Kuidas Eestist tuumariiki tehakse

Mäletate veel tselluloositehase saagat? Tuhanded inimesed võtsid ühel 2018. aasta ilusal maipäeval Emajõe ääres kätest kinni ja ütlesid, et nad ei taha tehast. Arvamusliidrid ahastasid, et Eestis on suurte projektidega ilmselt kööga. Isegi kanalat ei saa Väimelasse ehitatud.

Siinse loo juured ulatuvad just sellesse aega.

Kalev Kallemets, Sandor Liive ja käputäis tuumavaldkonna teadlasi registreerivad 2019. aasta alguses Fermi Energia, ettevõtte, mille lõppeesmärk on ehitada Eesti esimene tuumajaam. Väikse, ultramoodse ja sinise valgusega, no peaaegu sellise, mida saab Amazon Prime’ist tellida, juhtme seina lükata ja nupust tööle vajutada. Aga sinna me veel jõuame.

See oli aeg, mil Eesti avalikkus, vähemalt tööstusmeelsem osa sellest elas veel teatavas tselluloositehase pohmakas. Kuidas läks ikkagi nii, et nõnda suur ja pealtnäha kasulik investeering äpardus? Mis präänikut peab kohalikele pakkuma, et nad vastu ei hakkaks? Kuidas läheneda ametnikele, poliitikutele? Mis sõnumeid anda avalikkusele?

Ühesõnaga, kuidas teha nii, et asjad lõpuks õnnestuks?

Samad küsimused keerlevad ka tuumajaama hauduvate ettevõtjate peas. Nad käivad tihti koos. Uurivad, kuidas välismaal on tehtud. Ühe sammuna helistavad ka Est-Fori – see oli tselluloositehast arendava ettevõtte nimi – PR-nõunikele, saavad kokku, et kuulata õppetunde.

Nii jõuavad Kallemets ja Liive arusaamiseni, missuguseid ämbreid vältida. Ei mingeid suuri pressikonverentse, nõretavaid intervjuusid, mis lähevad tagasi tegijate lapsepõlve. Ei kallitele advokaatidele, kes ajavad asju suletud uste taga. Ei kiirustamisele, ei ülbusele, ei kohalikest ülesõitmistele. Ei isegi PRile.

Kas ja kuidas neil see õnnestunud on? Mida nad siis teevad? See lugu sellest räägibki.

Ma pean kohe alustuseks vabandama. Keskendun selles loos vähem megavatt-tundidele ja reaktoritehnoloogiatele ning rohkem Fermi PR- ja lobirusikale, sõnumitele, inimestele ja nende suhetele. Sellele, kuidas on läinud nii, et Eesti inimesed näevad tuumajaama ühe tõenäolisema võimalusena, osad isegi viimase päästerõngana, mille abil tulevikus CO₂-vabalt elektrit toota.

Levila rääkis loo tarvis enam kui 40 inimesega. Sellest rullub lahti pilt, mis reedab Fermi ootamatult suurt jalajälge noortetöös ja hariduses, teaduses ja meedias, kohalikus elus ja suures poliitikas. Nad on hoolikalt pununud võrgustiku, mida imetletakse, kadestatakse ja kurikavalaks peetakse.

Ühed nimetavad neid ususektiks, kes tinistab inimesi. Teised jällegi kiidavad, et Fermi tegutseb justkui õpiku järgi, olles eeskujuks kõigile, kes tahavad tulevikus mõne suurprojektiga õnnestuda.

Järgmise aasta esimeses pooles peaks riik otsustama, kas Eesti võtab suuna tuumaenergiale või mitte. See lugu avab senise teekonna telgitaguseid – mida sellest kõrva taha panna ja mida vältida.

Vallavanem

Viru-Nigula vallavanemale Einar Vallbaumile meeldib eristuda. Kui ta otsustas kunagi oma transpordifirma Lajose autod lillaks ja valgeks värvida, öeldi, et ta on rumal, no täitsa loll. Õige veoauto olgu ikka tume, mattides toonides!

„Aga nüüd paistame silma!” rõõmustab Vallbaum.

Sama lugu on suurprojektidega. Kui 2018. aastal hakkas paistma, et Tartu rahvas tselluloositehast ei taha, teatas vallavanem: aga tulge meile! Kui aasta hiljem hakkasid Eesti meediasse tilkuma uudised uue põlvkonna tuumajaamast, läks umbes nädal, kui Vallbaum kutsus Fermi Energia esindajad külla.

Sellest ajast saadik ongi räägitud Viru-Nigulast kui ühest kõige tõenäolisemast asukohast tuumajaamale. Kunda piirkonda on hinnanud potentsiaalikaks riik, samuti on sealne Letipea küla üks kahest arendaja lemmikpaigast. Fermi juhatuse esimees Kalev Kallemets tunnistab: ilma Vallbaumi palava toetuseta poleks nad julgenud sellele Lääne-Virumaa väikevallale nii tugevalt panustada.

Kahe mehe tutvus ulatub aastate taha. Kui Kallemets oli eelmise kümnendi alguses Viru Keemia Grupi (VKG) projektijuht, käis ta ikka maavanem Vallbaumi jutul. 2018. aastal, kui Kallemets töötas Eesti Geoloogiateenistuse (ETG) asedirektorina, kolisid nad asutuse Rakverre, tühjaks jäänud endisesse Lääne-Viru maavalitsuse hoonesse. Maja oli tuttav Vallbaumilegi. „Ma ei mäleta, kas ta toona kandis juba vuntse,” ütleb Kallemets, „aga me saime hästi läbi.”

Kui Vallbaum pidas tänavu 9. oktoobril sünnipäeva, astus läbi ka Fermi juhtkond ja kinkis vallavanemale pildi tulevasest tuumaelektrijaamast. „Kas see on ka lobi?” muheleb Vallbaum, lisades, et midagi pole teha, tema „suhtlusringkond on lihtsalt niivõrd suur, külas käis ligi 100 inimest”. Kui Vallbaumile helistan, on ta jahil, kus üheks jututeemaks olevat samamoodi tuumajaam. „Ükskõik, kuhu ma lähen, ikka räägitakse Fermist, nii sünnipäeva- kui matuselauas.”

Siis aga Vallbaum tõsineb ning ütleb, et vallajuhina ei saa ta otseselt pooli valida. Ta olevat Fermile öelnud, et temaga pole mõtet eriti suhelda, sest niikaua kui riik pole tuumajaama kohta otsust langetanud, ei saa ka vald suurt midagi teha. „Aga isiklikult toetan jaama 100 protsenti! Kui on veel midagi, mis Eesti majanduse käima tõmbab, on selleks tuumajaam ja laskemoonatehas,” elavneb vallavanem. Mõni päev varem on riik teatanud, et Viru-Nigula on üks viiest asukohast, kuhu võib tulla kaitsetööstuspark.

"Kui on veel midagi, mis Eesti majanduse käima tõmbab, on selleks tuumajaam ja laskemoonatehas!"

Einar Vallbaum

Kõne lõpus praalib mees juba täiega: „Kuskil pole nii head võimalust kui minu vallas. Mul on sadam, raudtee, elektrivõrgud, mida aga vaja! Ja laskemoonatehas kaitseks tuumajaama. Nii on ka minu inimesed kaitstud. Panegi pealkirjaks, et Kundasse laskemoonatehas ja tuumajaam!”

Emissarid

Head suhted vallavanemaga on kõigest jäämäe veepealne osa. Mitu Vallbaumi endist ja praegust kolleegi töötavad otseselt Fermi Energia heaks. Paljud, kellega suhtlen, nimetavad „emissaride” palkamist hiilgavaks käiguks, mis sillutab otsetee kohalike inimeste südamesse.

Näiteks värbas Fermi sel kevadel Liis Kriguli, kes töötas aastatel 2019–2021 Viru-Nigula vallas avalike suhete nõunikuna, külg külje kõrval Vallbaumiga. Krigul tunneb kohalikku elu läbi ja lõhki. Praegu on tema ametinimetus Virumaa teavitusjuht.

„Ma olen Fermile algusest peale pöialt hoidnud,” vaatab Krigul tagasi. Toona, kui Kallemets ja Liive hakkasid vallas „kosja käima”, oli ta siiski pisut skeptiline. Lapsed olid veel väikesed, mistõttu ei tundunud mõte tuumajaamast kodu lähedal just kõige ahvatlevam. Kuid siis käisid nad vallaga üle lahe Olkiluoto tuumajaamas ja hirmud hajusid.

Krigul rõhutab, et vallas töötades ei olnud mingit juttu, et ta võiks kunagi Fermis tööle asuda. Seda enam, et vahepealsel ajal oli ta politseis Ida prefektuuri kommunikatsioonijuht.

Teine Fermi leid on Kalev Sädeme, kohalik tuntud poliitik, Vallbaumi võitluskaaslane. Eelmisel aastal käis ta Viru-Nigula volikogu liikmena arendaja korraldatud ekskursioonil Rootsis Forsmarki tuumajaamas. Seal jäänud ta ettevõttele silma, kuna küsis asjalikke küsimusi. Lisaks vaadati, et kohalik inimene, tunneb Letipea kanti hästi. Fermi võttis ta 0,2 koormusega tööle, ametinimeks kommunikatsiooni koordinaator.

„Ah mis nüüd mina,” ütleb Sädeme esimese asjana, „rääkige teistega, nemad teevad ja korraldavad. Mina olen see kõige väiksem mutter, kes riputab üles kuulutusi ja aitab organiseerida infopäevi.”

Ehkki ta loob endast mulje kui tasasest pensionärist, kes vantsib mööda Viru-Nigula valda ja kleebib teadetahvlitele, bussijaamadesse ja puude peale Fermi silte, on Letipea inimestel teine nägemus. Nad on pöördunud isegi politsei poole, et tuvastada võimalik huvide konflikt. Miks istub Sädeme korraga kahel toolil, töötab tuumajaama arendaja heaks, aga on samal ajal ka volikogus, ja mitte lihtliikmena, vaid majandus- ja arenduskomisjoni esimehena?

Sädeme kinnitab korduvalt, et ta taandab end nii volikogus kui komisjonis kõigist Fermiga seotud aruteludest ja hääletustest. Ka politsei ütleb, et nad on asjast teadlikud ja midagi korruptiivset leidnud pole.

Kohalikke see ei veena: kui sa oled majandus- ja arenduskomisjoni esimees, siis on sul inimeste ja otsuste üle võim, ka siis kui tuumajaama puudutav koosolek on läbi. Eriti väikses kohas.

