Noore naisena alkoravil

Silmi avades avastan, et olen oma välisukse taga koridoris maas. Keegi mööduja vaatab mind – naaber on teel tööle, mis tähendab, et kell on umbes kaheksa hommikul. Mu seelik on üles tõusnud, sukad on niisked ning mu asjad vedelevad mu ümber maas. Tõusen püsti, piinlikkus võtab võimust. Mu pea lõhub ja suu kuivab. Ma ei mäleta, mis eile juhtus. 

Tutvus

Aga alustame algusest. 

Esimest korda jõin alkoholi 16-aastaselt kui olin üksinda kodus. See oli aeg, mil klassikaaslased juba rääkisid, kuidas nad pidudel joovad. Jutud keerlesid aina tihemini alkoholi ümber. Olin aga otsustanud, et ei taha alluda grupi survele, keegi ei sunni mind jooma. Nii proovisingi kodus omaette. Võtsin kaks pitsi viina ja sõin apelsini peale. Mis seal salata, alkoholijoove hakkas mulle kohe meeldima, tundsin, kuidas mõtted muutusid kergemaks. Tegin veel mõne viina ja mahla segu ning jõin, kuni magama jäin. 

Edaspidi jõin alati kui võimalus tekkis. Nii üksi kodus kui sõpradega pidudel. Kodus võtsin baarikappi peidetud alkoholi ja lahjendasin seda veega, et vanemad kadu ei märkaks. Või palusin vanemaid sõpru, et nad ostaks mulle veini. Veinist saigi mu lemmik. Kodus oli hea juua, sest vanemad tulid alati hilja koju. Mäletan, kuidas mu väike õde ärritus, sest juues muutusin ülemeelikuks ja hakkasin lollitama. Õde sai alati aru, kui olin joonud.

Kodus oli hea juua, sest vanemad tulid alati hilja koju.

Ehkki tipsutamisest oli saanud omaette harjumus, olin kohusetundlik ja ambitsioonikas õpilane ega lasknud alkoholil õppimist segada. Gümnaasiumis läks siiski raskemaks. Vaimne tervis halvenes. Lisaks kujunevale alkoholisõltuvusele pistsin rinda toitumishäirega. See oli buliimia, aga ma ei peatu sel hetkel pikemalt. Ütlen lihtsalt, et buliimia ja alkohol olid omavahel kindlasti seotud. Õnneks leidsin hea psühholoogi, kes mind aitas. 12. klassi lõpetades tundsin end paremini, depressiooni sümptomid taandusid, ka toitumishäire sain kontrolli alla. 

Tulen perekonnast, kus vanemad jõid enamikel päevadel õhtusöögi kõrvale klaasi-kaks veini. Nädalavahetustel võis minna kahepeale pudel. Kui sain täisealiseks, hakkasid mu vanemad ka minule söögilauas veiniklaasi katma. Mul oli väga raske neile ära öelda.

Ma olen küll Eestis sündinud, aga elanud suurema osa oma elust välismaal. Ma ei taha riigi nime öelda, Eesti on paraku piisavalt väike, et mind ja mu perekonda võidakse ära tunda. Korraks mõtlesin, et tulen oma looga avalikult välja, aga siis hakkasin kartma, et see võib kitsendada mu võimalusi tulevikus tööd leida. Vaimse tervise probleemidele, ka sõltuvustele vaadatakse endiselt viltu, eriti valdkonnas, kus ma tegutsen. Mul on üks sõbranna, kes seetõttu tööd ei leia. 

Pärast gümnaasiumi lõppu otsustasin naasta sünnimaale. Astusin Tartu Ülikooli. See oli suur samm, sest Tartus olin vanematest kaugel. Nad ei saanud mind enam jälgida. Esimene semester ülikoolis oli nagu keeristorm – käisin peaaegu iga päev väljas, kas mõnel üritusel, baaris või uute sõpradega aega veetmas. Joomist oli palju. Mu sotsiaalne elu õitses. Kohtusin paljude inimestega, kelle nimesid ma enam ei mäleta. 

