Lahkumisintervjuu

Samal teemal on hiljuti ilmunud Eesti Päevalehe lood eriarstide nappusest, eriarstiteenuse kallinemisest patsiendile ning ortodontia kobarkäkist.

Kesksuvisel päeval tuttavast kohvikust möödudes hakkab mu peagi kaheseks saav tütar nõudma kohest sissepääsu sealsesse mängunurka. Ettekäändeks tellin kohvikust värskelt pressitud mahla. Kui kassas ringi pööran, vaatab mulle sülearvuti tagant vastu kursavend Lauri. Nagu paljud mu kursakaaslased, on Lauri nüüd arst-resident. Erinevalt paljudest mu kursakaaslastest, ei ole mina kliinilise meditsiiniga enam kuidagi seotud. Selle asemel veedan päevi haigla tugiüksust juhtides. Mainin Laurile, et kirjutan artiklit, miks nii palju arste Eesti meditsiinist lahkuvad. Lauri muigab.

Tudengitena vedasime koos üliõpilasseltsi. Meie üheks vaidluskohaks oli küsimus, kas vanema kursuse tudengid peaksid seltsielus aktiivsemad olema. Lauri oli veendunud, et ei peaks: viimased kursused mõtlevad ainult arstiks saamisele – neil pole aega muuks. Mitu aastat hiljem oli see vaidlus mul ikka meeles, kui ühtäkki mitmed minu tuttavad arstid kitleid varna viskama hakkasid. Miskipärast tahtsid nad nüüd just kõike muud kui arstitööd teha. Järsku olid nad mu kõrval riigiaparaadis, koostööpartnerid IT-projektides ja projektijuhid idufirmades. Paljusid poleks ma tudengina ette kujutanudki kusagil mujal kui arstipraksises inimesi ravimas. Mis küll pidi juhtuma, mõtlesin ma, et sihikindel soov arstiks saada, mis paljude jaoks algab lapsepõlves ja arstiteaduskonna viimastel aastatel ei luba tudengielugi nautida, on asendunud selle vastandiga? 

Lauri keerab oma sülearvuti minu poole, et näidata, millega ta salamisi seal kohvikunurgas tegeleb: ta õpib programmeerimist.

***

Mitu aastat varem, veel enne COVIDi pandeemiat, kohtun ühes teises Tallinna kohvikus Mariaga. Maria on üks nendest, keda ma tudengipõlves seltsieluga tülitada poleks julgenud, sest ta vuhises meie teaduskonnast läbi imetlusväärse sihikindlusega. Tema sekkumised meie seminaridel olid otsekohesed ja täpsed, just kui võinuks arstiks saamise poindini kiiremini jõuda. Ja ma mõtlesin, et sellist arsti nagu Maria julgeks emale soovitada küll.

„Lühidalt on mul haiglaelust kõrini ja nüüd ma uurin maad kõigi muude võimaluste asjus, kus minust kasu võiks olla,“ ütleb Maria, kui oleme maha istunud. Ta loodab, et saan teda aidata töö leidmisega. Räägime natukene aega, millest selline otsus ning mida ta on juba vaadanud.

Mulle jääb kõrvu tema valmisolek töötada tõesti ükskõik kus ja ükskõik millise palga eest. Need madalad ootused ei tule vaid tungivast soovist lahkuda haiglast, vaid ka juurdunud väärarusaamast, et Maria – kes on ju arstiks õppinud(!) – ei kõlbagi ühegi teise töö peale. „Pärismaailma oskusi mul ju pole,“ märgib ta. Sama fraasi kuulen järgnevate aastate jooksul mitme meditsiinist lahkuva arsti suust. Annan Mariale veidi nõu ja me läheme kumbki oma teed.

Kõigil on oma lugu, et õigustada lahkumist, või kümme lugu.

Vestlusest jääb mulle soe tunne. Sain ju sõpra aidata. Aasta hiljem asendub soojus kõigepealt uudishimu, seejärel juba kerge ärevusega meie meditsiini tuleviku suhtes, sest selliseid kolleege on mu ümber tekkinud suisa kuus. Peale selle: ka need kolleegid, kes ei ole veel kitlit varna visanud, lähevad nii põlema, kui mainin, et mõtlen arstide lahkumisest artiklit kirjutada. Kõigil on oma lugu, et õigustada lahkumist, või kümme lugu. Nii mõnegagi neist jõuan selle artikli tarbeks intervjuu teha, kui kõhklejatest saavad lahkujad ning mõne kõhkleja kõhklused muutuvad nii valjuks, et näib vaid aja küsimus, kuniks nemadki kliinikuga lõpparve teevad.

***

Selle artikli jaoks tegin 18 intervjuud arstidega, kes on lõpetanud arstina töötamise, oluliselt vähendanud oma koormust või kaaluvad tõsiselt ameti vahetamist. Kui tegin üleskutse Eesti Nooremarstide Ühenduse (ENÜ) meililistis, ei oodanud ma paljut. Lühikese ajaga sain aga 22 vastust inimestelt, kes olid kas meditsiinist lahkunud või kaalusid seda. Kaalujaid oli tervenisti 46%. See andis aimu, et lahkumine, mida seni olin näinud, võib olla alles algus.

Maailmas näeme ohumärke järjest teravamalt. Ühe suuremahulise Ameerika küsitlusuuringu andmetel plaanivad 20% esmatasandi arstidest ja 40% õdedest meditsiinist lähiajal loobuda. Koroonakriis vaid võimendas lahkumise trendi ning narr oleks loota, et maailmas toimuv meie arstidele (ja õdedele) kuidagi teistmoodi mõjuks.

Haigla juhtkonna liikmena tean, kuivõrd suure löögi võib meditsiiniüksusele anda kas või ühe arsti lahkumine. Kahe arsti lahkumine läheneb kriisile. Mõtlen hirmuga, kuidas meie meditsiinisüsteemile mõjuks 22 arsti lahkumine. Või 20%? Ainus, mis seda tunnet mu jaoks varjutab, on sügav kurbus mõttest, mida mu kolleegid on pidanud kogema, et visata kapinurka 6–11-aastane pingutus, mida arstiks saamine Eestis nõuab. 

Artikkel ei maini ühtegi raviasutust, kuid pole ühtegi Eesti raviasutust, mida siinne ei puudutaks.

Ent selle artikli mõte ei ole materdada Eesti tervishoiusüsteemi. Tegu on süsteemiga, kus ma suurima rõõmuga töötan ning kus jätkuvalt töötavad paljud intervjueeritavad, sageli küll muus kui arsti funktsioonis. Nii mõnegi missiooniks on nüüd parandada seda, kuidas arstina töötamine Eestis välja näeb. Täpselt sama eesmärk on sel artiklil. Selle nimel olen päevavalguse ette toonud probleemid, mida kogevad arstid ja eelkõige just nooremarstid oma igapäevatöös. Minu veendumus on, et nende hääl ei kosta täna piisavalt. See ei saagi kosta olukorras, kus, nagu nii mõnigi intervjueeritav on öelnud: „Kui ma midagi ütlen, ei leia ma enam tööd.“

Just sel põhjusel olen korduvalt pidanud intervjueeritavatele rõhutama, et nende intervjuud jäävad anonüümseks. Kõik artiklis kasutatud nimed on muudetud, paljud detailid hägustatud ja persoonad omavahel segatud. Nii püsib tähelepanu murekohtadel ja mitte neid tõstatanud isikutel. Artikkel ei maini ka ühtegi raviasutust, kuid pole ühtegi Eesti raviasutust, mida siinne ei puudutaks. Räägitud lood pärinevad kõikidest meie suurematest ning ka paljudest väiksematest haiglatest ja praksistest, sealhulgas minu enda haiglast. 

Intervjuude põhjal olen tuvastanud kolm põhilist tegurit, mis võimendavad arstide lahkumist tänasest tervishoiusüsteemist. Nimetagem neid juurpõhjusteks, sest nendest algab parema tervishoiusüsteemi loomine. Juurpõhjus, mida oma silmaga näeme, on kurnatus, mis on ebainimliku koormuse vili. Ent selle kurnatuse alt tõstavad pead teised sama olulised faktorid, mis kaugelt silma ei paista, ent ikka ja jälle intervjuudel jutuks tulevad: perspektiivitus ja toksilisus.

Kurnatus

„Selleks ajaks, kui ma oma residentuuri eksami ära tegin, olid kõik depressiooni sümptomid mul täidetud: ma ei tundnud mitte midagi, tundsin täielikku tühjust. Ma isegi ei öelnud kellelegi, et olen eksami ära teinud!“

Kui raske sul olla saab?

Ma kohtun Martiniga esmakordselt enne aastavahetust. Ilmetust Microsoft Teamsi aknast näen tema taga avanemas hubast jõulusooja kodu, mida ta ei pea vajalikuks filtritega varjata. Samasuguse avatusega võtab ta meie intervjuud. 

Minu valimist on Martin üks kogenumaid arste – pärast residentuuri läbis ta doktorantuuri ning praegu õpetab ta järeltulevaid põlvkondi. Ta räägib, kuidas ta tudengina oli püüdlik perfektsionist. Oma õpilasi julgustab ta rohkem endale mõtlema. 

Martini edulugu võinuks kõlada kui iga teine: avatud peaga entusiastliku noore pingutused võimaldavad tal võtta järjest vastutusrikkamaid rolle ja liikuda järk-järgult eestvedajate sekka oma valdkonnas, kujundades seda oma kogemuste, tõekspidamiste ja väärtuste alusel. Martinit kuulates järeldan, et sellise elu rikastava tööni on ta tõepoolest jõudnud, ehkki inimesi ta enam ei ravi.

Kõik algas justkui hästi. Residentuuriaastate astronoomilisi töötunde kirjeldab Martin sõnadega „äge“ ja „lahe“. „Oli tunne, et „kus meie ikka teeme tööd!““ Residentuuri järel otsustas ta astuda doktorantuuri. Seejärel sai ta aga tööpakkumise arstina. Kuna tulevane ülemus oli ühtlasi doktoritöö juhendaja, lootis ta mõistliku koormusega ühitada ravi- ja õppetöö. Tegelikkuses oli tal nüüd kaks töökohta.

Kandes vastutust arsti, doktorandi ja õppejõuna, hakkasid Martini töötunnid kuhjuma. Lisaks valve- ja teadustööle tuli tal nüüd tagada õppekvaliteet. Lõpuks venisid ka valvevälised päevad varaste hommikutundideni. Seejärel Martin haigestus, aga haiguslehte ei võtnud. Ta sisendas endale, et varsti tuleb tema osakonda mingi resident ja küllap siis saab ta hetkeks hinge tõmmata. Ent võimalust töötunde vähendada ei tekkinud. Seevastu lisandus oodates teine haigus veel.

„Sain aru, et asjad ei lähegi paremaks. Tükk aega ei naeratanud ma enam üldse.“

„Lõpuks jõudis kohale ahastus,“ kirjeldab Martin. „Sain aru, et asjad ei lähegi paremaks. Tükk aega ei naeratanud ma enam üldse.“

Perearsti veenmisel jäi Martin lõpuks haiguslehele. Siis hakkasid tulema kõned. Iga natukese aja tagant helistati ja küsiti, millal Martin tagasi tööle tuleb. Kui raske tal olla saab? Pealetükkivatest päringutest vabanemiseks pidi Martin need suunama perearstile.

Ja kui tundus, et hädasid on juba piisavalt, sattus Martin liiklusõnnetusesse. Ent tema enda hinnangul enam paremini minna poleks saanudki.

„Tagantjärele oli täielik võit, et ma jalaluu ära murdsin,“ räägib ta. „Enam ei survestatud mind tagasi tööle tulema.“

Koormus

„Arstid on üle koormatud.” See on sama kui öelda, et talvel on külm. Jah, ja siis? Me ei vaevu mõtlema, mida see lause tähendab oma subjekti jaoks. Mis veel, me eeldame, et nähtus on konstantne – et tööd on kogu aeg sama palju. Tegelikkuses tuleb seda aina juurde.

Selle mõistmiseks tuleks alustada rahvastikust. Viiendik meie inimestest on tänaseks üle 65, samas kui tervena elame 57 nendest aastatest. Eakamas vanusegrupis näemegi järsku tõusu krooniliste haiguste esinemises, mille poolest oleme Euroopas teisel kohal. Ning kõrgeealisi on meil täna 60 000 inimest rohkem kui 20 aasta eest.

Tervisekäitumises, mis seostub plejaadi erinevate haigustega, näeme samuti mõtlemapanevaid trende. Näiteks on viiendik Eesti inimestest rasvunud (KMI > 30), mida on pea kaks korda rohkem kui paari kümnendi eest. Alkoholitarbimine, mis vahepeal paranes, läheneb täna jälle 10 liitrile absoluutsele alkoholile iga inimese kohta aastas. WHO soovitus kahjude piiramiseks on 6 liitrit. 

