Osturetk keelatud ainete kaubamajja

See lugu on sellest, kuidas inimesed tänapäeva Eestis keelatud uimasteid hangivad. Olgu öeldud, et ise ma loo tarvis ühtegi narkootikumi ei ostnud. Aga ma nägin ja kuulsin palju.

***

Nii 15-20 aastat tagasi, mil kivi suitsetamine veel parakaid peale ei tõmmanud, pidin kanepi ostmiseks oma nuputelefone kontakte läbi helistama. Eesmärk leida see gramm või pool, vastavalt kroonidele taskus. Rääkida tuli varjatult, võimalikult lühidalt, täielik vanakool. Diiler passis tuulisel õhtul mõne kioskipleki varjus, üritades tulemasinat tööle saada.

Need ajad on möödas.

Tänaseks on äkilised kiledressides barõgad asendunud legaalseid ärisid meenutavate e-poodidega. Diilerid on soojas toas või soojal maal. Nad müüvad uimasteid suhtlusrakenduse Telegram gruppides, kusjuures aina enam teevad nende eest töö ära botid ehk robotid. Füüsilisi kohtumisi toimub harva, keelatud ained liiguvad pigem läbi peidikute. Ka klient ei pea kanepi või kokaiini soetamiseks rääkima läbi lillede või koodnimedega. Kui, siis ainult moe pärast või vanast harjumusest. Praktilist vajadust selle järele pole.

Veidi enam kui kümme aastat tagasi Londonis asutatud Telegram muutis kardinaalselt viisi, kuidas illegaalseid uimasteid ostetakse ja müüakse. Mis teeb selle eriliseks? Facebooki Messengeri ja Whatsappi meenutav platvorm on suutnud vastu pidada jõuorganite ja häkkerite survele ning siiani pole teada, et keegi krüpteeritud andmetele ligi oleks pääsenud. 

Usaldus Telegrami vastu viis sinna salajutud, mis seadusesilma ja muud valgustkartvat ei kannata. Nii ka narkokaubanduse. Ehkki politsei sulandub aeg-ajalt Telegrami vestlustesse, saadab hoiatusi ja paneb gruppe kinni, pole see otsustavat põntsu pannud. Vastupidi: niipea kui võimukandjad ühe kanali maha raiuvad, vupsab tühjale kohale kümme hüdrapead asemele. Narkoärikad tunnevad ennast Telegramis mugavamalt kui kunagi varem.

Lähme osturetkele.

Klonomutt ja teised müüjad

Saan tuttava käest lingi ühte Telegrami online-narkokaubamajja. Jalutan mööda mõttelisi koridore ja mulle vaatab vastu vilkuv reklaamvideo, kus on pildid erinevatest saadaolevatest ainetest. Kahte sorti kokaiini – Boliivia ja Kolumbia. Amfetamiin, seened, “armastusedroogid” ecstasy ja MDMA. Hind on odavam kui ööklubides ja tänaval. Poe ülesehitus on äärmiselt lihtne ja kasutajasõbralik. Vali välja, tee krüptorahakotist ülekanne ja mine juhiste järgi kohale. Mitmed ained on saadaval näiteks nii Mustamäel kui ka Lasnamäel.

Kuid astume korraks sammu tagasi. Nii esinduslikud poed pole mitte alati olemas olnud. Veel aastaid tagasi (tegelikult mõnel määral ka praegu) tuli Telegramis uimastite ostmiseks liituda mõne kanaliga, kus võis olla sada kuni paar tuhat kasutajat. Kel isutas näiteks MDMA järele, pidi kirjutama kellelegi, kes seda müüs.

Müüjad, nagu ka ostjad, on Telegramis väljamõeldud kasutajanimega. Pakkujate hulgas on karvaseid ja sulelisi. Ausaid ja šarlatane. Väike-ärikaid ja neid, kes unistavad oma narkoimpeeriumist. Üks, mis kõiki ühendab, on tasumine mõnes krüptovaluutas ja suhtlemine krüpteeritud suhtluskanalites, mis teeb politseil jälgede ajamise oluliselt keerulisemaks.

