läbi. Näiteks teab ta psühhiaatreid, kellega saab asjad aetud videokõne teel. Pagan, mida ma sinna Wismarisse ronin, mõtlen.

Aknalaual seisab jõulutäht ja puidust kabaga kuulipilduja MG42, mida kasutasid sakslased teises maailmasõjas.

Millegipärast olen oma peas valmistunud, et koolituse alguses küsitakse kõigilt osalejatelt, miks nad siia tulid, miks nad relvaluba vajavad. Mitte midagi sellist ei ole. Näib, et siin seltskonnas peetakse relva omamist iseenesestmõistetavaks, keegi ei pea midagi põhjendama. 

Koolitaja võtab paberipaki ette ja lükkab palli veerema. Käime relvaseaduse paragrahvi kaupa läbi: mis on relv, kuidas relvi liigitatakse, mida tuleb teha siis, kui relv saadakse päranduseks, mis on tsiviilkäibes keelatud ja mis piiratud relvad. Ja nii edasi. Saan üsna kiiresti aru, et asi kisub väga kuivaks kätte, üks keeruliselt sõnastatud paragrahv teise otsa. 

Vaatan enda ümber ringi. Lisaks koolitajale on ruumis neli naist ja neli meest. Minu vastas istuvad kaks nooremat naisterahvast, kes paistavad kolleegid. Nad konspekteerivad hoolega, neil on kaasas mitu eri värvi markerit, millega nad relvaseaduse olulisemaid kohti alla joonivad. Minust vasakul istuv vanem härra paistab olevat relvamaailmaga juba üsna hästi kursis, tuleb välja, et ta on varem relvaluba ja relvi omanud. Ta küsib spetsiifilisi küsimusi, näiteks, kas ta tohib postiga välismaalt relva lööknõela tellida. Siis on seal üks range olemisega meesterahvas, tundub, et jahimees, kes suurt ei räägi.

Minust paremale jääb noormees, kes osutub kõige aktiivsemaks küsijaks, omamoodi vestluspartneriks koolitajale. Aeg-ajalt jõuavad nad Tõnuga äratundmisele, et nad on mõlemad mõnest haruldasemast relvast tulistanud. „Oli alles tagasilöök,” ütleb noormees, mispeale vahetavad nad tähendusrikka pilgu. Lisaks teeb ta kibedat nalja riigilõivude üle. „Relvaloa taotlemisel riigilõiv, eksamile minekul riigilõiv, soetusloa tegemisel riigilõiv, loa pikendamisel riigilõiv, relvakandmisloa riigilõiv... pank võiks mulle eraldi fondi teha, kust riik saab igasugu toimingute jaoks lõivu võtta!” 

Väikese hilinemisega jõuavad tundi keskealine naine ja tütarlaps, kes kannab roosat kampsunit. Ta paistab väga noor. Mitmel korral näen teda haigutamas, tundub, nagu ema oleks ta siia vastu tahtmist toonud. Et lisaks koolitükkidele peab nüüd hakkama ka relvaseadust tuupima. 

Koolitaja Tõnu selgitab aga väsimatult 30-leheküljelise relvaseaduse üksikasju, vaatab paragrahvide, lõigete ja punktide taha. Mida aeg edasi, seda enam kumab läbi tema kriitika seadusandja, ametnike ja politsei aadressil. Ta peatub tihti mõne paragrahvi juures, kortsutab kulmu ja ütleb, et selles pole mitte mingisugust loogikat, ärge püüdkegi sellest aru saada. Ta heidab seaduse kirja pannud inimestele ette eluvõõrust, öeldes, et mõned neist ei pruugi vahet teha isegi revolvril ja püstolil. 

Tõnu võtab ka kohtade kallal, mis on kummaliselt sõnastatud. Näiteks ütleb üks punkt, et „relvaluba omav lapsevanem või laskeinstruktor võib oma vastutusel ja vahetu järelevalve all anda lasketiirus või laskepaigas oma isiklikku tulirelva ja selle laskemoona kasutada vähemalt 12-aastasele lapsele.” 

„Aga kui ma tahan tiirus relva oma sõbrale laenata?” küsib keegi laua tagant. 

„Selleks peate te enne olema lapsevanem,” viitab Tõnu tõsise näoga absurdsele olukorrale. Tal ongi paljudele jõuameti esindajatele omane huumorisoon, kus kildu rebitakse surmtõsisel ilmel, aga nii, et kõik naeravad. 

Koolitaja ei tee saladust, et riigivõim teeb relvaloa saamise järjest keerulisemaks. „Et teil läheks isu ära juba enne eksamile jõudmist,” ütleb ta. Saan sellest päriselt aru alles hiljem, kui Tõnu kuvab seinale teooriaeksami näidisküsimused. Ta täpsustab, et need pole ametlikud, vaid tuletatud eksamil käinud endiste õpilaste tagasiside põhjal. Kui ma uurin, kas saan teste ka veebis iseseisvalt lahendada nagu enne autokooli eksamit, raputab Tõnu pead. „Riigi eesmärk pole see, et te eksami ilmtingimata läbiksite.”