Esimene semester ülikoolis oli nagu keeristorm – käisin peaaegu iga päev väljas, kas mõnel üritusel, baaris või uute sõpradega aega veetmas.

Sõltuvus

Selline see esmakursuslase elu ju ongi, võivad paljud öelda. Samas mäletan, kuidas ma esimese semestri lõpus mõtlesin, et joomine on hakanud mu elu segama. Ma ei suutnud enam pidudel kainelt käia. Depressiooni sümptomid tulid tagasi, hakkasin end rohkem isoleerima. Tegin haiget inimesele, kellega tekkis romantiline suhe. Valetasin talle korduvalt, kus ma olin, mida tegin ja kellega aega veetsin. Ma ei tahtnud, et ta teada saaks, kui palju ma jõin ning mida täis peaga korda saatsin. Ta katkestas minuga suhted.

Järgmise poole aasta jooksul süvenes masendus veelgi, lisaks hakkas mind närima häbitunne, mis on tuttav ilmselt igale sõltlasele. Hädavaevu sain esimese aastaga ühele poole.

Suvel pressisin end väevõimuga praktikale, et saada juurde vajalikke ainepunkte. Kuna praktika oli teises linnas, sattusin elama sugulase juurde, kes, nagu peagi välja tuli, oli samuti alkohoolik. See ei aidanud kaasa. Läksin tihti tööle pohmellis, osadel päevadel olin veel eelmisest õhtust kergelt joobes. Üritasin alkoholi tarbimist vähendada, kuid leidsin end ikka ja jälle teisipäeva õhtul üksinda koos veinipudeliga.

See on veider, kuidas sõltuvus reaalsustaju muudab. Ühel hetkel ei kujutanud ma enam ette elu ilma joomiseta. Ärkasin üles ega teadnud enam, kuidas olla. Vaatasin teisi inimesi ja imetlesin neid, mõeldes, kuidas nad suudavad küll kainelt elada.

Tasapisi muutusin – ma ei oska seda paremini selgitada – mitte millekski. Samas on see tihti ka põhjus, miks inimesed joovad – et tunda mitte midagi. Kõik mõtted muutuvad abstraktseks, kõigest hakkab lihtsalt suva. Mul oli ükskõik, kui mu tuba oli sassis, kui ma ei olnud mitu päeva end pesnud või kui mul olid kõik koolitööd tegemata. Ma leppisin sellega, sest ma ei elanud enam oma elu. Mul oli lihtne samastuda asotsiaalidega, kes Pirogovi pargis istuvad ja joovad. Mingi osa minust tahtis ka.

Mul oli lihtne samastuda asotsiaalidega, kes Pirogovi pargis istuvad ja joovad. Mingi osa minust tahtis ka.

Teise õppeaasta alguses oli selge, et alkoholisõltuvus oli teinud mu elu jätkusuutmatuks. Hoidsin inimestest eemale. Õppeedukus oli olematu. Mul oli raha otsas ja olin kõigile oma pereliikmetele võlgu. Ma ei osanud enam toime tulla. Olin täielikus ummikus. Ma teadsin, et kui ma ei hakka kohe oma alkoholiprobleemiga tegelema, siis ma tapan ennast ära. 

Ravi

Läksin psühhiaatri vastuvõtule, ta andis mulle vaimse tervise vihikud, brošüürid ja palus täita alkoholipäevikut, et mida ja kui tihti joon. Ma ei näinud, kuidas see mind aitaks. Seejärel sain perearstilt saatekirja terapeudi juurde, kuid kuna mul olid näpud üsna põhjas, ei saanud ma endale visiite lubada. Lisaks tundsin, et vajan tõsisemat võõrutusravi, mitte lihtsalt kerget tuge. 

