“Ära vanematele räägi”: JJ-Streeti tume pool

JJ-tantsukooli endine õpilane Anne* meenutab üht seika:

Tantsukooli asutaja Joel Juht katkestab oma epistliga järjekordse trenni. Ootamatult võtab ta taskust kümneeurose, viskab selle aknast välja ja palub, et mõni õpilane selle tagasi tooks. Kuna keegi ei julge end liigutada, toob Joel rahatähe ise ära. Loo moraal seisnevat selles, et lapsed ei taha piisavalt pingutada.

“Mina oleks kohe raha järele jooksnud,” õpetab Joel.

Õpilased ei tee aga midagi, sest nad ei tea, mis trikiga võib seekord tegu olla. Läinud mõni noor rahale järele, oleks teda ehk ahneks või kergema vastupanu teed minejaks sõimatud. Valitseb hirmuõhkkond: keegi ei tea, mille eest võib alandada või karistada saada.

“Et jumala eest Joel sinult midagi ei küsiks. Ja sa pead jälgima, mida ütled, sest igast asjast võib draama tulla,” kirjeldab Anne oma hoiakut. Edaspidi hakkab tüdruk Joeli ja teiste treenerite jutule lihtsalt kaasa noogutama.

*Kõigi endiste õpilaste ja treenerite nimed on muudetud. 

Sissejuhatus

Ligi neli aastat tagasi ilmus Eesti Päevalehes ühe selle loo autori Laura-Marleene Jefimovi artikkel “Tantsusammul hirmuvalitsuseni. Joel Juhti kultusliku tantsukooli rääkimata lood”. Kartusest Juhi ja endiste treeneritega konflikti minna julgesid oma lugu jagada vähesed, ning nemadki anonüümselt. 

Tollal ei osanud need noored ilmselt aimata, millise tõuke annavad nad laiemale arutelule: kommentaariumid lõid sarnastest kogemustest kihama, teema oli kuum nii foorumites kui ka ühismeedias. “Lõpuks ometi keegi räägib sellest,” ütlesid mitmed.

Aastad on möödunud, kuid kära tantsukooli sees ja ümber pole vaibunud. Üldmulje JJ-Streetist on endiselt ilus ja tore: tuntud ja tunnustatud tänavatantsukool, mille asutaja Joel Juht annab noortele oma sportlikkuse ja ettevõtlikkusega eeskuju. Ent miskipärast ilmub üha rohkem välja endisi treenereid ja õpilasi, kes on JJs toimuva pärast sügavalt mures. See on ka põhjus, miks me sellest kirjutame. Valusaid kogemusi on kogunenud liiga palju. 

Aastad on möödunud, kuid kära tantsukooli sees ja ümber pole vaibunud.

Kui neli aastat tagasi avasid suu vaid endised õpilased, siis praeguseks on hirmust võitu saanud ka mitu endist treenerit. Üks neist on Janeli, õpilasest treeneriks sirgunud naine, kes pühendas JJ-Streetile üle kümne aasta. Kolme aasta eest sõnas ta ajakirjaniku küsimuse peale, et tal on kõik hästi ja ta ei soovi midagi kommenteerida. Nüüd möönab ta, et ei saanud toona isegi aru, mille keskel oli aastaid elanud. Ta vaikis eelkõige hirmust – nagu paljud teisedki.

Hirm ongi üks selle loo võtmesõnu. Ja hirm on põhjendatud, sest julgusel on olnud tagajärjed. Umbes aasta pärast Päevalehe loo ilmumist nõudis Juht artikli veebist eemaldamist. See plaan kukkus läbi. Ent väljaanne polnud ainus, mis pihta sai. Pea kõik, kes julgevad JJ-Streeti kohta avalikult midagi kriitilist öelda, võivad leida oma postkastist nõudekirja, nagu on juhtunud ka mitme meie loo allikaga. Teinegi selle loo autor Mikk Pärnits sai TikToki postitatud reaction-videote peale Juhi advokaadilt nõudekirja ja hagiähvarduse, ning seda mitu kuud enne siinse artikli avaldamist.

Veel üks näide, kuidas JJ-Street survestab. Endine õpilane Kärt jagas sotsiaalmeedias ebameeldivat kokkupuudet Joeliga:

Seepeale nõudis tantsukooli juhataja Peeter Taim postituse eemaldamist:

Toona Kärt oma postituse küll eemaldas, kuid praegu tunneb ta, et ähvardus oli ebaõiglane.

Need käigud viitavad, et Joel Juht kasutab vaigistuskaebusi (SLAPP), mille eesmärk on nõrgemat poolt hirmutada, heidutada kriitilisi seisukohti avaldamast ja nii rahaliselt kui ka psühholoogiliselt koormata. 

Ent meie ei lase end heidutada. Vaatasime poole aasta jooksul JJ-Streeti klantspildi taha, vestlesime kümnete tantsukoolist lahkunutega ning töötasime läbi dokumente. Tänu sellele toome seninägematu põhjalikkusega teie ette tantsukooli tumedama poole. Seal peidavad end kultuslik juht ja tema jüngrid, alatud manipulatsioonid, võrkturunduse sarnased skeemid ning rahaline survestamine. Endised liikmed meenutavad, et nad olid justkui ajupesumasinas: tantsukool võttis nende elu üle ja kontrollis peaaegu igat sammu.

Vaatasime poole aasta jooksul JJ-Streeti klantspildi taha, vestlesime kümnete tantsukoolist lahkunutega ning töötasime läbi dokumente.

Tantsukooli anatoomia avamise taustal kerkib ka küsimus, mis on tänapäeval üldse treeneri roll. Mida me temalt ootame? Kas heade tulemuste nimel võib küsida ükskõik kui kõrget hinda? Nii haakub meie artikkel mitme viimasel ajal avalikkust jahmatanud looga treeneri ja õpilase suhetest. 

Esmalt saame aga tuttavaks loo peategelase Joel Juhiga.

Isikukultus

“Ütled “tänavatants”, mõtled Joel Juht. Ütled Joel Juht, mõtled JJ ning JJ-Street tantsukool. Lihtne.” 

See mõtteavaldus pärineb Joel Juhi elulooraamatust “Joel Juht. Võitlus EI-vastustega”.

2003. aastal sünnib Juhi eestvedamisel Eesti esimene tänavatantsukool JJ-Street. 19 aastat hip-hopi vaimus elanud Juht otsustab õpetada tänavatantsu kui elustiili ka teistele ja kuulutab välja tantsutreeningud. Esimesse trenni saabub kolm inimest. Paari kuu möödudes on huvilisi juba saja ringis. 21 aastat hiljem on tantsukoolist läbi käinud tuhandeid õpilasi üle Eesti.

Pole kahtlust, et JJ-Streeti tuntuse ja edu taga peitub ränk töö. Ent mis seal salata, lisaks tantsuõppele oskab Juht oma kooli ka väga hästi turundada. JJ-Streeti reklaaminarratiiv on lihtne: see on Eestis ainus kool, kus viljeldakse õiget tänavatantsu.

Juht pole kunagi teinud saladust, et peab end valdkonna tipuks. Tema elulooraamatus kirjeldatakse, kuidas ta käinud 90ndate lõpus Otepääl peol ja läinud elevile, kuuldes, et esinema on kutsutud talle tundmatu hiphopipunt. “Mina neid ei tundnud ja mõtlesin – misasja?! Võtsin seda hinge, aga sõber ütles, et mingu ma lavale ja näidaku nendele tüüpidele, kuidas asjad päriselt käivad.”

Sama mentaliteeti järgides – õpetades, kuidas asjad päriselt käivad – on Juhi käe all sirgunud mitu põlvkonda JJ-Streeti treenereid. Mõnigi nimetab neid Joeli kloonideks või mini-Joelideks. Kümned endised õpilased, kellega vestlesime, suutsid loetleda üksnes käputäie treenereid, kes on õpilaste ette lubatud väljastpoolt JJ süsteemi. “Joeli kool põhineb sellel, et tal on juba uus põlvkond treenereid, kes on tema koolist välja kasvanud – see kool kasvatab iseennast,” täheldab ka vanem vend Ainar Juhi elulooraamatus.

Hiljaaegu tantsukooliga lõpparve teinud endine õpilane Annika möönab, et mida kauem ta JJ-Streetis oli, seda enam märkas ta, et inimesed tema ümber kummardavad Juhti. Sotsiaalmeedia oli täis tantsukooli ja Juhti ülistavat kiidulaulu. Tema nimi käis läbi igast trennist ja treenerid ei väsinud teda tunnustamast. Ka pärast Päevalehe artiklit palus Annika treener õpilastel kauemaks tantsusaali jääda, et rääkida, kuidas talle teeb haiget, et JJ-Streeti kõikjal rünnatakse.

“See on hirmutav. Treenerite pidev jutt sellest, kui hea ja hooliv inimene Juht on. Kuidas mitte keegi ei mõista, kui erilist tööd ta siin noortega teeb ja et inimestel pole paremat teha, kui asju välja mõelda,” meenutab Annika, kes tunneb meiega rääkides kergendust, et pikalt allasurutud tundeid avada saab.