Umbes 50 kilomeetrit ida pool, Lüganuse vallas asub tilluke Aidu-Liiva küla. See on tuumajaama arendajate teine meelispaik. Sealkandis töötab Fermi heaks osalise koormusega Enno Vinni, samuti kohalik pikaaegne mõjukas poliitik, kes pidas enne pensionile minekut Lüganuse vallavolikogus juhtivaid ametikohti.

„Olen selline suhete korraldaja,” ütleb ta malbelt.

Vinni on väärtuslik abimees. Ta on olnud mitme kohaliku suurprojekti, muu hulgas Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduse asjaajamise juures. Ta oli nõus tuumajaama projektis kaasa lööma, kuna talle meeldis Fermi käekiri. „Kui tavaliselt teevad arendajad nii, nagu seadus ette näeb, siis nemad teevad palju rohkem. Nad lähevad üksiku inimeseni välja, kuulavad tema mure ära, vastavad küsimustele ja selgitavad,” kiidab Vinni.

Nii moodustub Fermil Virumaal tugev löögirühm. Liis Krigul juhib teavitustööd, Sädeme ja Vinni on valdades silmad-kõrvad. Kui kuskil on mingi arusaamatus, mis vajab selgitamist, annavad nad juhtkonnale teada. Nii käib kohalike inimestega tihti rääkimas ka Fermi juhatuse liige ja keskkonnajuht Diana Revjako, kes varem töötas VKGs.

Mis nipiga nad kohalikud „pardale saavad”? Üks asi, mida kõik Fermi inimesed rõhutavad, on aeg. Poolehoidu ei võida üleöö, isegi mitte poole aastaga. Teine asi on võimalikult isiklik kontakt. Kriguli sõnul on nad aja jooksul aru saanud, et kohtumisi tasub teha tihti ja mis peamine, võimalikult väikeses seltskonnas, viie kuni kümne inimese kaupa.

"Kohtumisi tasub teha tihti ja mis peamine, võimalikult väikeses seltskonnas, viie kuni kümne inimese kaupa."

Liis Krigul

Nii julgevad inimesed küsida ja oma muresid väljendada, ka kritiseerida. „See on okei, me ei pane pahaks,” ütleb Krigul hellalt, „sest kui esimesed emotsioonid on üle läinud, inimesed avanevad ja hakkavad uut infot vastu võtma. See on nagu selline psühholoogia.”

Soonurme külaselts, Maidla rahvamaja, Metsaküla jahiselts, loetleb teavitusjuht kohti, kuhu nad viimati tuumateadmist viisid. Alates selle aasta kevadest on nad taolisi väikseid infopäevi korraldanud Virumaal ligi 15. Iga kohtumise lõpus annab Fermi inimene oma telefoninumbri, et talle saaks küsimuste tekkides otse helistada. Teavitusjuhi sõnul on seda võimalust ka kasutatud.

Olkiluoto Express

Kuulamise ja selgitamisega lugu muidugi ei piirdu. Aastate jooksul on Fermi Energia nii Lüganuse kui Viru-Nigula valda suunanud enam kui 50 000 eurot. Raha on läinud muu hulgas Kunda rulapargi ehituseks, Kiviõli jõusaali sisustamiseks ja ka Sonda Kogukonnamaja lavakardinate ostmiseks. „Kohalikku ellu tuleb panustada. Ei saa rääkida vaid umbmäärastest töökohtadest, mis kunagi tulevikus tekivad,” ütleb Kallemets.

Fermi tõeline leivanumber on aga ekskursioonid. Nad on alates 2019. aastast teinud Soome Olkiluotosse kuus ja Rootsi Forsmarki tuumajaama viis reisi. Kokku on nad põhjanaabrite juurde sõidutatud ligi 200 inimest, kellest umbes kolmveerand on kohalikud – nii poliitikud, vallatöötajad kui ka tavalised inimesed.

Tuumaturism on firmale hinnanguliselt maksma läinud 190 000 eurot. Fermi kommunikatsioonijuht Mihkel Loide ei tee saladust, et kulud on suured. Nad on omakeskis arutanud, et kui rahadega läheb kitsaks, kas nad tõmbavad ekskursioonid maha. „Alati oleme jõudnud järeldusele, et ei. Mitte miski ei asenda omaenda vahetut kogemust. Kui sa näed, et see ei hammusta, tossa ega urise su peale, oled sa sõbralikum,” ütleb Loide.

Kallemets meenutab seejuures üht Lüganuse prouat, kes alguses oli väga kartlik, lausa radiofoob. „Kui ta ära käis, oli see nagu elusa Jeesuse nägemine. Kui sa näed, siis sa usud.”

„Kui ta Olkiluotos ära käis, oli see nagu elusa Jeesuse nägemine. Kui sa näed, siis sa usud.”

Kalev Kallemets

Kohalikud toovad ridamisi näiteid, õigupoolest on saanud sellest juba väikestviisi anekdoot, kuidas kriitik läheb Fermi kulul Soome, sööb-joob laevas kõhu täis, teeb Olkiluotole tiiru peale ning tagasi tulles on tuumaentusiast valmis. „Enne olin pigem skeptik, aga reis muutis suhtumist positiivsemaks, võttis kõhklusi vähemaks,” ütleb pikaaegne ajakirjanik, praegu Lääne-Virumaa Uudistes töötav Andres Pulver, kes kirjutas naastes reportaaži „Käisin tuumajaamas ja ei hakanudki helendama”. Samas palub ta rõhutada, et lausvastane pole ta kunagi olnud. Ja tegelikult oli reis asjalik, sest sai palju uut teada.

Paljud inimesed, ka kahtlejad, toonitavad, et ekskursioonid pole ajupesu, pigem nimetatakse neid harivateks õppereisideks. „Olkiluoto külastuskeskus on väga hea koht, kus tavainimene saab tuumaenergiaga esimest korda tutvust teha,” ütleb Viru-Nigula volikogu liige Allar Aron.

Samas on reisidest saanud üks tööriist, millega vastaseid materdada – kes pole tuumajaamas käinud, see ei tea, millest räägib. „Ükski volinik ei saa teha kaalutletud otsust, kui ta pole end teemaga kurssi viinud ja tuumajaama külastanud,” on vallavolikogu esimees Ainar Sepnik kindel.

Üks häälekamaid ja väljapaistvamaid Eestisse kavandatava tuumajaama kriitikuid, Eesti Rohelise Liikumise keskkonnakaitsja Madis Vasser ütlebki, et üks tavalisemaid küsimusi talle on: mitmes tuumajaamas sa ise käinud oled, et nii tuliselt vastu oled?

„Esiteks vastan neile, et ma pole käinud mitte üheski pisikeses tuumajaamas, sest neid pole veel ehitatud (venelaste ujuvtuumajaamal Akademik Lomonossovil on siiski peal väiksed reaktorid. – Toim).” Ta viitab sellele, et näiteks Olkiluoto jaam pole väike ega modulaarne ehk tükkidest kokku pandav nagu Fermi Eestisse plaanib. „Teine vastus on see, et ma pole käinud kosmoses, aga tean, et maa on ümmargune.”

Ka mulle ütlevad mitmed kohalikud, et enne teemast kirjutamist peaksin tuumajaama oma silmaga nägema.

Viru-Nigula ja Lüganuse valla elanikega on lihtne, neile teeb Fermi reisi välja. Kui muidu jagab kommunikatsioonijuht Loide infot lahkelt, siis küsimusele, kas nad katavad ka poliitikute, ametnike ja volikogu liikmete kulud, ei soovi ta vastata. Loide põhjendab, et „ilmselt on igaühel ka mingi kaalutlus, miks nii- või naapidi, ning ise seda avaldades võtaksin neilt inimestel võimaluse oma valikut selgitada”.

Siiski saadab ta nimekirja avaliku võimu teostajatest, kes Fermi reisidel on käinud. Võtame nendega otse ühendust, et küsida, kes reisi eest tasus. Me ei saa kõigi eest rääkida, aga need volikogu liikmed ja vallatöötajad, kes meile vastasid, lasid arendajal reisi kinni maksta.

Eriplaneering

Kuigi seni võib näida, et kohalikud võimukandjad tervitavad Fermi algatusi avasüli, leidub ka neid, keda see häirib. „Lobi on vägev, jõuline,” ütleb Viru-Nigula volikogu liige Koit Oras ja lisab irvitades, et „varsti oleme siin tuumateadlased kõik!” Tema sõnul arutavad nad volikogus tuumajaama üle lihtsalt niivõrd tihti, olgu põhjuseks mõni Fermi ettekanne, taotlus või kohalike murekiri.

Viimasest ajast on mitme volikogulase kulme kergitama pannud üks iseäralikuna näiv Fermi soov. Ettevõte kirjutas tänavu augustis Viru-Nigula ja Lüganuse volikogule, et nood „kujundaks kirjaliku seisukoha”, kas nad on valmis osalema riigi eriplaneeringus, juhul kui riik otsustab tuumaenergiaga edasi minna. Riigi eriplaneeringut läheb tarvis väga suurte ja olulise mõjuga ehitiste püstitamiseks, mäletatavasti kasutati seda ka tselluloositehase mõjude uurimiseks. Alla oli kirjutanud Kalev Kallemets, PhD. Manuses oli üheksa punktiga slaid, mida head ja paremat vallad tuumajaama oma õuele lubamisest võidaksid.

"Lobi on vägev, jõuline. Varsti oleme siin tuumateadlased kõik!"

Koit Oras

„See oli nüüd küll veidi napakas palve,” ütleb Kunda eksmeer, praegune Viru-Nigula volikogu liige Kaido Veski. Asi on selles, et riikliku eriplaneeringu saab algatada üksnes riik, kohalikel omavalitsusel pole seal midagi teha. Hiljem, kui pall on veerema lükatud, kaasatakse nad nagunii. „Miks pagana päralt otsustame siis järsku midagi, mis pole üldse meie kätes, pädevusest rääkimata?” küsib ta.

Veelgi enam, kui riik peaks tõesti eriplaneeringu kunagi algatama, võib uuringute käigus ilmneda asjaolusid, mis tuumajaama rajamist nendes valdades raskendavad või lausa välistavad. „Selleks hetkeks oleme meie aga tarmukate külatarkadena arendajale lootust andnud. Milleks?”

Ehkki volikogul pole riigi eriplaneeringu algatamisega mingit pistmist, võib Fermi soovi teatud määral mõista. Nad tahavad iga hinna eest vältida tselluloositehase vigu, kus riik lükkas suure hurraaga eriplaneeringu käima, Tartumaa rahvas aga tundis, et nende käest pole küsitud.