Kuid numbrite taga peituvad tõelised muutused tervishoius.

Me vaatleme neid trende ükskõikselt, sest need on numbrid. Kuid numbrite taga peituvad tõelised muutused tervishoius.

Erakorralise meditsiini taustaga Tairi näeb neid oma silmaga. „Alkoholiprobleemiga patsiendid on põhjatu auk EMO ja intensiivide rahale,“ räägib ta. Öise alkoholimüügi lõpetamist kirjeldab Tairi „tõelise päästjana“ – siis ei pidanud ühes valves enam sama isikut kaks korda tilgutama.

Alkoholi küüsis vaevlevad patsiendid on aga piisk ookeanis viimase paari kümnendi muutuste kõrval. Kui analüüsisime oma kliinikute koormust, nägime, kuidas paiguti üle poole kõikidest tänastest patsientidest vajavad intensiivravi, kui 20 aasta eest vajas seda vaid kolmandik.

See muutus on mõõdetav ajas. Patsient II astme intensiivis nõuab kuni neli korda rohkem tervishoiutöötaja aega, III astmes juba kuus-seitse korda. Intensiivraviosakondades tuleb iga patsiendi kohta teha üks toiming keskmiselt iga kaheksa minuti tagant, 24 tundi järjest.

Kokkuvõttes on tänane patsient vanem ja püsib haiglas kauem. Tal on rohkem kaasuvaid haigusi ja ta nõuab oluliselt rohkem tähelepanu kui veel kümne aasta eest. Seejuures teostatakse talle rohkem uuringuid ning protseduure. Kuid koormuse kasv sellega ei piirdu.

Tehke kriminaalsüüdistus

„Mitmel mu tuttaval on kohtukaasused kaelas,“ räägib Tairi. „Isegi kui nad ei ole süüdi, on see nende jaoks väga koormav, nii ajaliselt kui psühholoogiliselt.“ 

„Mitmel mu tuttaval on kohtukaasused kaelas.“

Teisedki intervjueeritavad kirjeldavad, kuidas kasvava töökoormuse kõrval on konstandiks saanud vajadus kaitsta end juriidiliste kahjunõuete eest. Ehkki raviasutused kahjunõuete üle arvestust ei pea, saab mingi aimuse nende mahust avalike kohtulahendite kaudu. Tervishoiutöötaja hoolsusele viitavale võlaõigusseaduse paragrahvile on viimase viie aasta lahendites osutatud 78 korda. 2006–2010 viidati samale paragrahvile viis korda. See näitaja on samas kehv surrogaat, sest kohtusse jõuab kaduvväike osa nõuetest.

Nõuete arvu kasv ei üllata aga kedagi. „Selle tempo juures on vea tegemine väga tõenäoline,“ märgib Tairi. Lisaks aga on meditsiini üüratu areng 20. sajandil loonud eksliku arusaama süsteemist, mis peaks suutma ravida kui mitte kõike, siis vähemalt enamikku, millega kokku puutub. 

„Sada aastat tagasi oodati arstilt, et ehk ta saab kellegi viimased hetked valuvabaks teha,“ selgitab kirurg Jürgen. „Tänapäeval tuuakse ka väga eakaid terminaalseid haigeid arsti juurde, et äkki saab midagi ära teha.“

Seetõttu nähakse ravi ebaõnnestumist sageli töötaja ja mitte süsteemi puudujäägina ning kahjunõuded on kerged tulema. Nii aga kasvab tervishoiutöötaja koormus mitmekordselt. Lisaks vaevanõudvale selgitusprotsessile paneb leviv hirm uute kahjunõuete ees tegema rohkem „igaks juhuks“ tööd. „Heal juhul“ piirdub see vaid ülidetailse dokumenteerimisega.

„Aga Eestis tellitakse kõikidele kompuutriuuringud enda kaitseks.“ 

„Arste õpetatakse: ära kiirita, ära telli kõikidele kompuutreid,“ selgitab Tairi. „Aga Eestis tellitakse kõikidele kompuutriuuringud enda kaitseks.“ 

„Mõned valvekonsultatsioonid olid selgelt tehtud ainult selleks, et konsulteerija saaks kirja panna, et eriarstiga on räägitud,“ täiendab Jürgen. 

Iga selline lisategevus võimendub läbi süsteemi: keegi peab ebavajaliku uuringu tegema, keegi sellele vastama, keegi liigdetailsest dokumentatsioonist vajalikku infot leidma jne.

Patsientidele peab säilima võimalus seista oma õiguste eest. Ent kohati on õitsev meditsiiniõiguse sektor oma lähenemises häbitu. Tairi, kes parasjagu täiendab end ülikoolis, sai meditsiiniõiguse seminaris juristi käest nõu: tee arsti vastu kriminaalsüüdistus – siis peab politsei ise asitõendid leidma!

Kõik on nii hädas

Ehkki nõudmised meditsiinile on kasvanud, pole viimase kümnendiga oluliselt muutunud Eesti meditsiinitöötajate arv. Täna seisab see 3,4 arsti ja 6,5 õe juures 1000 patsiendi kohta, mis kombineeritult on OECD madalaimate näitajate seas. Võrdluseks on Soomes sama arstide osakaalu kohta õdesid ligi kolm korda rohkem.

Kuna suurem osa iga riigi meditsiinisektori kuludest läheb tööjõule, saamegi hoobelda „Euroopa efektiivseima tervishoiusüsteemiga“. Vaade tervishoiusüsteemi seest avab aga tehingu varjatud kulud.

„Kaks ja pool aastat pärast residentuuri algust olin … ma ütleks, et üle töötanud,“ räägib resident Kadri ja taandub kohe oma väitest. „Kõlab imelikult. Kes ei oleks tänapäeval üle töötanud!?“ naerab ta. Mulle kõlab see usutavalt. Kõik need kaks ja pool aastat töötas Kadri keskmiselt 250 tundi kuus.

„Tegin maakonnahaiglas sisevalveid. Sõitsin kaks-kolm kiirabivalvet kuus, vahel rohkem. Siis natukene tegin veel COVIDi valveid ja vahel mõne osakonna lisavalve viimases hädas,“ loetleb ta. Aga Kadri ei luba end pidada erandlikuks: „Pigem tegid kõik minu ümber sama. See oli norm.“ Seda kinnitab ka Jürgeni kogemus kirurgina.

„Seitse valvet tuli alati ära, millest üks oli nädalavahetusel,“ kirjeldab ta tüüpilist kuud. Nädalavahetuse valve algas juba reede hommikul paralleelselt tavatööpäevaga ja kestis esmaspäeva hommikuni. Sellele omakorda järgnes esmaspäevane täistööpäev. „Sisuliselt olid 80 tundi jutti,“ võtab Jürgen kokku. 

Kõik need kaks ja pool aastat töötas Kadri keskmiselt 250 tundi kuus.

Kirurgia maailmas on kombinatsioon „opipäev-valve-polikapäev“ levinud. Seda võimaldab koduvalve süsteem, mille puhul arst ei pea füüsiliselt majas olema ning on teoreetiliselt valve lõpuks paremini puhanud. Ent üksikud olid need valved, mil Jürgenil ei tulnud keset ööd kedagi konsulteerida või haiglasse kohale sõita. Magada pärast konsultatsiooni ta sageli ei saanud, sest keerulised juhtumid hoidsid teda üleval. Kui kaalukausil on inimeste elud, on raske mitte vaagida tehtud otsuseid. Viis aastat niimoodi ja Jürgeni mõõt sai täis. 

Ka Kadrile andis miski mõista, et päris normaalne selline koormus pole. „Füüsiliselt andis tunda,“ räägib ta. „See väsimus kuidagi kuhjus ja jäi püsima. Vähendasin tunde, aga see ei läinud üle.“

Koormuse vähendamine Kadri puhul tähendas töötamist tagasihoidliku 1,2 kohaga. Kurnatust see ei leevendanud. Lõpuks oli see „nagu masendus“.

„Sära kadus ära. Mind üldse ei huvitanud enam miski. Päeva mõte oli, et äkki saaks varem koju minna.“ 

Intervjuu hetkeks on Kadri residentuurist akadeemilisel puhkusel. Ta ei tea, kas ta tagasi läheb.

Koormuse tõusust ei ole säästetud ka perearstid. Kui COVIDieelsel aastal tehti perearstiabis veidi alla 7 miljoni vastuvõtu, siis 2022. aastal tehti neid ligi 8,8 miljonit. Seda on umbes 14 täiendavat patsienti nädalas tervishoiutöötaja kohta. Nii ei saa lõunat ka süüa, nagu märgib perearst Sille. 

„Silmanurgast näed, kuidas vastamata kõnede hulk kogu aeg kasvab.“ 

Sillegi alandas oma koormust, et mitte läbi põleda, aga praktikas ei muutnud see midagi. „Kuna päeva sees on nii palju erakorralisi juhtumeid ja me töötame koos teise arstiga, siis kuidas ma lähen varem töölt ära kui järjekord on ukse taga?“ küsib ta nördinult. Sille töötab veel edasi, mitmel ametikohal. Ta kogub raha, et lahkuda.

Hea meelega näeks Sille, et keegi päriselt tegeleb arstide koormusega, aga lootust on tal selleks vähe. „Kõik on nii hädas ja kogu aeg käib tulekahjude kustutamine, et kellelgi ei ole selleks aega,“ räägib ta.

„Teeme väikese time-out’i, mõtleme, mida saaks teha teistmoodi!“ ärgitab kolleeg Annika. 

„Me ei suuda ülekoormusrattast välja saada.“

Asi on süsteemis

Kui räägitakse koormusest Eesti tervishoius, eriti noorte arstide kontekstis, kuuleb enamjaolt kahte sorti käsitlusi. Esimene käsitlus pühib koormuse probleemi kõrvale: see on alati olnud suur ja probleem on hoopis noortes, kes pideva töörügamise asemel mingit müütilist „head elu“ jahivad. Teine, mõistvam käsitlus puudutab neid noori, kes justkui heast elust midagi kuulda ei taha, vaid rabavad nagu kord ja kohus.

Siin on meie Martinid, meie Kadrid, meie Jürgenid ja Silled. Mõeldes neile, kiputakse küsima: „Miks Martin siis haiguslehte ei võtnud?“, „Kui Jürgen mediteeriks, saaks ta ehk koduvalves paremini magada?“ Justkui oleksid need üksikisiku mured. Kui aga käsitleda probleemi üksikisiku keskselt, jõuamegi üksikisiku huvidest lähtuvate lahendusteni. Üksiku arsti kõige lihtsam ja mõjusam viis ennetada läbipõlemist on töötada kusagil mujal. Kui tahame arste meditsiinisüsteemis hoida, peaksime keskenduma süsteemi muutmisele.

Kvaliteedimaailmas öeldakse, et iga süsteem on täiuslikult loodud oma tulemusi saavutama. Olemuselt on see mõtteharjutus. Mis siis, kui suur koormus ja läbipõlemine ei olegi soovimatu kõrvalprodukt, vaid reeglipärane tulem? Mis selles süsteemis võimaldaks meil seda tulemust saavutada jälle ja jälle? Suurendada kogu aeg nõudlust? Jah, aga kasvavale nõudluse on võimalik reageerida nii, et see läbipõlemiseni ei vii. Kõige töökindlam viis garanteerida suur koormus ja läbipõlemine on neist mitte rääkida.

Igavad ja pehmed teemad

Fakt, et arstide koormatusest on saanud äraleierdatud tõde, on ka põhjus, miks paljud seda teemat enam tõstatada ei taha. Seda tõrget võis kuulda Kadri jutus, kui ta küsis: „Kes ei oleks tänapäeval üle töötanud?“ Või, nagu ütleb üldarst Mariliis: „Haiglas sa lihtsalt ei vingu, sest kõigil on raske!“

Kuna aga keegi isiklikul tasandil teemat ei puuduta, on lihtne järeldada, et nii hull see probleem tegelikult pole. Kui kusagil Ameerika ajakirjas ka kirjutatakse, et 50% arstidest tajuvad läbipõlemise sümptomeid, siis küllap on see nende probleem. Kes teaks kedagi, kes on „päriselt“ läbi põlenud? 

Läbipõlemist pisendavad signaalid töökeskkonnas enam-vähem garanteerivad, et säärased juhtumid ilmsiks ei tule. Martini lugu on ilmekas näide.

„Meil oli seminar läbipõlemise kohta ja selle kohta andsid juhid tagasisidet, et tegu oli igava ja pehme teemaga.