Sageli haaras Juht ohjad omatahtsi enda kätte: astus keset trenni tantsusaali ja hakkas loengut pidama. Ühetaoline monoloog, et tema üksinda on Eesti tantsumaastikku kujundanud ja kõik peaksid talle tänulikud olema, on tuttav enam-vähem kõigile Levilaga vestelnud õpilastele ja treeneritele.

Juhti monoloog, et tema üksinda on Eesti tantsumaastikku kujundanud ja kõik peaksid talle tänulikud olema, on tuttav enam-vähem kõigile Levilaga vestelnud õpilastele ja treeneritele.

JJ-Streetist lahkunud õpilane Merily meenutab, kuidas tantsutrenn pidi kestma kolm tundi, aga tegelikult tantsisid nad ainult kaks tundi, sest ülejäänud aja rääkis Juht endast: kuidas ta üles kasvas ja kui tubli ta on. “Pidime tema elutarkused märkmikku üles kirjutama. Teda vaadati põhimõtteliselt nagu jumalat,” räägib neiu.

Kohustuslik kirjandus

Juht tõi end eeskujuks mistahes eluvaliku puhul – olgu tegu raha, hariduse, tervise, suhete või raamatutega. Ehkki tantsukooli õppekavas pole kohustuslikust kirjandusest sõnagi, pidid õpilased lugema rahatarkuse ja eneseabiraamatuid. Kohustusliku kirjanduse loogika oli lihtne: kui luges Juht, pidid lugema ka teised.

“Rikas isa, vaene isa”, “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari” ja “Kella 5 klubi” on vaid üksikud näited teostest, mida ühe endise õpilase sõnul nende grupil lugeda kästi. Loomulikult ei puudunud kohustusliku kirjanduse loetelust ka Juhti elulooraamat – see oli Levilale edastatud nimekirjas lausa esikohal.

Loetud teosed pidid aitama noortel eesmärke seada, sillutama teed finantsvabaduseni ning tegema neist üldse paremad inimesed. “Treenerite arvates peitus igale murele lahendus raamatutes. Keegi ei suunanud meid psühholoogi, toitumisnõustaja või füsioterapeudi juurde. Vastus oli alati, et loe raamatuid, sest nemad olid sealt abi saanud,” kirjeldab endine õpilane Mari-Liis treenerite filosoofiat.

Näiteks esines 2020. aasta aprilli lõpus toimunud veebinaril psühholoog, kes rääkis tantsukooli õpilastele läbipõlemise ohtudest ja sellest, et vaimse tervise taastamiseks tuleb aeg maha võtta. Samal ajal seadis treener grupivestluses psühholoogi nõu kahtluse alla. Siin ja edaspidi kasutame vestluste kuvatõmmistes pärisnimede asemel “treenerit” ja “õpilast”. Kui treeneriks on tavaliselt üks ja sama Juhtile lähedalseisev inimene, siis õpilasi on rohkem.

Kuid asi ei piirdunud lugemisega. Õpilastel tuli saata treeneritele ka kokkuvõtteid, mis tõestavad, et nad on raamatut päriselt lugenud ja sellest aru saanud. Iseenesest ei ole selles ju midagi halba, pigem vastupidi.

Küll aga on probleem, kui kohustuslik kirjandus muutub tööriistaks, mille abil õpilastega manipuleerida. Näiteks kui noor ei suutnud oma lugemisaktiivsust tõendada või oli kokkuvõtte treenerile saatmata jätnud, võis järgneda avalik alandamine. “Meil ju osa ei loe ja ei taha paremaks saada. Siis ei saagi grupp koos areneda,” ütles treener kord.

Kui noor ei suutnud oma lugemisaktiivsust tõendada või oli kokkuvõtte treenerile saatmata jätnud, võis järgneda avalik alandamine.

JJ-Streetis ligi kümme aastat treeninud Marleeni sõnul ei olnud alandamine ainus viis õpilast karistada. Neiu meenutab seika, kuidas treener palus õpilastel mõelda välja kollektiivne karistus noorele, kes oli eiranud lugemis- ja tõendamiskohustust. Esimene variant oli külm dušš, teine aga märksa karmim ähvardus: õpilane eemaldatakse kuuks ajaks grupist ja tema kontakt treeneriga katkestatakse.

“Praegu tundub see täiesti absurdne, kuna me olime trennide eest juba maksnud,” meenutab Marleen. “See ei oleks mitte mingil juhul tohtinud sõltuda raamatute lugemisest.”

Vastukaaluks olgu öeldud, et meie allikate seas leidub ka inimesi, kes ei puutunud JJ-Streetis kohustusliku kirjandusega kokku, ja neid, kes ei näinud selles probleemi. “Ehkki mõned raamatud on vastuolulised, on nendes ka väga palju õiget ja kasulikku infot,” arvab üks endine õpilane. Ta lisab, et palju olenes treenerist ning tema soovist näpuga järge ajada ja lugemiskontrolli nõuda. “Mina tegin treeneriga kokkuleppe ja sain üldiselt lugeda seda, mida ise soovisin, andmata selle kohta iga päev selgitusi.”

Siin kirjutab õpilane, mida ta sai teada Jaak Roosaare raamatust “Rikkaks saamise õpik”. Tähelepanuväärne on see, kuidas treener pinnib õpilaselt infot tema rahalise seisu kohta:

Raha, raha, raha

Iga allikaga suheldes jõudsime varem või hiljem rahani – et kõige eest tuli maksta. Kindlasti ei väida me, et tantsukool peaks pakkuma trenne, laagreid, seminare ja merch’i tasuta. Kuid JJ-Streetis muutub raha kiiresti lojaalsuse ja enesearengu sümboliks.

Tantsukooli veebilehel on märgitud, et lisategevused ja -üritused on soovituslikud. Samas ütles üks treener Merily rühmale, et kui õpilased soovivad jõuda järgmise tasemeni, peavad nad osa võtma kõigist koolitustest ja laagritest. Kui õpilane seda ei teinud – näiteks rahalistel põhjustel – leidsid treenerid, et noor ei soovi piisavalt panustada ega vaeva näha. Sellele võis järgneda õpilase ignoreerimine: teda polnud treenerite jaoks justkui olemaski.

Kui lüüa kokku pelgalt JJ-Streeti kodulehel olevad nn soovituslikud sündmused, jääb summa tuhande euro kanti aastas. Ei tohi unustada ka kuutasu, mis kujuneb selle põhjal, kui palju ja millises linnas õpilane treenib. Tehes seda näiteks kolm korda nädalas Tallinnas, tuleb välja käia 52 eurot kuus ja kui võtta lisaks kaks korda nädalas lisastiili, on maksumus juba 87 eurot. Samal ajal on Võrus hind vastavalt 34 ja 57 eurot kuus.

Uurisime ka teiste Eesti suuremate tantsukoolide hinnakirju. Ehkki kuutasu on mujal sama või kohati kallimgi (palju oleneb tasemest ja trenni sagedusest), on suur vahe selles, et teistes koolides – nagu selgus treenerite ja õpilastega suheldes – ei avaldata noortele survet osaleda laagrites ning võtta osa kõigist tasulistest koolitustest, seminaridest ja üritustest. Kuna sääraseid lisategevusi on JJ-Streetis palju, võibki seal tantsimine osutuda kulukamaks, kui esmapilgul paistab.

Levilaga suhelnud noored kinnitavad, et rahaline survestamine algas enamasti kesktasemel ning eriti tugevaks muutuvat see siis, kui asuda mõnest väikelinnast Tartusse või Tallinna treenima. Rahalises kitsikuses noortele soovitanud tantsukool nii vanemate ärarääkimist kui ka maasika- või taarakorjamist. Samuti julgustati kooliraha küsima jõulukingiks või sünnipäevaks. “Kui sa väga tahaksid, siis sa saaksid,” kirjeldavad endised õpilased treenerite suhtumist.

Rahalises kitsikuses noortele soovitanud tantsukool nii vanemate ärarääkimist kui ka maasika- või taarakorjamist. Samuti julgustati kooliraha küsima jõulukingiks või sünnipäevaks.

Üheksandas klassis JJ-Streetiga liitunud Siiril oli kõige raskem leida raha rahvusvahelise noortelaagri Camp of Hip-Hopi jaoks, ent seal osalemisest olevat sõltunud noorte staatus tantsukooli hierarhias. Polnud vahet, kas treenid eliitrühmas või algajate seas – kui sündmuse vahele jätad, oled kooli silmis eikeegi. JJ-Streeti kodulehelt nähtub, et Camp of Hip-Hopi maksumus on seitsme päeva eest olenevalt hõbe- või kuldpaketist 249 või 299 eurot.

“Rõhutati, et seal peab käima õigete välismaa treenerite pärast,” meenutab Siiri. “Nad olid küll kõvad tantsijad, kuid igal aastal käisid ühed ja samad Joeli sõpsid. Tundus totter minna üüratu summa eest jälle sama juttu kuulama.”

Lisaks survele osaleda igal JJ-Streeti korraldatud sündmusel tuli õpilastel soetada kõikvõimalikku tantsukooli fänninänni, sealhulgas kohustuslikke esinemisrõivaid. Tantsukooli veebilehel on esile toodud, et õppeaasta jooksul tuleb esinemisrõivastele arvestada kuni 150 eurot.