Volikogu arutas Fermi taotlust 28. septembril. Oli näha, kuidas see kohaletulnuid erutas, läks parajaks sagimiseks ja vahelerääkimiseks. Mitmele volikogu liikmele, sealhulgas Koit Orasele jäi arusaamatuks, millega nad end ikkagi seovad. Lõpuks panid koosoleku juhatajad hääletusele järgmise sõnastuse: „Viru-Nigula vald on nõus tegema koostööd korraldajaga ja osalema riigi eriplaneeringu koostamises planeerimisseadusest tulenevate õiguste ja kohustuste ulatuses.”

16 volikogu liiget oli poolt, kolm vastu.

Puurimine

Möödunud aasta oktoobri lõpus saatis Fermi laiali pressiteate, kus teatas, et nad alustavad Letipeal puurimist eesmärgiga välja selgitada, kas sealne pinnas oleks tuumajaamale sobilik.

Kogenud ajakirjanik Rein Sikk kirjutas Maalehes, et kui varem on Fermi paistnud silma „avameelse jutu ja avaliku teavitamisega, mis on hoopis teine tera kui mõnel teisel arendajal”, siis nüüd lõhkasid nad „tuumahirmupommi”. Nimelt kuulsid paljud letipealased tuumajaama kaalumisest nende kodukülla täitsa esimest korda. Ja juba hakatakse puurima!

See oli pöördepunkt, Fermi seni suurim viga, mida nad ka ise korduvalt tunnistavad. Iseasi, kas tagantjärele tuha pähe raputamisest enam mingit kasu on. Sest kohalikud olid järsku tulivihased. Tekkis arvuliselt väike, aga mõjukas ja häälekas vastasleer, midagi, mida ettevõte oli suutnud varasema nelja aasta jooksul edukalt vältida.

Kirjastaja Enno Tammeri ajaarvamise järgi hakkas pressiteate saatmise päevast „tuumasõda”, vähemalt nii ta seda nimetab. Tammer on aasta jooksul kirjutanud rea artikleid, kus ta ei hoia Fermi auklikuks tulistamisel ühtegi padrunit kokku. Ta võrdleb fermikaid permikatega (1990ndate kuritegelik grupeering), nimetab nende senist tegevust väljapressimiseks, manipulatsiooniks, isegi katuse pakkumiseks. Tagatipuks ilmus tema pidurdamatust sulest novembri lõpus raamat „Tuumajaam aia taga”, kus ta räägib, et alanud tuumasõjas püütakse tema koduküla muuta suurtööstuslikuks kõrbeks.

Tammer olevat Fermi peale nii kuri, et isegi karastunud kohalik Kalev Sädeme ei julge tema talu lähedale enam sattuda. „Panin aia taha elektriposti külge ühe kuulutuse ja ta lendas mulle niimoodi peale... lubas kohtusse kaevata ja mis kõik veel,” oigab Sädeme.

Peamine vastuseis ongi praeguseks koondunud Letipea külaseltsi ning kümmekond kilomeetrit ida pool asuvasse Mahu külaseltsi. „Meie nägemused, kuidas Eesti rannakülasid arendada, on kardinaalselt erinevad,” ütleb Letipea külaseltsi juhatuse liige Joonas Kerge, viidates sellega, et tööstuspiirkonna asemel näevad nad Letipead ka tulevikus vaikse, liigirikka ja tervikliku ökosüsteemiga maastikukaitsealana. Lisaks peavad nad Fermit lobifirmaks, kes tegeleb vaid tuumaenergia reklaami ja turundamisega. „Mingit riikliku mandaati neil pole, me ei näe põhjust nendega suhelda.”

Mahu külaseltsi esimees Mati Okas ohkab, et Fermi esindajad käivad väsimatult külast külla, räägivad inimesi pehmeks. Ta meenutab seika, kus tuumajaama arendajad soovisid üsna lühikese etteteatamisajaga pressida end Mahu külaseltsi esinema, aga Okas tõmbas pidurit. „See oli talvel, keset nädalat, mil paljudel polnud töö või muude kohustuste tõttu võimalik kohale tulla. Sinna oleks läinud pensionärid, kes Fermi ilusa jutu peale ainult noogutavad,” räägib ta. Okase sõnul aimub Fermi ülesastumistest, et nad on läbinud koolitusi, kuidas inimesi veenda.

Külaseltside peamine mure on see, et Viru-Nigula vald ja Fermi mängivad kokku, et vallast on saanud pelgalt arendaja käepikendus. Nad toovad näiteks rahalised kingitused, samuti ekskursioonid, mille ettevõte kohalikele võimukandjatele välja teeb. Kerge meenutab momenti ühelt varasemalt ürituselt, kus vallavanem Vallbaum kutsus kohalikke Fermi reisidel osalema ning palus registreerimiseks pöörduda valla sekretäri poole. „Mis tähendab, et vald tegeleb sellega, et arendajal oleks, keda viia,” ütleb ta.

Suvitajad

Fermi varasemat käekirja jälgides võiks eeldada, et nad püüavad külaseltsidega tekkinud tüli rahulikult siluda, kuid kohati näib, et nad valavad hoopis bensiini lõkkesse. Näiteks nimetavad nad külaseltsidesse koondunud vastaseid suvitajateks, kes on justkui vähemväärtuslikud. „Poolkohalikud ju. Makse ei maksa ja lapsed koolis ei käi,” ütleb Kallemets.

„Nad ei anna kohalikku kogukonda mitte mingisugust panust!” lisab Sädeme, „nad lihtsalt võitlevad oma suvilate eest ega taha „tuumapommi” oma aia taha. Kui nad teeks endale asja päriselt selgeks, käiks kasvõi Olkiluotos ja mõistaks, et neil pole mingit põhjust karta...”

Mõni aeg hiljem lisab ta: „Kui inimene on tehnikavõõras ega jaga matsu, andku minna. Ega sellepärast siis karavan seisma jää.”

"Suvitajad ei anna kohalikku kogukonda mitte mingisugust panust!”

Kalev Sädeme

Kalev Sädemega suheldes torkabki silma tema rabedus. Nii eristub ta teistest kohalikest kommunikatsiooniinimestest Liis Krigulist ja Enno Vinnist, kes on loomult pigem diplomaadid ja otsivad lahendusi.

Joonas Kerge peab suvitajaks sildistamist küüniliseks. „Need (suvilad) pole midagi, mis istuksid lihtsalt bilansis. Need on ikkagi inimeste kodud,” ütleb Kerge, kes minuga rääkimise hetkelgi talumajapidamist kõpitseb, üritades samal ajal külmaga võidelda. „Mind võib nimetada poolkohalikuks, aga ma veedan siin kuskil kolmandiku oma ajast. Veedaks rohkemgi, aga olmeolud on veel kaunis kasinad.”

Ta meenutab ka koroonapandeemiat, mis näitas ilmekalt, et maakodudest võivad kiiresti saada päriskodud. „Seega tasuks enne mõelda, kui kedagi halvustavalt suvitajaks tembeldada.”

Isamaalisus

Tõmbame pildi laiemaks, tuleme Virumaa väikevaldadest pealinna.

Kalev Kallemetsa kabinetis hakkab esimese asjana silma hiigelsuur pilt Anto Raukasest. Selle vastas, teisel seinal on veelgi suurem sinimustvalge. Need varjutavad oivalise vaate Tallinna kesklinnale, mis siit, Fermi Energia kontorist, SEB panga peahoone 21. korruselt avaneb.

Akadeemik Raukas selgitas oma eluajal väsimatult, et Eestil pole tuumajaamast pääsu. Ta asutas ka MTÜ Eesti Tuumajaama, mida Kallemets aastatel 2008–2011 juhtis. Raukase õpilane on tuumateemadel isegi kirglikum, kohati fanaatilinegi.

Mäletan, et kui tegime 2019. aastal Kuku raadios saadet „Majandusruum” ja kutsusime Kallemetsa külla, luges ta viimase hetkeni enne eetrisse minemist süvenenult Itaalia füüsiku Enrico Fermi elulugu. Aeg-ajalt üritustel kannab ta triiksärgi ja lipsu peal valget Fermi näoga pusa.

„See kõik on põnev, nii kuradi põnev,” ütleb ta silmade põledes ja lisab, kuidas aatomituuma lõhustumisest tekkiv „tohutu energia” on tema jaoks endiselt „hämmastav”.

Ma saan aru, et Kallemets tahakski rääkida pigem kvant- ja tuumafüüsikast. Kui üritan jutujärge PRile nügida, poriseb ta esmalt vastu, et talle ei meeldi see sõna. „Meil on eesti keeles palju ilusamad sõnad: selgitamine ja teavitustöö. Eesti keel on elus ja me peame seda kasutama,” õpetab Kallemets. Samas kuulen hilisema jutu käigus, kuidas ta muu hulgas ütleb, et „ühiskond on messy” või „OK, whatever, lähme edasi”.

Aga Eesti lipp, miks see? „Me siin Fermis teenime Eestit,” ütleb ta tõsiselt, nimetades seda üheks ettevõtte põhiväärtuseks. „Ma olen natsionalist, korporant ja kaitseliitlane. Me peame olema tugev rahvas, nagu kuradi põhjamaa juudid, et siin veel 100 aastat püsida, nende kaabakate kõrval! Aga selleks,” ja siis ta lööb rusikaga kolm mütsu vastu lauda, „peab meie riik, majandus ja energeetika olema tugev.”

Ta loetleb Eesti lähiajaloo teetähiseid – rahareform, eurole üleminek – ning rõhutab, et kui oleme nende raskete asjadega hakkama saanud, saame ka tuumajaamaga. „Meil ei jää muud üle. Me peame tegema raskeid asju. Kas Jeesus ütles, et võtke kerge tee ja tehke pattu? Mu arust ütles Jeesus, et õiglase tee on raske ja käänuline.”

"Me peame olema tugev rahvas, nagu kuradi põhjamaa juudid, et siin veel 100 aastat püsida, nende kaabakate kõrval!

Kalev Kallemets

Mõjuisikud

Lisaks Kallemetsale ja Liivele, kes on peamised kõneisikud, kuulus Fermi asutajate sekka ka muljetavaldav rivi tuumavaldkonna teadlasi: Henri Ormus, Kaspar Kööp, Merja Pukari, Marti Jeltsov ja Mait Müntel. Neist neljal on doktorikraad. Selline ansambel äratab aukartust, lööb paljudel skeptikutel suu kinni.

Ka kõige tulisemad Fermi ja tuumajaama kriitikud tunnistavad, et üks asi, mis neil on õnnestunud, on inimeste valik. Nii maja sees kui väljas. Mõelge kasvõi hiljutisele uudisele, et Fermiga liitub kapo eksjuht Arnold Sinisalu. „Briljantne,” ütleb üks kriitik, „see loob avalikkuses kuvandi, et tuumajaam on julgeolekuliselt ohutu.”