Kes esimest korda taolistesse narkokanalitesse satub, saab väga suure tõenäosusega petta. Näiteks saab ta valget pulbrit, millel pole mingit toimet. Kanepit, mis on mingi kanepisarnane derivaat. Või siis jääb lihtsalt tühjade kätega. Vilumus aru saada, kas tegemist on ausa inimesega, tuleb ajaga. Võib proovida kontrollküsimusi stiilis “kas sul on muidu kiire selle asjaga?” Või nõuda ebareaalselt palju allahindlust. Või küsida kanepimüüjalt, kas tal juppe on. Kui vastused on jah, siis on üheksal juhul kümnest tegu petisega.

Järelejäänud kümme protsenti on võimalus sattuda meeleheite-maksimumi saavutanud küürutarvitaja otsa, kellel kondid juba võõrutusest nii paindes, et hind pole enam oluline. Sellistega tuleb paraku ette juhtumeid, kus nad ikkagi kohale ei ilmu või müüvad kraami kellelegi teisele enne ära. Välistatud pole ka see, et nad on kohale jõudes juba süüdimatult pool pakki rahusteid ära krõbistanud. Mõnikord on küürumehed sellises nirvaanas, et lihtsalt ei suuda enam jutu sisu jälgida ja kaup jääb seetõttu katki.

Narkootikume või ravimeid ostnud inimesed, kellega suhtlesin, kirjeldasid mitmeid jaburaid ja ebameeldivaid kokkusaamisi müüjatega. Siin ja edaspidi kaldkirjas päris inimeste päris lood:

Tahtsin osta paki rahusteid. Ühel kasutajal oli olemas. Hind oli normaalne. Teised Telegrami grupiliikmed olid tema kohta kirjutanud häid arvustusi. Kirjutasin talle. Ta pakkus välja kohtumise kell 12 päeval kohas, kus liigub lõunatunnil palju inimesi, sealhulgas töökaaslasi. Kirjutasin, et saame kuskil mujal kokku. Ta ütles: “sa oled imelik”. Leppisime siiski natuke kõrvalisema kohtumispaiga. Kui aeg hakkas lähemale jõudma, siis kirjutasin talle enne kohtumist kinnituseks üle, aga vastust ei tulnud. Lõpuks vastas ta kolm tundi hiljem ja ütles, et oli garaažis autot timmimas. Lisaks ütles, et saadaksin oma näopildi. Ilmselgelt ma ei saatnud. Täiesti raisatud aeg. 

Selle loo juures püüdis mu tähelepanu see, et diiler oli saanud varasemalt häid iseloomustusi, aga komistuskiviks sai kella mittetundmine ja veidrad soovid. Telegram kubiseb loomulikult ka pisisulidest, kes väiksema või suurema kelmuse ees risti ette ei löö. Üks tuttav selgitas seda nii: 

Osad sepad, kes elavad ilmselgelt pidevas finantskriisis, aretavad sellist skeemi, et ajavad mõnda aega “ausat” äri. Tarnivad, mida lubavad ja ehitavad Telegrami grupis üles usaldusväärse maine. Seejärel lasevad lühikese aja jooksul võimalikult palju inimesi üle, võttes raha, aga midagi vastu ei anna. Seejärel teevad uue kasutaja ja hakkavad otsast pihta. Alustavad puhtalt lehelt, kuid ei saa öelda, et pööraks uue lehekülje eetilises plaanis, sest ajalugu kordub. Kõigepealt hea maine tekitamine läbi ausate tehingute ja siis kiire raha väljapumpamine ning mõneks ajaks pildilt kadumine. 

Veel lugusid kohtumistest omapäraste müüjatega:

Tüdruk, kes lubas mulle müüa terve ravimipaki, oli kokkusaamise ajaks jõudnud osad juba ära süüa. Ütles süüdimatult, et jumala hea on olla. Ilmselt liigitub meeleheitel küürumeeste kategooriasse, kuna neiu oli valmis mida iganes tegema või müüma, et kokkulepitud 50 eurot saada. Tema õnnetuseks mul väiksemat raha polnud ja saatsin ta pikast tööpäevast väsinuna pikalt. Õhtul voodis veidi kripeldas, sest jätsin ta õudsasse võõrutusse piinlema. Minus põrkusid protestantliku eetikaga päevane karakter, kes ütleb, et leping on püha ja õhtune semi-naarik, kes ka omal nahal jubedaid kasse läbi elanud ja ei sooviks neid teistele.