Ligi kümme aastat tagasi trennis käinud allikad mäletavad juba sel ajal nurinat riiete hinna üle: see ei vastanud kvaliteedile. Siirile meenub olukord, kus õpilased pidid umbes 70–80 euro väärtuses kostüüme tellima ja seda Juhti ettevõtte kaudu. Ka Merily mäletab mitut puhku, kus teksapüksid rebenesid või noored tundsid piinlikkust, et esinemiseks soetatud retuusid paistsid läbi. Küll aga ilmnes huvitav asjaolu tellitud pusadega: nimelt avastasid noored pusa sildi alt Amisu logo ja mõistsid, et kõrge hinnaga ostetud riideeseme oleks New Yorkeri kauplusest saanud kätte 10–15 euroga.

Pildid pusast: 

Kõik need näited panevad küsima, kas tantsukool on tõesti mittetulunduslik ühing, mille eesmärk on "luua Eesti aktiivsetele noortele võimalus kultuuriliseks olemiseks" (nii seisab põhikirjas) või pigem rahamasin, mis täidab Joel Juhi taskuid? Selle tarvis analüüsis Levila MTÜ Urban Style’i ja teiste Juhiga seotud ühingute raamatupidamist ning leidis mitmeid küsitavaid tegevusi, muuhulgas laenud ja rahaülekanded iseenda ettevõttele ning maksudega optimeerimine. Selle kohta saab pikemalt lugeda lisaloost.  

Tasuta tööjõud

JJ-Streeti sündmuste organiseerimisel oli tähtis roll õpilastel: nad pidid andma endast kõik, et lavalt vaataks vastu täismaja. Siin läheb asi huvitavaks. Tavaline oli see, et treenerid viskasid õpilastele portsu flaiereid ja pileteid – tantsukool oli need välja ostnud –, millest noored pidid lahti saama, määrides neid pähe oma vanematele ja sõpradele-tuttavatele.

Mitu allikat meenutab, kuidas treener tegi läheneva ürituse eel koosoleku, kus noortele õpetati müügiprotsessi, misjärel tuli kõik tuttavad, sõbrad ja sugulased läbi helistada. Merily tõdeb, et ehkki enamik polnud sellest vaimustuses, oleks neid keeldumise korral süüdistatud soovimatuses tantsukooli panustada, samuti oleks see võinud kaasa tuua karistuse ja staatuse languse.

Siin on väljavõtted rühmavestlustest, kus treenerid ärgitasid õpilasi pileteid müüma:

Ja veel üks näide:

Kuna piletid olid võrdlemisi krõbeda hinnaga ja tänavatants kippus ikkagi nišialaks jääma, oli raske üritustele publikut leida. Teismeeas sõpradel piletiraha enamasti polnud. Vanematel ei olnud võimalik igale sündmusele raha kulutada, iseäranis siis, kui tantsukoolis õppis mitu last.

Endine õpilane Anne meenutab, et kuna paljudel õpilastel oli piletimüügiga raskusi, tegi treener neile karistuseks “räige jõutrenni”. Seejärel rääkinud treener oma õpilaste saamatusest valju häälega kolleegidele. Ärevusest meiega rääkimise ees ei saanud Anne kaks ööd magada. Tal on tantsukoolis toimunut endiselt valus meenutada.

Allikate sõnul tekitati süütunnet ka väitega, et kehva müügitulemuse tõttu võib Juht sündmuse sootuks ära jätta. Selle vältimiseks pidid õpilased piletid oma taskust kinni maksma. Ent tuli ette olukordi, kus õpilastel polnud võimalik müümata jäänud piletite eest raha välja käia või ei tahtnud treener survet avaldada. Sel juhul langes vastutus treeneri õlule. Üks treener meenutab, et sellistel puhkudel tundus talle tulutu JJ-Streeti nimel rabada: teised temaealised ostsid endale juba auto ja korteri, kuid tema ei suutnud isegi uut telefoni hankida.

Endine õpilane Hannes, kes treenis JJ-Streetis veidi üle kolme aasta, küsib: “Kui minu kui tantsija võimalusi hakatakse kärpima kehva müügitöö tõttu, tekib mul küsimus, kas ma olen tantsukoolis või müügimees kaubanduskeskuses.” Ta lisab, et toona lapsena soovis ta olla lihtsalt hea õpilane ega mõistnud, et temas nähakse rahamasina hammasratast. Täiskasvanuna vaatab Hannes asjale sootuks teise pilguga, aga suhtub sellesse rahulikult ning on eluga edasi läinud.

“Kui minu kui tantsija võimalusi hakatakse kärpima kehva müügitöö tõttu, tekib mul küsimus, kas ma olen tantsukoolis või müügimees kaubanduskeskuses.”

Mõistagi pingestas piletimüügi surve õpilaste suhteid vanematega. Osa allikate arvates oli see sihilik, sest vanematest eemaldumine tõi noore lähemale JJ-Streeti kommuunile. “Ära vanematele räägi” – see oli sõnum, mis õpilastele kõlama jäi. Treenerid ja Juht sisendasid suhtumist, et välismaailm ei mõista nende missiooni: kui su vanemad ei ole JJ-Streetis toimuvaga nõus, pole nad järelikult toetavad ehk sul pole neid vaja. 

Vaestemaa

Endised õpilased ja treenerid räägivad kui ühest suust, et kogu elukorraldus pidi lakkamatult tiirlema tantsukooli ümber. See polnud enam trenn, mis toimub paar korda nädalas kõige muu kõrval, vaid midagi, mis peab olema elus esikohal. Sinust sai justkui JJ-Streeti omand ja brändi käepikendus. Kool voolis sinust endale meelepärase inimese.

Üks neist, kes vanematega raksu läks, oli tantsukooli algusaegade noor treener Maria. Kuna trenni pidi tegema ka väljaspool ametlikke trenniaegu, hakkas see mõjutama tema õppetulemusi. Vanemad panid ta fakti ette: kui sa hindeid korda ei aja, siis meie su trenni rahaliselt ei toeta. Mariale oli juba varem sisendatud vanemad-on-halvad-mõtteviisi. Et nad lihtsalt ei mõista, kuidas ta end tantsukoolis arendada soovib. Kui ema üritas Mariat mõistusele tuua ja selgitas, et sealne korraldus on natuke kummaline, saatis tüdruk ema lihtsalt per**e.

Siin näide vestlusest, kus treener seab JJ-Streetis nõutava motivatsioonikirja üldhariduskooli kodutööst tähtsamaks, andes mõista, et vastasel juhul ei pruugi õpilane tantsukavasse pääseda või võib seal koha kaotada. Õpilaste sõnul tuli neil tantsukoolis pidevalt motivatsioonikirju treida, et oma indu tõestada. 

Endise õpilase Siiri sõnul nimetas Juht tantsukoolist välja jäävat maailma “vaestemaaks”. Kuivõrd trenniväliseid tegemisi võis olla minimaalselt, tuli nendeks saada tema heakskiit. Ka tööl käimine tekitas vastuolusid: kui õpilasel jäi trennirahast puudu, pidi ta selle kokkuajamiseks leidma töökoha, samas ei tohtinud töö trenni segama hakata ning pidi olema Juhtile ja treenerile meelepärane. Kui ei olnud, järgnes tavaliselt avalik ja väga alandav halvakspanu.

“Kooli suhtusid nad samamoodi: head hinded pole olulised, saa kuidagi läbi. Reklaamiti nii-öelda legendaarset treeneriameti staatust, millega pidime roppu raha teenima hakkama … mis summadest üldse jutt käis, me lõpuks aru ei saanudki,” räägib Siiri.

Sealjuures tekitasid JJ-Streeti nõudmised Siiri ja ta elukaaslase vahel konflikte. “Olin nii omas mullis kinni, üritasin talle selgeks teha, kuidas ta millestki aru ei saa ja kui rumal ta on,” meenutab ta. Ka koosviibimistel sugulastega saatis tüdrukut süütunne, sest treenerite jutu järgi saanuks selle aja hoopis trennile pühendada.

Mari-Liisi sõnul oli JJ-Streetis väga oluline hoida treeneriga lähedasi suhteid ja pöörduda iga murega just tema poole. Sisendati, et treener on mentor, kes oskab sind elus õigele teele juhatada. Ka mitu teist allikat on viidanud, et kui õpilane on sisse elanud, hakkavad treenerid aina enam õpilase eraelu vastu huvi tundma, muu hulgas kritiseerima noore seniseid sõpru ja tuttavaid.

“Mu trennikaaslane arutas treeneriga läbi kõik oma elu aspektid, kaasa arvatud armuelu. Mulle tundus see naeruväärne, sest ma ei vajanud emafiguuri, vaid lihtsalt tantsutreenerit,” räägib Mari-Liis. Samas kartis osa õpilasi treeneri jutule minna, sest tollele jagatud infot – näiteks varasemate traumade või ka unistuste kohta – võidi hiljem õpilaste vastu ära kasutada.