Lisaks sai tänavu aprillis ettevõtte üheks nõukogu liikmeks endine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKMi) kantsler Ando Leppiman, kes praegu tüürib riigile kuuluvat Eesti Varude Keskust. Ta vahetas nõukogus välja ekspoliitik Liisa Oviiri. „Liisa kontakt energeetikaga oli muutunud aastatega nõrgemaks,” ütleb Kallemets. „Tahtsime küll leida naissoost Ando Leppimani, aga kahjuks ei leidnud.” Mõjuka tippametniku lisandumine tõstab Fermi aktsiaid riigiasutuste silmis.

Tuumajaama projekti on avalikult toetanud ka mitu tuntud kultuuritegelast. Mõni aasta tagasi kirjutas varalahkunud kirjanik Vahur Afanasjev Postimehes, et iga hooliv Eesti inimene võiks tuumajaama kaaluda. Ka kirjanik ja filmirežissöör Kadri Kõusaar on tuumaenergiat kiitnud kui ohutut ja usaldusväärset energiatootmise viisi, ilma milleta pole rohepööre võimalik. Kõusaar on periooditi olnud aktiivne ka Facebooki tuumateemalistes aruteludes, kus ta osutab taastuvenergia puudustele ja tuumaenergia tugevustele.

„See, et me oleme üritanud mingit mõjuisikute võrgustikku enda ümber luua, kõlab kuidagi suurejooneliselt,” ütleb Mihkel Loide. „Kui asi on hea, siis võrgustik loob end ise, me ei pea selle jaoks vaeva nägema.” Küll aga möönab ta, et on Kõusaarega aeg-ajalt kontaktis, vastab küsimustele, saadab viiteid ja materjale. „Mingit raha me talle ei maksa! See, et me pöördume kellegi poole ja ütleme, et hakka raha eest Fermi jutupunkte rääkima... nii need asjad kindlasti ei käi,” on Loide resoluutne.

Loide jaoks on suur vahe, kas müüa uut näokreemi või tuumajaama. Mitte, et näokreem kuidagi halb oleks, aga tuumateema on lihtsalt keerulisem. Sellest arusaamine võtab aega, Loidel läks oma pool aastat. Ja me ei räägi kaugeltki teadlase tasemest. Seetõttu ongi nad tasustatud mõjuisikute palkamisest ja kiirete turundusotsade tegemisest pigem eemale hoidnud. Nad ei osta sisse ka PR-teenust.

Pikk ja keeruline, 100-aastane projekt, nagu tuumajaama kohta öeldud, sobib Loide tüpaažiga. „Ei tohi rabistada,” ütleb ta tugitooli vajudes ja magusalt naeratades, nii et sätitud vuntsid tõmbuks nagu veel rohkem rõngasse. Ajakirjanikud, kes temaga suhelnud, teavad, et kui on tarvis kiiret vastust, siis Loidele kirjutada ei maksa. Kuid seal, kus on tarvis süveneda ja strateegiliselt mõelda, on ta tugev. Näiteks oli Loide esimene töö 216-leheküljelise raamatu „Tuuma energia” koostamine ja toimetamine.

Fermis tegelevad otsesemalt PRiga viis inimest. Loide juhib juga, Liis Krigul, Kalev Sädeme ja Enno Vinni keskenduvad Virumaale. Andres Ingermani fookus on vene publikul. Nimelt näitavad firma küsitlused, et venelaste hulgas on toetus tuumajaamale väiksem. Põhjust pole keeruline ära arvata: Tšernobõli katastroof elab endiselt paljude peas oma elu. „Eestlaste hulgas vähem, aga venelaste seas on endiselt tarvis müüte murda,” ütleb Loide.

Tšernobõli katastroof elab endiselt paljude venelaste peas oma elu.

Kui suur on Fermi lobi- ja PR-eelarve? Kui ma vaatan nende mullust majandusaasta aruannet, moodustuvad vähem või rohkem kommunikatsiooniga seotud kulud (konsultatsioonid, nõustamine, kommunikatsioon, andmeside, seminarid ja konverentsid) üle poole miljoni euro. Loide täpsustab, et otsene teavitus – sisuturundusartiklid, meediamonitooring, arvamusküsitlused, sotsiaalmeedia jne – maksab tunduvalt vähem, aastas ligi 90 000 eurot.

Küsitlused

Kallemets nimetab Eesti asja ajamise kõrval Fermi põhiväärtustena veel avatust ning fakti- ja teaduspõhisust. Keskendume viimasele. Seda kordavad nad tõesti söögi alla ja söögi peale – jätame kõrvale emotsioonid, läheneme teaduspõhiselt, keskendume faktidele ja andmetele.

Selle üks väljund on avaliku arvamuse küsitlused, mida Fermi on alates 2019. aastast regulaarselt tellinud. Nii küsivad nad Eesti inimestelt: „Kas pooldate uue põlvkonna väikese tuumajaama kasutamise kaalumist Eesti elektri varustuskindluse tagamiseks?” Sellele küsimusele vastasid „jah” või „pigem jah” tänavu augustis 65 protsenti inimestest. Näitaja on ajas pigem kasvanud.

Kuid vaatame seda küsimust lähemalt.

Kui Fermi alustas, rõhusid nad eriti uuele põlvkonnale, täpsemalt neljandale põlvkonnale ja sulasoolareaktorile. Neljanda põlvkonna reaktorid ongi täiesti uus tase. Revolutsioon, mitte evolutsioon. Nad on efektiivsemad, kestlikumad ja ohutumad, näiteks ei saa nad rünnaku korral plahvatada. Ainult et nendega on üks probleem. Neid pole veel olemas. Arendus käib, aga valmis jaamu pole.

Nii pidi ka Fermi sammu tagasi astuma. Mängu sisenes III+ põlvkonna reaktor. Kuid see pole enam uus põlvkond. Ehkki tegemist pole ka vana tehnoloogiaga, on see edasiarendus kolmandast põlvkonnast (ilma plussita), mis võeti kasutusele juba 1990. aastatel. Esimene III+ reaktor valmis 2016. aastal Venemaal. Ka meile tuttav Olkiluoto kolmas reaktor on sama põlvkond.

Kuid siin ütleb Kallemets kohe vahele: Olkiluoto jaam on suur, igavene pirakas, meie teeme väiksema!

See on olnud Fermi teine mantra: Eesti jaam on väike ja modulaarne. Kuid viimastel aastatel on ka siin hakanud nende jutt muutuma. Nüüd räägivad nad kahe kuni nelja reaktoriga jaama ehitamisest. Neli reaktorit pole enam väike tuumajaam. Selle koguvõimsus oleks 1200 megavatti. Olkiluoto kolmas reaktor, mida Fermi nimetab suureks, pole sellest enam kaugel, tema võimsus on 1600 megavatti.

Seega tekib küsimus: kas pärast seda, kui plaanid on muutunud, pole sama sõnastusega küsimuse esitamine enam eksitav? Salga asutaja Tarmo Jüristo, kes puutub avaliku arvamuse uuringute tellimise ja analüüsimisega pea igapäevaselt kokku, ütleb, et nii ja naa.

Ühelt poolt on küsimus tõesti sõnastatud Fermile meelepärasel viisil. Väljendid nagu „uus põlvkond” ja „väike tuumajaam” nügivad meid mõtlema tuumajaamast kui millestki väga moodsast ja ohutust. Jüristo viib jutu Fermi tellitud eskiisidele, kus nende kavandatav tuumajaam BWRX-300 paistab sile ja voolujooneline nagu mõni Apple'i toode. Telli vaid koju, pane juhe seina ja vajuta nupust tööle!

„Ei küsimuses ega fotodel pole jälgegi sellest, kuhu lähevad näiteks jäätmed. Või kuidas Kasahstanist yellowcake'i (tuumkütuse vahetoode. – Toim) tuuakse,” muheleb Jüristo.

Fermi lubatud tuumajaam paistab sile ja voolujooneline nagu mõni Apple'i toode. Telli vaid koju, pane juhe seina ja vajuta nupust tööle!

Teisalt saab Jüristo Fermist ka aru. Asi on selles, et kui küsimuse sõnastust muutma hakata, pole ettevõttel enam võrreldavaid andmeid: 2019. aastal küsiti üht, 2023. aastal juba teist asja. Jüristo viitab World Value Survey'le, kus inimestelt uuritakse siiani: kas homoseksuaalsus on alati õigustatud, mõnikord õigustatud või mitte kunagi õigustatud? "Täna ütleb enamik läänemaailmast, et what the fuck, mis küsimus see on. Samas hoiavad sotsioloogid seda alles, sest see annab neile võrreldavad andmed alates 1980. aastatest,” teab ta.

Üks asi on see, kui endale meelepärase küsitluse tellib Fermi, kelle eesmärk ongi tuumalobi teha. Hoopis teine asi, kui seda teeb riik. Riigikantselei tellib regulaarselt avaliku arvamuse seireuuringuid. Tänavu veebruaris küsiti seal ka tuumaenergia kohta. Küsimus kõlas: „Kas ning milliste eesmärkide nimel toetaksite tuumaenergia tootmist Eestis?”

Laual oli kaheksa vastusevarianti, millest kuus olid tuumajaama pooldavad (näiteks „toetan, et tagada soodsam elektrienergia”, „toetan Eesti looduse puhtuse nimel” jne). Samas kahtlejatele („ei oska öelda”) ja mittetoetajatele („ei toeta põhimõtteliselt”) oli mõlemale üks variant. Tulemus: 75 protsenti elanikest toetab Eestisse tuumajaama ehitamist, nagu ERR kirjutas. Nii suurt toetust pole Fermi oma küsitlustes kunagi näinud.

See paneb Jüristotki imestama. „Sellest küsimusest ei saa kindlasti teha naiivset järeldust, et 75 protsenti inimestest toetab tuumajaama. Küsimuse vastusevariandid kallutavad lihtsalt niivõrd tugevasti pooldamise poole,” ütleb ta.

Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõunik Marianna Makarova selgitab, nende soov oli eelkõige teada saada, mis põhjustel inimesed tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis toetavad. Seetõttu nad pakkusidki vastajatele nii palju pooldavaid vastusevariante. Küll aga rõhutab ta, et üksik avaliku arvamuse uuring pole kunagi piisav. Seetõttu tuleks seda vaadata komplektis Fermi enda uuringutega.

Haridus

Kallemets jagab ühel õhtul oma Facebooki seinal U2 uut singlit „Atomic City”, kiites, et Iiri menubänd toetab kodumaal tuumaenergiat, kus see on täna seadusevastane. Küsin mehelt seepeale, kas varsti võiks ka mõnelt Eesti tuntud bändilt tuumaenergiat propageeriv pala tulla.