„Meil oli seminar läbipõlemise kohta,“ meenutab ta, „ja selle kohta andsid juhid tagasisidet, et tegu oli igava ja pehme teemaga. „Kui nii on lood, siis oleme ju kõik läbi põlenud!““ imiteerib Martin oma osakonnajuhatajat. Esimesed läbipõlemistunnused olid tal selleks hetkeks juba olemas.

Teadmatust läbipõlemisest peegeldab fakt, et mõni aeg enne Martini lahkumist otsustati tema osakonda suurendada. Selleks nappis nii inimesi kui ka väljaõpet. Kui Martin püüdis juhtidele selgitada, et osakond on niigi üle koormatud, sai ta vastuseks: „Ära muretse – läheb veel hullemaks!“

Suhtumine üksikute töötajate vajadustesse polnud parem. Kui Martini kolleegi opereeriti, pidanuks ta Martini hinnangul mitu nädalat puhkama. „Paari päeva pärast on tööl tagasi,“ öeldi talle, ning – just kui maagiliselt tervenenuna – oligi kolleeg töölainel tagasi. 

Ja siit ka vastus küsimusele, miks Martin haiguslehte ei võtnud: „Suhtumine osakonnas oli, et töötaja peab tööd tegema, kui ta just intensiivis ei ole.“ Elavaks tõestuseks olid korduvad puurivad kõned, mida ta pärast haiguslehele jäämist saama hakkas.

Sarnane kogemus oli resident Taavil. Ta kirjeldab, kuidas tema erialal patsiendivooga vaevu toime tullakse. Seetõttu närib teda paljudele arstidele tuttav mure: kas ma tegin ikka kõik õigesti? Ent kui Taavile tuli uus juht, siis esimesel kohtumisel ei uuritud, kuidas tal läheb või mis on ootused. Selle asemel tehti Taavile ja ta kolleegidele ettepanek: nad võiksid rohkem tasulist lisatööd teha! See pidavat haigla finantsseisu parandama. 

Ühiselt saadavad need teod selge sõnumi, et läbipõlemist ei ole. Üleüldse peaksid arstid tegema veel palju rohkem. Isegi kui see tähendab tööle tulemist haavasidemega.

Rohkem kui inimene

Üldarst Mariliisil on oma ettevõte, mille inspiratsiooniks olid tervishoiusüsteemis esinevad probleemid. Kui küsin, mida ta oma ettevõttes teisiti teeb, siis väikese mõttepausi järel ta vastab: „Me ei survesta olema rohkem, kui inimene suudab olla.“ Tabavalt näitab see meile, kuhu läbipõlemisest vaikimine viib: inimlike piiride eiramiseni. Arstidena teame ehk kõige pareminigi, et inimene ei ole purunematu. Me teame, et ta vajab puhke- ja taastumisaega – et ta ei saa kogu aeg anda. Me teame, et haiguslehele ei lähe üks arst niisama, ning tunneme, mida valvetöö teeb tervisele. Ometigi töötame süsteemides, mis iga päev neid piire eiravad. Järk-järgult juurutab see meis veendumust, et võib-olla arst siis ongi rohkem kui inimene. Ent praktikas tähendab see kohtlemist, mis on vähem kui inimlik. See tähendab, et me ei küsi abi lihtsurelikke puudutavates küsimustes, ning me ei saa seda ka.

On raske pidada ühiskondlikku diskussiooni arstide koormuse üle, sest stereotüüp arstist kui üliinimesest on levinud väljapoole haiglaseinu, lükates üles ootusi alati kättesaadavast tasuta arstiabist, mida viivad läbi piiramatult abivalmid robotinimesed, kelle kurnatus peab ometigi viitama mingile defektile. „Siin ei tööta ju inimesed, vaid arstid,“ võtab kokku nii mõnegi haiglasse laekunud kaebuse.

Ning meditsiinisüsteemis peame endale aru andma, et oleme sellesse kuvandisse ise panustanud. Kui tahame lahendada kurnatuse probleemi, peame nüüd samaväärselt pingutama selle stereotüübi murdmiseks. Kui süsteemis puuduvad inimlikud piirid, on töötajad optimeeritavad ressursid, kelle igast ajahetkest tuleb midagi väärtuslikku välja pigistada.

Lahendus kurnatusele

Ajakirjanik H. L. Mencken on öelnud, et igale keerulisele probleemile on olemas lahendus, mis on ühekorraga selge, lihtne ja vale. Mul ei ole lihtsat lahendust tervishoiutöötajate kurnatusele. Üldtuntud abinõud – raha juurde, tervishoiutöötajaid juurde, kõike, mida juba teeme, lihtsalt juurde – võivad samuti vastu näppe anda, kui rakendame neid läbimõtlemata. Me võime mitmekordistada arstitudengite vastuvõttu, aga sissepääs teaduskonda ei kasvata arsti – seda teeb ligi kümnendi vältav õppimine mentorite käe all. Selleks on vaja Martineid, kes aovalguseni õppetööd ette valmistavad. Mitmekordistades vastuvõttu, mitmekordistame nende koormust.

Pilkupüüdvate päästepakettide asemel tuleks astuda samm tagasi, süsteemi juurteni. Mis võimaldab süsteemil järjepidevalt toota läbipõlemist? Vastus: läbipõlemisest mitte rääkimine. See eemaldab süsteemilt inimlikud piirid. Seega, ehkki meil pole valmislahendusi, teame vähemasti esimest sammu nende suunas: inimlikud piirid tuleb uuesti üles ehitada. See ei nõua eelarveläbirääkimisi, vaid lihtsalt rääkimist.

Soovitused nagu „räägi oma töötajatega“ ärritavad. „Päriselt, Priit – sa vestlesid 18 arstiga, kirjutasid aasta aega artiklit ja sinu lahendus on, et tuleks rääkida rohkem?“ 

Jah. Õigemini tuleks kuulata rohkem.

Enda kaitseks ütlen, et ma pole oma veendumustes üksi. Kurnatuse teadvustamine on esimene samm ka tunnustatud Mayo Kliiniku läbipõlemise ennetamise strateegias. Ning lihtsat pole selle juures midagi. Tööandja jaoks on need vestlused väga ebamugavad. Ja need võivad anda tagasilööke, kui töötajatega rääkimist tajutakse näilisena.

See tähendab, et tervishoiuasutused ei saa piirduda pinnapealse kaasamisega, nagu on korra aastas välja saadetud rahulolu-uuring. Lisaks uuringutele käsitletakse Mayo Kliinikus läbipõlemist ülehaiglalistel assambleedel, raadiosaadetes, videointervjuudes, kirjades ja eri suurusega gruppide kohtumistel. Seejuures peetakse asutuse tegevjuhiga regulaarseid vestlusi arstina töötamisest.

See loob usaldust, et organisatsioonile lähevad oma töötajad korda. Tõelisi lahendusi kurnatuse küsimusele, mis arvestavad tervishoiutöötaja tegelikku kogemust, leiamegi selle usalduse pinnalt käivitunud koostööst. Võimalikke lahendusi kuulsin korduvalt vestlustes lahkuvate arstidega, kuid kõige mõjusam on kuulda neid iga raviasutuse oma kontekstis.

Kui see teekond päriselt ette võtta, siis võimaldab see meil teha kaks avastust. Mõlemad on olulised, et meie tervishoiutöötajatel oleks parem. Esiteks, me avastame, et ainult küsimisest ei piisa, sest rääkimist takistab hirm. Teiseks me võime avastada, et ainuüksi võimalus midagi muuta ja teisiti teha, võib märgatavalt tõsta töötajate rahulolu. Sellest räägib artikli järgmine osa.

Perspektiivitus

„Perearsti residendina haiglas tundsin, et ma lihtsalt võtan maailmas ruumi. Mul oli kogu aeg tunne, et ma ei tee piisavalt. Kõik on väga pekkis, aga ma ei tee piisavalt, et asjad oleksid paremad!“

Ohtlik kooslus

Me istume Jürgeniga minu kabinetis. Ta on just maha pidanud põhjaliku ja veenva süüdistuskõne oma eriala armutust valvekoormusest. Olen aru saanud, et selle koormuse tõttu ta meditsiinist lahkubki. Ent ühtäkki ütleb ta midagi, mis eelnenud jutule uue varjundi annab.

„Ma ei läinud ära sellepärast, et tööd oleks olnud liiga palju või koormus liiga suur – ma läksin, sest see, mida ma oma töösse sisse panin, ja see, mida ma sealt tagasi sain, ei olnud tasakaalus.“

Ta räägib mulle, kuidas tema erialal tuleb arengu lagi varakult ette. Keerulisemad patoloogiad, mis nõuavad rohkem väljaõpet, kipuvad esinema harva. Kui mõni selline Eestis ette tulebki, on eetilisem patsient saata mõnda välismaisesse kompetentsikeskusesse. Ise välismaale Jürgen ei kipu, ent oma edasipüüdlikkusele ei leia ta Eesti meditsiinis väljundit. „Pigem on nii, et nendele, kes on rohkem vaeva näinud enda arendamiseks, suunatakse lihtsalt rohkem väga raskes seisus patsiente, kelle puhul näed juba kohe ära, et teda terveks ravida pole võimalik.“

„...ma läksin, sest see, mida ma oma töösse sisse panin, ja see, mida ma sealt tagasi sain, ei olnud tasakaalus.“

Jürgen ei ole oma tunnetes üksi. Sõna, mida ta kasutab oma karjääri kirjeldamiseks, on „perspektiivitu“. Intervjuude käigus kuulen seda väljendit ikka ja jälle. Asi on väga kahtlane. Meditsiin – pidev areng, eluaegne õpe, perspektiivitu!? See kummastas mindki, kui märkmeid üle vaadates avastasin, et meditsiinist lahkuvad arstid räägivad rohkem perspektiivi puudumisest kui koormusest.

Ent selles on oma loogika. Perspektiivitus ei ole sama, mis arenguvõimaluste puudumine. Perspektiivitus on tunne, taju, et seisad paigal. See on eelaimus, et tee, millel kõnnid, väga palju kaugemale ei vii. Kurnatus ja perspektiivitus on ohtlik kooslus. Nii mõnegi arsti võib panna see kõhklema oma eluvalikutes.

Enesemääramine

Perspektiivitustundesse puurides põrkan kokku enam kui 40 aasta vanuse juhtimisteooriaga. Keerulise nimega „enesemääramise teooria“ (self-determination theory) on minu hinnangul jätkuvalt parim selgitus, miks osa inimesi on tööl õnnelikumad kui teised. Selleks on vaja kolme asja:

1. Autonoomia – meie võime kujundada oma tööd.
2. Meisterlikkus – tunne, et meie töö arendab meid.
3. Tähenduslikkus – uskumus, et töötame õige eesmärgi nimel.

Ma ei plaaninud otsida enesemääramise teooria ilminguid arstide lahkumisotsustest, ent mingist hetkest oli raske neist mööda vaadata. Kui me ei suuda kujundada oma tööd, siis tunneme, et meie töö jääb igavesti samaks. Kui me ei taju arengut oma töös, siis me just kui tammuks paigal. Kui me ei usu, et meie töö on tähenduslik, on raske näha meie karjääriteekonda viimas kusagile, mis ka minemist väärt on.

Sa ei lähe ju ära

Autonoomia on meie võime otsustada, mida, kuidas, kellega ja millal teha. Puuduva autonoomiaga töökohas on täpselt paigas, millal keegi tuleb ja lahkub, mis ülesandeid ta tööl olles täidab, ning kellega ja kuidas ta neid täidab. 

See kõlab tuttavalt: graafikud on paigas, tööülesanded määrab patsiendivoog ja nende täitmist kirjeldab ravijuhend. Paindlikud töötingimused ei ole meditsiini meelisteema. Vastumeelsust tajub eriti töökoormuse puhul. Poole kohaga töötaja on tervishoiuasutuse jaoks keerulisem kui täiskoormusega töötaja. Selle tõttu on väljalubatud lahendused nagu osakoormusega residentuur täna pigem sõnakõlks. Kui ka residentuuritsükkel seda võimaldab, ei pruugi resident saada sellest vajalikku paindlikkust.

„Minu tuttav sai „osakoormusega residentuuri“ teha, sest tal on väike laps kodus,“ räägib üldarst Anni, kes nüüd töötab IT-s. „Ta peab iga tsükli puhul kokku leppima, mida osakoormus tähendab. Ta saaks käia üle nädala. Väga paljud aga tahavad, et ta käiks iga päev kuni lõunani. Kuid siis sa ei lähe ju ära! Sul on asjad pooleli.“

„Mis sa arvad, mis see koormus päriselt on!?“ naerab Anni.

