Minu Facebooki laenuäri

“Laenud eraisikutelt eraisikutele” on veel elavam grupp kui kõik seenehuviliste kogunemiskohad sotsiaalmeedias. Kui augustis on grupis ca 3500 laenuküsijat ja -pakkujat, siis oktoobriks on lisandunud kolmsada uut liiget. 

Üritan seal laenu anda, aga minu raha ei taha keegi. Nii mitu nädalat järjest. Samas küsitakse Facebooki laenugrupis kogu aeg laenu – 20, 75, 500, 3000 eurot. Auto või korteri tagatisel, ausõna peale või omatehtud laenulepinguga, aga kindlasti hirmkalli intressiga.

Juba viie aasta eest jurist Tanel Riivitsa loodud laenufoorum on hakanud hoogsalt paisuma just tänavu. Uusi laenutahtjaid tuleb muudkui peale. Samas on hakanud lisanduma ka uusinvestoreid, nagu ütleb Riivits. Tänu sellele on hakanud varem ülitugevalt laenunõudlejate poole kaldus grupis nõudlus ja pakkumine tasakaalustuma. 

Kui uusinvestorid nagu mina on veel rohelised ja võivad mõnuga naiivseid laene välja jagada, siis kogenumatel on esimesed hapuks läinud netilaenude vitsad kätte saadud ja pettumused läbi elatud. Kõvemad laenuhaid on hakanud isegi omavahel koostööd tegema. Vahetatakse infot, kellele kindlasti laenu anda ei tasu. Vahel lähevad ütlemised laenugrupis netikommentaatorlikult isiklikuks – nagu internetis ikka. Siis peab sekkuma moderaator Riivits.

Üllataval kombel ei ole kohtutäiturid ega võlanõustajad Facebookis toimuvast laenuärist suurt midagi kuulnud. Eks pika peale saan aru, miks see nii on.

Kuu lõpus on laenusoovijaid rohkem. Pea iga tunni tagant küsib keegi raha: “Pakkumised koos intressiga postkasti!” Alati, kui mina kellelegi kirjutan ja raha pakun, on mõni teine laenumogul oma pika käe juba ette sirutanud. Laenajad ei vaevu isegi mu pakkumist tagasi lükkama või sooje suhteid hoidma. Kel raha käes, sel juba suva. Postitus kustutatakse. 

““Laenud eraisikutelt eraisikutele” on veel elavam grupp kui kõik seenehuviliste kogunemiskohad sotsiaalmeedias.”

Samal ajal mõtlen, et kui laenajad vaid teaksid, millise võimaluse nad käest lasevad. Erinevalt kõikidest teistest laenuandjatest ei kavatse mina hädaliste arvelt rasvaselt rikastuda, vaid maksan neile kõik kägistavad intressid hiljem tagasi. Niigi plaanin pakkuda hulga soodsamaid diile, kui grupis muidu kombeks. 

Tulva ootel

Istun bussis teel Riiast Tallinna. Mul on ligi viis tundi aega rahulikult laenugrupis passida ja igale ettejuhtuvale laenuküsijale kohe šaakali kombel peale hüpata. Pärast kahetunnist sõitu, vahetult enne Eesti piiri Ainažis löön käega ja virutan arvuti kinni. 

Vaikselt ja peaaegu anonüümselt mul ilmselgelt sotsiaalmeedia mikrolaenuärisse sukelduda ei õnnestu. Laenugrupi tingimuste läbi puurimisel saan ka aru, et igasuguste valenimede ja fantaasiategelaste abil seal toimetada ei saa. Tuleb panna üles avalik laenukuulutus.

Valin enda meelest ideaalse ajastuse – 28. august, reede hommik. On suve lõpp, kuu lõpp ja nädala lõpp. Väljas särab päike. Kõik võiksid kibeleda ühe hea formaalsustevaba laenu järele. Panen üles lakoonilise teate, et pakun soodsate intressidega väikelaene. Mida aga nähtavale ei ilmu, on minu postitus. 