Ta lisab kahetsusega, et Eesti liigub pigem Lääne-Euroopa suunas, kus eraisikute tulirelvade omamist tahetakse üha rohkem piirata, kuni selleni välja, et relvad korjatakse üldse käest. „Demokraatlikus riigis peaks jõu monopol olema riigi käes, vähemalt on see riigivalitsejate arvates ainuõige seisukoht,” ütleb ta. 

See sütitab seltskonnas elava arutelu. Leitakse, et ründe, õnnetuse või mõne muu jama korral võib politsei sündmuspaika jõudmine, eriti maapiirkonnas, väga palju aega võtta. Seetõttu tuleb mõelda sellele, kuidas enda kaitsmisega iseseisvalt hakkama saada. Tulirelv olevat selleks üks efektiivsemaid võimalusi – appi ruttaval politseinikul on just sel põhjusel tulirelv vöö peal. 

Minust paremal istuv noormees tõstatab paar korda koerateema, see paistab tal südamel olevat. Ta räägib loo, kuidas nende külas on lahtine koer, kes käib pidevalt lapsi ja teisi koeri kimbutamas. Kui üks naabritest andis märku, et tal on kodus relv, pidas koera omanik seda ähvarduseks, mispeale kutsus politsei. Keegi seltskonnast kostab selle peale kuivalt: miks te koera juba maha lasknud pole?

Enam kui viietunnise koolituspäeva vältel jagab Tõnu ka hulgaliselt soovitusi. „Ärge dokumentide sisseandmisel üle pingutage,” paneb ta südamele ja räägib loo ühest tegelasest, kes olevat taotlenud kõiki saadaolevaid relvaliike, põhjendades, et äkki võib tal neid igaks juhuks vaja minna. Lisaks ei tasuvat minna jutuga, et hakkate kellegi üle kohut mõistma, ühiskonnas korda looma. 

“Miks te seda koera juba maha lasknud pole?”

Minul tekib küsimus relva hoidmise kohta. Seadus ütleb, et „relvakapp, lukustatav sahtel ega laegas ei ole nõutav ühe relva ja laskemoona puhul. Sel juhul tuleb relva ja selle laskemoona hoida hoiukohas, mis on kõrvalistele isikutele raskesti avastatav ja kättesaadav”. Mida see hoiukoht endast kujutab? 

Tõnu möönab, et see on seaduses järjekordne segane koht. „Kas lillepotis või köögikapis kastruli taga on piisavalt raskesti avastatav koht?” küsib ta ja klass naerab. Ehkki seadus seda ei nõua, soovitab ta ka ühe relva omanikel soetada korralik relvakapp ja kutsuda politseinik seda kontrollima. Vastasel juhul, kui relv läheb kaduma ja sellega pannakse toime õigusrikkumine, saab inimest süüdistada, et ta hoidis relva lohakalt. 

Esimest korda mõtlen, kuhu kurat ma end mässinud olen. Kust ma selle relvakapi veel saan, kuhu ma ta paigaldan? Lisaks täiendab keegi seltskonnast Tõnu juttu, et kapp tuleb põranda või seina külge kruvida. Mida mu elukaaslane sellest arvab? Meil on ju väike korter, ruumi vähe. Ja selle kuluga ma alguses üldse ei arvestanud.

Intensiivne koolitus lõpeb pool kümme, kui väljas on juba pime. Tõnu rõhutab, et mis iganes küsimused meil relvaseaduse kohta tekivad, võtku me temaga ühendust, ta aitab. See osutub hiljem ka tõeks, ta on väga abivalmis. Siiski hoiatab ta, et järjekorrad eksamile on pikad, mistõttu ei pruugi me enne suve üldse löögile pääseda. 

Asju kokku pakkides üritab üks naisterahvas enda ja õpetajaga vaheldumisi aru pidada, mida kõike on vaja teha: psühhiaatri visiit, perearsti tõend, esmaabikoolitus. Kas laskeeksam on ka? Kuna ma lasketrenne võiksin võtta? Mis siis, kui ma teooria eksamile saan alles kahe kuu pärast ja mul on kõik juba meelest läinud? Seejärel ta ohkab raskelt. 

Jah, teekond relvaloani ei tundu meelakkumine. Ega vist peagi olema. 

***

Paar päeva hiljem meenub mulle Tõnu jutt, et võib-olla ma ei peagi uut esmaabikoolitust läbima, sest paljudel kehtib see veel autokooli aegadest. Helistan oma Võru autokoolile, uurin, kas neil on saata mulle 13 aasta tagust tunnistust. Saan teada, et vahepeal on seadused muutunud ja see enam ei kehti. Registreerin end Tallinnas uuele kahepäevasele koolitusele. See maksab 96 eurot. 

Kuid enne jõuab kätte Wismari külastamise aeg. Kui ma olen vastuvõtutädile 90-eurose arve maksnud, avastan, et tšekile on kirjutatud „Eksistentsiaalpsühhoterapeudi vastuvõtt”. Kas relvad on tõesti niivõrd eksistentsiaalne teema?

Koputan põgusalt psühholoogi uksele ja vajutan lingi alla. Naisterahvas kuvari taga vaatab mind üle õla üllatunud pilgul, ütleb, et hea, et tal suu täis polnud. Siiski palub ta lahkelt vabalt valitud toolil istet võtta.

„Kuidas te oma relva siis kasutama hakkate?” küsib ta lõbustatult.