Samas on ka diilereid, keda saab usaldada: 

Ma olen tüdinenud noortest tõmblevatest ja kellaaegu mittetundvatest tüüpidest, kellel heal juhul on midagi ja kui ka ei ole, siis pole neil kokku saades mingi probleem süüdimatult seda tunnistada. Üks mu lemmikdiiler, klonomutt, elab Mustamäel ja temaga saab ühendust telefoni teel. Mis? Muidugi, iga kord uus sim-kaart. Ta on töötav pensionär, mis tähendab, et sageli tuleb kokkusaamiseks minna mõnda hoonesse, kus ta teeb koristajana tööampse. Temaga on lihtne asju ajada ja kuskilt ta klonasepaami saab, sellises koguses, et otsa ei paista tal kunagi saavat. Klonomutt on vana juut, hinda oskab ta küsida, tingida on raske. Aga teda saab usaldada.

“Breaking bad” Eesti talves

Ehkki internetis leidub veel müüjaid, viimaseid mohikaanlasi, kes on nõus näost-näkku kohtuma, kasutatakse uimastiäris üha rohkem peidikuid. Selle jaoks on tarvis droppijaid ehk kaubapeitjaid, kes ebaseaduslikku tööd ei pelga ning on valmis linna mänguväljakutele või kivide alla pakikesi peitma. Linnapildis leidub isegi kleepse QR-koodiga, mis viivad töökuulutusteni, kus sääraseid peitjaid taga otsitakse.

Kliendi jaoks tähendab kontaktivaba ostmine seda, et pärast maksmist ja asukohainfo saamist tuleb kaubale järele minna. Järgnev geopeitus on paljude jaoks põnev. Peab ajuteadlase Jaan Aru käest üle küsima, aga ilmselt kõditab see mingit osa meie reptiiliajus. Metsatukast või aiaposti seest hoolikalt kinni teibitud pakikese otsimine on paeluvam kui nii mõnigi argielu.

Kui geopeitust mängides võib maasturiga Kõrvemaa sügavasse liiva takerduda või põhja peale jääda, siis narkopakkide otsimisel on teised ohud. Esiteks võib põnevus asenduda pettumusega, kui peidikus pole midagi. Teiseks võib seal olla vähem, kui lubatud. Kolmandaks võivad droppijad midagi segi ajada ja saata vale pildi. Neljandaks võivad nad saata pildi männikust pea eristamatute puudega, mille seast tuleb leida see õige, mille all kaup. Asukoht kaardil on nagunii selline enam-vähem täpne, tähistades tavaliselt umbes paarisaja meetri raadiust.

Lugege ise:

Järjekordne unetu öö. Kell on kaks öösel. Äratuseni on viis tundi. Neli. Und ei tule. Tõmban äpi lahti ja leian kellegi, kes pakub spiidi, viis grammi, sada raha. Teen kande, saan koordinaadid. Kuskil rohealal kalmistu ja metsatuka juures. Olen kell neli öösel kohal. Kottpime. Jäine. Roheala on pilvisel talveööl lõputu pimedus. Asukoht on selgelt märgitud ligikaudne, sest surnuaias, kuhu telefoni GPS mind juhatas, lihtsalt ei ole sellist puud nagu pildil – hargnevat madalat mändi. Tuian vihaselt ümbruskonnas ringi, nähtavus on mõni meeter. Männid on igal pool, aga ma ei jõua igaühe juurest läbi käia, et neid pildiga võrrelda. 

Olen vihane ja sõimlen omaette, et need türastunud barõgad ei oska oma faking ühte tööd ka teha. Turnin kümneid kordi edasi-tagasi üle surnuaiamüüri. Mõistus ütleb, et koordinaadid ja pildid ei saa klappida, aga soov magamata ööd sünteetilise energiaga võimestada, asub aju hierarhias loogikast kõrgemal. Peale pea kahte tundi otsimist loobun. Vabalt võib olla antud vale asukoht. Need tegelased eksivad küllalt sageli. Või siis on meelega saadetud suvaline asukoht ja pilt,  pakikest polegi kuskil. Loobun, lähen koju tagasi, käin duši all ja suundun tööle. 