Endine õpilane Maria meenutab, et JJ-Streetist lahkudes varises terve ta maailm kokku. “Olin sõpradest ja klassikaaslastest suhteliselt eraldatud. Mul polnud kedagi peale vanemate. Emale lahkumisest teatades varisesin nuttes kokku ja ta nägi, kui katki ma olen.” Ehkki ta kinnitab, et on eluga edasi läinud ega soovi end selle looga enam siduda, räägib ta oma lugu seetõttu, et ennetada mõne JJ-Streetis treeniva noore potentsiaalset enesevigastamist.

Endine õpilane Maria meenutab, et JJ-Streetist lahkudes varises terve ta maailm kokku.

Ka Siiri meenutab, et lahkumine mõjus raskelt. Ta ei julgenud aastaid tantsida, isegi kodus mitte. Kõige hullem oli aga see, et inimesed, kellega ta oli seni hommikust õhtuni koos olnud ja kellest oli kujunenud justkui perekond, ei öelnud talle enam teregi. Astusid lihtsalt tuima näoga mööda.

Võrkturundus

Levilaga on oma lugu jaganud kümned õpilased. Nüüd on sõnajärg Janelil ja Renatel – õpilastest treeneriteks kasvanud ja üle kümne aasta tantsukoolis tegutsenud noortel naistel. Ehkki nad on JJ-Streetiga lõpparve teinud, pole nad suutnud sellele peatükile oma elus lõplikku punkti panna. Aastaid tagasi toimunu kummitab neid tänini. Kuivõrd nii Janeli kui ka Renate kuulusid staažikaimate treenerite hulka ja Joeli niinimetatud põhigruppi, soovivad nad anonüümseks jääda.

Mõlemad liitusid JJ-Streetiga selle algusaastatel. Nagu paljud teisedki, alustasid nad tantsuteekonda õpilastena. Ei läinud palju aega, kui tüdrukutel avanes võimalus hakata ise trenne andma. Kuna algul ei olnud koolis süsteemset väljaõpet, said treeneri kingadesse astuda kõik, kes vähegi tantsida mõistsid. “Ise mõtlesime ka, et jube äge. Oma trennid saime selle eest tasuta. Muudkui käisime ja tegime. Eks see oli suur õppimiskoht, sest me polnud ju treeneritööd varem teinud,” kirjeldab Janeli.

Väljaõppe puudumise tõttu tuginesid treenerid suuresti sellele, mida olid ise varem trennis teinud. Aegamisi aga tantsukool aina laienes. Kui 2003. aastal treenis JJ-Streetis käputäis õpilasi, siis neli aastat hiljem korraldas Juht juba Eesti esimest tänavatantsufestivali. Õpilaste arv kasvas, filiaale ja treeningstiile sigines üha juurde. Seetõttu oli tarvis treenereid. Nende koolitamiseks tuli luua süsteem.

Selle mõistmiseks teeme väikse vahelepõike.

Raamatus “Joel Juht. Võitlus EI-vastustega” kirjeldatakse, kuidas noor mees liitub 2003. aastal üleilmse võrkturundusgigandi Amwayga, mis müüb tervise,- ilu- ja koduhooldustooteid. Samuti ühineb ta koolitussüsteemiga Network 21 (N21), mille eesmärk on koolitada ja toetada Amway edasimüüjaid, pakkudes neile “terviklahendust äri toetamiseks”.

“Amway on tegutsenud üle 60 aasta. Kuidas saab see nii kaua jätkusuutlikult turul toimida, kui on valedel alustel üles ehitatud? Siin ongi mõttekoht. Mina sain suure õppetunni, kuidas käituda eri situatsioonides ja pöörata ei-vastused jah-vastusteks,” arutleb Juht oma elulooraamatus ega salga, et on sageli Amway ärikoolitusel omandatud teadmistele toetunud.

Siin on Joeli joonistatud skeemid, millest kõrvaltvaatajal on üsna keeruline aru saada. Küll aga on mitmes kohas mainitud tolleaegseid (2014) tantsukooli treenereid ja õpilasi. Samuti hakkab silma lause: “Kas sa soovid, et ehitame äri alusstruktuuri, mis jääb hiljem tööle ilma sinuta?”

Võrkturundus on otsemüügiäri vorm, kus skeemiga liitunud inimene müüb mõnd toodet või teenust oma tuttavale ja püüab viimast veenda, et ka too hakkaks seda edasi müüma. Nii teenib inimene toote või teenuse müügist, samuti saab ta protsendi tuttava müügikasumist. Sedasi võib tekkida pikk edasimüüjate ahel.

Tundub nagu hea diil?

Kuigi võrkturundus on enamikus riikides, sealhulgas Eestis, seaduslik, on sel pehmelt öeldes vastuoluline maine. See pole küll otseselt püramiidskeem, kus toodet ega teenust ei eksisteeri ning vanad olijad teenivad raha üksnes uute liitujate arvel, kuid põhjaliku uuringuga on tõestatud, et 99 protsenti võrkturundusskeemiga liitujatest kaotab raha. Võimalus teenida on neil, kes liituvad skeemiga kohe alguses. Mida hiljem inimene ühineb, seda keerulisem on toodet edasi müüa – tavaliselt pole sel erilisi eeliseid või on see paljudel juba olemas –, mistõttu tõenäosus plussi jääda on nullilähedane.

Ka tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet kirjutab oma kodulehel, et inimene peaks võrkturundussüsteemiga liitumisel olema skeptiline. “Kui oled siiski veendunud, et soovid võrgustikku astuda, tee kindlasti eeltööd,” öeldakse seal.

Aegamisi jäi Juht Amway tegemistest kõrvale, küll aga sündis selle eeskujul “Joel Way”. Mis ent veelgi olulisem: Juht lõi tantsukooli sisse koolitussüsteemi Urban Network (UN), mis võttis šnitti eespool mainitud Amway tugiüksusest N21. Sarnaselt võrkturundusfirmade ja nende satelliitidega ümbritseb ka UNi algusest peale salapära. UNi olemasolu, eesmärkide ja tegevuste kohta pole ametlikku infot.

Veelgi enam, mitme endise treeneri sõnul ei tohtinud nad UNist rääkida. Seda tuli varjata sõprade-tuttavate, vanemate ja isegi nende tantsukooli õpilaste eest, kes UNi ei kuulunud. Näiteks jagas üks inimene sotsiaalmeedias raamatut, mida neil grupis lugeda kästi. Ja sai treenerilt kohe vastu näppe: see olevat UNi siseasi, mida ei tohi välismaailmaga jagada.

Juht lõi tantsukooli sisse koolitussüsteemi UN, mis võttis šnitti Amway tugiüksusest N21. Sarnaselt võrkturundusfirmade ja nende satelliitidega ümbritseb ka UNi algusest peale salapära.

Salaühing

Kuna toetume eri inimestelt pudenenud kildudele, mis lähevad aeg-ajalt vastuollu, pole meie info kindlasti täielik. Endiste treenerite, peamiselt Janeli ja Renate jutust koorub, et UN on 2013. või 2014.aastal loodud koolitussüsteem, millel on laias laastus kaks eesmärki.

Esiteks valmistada ette ja koolitada uusi treenereid. Kuivõrd Janeli ja Renate olid treeneriks tõusnud juba enne, kui Juht hakkas ärimaailmast ammutatud inspiratsiooni tantsukooli üle kandma, kuulusid nad automaatselt UNi. Küll aga tuli neil valida paar-kolm säravamat õpilast ja kirjeldada nende tugevusi, misjärel suunduti Juhti vastuvõtule. “Ta viskas pilgu peale ja ütles, kes neist võiks UN-iga liituda,” meenutab Janeli. Mitu meiega vestelnud ekstreenerit selgitab, et kui õpilane salaühingusse juba valiti, oli tal väga raske keelduda, kuna muidu oleks tema senine koolisisene staatus langenud.

Rühm koos, võis tegevustega pihta hakata. Siin tulebki endiste treenerite kirjeldusest välja UNi teine eesmärk, milleks oli pakkuda koolitusi ja loenguid. Teemadering oli lai: räägiti tervislikust eluviisist, distsipliinist, motivatsioonist, aga ka finantsvabadusest ning sellestki, kuidas lapsevanematega suhelda. Mitme allika väitel käisid teiste hulgas kõnelemas näiteks Kristina Šmigun ja Ott Kiivikas. Samas esines tihti ka Juht ise. Juurde soovitati lugeda eneseabiraamatuid, näiteks juba mainitud “Rikast isa, vaest isa”.

Janelile ja Renatele jäid UNi tegevused ja eesmärgid siiski arusaamatuks. Ka uute treenerite koolitamine olevat ajapikku teisejärguliseks muutunud. Renate meenutab Juhti sõnu, et “UNi lõppeesmärk on hobi kaudu saavutatud finantsvabadus”. Ent tee, kuidas selleni jõuda, jäi enam-vähem kõigile segaseks. Reeglid ja suunised muutusid pidevalt, mistõttu ei saanud treenerid enam aru, kus nad on ja millega täpselt tegelevad.