Kui paindlikust tööajast kliinilises ringkonnas rääkida, võib tajuda meelehärmi. Küsimus on maailmavaateline. Oled sa üldse arst, kui sa täiskohaga ei tööta? Kas varem siis ei saadud lapsi, et nüüd ühtäkki on paindlikkust vaja!? Ent ideoloogiliseks vaidluseks napib aega. Uuringutest teame, et üks parimaid viise töötajaid hoida ja meelitada on paindlikke töötingimusi pakkuda. Minu valimisse sattunud lapsevanemate jaoks on paindlikkus tihti ainus võimalus meditsiinisüsteemis jätkata. Raviasutused üle maailma on sellest kuulda võtnud, võimaldades tervishoiutöötajatel alustada ja lõpetada oma päevi eri aegadel, töötada nii õhtuti kui ka kodust ja – tõepoolest – läbida ka residentuuri osakoormusega.

Ent veelgi enam kui „millal“ ja „kus“ nende töö võiks aset leida, on lahkuvatel arstidel meelel see, „kuidas“ seda tööd peaks tegema.

Sina küll ei kirjuta kuskile!

Kui USAs tegutsev Mayo Kliinik uuris juhtimise seost tervishoiutöötajate rahuloluga, siis veerand küsimusi puudutasid seda, kuidas juht võimestab töötajaid oma töökeskkonda arendama. „Arstid on tugeva kriitilise mõtlemisega probleemilahendajad,“ kirjutavad uuringu autorid. „[Nad] tahavad olla kaasatud oma töökeskkonna hindamisse ja parendamisse.“ Nõustumine väidetega nagu „Minu juht on huvitatud minu arvamusest“ ja „Minu juht julgustab töötajaid tegema parendusettepanekuid“ seostub suurema rahulolu ja vähesema läbipõlemisega. 

Maria, kellega kohtusime artikli sissejuhatuses, on üks nendest terava kriitikameelega arstidest, kes probleeme lahendada tahaks. „Tahan arstide jaoks midagi paremaks teha,“ kirjeldab ta oma tänast missiooni. Kui küsin, miks ta meditsiiniga lõpparve tegi, vastab ta: „Tundsin, et teen järgmised 30 aastat täpselt sama asja.“ Perspektiivitus, taas.

Maria räägib, kuidas kogu tema haiglakarjäär tiirles ühe asja ümber: ravitöö. Mida aga ei olnud, oli arutelu selle üle, millist ravi pakutakse ja miks. Mis eesmärgi nimel osakond üldse tegutseb? Kas selleks, et kriitilises seisundis patsienti stabiliseerida, või selleks, et tal oleks hea elukvaliteet ja väärikas surm? Ja kas kõik, mida me teeme, on päriselt ka vajalik?

„Teeks ettepaneku … aga kuhu sa ettepaneku teed?“

„Tahaksin näha, et ei oleks rutiin üksteisega omavahel lõunapausi ajal vinguda, et see või teine asi on mõttetu. Kõik nagu leppisid sellega, et me teeme mingeid asju lollisti! Võtaks siis kätte ja teeks teistmoodi? Teeks ettepaneku … aga kuhu sa ettepaneku teed?“

Maria unistab osakonnast, kus kord kuus vaadatakse üle töötajate ettepanekuid ja viiakse parimad ellu, saades selleks vajalikku tuge haiglalt.

„Seda ei olnud üheski osakonnas, kus töötasin,“ räägib ta.

Pidevalt arenevate osakondade asemel käib ravitöö kujundamine Eestis enamjaolt mahukate riiklike projektidega. Nendeski osalevad Maria sõnul vaid kõige kõrgemad juhid. Viimastel aga arusaadavalt ei ole aega, et väljapakutud muudatusi üksikasjalikult arutada ja ellu viia. 

Just nimelt aeg on kõige kriitilisem komponent. Millegi muutmiseks tuleb võtta aega, et arutada, läbi mängida ja juurutada uusi tegutsemisviise. Ainiti ravitööle keskendatud süsteemis tuleb see aeg sageli patsientide või pere arvelt. Kui küsin Marialt, kas ajakulust hoolimata oleks ta tahtnud arendusprojektides osaleda näiteks lisaraha eest, vastab ta resoluutselt: „Ma arvan, et vähemalt pooled [residentidest] oleks valmis tegema arendustööd igasuguse lisatasuta.“

Näen siin tohutut potentsiaali. Ometigi on noorte kaasamine tervishoiu kujundamisse täna vähene. Lisaks riigiprojektidele on näilised barjäärid ka sisemiste arenduste ümber. „Juhendite ülevaatus oleks nagu osakonna juhataja siseasi,“ kommenteerib resident Kadri. 

Maria tööelus võtsid need barjäärid kohati koomilise mõõtme.

„Meie korruse kohviaparaat ei töötanud pool aastat,“ räägib ta. „Lõpuks uurisin osakonnajuhatajalt, kas ma võin kellelegi kirjutada, et nad selle korda teeksid.“

„Ei, sina küll ei kirjuta kuskile!“ prahvatas osakonnajuhataja.

Tunnel

Aeg-ajalt juhtub haiglas, et lahkumisavaldusele märgitakse põhjuseks „ebapiisavad arenguvõimalused“. Alati paneb see kulmu kergitama. On ju meditsiin eriline just nimelt oma piiritu arengupotentsiaali tõttu. Pensionieaski võivad arstid end täiendada! Säärased otsused muutuvad arusaadavamaks, kui mõista, et õppimine ei toimu paljalt seetõttu, et meil on mida õppida.

Eesti arsti teekond meisterlikkuseni algab tunnelist. Enne tunnelit läbime kuus aastat teaduskonda, kus meile edasi antud maailm on kirev ja võimalusterohke. Siin on anatoomia, patofüsioloogia, immunoloogia. Siin me sekveneerime DNAd, õpime diagnoosima harvikhaigusi ja räägime, milliseid hiljutisi avastusi on pärjatud Nobeli meditsiinipreemiaga.

Meie maailmavaade kitseneb aastate jooksul õige natukene. Meid julgustatakse mõtlema oma tulevasele erialale, käima selle eriala ringis, otsima valvetööd vastavates kliinikutes jne. Ent suuresti on siiski meditsiinimaailm oma pahviks tegeva potentsiaaliga meie ees valla. Siis me lõpetame. Ja siis tuleb tunnel. Tunnelisse sisenemiseks peame vastama vaid ühele küsimusele: „Mida sa tahad teha kogu oma ülejäänud elu? Soovid sa olla uroloog, günekoloog, reumatoloog, endokrinoloog, onkoloog …?“

Meid hoiatati selle hetke eest. Õppejõud küsisid alatihti, kelleks me saada tahame. Ja me enamjaolt oskasime vastata, sest meisse oli algusest peale sisendatud, et olla tõeline arst tähendab spetsialiseeruda. Kes ei osanud tavaliselt vastata, olid meie kõrval kasvavad Soome kolleegid. „Ma ei tea …“ vastas rühmakaaslane Anne, tüdinenud järjekordse õppejõu pärimisest. „Üldarstiks?“ Nende maailmas oli spetsialiseerumine midagi, mida tehakse ehk kunagi karjääri jooksul: see polnud kogu nende karjäär.

Ent täpselt nii see tundub väga mitmele intervjueeritavale Eestis. Tunnel ongi nende karjäär. Kuid kui eriala on omandatud, mis edasi? 

„Teed viis aastat ära ja justkui oledki oma karjääri tipus,“ räägib üldarst Erki, miks ta viimasel hetkel siiski residentuurist loobus. Nagu Maria, otsib ta avaramat teed: tal on ambitsiooni juhtida projekte, teha teadust, arendada koostööd teiste sektoritega jpm. Tunneli lõpus ta seda ei näe. Üldistatult on seal variante kolm:

1. Konveier: omandatud pädevuse rakendamine suurele hulgale tüüpjuhtumitele. Piiratud arenguvõimalused, piiramatu töö.
2. Süvameri: oma eriala alamspetsialistiks hakkamine. Piiramatud arenguvõimalused globaalselt, piiratud töö Eestis.
3. Eskalaator: teekond osakonnajuhatajast ülemarstiks, reserveeritud üksikutele administratsioonihuvilistele.

„Lõpetad residentuuri ära ja töötad …“ kirjeldab Kadri teekonda, mida näeb enda ees avardumas. „Töötad nii kaua, kuni on vaja, et keegi hakkaks vastu tahtmist osakonnajuhatajaks. Siis hakkad osakonnajuhatajaks, kus sa teed graafikuid.“

Inimeste jaoks nagu Jürgen, keda tõmbab süvaspetsialiseerumine, jääb formaalne arenguteekond Eestis lühikeseks. Probleem tema vaatest ei ole niivõrd tunnelis, kuivõrd selle pikkuses. 

„Residentuuriga sai tunnel läbi ja pime oli ikka.“

„Residentuur on tunnel, mille lõpus paistab valgus. Kuni residentuuri lõpuni pingutasin ja nägin vaeva ja ei küsinud küsimusi. Siis hakkasin mõtlema, mis mind tunneli lõpus ootab. Vaatasin vanemaid kolleege: millist elu nad elavad ja kuidas nad eluga rahul on, ja mõtlesin, kas tahan endale ka sellist elu. Ja siis ma sain aru, et see tee ei vii mind sinna, kuhu ma jõuda tahan.“

„Oleks aidanud, kui oleksin teadnud, et kunagi läheb paremaks – isegi 5–10 aastat pärast residentuuri – et oleks uus tunnel, mida läbida – aga residentuuriga sai tunnel läbi ja pime oli ikka.“

Keegi ei väärtusta

Nagu ka Jürgenil, on Kadri loos enamat kui koormus. Ta töötas 250 tundi kuus, jah. Kuid mille nimel?

„Kõlab pateetiliselt,“ selgitab Kadri mõtlikult oma lahkumise tagamaid, „aga selline tunne oli, et keegi ei väärtustanud mind.“ 

Ta selgitab mulle, kuidas tema kogetu põhjal ei ole vahet, milline arst sa tänases meditsiinisüsteemis oled. Kui sul on kood ja retseptiõigus, siis on juba hästi. Tööl keegi ei jälgi, mida sa teed või kui hästi seda teed: vaadatakse vaid seda, mitu tundi sa teed. See tekitab Kadris nüüdseks juba tuttava tunde.

„Kuidagi nii perspektiivitu!“

Tema reaktsioon ei üllata. Pingutused peavad kusagile viima, näiteks suurepäraseks arstiks saamiseni. Kuid suurepäraseks ei saa keegi üksi: see nõuab eesmärki ja kedagi, keda päriselt huvitab, kas me seda eesmärki täidame. Kui eesmärki ei ole ja kedagi tegelikult ei huvita, siis kaob õpimotivatsioon. Kui kaob õpimotivatsioon, siis varem või hiljem kaob töömotivatsioon. Tekib paigalseisu tunne. Perspektiivitus.

Nagu Maria, räägib Kadri, et osakondadel võiksid olla ühised eesmärgid, mille poole püüelda. Ent ta oleks õnnelik juba isiklike eesmärkide üle, mille suhtes keegi teda nõustab. See „keegi“ on juhendaja ning oma tõelises tähenduses on ta haruldus.

Null arenguvestlust

2017. aastal viis ENÜ koostöös Praxisega läbi residentide tagasisideküsitluse. Väitega „Residendid saavad residentuuri vältel piisavat tagasisidet kujul, mis toetab nende arenemist professionaalseks arstiks“ nõustus ca 60% juhendajatest ja alla 30% residentidest. Vähem kui 5% residentidest nõustus väitega täielikult. Aastal 2022 ei paista olukord oluliselt parem. 

„Meie erialal ei ole püsivaid juhendajaid: on vaid see, kes satub sulle sel päeval,“ selgitab Kadri. „Võis juhtuda, et mõnel päeval töötad kellegagi koos, kes annab sulle töö käigus konstruktiivset tagasisidet, ja see juhtus ka vaid ühes haiglas.“ Arenguvestlusi pole tal kunagi olnud. Kui neid tehakse, siis ta ei tea, miks neid tema eest varjatakse.

Taavi kogemus on sama. „Ametlikult on residentuuris alati juhendaja,“ selgitab ta. „Praktikas on juhendaja nime kohale sageli märgitud „erinevad“. Ükskord kinnitas juhendaja vähidiagnoosi, milles Taavi oli ebakindel. Kui ta läks juhendajaga üle kinnitama, siis sai ta aru, et too polnud tegelikult talle saadetud haiguslugu vaadanudki.

Vastukaaluks on hea juhendaja – keegi, kes tagasisidestab ja aitab tajuda arengut – asi, mida mitmed meditsiinisüsteemist lahkunud arstid enim hindavad oma uue töö juures. Jürgeni jaoks oli kontrast märgiline, kui vestles oma uue meeskonnajuhiga.