Järgneb päev. Pakike, mille eest olen maksnud, ei anna rahu. Sõidan päevavalges uuesti kohale. Jätan auto tee äärde ja jalutan mööda lumist teerada parkmetsa. Terve hommik on sadanud. Pea kedagi pole näha. Mõnesaja meetri pärast muudan suunda ja liigun mööda kõrgendiku serva, sumbates lumes. Lund tuiskab juurde ja värsked jäljed minu taga on ainsad. Jõuan taas surnuaiamüürini. Ronin üle ja vaatan lumme mattunud kalmistul ringi. Õiget puud ei paista. Natuke aega koperdan haudade vahel ringi, aga saan aru, et see on asjatu lootus sealt midagi leida. Pealegi kipun ilmselt astuma sinna, kuhu ei tohiks, vinnan end tagasi siinpoolsusesse. Siis märkan, et üks õnnetu kõver mänd poolel mäel on natuke sarnane. Siblin puu juurde, äigan palja käega lumekihi eest ja urgitsen tüve ja maapinna kokkusaamiskohas. Seal pole kedagi ega midagi, külmunud maa. Pole ikkagi see puu.

Käin veel erinevates suundades kuni märkan, et mäe all, iidse ookeani liivases põhjas, on rida madalaid mände, mille oksad hakkavad hargnema juba puusakõrgusel. Täpselt nagu pildil! Ukerdan alla, kus on veelgi rohkem lund. Valge kõrb, kus pole õnneks näha hingelistki. Pühin taas lund laiali, käsi on juba punane ja valutab veidi. Leiangi puu alla viiva väikse koopa, kuhu lükkan oma sõrmed. Näpuotstega tunnen midagi ümarat. See võib olla ka männikäbi. Käega edasi ei ulatu ja kui tõmban sõrmedega endapoole, käib pallike kohapeal ringi. Kardan seda kogemata kättesaamatusse kaugusesse lükata. Et käsi hakkab külmast tundetuks muutuma, siis proovin teisega. Õnnestub paremini ja millimeeterhaaval saan pallikese enda poole, kuni on lõpuks käes. Viie grammi asemel kolm, nagu hiljem kaaludes selgub, aga asi seegi. Metsatukast tagasi tsivilisatsiooni jõudes on tunne nagu oleks „Breaking Badi“ osatäitjaks sattunud. Keskkonnaks liiva asemel lumine kõrb.

Narkopoe klienditugi

Jätkame jalutuskäiku Telegrami online-narkokaubamajas, seal, kus vilguvad reklaamvideod ning kus pakutakse kahte sorti kokaiini ja muud tujutõstvat.

Nii nagu pea igal veebipoel on chatbot ehk juturobot ning Prismas ja Selveris iseteeninduskassad, pole ka Telegrami narkopoed sammugi maha jäänud. Neilgi on oma botid, kes suudavad klientidega suhelda, tellimusi hallata, neid töösse anda, samuti kindlaks teha, kas makse on üle tulnud jne. Mitmed poed on täielikult automatiseeritud. E-poe tegemiseks on loodud isegi õpetused ja põhjad – Githubi koodirepod, mille oma ärile vastavaks kohandamiseks piisab juunior-arendaja oskustest.  

Robot leiba ei küsi, küll aga töötab mitme mehe eest, teenindades korraga piiramatult palju kliente. Linna võib olla peidetud korraga sadu või ka tuhandeid pakke, millele kliendid järgi saavad minna, ilma et inimene peaks sekkuma. Tõsi, keegi peab füüsilises maailmas aineid liigutama ja täna teevad seda veel inimesed, mitte droonid või Starshipi robotid, kuid peaaegu kõik muu on tehniliselt võimalik jätta roboti hooleks.

Narkopoodides on veel arvustuste nurk, kuhu kasutajad saavad jätta oma hinnanguid ostmise, geopeituse mängimise ja aine kvaliteedi kohta. Oma suureks üllatuseks märkan ka customer supporti ehk kliendituge, mis peaks probleemide korral klienti aitama. Lambipirni-sümboli alt leiab alamenüü, kuhu saab jätta omapoolsed ettepanekud, mida pood paremini võiks teha. Poel on ka oma terms of conditions ehk tingimused. 