Kaalusin, kas lasta end haiglasse sisse kirjutada. Samas kuulsin, et Tartus oli voodikohti vähe ja järjekord võib olla mitu kuud. Variant olnuks ka erasektor, kuid kui ma õigesti mäletan, tuli toona näiteks Wismaris öö eest maksta saja euro ringis, meditsiinikeskuses Kordamed maksis kolmetunnine vastuvõtt umbes sama palju. 

Samal ajal proovisin ka Anonüümsete Alkohoolikute (AA) koosolekuid, mis on tasuta. Mind võeti vastu tingimusteta – tule lihtsalt kohale ja ole aus. Ainus reegel on see, et pead olema kaine. Inimesed olid väga toredad ja sõbralikud, aga minust hulga vanemad, kes 20, kes 30 aastat. Osad olid vangis istunud, oma pere, töö, ühesõnaga kõik kaotanud. Minusuguseid alla 20-aastaseid noori ei olnud. Ma ei ütle, et AA on halb koht, aga mul oli keeruline nendega ühist keelt leida. Meie taustad olid lihtsalt niivõrd erinevad.

Kuna olin suure osa oma elust elanud välismaal, otsustasin viimaks, et otsin abi sealt. Mõistan, et see on minu eelis, mida paljudel teistel ei pruugi olla. Mul on topeltkodakondsus, ma tunnen selle välisriigi olusid ja oskan keelt. Lisaks kehtis seal vaimse tervise kindlustus – pidin aastas maksma 300 eurot, ülejäänu kattis riik.

Nii läksingi võõrutusravile, mis kestis kolm kuud. Ravi hõlmas arsti, meditsiiniõe ja psühholoogi vastuvõtte, kaks korda nädalas grupiteraapiat ja ravimeid. Võtsin naltreksooni, mis vähendab isu alkoholi järele, samuti selle joovastavat mõju. Lisaks Antabusi, mis tekitab etanooli vastu tugevat tundlikkust ja seeläbi halva enesetunde.

Lõpuks läksin võõrutusravile, mis kestis kolm kuud. Ravi hõlmas arsti, meditsiiniõe ja psühholoogi vastuvõtte, kaks korda nädalas grupiteraapiat ja ravimeid.

Ma ei olnud haiglasse sisse kirjutatud, sain ravi kõrvalt õpinguid jätkata ja tööd teha. Erinevalt Eesti AA koosolekutest, kus olid igas vanuses inimesed, oli ravi suunatud just noortele täiskasvanutele. Grupiteraapias kohtasin omavanuseid, kellega suutsin samastuda. Arstidel oli aega minuga rääkida ja minu olukorda süveneda. Nad ei jätnud väsinud ega ülekoormatud muljet. Mulle anti lootust, et ma ei ole ainuke ja saan sõltuvusest üle. Mulle soovitati raamatuid ja teadusliku kirjandust, mis aitas mul enda haigust paremini mõista. Minu häbi ei tekitanud minus enam halvatust.

Tagasilangus

Kuigi ravi kestis pool aastat, lõpetasin selle varem. Tundsin end märksa paremini, lisaks ei tahtnud ka kauem koolist eemal olla. Naasin Eestisse, et oma elu taas üles ehitada. Pean tunnistama, et tagasi Tartus oli raske, pidin kõvasti pingutama, et vältida langemist varasematesse käitumismustritesse. Paraku ma libastusin…

Ma ei taha end kuidagi õigustada ega välja vabandada, aga Eestis on alkohol väga kättesaadav. Ja nähtav. Igast toidupoest saab viina osta. Inimesed joovad õues, tänavatel, terrassidel. Suurem osa õhtustest kultuuriüritustest möödub klaaside kõlistamise saatel. Pirogovi pargis kulistatakse juba hommikul õlut. Tartu Tudengipäevadel on paljud üritused seotud alkoholiga. Alkoholitootjad on parimad sponsorid. Annavad tasuta alkoholi ning vastu soovivad fotosid, kus tudengid nende tooteid tarbivad. Isegi üht pannkoogihommikut toetas longero, Hartwalli Original Long Drink. Küll alkoholivaba longero, aga purk ja visuaal on ju ikkagi sama.