Üks hilisem treener, kes soovib samuti anonüümsust, nimetame ta Luisaks, räägib, et ehkki alguses valitses UNis tõepoolest paras tohuvabohu, kujunes aja jooksul välja toimiv süsteem. Koolitused ja loengud toimusid regulaarselt, tavaliselt üks-kaks korda kuus.

Huvitav on see, et ehkki UNi kutsumist esitleti privileegina, tuli koolitussüsteemis osalemise eest maksta. Kui alguses käis Luisa sõnul tasumine koolituse või loengu kaupa – 25eurot korra eest –, siis hiljem sai maksta aastatasu 300 eurot. Kuna koolitused toimusid enamasti Tallinnas, tuli teistest linnast tulnutel transport oma taskust kinni maksta.

Ja siis? Mis on sel kõigel pistmist võrkturundusega?

Me ei väida, et UN on võrkturundusskeem, küll aga on sel mitu võrkturundusele omast joont. Mainisime juba salapära: infot on vähe ja keegi ei saanud päris täpselt aru, kuidas süsteem toimib. Sellest ei tohtinud ka avalikult rääkida.

Teiseks hierarhia. Paljud võrkturundusettevõtted meelitavad inimesi suurte boonuste ja kõlavate tiitlitega: kõvasti müügitööd tehes võid jõuda plaatina-, safiir- ja isegi teemanttasemeni. Kui N21s on edasijõudnutele Leaders Club, siis UNi järgmine tase viis Tarkade Klubisse. Sinna pääsesid üksnes Juhti lähimad kaasvõitlejad ning see täidab UNi juhtkonna rolli, koordineerides salaühingu tööd ning korraldades loenguid ja koolitusi.

Kuigi UNi kuulumiseks tuli esmalt kukrut kergendada, tunnistab mitu ekstreenerit, et neid ahvatleti ka teenimisvõimalusega. Janeli ja Renate sõnul maksti teatud protsent treeneritele, kelle käe all tantsinud õpilastest kasvasid hiljem treenerid. Ent ühel hetkel tekkis segadus, kes on kelle õpilane, sest tantsukoolis viljeleti paljusid tantsustiile ning suur hulk õpilasi harrastas lisaks põhistiilile ka lisastiili. “Kui minu õpilane käis teise treeneri all lisastiili õppimas, kelle õpilane ta siis on? Lõpuks luges ju see, kelle kaudu ta sinna pääsenud on,” kirjeldab Janeli lünklikku süsteemi.

Luisale aga lubati, et mida enam õpilasi suudab ta UNi ja laagritesse tuua, seda edukamaks ta saab ning rohkem raha teenib. “Või öeldi, et kui sul on palju õpilasi, saad kuskil tasuta käia. Mis peakski treeneri puhul nii olema. Aga ma ei ütleks, et me sellest mingit meeletut kasu saime.”

See kumab läbi suhtlusest paljude treeneritega: neile lubati pidevalt helget tulevikku, ametikõrgendust, isegi finantsvabadust, kuid paraku ei jõudnud see kunagi kohale ... Nad tundsid, et teevad suuresti tasuta tööd püramiidi ülemise tipu – Juhti ja tema lähiringi – hüvanguks.

Suu kinni

Peagi püüdsid treenerid Juhtile märku anda, et UNi süsteem ei tööta ja nad tahaksid oma liistude ehk tantsimise juurde jääda. Olgugi et teoorias kutsus Juht treenereid kaasa mõtlema ja arvamust avaldama, hakkasid nii-öelda teisitimõtlejad ta silmis järk-järgult usaldust kaotama. Näiteks ei lubanud ta Janelit enam õpilaste ette rääkima, sest pidas teda liiga isepäiseks.

Ka Renate mõõt sai viimaks täis. Ta ei talunud, et inimestel pole oma häält. “Kui sa väljendasid arvamust, mis ei ühtinud Joeli omaga, tekkis konflikt. Ma tahaks öelda, et me olime vait, aga tegelikult meid lihtsalt suruti maha.” Ja ühel hetkel keegi ei viitsinudki enam midagi öelda, sest oldi leppinud, et kõik on nii, nagu Juht ütleb. ““Kes olete teie midagi ütlema või arvama?” – täpselt nii Joel meile teataski,” meenutab Renate.

Endised treenerid kasutavad Juhtist rääkides veel sõnu vastuoluline ja ettearvamatu. Õpilaste jutu järgi võis ta keset tantsutrenni sisse sadada ja paariks tunniks rääkima jääda. Kuna see lõi tunni ülesehituse segamini, uurisid treenerid, kas oleks võimalik korraldada kuus ühe trenni, mis ongi mõeldud tantsukooli asutaja esinemiseks. Kuid see ei läinud läbi. Juhtiga oli kõik spontaanne. Alati. Ta tuli, millal tahtis, ja läks, millal tahtis. Treenerid pidid lihtsalt leppima.

Sama muster kandus mujalegi. Olgu asi treeneristaatuses või töötasu määramises – kehtis Juhti loogika, millest sai aru vaid tema ise. Janeli sõnul võis õpilane täita kõik kriteeriumid ja olla treeneritööks valmis, aga kui miski Juhtile ei sobinud, ei saanud õpilasest treenerit.

Palgasüsteem pani pead vangutama. Allikate sõnul maksis Juht endale lähedastele treeneritele heldemalt. Nood võisid teenida tolle aja kohta väga korralikult, kuni 2000 eurot kuus. Samal ajal oli JJ-Streetis treenereid, kes võinuksid staaži ja muude parameetrite järgi saada samaväärset tasu, ent teenisid kõigest paar-kolmsada eurot kuus, mõni veelgi vähem.

Mitu allikat kirjeldas, kuidas Juht ähvardas inimese kõigest ilma jätta ja kasutas tutvusi, et sõnakuulmatu elu keerulisemaks muuta. Ehkki Janeli arvas, et teda see ei mõjuta – ta oli üle kümne aasta tantsukooli panustanud –, tabas tõehetk tedagi. “Meil tekkis Joeliga jälle millegipärast tüli, ta vihastas mu peale ja ütles, et võib mu ühe nupuvajutusega kõigest ilma jätta. Järgmisel kuul jättiski ta mu kahest kolmandikust palgast ilma. Sain lõpuks täiesti olematu summa,” meenutab Janeli, kes sõltus väga JJ-Streetist saadud rahast.

Olgu asi treeneristaatuses või töötasu määramises – kehtis Juhti loogika, millest sai aru vaid tema ise.

Renate sõnul on Juht võimukas isiksus, kellele on tähtis hoida inimesi oma kontrolli all – isegi siis, kui õpilane või treener on tema tantsukoolist ära läinud. Renate kirjeldab, et pärast JJ-Streetist lahkumist ei suutnud ta ligi aasta aega tantsida. Kui ta aga uuesti oma kirega alustas, läks võistlustele ning sellest sotsiaalmeedias teada andis, võttis Juht temaga ühendust, nõudes enda tunnustamist ja selgitusi, miks teda postituses mainitud pole. “Tema kontrolli- ja tunnustusevajadus on lihtsalt … Mitte miski pole tema jaoks piisav.”

Renate sõnul pole ta treenerina õpilastele kunagi öelnud, et nad peavad teda tunnustama. Tal on suur rõõm, kui on saanud olla osa nende teekonnast ja näeb nende häid tulemusi. “Soov tunnustada tuleb loomulikust soovist kedagi siiralt tänada. Joeli puhul oli see peaaegu alati sunniviisiline ja ebaloomulik ning seetõttu ei soovinud ma ka seda teha.”

Asenduspere

Kõigest hoolimata leiavad nii Janeli kui Renate, et Juht ei ole sihilikult halb ja temas peitub palju häid omadusi. Mõlemad räägivad temast kui suuremast vennast, kellele sai alati loota ning kes andis oma sihikindluse ja positiivse ellusuhtumisega tugevat eeskuju.

Suure venna mainimine ei pruugi olla juhus. Neile on jäänud mulje, et mees võis üritada luua tantsukooliga perekonnamudelit, mis ta enda lapsepõlves puudus. Näiteks kirjeldatakse Juhti elulooraamatus, kuidas lahutuse virvarr pööras tema maailma pahupidi. “Püüdsin aru saada, miks minuga nii tehti, aga ma ei saanud vastuseid,” pihib Joel. “See ei olnud loogiline, sest mina olin ju olemas /…/ Kui te olete teinud ühise otsuse armastada üksteist, saada laps ja elada koos, siis ei saa seda nagu sõnnikut lihtsalt maha visata. Mind just niimoodi maha visati. Seda ei suutnud ma väga pikalt emale ega isale andestada.”

Nagu mõnedki teised õpilased, kinnitab ka Janeli, et kui kellelgi oli vanematega probleeme, ei üritanud Juht noort perega lepitada, vaid pigem mõjutas teda kodunt ära tulema. “Ta üritas mind vanematega pidevalt tülli ajada, aga see ei õnnestunud, sest saame perekonnas väga hästi läbi,” räägib ta.

Mitu endist treenerit räägivad Juhist kui suuremast vennast, kellele sai alati loota ning kes andis oma sihikindluse ja positiivse ellusuhtumisega tugevat eeskuju.