Telegrami narkokaubandus on astunud sammu edasi, meenutades enam mitte midagi hämarat, vaid pigem justkui hästivalgustatud butiiki mõnes kõrge ruutmeetrihinnaga ärikvartalis. Ei mingit ülbitsemist ega tõenäoliselt ka petta saamist. Selle illustreerimiseks ka üks lugu:

Mäletan ühte korda, kui tahtsime sõbra ja sõbrannaga kommi teha, aga keegi meie kontaktidest ei teadnud midagi. Läksime lõpuks ühte klubisse, kust enamasti ikka midagi leiab ja küsitlesime valimatult inimesi. Rahvast oli vähe ja keegi ei teadnud midagi. Palju käidi ka meilt küsimas, enamasti välismaalased, kes küsisid kokaiini, aga oleks ilmselt ka muuga leppinud. Lõpuks leidis sõber ühe mehe, kes teadis, aga ütles, et ei saa öelda, sest on tingimisi väljas. Läksime hommikuvalguses pettunult koju.

Vaevalt aasta hiljem olin esimest korda Telegrami poes ja tellisin umbes minutiga kaks grammi kooki. Kui enamasti on koordinaadid ja fotod natuke kõrvalisematest kohtadest, siis seekord oli kraam Lasnamäe sisehoovis esimese korruse rõdupleki serva taga. Pildil oli näha mitut rõdu ja kohapeal polnud aru saada, milline maja on õige. 

Väga ebameeldiv koht, kuhu päevavalges minna, hakata kõigepealt õiget maja, seejärel rõdu otsima. Ja seal, sadade akende all hakata rõduääri läbi kompama. Seetõttu lükkasin minekut edasi kuni märkamatult oli mitu nädalat möödas. Ühel reede õhtul võtan siis sõidu õhtuhämaruses ette. On küll õhtune tipptund, aga öösel oleks jälle teistpidi kahtlane seal redutada. Pargin eemale. 

Grammid on kahes eri kohas, erinevate majade küljes. Minu õnnetuseks on majad mu lapsepõlvekodu lähedal ja tean, et seal elab endiselt mitmeid vanu sõpru, kes oleks üllatunud mind seal niisamagi nähes, rääkimata küsimustest mis tekivad, kui tabavad mind küünarnukki pidi kellegi rõdul. Teine hirm on muidugi, et kellegi pea ilmub üle rõduserva. 

Esimese maja suutsin lõpuks tuvastada ja hakkasin ühe rõdu nurki läbi kobama. Lõpuks saan aru, et üks rõdu on pildil teistest veidi lähemal. Seal ei ole midagi peale kogunenud sopa. Närviliselt lükkan käe nii kaugele kui ulatan…  aga ei midagi. Vahepeal on olnud sula ja võimalik, et vesi on paki lahti liigutanud. Maas pole midagi näha. Või sain ma üle? Teises kohas pole samuti midagi. Jope varrukad on märjad ja sitased. Olen seal üle poole tunni “rõdusid inspekteerinud”, aga ei sittagi. Üle kahe sotti tuulde lastud. Lugesin Telegramist, kuidas üks pettus seisneb selles, et droppijad panevad küll kraami peidikusse, kuid lähevad samal õhtul või järgmisel hommikul kontrollima ja kui klient pole järel käinud, siis võtavad endale. Jällegi lihtne raha, saab ise krõbistada või kaks korda sama asja müüa. Pole paha…

Olen pettunud. Märkasin juba varem, et Telegrami poest, kust ostsin, oli customer support. See tundus pigem naljanumber, aga kuna rahast on kahju, annan järgmisel päeval teada, et ju ma olin liiga aeglane ja oleks pidanud kohe järgi minema, aga nendes kohtades igatahes polnud midagi. 

Suht kogenud telegrammerina tean, et lootus diilerilt vastust saada pole kuigi kõrge, rääkimata positiivsest lahendusest. Seda enam üllatas vastus, mis ütles, et mõistavad muret ja kannavad seekord raha tagasi, aga et ma tutvuks tingimustega. WOW! Hetke pärast oli krüptorahakotis tagasikanne. Pood võttis hea klienditeeninduse pakkumiseks tõenäoliselt kahju ise sisse. Seda üksikisikutega asju ajades ei juhtu. Mis läinud see läinud ja kaotused käivad asja juurde. Vähemalt selle poe klienditeeninduse tase on kindlasti Eesti parimate seas.

Heal tasemel tõhus ja kiire klienditugi viitab müüja enesekindlusele ning sellele, et tal on pikemaajalisem plaan. Kusjuures kõnealuse poe menüüst leiab tõesti ka tingimused. Nende järgi peaks klient kaubale järgi jõudma kahe tunni jooksul. Pärast seda müüja enam ei vastuta.