Laenugruppi ei saa igaüks lihtsalt niisama postitada. Minuga võtab ühendust grupi haldur, ise seal samas aktiivselt laene jagav jurist Riivits. Tema alla 3000-euroste tagatiseta laenudega muidugi jamada ei viitsi. Võtab jutule vaid siis, kui vara on ette näidata ja ühtegi kohtutäiturit kallal pole. Jõnks käib läbi – äkki on ta mu paljastanud juba enne eksperimendi algust? Raudselt pärib: “Mis luurad siin, ajakirjanik?!” 

Riivits küsib hoopis dokumendipilti, et teha kindlaks, kas ma olen päris inimene. Vastumeelselt pildistan üles oma ID-kaardi, teen poole ridadest uduseks. Dokumendiridade salastamispoliitikast võtan šnitti laenupetturite avalikustamist nõudvast Facebooki grupist “Petturid, vargad ja võlgnikud avalikuks!” 

Kes laenugrupis libastub, selle nägu ja tühjad lubadused riputatakse sinna üles. Tegemist on universaalse Facebooki häbipostiga, kus on veel kordi rohkem liikmeid ja päevas pannakse üles sadakond patuste nime-nägu ja muud asitõendit.

Kell 10:52 läheb lõpuks mu laenukuulutus üles. Möödub 23 minutit, ikka täielik vaikus. Kuidas see ometi võimalik on, kui kõik selles grupis kogu aeg laene nuiavad? Ja siis avastan – korraga kaheksa laenutaotlust minu postkastis! Veel hetk hiljem on neid juba 28 ning päringuid aina tulvab.

Käivitub võlakontor

Lappan petturite gruppi, millega nädal varem aegsasti liitusin. Nii palju nimesid ja sõnumite väljavõtteid. Ma ei leia siit ühtegi dokumendifotot, mis meenutaks noort kutti, kes minult praegu nädalaks 50 eurot tahab. Üldse on petturite grupis nii palju sõnumivahetusi üles pildistatud, et ma ei suuda suurt midagi tuvastada. Skeemitajaid siit küll efektiivselt üles ei leia.

Lähen esimese laenu andmisega ähmi täis. Noormees küsib 50 eurot. Kui palju küsida tagasi nädalaks antud 50-eurose laenu eest... 60, 70, 75 eurot? Arvutan paberi peal võimalikke intresse. 

Teen esimese diili soodsalt, pakun talle välja, et maksab tagasi 65 eurot. See teeb minu arusaama kohaselt kahenädalase laenu intressiks 30 protsenti. Igatahes, võrreldes laenugrupist läbi käivate hindadega, on selline soodne diil puha taevamanna. 

(Kui see lugu ilmub Levilas juba ära, läheb Facebookis aruteluks, milline on ikkagi selle laenu tegelik intress, aasta peale arvutatuna. Palume kommenteerida Robert Kittil, Swedbank Eesti endisel juhil. Pärast väikest pausi kirjutab Kitt, et selle laenu intressimäär aastaks on 771 protsenti, kuid ta lähtub eeldusest, et laen on antud kaheks nädalaks. Meie hilisem arvutus ühenädalase laenu kohta annab veel karmima tulemuse: aastane intressimäär 1543 protsenti.)

Saan noormehe dokumendifoto, guugeldan nime. See ei anna suurt midagi. Ta väidab, et töötab Scoutspataljonis, aga kirjutab ise selle sõna valesti. Töötab sõdurina ja saab regulaarset palka. 50 eurot tundub liiga väike summa nõudmaks, et inimene end paljaks kooriks ja mulle palgatõendeid ja konto väljavõtteid esitaks. 

Pildil on normaalne tüüp, kes ajab normaalset juttu. Mis seal siis ikka –  teen temaga kirjaliku laenulepingu. Lasen tal endal välja pakkuda viivise 5 eurot päevas juhuks, kui ta hilineb. Annan esimese laenu kergekäeliselt välja. Eks näis, mis saab. 