Eestis on alkohol väga kättesaadav. Ja nähtav. Isegi üht pannkoogihommikut toetas longero.

Ravil olles oli alkohol välistatud. Samas oli mul Eestisse tulles raske leida oma identiteeti täiskarskuses. Ma ei tahtnud olla karsklane, ma tahtsin olla kaine. Alkohol ei ole minu isiksuse osa, aga karskus samuti mitte. Nii proovisin tekitada alkoholiga nö normaalset suhet. Proovisin juua mõõdukalt, see tähendab mitte rohkem kui seitse ühikut (näiteks pudel veini või kolm ja pool pudelit õlut) nädalas või kolm ühikut õhtu jooksul. Kahjuks see ei õnnestunud. Juues kasvas isu. Jõin umbes nädal otsa, kuni ärkasin ühel hommikul suure pohmakaga. Mulle jõudis valusalt kohale, et olin libastunud. Samal õhtul võtsin Antabusi sisse ja alustasin uuesti.

Õnneks sain kiiresti tagasi rajale. Palju aitasid raamatud, mis mulle võõrutusravil kaasa anti. Neid pole eesti keelde tõlgitud, aga üks räägib tagasilanguse ennetusest (Relapse prevention) ning teine mõõdukast või kontrollitud alkoholi tarbimisest. 

Mõlemas on praktilised harjutused, mis aitavad mul end kontrolli all hoida. Tänu nendele analüüsin enda mõtteid, käitumist ja tundeid. Loon endale plaani, mida teha, kui tekib isu alkoholi järele, kuidas käituda ja libastumist ennetada. Palju aitab ka see, et saan ravilt kaasa antud materjali jagada oma Eesti psühholoogi ja vaimse tervise õega, kes suudavad mind tänu sellele paremini toetada. 

Praegu olen täiesti kaine ja näen iga päev vaeva, et alkoholisõltuvusega toime tulla. Lisaks võtan ravimeid.

Kõvad joogivennad

Kui olen inimestele oma probleemist rääkinud, tuleb sealt igasugu reaktsioone. Paljud sõbrad-tuttavad on esialgu väga üllatunud. Ma ei näinud ju välja nagu joodik. Ma sain oma koolitööd enam-vähem tehtud, olin aktiivne seminaridel ja usin üliõpilasorganisatsioonides. Enamiku ajast olin puhas ja korralikult riides, mul oli meik näos. Paljud ei osanud arvatagi, et olin juba nädal otsa igal õhtul pudeli-kaks veini joonud. Samas on nad siiski mõistvad ja tunnevad kaasa. Nad suudavad minuga samastuda ja tunnustavad, et hakkasin probleemiga tegelema.

Kuid on ka neid, kes teevad imestusest suured silmad. Nad küsivad kahtlustavalt, et kui hullus seisus ma siis ikka olin!? Nad arvavad, et võõrutusravile lähevad need, kes on 20 aastat süstla otsas olnud või end kraavi joonud. Aga sina!? Kukkusid pudeli põhja või!? Nende jaoks tundub imelik, et noor inimene tegeleb oma alkoholiprobleemiga. Mitte see pole imelik, et noorel inimesel on probleem, vaid see, et ta päriselt tegeleb sellega. 

Paljud arvavad, et võõrutusravile lähevad need, kes on 20 aastat süstla otsas olnud või end kraavi joonud. Aga sina!? Kukkusid pudeli põhja või!?