Kõnekas on seegi, et kui keegi JJ-Streetist lahkub, hülgab ta Juhti silmis justkui oma pere. “Kas sa tuled koju tagasi?” mäletab mitu endist tantsukooli liiget Juhti küsimust. Kuivõrd Janeli ja Renate olid JJ-Streetiga seotud üle aastakümne ning kuulusid Joeli niinimetatud põhigruppi, mõjus nende lahkumine Juhtile raskelt.

Janeli tunnistab, et Juht on üritanud aastate jooksul ka teda tagasi moosida. “Ma pole kunagi näinud nii pimestatud inimest, kes ei saa absoluutselt aru, et on valesti käitunud,” on Janeli endale kindlaks jäänud. “Ta arvab, et tema on loonud nii võimsa süsteemi ja andnud tantsijatele võimaluse kõike saavutada.”

Seejuures möönavad mõlemad ekstreenerid, et JJ-Street ongi paljudele noortele väga oluline toetuspunkt, kuna suur osa neist on pärit katkistest peredest ja õrna hingega. “Nad saavad kuuluvustunde ning neile pakutakse kindlust ja mugavust: kõik, mida nad tegema peavad, öeldakse neile ette. Paljude suhtlusringkond piirdub ainult JJ-Streeti inimestega,” räägib Janeli. Ta ise sisendas oma õpilastele alati, et nad ei läviks üksnes tantsukooli inimestega.

Renate võttis tantsukoolist kaasa palju positiivset, aga üksiti tunnistab, et pole just õnnelik selle üle, kuidas ta inimestega käitus. “Mingid asjad on tänini südamel. Ma olen inimestele kirjutanud ja vabandust palunud, sest nüüd saan aru, et ka meie tegime treeneritena päris palju haiget,” tunnistab ta. Seetõttu on tal õpetamistahe täiesti kadunud.

Mõlemal naisel läks pärast tantsukoolist lahkumist palju aega, enne kui nad mõistsid, kes nad on või kuidas käivad asjad nii-öelda normaalses elus. Kõik nende senises elus oli seotud JJ-Streetiga. “Kuigi tantsuarmastus varjutas palju negatiivset, tunnen siiski, et ma ei soovi enam nendele aastatele tagasi vaadata. On aeg see peatükk elust sulgeda,” lõpetab Renate.

Vahejuhtum Shatés

Kui endiste õpilaste ja treenerite kogemused pärinevad valdavalt aastate tagant, on meil pakkuda ka üks väga värske juhtum, mis näitab, et miski pole muutunud.

Möödunud aasta detsembris läks Eesti suuruselt teise tantsukooli Shaté korraldatud võistlusel madinaks. Ootamatult sadasid sisse JJ-Streeti liikmed. Esialgu tundsid võistluse korraldajad teiste koolidega minimaalselt läbi käiva seltskonna saabumise üle heameelt, kuid ürituse lõpus kõik muutus: kutsumata kamba juht, pikaaegne JJ-Streeti treener Mari Venski haaras mikrofoni ning hakkas noomituskõnet pidama.

Möödunud aasta detsembris läks Eesti suuruselt teise tantsukooli Shaté korraldatud võistlusel madinaks. Ootamatult sadasid sisse JJ-Streeti liikmed.

Peale pandi juba tuttav plaat: tantsija peab austama tantsuklubi, kust ta pärit on, ja treenerit, kes on teda õpetanud. Venskit paistis häirivat, et võistluse žüriis oli ka paar tema endist õpilast, kes polnud märganud Joel Juhti ja JJ-Streeti tunnustada. Ta tahtis Shaté noortele näidata, kust nende tants alguse on saanud, ja panna nad oma juurtele truuks jääma.

Siin on video Venski ülesastumisest:

Shaté tantsukooli direktori Krõõt Kiviste sõnul ei osanud keegi sellist ürituse jõulist ülevõtmist ette näha. Venski nimetas üht oma kunagisest JJ-Streeti õpilasest žürii liiget ebakompetentseks, pannes nii mõnegi pealtvaataja muigama: umbes kümme aastat sinu käe all õppinud inimene pole ikka veel kompetentne?

Kiviste esmane mure oli lapsed maha rahustada ja selgitada, et nad pole midagi valesti teinud. Ta kutsus noored kokku ja selgitas, et kahjuks on nad sattunud kolmandate poolte arveteklaarimisse. Enamik õpilasi korraldas sellist sündmust esimest korda. Nad olid pinges ega mõistnud, miks hakkasid täiskasvanud vaenu õhutama või arusaamatul põhjusel kellelegi kätte maksma.

Kiviste võttis ühendust JJ-Streeti juhataja Peeter Taimega, et juhtunus selgust saada. Ta pakkus, et aktsiooni täideviijad võiksid sündmuse korraldanud noortele vabanduskirja saata, mille peale Taim kostis, et see on tehtav. Hoolimata sellest pole vabanduskirja tänini laekunud. Hiljem helistas Kivistele ka Joel Juht, kellel jutust jäi kõlama mõte, et kunagine JJ-Streeti õpilane ei austanud oma päritolu ja selle eest tuli teda karistada.

Kiviste arvab, et austust – nagu ka usaldust või armastust – ei saa vägisi oodata, lepingusse kirjutada või rusikatega vehkides tagantjärele nõudmas käia. “Need kujunevad heade suhete hoidmisel ja koos kasvamisel. See tuleb nii õpilaste kui ka õpetajate seas siiski välja teenida.”

Mari Venskil on juhtunust oma nägemus. Ehkki Taime sõnul olevat aktsioon olnud juhatusega kooskõlastatud, kinnitab Venski, et tegu oli tema algatusega ja juhtkond polevat plaanist midagi teadnud. “Kõik, kes kaasa tulid, tegid seda vabatahtlikult ja omal soovil. Meie eesmärk on seista Eestis kvaliteetse tantsuhariduse eest ja nagu igal teisel professionaalsel spordialal, kehtivad tantsuski võistlustel omad reeglid,” selgitab Venski.

Mida ta reeglite all silmas peab? Venski ütleb, et spordis, sh tantsus, on tavapärane viisakus ära märkida oma klubi või treener, kelle käe all sportlane kasvanud ja arenenud on. Venski sõnul palusid nad sündmuse eel ka Shaté tantsuvõistluse kohtunikel päritoluklubi ära märkida. “Kahjuks ei peetud vajalikuks seda elementaarset reeglit järgida.”

Lisaks heidab ta ette, et paljudel kohtunikel polnud teadmisi, oskusi ega kogemusi tänavatantsu hindamiseks. “Nad ei olnud läbinud tänavatantsu hindamissüsteemi koolitusi ning olid alles õpilased.”

Endiste liikmete sõnul on Juhti ja treenerite eesmärk kehtestada narratiiv, et ainult neil on Eestis tegelik ja sügavam arusaam tänavatantsust. “Joel on enda arvates justkui kaubamärgi maaletooja, kellel on originaalbrändiga eksklusiivleping ja kelle arvates määrivad kõik teised Hiina kaupa pähe,” räägib ligi 15 aasta eest JJ-Streetist lahkunud treener.

WAFi tantsukooli looja ja tantsuvaldkonna staažikas eestvedaja Meeli Pärna tunneb Juhti ammusest ajast. “Teeme ühe asja kohe selgeks: ei ole mingit esimest. Ei ole ainuõiget. Tantsuhariduses tuleb aktsepteerida erinevusi. Ei saa olla, et ainult üks tänavatants on õige, et ainult üks kool õpetab tänavatantsu õigesti,” sõnab ta.

Pärna tunnustab Juhti kui head turundajat, kes on suutnud luua väga tugeva brändi ning ilmselgelt tänavatantsu Eestis populariseerida. Samas tõdeb ta kurvastusega, et nüüdseks on sellest kujunenud isikukultus, kus eriarvamusi ei sallita. Seda tõestab kõige ehedamalt kohtuga ähvardamine, mida Pärna nimetab lubamatuks. “Selline asi ei tohiks mahtuda kellegi eetikakoodeksisse,” usub ta.

Sõna saab Joel Juht

On aeg anda sõna meie loo peategelasele. Esimese hooga proovime Joel Juhtile helistada, mis ka kohe õnnestub. Juht räägib palju, ent sisulisi vastuseid me ei saa. Ta ütleb, et on valmis vastama kirjalikult, ja palub saata küsimused meilitsi.

Mõni hetk hiljem saadab Juht loo autorile Laurale sõnumi ja pakub võimalust kohtuda silmast silma. Miski ei rõõmusta ajakirjanikke rohkem.

Mõni hetk hiljem saadab Juht loo autorile Laurale sõnumi ja pakub võimalust kohtuda silmast silma. Miski ei rõõmusta ajakirjanikke rohkem.

Möödub veidi üle tunni, kui ajakirjanik saab uue sõnumi. Nimelt on Juht mures: kuna Eesti Päevalehes avaldatud artikkel oli tema hinnangul selgelt kallutatud, soovib ta enne kohtumist kõiki küsimusi näha. Tema soov on meile seaduseks, seega paneme küsimused teele. Loodame temaga järgmisel nädalal kohtuda.