Teen laenukundede valimise enda jaoks lihtsaks. Annan laenu küsimise järjekorras. Kusjuures kõik laenutaotlejad on minust nooremad, alles 20ndates noored inimesed. Tean seda, sest nõuan kõigilt dokumente. Pärin töökoha, sissetulekute ja väljaminekute kohta. Kirjutan paberile märksõnad, mille kohta pean küsima, et midagi meelest ei läheks. Viivise kokkuleppimine kipub ununema. Õnneks meenub see enamasti enne, kui laenugrupist alla laetud võlatunnistuse blanketi allkirjastada lasen.

Töötlen Riivitsa koostatud blanketti. Eemaldan käendajate lahtri, sest mis käendusi ma ikka 50 euro peale küsin. Selle lahtriga ei oska nagunii suurt midagi peale hakata. Lühendan aga vaba käega tähtaega, mil luban kohtusse minna, kui võlad maksmata. Õige pea saadab Riivits mulle reklaami tema 200-eurose YouTube’i koolituse kohta. Seal õpetavat ta, kuidas Facebooki laenuäri heaks passiivse tulu allikaks pöörata.

Kuldne nelik

Minu röögatuid intresse teenima hakkavast 300 eurost jagub esimesele neljale laenajale. 

“Ta väidab, et töötab Scoutspataljonis, aga kirjutab ise selle sõna valesti.”

Teisena pääseb läbirääkimistele 24-aastane ehitaja Viljandimaalt. Teenib iga kuu tuhat eurot. Temaga tulevad juba skeemid. Raha tuleb kanda ema kontole, sest enda omale on kohtutäitur käpa peale pannud. Annan talle 75 eurot kolmeks nädalaks, tasuks määran 47 protsenti (aastane intressimäär 800 protsenti*). Kuna tema laen on juba suurem ja tähtaeg pikem, küsin moe pärast ka konto väljavõtet. Selle vaatamine on üks ebameeldiv tegevus. Näha, kuidas inimene käib regulaarselt Konsumis, tundub jaburalt paljastav. 

Hiljaaegu kahe lapsega üksi jäänud 22-aastane üksikema Võrust rõõmustab minu intressi üle. Kui teised laenuärikad küsivad tagasi kaks korda laenatud summa, tegin mina talle kaheks nädalaks lahke sajaeurose laenu vaid 40 protsendiga (aastane intressimäär 1029 protsenti). 

Kui ta vaid teaks, et sattus ajakirjanduslikku eksperimenti ja hiljem saab isegi selle soodsa intressi tagasi. Nagu maast leitud raha. Tema sissetuleku moodustavad elatisraha, sotsiaalraha, töötutoetus ja lähiajal loodetavasti ka palk. Ühesõnaga standardpakett. Kohe hakkab silma noore naise laitmatu kirjastiil – ei ühtegi kirjaviga ega varesejalga. 

Aina saabub uusi sõbrakutseid ja intressipakkumisi. “Soodsa intressiga laenud” mu kuulutuses oli küll üle võlli märksõna. Laenunõudlejaid lihtsalt ei jõua ära hallata. 

Algul teatan ilmajääjatele kurvast uudisest, et raha sai otsa, kuid siis löön minagi käega ja lihtsalt eiran neid. Kõik muudkui kuulutavad mu postituse all, et kirjutasid mulle oma laenusoovist. Üks hoiatab ette, et kavatseb seda kohe teha. Küsitakse paarkümmend eurot, küsitakse tuhandeid. Kell 16.30 kustutan kuulutuse ära, sest postkastis on üle 30 vastamata laenupäringu. 