„Mul ei olnudki talle muud öelda kui tõtt: olin 12 aastat Eesti meditsiinis ja mul ei olnud ühtegi arenguvestlust. Null.“

„Ta küsis mult, kuidas mul haiglas arenguvestlused välja nägid ja kuidas võrdleksin neid praegusega,“ meenutab Jürgen. „Mul ei olnudki talle muud öelda kui tõtt: olin 12 aastat Eesti meditsiinis ja mul ei olnud ühtegi arenguvestlust. Null.“

Lisaks juhile on Jürgenil nüüd mentor, kelleks on kogenud isik tema valitud karjääriteekonnal. Viimasega arutatakse Jürgeni eesmärke ja hinnatakse arengut. Jürgenis tekitab see tunde, et kellelegi läheb ta päriselt korda. Mitte ainult tema panus – tema ise.

„Meil on töötajaid üle tuhande ja üks minusugune ei ole väga oluline komponent kogu masinavärgist. Paradoksaalsel kombel aga, ehkki ma läksin tööle kõige madalamale tasemele, tundsin igapäevatöö juures, et minu tegevus on rohkem väärt ja mind hinnatakse kõrgemalt kui siis, kui ma reaalselt päästsin haiglas elusid.“ 

„Kurat, see on nii kurb tõdemus!“ 

Omaks võetud

Meditsiinilisi juhendajaid on lihtne kiruda, aga raske on leida olulisemat ametit. Näen, kuidas vestlused intervjueeritavatega võivad hetkega muutuda rõõmsaks ja lootusrikkaks, kui juttu tuleb heast juhendajast.

Nii oli Eveliniga, keda pikad töötunnid ja pidev kolleegidevaheline nääklemine viis residentuuri esimese aasta lõpuks lahkumise äärele. Õnneliku juhusena saadeti ta siis välistsüklisse, mille juhendajaga sai ettetulevaid probleeme avameelselt arutada. Hea juhendaja suudab Evelini sõnul enamat kui õpetada. Hea juhendaja tekitab tunde, et oled „omaks võetud“ ja „mingilgi moel nagu inimene“.

Paraku ei väärtusta tervishoiusüsteem juhendajaid pooltki nii kõrgelt kui juhendatavad. Ligi pooled ENÜ küsimustikule vastanud juhendajad ei nõustunud väitega „Minu töö on korraldatud viisil, mis võimaldab tegeleda piisaval määral nii residentide juhendamise, tervishoiuteenuste osutamisega kui ka uute teadmiste omandamisega“. Alla 30% juhendajatest nõustus väitega „Olen saanud piisavas määras õpetamisalast täiendõpet, mis võimaldab mul olla juhendajana tasemel“. Alla 5% nõustus sellega täielikult. 

„Juhendajaid peab ka mõistma – neile pole antud vahendeid ega väljaõpet,“ selgitab Maria. Kadri nõustub: „Keegi juhendaja koormust ei vähenda – pigem antakse patsiente juurde, sest tal on ju resident!“ 

Juhendajatele on küll kehtestatud väike lisatasu, ent aega selle eest osta ei saa. Töökorralduslikult on juhendamine analoogne kätepesemisele: väike lisakohustus, mis peaks hõlpsasti mahtuma muude tööülesannete kõrvale. Tegelikkus on teine. Head juhendajad on head, sest nad võtavad teadlikult aja, et juhendada.

Ent pikalt nii toimetades on oht neid ühel hetkel leida selliste artiklite veergudelt nagu see siin. Nõnda võib heade juhendajate defitsiit olla isevõimenduv: neid on vähe ja nad pingutavad selle võrra rohkem, mille tulemusena jääb neid – ja ehk ka nende poolt juhendatavaid – veelgi vähemaks. Selle allakäiguspiraali ennetamiseks tuleb juhendaja rolli ümber kujundada, austades tema olulisust arstide arendamisel ja hoidmisel.

See on mitmeti mõistuspärane. Ühelt poolt on meil rida inimesi, kelle jaoks tänane arsti karjäärimudel on ebapiisav. Teiselt poolt on meil plejaad arste, kes vajavad kedagi endale toeks. Juhendamine ei peaks olema nagu kätepesu. See peaks olema hinnatud samm arsti karjääris. Uus tunnel, mille lõpus on kõigil ehk natukene valgem.

Tulu ja tähendus

Kolmest enesemääramise teooria alusest tundub tähenduslikkus – väärika eesmärgi omamine – meditsiini jaoks kõige madalam õun. Privileeg ravida inimesi aitab meil leppida väga paljuga. Tänu sellele saamegi hakkama vähema juhendamisega, sest meil on teine hindamatu tagasisideallikas: meie patsiendid. Paraku ei ole ka siin täna kõik hästi, sest intervjuud näitavad meie arstide eesmärgitunnet murenemas. Nii võib kogu kupatus meile lõpuks kaela sadada. 

Esimene löök tähenduslikkusele on tõsiasi, et arstid ei saa aidata nii palju, kui nad tahaksid. Üheks põhjuseks võib pidada fenomeni „vale patsient vales kohas“.

„Minu perearstikeskuse patsientidel olid kõigil sellised probleemid, mida ei saa lahendada,“ räägib üldarst Karl. „96-aastane kroonilistes valudes mees karjub su peale telefonis … Selliste patsientide abistamiseks oli väga keeruline midagi teha, sest terviseprobleemid olid nii tugevalt sotsiaaleluga läbi põimunud. Neil ei olnud ravitavaid haigusi, aga neil olid pärissümptomid.”

Osakaaluna tervishoiukuludest suunatakse pikaaegsesse hooldusesse Eestis 3–5 korda vähem vahendeid kui Põhjamaades. Seega kuhjuvad pikaajalist hoolt vajavad patsiendid tavapärastele vastuvõttudele, kus napib aega või ka väljaõpet aitamiseks. See frustreerib patsiente ja kurnab arste.

„Ma tundsin, et mul pole enam jõudu tegeleda probleemidega, mida ei saa lahendada,“ tunnistab Karl. 

Tairi rekord oli kaks tundi järjest ainult kõnesid teha, et liigutada edasi ühte inimest. Siis sai valve läbi. 

Sama kogevad igapäevaselt arstid erakorralise meditsiini osakonnas (EMO). Kui patsiente pole võimalik suunata koju või hooldusesse, jäävad nad ägedate seisunditega patsientidele mõeldud voodeid hõivama. See võib aga pealetulevate patsientide paigutamise kaunis keeruliseks teha. Probleemi teravik langeb tihti EMO-le, kes peab puuduoleva voodikoha kusagilt välja võluma. Tairi rekord oli kaks tundi järjest ainult kõnesid teha, et liigutada edasi ühte inimest. Siis sai valve läbi. 

„Sa pingutad, et valve üleandmisel oleks lihtsam järgmisele inimesele silma vaadata,“ selgitab Tairi. Ta teadis ise ka, et tulemuseni see ei vii.

Kurnavad on ka need olukorrad, kus tervishoiu traditsioonilised tööriistad enam ei aita. Elu lõpule lähenevate patsientide puhul tunnevad paljud, et tänane diagnoosi-ja-ravi-tervishoiumudel toob rohkem kahju kui kasu.

„Elu lõpp võiks olla võimalikult väärikas,“ räägib resident Annika. „Meil pannakse aga väga sageli ka 100-aastasele patsiendile torud ühest ja teisest otsast sisse, sest võib-olla me ikkagi leiame diagnoosi.“

„Minule tundus, et see ei ole normaalne. Sa ei pea inimese viimse tunnini võtma talt polüüpi jämesoolest ära. Mõnikord ma küsisin, miks me seda teeme või kuidas see mõjutab meie käsitlust. Ja vastused olid ikka: „Sest nii tehakse“ või „Meil on vaja kinnitada diagnoosi“,“ räägib Annika. 

„Mind häiris see, et arstid mõõtsid oma väärtust selles, kui palju nad suudavad väga raskest seisust inimesi välja tuua – mitte selles, kui palju nad päriselt selle inimese elukvaliteeti tõstavad,“ täiendab Maria. Tema osakonnas raviti kümnete kaasuvate haigustega terminaalset vähipatsienti poolteist kuud, kuni too lõpuks ajukelmepõletikku suri. „Võib-olla ta oleks vähem piinelnud, kui ta oleks surnud enne, kui ta oma lähedasi enam ära ei tundnud.“

Mõlemad arstid tunnevad, et ravitöö eesmärk on paigast ära. Iga hinna eest elu päästmise asemel näevad nad väärtust elukvaliteedi hoidmises ja väärikas elulõpus. Asi pole selles, et kaasaegse meditsiini vahendid poleks mõjusad. Nagu näha, võivad need lootusetuski seisus patsienti veel mitu kuud elus hoida – mõnda palju kauemgi. See lihtsalt pole see abi, mida need patsiendid tol hetkel vajavad.

Matsid ja mühakad

Isegi kui ta ei saa aidata – isegi kui ta peab patsiendi päeva kõige otsesemas mõttes ära rikkuma –, on arsti töös midagi erakordselt tähenduslikku: inimsuhted. Märgiline on töö, mis seob meid teistega, ning meditsiinis on neid sidemeid lademetes. Paraku, kas tingituna muutuvatest ootustest või mitmetest meditsiinisüsteemi frustratsioonidest, mida arstidki tajuvad, on kokkupuuted patsientidega üha laetumad.

„Arsti ja patsiendi vahelised suhted on pöördumatult katki,“ on Jürgen konkreetne. Paljuräägitud arsti ja patsiendi vahelise koostöö asemel meenutab tänane olukord talle rohkem autoremonditöökoda.

„Viid oma „auto“ sinna ja eeldad, et keegi teeb selle korda. Kui püüad rääkida, et kõige efektiivsem oleks ise oma tervise heaks midagi teha – näiteks kaalust alla võtta – siis ei taheta sellest midagi teada. Lihtsalt: „Olen terve elu sotsiaalmaksu maksnud ja tehke mind nüüd korda!““ kirjeldab Jürgen.

„Halbu kontakte patsientidega ei ole olnud enamik,“ lisab Sille, „aga neid oli iga päev.“

Oma roll selles on süsteemi ülekoormatusel. Järjekord Sille juurde on pikk, seega on kokkupuuted patsientidega juba algusest peale laetud. „Iga kõne algab sellega, et teid ei saa absoluutselt kätte!“ 

Ent hõõrdumised tulevad enamastki. Kui Sille arvamus patsiendi omast lahkneb, võib vestlus kiiresti allakäigule pöörata. Näiteks keeldus ta hiljuti patsiendile kirjutamast ravimit, mida too soovis. „Selle peale kutsus ta mind matsiks ja mühakaks ja ütles, et resident peaks õppima, mitte patsientidega rääkima,“ räägib Sille. 

Inetuks kiskuvaid kokkupuuteid on kõige rohkem ehk EMOs. Erilise hoo said need sisse COVIDi perioodil. „Patsient keeldus COVID-testist ja hakkas pidama loengut, kuidas rikume tema põhiõigusi ja oleme üleüldse kõik lollid,“ räägib Taavi. Üleolevat suhtumist koges ka Sille. Ta meenutab, kuidas patsient keeldus EMOst lahkumast, sest tema sõrm valutas juba mitmendat aastat. 

„Minu selgitused, et tegu pole erakorralise probleemiga, ei mõjutanud teda kuidagi,“ meenutab Sille.

„Üks patsient eraldi palus, et ma tal kammiga selga sügaks.“

Mõned patsiendid hindavad aga arste natukene liiga kõrgelt. „Üks patsient eraldi palus, et ma tal kammiga selga sügaks,“ meenutab Taavi paari aasta tagust seika. Heatahtlikult täitis ta soovi, kuid kümme minutit hiljem hakkas patsient üle saali karjuma: „Kus see arst on!?“ 

„Ja ma pidingi teist korda tema selga sügama minema,“ meenutab Taavi. „Selleks ma kümme aastat õppisingi.“

Tunnistan, et esimest korda Taavi lugu kuuldes puhkesin ma naerma. Tagantjärele see mind enam ei lõbusta. Arstid nagu Taavi töötavad regulaarselt ülekoormuse tingimustes, jättes väga suure osa endast tervishoiusüsteemi. Neil on vähe sõnaõigust, et oma töökeskkonda muuta, neid reeglina ei tunnustata, teadlikult ei arendata. Nad elavad igapäevaselt järgmise ravivea hirmus, mille esinemine on kiire töötempo juures enam-vähem paratamatu. Kui panna see kõik kokku ja mõelda, et sama arst veedab oma öövalve EMOs kellegi selga sügades, siis pole see lugu enam naljakas – see on alandav. 