Näide tavapärasest Telegrami-poe efektiivsusest:

Ma teadsin, et järgmine tööpäev tuleb pingeline. Täis ebameeldivaid koosolekuid ebameeldivate inimestega. Pole mitu ööd korralikult magada saanud. Võtsin küll psühhiaatri kirjutatud unerohtu, aga sellegipoolest olin ärev ja valmistusin eesootavaks päevaks kella kolmeni öösel. Und ei tulnudki. Kui äratuseni oli jäänud kaks tundi, valisin Telegrami poest grammi Kolumbia kokaiini, lootuses, et see aitab ebameeldivad vaidlused tööl ära pidada. Kõik käis kiiresti. Raha üle kantud. Koordinaadid saadud. Jõudsin enne ummikuid inimtühja parki. Peidukas oli parklast 50 meetrit eemal, kergesti leitav. Kokaiin pole muidu lemmik, aga see oli väga hea. Tööpäev läks hästi. Suutsin külmalt ja rahulikult enda eest seista. Muidu talumatud olukorrad olid isegi nauditavad.

Kuigi narkopoed on võtnud kasutusele digitehnoloogia kõige uuemad võimalused ja poed läikima löönud, siis minuni jõudis ka lugusid sealsetest ülesaamistest. Näiteks Customer supportist, kus kirjutatakse ülbeid vastuseid, kui klient teatab, et pakk pole lubatud kohas.

Aeg näitab, kas tegu on tõepoolest narkoäri kvaliteedihüppega või hakkavad kaunilt glasuuritud piparkoogimajade akendest paistma barõgadele omased käitumismustrid.

Kuidas jäädakse vahele?

Aga ka Eesti politsei ei koba pimeduses. Telegrami narkopoed, peidikusüsteem ja droppijad – kõik see on neile hästi teada. Võtan ühendust narkovastase võitluse käilakujuga, Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegude talituse juhi Rait Pikaroga. Ta ütleb, et nad on Telegrami gruppidel silma peal hoidnud 2019. aasta lõpust, mil seal algas aktiivsem kauplemine.

Pikaro meenutab, et kui algusaegadel olid Telegrami grupid lihtsamad, kasutati peamiselt emotikone ja teksti, siis täna näevad kanalid välja kaasakiskuvamad ja kommertslikumad. “Kõik meenutab legaalseid ärisid – pakendamine, kliendisuhtlus, e-poe väljanägemine, videoreklaam, pildid ainetest,” tunnistab ta. Kuna kõik paistab sama ilus nagu tavalises e-poes, võib tekkida noorel valearusaam, et uimastite ostmine on seaduslik.

Kuidas politsei sotsiaalmeedias tegutseb? Mitmed inimesed, kes on aastaid Telegrami gruppidest uimasteid ostnud, kirjeldavad, et tavaliselt imbub politsei mõnda gruppi, kogub infot ja proovib tuvastada diilerid. Ühel hetkel võtab politsei suhtluse üle, kogub veel infot ning siis läheb kanal kinni. Pikaro vastab, et kui grupi administraator mõistab, et politsei sees on, panevad nad end pigem ise kinni. Seda, et politsei ise mõne grupi sulgeks, juhtub harva.

Kuid see ei tähenda, et võit oleks lõplik. Nagu öeldud – raiud ühe pea maha, vupsab kohe mitu uut asemele. Ka Pikaro peab seda tunnistama. Samas, ütleb narkopolitseinik, on uued grupid tavaliselt väiksemad, algusaastate kuni 5000-pealistest kanalitest polevat enam juttu. Lisaks on kanalid ettevaatlikumad ja nende käima jooksmine võtab aega, mis on vesi politsei veskile. “Jälgime ka alla saja kasutajaga gruppe,” hoiatab ta, lisades, et kokku tegutseb sotsiaalmeedias keelatud ainete ja retseptiravimite äriga Eestis umbes sadakond gruppi ja kanalit, millest pooli – nii Pikaro väidab – politsei monitoorib. Tema hinnangul kasutab täna juturoboteid umbes kümme protsenti interneti klientuurist.