Traktorist Lääne-Virumaalt käitub kahtlaselt, aga saab siiski laenu, sest pääses järjekorda. Käib hirmsat moodi pinda, et talle ikka laenaksin, aga siis viivitab lepingu allkirjastamisega. Lõpuks kirjutab alla alles pühapäeva õhtul. Sellistele manöövritele on tasu ka vastav: kaheks nädalaks laenatud 50 eurot tähendab ka 50-protsendist intressi (aastane intressimäär 1286 protsenti). 

Temast saab minu esimene hilineja. Kui teised annavad viksilt märku, et on võla tagasi maksnud, siis temalt ei tule maksepäeval piuksugi. Võtan sirgjoonelise hoiaku. Meenutan kohustust, hoiatan viivise eest. Ma ei mäletagi, kui palju see olema pidi, aga ähvardus mõjub.

Ta lubab tegutseda. Ei saa kohe maksta, sest limiidid segavad. Limiidid on kohtutäituri sätitud ja kipuvad sageli endiselt enda pangakontot kasutavate võlgnike elu segama. Homme lubab, et ema maksab, sest oma kontoga on üllatuslikult mingi jama. Korra päevas tuletan talle võlga meelde. Kolmandal päeval laekub ülekanne emalt. Viivist ta muidugi ei maksa, aga no jumal temaga. 

Annan järele

Vahepeal tagasi makstud laenude arvelt saan anda välja juba uusi. Ühe saab 27-aastane üksikema, kes on mind alates laenukuulutuse üles panemisest lakkamatult piinanud. Keelitanud laenama 500 eurot, siis 250, siis 100. Iga päev küsib midagi. 

Kui traktoristiga võtsin armutu joone, siis temaga olen mõistev sõbranna. Laenan talle lõpuks kolmeks nädalaks 125 eurot 60 protsendiga (aastane intressimäär 1029 protsenti). 

Uurin tausta, guugeldan teda. Olen jahmunud. Avastan, et tegemist on (endise?) tuntud maopidajaga. Maod ei puutu laenuandmisel ju asjasse, kuid nad on nimelt mu suurim tülgastus. Otsustan suruda alla tunde, nagu soojendaks madu rinnal. Väljastan laenu. Loodan vaid, et ta minu antud raha eest madudele hiiri ja küülikuid ei osta. 

Tema sissetuleku moodustavad taas elatisraha (mis kipub visalt tulema), sotsiaalraha ja mustalt pesumasinate pesemisega teenitud raha. Laenud käivad mööda lapse kontot. Väidetavalt bussis jänest sõitnuna on tema enda konto täituri nõuete pärast aresti all. Raha kannan poja arvele. 

Saan konto väljavõtte. Sinna on ennegi laene tehtud. Selgub, et sama kontot kasutab laenutehinguteks ka lapse vanaema. See perekondlik pangakaart käib samuti põhiliselt Konsumis, aga paari kuu jooksul on vist küll kõikides Eestimaa Konsumites käinud. Tahaks kohe küsida, et kuidas ometi, aga hoian end tagasi. 

Hiljem kuulen võlanõustajalt, et nägin oma raha juhtimisega totaalselt jännis võlgniku musterväljavõtet – poes käiakse iga päev ja kulutatakse pudi-padi peale. Selle asemel, et kümme kilo kartuleid koju valmis osta. Samuti on kellegi kolmanda kontole raha kandmine algaja laenuärika esimene korralik miin, mille otsa astuda, õpetab pärast Riivits. 

Vaevu jõuan talle ülekande teha, kui juba küsib maopidaja, kas saaksin ka tema emale laenu teha – too palunud küsida. Ta tundub tõeline professionaal. Usun selle laenu tagasimaksmisse senistest tehingutest kõige vähem. 

“Hiljaaegu kahe lapsega üksi jäänud 22-aastane üksikema Võrust rõõmustab minu intressi üle.”

Vahepeal olen andnud uue laenu sõdurile. Mulle tundub, et ka tema punub mingit skeemi. Esimesed 50 eurot maksis paar päeva hiljem kohe tagasi ja siis hakkas aina suuremaid summasid küsima. Kahtlustan, et tüüp ehitab usaldust, et siis suurema summaga jalga lasta ja mitte oma esimese kalli laenu protsentidest lihtsalt niisama ilma jääda. Eks ma katsetan.