„Enamus aega on ta ilmselt kodus kapis,” haaran kinni küsimuse omapärasest sõnastusest, „aga muidu plaanin...”

„Ahaa, ehk siis enese ja vara kaitseks? Paneme kohe kirja,” lõikab ta vahele. Nii ei jõua ma mainida relva käsitsemise ja laskeharrastuse tekitamise soovi, aga pole lugu. Pigem kartsin, et ta hakkab mind praadima, pinnib välja, kas ma teen siin mingit eksperimenti. 

Uurinud mu haridustaseme ja töö kohta, võtab ta ette meelemürgid. Küsib, kuidas mul joomisega on. Vastan, et pole probleemi, vahepeal ikka pruugin, aga mõistuse piires. 

„Aga uimastid? Teie kui humanitaarse haridusega inimene, äärmiselt huvitav oleks teada, mida te narkootikumidest arvate?” küsib ta ilmekalt, isegi kerge teatraalsusega. Kas see on tema jaoks nagu väike etendus? 

Millegipärast tuleb mul kohe meelde hiljuti kirjutatud lugu narkobussist. Otsustan, et lähenen ühiskondlikult, räägin, et sõda narkootikumide vastu on läbi kukkunud, karm keelupoliitika ei paista töötavat, seega peaks aineid kuidagi mõistlikumalt reguleerima, ka legaliseerima.

Psühholoog torutab huuli ja ajab kulmu kipra. Saan kiiresti aru, et võib-olla polnud see päris see vastus, mida relvaloa taotlemisel andma peaks. 

„Või nii,” ohkab ta, „tarvitate siis ise ka?”

„Ei, ei, mina ei tarvita,” ütlen kiiresti, „kunagi ammu tegin kanepit, aga see on ka kõik.”

Saan kiiresti aru, et see pole päris see vastus, mida relvaloa taotlemisel andma peaks.

Järgmisena asetab ta mu ette lauale paberilehe, MoCA testi (Montreal Cognitive Assessment), mis peaks hindama mu vaimseid võimeid. Esimesena pean ühendama joonega numbrid ja tähed, seejärel kopeerima kuubi. Siis saan õudusega teada, et mul tuleb joonistada kell ja märkida kellaajaks 11:10. 

Ilmselt te ei usu, aga mul on seieritega kellast arusaamisega mingi jama. Mul võib minna paarkümmend sekundit, et pihta saada, kumb osuti näitab tunde ja kumb minuteid ning palju lõppkokkuvõttes kell on. Olen väiksest saadik kasutanud ainult elektroonilisi kelli ja teen seda siiani. Kui pagana narr oleks sellepärast psühholoogilt punane tuli saada… Pika pusimise peale saan osutid siiski paika ja hingan kergendatult. Psühholoog ei mõista mu kimbatust.

Lisaks lõvi ja ehalkäimise loole küsib psühholoog lihtsamaid arvutustehteid, samuti loetleb viis-kuus sõna ning palub need õiges järjekorras meelde jätta. Lõpuks pean nimetama minuti jooksul nii palju a-tähega sõnu, kui pähe tuleb. 

„Armastus, ahnus...” Oota, miks pagan ma neid kõrvuti mainisin? See ajab rütmi sassi, vaatan kabinetis otsivalt ringi. „Aken, arvuti, aas...” pea on täiesti tühi. „Eee, amb...” Kokku saan 11 sõna. 

„Siin ma oleks teilt rohkem oodanud,” ütleb psühholoog pettunult, „eriti kui teile rääkimise eest palka makstakse.”

Kõigest hoolimata saan MoCA testis maksimumpunktid. Hiljem kodus guugeldades avastan, et ka Donald Trump läbis MoCA edukalt ja nimetas end seepeale stabiilseks geeniuseks. 

Seejärel teen veel ühe testi, mis peaks hindama mu meeleolu. Seal küsitakse küsimusi stiilis, kas olen kurb, kas tunnen lootusetust, kas kannatan huvipuuduse all. Panen igale poole „üldse mitte” või „harva”, et asi oleks kindel. Vastuseid lugedes järeldab psühholoog, et võiksin siiski pöörata rohkem tähelepanu oma psühhohügieenile.

„Mis see on?” 

„Muretsege vähem, tegelege loominguga, valmistage head toitu, serveerige seda ilusatelt puhastelt nõudelt. Olge kohal, käige rohkem looduses, hoolige endast,” räägib ta innustavalt nagu õpetaja Laur Paunvere koolipoistele enne suvevaheajale minekut.  

Poole tunni asemel oleme vestelnud juba 45 minutit, aga vestlus on olnud lõbus.

Seejärel tõuseb psühholoog püsti ja ütleb, et läheb korraks psühhiaatri kabinetti ja kannab meie vestlusest ette. Ilmselt tänu sellele on jutt psühhiaatri juures lühike. Too on vanem meesterahvas, kes kannab endiselt maski. Ta küsib, pilk laual, mis mu perekonnaseis on, kas ma tööl käin, mis hobidega tegelen. Kui mainin kokkamist, vaatab ta esimest korda minu poole ja noogutab tunnustavalt. Seejärel ulatab ta mulle paberid, mis tuleb edasi anda perearstile. Kui küsin, kas ma olen testid läbinud, noogutab ta vaevumärgatavalt. 