Päevad mööduvad, kuid vastust, millal võiks intervjuu toimuda, ei tule. Vahepeal uurime, kas võime kohtumisele ka fotograafi kaasa võtta. Ühtäkki saame Juhtilt e-kirja, kus mees teatab, et ei taha suulist intervjuud anda. Selle asemel vastab ta esimesele kuuele küsimusele, jättes ülejäänu Levilale nuputada.

Seepeale saadame Juhtile veel hulga küsimusi – kolm lehekülge, kui täpne olla – ja anname talle võimaluse allikate väiteid selgitada või ümber lükata, rääkida juhtunust oma versioon. Paraku saame vastuseks ümaraks voolitud kommentaari. Enamikule küsimustele jätab Juht vastamata.

Kuivõrd Juht on varem öelnud, et “pehmondusega ei jõua keegi kuskile ja vahel peab inimest [tema iseloomu kasvatamiseks] solvama”, uurisime mehelt, kas ta on enda hinnangul vahel oma sõnadega ka üle piiri läinud. Juht vastab, et trennis ei ole ta seda otseselt tundnud, ehkki on kahtlemata nõudlik õpetaja. Samas tunnistab ta, et on treenerina pidanud aja jooksul oma suhtumist muutma ning paarikümne aasta tagused väljaütlemised sõnastaks ta täna teisiti.

Isikukultusega Juht ei nõustu, kuid nendib, et ei näe selles midagi halba, kui inimene on oma erialal tasemel ja teda sealjuures eeskujuks seatakse. Ühtlasi märgib ta, et tema eesmärk on olla parim eeskuju ka väljaspool tantsukooli: arendada noorte iseseisvust, finantskirjaoskust, loovust, juhtimisoskust, sotsiaalseid oskusi ning üldiselt sportlikku eluviisi.

Küsime ka salapärase Urban Networki kohta. Kas ta tõi võrkturunduse mudeli oma tantsukooli? Mis oli koolitussüsteemi toimimisloogika ja eesmärk? Juht tunnistab, et nii Amway kui ka Network 21 on olnud talle eeskujuks, kuid neil pole JJ-tantsukooliga mingit seost ja toimimismudelid on täiesti erinevad. UNist ei soovi ta rääkida. Nii jääbki selle saladus lahti muukimata.

Juht tunnistab, et on treenerina pidanud aja jooksul oma suhtumist muutma ning paarikümne aasta tagused väljaütlemised sõnastaks ta täna teisiti.

Allika väite, et mure korral suunati noor raamatuid lugema, mitte spetsialisti jutule, lükkab Juht ümber. Mees ei salga, et võis ette tulla juhtumeid, kus treener soovitas lugeda ka eneseabiraamatuid, kuid kinnitab, et keeruliste vaimsete probleemide lahendamiseks on ta alati soovitatud pöörduda oma ala spetsialistide poole, sest psühholoogiline nõustamine ei ole nende põhikirjaline tegevus ja neil pole vajalikke oskusi.

Ka õpilaste ja treenerite eraellu sekkumist Juht ei tunnista, öeldes, et pole kindlasti keelanud neil teistega suhelda. “Küll aga oleme näiteks keelanud treeneritel alkoholiklaasidega sotsiaalmeedias pilte jagada, sest see ei lähe kokku meie organisatsiooni- ja treenerieetikaga. Oleme keskendunud sellele, et lastest ei saaks riskigrupi noori, ning siin peavad treenerid igas mõttes lastele eeskuju andma,” selgitab ta.

Juhtile jääb arusaamatuks, miks algatasid endised JJ-Streeti õpilased ja treenerid aastaid hiljem ühismeedias tühistamiskampaania, millega teda ja tantsukooli mustata. Ühtlasi tahab ta ümber lükata väite, nagu suhtutaks JJ-Streetist lahkunud treeneritesse negatiivselt, sest peab normaalseks, et inimesed liiguvad ja otsivad uusi väljakutseid.

“Need inimesed ei ole meie poole pöördunud. Seda enam panevad mind üllatama sotsiaalmeedia või ajakirjanduse kaudu minuni jõudnud süüdistused. Otse keegi mulle oma solvumist välja näidata ei ole püüdnud ega üritanud minuga mingeid probleemkohti selgeks rääkida – mis oleks minu arvates normaalne viis probleemide lahendamiseks,” räägib Juht.

Uurides Juhtilt, miks reageerib ta vähegi kriitilisema tagasiside peale hagiähvardustega, vastab mees, et kuna tema veendumuse järgi pole endiste treenerite ja õpilaste süüdistustel mingit alust, peaks asja üle otsustama kohus.

Enamat meile Juhti vastustest näppude vahele ei jää. Nii võime lõpuks tõdeda: pingutasime, mis me pingutasime, aga loo peategelane jääb meile suuresti tabamatuks.

Juht ütleb, et kuna tema veendumuse järgi pole endiste treenerite ja õpilaste süüdistustel mingit alust, peaks asja üle otsustama kohus.

Ent ükskõik kui lihvitud Juhti vastused ka pole või kui palju hagiähvardusi ta ka ei saada, jääb endiselt õhku küsimus: kuidas kasvab tantsutrennist, mis peaks pakkuma positiivseid elamusi, nii palju noori, kes tunnevad, et neid on ära kasutatud. 

LISALUGU. Kas tantsukool teeb rikkaks?

Kas Joel Juht on teinud tantsukoolist isikliku rahakoti? Kas ta on sealt raha välja kantinud? Kas tantsukool skeemitab maksudega?

Need küsimused on olnud paljude meie allikate huulil.

Vabandame, kui järgnev kisub veidi tehniliseks, aga vastamiseks peame süvenema tantsukooli ja selle ümber tiirlevate ettevõtete raamatupidamisse. Üritame seda teha nii lihtsalt kui võimalik.

JJ-Streeti tantsukool, ärinimega MTÜ Urban Style on majanduslikult Eesti edukaim tantsukool. Viimaste aastate jooksul on aastakäive püsinud 700 000 euro ümber. Tõsi, eelmisel kahel aastal sai ühing kahjumi, kuid varasemast on ette näidata ilus kasum: seda on kogunenud üle 350 000 euro. Teiste Eesti tantsukoolide käive ja kasum jäävad kaugele maha.

No ja siis, küsite. Kas tantsukool ei võigi kasumit teenida?

Loomulikult võib. Kuigi mittetulundusühingute seaduse järgi ei tohi MTÜ eesmärk olla majandustegevuse kaudu tulu saada, teenivad päriselus paljud MTÜd kasumit. Nagu ütleb sama paragrahvi teine punkt, on oluline, et seda kasutataks üksnes oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Teisisõnu ei tohiks kasum minna asutajate või juhtide taskusse, vaid organisatsiooni ehitamiseks. Näiteks Urban Style’i põhikirjaline eesmärk on “luua Eesti aktiivsetele noortele võimalus kultuuriliseks olemiseks”.

Siin läheb asi huvitavaks.

Laenud iseendale

Kui süüvida ühingu majandusaasta aruannetesse, hakkab lõpulehekülgedel silma üks muster. Nimelt on tantsukoolil nõuded “olulise osalusega eraisikust omanikule või tema valitseva mõju all olevatele ettevõtetele”. Lihtsustatult tähendab see, et Urban Style on andnud laenu Juhtile kuuluvale ettevõttele JJ-Entertainment OÜ. Viimase asutas Juht 2012. aastal ja selle põhitegevusala on kinnisvara üürileandmine.

Esimene suurem laen, ca 150 000 eurot, läheb teele 2013. aastal. Samal ajal ostab OÜ esimest korda kinnisvara: Tallinnas Filtri tee 1 asuva hoone, millest saab tantsukooli peakontor. Kaks aastat hiljem kasvab laen juba 390 000 euroni. Mitte põhjuseta, sest samal aastal ostis JJ-Entertainment Saha külas asuva Liipa talu koos maaga, millest saab peagi Liipa Talu Puhkekeskus.

Kuna nii OÜ kui ka MTÜ aruandeid iseloomustab äärmine sõnaahtrus ja me pole näinud ühtegi lepingut, ei saa me täie kindlusega öelda, kas ja kui palju kasutati kinnistute ostuks just tantsukoolist saadud laenu. Aga muster on ilmne.

Iseenesest pole laenu andmine juriidiliste kehade vahel midagi ebatavalist, ammugi keelatut. Pigem on põhitegevuse ja kinnisvarainvesteeringute eraldi kehades hoidmine äris isegi levinud.

Küsimus taandub hoopis sellele, mida võidavad laenamisest MTÜ ja tema liikmed. Filtri tee kinnistuga on asi selgem, sest seda kasutab tantsukool peakontorina. Ent Liipa talu seos on küsitavam. Ehkki tantsukool korraldab seal suviti oma õpilastele laagreid, on talu põhifookus mujal: seda renditakse välja pulmadeks, koolitusteks ja teisteks üritusteks.