Härjad kaevust välja

Sõidan Pärnusse, jagan oma laenuäri-muljeid võlanõustaja Evelyn Eichhorstiga. Ta soovitab kõikidele laenajatele kohe omavalitsustega koostööd tegevate võlanõustajate kontakte* jagada. Äkki nad saavad veel ilma kõige suuremate kahjudeta rajale tagasi. 

Eichhorst tõmbab lahti oma kirjutuslaua suure metallsahtli. See on toimikuid tihkelt täis nagu politseiuurijal. Ainult et selles sahtlis on klientide võlamapid. Aastas käib tema võlanõu büroos ca 150 Pärnumaa klienti. Praegu koolitatakse uusi nõustajaid, sest kõik märgid näitavad, et koondamiste, palgavähenduste ja kevadel võetud pangalaenude maksepuhkuste lõppemisega tuleb võlanõustajatel tööd mühinal juurde. 

Tema ribikardinatega kabinetti Pärnu Ülejõe Rimi taga jõuab igasuguseid võlaorje. Paljud neist häbenevad esimesel korral. Puhkevad nutma. Hakkavad moka otsast oma võlgu loetlema. Edumeelsemad jõuavad kohale siis, kui saavad aru, et ei tule kuu lõpuks rahaga välja, sest võlad võtavad võimust. Enamasti tullakse alles siis, kui kohtutäitur juba konto arestib – kui on juba nii valus, et enam eirata ei saa.

“Korraga sajab kaela ports, mida on üritatud õhus hoida. Kusagilt ei saa enam uusi laene peale, sissetulekut ka enam pole, sest see läheb kõik võlgade katteks. Siis ütlevad ka närvid üles ja võetakse haigusleht. Isegi, kui tööd oleks. Nii saabubki murdepunkt. Vastutuse võtmine oma rahaasjade eest on ülitähtis,” selgitab ta. 

Laenusõltlased

Eichhorsti sõnul pole enam tüüpilist võlgnikku. Üha enam on võlgade keerises noori inimesi asjalikel ja hästi tasustatud töökohtadel. Lihtsalt endale tekitatud tarbimismull on läinud korraga lõhki. 

“Kui tahad leida võlgnikku, siis loenda tänaval: üks, kaks. Iga teine on võlgnik,” juhendab ta. 

Võlgnikuks jäämine käib kiiremini, kui inimene arvata oskab. Mida vähem oma rahaasju korraldada, seda kiiremini see juhtub. “Lootus, et kunagi hakkan rohkem teenima, ei vii kusagile. Siis juhtub vastupidine – kulud kasvavad.”

Ta ütleb, et laenuvõtmisest jääb väga kergesti sõltuvusse. Selle põhjus peitub täiesti puudulikus rahatarkuses. Tema meelest võiks saada omale ise laenukeelu peale panna. Samamoodi nagu mängusõltlased saavad omale ise kasiinokeelu kehtestada, võiks saada end ise maksehäireregistrisse üles anda. Sellega teeksid paljud enesele teene. 

“Mul polegi mõtet inimesega enne tegeleda, kui ma pole ära taganud, et ta järgmine kord jälle uue laenuga siia ei ilmu. Pole ju mõtet vett sõela sisse panna.”

Eichhorst ütleb, et Eesti on rahatarkuse poolest ühiskonnana veel nagu laps kommipoes. 

“Meil on kujunenud tüüpiline arvamus, et sa oled seda väärt. Nüüd ja kohe. Olgu see uhke telefon, riided, peoleminek või uus pesumasin. Ja kohe on võtta ka finantstagala,” – seda sõna rõhutab ta kiirlaenureklaamile omase sõbralikkusega – “millega seda endale lubada. Väärtushinnangud on paigast läinud. Sellesse nišši sobitub hästi ka vajaduste täitmine kiirlaenu või mõne muu hukutava laenuga,” räägib Eichhorst. 