Kui mainin kokkamist, vaatab ta esimest korda minu poole ja noogutab tunnustavalt.

Koduteel lappan psühhiaatrilt saadud pabereid, märkan, et teisele leheküljele on kirjutatud raskesti loetavas käekirjas „suhteliselt terve”. Hmm, mida see tähendab? Oli see ikka noogutus? 

***

Märtsi lõpus ühel lörtsisel esmaspäeval lähen kahepäevasele esmaabikoolitusele. Seda viib läbi enam kui paarikümneaastase kogemusega kiirabiarst. Ta ütleb, et mõnikord tuleb ta siia otse 24-tunnisest valvest. Täna pole sellest aga ühtegi märki, mees on ärgas ja heatujuline. Lisaks kõigele tavapärasele, mida esmaabikoolitusel räägitakse ja tehakse – elustamine, Heimlichi võte, haava sidumine, žguti paigaldamine jne – hakkab silma tema suurepärane oskus kõike jäljendada.

Tasapisi hakkangi tema esinemises nägema omalaadset etendust, pantomiimi. Kord mängib ta bussipeatuses magama jäänud kodutut, kelle kulmust pritsib verd, kord fentanüülisõltlast, kes kükitab keset tänavat, pea jalgade vahel. Siis teeb ta järele krambihooge, lämbub keel kurgus. Või saab insuldi, laseb ühe suunurga viltu ja räägib pudikeelt. Ta lonkab nagu hüppeliigese välja väänanud sportlane, tantsib nagu korgijooki saanud piduline ja räägib kiiresti nagu kokaiinitarvitaja.

Lisaks sellele, et ta on tõenäoliselt suurepärane kiirabiarst, on temas tubli annus püstijalakoomikut, mõtlen päeva lõpuks. 

Teisel päeval on näitlemist vähem, see-eest räägib koolitaja lugusid oma tööst. Näidetel pole otsa ega äärt, üks õõvastavam kui teine. Bomž, kes nägi luulusid, et tema vasak käsi on paha, läks garaaži, sidus selle ketiga lae külge ja lõikas saega otsast. Ärimees, kel oli ilus maja ja hoovi peal kaks autot, jõi pudeli torusiili ja asus end noaga lõikuma. Väike laps, kes leidis sahtlist purgitäie vanema antidepressante, sõi need ära ja suri. 

„Hull, hull maailm,” ohkab ta aknast välja vaadates ning soovib meile head isu. Ahjaa, koolituse sees on ka tasuta lõunad. 

Kahe päeva jooksul inimestega rääkides ei kohta ma kedagi, kes oleks siin relvaloa pärast. Siiski küsin kiirabiarstilt, kui tihti puutub ta kokku tulistamistega. Ta vastab, et tulistamisi on palju, peamiselt lastakse end maha. Siis muutub ta aga lõbusamaks ja kuvab seinale foto pronksiööst, kus mässaja on saanud kummikuuliga tagumikku. 

Sama nädala kolmapäeval külastan perearsti, psühhiaatrilt saadud paberid taskus. Küsin ääri-veeri, mida võis psühhiaater „suhteliselt terve” all mõelda. Pereõde vaatab mind mõistmatul pilgul ja ütleb, et siia on kirjutatud „psüühiliselt terve”. Sooh. On see arstide käekiri või mu enda kalduvus asju hullemaks mõelda?

Lõpuks ulatab pereõde mulle tervisetõendi, millel seisab otsus: tervisekontrolli tulemusena on tuvastatud, et soetamisloa või relvaloa saamist välistavaid tervisehädasid EI ESINE. Maksan 25 eurot ja lahkun. 

Õhtul annan PPA iseteeninduses relvaloa taotluse sisse. Lahtrisse, kus küsitakse põhjust, miks ma relvaluba taotlen, kirjutan nii: „Ukrainas käib sõda ja üldine julgeolekuolukord on kriitilisem kui varem. Ei väida, et Eestis oleks ohtlik elada, aga ootamatusi võib ette tulla. Seetõttu soovin relva enese, oma pere ja vara kaitseks. Lisaks tahaksin käia lasketiirus ja harjutada laskmist. Miks mitte seda siis juba isikliku relvaga teha.” Loen selle ette elukaaslasele, kes hakkab kõva häälega naerma. 

Voodis enne uinumist kerin telefonis relvakappe, silma jääb üks DEPO seif, mille hind on 63 eurot. Plaanin selle peagi tellida. 

Voodis enne uinumist kerin telefonis relvakappe, silma jääb üks DEPO seif.

Esimese lasketreeningu aja saan 3. aprilliks. Mind võtab vastu sõnaaher, aga tugeva vene aktsendiga meesterahvas, kes küsib, mis liiki relvast ma lasta tahan. Jään korraks kukalt kratsima ja otsivalt ringi vaatama, aga õnneks tuleb meelde, et taotlen vintraudset püstolit. Lähme lasketiiru, mille seinal torkab esimese asjana silma hiigelsuur Daniel Craig, kes mängib James Bondi, loomulikult relvaga. 