„Meil pole seda vaja, meil on oma Aatomiku laul olemas,” ütleb ta kavalalt. Tõepoolest, Arvo Pärdi loodud lastelaulu lauldakse isegi laulupeol. „Olen ise väikene, olen väike, kuid mu jõud on suur,” kostab siis laulukaare alt.

„Ma tean, et mind kutsutakse ka vahel Aatomikuks. Ja siis on meil veel Aatomiku tuba,” kiidab Kallemets.

Fermi Energia avas tänavu kevadel Kunda tsemendimuuseumis Aatomiku toa. Seal räägitakse tuumaenergia olemusest, väikese moodulreaktori tööpõhimõttest ja muust säärasest. Liis Kriguli üks tööülesanne ongi teha gruppidele, peamiselt koolilastele, infotoas ekskursioone. „On päevi, kus käib kolm-neli gruppi päevas,” ütleb Krigul. Tullakse nii kodumaakonna koolidest kui kaugemalt, isegi Karksi-Nuiast on tuldud.

Fermi alustab tuumatarkuse jagamist maast madalast. Tänavu oktoobris pidas Lääne-Virumaal asuv Vohnja lasteaed-algkool 30. sünnipäeva. Pidulikul üritusel oli kohal ka vallavanem Einar Vallbaum. Kuid ta ei tulnud tühjade pihkudega. Lisaks tänukirjale, kus tänati suure panuse eest maakonna haridusellu, andis Vallbaum üle ka Aatomiku toa külastuskaardi. Lasteaed-algkooli pere oodatakse tegema tutvust tuumaenergia olemuse ja tööpõhimõtetega.

Kas see liiga vara pole? Krigul ütleb, et 1. ja 2. klassi mudilased pole nende infotoas midagi erilist. „Ei maksa neid alahinnata,” ütleb ta rõõmsalt, „neile näitan videosid, räägin, kuidas meil energiat toodetakse, mida teeb kiirgus. Selline ninnu-nännu pigem. Kusjuures neilt tuli väga häid küsimusi!”

Aatomiku tuba on vaid üks väike killuke Fermi mõjust haridussüsteemis. Nad on käinud ligi 100 koolis ja pidanud kokku üle 180 loengu ja tunni. Tuumateadmist viiakse Valgast Tallinnani, Saaremaalt Narvani, on koole, kus nad on käinud kümme korda. Hakkan märkama, et Fermi inimesed mainivad muu jutu sees tihti, et lähevad peagi mõnda kooli esinema: Loide Jüri Gümnaasiumisse, Kallemets kodukooli Taeblasse, Liis Krigul kuhugi kolmandasse kohta.

Fermi ei käi koolides niisama heast südamest. Kuna Eestis on tuumavaldkonna teadlasi ja -insenere vähe, on nende huvi kasvatada järelkasvu. „Kui me praegu sellega ei tegele, on meil kümne aasta pärast probleem. Paljud tööstused on sellega hädas. Meie tahame seda vältida. Seetõttu vaatame ja mõtleme ette,” selgitab Loide. Tema sõnul on nad õpetajatega rääkides jõudnud arusaamani, et tuumaenergeetikat oleks tarvis rohkem ka õpikutesse viia.

Mõistagi ei vaata kõik seda käsi plaksutades pealt. Mati Okas peab kõige hullemaks seda, et Fermi käib põhikoolides. „See on ju lastele ajupesu tegemine,” ütleb ta.

„Aktuaalse kaamera” Virumaa korrespondent Rene Kundla märkas ühel päeval Facebookis, et tuumajaama arendajad on käinud rääkimas Mäetaguse põhikoolis, kus õpib tema laps. Kundla peab imelikuks, et koolid Fermit nii innukalt tervitavad. „Muidugi võib koolis teha tuumapäeva, selle vastu pole keegi, kuid siis tuleks sinna juurde võtta ka teisi esinejaid. Lasta üks arendaja oma ilusat juttu rääkima, olukorras, kus kõik on veel lahtine ja riik pole otsust teinud...” vangutab ta pead.

Kundla ei pane pahaks, kui Fermi teeb lobi poliitikute, ametnike, teadlaste ja ajakirjanike seas. Ta on ka seda ise palju tunda saanud. „Neil on vaja kogu aeg pildis olla,” kirjeldab ta. „Olen neile öelnud, et peab olema mingi uudis, ma ei tule iga rahvakoosolekut kajastama.” Küll aga ei saa ta aru sellest, miks Fermi koolis, eriti madalamas kooliastmes käib. „Laps ei ole siin otsustaja. Jätke lapsed rahule!”

„Lapsed ei otsusta, kas tuumajaam tuleb või mitte. Jätke lapsed rahule!”

Rene Kundla

Suvekool

Veidi vanematele – peamiselt gümnaasiumiõpilastele ja tudengitele – on Fermi disaininud Fermioni suvekooli. See toimub tavaliselt augustis mõnes puhketalus, sel aastal näiteks Kiviõli seikluskeskuses. Suvekool torkab silma madala osalemistasu poolest. „Kolm päeva koos söögi-joogi, koolituste, sauna ja ööbimisega maksab noorele 50 eurot. See ei kata suurt midagi,” ütleb Loide. „Me kulutame noorte harimise peale väga palju raha, võib olla isegi liiga palju,” lisab Kallemets. Kokku on suvekoolides nelja aasta jooksul osalenud 110 noort.

Võtan paari suvekooli vilistlasega ühendust. Ehkki Fermi kodulehel seisab, et suvekooli eesmärk on anda osalejale baasteadmisi tuumaenergiast, ütleb Max (nimi muudetud. – Toim), et põhirõhk läks ikkagi sellele, kuidas Fermi soovib väikest moodultuumajaama ehitada. „Nad kasutasid iga võimalust, et teha ajupesu, miks tuumaenergia on Eestile hea ja kasulik. Tegemist oli suuresti propagandalaagriga,” ei hoia Max end tagasi. Tõe huvides olgu öeldud, et noormees oli juba enne suvekooli minekut tuumaenergia suhtes skeptiline, toetades pigem taastuvenergiat.

Max lootis kuulda ka tuumaenergia riskide ja ohtude kohta, kuid sellest räägiti tema sõnul pealiskaudselt. Ta meenutab, et kui alguses küsitigi veidi kriitilisemaid küsimusi, siis mida aeg edasi, seda vähem. „Laagri lõpus oli noorte suhtumine juba selline, et davai, lööme kopa maasse ja hakkame ehitama, muud ju üle ei jää! Ma nimetaksin seda tuumaradikaliseerumiseks.” Eriti kehtinud see nooremate osalejate puhul, kel võib olla vähem kriitilist mõtlemist. Max oli ise üks vanemaid osalejaid, kuid mitte kõige vanem.

Ühe värvikama hetkena meenutab ta Fermi juhi Kallemetsa esinemist, kus too olevat võrrelnud tuumajaama rajamist Baltisaksa mõisnike ikke alt vabanemisega, mis tagab meile energiasõltumatuse ja -julgeoleku ning tänu millele saame viimaks heita seljast orjarüü.

Kuid ühe asja eest Max ka kiidab. Nimelt on Fermi hästi ära tabanud selle, et noori huvitab energeetika. „See on nišš, mis on suuresti täitmata,” tõdeb ta ja lisab, et teisi energeetikateemalisi suvekoole, mis oleks noorele nii odavad ja kättesaadavad, naljalt ei leia. Eelkõige on see kivi taastuvenergia tootjate ja keskkonnaorganisatsioonide kapsaaeda.

Seevastu teisele noorele, Tartu Ülikooli esimese aasta informaatikatudengile Osvald Nigulale suvekool meeldis. Ta kiidab seltskonda, kes oli motiveeritud, ettekandeid, mis olid sisulised, ning päevakava, mis oli hästi planeeritud ja vaheldusrikas. „Igav ei hakanud kordagi,” ütleb ta.

Nigula, kes kuulub muu hulgas Isamaa noorteühendusse, kirjutas pärast laagrit Postimehesse tuumajaama pooldava arvamusloo. Kui ma selle kohta küsin, tuleb välja huvitav detail. See lugu, ütleb ta, oli algselt ühe teise koolituse tarvis kirjutatud. Nimelt käis suvel Isamaa noorteühendust koolitamas Postimehe arvamustoimetuse juhataja Mart Raudsaar, kes palus noortel kirjatükkidega kätt proovida, lubades, et head lood avaldatakse Postimehes. „Nii ta sinna jõudiski,” selgitab Nigula.

Suhtlen veel noortega, kes on läinud Fermi stipendiumide eest mõnda välisülikooli tuumaenergeetikat õppima. Tihti on nende lood suisa muinasjutulised. Esimese aasta stipendiumi saanud Rainer Kelk meenutab, et alguses oli ta pigem tuuleenergia usku, kuid siis sattus ühel konverentsil kuulama Fermi meeste ettekannet tuumaenergiast. „Pärast seda sain aru, et muid alternatiive väga ei ole.”

Nüüdseks on ta lõpetanud Šveitsi ülikoolides tuumatehnika magistriprogrammi ning pragiseb huvist esimese Eesti tuumajaama nimel kallal tööle asuda. „Näen siin väljakutset ja missiooni – arendada Eestis üht lapsekingades tööstusharu,” ütleb Kelk, kes alustas Fermis tuumainsenerina tööd novembri keskel. Üks Fermi stipendiumi tingimus ongi see, et inimene peab töötama kolm aastat nende heaks.

Rainer Kelk on välismaalt tagasi ning pragiseb huvist esimese Eesti tuumajaama nimel kallal tööle asuda.

Samal ajal on Fermi viinud Taltechi loengusarja kaasaegsest tuumaenergiast. Ülikoolist uurides selgub, et see on enam kui paarikümne vabaaine seas populaarsuselt teisel kohal. „Noored tahavad tegeleda põnevate asjadega, mitte Hiina impordi kokkukruvimisega,” pistab Kallemets, viidates sellele, et paljud tuulikute osad tulevad Hiinast.

Tuumanaised

Kui ma Anet Marii Paumetsa telefoni teel kätte saan, on ta kodus haige. Ta köhib ja hääl on kähe. Kuid see ei paista teda segavat, ta on rõõmus ja tahab rääkida.

Paumets on MTÜ Eesti Tuumanoored üks asutaja ja juht. Ta meenutab, et huvi teema vastu algas juba gümnaasiumis, mil tegi „laheda füüsikaõpetaja” käe all tuumajaamast uurimistöö. Paumets käis ka esimeses Fermioni suvekoolis, pärast mida tuumanoorte idee sündiski. „Kui noored aktiivsed inimesed kokku saavad, tekib palju häid mõtteid.”