Mõni, kes kord ignoreerimise lõpetab ja võlanõustaja abiga oma võlgadega tegelemise käsile võtab, läheb iga kohtust tulnud ümbriku peale nii ärevile, et viib selle avamata otsejoones võlanõustajale. Eichhorst vaatab järjekordse võlanõude läbi ja võtab arvele või lükkab tagasi – nagu juhtub sageli inkassofirmade alusetute naljanõuetega, märgib ta.

Võlanõustamist võrdleb ta tervisliku toitumisega. Ilmselgelt tasub sellega tegeleda siis, kui on veel võimalik midagi ette võtta. Mitte alles siis, kui ei saa enam toolist püsti. 

“Avastan, et tegemist on (endise?) tuntud maopidajaga. Otsustan suruda alla tunde, nagu soojendaks madu rinnal.”

“Kui omale toitumiskava teha, peab ka ikka ise jälgima, mida ja kui palju süüa. Erik Orgu ei koli sinu juurde sisse. Võlanõustaja saab ka vaid erinevaid teid näidata – kust hoida raha kokku, millises järjekorras võlgadega tegeleda, kellega kokkuleppeid teha. Tuleb välja mõelda, kuidas kätte jääva miinimumiga hakkama saada, nii et uusi võlgu peale ei tekiks. Ja nii väga pikka aega.”

Sotsiaalmeedias võetud poolametliku maigu ja põrandaaluse hõnguga laenudest Eichhoristile üldiselt ei räägita. Letti laotakse vaid päris ametlikud paberid kiirlaenufirmadest ja kohtutäiturilt. Hiljem kuulen sama oma “kliendilt”, kes on isegi võlanõustaja juures käinud: Facebooki-laenudest ta seal küll ei räägi. Need vaikib maha. Näitab vaid neid jamasid, mis on juba aresti kaasa toonud.

Eestlaste salakavalaimad kulud on Eichhorsti sõnul mobiiltelefon, auto ja suitsetamine. Suitsetada päevas poolteist pakki tähendab kulu 180 eurot kuus. Ta pole näinud, et keegi selle arvutuskäigu peale suitsetamise maha jätaks, küll aga on sigarette lugema hakatud. 

Telefone vahetatakse välja uskumatu sagedusega. Koguni mitu korda aastas. Neid ostetakse viieaastase järelmaksuga, nii et vana ammu ununenud vidin on kukil veel siis, kui juba kolm järgmistki on välja vahetatud. Samal ajal tehakse kogu aeg pahaaimamatult mikromakseid telefonimängude ja tasuliste äppide eest.

Autosid ostetakse vanu ja odavaid ning hakatakse neisse rontidesse tasapisi tuhandeid eurosid sisse tilgutama. Ja siis ei taheta maha müüa, sest nii palju on sellele ju kulunud. Minu võlgnikud, kellele hiljem oma motiivid paljastan, hakkavad samuti kohe autost rääkima. 

Kliendikõnede aeg

Käes on uus kuu lõpp, nädala lõpp, ilm on jälle ilus. Väljas valitseb tõeline vananaistesuvi. Helistan reede õhtul oma laenuklientidele. Saada tagasi ligi 50-protsendised intressid peaks olema küll tõeline reedene rõõm. Üllatun, et kõik on pannud laenulepingutesse oma õiged numbrid ja võtavad ka toru. 

Olen saanud tagasi kolm laenu õigeks ajaks, kaks hilinemisega ja ühte ootan siiani. Sõdur hakkaski jaurama ja keerutama. Siis läks metsa laagrisse ja enam ei saanud teda kätte. Välja tulles lubas asjaga tegeleda ja järgmise kuu lõpuks ikka ära maksta. Eks näis, kas vahepeal sõlmitud leping uute intresside kohta ka kehtib. Tema ei tea veel, et lõpus ootab teda kingitus.