Instruktor alustab peamiste ohutusreeglite tutvustamisest. Need tulevad ajateenistuse päevilt tuttavad ette. Esiteks, käsitse relva, nagu ta oleks alati laetud. Teiseks, relvaraud on ohutus suunas, sihtmärgi poole. Kolmandaks, näpp ei ole päästikul. Seejärel räägib ta püstoli Glock 19 olulistest osadest, õpetab, kuidas peab relva käes hoidma, kuidas salve alla panema, vinnastama, sihtima, päästikut vajutama ja ohutuks tegema. 

Teen natuke kuiva trenni, kuni instruktor annab märku, et ma laeks salve esimese päris padruni. Nüüd tuleb see siis ära. Minu elu esimene lask püstolist. Olen mõelnud, mis tunne see ikkagi on. Panen heli summutavad kõrvaklapid pähe, see eraldab mind justkui muust maailmast, kuulen vaid omaenda hingamist ja üha kiirenevat pulssi. Kardan kõva tagasilööki. Tegelikult on lask kökimöki, mingit erilist tagasilööki pole. Olen isegi natuke pettunud. Veelgi enam, kuul lendas sisuliselt otse kümnesse. Nii lihtne ongi!?

Muidugi lähevad järgmised lasud täitsa mööda. Hoian paremat kätt väga pinges, lisaks vajutan liiga läbematult päästikut ja relvanina lendab üles. See on häda, millega tegelen kõik järgmised tunnid. Võti on selles, et parem käsi, millega paremakäelised relva pihku haaravad, peab olema lõdvestunud, kogu tugi tuleb vasakust käest. Eelpäästikut tuleb vajutada kiiresti, aga lasu sooritamiseks peab sõrme rahulikult enda poole tõmbama, nii et lask tuleks teatud mõttes üllatusena. See suurendab tõenäosust, et kuul tabab märki. Vähemalt nii õpetatakse algajaid PPA relvaeksamiks valmistumisel. 

Eksamil lastakse 15 meetri kauguselt kaheksanurkset märklauda, mille suurus on umbes 30 × 50 sentimeetrit. Kolmest lasust peab vähemalt kaks pihta minema. Aega relva haaramisest kuni kolmanda lasu sooritamiseni on 15 sekundit. Ehkki enamikul kordadel saan trennis märklauale pihta, lähevad mu lasud harali, puudub tabamistihedus. Seetõttu, hoiatab instruktor, võin halval päeval või suurema närviga mööda lasta. 

Öösel näen unes, kuidas mängin laua peal püstoliga ja saan kaks kuuli käsivarde. Ma ei tunne valu, kuulid on pugenud sügavale liha sisse, nii et naha peal on vaid väikesed täpid. Siiski lähen arsti juurde, kes kougib need suurte pintsettidega lupsti välja. Kogu selle aja mõtlen, kuidas teha nii, et minu vastu juurdlust ei algatataks. Kelle relv ja padrunid? Kuidas sai relv relvakapist välja? Kas te teate, et relva lohakas hoidmine ja käsitsemine läheb selle ja selle paragrahvi alla? Õnneks ärkan enne üles, kui uurija neid küsimusi minult küsida jõuab. 

Öösel näen unes, kuidas mängin laua peal püstoliga ja saan kaks kuuli käsivarde.

Siiski saan ülejärgmisel päeval politseinikult kõne. „Tere, sooviksin homme tulla teie relvakappi kontrollima, mis kell teile sobib?” küsib meesterahvas. 

„Oodake, pidage hoogu,” vastan ülepeakaela, „mul ei ole veel seda. Olen kapi välja valinud, aga ost on veel tegemata.”

Räägin talle lihtsast ja odavast seifist, mis mulle DEPOst silma jäi. Politseinik ütleb, et paraku ei paista see sobivat, kuna kapi sees peab olema ka lukustatav laegas, et relva ja laskemoona eraldi hoida. Seda selleks, et kui varas korterisse tungib ja ühe kapi ukse lahti saab, poleks tal kohe võimalust tuld avada. Taolise seifi leiab hõlpsalt mõnest ehitus- või jahipoest. 

Ehkki uudis kallima seifi vajalikkusest ei tee mulle rõõmu, üllatab mind politseiniku abivalmis suhtumine. Pärast Tõnu koolitust kartsin, et nad üritavad mulle igal võimalusel kaikaid kodaratesse loopida. 

Õhtul tellingi Jahipauna veebipoest seifi, kus on ka sisemine lukustatav laegas, nagu politsei soovis. Hind on 120 eurot, aga süda on rahul. 

***

Lihavõttepühade paiku avastan, et sotsiaalmeedia, eriti Youtube, pakub mulle relvateemalisi reklaame. Tondi lasketiir näitab minut aega tõsist kõmmutamist ja kutsub osa saama „Tõelisest elamusest”. Minu n-ö kodutiir, Taktikalise Laskmise Keskus, pakub aga paketti, kus laskma kutsutakse isa koos lapsega. Siin meenub mulle koolitaja Tõnu jutt, et ka tema lapsed tegid esimesed paugud juba väga noores eas. 