Missioon

Räägitakse, et arstiamet on missiooniga töö. Tõlkes tähendab see, et tuleb ohverdada palju, et saada midagi veel väärtuslikumat. Paljude jaoks see „midagi“ on teiste aitamine. Kui aga abivajajagi osutub stressiallikaks, muutub väljavaade üsna trööstituks.

„Ma tunnen, et seda tööd ei austata enam, ja mul on kurb seda teha, kui pean kogema patsientide sõimu,” on Sille kokkuvõte.

„Ma tunnen, et seda tööd ei austata enam, ja mul on kurb seda teha, kui pean kogema patsientide sõimu.”

Ent see tõstatab küsimuse. Kui patsiendid on need, kes pidid meie tööle tähenduse andma, ning seegi suhe kisub pingeliseks, kuhu meil on edasi minna? Vastus on: teineteise juurde. Kokkuhoidev kollektiiv aitab ületada raskusi, mis oleks üksiküritaja ammu murdnud. 

Aasta eest nägin selle mõtte väljamängimist Helsingi Ülikooli haigla kirurgiakliinikus. Sealsed töötajad andsid iga päev tagasisidet, kui rahul nad on tööl toimuvaga. Ühes tabelis oli näha, kuidas kõikides aspektides – inimesed, tehnika, tarvikud jne – olid skoorid nigelad. Ent viimane skoor – fiiling – oli maksimumis. Selle tulemuse taga seisis toetav tööpere. Just seetõttu on selle artikli järgmises ning viimases osas käsitletu niivõrd olulise kaaluga. 

Toksilisus

„Enamasti tegeled haigete inimestega ja see on juba vaimselt koormav, aga kui selle juurde käib toksilisus suhtlemisel kolleegide, ametkondade ja patsientidega, siis tekitab see lootusetust: miks ma seda teen ja kelle jaoks ma seda teen?“

Need lollid küsimused

Maarja on arst sisehaiguste valdkonnas. Ta naasis Eestisse COVIDi pandeemia algul, et panna õlg alla hüppeliselt kasvanud koormusele tervishoiusüsteemis. Meditsiin on olnud tema elu lahutamatu osa. Ta ütleb asju, nagu: „Olin väga õnnelik, et sain selle patsiendi, sest olen alati tahtnud ravida diabeetilist ketoatsidoosi.“ Ja kui lahkumist kaaluvad needki, keda ketoatsidoosi ravimine rõõmustab, siis oleme tõesti omadega jamas. 

Maarja põhjus lahkumiseks on kokku võetav sõnaga „toksilisus“. Juba tudengina Eesti meditsiinisüsteemis tajus ta väljendunud ebakollegiaalsust. 

„Tundsin, et ei taha samasugune mölakas olla.“

„Tundsin, et ei taha samasugune mölakas olla,“ meenutab ta.

Maarja jätkas karjääri välismaal. Sellest kogemusest räägib ta soojalt tänaseni. Eriti meeldis talle, kuidas töötajaid julgustati küsima. „Lolle küsimusi“ olemas ei olnud. Vaid korra sai ta välismaal natukene kurja konsultatsiooni ning seegi tuli Eesti ortopeedilt. „Oli kohe kodune tunne,“ lisab ta muigega.

Viimasel ajal Maarja enam nii palju küsida ei taha. Eesti on esimene paik, kus talle on ette heidetud „liigset pärimist“. Samuti on teda noomitud „liiga viisaka“ kõnemaneeri eest – heatahtlikud kolleegid muretsesid, et laseb endale pähe istuda. Maarja ei ole aldis nende nõu kuulama, sest teab hästi, kuhu see viib.

„Selle tulemus on, et patsiendi huvid ei ole esikohal. Ma näen, et noored ei julge helistada konsultandile, sest kardetakse, et nende nägu sõimatakse täis. Õed ootavad pigem valve lõpuni, et tõstatada küsimus, sest nad teavad, et siis tuleb mõistvam arst. Koroona tippajal sain sageli kõnesid alles siis, kui patsient oli kopsuturses ja käed olid sinised.“

Maarja julgus toimida teistmoodi on talle tunnustuseks. Ent kultuuri ainult altpoolt ei muuda. Paraku ei näe ta ka lahendusi tulemas oma juhtidelt.

„Minu osakonnajuhataja ütles avalikult, et ta on rassist. Ta nimetas inimelusid rämpsuks. Teine kolleeg vaatas minu loata mu terviseandmeid,“ loetleb Maarja erinevaid probleeme, mis tal oma tööperes on olnud. Kõrgemate juhtide poole pöördumine tulemust ei andnud.

„Üritati leida põhjendusi, et kas ta [osakonnajuhataja] tõesti nii ütles. Pakuti, et võib-olla oli kehv hetk.“ Sekkumise asemel soovitati Maarjal ise osakonnajuhatajaga rääkima minna. 

„Aga öeldi, et peaksin leidma selleks sobiva hetke, mil ma osakonnajuhatajale piinlikkust ei valmistaks,“ lisab Maarja.

Õhukesel jääl

Selmet leida lohutust kollektiivist, on paljude intervjueeritavate jaoks töösuhted suurimaks valukohaks. „Toksiline töökultuur“ on kõige levinum põhjus töölt lahkumiseks: umbkaudu kümme korda võimsam kui palk. Seda iseloomustab kestev lugupidamatu, vastanduv, kiuslik, ebaeetiline või solvav käitumine. Intervjuude käigus jagati minuga lugusid, kus esinesid korraga mitu, kui mitte kõik need käitumised koos. Kokkuvõetuna maalivad need pildi vaimselt ebaturvalisest keskkonnast, kus iga liigutus võib sulle jama kaela tõmmata.

„Tundsin end täiesti väärtusetu, mõttetu ja rumalana.“

„See oli nagu munakoorte peal kõndimine,“ kirjeldab eriarst Erika tööd oma endises osakonnas. Igal suvalisel hetkel võis keegi tema peale karjuda. Pidevaks stressiallikaks kujunes talle valvete üleandmine. Selle olemusest andis aimu õpetus, mille ta sai vanemalt residendilt: „Räägi hästi vähe, mõtle kas või numbrid välja ja ära kõhkle!“ Alati leiti midagi, mida üleandmise käigus kritiseerida. Kui vigu ei leitud sisus, kritiseeriti vormi, näiteks miks ettekandja kittel eest lahti oli. Või mõeldi vead välja, näiteks nokkides juba korrektse kirjapildi kallal. 

Kui pomm ei plahvatanud valve üleandmisel, siis tegi ta seda kusagil mujal: teiste arstidega konsulteerides, patsiente EMOst vastu võttes, abi küsides, liftis seistes. „Tundsin end täiesti väärtusetu, mõttetu ja rumalana,“ võttis Erika kokku toonase kogemuse. Selleks ajaks, kui ta residentuuri lõpetas, tundis ta hinges vaid tühjust. Olukord läks paremaks, kui ta hakkas saama tööpakkumisi teistest haiglatest. Ka lihtne lahkus mõjus värskendavalt. Näiteks räägib ta kiindumusega, kuidas maakonnahaigla operatsiooniõde lubas tal valida, mis värvi mütsi ta tahab.

Vastasleerid

Ka lühike kokkupuude toksilise töökultuuriga võib panna kahtlema oma karjäärivalikutes. Üldarst Karl meenutab seda oma tudengipõlvest.

„Mõnes üksuses ma ei tahtnud mitte ükski päev kohale minna,“ räägib ta. „Oli uste prõmmimist, oli pisaraid. Nalja peale nähvati. Sa nägid, et inimesed südamest vihkavad seda, mida nad teevad. Nad olid kõik nii õnnetud. Kui tudeng näeb sellist asja, siis see ei julgusta.“

Ent pole vaja pisaraid ega uste prõmmimist, et kultuur mõjuks toksilisena. Ka väikesed järjekindlad torked meie õiglustunde pihta saavutavad seda. Üheks näiteks on pidev vastandumine. Viimane on meditsiinis paraku kõikjal. 

Vastandumine eriarstide vahel: „Sisearstid seisavad koridori ääres, kui kirurg mööda läheb.“

Vastandumine eriarstide ja perearstide vahel: „Kolleegide seas kuuleb, et peremeditsiini arstid on rumalad, kes millegi muuga hakkama ei saa.“

Vastandumine patsientide ja perearstide vahel: „Inimesed küsivad minult – kes ma pole isegi residentuuris(!) – meditsiinilist nõu, sest „ah mu perearst ikka ei tea midagi“.“

Vastandumine tööperede vahel: „Arstid seatakse õdedest kõrgemale ja õdede peale käratatakse.“

„Osakonnad oleks nagu vastasleerid!“

Vastandumine kolleegide vahel: „Kolleegid teevad üksteist seljataga maha: ära tema käest konsultatsiooni küsi, ta on loll!“

Kusagil ei ole vastandumine selgemini väljendunud kui patsientide liigutamisel ühest ravietapist teise. Pidev kemplus selle üle, mis osakonda või haiglasse patsient peaks minema, on regulaarne meeldetuletus, et me tervishoius ei tegutse ühiste huvide nimel. 

„Osakonnad oleks nagu vastasleerid!“ võtab Erika asja kokku. „Enda patsientide jaoks optimeeritakse ravi, teised oodaku järjekorras.“

Hääbuv kogukond

Ehkki vastandumisest jagati intervjuude käigus palju näiteid, ei pruukinud need olla isiklikud. Perearstide tagaselja kirumine oli ühtemoodi ärritav nii perearstidele kui ka eriarstidele. Teisisõnu ei pidanud inimene ise olema rünnaku all, et tajuda vastandumises midagi ebatervet. Minu arvates on see märgiline. See räägib, et kaalul on midagi palju olulisemat kui isiklik heaolu. Kui kolleegi rünnatakse, on see löök meie kogukonnatunde pihta.

Seda kogukonda arstid vajavad, sest vähesed mõistavad, mida töö neilt nõuab. „Väga paljudel inimestel puudub teadmine, mis toimub arsti elus, ja neile on väga raske seda kommunikeerida,“ selgitab Sille. See seletab, miks kokkupuuted patsientidega sageli inetuks kisuvad. Kogukond saab siinkohal toeks olla: aidata ületada väljakutseid, jagada võite ja elada üle tööga paratamatult kaasaskäivaid raskusi, nagu patsiendi kaotamine või ravivea tegemine. Toksilisus seevastu õõnestab kogukonda ja kõike, mida see arstile pakkuda võiks. Seetõttu, kui küsin arstidelt, mida nad muudaksid Eesti tervishoiusüsteemis, vastavad paljud lihtsalt: „Rohkem üksteise toetamist.“

Ma usun, et sellele soovile kirjutaks alla valdav osa Eesti arstidest. Seega on väga tõenäoline, et vastandumine ja teised toksilised käitumismustrid ei lähtu üksikutest töötajatest, vaid neid ümbritsevatest süsteemidest. Ent süsteeme on niiväga raske muuta vaikuses.

Vaikimise kultuur

Toksilise töökeskkonna ehk kõige kahjulikum mõju on see, et ta sunnib meid vaikima. Mida pingestatumad on meie suhted, seda suurem on meie hirm näida lolli, ebakompetentse või tülikana iga kord, kui me midagi küsime või tõstatame. Nii läks valvevahetustega Erika haiglas, kus lihtsam oli infot välja mõelda, selmet tunnistada oma teadmatust. 

Tervishoius viib vaikimine varem või hiljem kehvemate ravitulemusteni, sest hirm teavitada kedagi potentsiaalsetest ohtudest võib kasvada suuremaks hirmust kahjustada patsienti. Nõnda juhtus Maarja osakonnas, kus arsti teavitati alles siis, kui patsient oli kriitilises seisundis. Lihtne on süüdistada õdesid venitamises, ent tõenäoliselt on iga õe kogemuste pagasis arvukalt juhtumeid, kus abi palumise peale on nähvatud ja küsijat ebakompetentseks tembeldatud. Tasapisi kinnistavad sellised kokkupuuted veendumust, et parem on olla vakka. Intervjuud näitasid, et sama kogevad ka arstid. Kõik alljärgnevad kommentaarid pärinevad erinevalt isikutelt:

„Peaaegu igas valves sain konsultantidelt sarkastilisi ja sapiseid kommentaare ning minu peale on ka karjutud.“

„Kui helistasin EMOst, siis konsultant vastas: „Mingi kuradi üldarst ei helista mulle!““

„Mind kulutas eriarstist konsultantide suhtumine, kui neilt abi paluda: nähvati, valati emotsioone välja ja tekitati tunne, et sina oled rumal oma küsimuse pärast.“

„Mul oli juhtum, kus konsultant ütles lihtsalt „Ei!“ ja pani toru ära.“

Kui üldarst Anni EMOs töötas, käratas konsulteeriv veresoontekirurg talle konkreetselt: „Ma ei taha ühtegi kõnet sult enam saada!“ Järgmisel hetkel saabus Annile patsient verevarustuse häirega.