Selline suhtumine näitab, kui normaliseeritud alkohol ja joomine Eesti ühiskonnas on. Ja paraku viitab ka sellele, et sõltuvusprobleemiga või sinna kalduvaid inimesi meie ümber on ohtralt. Kindlasti teate tuttavaid, kes kelgivad, et neil pole päev pärast kõvemat joomist mingit pohmelli. See on aga füsioloogiline näide sellest, et su keha on alkoholiga harjunud. Või inimesed, kes on uhked, et nad võivad juua väga suuri koguseid, jäämata purju. Kõrge alkoholitolerants on samuti näide sõltuvusest – su keha vajab aina suuremaid koguseid, et täis jääda, lõõgastust saavutada. 

Leian, et me räägime ühiskonnas alkoholist ja tema põhjustatud probleemidest liiga must-valgelt. Sa oled kas karsklane või alkohoolik. Samas nende vahele jääb palju pooltoone ning inimesi, kes tarbivad alkoholi liiga tihti või liiga palju, aga ei maga veel pargipingil või pole Wismaris ravil. Ilmselgest vägijoogiga liialdamisest ei tehta mitte mingit numbrit, sest “see on lihtsalt see, mis juhtub, kui pidu venib pikaks”. Aga võib olla see pole siiski päris normaalne? Võib olla ütleks sõbrale, et ta liialdab? Või loeks hoolikamalt oma jooke?

Asendustegevused

Ehkki mulle meeldis kodus omaette juua, tiksus ka seltskonnas viibides kuklas tunne, et tore saab olla üksnes siis, kui klaas on käes. See näib olevat laiem probleem – paljud inimesed on omaks võtnud arusaama, et nad on head ja sundimatud suhtlejad vaid juhul, kui on vähemalt kerge auru all. Lisaks ei pea siis seltskonnas põiklema küsimuse eest, et kas sina ei joogi midagi, mis juhtunud on!?

Pärast ravil käimist, kuid endiselt sõltuvusega võideldes püüdsin seltskonda minnes teha nii, et mul oleks midagi käes. Mõni mittealkohoolne jook. Nii oligi kergem. Inimesi ei huvita, mida sa jood, peaasi, et sa midagigi jood. Mõnele meeldib sidruniga vesi, mõnele limonaad. Mina joon tavaliselt alkoholivaba õlut, sest see on vähem magus, aga samas annab mulle pudeli käes hoidmise kogemuse.

Püüdsin seltskonda minnes teha nii, et mul oleks midagi käes. Inimesi ei huvita, mida sa jood, peaasi, et sa midagigi jood.

Täna leian, et alkoholist loobumine on muutnud peod ja muud üritused palju lõbusamaks. Väga hea on järgmisel päeval ärgata ja mäletada, mis õhtul juhtus. Ei pea oleme ärevil selle üle, et äkki ma olin liiga ülemeelik või äkki ma poleks pidanud tolle kutiga nii palju flirtima. Mul on nüüd rohkem sõpru. Ma olen enesekindlam ning mu sotsiaalne elu on mitmekesisem.

Inimesed, kes soovivad oma alkoholitarbimist piirata, peaksid kasutama sedasama strateegiat, mida kasutavad sõltuvusest vabanejadki: otsima endale muuhulgas asendustegevusi ning analüüsima lähemalt oma sõprusringkonda – kellega suhtlen, miks suhtlen, kuidas suhtlen?

Kõige tähtsam on aga see, et alkohol ei saa olla tegevus. Ei tohiks olla nii, et saad sõbraga kokku, et lihtsalt juua. Te saate kokku – ja mis edasi? Ainult joote? Alkoholi tarbimise eesmärk tuleb enda jaoks lahti mõtestada.

LISAMATERJALID

Tervise Arengu Instituut (TAI) on loonud noortele suunatud veebilehe noored.alkoinfo.ee, mis räägib alkoholi mõjudest ja riskidest.

Lisainfot lapsevanematele pakub tarkvanem.ee/alkohol.

Kui alkohol teeb muret, siis Alkoinfo on koondanud abi saamise võimalused ja raviasutuste kontaktid.

Rohkem infot alkoholi ja joomise kohta leiab Alkoinfost.