Tuumanoored on läbi aastate orgunninud osalejatele loenguid, filmiõhtuid ja väljasõite. Lisaks on nad paar korda korraldanud Eestis üritust nimega Stand Up for Nuclear, mis on üleilmne tuumaenergiat propageeriv liikumine. Tänavu oktoobri alguses panid nad väikse telgi püsti Narva. Kohal olid ka Loide ja Fermi juhatuse liige Henri Ormus, kes lehvitasid plakateid kirjaga „Tuumaenergia päästab kliimakatastroofist”. Loide ütlebki, et ehkki tuumanoorte loomise initsiatiiv tuli noortelt, „on raske öelda, et see Fermiga üldse seotud pole”.

„See on juba veidi ususekti laadne asi,” kommenteerib Mati Okas tuumanoorte tegemisi.

Tuumanoorte aktiivsete liikmete arv ei ole suur, jäädes kuskil kümne ümber. Samas on tähelepanuväärne, et enamus neist on noored naised. Ehkki Paumets ütleb, et nad pole selle nimel eraldi pingutanud, illustreerib see hästi Fermi Energia üht strateegilist eesmärki: kõnetada tuumateemadega rohkem naisi.

Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Viimane Fermi tellitud avaliku arvamuse uuring näitas, et naised toetavad tuumajaama tunduvalt vähem kui mehed, vastavalt 54 ja 81 protsenti. Nii on see olnud üsna algusest peale, kuigi naiste toetus on ajas kasvanud.

„Naised on objektiivselt vaadatuna alalhoidlikumad. Nad ei tunne end töökohal nii kindlalt, nad on rohkem mures... igasugu asjade pärast,” loetleb Kallemets põhjusi. Loide, kes on hakanud hoogu sattunud ülemuse kõrval veidi nihelema, ütleb igaks juhuks vahele: „See ei käi siis naiste kui indiviidide, vaid sotsioloogilise grupi kohta.”

Kuid Fermi ei istu siingi käed rüpes. Kallemets ütleb, et kui vähegi võimalik, palkavad nad naisi. Viimasel ajal ongi ettevõttega liitunud mitu väljapaistvat naist, teiste hulgas juhatuse liige ja keskkonnajuht Diana Revjako ja eelmainitud tuumanoor Anet Marii Paumets, kes aitab Fermil koolidesse jõuda.

Lisaks on ilmunud mitu artiklit naistest, kes töötavad tuumavaldkonnas. Eesti Naine on teinud suure persooniloo ühest Fermi asutajast Merja Pukarist. Eesti Päevalehe nädalalõpulisas LP ilmus tänavu suvel artikkel „Radioaktiivne nõid loob Eesti tuumajaama”, mis räägib kliimaministeeriumi ametnikust Reelika Runnelist. Kuigi Loide kinnitab pärast mälusoppides sobramist, et viimast lugu tema ajakirjanikule ei pakkunud, võib ilmunud artikleid lugeda kindlasti Fermi töövõiduks.

Vähem on teada see, et Fermi plaanis 2022. aasta alguses välja tulla suure kampaaniaga, mis pidi tutvustama inseneriteadustes, kitsamalt tuumaenergeetikas silmapaistvaid naisi. Nad palkasid isegi kommunikatsiooniagentuuri ja panid mängu hulga raha, kuid siis algas Ukraina sõda ning kogu projekt jäi katki. Sellest ajast on Loidel sahtlis pikk „tuumanaiste” nimekiri, kus on näiteks sotsioloog ja feminist Eveliis Padar ja Viimsi Gümnaasiumi õpetaja Ingrid Rõigas, aga ka ajaloolised tuumanaised nagu Lise Meitner ja Marie Skłodowska Curie.

Loide viitab rahvusvahelisele liikumisele Women in Nuclear. „Tuumaenergia sektor on olnud ajalooliselt väga meestekeskne, mis kaasaegse arusaama järgi pole sugugi mõistlik,” usub ta.

Lobi

Sandor Liive on fotograafiahuviline. Ta on pildistanud juba aastakümneid, eriti hoogsalt pärast esimese lapse sündi. Ühel hetkel otsustas ta minna Eesti Kunstiakadeemiasse fotodokumentalistika kursusele, et asi „päris” oleks. Seal sai ta aga korraga aru, et ongi juba 15 aastat fotodokumentalistikat teinud.

Sama asi olevat lobiga, millest Liivega rääkida soovin. „Sina ütled lobi, aga mina lihtsalt räägin inimestega: ametnikega, poliitikutega, investoritega, kohalikega, ka ajakirjanikega. See on minu jaoks nii loomulik,” selgitab Fermi Energia kaasasutaja ja nõukogu liige.

Lobiregistri järgi, mida justiitsministeerium alates 2021. aasta kevadest peab, on Fermi kohtunud riigi ametiisikutega 26 korda. Ehkki lobiregister pole kaugelt täielik ega kajasta kõiki kohtumisi, on Fermi tulemus tähelepanuväärne. Ettevõtetest on neist eespool vaid VKG, Alexela ja Eesti Energia. Aga kui Fermis töötab umbes 25 inimest, siis VKGs 40 ja Eesti Energias 200 korda rohkem.

Liive ongi ettevõtte esilobist, vähemalt riigi suunal. Ta ütleb, et kui alguses käisid nad Fermit ja tuumaenergiat laiemalt tutvustamas, siis mida aeg edasi, seda konkreetsemaks jutud lähevad. Ta räägib, kuidas areneb nende välja valitud reaktoritehnoloogia, mis see võiks kõik maksma minna. „Riigi esindajad mõtlevad kaasa,” kiidab Liive, „pigem olemegi viimasel ajal täheldanud seda, et peame indu alla tõmbama. Küsitakse, kas kiiremini juba ei saaks.”

"Riigi esindajad mõtlevad kaasa. Pigem olemegi viimasel ajal täheldanud seda, et peame indu alla tõmbama. Küsitakse, kas kiiremini juba ei saaks.”

Sandor Liive

Lobiregister näitab, et Fermiga on enim, viis korda, kohtunud Antti Tooming, praegune kliimaministeeriumi elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsler. Tooming on oluline ka seetõttu, et tema juhib tuumaenergia töörühma (TET), mis tuleb peagi välja lõpparuandega. See on ülitähtis dokument, mille põhjal peaksid valitsus ja Riigikogu otsustama, kas Eestist saab tuumariik või mitte.

Asekantsler tõdeb, et tuumateemade osakaal ta päevakavas on tublisti kasvanud, viimasel ajal võtab see isegi kuni 20 protsenti. Kohtumised Fermiga olevat tema sõnul aga tavapärased ning vajalikud selleks, et üksteist kurssi viia, „plaane sünkroniseerida”. „Ma pole seal üksinda, meilt on inimesi veel,” ütleb Tooming mitu korda.

Üks kliimaministeeriumi endine ametnik meenutab, et Fermi suhtleski peamiselt otsustajatega – kantslerite ja asekantsleritega, nagu nähtub ka lobiregistrist. Kuna asju aeti vaikselt, omavahel, ei tekkinud tuumajaama küsimuses ministeeriumis kuuldavat mõttevahetust. See on tugevas kontrastis näiteks metsateemadega, kus majas on välja kujunenud selgepiirilised leerid.

Endise ametniku sõnul vajaks küsimus, kas Eestist saab tuumariik või mitte, senisest tõsisemat arutelu, umbes nagu kliimaseadus. Ja seda mitte ainult meedias, vaid ka seadusloomes ja arengukavade koostamisel, kus kõik huvirühmad saaksid laua taga sõna sekka öelda. Näiteks peaks tema sõnul põhjalikumalt läbi vaidlema kasvõi selle üle, kas ja mil määral mõjutab tuumajaam roheinvesteeringuid. „Muu maailma kogemus on näidanud, et riigis, mis läheb tuumaenergia teed, kiputakse vähem päikesesse ja tuulde panustama,” ütleb ta.

Arengukavad

Arengukavadest ja raportitest rääkimine ajab tavaliselt haigutama, ma tean. Aga korraks tasub neil siiski peatuda – paberikuhjadesse kaevudes ilmneb, et Fermi külaskäikudest ministeeriumisse on kasu olnud.

Võtame näiteks energiamajanduse arengukava (ENMAK) aastani 2035. Koostajad nimetavad seda lausa „energiamajanduse piibliks”, kuna see paneb paika suunad, kuhu valdkond järgmistel aastakümnetel tüürib.

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) taastuvenergia ekspert Ingrid Nielsen meenutab, et kui ENMAKi töörühmad 2022. aasta suvel esimest korda kokku said, polnud tuumaenergiast üldse juttu. Valitsenud arusaam, et kuna riik ootab TETi lõpparuannet ning teeb otsuse alles pärast seda, ei hakata enne tuumateemat torkima.

Mõni kuu hiljem ilmusid esimesed ENMAKi vaheversioonid. Suur oli Nielseni üllatus, kui ta luges sealt lauseid nagu „põlevkivienergiat hakkab osaliselt asendama tuumaenergia, kuid ajaperspektiiv on määramata ning selgub peale täpsemate tuumavaldkonna uuringute teostamist“. Samuti oli seal viide „tuumaenergeetikat reguleeriva asutuse loomisele”.

Nielsenile tundus see ajast etteruttamine. Nad saatsid ELFiga toonasele MKMile detsembris kirja, kus nõudsid, et eelmainitud punktid välja võetaks. Riik pole ju otsust teinud! 2023. aasta alguses eemaldaski ministeerium vaheversioonist lause, mis viitas tuumaenergia regulaatori loomisele.

Või teine näide. Stockholmi Keskkonnainstituudil (SEI) ilmus eelmise aasta novembris raport „Üleminek kliimaneutraalsele elektritootmisele”, mis peaks andma riigile andmepõhise teekaardi tuleviku energiamajanduse otsuste tegemiseks.

Raporti koostajad, kelle hulgas oli muuseas mainekas Hollandi konsultatsioonibüroo Trinomics, panid koos huvirühmadega paika kaheksa stsenaariumi, kuidas annaks tulevikus rohelist elektrit toota. Olgu täpsustuseks öeldud, et iga stsenaarium oli teatud kokteil erinevatest elektritootmisviisidest. Näiteks stsenaariumis “taastuvgaas” oli muuhulgas maismaa tuuleparke ja stsenaariumis “tuumaenergia” päikeseparke.