Ma julgen väita, et igaüks tervishoius on olnud Anni: sunnitud valima sotsiaalse heaolu ja patsientide turvalisuse vahel. Ta teab, et riskib sõimata saada, kui helistab veresoontekirurgile tagasi. Aga ta teeb seda ikka – oma patsiendi jaoks. Kuid iga selline interaktsioon võtab midagi ära. Inimene ei ole loodud pidevalt kannatama: varem või hiljem otsime mingi pääsetee. Me võib-olla ei jäta helistamata, aga me venitame, algul natukene, siis juba palju. Ühtäkki leiame end olukorrast, mida Maarja kirjeldas: me lihtsalt ei küsi enam väga palju. Mis tegelikult tähendab, et me ei aita enam nii palju, kui me õigeks peame. Ent kas me selleks mitte tervishoidu ei tulnudki, et aidata? Mõni ime siis, kui otsime kohta, kus meist rohkem kasu võiks olla.

Eestis tööd ei saa

Kui küsin intervjueeritavatelt, kas nad on oma mitmeid tajutud muresid kusagil ka tõstatanud, saan enamasti vastuseks variatsioone samal teemal: ei saanud, ei tahtnud, ei julgenud. Osa selles on kahtlemata hirmul näida tülikana. Ent tervishoiusüsteemis on võimsamaidki motivaatoreid, mis meid ühiste probleemide lahendamisest hoiavad. Lühidalt: inimesed ei julge midagi öelda, sest see ohustaks nende tööd.

Viimase tsitaadi võiksin omistada vähemalt viiele intervjueeritavale. Hirm, millele nad viitavad, ei ole võetud õhust. Igaüks neist teab juhtumitest, kus probleemi tõstatamine on töötaja karjäärile kalliks maksma läinud. Toon mõned ilmekamad siinkohal välja.

• Sille kolleeg Peeter keeldus tegemast tasustamata ületunde oma haiglas. Tema juhendaja ütles, et Peeter residentuuri ei lõpeta ja Eestis ta tööd ei saa. Edaspidi keeldus ta Peetrit juhendamast.

• Annika residentuuritsükkel oli ebaõigelt korraldatud. Iga resident pandi paariks päevaks EMOsse valvama, mis ei haakunud kuidagi tsüklis omandatava erialaga, aga tuli ometigi tsükli päevade arvelt. Annika kirjutas sellest oma õppetooli, kes tegutses kiiresti ja vabastas ta EMO valvetest. Annika juhendaja jättis seejärel tema tsükli arvestamata. Annikale ei öelnud ta selle kohta midagi.

• Mariliisi kursavennal oli mure valvete korraldusega oma osakonnas. Ta otsustas kirjutada osakonnajuhatajale. Too edastas kirja kogu osakonnale kaastekstiga, et küll on residendid endast heal arvamusel tänapäeval.

Võib öelda, et sellised kokkupuuted saavutavad oma soovitud mõju: probleeme enam ei tõstatata. Seega need kuhjuvad ja loovad uusi probleeme. Uuringud näitavad, et kui töötajatel puudub psühholoogiline turvalisus probleeme tõstatada, hakkavad nad otsima ajutisi lahendusi. See aga tõstab nende koormust veelgi, sest ajutised lahendused on ebatõhusad. Nõnda on toksiline töökultuur otseselt seotud töökoormuse probleemiga. Töökoormus omakorda võimendab toksilisi käitumismustreid. Ülekoormusratas, millest Annika rääkis esimeses peatükis, hakkab kuju võtma.

Allakäiguspiraal

Kui vaikimine on kõikjal, siis selle kahju ei piirdu töökoormusega. Ta summutab valimatult ja lööb meid kõige valusamalt just siis, kui üle kõige on vaja rääkida. Ravivead on üheks selliseks juhuks.

Ehkki kõik meditsiinis annavad vande mitte kahjustada, lõpeb iga kümnes haigusjuht mingi hädaga, mille patsient sai meditsiinisüsteemist. Nõnda ka parimates asutustes: meditsiin on lihtsalt niivõrd kompleksne. Kui kahju sünnib arsti veast, käivitab see süü ja häbi tsükli. See teeb arsti ebakindlaks ja soodustab uute vigade teket, mis jällegi toidab süü- ja häbitunnet.

Kui stress on kasvanud üle pea, siis on tõenäoline jääda üksi kannatama.

Kõige tõhusam viis säärase allakäiguspiraali peatamiseks on kolleegiga rääkimine. Aga kui töökeskkond juhtidest kolleegideni on sinusse järk-järgult sisestanud, et kõige parem viis enda hoidmiseks on suu kinni panna, siis on tervishoiutöötajalt millestki nii kaalukast rääkimine natukene palju nõutud. Selle asemel, nagu märkis Taavi mulle pärast intervjuud kirjutades: „Kui tead, et eksisid, siis püüad ise viga veelgi enam varjata, et keegi teada ei saaks.“ Kahju sellest on mitmekordne: juhtumitest ei õpita ja juhtumiga seotud arst jääb abita.

Kui stress on kasvanud üle pea, siis tänases tervishoiusüsteemis on tõenäoline jääda üksi kannatama. Ehkki mitmed intervjueeritavad rääkisid mulle avatult oma vaimse tervise koormast, ei ole nad kordagi seda teinud oma tööandjale või kolleegile. Üks arst, rääkides ärevusest ja depressioonist, millega ta toona maadles, sõnastas mure selgelt: „Ma ei tundnud, et mul oleks turvaline keskkond, kus oma haavatavust välja näidata.“ 

Ülalt alla ja alt jälle üles

Meil on tervishoius probleeme. Mitte ainult arstidel, vaid kogu süsteemil. Arstide lahkumine on selle sümptom. Nende probleemide lahendamiseks seaksin sihi esmajoones toksilisusele. Toksilisus mitte ainult ei loo tingimusi, mis meditsiinis töötamist madaldavad – see takistab ka nende parandamist. „Toksilises organisatsioonis tehakse õigeid otsuseid enda jaoks,“ märgib Maarja. Vaja oleks aga lahendusi kõigi jaoks. 

Kui mõistlik töökoormus, paremad karjäärivõimalused ja muud hädavajalikud reformid nõuavad põhjalikke plaane ja eelarveläbirääkimisi, siis …olla lugupidav, arvestada teineteisega – see ei maksa meile midagi. Aga ta võib anda nii palju tagasi.

Naaseme korraks tagasi Anni loo juurde veresoontekirurgiga. Kuid seekord ei kärata keegi talle: „Ma ei taha ühtegi kõnet sult enam saada!“ Talle öeldakse: „Aitäh, et sa helistasid. See patsient ei vaja veresoontekirurgi konsultatsiooni. Oleme teinud lühijuhise selle kohta, millistel puhkudel meiega konsulteerida, ja sa leiad selle käsiraamatust.“ Võime kindlad olla, et järgmine kord ei ole Annil mingit sisemist konflikti, kui talle sarnase murega patsient tuleb. Ja patsient ise saab õigel ajal käsitletud. See on pingutust väärt.

Ma räägin pingutusest põhjusega. Ühel inimesel hooliv olla on lihtne, aga tervet kultuuri muuta on kõike muud kui seda. Selle koorma annaksin ma juhtidele. On ju nende hallata kõige võimsamad tööriistad, millest nende isiklik eeskuju ei ole sugugi vähim. Mida juht teeb või tegemata jätab, see kipub võimenduma.

Ma mõtlen Paulale, kes tudengina igal hommikul 50 minutit ukse taga ootama pidi, kuniks arstid oma toas hommikust sõid. Kust küll tulevad sellised kombed!? Aga võib-olla oli selles osakonnas juhataja nagu Mariliisil, kes kõigi ees teatas: „Tudeng, teie koht on tagareas!“ kui viimane söandas hommikusel koosolekul keskmisesse ritta istuda. Või võib-olla polnud keegi lihtsalt vaevunud sellist käitumist korrigeerima, sest milleks tõsta kisa mõne praktikandi pärast?

Ent see, kuidas kohtleme kõige nõrgemaid, on oluline. Kui juhid lubavad arstidel alandada tudengit, on see vaid sammu kaugusel sellest, et eri „tasemetel“ arstid võivad alandada teineteist. Nii kujuneb üksteisele „ärapanemisest“ uus ennast võimendav sotsiaalne norm. Seega algab toksilise kultuuri murdmine küsimusest, mida iga juht regulaarselt peaks küsima: „Mida saaksin mina teha, et suhtumine meie inimestesse oleks hoolivam?“

Kultuurimuutus läbipõlemise tingimustes

Kas pole aga naiivne loota pelgalt juhtidele meie töökultuuri päästmiseks? Olen isegi nii mõelnud. Teame ju, et kuni pooled tervishoiutöötajad on läbipõlemise tunnustega. Ja kui oleme läbi põlenud, on toksiliste käitumismustrite murdmine raske. Võib tunduda, et Anni konsultandil oleks väike asi mitte käratada noore kolleegi peale, aga mida suurem on tema koormus, seda vähem on tal jaksu kujundada oma reaktsiooni. Sellises olukorras ei pruugi piisata konsultandi juhi heast eeskujust ja sellest, et ta viib aeg-ajalt läbi arenguvestlusi.

...kui meil vaid oleks rohkem raha, küll me siis looks neid tingimusi, mis tervishoiutöötajaid õnnelikuks teeb.

Ent mitte asjata ei ole mu lootused tervishoiujuhtidele niivõrd kõrged. Nimelt on läbipõlemine juhtimisega seotud. Seda on taas ilmekalt näidanud Mayo Kliinik. Nad jaotasid oma juhid kolmeks selle alusel, kuivõrd hästi viivad nad alluvate hinnangul läbi juhile omaseid tegevusi (tagasisidestamine, kaasamine jne). Seejärel uurisid nad alluvate läbipõlemist ja rahulolu tööga. Uuringu alusel, kui töötaja juht asub ülemises kolmandikus (loe: on hea juht), on tal 74% väiksem tõenäosus läbi põleda kui kolleegil, kelle juht on alumises kolmandikus. Mõju on seotud annusega: iga täiendav punkt juhtimisskooris seostub 3,3% langusega läbipõlemises. 

Samas on ju võimalik, et midagi peale juhtimise on põhjustanud läbipõlemise languse just nimelt hea juhtimisega tiimides. Populaarse selgituse kohaselt on selleks ressursid. Kui sul on rohkem ressursse, saad paremini mehitada meeskondi. Läbipõlemine väheneb, sest koormus langeb, ja boonusena saavad juhid rohkem juhile omaseid asju teha. Nii võib järeldada, et kui meil vaid oleks rohkem raha, küll me siis looks neid tingimusi, mis tervishoiutöötajaid õnnelikuks teeb. Ja võitleks toksilisusega ka. Selles selgituses on paraku mitmeid puudujääke.

Esiteks jääb sellest kõlama, et läbipõlemine on üksnes koormuse küsimus, mis pühib kõrvale autonoomia, tähenduslikkuse, organisatsiooni kultuuri ja kogukonnatunde, mis tõendatult samuti läbipõlemist mõjutavad. Raha eest neid osta ei saa. Teiseks, kehv juhtimine ise koormab töötajaid ja toksiliste juhtide meeskonnad on vähem tõhusad. Sellistesse tiimidesse suunatud raha saab kehvasti kasutatud. Kolmandaks, Mayo Kliiniku uuring viidi läbi ühes ja samas tervishoiuasutuses. On ebatõenäoline, et ressursid sama asutuse sees jagunevad nii ebavõrdselt, et selgitada kääre töötajate läbipõlemises.

Seejuures möönan minagi, et tervishoid vajab ressursse juurde. Ainuüksi viimastel kümnenditel kasvanud intensiivsuse korvamiseks on mingi lisaraha hädavajalik. Ent keskpikas perspektiivis ainult rahast ei piisa. Järjepidev nõudluse kasv ja tööjõu vähenemine on tervishoidu jätkusuutmatuse piirile lükkamas.

Rootsi SALARi analüüsi kohaselt peaks pelgalt tänaste teenuste säilitamiseks suunduma iga teine tööjõuturule siseneja tervishoidu – ja seda vähem kui kümne aasta pärast. See on mõeldamatu. Seega, kui tahame, et ka kümne aasta pärast saaksid inimesed samaväärset meditsiinilist abi, rääkimata paremast abist, mis säästab ka tervishoiutöötajaid, peab midagi fundamentaalselt muutuma tervishoiu enda juures. Ent tähenduslikult saavad tervishoidu muuta vaid tervishoiutöötajad. Selleks on neil vaja kaasavat ja hoolivat töökeskkonda, mille teadliku kujundamisega tegelevad tõeliselt head juhid.