Vaiksel laupäeval sõidan Rocca al Mare keskuse Jahipauna relvaseifi järele. See on üllatavalt raske, vinnan seda läbi keskuse, valugrimass näol, aeg-ajalt teen puhkepause. Loodan, et ma tuttavaid ei kohta. „Hei, kuidas lihavõtteid veedad, kas värvite mune ka?” „Ei, paigaldan koju relvakappi.” Kui olen suure raudkolaka viiendale korrusele tassinud, järgneb arutelu elukaaslasega, kuhu kapp üles seada. Suurepärase asjade paigutajana leiab ta sobiva koha garderoobi põrandal jalatsikarpide vahel. Teeme nalja, et nüüd saame kõige hinnalisemat kingapaari seifis luku taga hoida. 

Uuel nädalal helistan politseile ja teatan, et ta võib nüüd tulla. 

Sel hommikul teeb elukaaslane elamise ilusti korda, koristab pesuresti eest, sätib paika padjad ja toolid. Enne tööle minekut ütleb ta, et ajagu ma peekoni praadimise hais elamisest välja. Kui külalise saabumiseni on jäänud mõni minut, hakkab mulle köögi töötasapinnalt silma suur kokanuga. Panen selle igaks juhuks sahtlisse. Lisaks avastan, et kannan üleni punast Keith Haringu T-särki, mille peale on suurelt kirjutatud LOVE. Millegipärast vahetan selle vana näraka sinise kodusärgi vastu. 

Kui olen külalise alt sisse lasknud, avan vaikselt korteri ukse. Kuulen trepikojast inimeste vestlemist. Peagi märkan, et trepist rühib üles lausa kolm vormiriides politseinikut, üks mees ja kaks naist. Üks naistest ütleb, et tema jääb ust valvama. Tohoo, nagu mingi haarang?

„Teid on nii palju,” ütlen kohmetult.

Noor lokkis peaga meespolitseinik, kellega olen telefonis rääkinud, naeratab ja ütleb vabandavalt midagi taolist, et nad on tööpostil ja sõitsid lihtsalt läbi. „Ei pea kohkuma,” lisab ta.

Pärast minu dokumendi vaatamist küsib mees, kas ta tohib jalanõudega edasi astuda, et seifi kontrollida. Naised jäävad esikusse ootama ja ringi uudistama. Mees palub mul kapi uksed lahti teha ja sisemust näidata. „Näe, naine on oma käekella siia pannud,” üritan nalja visata. Politseinik hindab märkmeid tehes, et seifi võiks mahtuda kuni viis relva. „Ega ma üle ühe relva ei plaani,” ütlen selgituseks. 

Seejärel naaseme esikusse, kus ta hakkab minult küsimusi küsima. Millega ma tegelen ja kus ma töötan? Mida naine relva majja toomisest arvab? Kuidas naabritega läbisaamine on, ega tülisid pole? Mis on hobid, harrastused? Ta küsib ka pooleldi muigelsui, miks mul ikkagi relva vaja on. Tunnen, kuidas ma punastan. Mainin enesekaitset ja Ukraina sõda. 

„Te ei tunne end turvaliselt?” 

„Ei, ei, tunnen ikka. Politsei teeb head tööd, aga igaks juhuks. Kõiksugu ootamatusi võib ette tulla.”

Naine, kes jäi ust valvama, ütleb vahepeal, et relvakapi peaks tegelikult seina või põranda külge kinnitama, vastasel korral võib varas kogu kupatuse kaasa võtta. 

Noogutan, aga lisan, et kapp on väga raske. Ja seadus seda otseselt ei nõua. 

Mees laseb veel korraks pilgul üle korteri käia ja ütleb siis, et rohkem küsimusi neil pole, relva hoiutingimused vastavad nõuetele. Hakkan külalisi juba välja saatma ja head aega ütlema, kui mees pöörab korraga ringi nagu detektiiv, kellele meenub detail, mis talle rahu ei anna. 

„Mis relva te osta plaanite?”

„Eeee, ilmselt Glock 17 või 19,” vastan. 

„Need on head, taskukohased. Meil endal on ka Glockid,” patsutab ta rahulolevalt oma kabuurile ja soovib kena päeva jätku. 

Politseinik pöörab korraga ringi nagu detektiiv, kellele meenub detail, mis talle rahu ei anna.

Aprilli keskel saan politseilt uue kõne. Meeldiva häälega naisterahvas ütleb, et nad saavad esimese relvaeksami aja pakkuda mulle 28. aprillil kell 13. Kõigepealt teooriaeksam ja kui see õnnestub, järgneb kohe laskeeksam. Tõtt-öelda olen vahepeal relvateema vaat et unustanud, eeldasin siit-sealt kuuldud juttude põhjal, et protsess võib venida ja enne suve ei pruugi midagi juhtuda. Seetõttu mõjub kõne äratuskellana. Esimesena lööb pähe, et ma ei mäleta teooriatunnist enam suurt midagi, ma isegi ei tea, kuhu ma kommenteeritud relvaseaduse pistnud olen. On ta üldse alles? 

Millegipärast mainin seda ka menetlejale. 

„Aga seadust peate te tundma juba enne taotluse sisseandmist,” kostab teiselt poolt.

„Jajah, seda muidugi.”

Pärast kõnet otsin kirjaklambriga kokku pandud relvaseaduse üles ja otsustan, et proovin seda igal õhtul natuke lugeda. Kirjutan ka lasketiiru ja broneerin kaks ülejäänud lasketundi, viimase ajastan päevale enne eksamit, et käsi püsiks soe. 