Keegi minu laenajatest ei kuku tagasi võidetud intresside peale juubeldama. Kõik on mõtlikud ja tõdevad, et tegelikult ei tahaks laenugrupis üldse toimetada. Telefoni otsas tunduvad nad hulga rahatargemad kui nendega kirjutades. 

Mustalt töötav üksikema Harjumaalt leiab, et niimoodi eraisikutelt laenu võtmine on tegelikult surnud ring. “See grupp võiks ära kaduda. Selle taga on omakasupüüdlikud inimesed, kes pakuvad maksehäiretega inimestele ainsat võimalust. Sellel on aga väga kallis hind.”

Ta töötab mustalt, sest muidu võtaks täitur kontolt ära selle raha, millest elada. Ta on käinud võlanõustaja juures, kes küll soovitas täituriga suhelda, aga raha läheb nii ju kaotsi. Oma Facebooki võlgadest ta nõustajale ei rääkinud. 

Laenugrupist on ta võtnud võlgu aasta aega, kokku 9000 eurot. Kui palju tagasi on maksnud, seda ei oska ta öelda. “Kindlasti rohkem.” Tema kõige kallim laen on olnud 350 eurot neljaks kuuks, mille eest on pidanud tagasi maksma 900 eurot. See teeb aastaseks intressimääraks 465 protsenti. 

Kui mina kehtestasin viiviseks mulle grupis standardina tundunud viis eurot päevas, siis tema on võlgadega jänni jäädes maksnud viivist isegi 20 eurot päevas. Just oli üks selline viiesajaeurone laen. Ta laenab sellepärast, et raha jääb lihtsalt puudu. Lastele kulub palju.

“Traktorist Lääne-Virumaalt käitub kahtlaselt, aga saab siiski laenu, sest pääses järjekorda. Temast saab minu esimene hilineja.”

Teised on enda sõnul laenanud tagasihoidlikumalt. Aeg-ajalt kuu lõpus, kui raha jälle puudu jääb. Kuni paarsada eurot. Kokku kolm-neli korda. Üritavad nii, et sealt iga kuu ei laenaks. Traktorist ja ehitaja hakkavad kohe rääkima autost. Sellele kulub ikka palju ja katki läheb alati ootamatult. Ühtegi laenu neil enda kinnitusel tagasi maksmata jäänud ei ole. Kardetakse sattuda petturite grupi häbiposti ja siis liiguvad nende andmed mööda internetti ringi. 

Kui petturite gruppi uuesti puurima lähen, on see kadunud. On teisi sarnaseid, kuid väiksemaid gruppe, aga seda enam mitte. Nii läks ajalukku ka jõudsalt kosunud häbipost, mis on olnud peamine jõuõlg avaliku häbiga hirmutamiseks, kui võlg peaks jääma tasumata.

***

Tanel Riivitsa õigusbüroo Tallinna kesklinnas Foorumi keskuses on üleni klaasist. Jälgin läbi tema kontoriseina läbipaistvas majas sõitva läbipaistva lifti mehhanisme. Kohe intervjuu alguses teatab ta, et oma isiklikust laenuportfellist ei räägi ta sõnagi. Räägin talle siis enda laenudest. Saan kiiresti aru, et tegin kohe mitu “algaja klassikat.”

“Tüüpiline on see, et elu kureeritakse lapse konto kaudu. Sinna palutakse ka laen kanda. See on halvas mõttes klassika. See on esimene häirekell, et inimene ei saa ju oma pangakontot kasutada. Kui öeldakse kohe ausalt ära, et täitur on kukil, on juba suur asi. See tekitab muidugi kohe küsimuse, et mis suhkrustab küll seda, et minult võetud laenuga peaks minema paremini kui eelmistega,” loetleb ta.