Juhtidest ja nendest, kes juhivad

Ma olen veendunud, et igal tervishoiutöötajal Eestis saab olla tõeliselt hea juht. Paljudel juba ongi. Palju on ka neid tervishoiutöötajaid, kes järjepideva toetusega tõeliselt heaks juhiks võiksid kasvada. See ei nõua mingit esoteerilist „juhi DNA-d“ – ainult siirast soovi näha teisi õnnestumas. Kui vajalikud väärtused on olemas, on toksilisuse kõrvaldamine lihtsalt teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamise küsimus.

Omajagu on ka neid tervishoiujuhte, kes ei kanna ametiks vajalikke väärtusi.

Küll aga võib intervjuudest järeldada, et omajagu on ka neid tervishoiujuhte, kes ei kanna ametiks vajalikke väärtusi. Kui palju, seda on raske öelda, sest infot toksilise juhtimise kohta on väga raske saada. Kui psühholoogiline turvalisus on madalal tasemel – ja toksiline juhtimine seda garanteerib – siis ei pruugi traditsiooniline personaliküsitlus anda soovitud infot. Hirmust hoitakse kriitikat tagasi. 

Ka anonüümsed hinnangud ei ole täna kuigi informatiivsed. Kui lugeda tagasisideportaalist Glassdoor arvustusi Eesti suurimate haiglate kohta, leiab neid sealt tervenisti üheksa. Nõnda on seda artiklit lugevatel otsustajatel – mõni ehk selline satub – lihtne järeldada, et midagi peab juhtimises muutuma küll, aga pigem kusagil mujal. „Küllap oleksime juba kuulnud, kui meil midagi mäda oleks,“ on õigustuseks öeldud. Minu kogemus sellele ei vasta.

Meie, kes me muudaksime asju

Kui meenutan oma arstipraktikat, siis üldjoontes oli see kasulik. Ma nägin, kuidas meditsiinisüsteem toimib ja tutvusin silmapaistvate kolleegidega, kes selles aastakümneid on töötanud. Ma sain aidata inimesi, päriselt – kümneid, kas või ühe päeva sees – ning see kaif on mul meeles tänaseni. Põhikohaga töötasin ministeeriumis, aga vähemasti oma peas ei olnud ma meditsiiniga lõpparvet teinud. Mõtlesin, et võtan aasta, et kaaluda, mis edasi. 

Küll aga teadsin kindlalt, et minust ei saa kirurgi. Ma suutsin vaevu oma paelu siduda, rääkimata haavadest. Kui tuli aeg valida kirurgiatsükkel, otsustasin uurida kursaõelt, kuhu minna. Soovituseks sain osakonna, kus veetsin kaks oma karjääri õnnetuimat kuud. 

Asi algas halvaendeliselt. Kui küsisin, kes saab minu juhendajaks, mõtles osakonnajuhataja natukene ja kostis: „Me kõik juhendame sind!“ Praktikas tähendas see, et mitte keegi ei juhendanud mind. Ma teadsin, kus asub mu osakond ja kuidas täita haiguslugu, ja sellega piirdus minu sissejuhatus meeskonda. Sain teada, et minu vastutus on vaadata üle osakonna patsiente – täiesti standardne taak sisemeditsiini huvilistele kirurgilises osakonnas – ja mulle sobis see kenasti. 

Kui lõikuspäeva algul kirurgid opituppa kadusid, jäin arstide tuppa haiguslugusid üle vaatama. Osakonnajuhataja vaatas mind hämmeldunult ja küsis: „Mis sa siin istud? Miks sa opitoas ei ole!?“ Ma isegi ei teadnud, kus opitoad on, ammugi kas ma mõnele lõikusele minna võin. Ma pidin ju osakonnas olema …? Selle peale leidis lugupeetud arst, et on hea aeg õppetunniks: „Kas sa tahad olla selline arst, kellele peab ütlema asju, või oled sa selline arst, kes läheb ja teeb!?“ Tänasin teda ja kobisin opituppa.

See dünaamika jätkus kogu praktika. Mulle ei öeldud, mida mult oodati, aga anti väga otseselt teada, kui ma ootustele ei vastanud. Iga päev sain uue loengu, mis kirjutamata reegli vastu ma nüüd eksisin – vahel pilkaval toonil, vahel karjudes. Tudengi jaoks oli see kui kõndida miiniväljal, kus ainsaks väljapääsuks on õhkulendamine. Õppisin kirurgilisi patoloogiaid diagnoosima ja igal sammul endas kahtlema.

Teiste kirurgidega ei suhelnud juhataja oluliselt paremini. Tööasju arutades oli tal kombeks mitte öelda, kui ta millegagi ei nõustunud, vaid küsida samu negatiivse alatooniga küsimusi üle ja üle, kuniks sai vastuse, mida kuulda tahtis. Seda oli ärev pealt vaadata.

„Mida sa just tegid? Ma küsin, mida sa just tegid!?“

Ühel hommikul mängisid kirurgid valvetelefoniga kuuma kartulit. Keegi ei tahtnud valves olla ja mäng tipnes sellega, et telefon ulatati tudengile. Enamik kõnesid valvetelefonile olid lihtsad konsultatsioonid; mõnikord oli patsient suremas ja vajas kohest kirurgi sekkumist. Mina olin kvalifitseeritud tegelema mitte ühegagi nendest küsimustest.

Ulatasin telefoni tagasi kirurgile, kes päriselt valves oli. Ta mängis edasi ja ei võtnud vastu, nii et panin telefoni tema laua peale. Osakonnajuhataja nägi seda ja pistis röökima: „Mida sa just tegid? Ma küsin, mida sa just tegid!?“ Sellele järgnenud hurjutusevalang kestis võib-olla 30 sekundit, aga minu peas mängib see tänaseni. Kui see läbi oli, tundsin vaid sügavat häbi. Ma olin 28, abielus, mul oli täiskohaga töö riigiasutuses ja plaanid peagi pere luua ning ma tundsin end nagu väike poiss, kes on isa rahakotist varastamisega vahele jäänud. Enam kui viis aastat hiljem mu kehatemperatuur ikka langeb, kui see arst minust mööda kõnnib.

Kuid sellega mu lugu ei lõppenud. Veel samal päeval pöördusid mu poole osakonna teised arstid. Neilgi oli villand juhataja käitumisest ja nad arvasid, et võiksin liituda nende pöördumisega haigla juhtkonnale. See tähendanuks oma nimega tunnistuse andmist juhataja käitumise kohta. „Halvad asjad juhtuvad, kui head inimesed ei tee midagi,“ ütles üks mulle julgustavalt. Ma tahtsin. Ma niiväga tahtsin. See inimene ei sobinud juhiks ja mul oli võimalus selle vastu midagi ette võtta. Pealegi ei olnud mul mingit soovi sel erialal töötada ega hirmu sõna võtta polariseerivatel teemadel. Olin seda teinud mitmeid kordi varem kogu Eesti avalikkuse ees.

Ent osakonnajuhataja oli abielus. Tema abikaasa töötas koos minu abikaasaga. Minu abikaasa oli ise alustav arst, kes alles otsis oma pidepunkte. Ma ei tahtnud teha midagi, mis tema tööd võiks ohustada. Mina, kel mul meeldib mõelda, et ma maailmas midagi muudan, ei öelnud sõnagi.

Nüüd ise juhina töötades ei eelda ma hetkekski, et toksilise töökultuuri probleemid lihtsalt mulle lauale tuuakse. Meie ravikogukond on pärit käputäiest meditsiinikoolidest ja seega tihedalt läbi põimunud. See võrgustik võib olla tohutu toetuse allikas, ent ta võib olla ka rägastik, kuhu takerdub tagasiside. Kuid mida rohkem selliseid lugusid jagatakse, seda keerulisem on rünnata üksikut kõnelejat. Seega on mul lootust, et viie aasta pärast võivad toksilised ilmingud juba tõepoolest ise pinnale ujuda. Seniks aga on meil palju tööd, et seda toksilisust tuvastada ja kõrvaldada.

Aga päriselt … palk!?

Taavi on üks minu viimastest intervjueeritavatest. Ta eristub, sest just temal on kõige teravamalt meelel arstide palk. Mis tähendab, et me räägime sellest võib-olla kümme minutit. Teised peaaegu ei mainigi seda. Taavi toob arvukalt näiteid ametitest, kus nõudeid ja vastutust on vähem, ent palk siiski arstide omast kõrgem. Asi ei ole ju rahanumbris, vaid riskides, mida tervishoiutöötajad selle nimel kandma peavad. Mina noogutan agaralt kaasa. 

Ta mõtleb ja vastab, et sellisel juhul ei pruugi ükski palk teda tervishoius hoida.

Intervjuu lõpus küsin Taavilt, mida tema hinnangul võiks teha, et Eestis oleks tervishoiutöötajatel parem. Ta loetleb: 

1. Väga paljud juhid peaksid vahetuma.

2. Võiksime rohkem õppele pühenduda, näiteks arutada keerulisi haiguslugusid.

3. Ühiskond peaks olema teadlikum, et iga punniga pole vaja arsti juurde minna.

4. Tervishoiutöötajaid võiks rohkem olla.

5. Rohkem kollegiaalsust.

6. Sotsiaalhoolekanne peaks arenema.

7. Ühiskonna suhtumine meditsiinitöötajatesse peaks paranema.

Kaheksandana nimetab Taavi palga. Küsin talt, kui palju peaks ta palka saama, kui eelnevad seitse faktorit jäävad muutmatuks. Ta mõtleb ja vastab, et sellisel juhul ei pruugi ükski palk teda tervishoius hoida. Pigem paranegu kõik see muu kui palk.

***

Ühiskonnana meeldib meile rääkida tervishoiutöötajate palgast. See on lihtne. Võrdlusi on hõlbus teha: üks number on suurem, teine on väiksem, teeme väiksema numbri rohkem suurema moodi, muidu liiguvad inimesed suurema numbri poole kusagil mujal. Või äkki on suurem number ikka liiga suur, sest nii palju teisi saavad väiksema numbri jagu. Nii on tore vestelda, kuid midagi läheb kaduma.

Minu südames ei ole ükski summa liiga suur meie tervishoiutöötajate jaoks, aga ma tunnen, et nad soovivad ja väärivad enamat – et tervishoidu suunatud rahaga võiks teha palju rohkem. Seda enam on mul kurb vaadata, et palgaläbirääkimised võivad vallutada terveid uudistetsükleid, samas kui sellised teemad nagu „noored ei taha enam nii palju valvata“ saavad heal juhul ühe pilkava loo.

Pole kahtlust, et viimase kümnendi palgatõusud meditsiinis on olnud vajalikud. Kindlasti on need aidanud arste Eestis hoida ja ma olen tänulik nende nimel tehtud pingutuste eest. Kuid minu tunnetus on, et ainult palgatõusudega me enam kaugele ei jõua. Omajagu intervjueeritavatest on väljunud meditsiinist madalama palga peale, sest palgas ei olnud asi.

Asi oli selles, et töö tervishoiusüsteemis ei olnud kinnimakstav. See on kurb, aga see on ka võimalus. Mis siis, kui Eesti meditsiin ei oleks koht, kuhu andekat inimest peab kõrgema palgaga meelitama? Ma usun, et see on võimalik. Oma parimal kujul on meditsiin nii palju enamat kui palgatöö, mida ära kannatada. Sellest elukestvast õppest, vahetust tagasisidest ja tähenduslikkusest, mis meditsiinile on loomuomane, võivad teised sektorid vaid unistada.

***

Ka Anni on teinud mulle loendi. See kajastab, kuidas töö tema praegusel ametikohal eristub tervishoiusüsteemis kogetust. Meditsiinist ei jäta see head muljet. Siin on näiteks sellised laused: „värvatakse ühiste väärtuste alusel“, „ei sõimata“, „vigu käsitletakse õppimise kohana“ jne. See on nii ilmekas, et kaalun sel teemal eraldi artikli kirjutamist. Kui küsin Anni käest oma stampküsimuse, kas läheksid kunagi tagasi, siis ta ei kõhkle. „Absoluutselt,“ vastab ta. Ma teen suured silmad.

„Esimene kord, kui nägin opilaua peal, kuidas trombi eemaldamise järel verevarustus taastus – see oli kõige ägedam tunne!“ alustab Anni järgmise loendiga. „Teises EMO vahetuses leidsin naisel 4 × 6 cm neerutuumori. See jääb pikaks ajaks meelde.“ Lõpuks jõuab ta selgituseni.

„Sa tunned, et sa saad kuskil midagi ikka aidata. Kui saad aru, millega on tegu ja mis on mureks, siis saad kohe aidata. Mujal ei saa samamoodi aidata.“