Relvaseaduse läbitöötamine läheb vaevaliselt, tähelepanu ujub kogu aeg eemale. Oleksin võinud koolitusel rohkem mõttega kuulata ja märkmeid teha. Markeriga tähtsamad kohad alla joonida. Toona tundus eksam mingi ebamäärane asi kauges tulevikus. Põgenen telefoni, lehitsen Facebooki. Silma hakkab Tondi Lasketiiru reklaam, mis kutsub laskma: „Kui küsiti, et kes tahab üritust planeerida, siis tõstsid käe? Valik ajab silma eest kirjuks, aga kõik tegevused on maru igavad? Tondi lasketiir aitab hädast välja. Lasketiirus saad paukude saatel ära pidada kõikvõimalikud üritused: sünnipäevad, k.a laste sünnipäevad, firmaüritused, jõulupeod, teambuilding jne. Poissmeeste õhtud, tüdrukute õhtud.”

Minu enda viimane lasketiiru päev on alles järgmisel nädalal, enne pean teooriaga natukenegi edenema. Tihti küsin endalt: milleks mulle nii detailsed teadmised? Miks ma pean teadma, kas relva välismaalt soetamisel tuleb ta Eestis registreerida viie või seitsme tööpäeva jooksul? Või et kas relva transportimisel mõnda teise Euroopa Liidu riiki on tarvis relvaluba, Euroopa Ühenduses edasitoimetamise eelluba, Euroopa Ühenduses edasitoimetamise luba või neid kõiki kolme? Kui tekib vajadus, saan seadusest järele vaadata, ega pea ju prügikast pole. 

PPA teooriaeksam koosneb kümnest valikvastusega küsimusest. Kõik variandid võivad olla õiged, aga kõik ei saa valed olla. Eksami läbimiseks tuleb saada vähemalt kaheksa silma kümnest. Aega on 30 minutit. Umbes nädal enne eksamit võtangi ette Tõnu saadetud näidisküsimused, mida on kokku oma 14 lehekülge. Kui mõni küsimus või vastus jääb segaseks, kirjutan Tõnule, kes vastab kiiresti ja ammendavalt, muu hulgas saab selgeks, et olen veebis toetunud aegunud relvaseadusele.

***  

Päev enne eksamit sõidan viimasesse lasketundi. Seal ootab mind uus instruktor – vana olla puhkusele läinud –, kes annab ridamisi häid näpunäiteid ja mis peamine, toob mulle ette aina uut moona. Ta laseb mul tulistada 15 meetri pealt, siis 5 meetri pealt, vahepeal kolm, siis jälle viis padrunit korraga. Ma pean tunnistama, et kui varem pole laskmine mind erutanud, siis nüüd tunnen esimest korda teatud hasarti. Ma tahan lasta täpselt, kiiresti ja palju, nii et märklaud saab tihedalt auke täis. Mulle meeldib salve pidemesse löömise klõps ja vinnastamise kergus. Mulle meeldib, kui pärast viimast pauku püstoli kelgu taha lööb ja padrunipesast õrna püssirohulõhnalist suitsu ninna keerutab. Paar meetrit eemal kohtub hülss betoonpõrandaga – kõlin, mis annab märku, et aeg on minna tabamusi kontrollima. Ja siis algab kõik uuesti. 

Hiljem ütleb instruktor, et lasin 39 padrunit rohkem, kui pakett ette nägi (kolme korra peale 50 padrunit), mistõttu pean juurde maksma 19,5 eurot. 

Pärastlõunal üritan relvaseadusest ja Tõnu saadetud näidisküsimustest viimast võtta. Mind jääb kummitama üks küsimus. Miks näiteks adapter (relva osa) on tsiviilkäibes keelatud, aga helisummuti ega lasersihik mitte? Kas neid võib igamees osta? Tõnu vastab, et hetkel pole neil üldse käivet. Keelatud ka ei ole, sest saab osta relvaloa alusel. „Segane värk. Et teil eksamil liiga lihtne poleks. Kahjuks täna selline olukord,” kirjutab ta. 

Reedel, eksamipäeval, ma materjale enam läbi ei vaata, lasen ajul veidi puhata. Laskmises olen üsna kindel, teoorias kahtlen. Kuklas tiksub tunne, et küllap ootavad mind keerulised konksuga küsimused, mistõttu kukun kolinal läbi, nagu Tõnu prognoosis. Pesen prilliklaasid kraani all seebiga puhtaks, et näeksin paremini märklauda, ja sammun politsei peamaja poole. Närv on sees. 

Kuklas tiksub tunne, et küllap ootavad mind keerulised konksuga küsimused, mistõttu kukun kolinal läbi.

Jõuan ligi 20 minutit varem, aga politsei peamaja fuajee on juba inimesi täis, kokku umbes 15 inimest. Kõik on mehed, pigem vanemaealised. Tunnen ära ühe päevitunud jumega eksministri, kes heatujuliselt kõrvalistujale relvaseaduse paragrahve tsiteerib. Seejärel kutsutakse meid nimepidi järgmisse ruumi, kust laskume keldrikorrusele. 