Politsei töö muudab keeruliseks eelkõige see, et pikemalt tegutsenud grupid on jõudnud ehitada mitmeid vahekihte, mistõttu ei pruugita ninameest tabada. Enne pannakse grupp kinni ja otsad kaovad vette. Tavaline on see, et droppija ehk peitja ei tea, kes on diiler ning diiler ei tea, kes on grupi administraator jne. Ahel on anonüümne. Huvitav on seegi, et kuigi peitja, kes saab suurema noosi, saaks diileri küllaltki muretult reeta, jättes ained endale, müües maha või tarvitades ise ära, ilma et karistust oleks karta, siis tundub, et püsiv äriline liit ja lojaalsus on kõrgemas hinnas.

Siiski rõhutab Pikaro, et ükskõik kui automatiseeritud narkoäri ka poleks, inimfaktor jääb alati alles. Keegi peab ju ained pakkima, neid füüsilises maailmas ringi liigutama, puude võradesse ja kivide alla peitma. Ja mida suuremaks bisnis kasvab, seda rohkem inimeste jälgi jääb maha. “Lisaks teeme tööd, et tabada müüjad otse sotsiaalmeediast,” sõnab politseinik, lisades, et viimastel aastatel on nad püsivalt tabanud aastas üle kolmekümne isiku, kellest enamik on 20ndate aastate alguses noored, aga mitte diileritena just esimesi samme tegevad.

Kuigi eelnevast võis jääda mulje, et narkokaubandus on tervenisti sotsiaalmeediasse kolinud, pole see Pikaro sõnul nii. Teaduslikku uuringut küll pole, aga nende hinnangul moodustab traditsiooniline käest-kätte narkoäri endiselt turust umbes poole. Noorem põlvkond on pigem sotsiaalmeedias, vanemad on jäänud enda liistude juurde.

Üks asi, millele ma loo tegemise käigus veel mõtlesin, oli see, kas robotite kasutamine vähendab kuidagi keelatud uimastite müüja vastutust. Ehk kui panna robot “tanki”, kas inimene pääseb? Ellex Raidla advokaat Käroli Tiirik ütles, et lühike vastus on ei. “Müüja teab, et ta kasutab suhtlusrobotit keelatud uimastite müügiks ning robot teeb vaid nii nagu müüja on ette kirjutanud,” vastab Tiirik. 

Samas võib kriminaalvastutuse piir muutuda hägusemaks siis, kui räägime intelligentsematest robotitest, näiteks isemõtlevast ja -arenevast tehisintellektist. “Oletame, et rõivafirma on loonud roboti, mis voldib särke,” toob Tiirik näite, “kuid ühel ööl muudab robot meelt ja otsustab hakata Telegrami grupis uimasteid müüma. Ehkki tehisintellekti arendavale isikule saab ette heita, et ta ei suutnud robotit kontrollida, ei pruugi ta karistusõiguslikult siiski vastutada: ta tahtis luua roboti, mis voldiks särke, mitte ei müüks alaealistele kanepit ega ecstasyt.”

Küll aga tõdeb Tiirik sarnaselt Pikarole, et chatbot’ide kasutamine aitab vähendada inimfaktorit ja sellest tekkivat tõendite hulka. Nii on kriminaalmenetlust läbi viia keerulisem, kuna on vähem isikuid, keda üle kuulata, kelle ütluste vastu muid tõendeid ristanalüüsida ning kelle suhtlust ja telefone track'ida. “Kui politsei tabab narkopaki põõsasse peitva inimese ja nõuab tema ülemuse nime, on kuller tõenäoliselt täiesti aus, kui ütleb, et ta ei tea, kes talle sellise korralduse andis,” tõdeb advokaat. 

MURE KORRAL

Tervise Arengu Instituudi anonüümne narko.ee tugiliin on kõigile, kel narkootikumid tekitavad küsimusi ja valmistavad muret.

Tugiliini vaimse tervise spetsialistid pakuvad tuge nii narkootikume tarvitavatele inimestele kui ka nende lähedastele, lisaks jagavad nad infot olemasolevate abivõimaluste kohta ja suunavad abiteenustele.

Tuge saab eesti ja vene keeles ööpäev läbi:

- helistades lühinumbril 1747 (või Eestist ja välismaalt helistades +372 641 4110)
- kirjutades e-posti aadressil 1747@narko.ee
- kirjutades narko.ee veebilehe vestlusrakenduses