Selleks, et stsenaariume omavahel võrrelda, pakkusid raporti koostajad välja 12 kriteeriumi. Seal oli näiteks prognoositav elektrihind 2050. aastal, huvirühmade arvamus ja keskkonnamõjud. „Tahtsime saada võimalikult tasakaalustatud ja terviklikku vaadet,” põhjendab SEI Tallinna juht Lauri Tammiste.

Pärast ligi kaht aastat tööd – suhtlemist huvirühmadega, mudeldamist ja analüüsimist – ütlesid uuringu koostajad, missuguseid elektritootmise stsenaariume nad soovitavad ja missuguseid mitte. Rohelise tule said näiteks taastuvenergia ja salvestus, samuti taastuvgaas. Seevastu kaht stsenaariumi – süsiniku püüdmist ja tuumaenergiat – uuringu koostajad Eestile ei soovitanud.

Kuid siis juhtus midagi üllatavat. Kui SEI läks raporti esialgseid tulemusi töö tellijale ehk MKMile tutvustama, hakati seal nina kirtsutama. „Nad ütlesid, et Eesti avalikkust huvitab kõige rohkem hind,” meenutab Tammiste. Peagi saatis MKM koostajatele viis uut, peamiselt majanduslikku kriteeriumi, mille järgi elektritootmise stsenaariume hinnata. See lõi kaardid sassi. Tekkis alternatiivne pingerida, mida troonis järsku tuumaenergia.

Kuid siis juhtus midagi üllatavat. Kui SEI läks raporti esialgseid tulemusi töö tellijale ehk MKMile tutvustama, hakati seal nina kirtsutama.

Keskkonnaühendused olid jahmunud. Nad saatsid MKMile kirja, et säärane lähenemine on väga kitsas ega võta arvesse kasvõi tehnoloogilisi riske, mis tuumajaama ehitamisega kaasnevad. Tammiste lisab, et tuumaenergia stsenaariumi tegi odavaks see, et seal oli kolm neljandikku taastuvenergiat. Samuti näidanud nende mudel, et mida kõrgema koormusega tuumajaam tööle panna, seda kallimaks hind läheb. “Kahjuks läks see avalikus debatis kaduma,” meenutab Tammiste.

Kuid töö on tellija materjalist. „Lõplik otsus ongi poliitikute teha,” ütleb SEI Tallinna juht. Samas ta toonitab, et kõik kaheksa stsenaariumi, mida nad kõrvutasid, aitavad jõuda süsinikuvaba elektritootmiseni.

Kuid miks nügis MKM tuumaenergiat ettepoole?

Kliimaministeeriumi energeetika osakonna strateegilise planeerimise juht Irje Möldre, kes SEI raporti koostajatega pea iganädalaselt suhtles, ei näe asja sugugi nii dramaatiliselt. Lühidalt öeldes tahtis ta „teist kriteeriumikomplekti”, et saada vähem hinnanguid ja rohkem fakte.

Kitsamalt tuumaenergiast rääkides häiris Möldret esialgu see, et huvirühmade – sinna kuulusid ametnikud, keskkonnakaitsjad, aga ka ettevõtted ja nende erialaliidud – arvamustel oli liiga suur kaal.

Möldre rõhutab korduvalt, et tal pole Fermiga mingit seost ning ta ei soovi tuumaenergiat kuidagi eraldi püünele tõsta. „Ma ei teadnud ju ette, kuidas stsenaariumid täpselt järjestuvad. Objektiivsuse huvides tundus õige näidata ka faktidepõhist edetabelit,” ütleb ta.

Töörühm

Kundast pärit Madis Vasser on Fermile paras peavalu. Ta meenutab lugu, kuidas käis kolleegiga ühel firma iga-aastasel suurel konverentsil. „Olime vist enne meedias tuumajaama kohta midagi kriitilist arvanud,” muigab ta, „sest kui Kalev Kallemets meist mööda kõndis, tegi ta meile tervituseks: böääääää!”

Eesti Rohelises Liikumises on Vasseri ametinimetus on moodultuumajaamade vanemekspert. „See on naljaga pooleks pandud. Kuna moodulreaktoreid pole veel olemas, ei saa olla ka eksperte.” Siiski on ta tuumateema kohta palju lugenud ning läbinud ka USA tuumaohutuse ning asukohavaliku koolitusprogrammi. Lisaks kuulus ta ka TETi juurde loodud alltöörühma, mis keskendus tuumkütuste ladustamisele. Seetõttu on ta riigi, kitsamalt TETi tegevusega paremini kursis kui keskmine keskkonnakaitsja.

2021. aastal kevadel loodud TETi eesmärk on uurida, kas ja miks oleks tuumaenergia Eesti riigile parim valik. Töörühm koosneb peamiselt ametnikest.

Ehkki TETi on kiiruse ja põhjalikkuse eest kiidetud, on keskkonnaorganisatsioonid, sealhulgas Vasser teisel arvamusel. Esiteks keskenduvat töörühm algse küsimuse „kas ja miks on tuumajaama vaja” asemel juba küsimusele „kuidas teha”. Ehk neistki on saanud justkui arendaja käepikendus.

See pole aga päris täpne. Valitsuse memost, mis pani aluse TETi moodustamisele, selgub, et muu hulgas on nende ülesanne anda „ülevaade Eestile sobilikest reaktoritüüpidest ning nende arendusjärgust” ja „viia läbi (tuumajaama) asukohtade eelanalüüs”. Teisisõnu: see, kuhu ja kuidas võimalikku tuumajaama rajada, oli sees juba ülesandepüstituses. Seda ei saa töörühmale ette heita.

Teine keskkonnakaitsjate murekoht on see, et TET pole piisavalt iseseisev, sõltudes liiga palju Fermi Energia sisendist. Peatume sel väitel pikemalt.

Mille järgi töörühm otsustab, kas tuumajaam võiks Eestile sobida? Nad ei vaata seda õunte pealt, vaid analüüsivad 19 teemat (see on Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri ehk IAEA nõue) – kiirguskaitset, jäätmeid, julgeolekut, eri osapoolte kaasamist ja paljut muud. Kui kõigi teemade taha saab rohelise linnukese panna, võib asjaga edasi minna. Seetõttu on vaja põhjalikke uuringuid ja analüüse, vähemalt teoorias.

Kuid siin võib olla probleem. 19 analüüsist ja uuringust neli – rahastamise, tuumkütuse tsükli, tööstuse kaasamise ja hangete analüüs – tuli Fermi kontorist. „Nende lähteandmed ja eeldused on välja valinud Fermi lähtuvalt oma eesmärkidest,” tuletab Vasser meelde. Eriti kriitiliseks peab ta rahastamist. „Ettevõte väidab, et nad ei vaja tuumajaama ehitamiseks riigi toetust. Aga kuidas me saame neid pimesi uskuda, eriti kui muu maailma kogemus on näidanud muud?”

„Fermi väidab, et nad ei vaja tuumajaama ehitamiseks riigi toetust. Aga kuidas me saame neid pimesi uskuda, eriti kui muu maailma kogemus on näidanud muud?”

Madis Vasser

TET ütleb vastu, et otse arendajalt saadud materjalid lähevad sõltumatute ekspertide kätte, kes need valideerivad ehk kontrollivad. Kuid Vasserit see ei rahusta. Ta viitab ühele tänavu märtsis toimunud töörühma kohtumisele, mille protokollis seisab: kui varem pidi Fermi analüüse kontrollima Soome tuumaregulaator STUK, siis töörühma „rahaliste vahendite piiratust arvestades pole see otstarbekas”. Selle asemel teeb seda hoopis IAEA, kes tuli oktoobri lõpus nagunii Eestisse missioonile. Saab kaks kärbest ühe hoobiga!

Keskkonnakaitsja sõnul hargneb siit omakorda kaks probleemi. Esiteks, kuigi IAEA on suurte jõudude ja kogemustega organisatsioon, on nende üks huvi siiski tuumaenergia edendamine. See seisab ka nende lipukirjas. Teine, suurem mure on see, et TETil napib raha.

Tartus elav Vasser meenutab, et kui ta tahtis alltöörühma liikmena minna Tallinna kahepäevasele tuumakoolitusele ning palus TETilt ööbimiskulude katmist, vastati talle, et raha pole. Mis seal ikka.

Märksa tõsisemaks peab ta aga seda, kui töörühmal pole piisavalt eelarvet isegi hangete tegemiseks. Ta toob näiteks ruumianalüüsi hanke – mäletatavasti sündisid selle pealt uudised, et tuumajaama rajamiseks sobib 15 asukohta –, kus osales vaid üks pakkuja. Avakoosolekul olevat võitja öelnud, et „nii pisikese eelarvega on tükk tegemist, et mõni rahvusvaheline tuumaekspert kampa saada”.

Hanke võitnud ühispakkuja projektijuht, Skepast&Puhkimi planeeringuosakonna juht Triin Koorits Vasseri sõnu otseselt ei kinnita. Ta möönab, et rahvusvahelise tuumaeksperdi paati saamine oli keeruline, sest nende hinnad on „teises kategoorias”. Siiski õnnestus leida mõistliku hinnaga Aybars Gürpinar, kes olevat oma ala absoluutne tipp.

Koordinaator

Ühel novembrikuu hommikul lähen kohtuma kliimaministeeriumi nõuniku, TETi koordinaatori Reelika Runneliga. Ta on töörühma silmapaistvaim liige, kes võtab sõna meedias ning käib tihti esinemas nii Fermi üritustel kui ka roheliste korraldatud koosviibimistel.

„Me suhtume Fermi materjalidesse väga kriitiliselt, aga tõsi on see, et me ei saa nende olemasolu ka täielikult ignoreerida,” räägib Runnel rahulikul ja kindlal toonil, mis kannab peaaegu terve vestluse. Tõtt-öelda, leiab ta, poleks see ka eriti mõistlik, sest Fermi, lähtudes IAEA nõuetest, ongi uuringute ja analüüside tegemisel suure töö ära teinud. „Mis mõte on meil hakata tegema nui neljaks oma uuringuid, kui me jõuaks samadele tulemustele? See oleks ju raiskamine.”

Topelttöö tegemise asemel keskenduvad nad – seda võlusõna kasutab Runnel üldse tihti – valideerimisele. Ametnik ei nõustu Vasseri kriitikaga, nagu vaataks IAEA Fermi materjalidele läbi sõrmede, kuna nende huvi on tuumaenergia reklaamimine. „Pigem on nad sektori valvekoer, kes jälgib, et tuumaenergiat kasutataks ohutult.” Tema sõnul oli oktoobri lõpus toimunud IAEA visiit ülipõhjalik, mille käigus hinnati nii TETi kui ka Fermi ettevalmistusi.