Ta märgib, et enamik sellistest gruppidest laenude nõudlejad on õnneotsijad, kellel on kallal kas kohtutäitur või inkassofirma. Üks segment on ka neid, kes üritavad bensiiniga tulekahju kustutada. “Nemad kas ei kavatsegi laenu kunagi tagasi maksta või on neil illusoorne arusaam, et kunagi kuidagi ikka maksavad.”

Miks Riivits siis sellistele lootusetutele laenuandmist soodustab? Isegi ahelvõlgnik ise leidis, et laenugrupid on saatanast. “Kirvega võib puid raiuda, et tuba oleks soe, aga kirvega võib ka koledusi korda saata,” lausub ta. “Meil on ju ka viinapoed avatud. Ka see viib kellegi pere tragöödiasse. Eks laenusaajad ikka kritiseerivad laenuandjaid iga nurga alt, aga põhjus peitub pigem peeglis,” vastab ta.

Riivits nõustub, et Eestis vohab finantsharimatus. Selle ravimiseks käib ta lastele koolides õpetamas, kuidas vältida võlgade tekkimist. Uusinvestoritele teeb laenukoolitusi. “Eks see võtab minult natuke tööd ära, aga teisest otsast toob juurde. Seal kahe vahel ma laveerin.” Kui palju huvilisi neil koolitustel osaleb, on ärisaladus.

Ta rõhutab, et oma raha väljalaenamine peaks olema läbimõeldud. Laenuandjal tuleb ära teha kodutöö võlgniku tausta kohta. “Laenu andmine ei tähenda, et annad ühe korraga raha välja ja kohe järgmisest kuust on oodata regulaarset tulu. Et võid üheksast viieni töötegemise rantjee-elu vastu välja vahetada. Oh ei – selles on ikka päris palju kihte. Protsessi tuleb vallata.”

Suvalises vestlusaknas Riivits laenu tagasinõudmisega jänni jäänud Facebooki-investoreid ei abista. “Neid pöördumisi, kus algajad laenuandjad on saanud oma esimesed vitsad kätte, tuleb palju, aga tasuta õigusnõustamiseks mul aega pole. Siis ma peaks oma põhitöö selle grupi administreerimisele ümber lülitama, kuid see pole nii tulus. Võtan neid töid aga vastu küll,” selgitab ta. 

Ta märgib, et laenusaajad tunnevad end Facebookis anonüümsemalt ja tajuvad seal võetud laene sageli mitteametlikumana. “Mõeldakse, et see laen on mitteametlik asi, mis läheb kuidagi easy’malt ja sellest ei saa suuremat jama tekkida.” 

Riivitsa sõnul aga paneb vahel inimest olukorra tõsidust mõistma ja end kokku võtma just see, kui enam mitte kusagilt laenu ei saa. Vahel harva tehakse siis elus kannapööre.

“Läbirääkimistele pääseb 24-aastane ehitaja Viljandimaalt. Temaga tulevad juba skeemid.”

***

Laenasin välja 400 eurot. Intressidega pidanuksin teenima juurde 200 eurot. Kuna sõduri teine võlg on jätkuvalt õhus, on veel puudu 65 eurot. Kui esimeste laenude väljaandmine oli põnev, siis “klientide” rahaasjade käigust kuulmine oli masendav. Neile intresside tagasimaksmine oli vabastav. Jääb vaid õrn lootus, et neid eurosid ei panda järjekordset uut laenu teenima.

* Pärast Robertiga konsulteerimist kasutame intessimäära aasta peale arvutamisel temaga sarnaselt tegelik päevade arv/360 meetodit.

* Omavalitsustel on kohustus pakkuda elanikele võlanõustamise teenust. Probleemidesse sattunutel tasub pöörduda elukohajärgse sotsiaaltöötaja või otse võlanõustaja poole. Sageli võtab omavalitsus teenuse eest tasumise enda õlule ehk kliendi jaoks on see tasuta. Aja nõustamisele saab enamasti juba järgmiseks nädalaks. Võlanõustajate kontaktid leiab siit: https://evnl.ee/

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!