„Mul on juba kolmkümmend aastat relvaluba, aga viimane kord jäi uuendamata ja nüüd ma siin olen,” teeb eksminister politseinikuga juttu. Lasketiiru ees on väike klassiruum, kus alustame teooriaeksamiga. Kogu aja olen jälginud meid kantseldavate politseiametnike suhtumist ja käitumist ning pean tunnistama, et see on läbini lugupidav ja professionaalne. Keegi ei küsi, et noh, mida sina siit veel otsid.

Kui olen umbes neljanda küsimuse juures, tõuseb eksminister püsti ja ütleb, et temal on valmis. Meenub ka Erik Orgu jutt, et tema läbis eksami 45 sekundiga. Päris sellist kiirust ma üles ei näita, aga mida küsimus edasi, seda enam veendun, et sain väga lihtsa pileti. Mõttes tänan Tõnu, et ta valmistas mind ette palju hullemaks. Mõni minut hiljem ütleb eksamineerija, et kõik vastused on õiged, ning palub mul kuulivest selga panna ja laskeeksamit oodata. Tunnen end enesekindlalt, seisan klassiruumi tagaotsas ja jälgin mängu, rind kummis nagu patrullpolitseinikul. 

„Teisel pool on samuti küsimused,” ütleb politseinik mehele, kes uisapäisa pooliku töö esitab, ja pakub lehte tagasi ulatades võimalust jätkata. Soovi kedagi läbi kukutada ei näe ma kuskil. Pakun, et enam kui pooled saavad teooriast läbi. Vahepeal kuulen, kuidas eksminister revolvrist paugutab. Ta väljub lasketiirust rahulolevalt, jagab paremale-vasakule paar kommentaari ja lahkub.  

Lasketiir on hämaravõitu, laudadest löödud seintel on õrn soe valgus, mis meenutab sauna eesruumi. Kõigepealt loen üles kolm peamist ohutusreeglit ja teen enda ees kõrgel pukil seisva Glock 19 ohutuks. Seejärel keeldun proovilasust, nagu soovitas viimases trennis instruktor. See tekitavat vale mulje, nagu oleks ka eksamil piiramatult aega sihtida ja lasta. 

Esimest korda tunnen tõelist närvi siis, kui eksami vastuvõtja palub mul kolm padrunit salve laadida. Käsi on korraga higine ja väriseb, kardan, et padrun võib salve pressimisel käest lipsata, vedru surve all lakke lennata. Mu kõrval võtab koha sisse ka teine mees, kellega sooritame eksamit koos. Paneme kõrvaklapid pähe ja jääme ootama. 

Kui kõlab signaal, haaran relva, vinnastan ja vajutan kiiresti kolm kõmakat. Ei oskagi öelda, kuidas läks. Relva langetades näen, et kaks on kindlasti pihtas. Olemas! Teeme relvad ohutuks ja kiirustame koos paarilisega tabamusi lähemalt uurima. 

„Minge...” kostub teise mehe suust, kui ta näeb, et sai vaid ühe tabamuse. Ta räägib käsi laiutades, et trennis laseb ta kahe sekundiga kõik kümnesse, siin aga läks totaalselt untsu. 

Mulle teatab eksamineerija kuivalt, et eksam on läbitud ja relvaluba saabub järgmise nädala jooksul digitaalselt. Kahju ainult, et füüsilist tunnistust pihku ei anta. 

Tõuksiga koju sõites tunnen rinnus kergust ja rahulolu nagu ikka pärast õnnestunud eksamit. Ma õppisin ja pingutasin ning see tasus end ära. Aga mis edasi? Kas relvaluba on midagi, mida ma päriselt tahtsin või veelgi enam, vajasin? Tegelikult mitte. Tõele au andes ei oskagi ma sellega midagi peale hakata. See pole unistuse täitumine. Jõuan isegi mõelda, et võib-olla palun nüüd, mil eksperiment läbi, relvaloa hoopiski tühistada. Äkki toob veel mingi jama kaela.

Jõuan isegi mõelda, et võib-olla palun nüüd, mil eksperiment läbi, relvaloa tühistada.

***

Minu relvaloa taotlemine kestis poolteist kuud, 15. märtsil saatsin esimese meili ja 28. aprillil sooritasin eksami. Maksma läks see 660,5 eurot. Ilmselt on võimalik läbi ajada ka vähemaga, kui võtta odavam koolitus, soetada odavam seif ja omada varasemast esmaabikoolituse tunnistust. Ka lisamoona peale ei pea ilmtingimata raha kulutama.

Kas taotlemine on kerge või raske? Kindlasti ei käi see nipsust, et annan taotluse sisse ja järgmisel päeval ostan juba relva. Vaja on käia koolitustel ja arstide juures, täita dokumente. Õppisin teooriaeksamiks umbes nädal aega igal õhtul tunnikese. Samas pean ma seda kindlasti lihtsamaks kui autojuhilubade omandamist. Viimane kestab kauem, sisaldab rohkem eksameid (nii kooli kui ka transpordiameti eksam) ja on ka kallim. 

Järgmisel nädalal saan politseilt meili, kus öeldakse, et mulle on väljastatud digitaalne relvaluba. Kui soovin relva soetada, on võimalik esitada relva soetamisloa taotlus. Mainin seda ka paarile sõbrale. Nad küsivad, mis relva ma siis ostan. 

Pagan, kas see ongi kõik? Äkki ikkagi soetamisloa taotlus sisse anda ja relv hankida?