Ka Kallemets kiidab töörühma. Ta nimetab neid inimesteks, kes „pole liiga norivad” ega aja juuksekarva lõhki, kuid on seejuures piisavalt nõudlikud, et mitte igasugust jama läbi lasta.

TETi kahe ja poole aasta eelarve on veidi alla 600 000 euro. Meenutagem siia kõrvale, kui palju on kasvõi Fermil kulunud PRi, ekskursioonide ja konverentside peale. „Me oleme tegutsenud äärmiselt piiratud eelarvega,” tunnistab Runnel, kes ongi töörühma ainuke palgaline töötaja, ükski teine ametnik selle eest raha ei saa. „Eks see peegeldub ka mõningate liikmete motivatsioonis.”

Kui meil pole isegi tuumajaama uurimiseks piisavalt raha, siis miks peaksime arvama, et suudame luua mehitatud ja professionaalse regulaatori tulevikus? Siin vaidleb Runnel vastu. Esiteks on regulaatori rahastamine rangelt rahvusvaheliste nõuetega paika pandud. Teiseks, raha ja inimeste puuduse üle võib alati nuriseda, oluline on nutikas tegutsemine. „Mingite asjadega oleks soovinud küll rohkem süvitsi minna, siis midagi kriitilist tegemata ei jäänud,” vannub Runnel.

Kiitust, et TET on suutnud „piiratud vahenditega väga suure töö ära teha”, kuulen mitmelt poolt.

„Me suhtume Fermi materjalidesse väga kriitiliselt, aga tõsi on see, et me ei saa nende olemasolu ka täielikult ignoreerida."

Reelika Runnel

Ometi käivad töörühma liikmed Jaapanis tuumaülikoolis ja reisivad USAs, samas kui Vasser peab öömaja Tallinnas oma taskust kinni maksma, sest raha väidetavalt pole. Siit koorub välja veel üks huvitav asi. Nimelt on suurema osa TETi liikmete välisreise kinni maksnud IAEA, aga ka USA välisministeerium oma FIRST-programmist (eesti keeles „väikeste moodulreaktorite vastutustundliku kasutamise programm”). See on loogiline. Tuumateema on tundlik: kui keegi kuskil käki kokku keerab, kahjustab see kõiki, ka vanu ja suuri tuumariike.

Seevastu Fermi Energia, kinnitab Runnel, ühegi nende reisi eest tasunud pole. Fermi annab meile kokku 15 ametniku nime, kes on nende tuumaekskursioonidel käinud. Levila päringule vastab neist kümme, kellest nelja – kahe Viru-Nigula ja kahe aktsiaselts A.L.A.R.A. töötaja – kulud kattis Fermi.

Nagu enne mainisin, ilmus tänavu suvel Runnelist päevalehes artikkel „Radioaktiivne nõid loob Eesti tuumajaama”. Pealkiri pealkirjaks, enim jäi sealt kriipima lause, kus ajakirjanik kirjutab: „Runnel on üks neist, kes on aastaid teinud tööd selle nimel, et Eestisse tuleks tuumajaam.”

Ametnik ei tohiks ju arendaja tööd teha?

„See sõnastus oli ebaõnnestunud,” ütleb Runnel ja ma näen esimest korda meie vestluse jooksul, et ta otsib õigeid sõnu. „Mina ei tee tööd, et tuumajaama ehitada. Meie teeme tööd selle nimel, et oleks õiguslikult ja regulatiivselt selge, mida on tarvis teha, kui keegi teine soovib jaama ehitada. Me oleme neutraalsed ega saa seisukohta võtta.”

Aga isiklikult toetab tuumajaama rajamist?

„Jah,” vastab Runnel.

„Nüüd, mil oleme lühikese ajaga suutnud nii suure töö ära teha, ja nähes, kuidas ministeeriumid ja ametkonnad pingutavad ning kaasa mõtlevad, julgen ma küll öelda – poliitilise toetuse korral on tuumajaam tehtav.”

Toompea

Üldiselt langeb Fermi jutt poliitikute seas viljakale pinnasele. Ainult et sotsid ei taha eriti vedu võtta. Liive tõttab kohe täpsustama: „Ma ei tea, kas sotsid tervikuna... küll aga üks inimene sealt.”

Liive muutub tõsiseks ja meenutab kaht kohtumist sotside fraktsiooni juhi Jevgeni Ossinovskiga, esimene kord erakonna Riigikogu fraktsioonis ja teine kord keskkonnakomisjonis. „Ta on väljendanud vastuseisu tuumaenergiale, kusjuures väga huvitaval põhjusel! Nimelt on tema investeerinud uraani aktsiatesse, mis pärast Fukushima tuumaõnnetust (2011. aastal) langesid, mistõttu ta kaotas oma raha.”

Pärast väikest pausi lisab Liive paljutähenduslikult: „Skeptikuid peab olema, aga debatt olgu ikkagi teadmistepõhine.”

Kui ma Ossinovskile sellest räägin, muutub ta lõbusaks. „Ma tegin nalja tookord,” ütleb poliitik, lisades, et ta on tõepoolest ostnud uraanirikastaja aktsiaid, mis pärast 2011. aastat põrmu langesid ega pole siiani tuhast tõusnud. „See näide oli vastukaaluks Sandori jutule, et tuumaenergial on väga roosiline tulevik. Ka 2009. aastal tundus sel roosiline tulevik, aga siis tuli Fukushima.”

„Ehk nalja mõte oli illustreerida, et tuumaenergial on väga suured poliitilised riskid,” resümeerib ta mõne aja pärast.

Sisulised põhjused, miks ta tuumaenergiat ei toeta, on tema sõnul hoopis mujal. Ta toob välja kolm. Väikeseid moodulreaktoreid, mida Fermi plaanib, pole veel kuhugi ehitatud. See kõik võib väga kalliks maksma minna. Lisaks puudub Eestil igasugune ettevalmistus: inimesed, regulaator ja õigusraamistik. „Põhiline on see, et energiapoliitilisi eesmärke – tagada varustuskindlus, kliimaneutraalsus ja taskukohane hind – on võimalik saavutada lihtsamalt ja odavamalt,” ütleb ta, tuues näiteks taastuvenergia, paremad välisühendused ja salvestusvõimsuste arendamise.

Sotside fraktsiooni esimehe sõnul on nad teema põhjalikult erakonnas läbi vaielnud ning otsustanud üldkogu ja juhatuse tasemel, et nemad tuumajaama Eestisse ei taha. Ossinovski ei pea ka tõenäoliseks, et peagi valmiv TETi aruanne nende vaateid kõigutaks.

Tema jäikus on mõneti ootamatu. Näiteks Riigikogu õiguskomisjoni ja Kohtla-Järve linnavolikogu esimees Eduard Odinets esines hiljuti Fermi konverentsil, mis oli pealkirjastatud ettevõttele omaselt kindlas kõneviisis: „Milline võiks olla Virumaa kui Eesti energeetilise südame elu 10–15 aasta pärast, kui regioonis asendub põlevkivienergeetika tuumaenergeetikaga?” Odinets ütleb, et tema rääkis seal kohalikele olulistest teemadest – töökohad, keskkond, energia hind – ning lõplikku otsust ta veel langetanud pole. „Ma ei oska öelda. Toetan diskussiooni ja ootan TETi aruannet.”

Lisaks on sotside hulgas neid, kes toetavad tuumajaama aktiivselt ja häälekalt, näiteks Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski ja filmitegija Kadri Kõusaar. Riigikogu tuumaenergeetika toetusrühma kuulub ka endine Võru linnapea Anti Allas.

Toetusrühma nimesid vaadates selgubki, et erinevalt paljudest teistest teemadest ei jookse suhtumine tuumajaama mööda koalitsiooni ja opositsiooni veelahet. „Pooldajaid ja huvilisi on igast maailmavaatest, kõige rohkem on meie ja EKRE liikmeid,” muigab reformierakondlane, toetusrühma esimees Mario Kadastik, kes on aastaid tuumaenergiat propageerinud. „Tuumafüüsikuna tean, et tuumaenergia on lihtsalt kõige efektiivsem ja puhtam viis energiat toota.”

Riigikogu tuumaenergia toetusrühmas on kõige rohkem liikmeid reformierakonnast ja EKREst. Ehk toetus ei jookse mööda koalitsiooni ja opositsiooni piiri.

Mida aeg edasi, seda kindlamalt erinevad erakonnad tuumaenergiat pooldavad. Veidi enam kui aasta tagasi ütles kindla jah-sõna vaid EKRE. Mõne nädala eest aset leidnud kliimaministeeriumi paneelis toetas ideed juba kolm erakonda, EKRE kõrval ka reformierakond ja Eesti 200.

Fermi on sõidutanud Soome ja Rootsi tuumajaamadesse ka Riigikogu liikmeid ja ministreid. Saan ettevõttelt kuus nime, kellest viis mulle ka vastavad. Isamaa saadik Andres Metsoja maksis Riigikogu kuluhüvitiste eest. EKRElane Rain Epler ja Mario Kadastik käisid Fermi kulul, aga enne Riigikogusse saamist. Oravapartei saadik Hanah Lahe käis Rootsi Forsmarki jaamas samuti arendaja kulul.

Huvitav lugu on terviseminister Riina Sikkutiga. Pärast kirjade laiali saatmist helistab ta mulle ja tunnistab, et käis Riigikogu liikmena Forsmarkis. Ilmselt maksis Fermi, sest ta ise ei maksnud midagi. Enda sõnul tekkisid tal kohe alguses kahtlused, kas see on päris õige. Ta konsulteeris ka Korruptsioonivaba Eestiga. Ehkki viimaks jõudis ta veendumusele, et reis tema suhtumist ei muudaks („Ei muutnudki, olen endiselt skeptiline,” ütleb ta), näeb ta laiemat probleemi. Riigikogu liikmel pole kohustust hüvedest, sealhulgas välja tehtud reisidest, mitte kellelegi teada anda. „Ainus viis seda avalikustada ongi ajakirjanikuga rääkida,” ütleb Sikkut.

Valitsuse tasandil võtab ministrite hoiaku tuumajaama ehk kõige paremini kokku sõnapaar „äraootav optimism”. Nii peaminister Kaja Kallas kui ka kliimaminister Kristen Michal on öelnud, et põhimõtteliselt nad tuumaenergia vastu pole, kuid enne otsuse tegemist – kas ja missugune jaam Eestisse sobiks – tahavad nad näha analüüse ja uuringuid. See ongi paljude poliitikute mantra: ootame TETi lõpparuande ära ja siis otsustame.

Kuna aruanne tuleb ilmselt soosiv, on üsna suur tõenäosus, et 100-aastase kaaluga otsus minna tuumateed sünnib 2024. aasta esimeses pooles.