Hiljem lisandub veel kolm korterit Pärnus, millest ühel tegutseb JJ-Streeti Pärnu filiaal, ning hoone Tartus. Nii on Juhtile kuuluv JJ-Entertainment kasvatanud enam kui 1,8 miljoni eurose kinnisvaraportfelli, mille seemneks, vähemalt osalt, oli tantsukoolist saadud raha. Oluline on tähele panna, et hoolimata headest majandustulemustest pole tantsukoolil kinnisvara, vaid kõik on Juhti isiklikus ettevõttes. 2023. aasta seisuga on seal ligi miljon eurot jaotamata kasumit.

Paratamatult näib, et Juht on leidnud viisi, kuidas tantsukooli pidamisest varjatult teenida, maksmata endale seejuures otse suurt töötasu.

Ehkki jutt käib laenudest ja laenamisest, tuleb täpsustada, et Urban Style on märkinud need aruannetesse nõuetena ja JJ-Entertainment võlgadena. Sisult on tegemist laenuga, aga raamatupidamises ei lähe need laenu alla, sest muidu peaks OÜ maksma tantsukoolile intresse, aga seda pole tehtud. Taas kord: OÜ võidab, tantsukool kaotab.

Alates 2016. aastast on tantsukooli nõuded vähenenud, ulatudes 2023. aasta seisuga ligi 296 000 euroni.

Ost-müük

Laenamine pole ainus viis, kuidas raha tantsukoolist välja purjetab. Näiteks ostab Urban Style igal aastal JJ-Entertainmentilt teenuseid. Kuigi me pole ka siin näinud ühtki lepingut ega tea tehingute sisu ega täpset hinda, selgub majandusaasta aruannetest, et summad püsivad aastas 100 000 – 200 000 euro ringis. Igatahes käivad MTÜ ostu- ja OÜ müügitehingud olulise osalusega eraisikust omaniku või tema valitseva mõju all olevate ettevõtetega üsna ühte sammu. Ehk sama muster nagu laenudega.

Seejuures pole JJ-Entertainment OÜs ainsatki töötajat. See tekitab küsimuse, mis teenuseid müüb sadade tuhandete eurode eest ettevõte, kus pole kedagi peale juhatuse liikme.

Üks vastus võib peituda kinnisvaras, mida JJ-Entertainment tantsukoolile välja üürib. Kuid üüritulu peaks olema stabiilne, JJ-Entertainmenti müük aga kõigub. Näiteks 2020. aastal oli see veidi üle 210 000 euro, järgmisel aastal alla 115 000 euro, 2022. aastal 173 000 eurot, mullu jälle üle 200 000 euro. Raske on uskuda, et tantsusaalide üür võiks aastaga kaks korda tõusta või langeda.

Kuna mõlemad kehad on Juhti kontrolli all, tekib paratamatult kahtlus, kas teenuseid müüakse päriselt või liigutab Juht raha oma äranägemise järgi. See on oluline küsimus, sest tantsukool on ainuüksi viimastel aastatel saanud riigilt üle poole miljoni euro toetusi. Haridus- ja teadusministeeriumist öeldi Levilale, et tantsukoolile antud toetuste kasutamist on kontrollitud ja puudujääke pole tuvastatud.

Kuigi laenamises ega teenuste ostmises pole midagi kriminaalset, jõuame ringiga taas alguses tõstatatud küsimuseni: kas ja mil määral teenib raha liigutamine MTÜ liikmete huvisid ja põhikirjalist eesmärki “luua Eesti aktiivsetele noortele võimalus kultuuriliseks olemiseks”? 

Puudulik kontroll

Joel Juht on Urban Style’i asutaja ning ainus juhatuse liige. Samas ei saa öelda, et ühing on tema oma. MTÜ kõrgeim organ on üldkoosolek, mis koosneb ühingu liikmetest. Teoorias peaksid nad otsustama kõigi oluliste küsimuste üle alates juhatuse määramisest kuni majandusaasta aruannete kinnitamiseni.

Urban Style’i üldkoosolek koosneb peamiselt tantsukooli treeneritest ja õpilastest, kes on Juhti tugeva mõju all. Nii ei selgu üldkoosoleku protokollidest – neid avaldatakse äriregistris juhuslikult –, kas ja kuidas nad raha liikumist kontrollivad. Tavaliselt on päevakorras Juhti volituste pikendamine ja järgmiste aastate arengukava kinnitamine.

Sama lugu on revisjonikomisjoniga. Ehkki Urban Style’i põhikirja järgi kontrollib ühingu tegevust ja finantsaruandeid kaheliikmeline komisjon, pole selle tegevusest äriregistris mingisugust jälge. Samas pole ühingul ka otsest kohustust sellest teada anda.

Siiski näib, et kõik ohjad on Juhti käes ja keegi tema tegevuse üle järelevalvet ei tee.

Unustage OÜtamine

Nagu korduvalt öeldud, on JJ-Street Eesti suurim tantsukool. Sel on kõige suurem käive, kõige rohkem õpilasi, kõige enam filiaale. Samas on MTÜ Urban Style’i palgal vaid üks töötaja, üsna tõenäoliselt tantsukooli juhataja Peeter Taim. Kui uurin teiste sarnaste tantsuklubide aruandeid, vaatab vastu teistsugune pilt: Shaté tantsukoolil on näiteks 31 töötajat.

See tundub kummaline, sest JJ-Streeti kirjeldatakse tihti kui suurt perekonda, kus oodatakse liikmete täielikku pühendumust ja lojaalsust. Teenuste pakkumine mõnele konkureerivale tantsukoolile on välistatud. Seega on paslik küsida, et kui treenerid pole päriselt tantsukoolis tööl, kas tegemist on OÜtamise ehk tegeliku töösuhte varjamisega? Kas nad esitavad arveid, et tantsukool saaks sotsiaalmaksust ja muudest töölepinguga kaasnevatest kohustustest kõrvale hiilida?

Siin ilmnebki tantsukooli kõige üllatavam trikk, mida võiks nimetada suisa uuenduslikuks. Jah, kuna tantsukool pole treenereid tööle võtnud, võib selle tõenäoliselt liigitada töösuhte varjamiseks. Levila käsutuses on käsunduslepingud, teisisõnu treenerilepingud, kus on näha, et tantsukool ei sõlmi lepingut treeneri, vaid talle kuuluva juriidilise isikuga. Kuid eriliseks teeb selle asjaolu, et treeneritel pole OÜd, vaid MTÜd. See võimaldab neil töö eest arveid esitada, samal ajal kui nad maksuameti radari alt läbi lähevad. Levilaga konsulteerinud maksuekspert selgitas, et kui OÜtamine on maksuameti luubi all, siis MTÜde sarnased skeemid tunduvalt vähem.

Treenerite MTÜsid lähemalt vaadates torkab silma veel paar detaili. Kõigil on sama põhikiri. Mis eriti huvitav, kõigi ühingu asutajad on alati konkreetne treener ja tantsukooli juhataja Peeter Taim, enne 2021. aastat ka Juht. Ühelt poolt võib põhjus olla see, et paljud treenerid olid väga noored ja võisid ühingu registreerimisel abi vajada. Samuti nõuab seadus, et MTÜ asutaks vähemalt kaks inimest. Teiselt poolt võib see tekitada sõltuvussuhte: kuna Taim ja Juht moodustavad treenerite MTÜde üldkoosolekust vähemalt 50 protsenti, ei saa nende nõusolekuta vastu võtta ühtki olulist otsust – näiteks juhatuse liikmete vahetust. Ehk teatud mõttes on noored treenerid lõksus.

Kõik maksab

MTÜ Urban Style ei pea maksma käibemaksu. Sellest on vabastatud ettevõtted, kelle aastakäive jääb alla 40 000 euro. Aga on ka “sotsiaalset laadi kaubad ja teenused”, mida ei maksustata: näiteks kui MTÜ pakub oma liikmetele tasuta või liikmemaksu eest mingeid tooteid või teenuseid. Tantsutrenn sobib siia hästi.

Samas on mitme endise õpilase ja treeneri jutust välja tulnud, et lisaks liikmetasule kipub tantsukool iga asja eest raha küsima, olgu siis tegu kohustuslikus korras särgi ja pusa ostmise või mitmesajaeurose laagripääsme lunastamisega. Tantsukool ise ütleb, et need pole kohustuslikud, vaid soovituslikud. Ometi on selge, et kui MTÜ teenib nänni pealt üle 40 000 euro aastas, ei tohiks ta käibemaksust vaba olla.

Me ei taha öelda, et tantsukool ei tohi merch’i müüa ega laagreid korraldada. Küll aga tekitab see küsimuse, miks tegutseb JJ-Street mittetulundusühinguna. Sel on üle Eesti tuhandeid õpilasi ja palju filiaale. Sel on suur käive ja MTÜ on aastaid plussi jäänud. See teeb agressiivset turundus- ja PR-tööd. See pole enam kogukondlik ühing, vaid pigem jõuline äriline ettevõtmine, mis pakub tantsutunde.

Sellele viitab ka üks Tallinna ringkonnakohtu otsus. Nimelt vaidlesid JJ-Street ja Eesti esitajate liit aastaid selle üle, kas ja kui palju peab tantsukool oma tundides kasutatud muusika eest autoritele raha maksma. Kohus leidis, et tasulistes tantsutundides kasutatavad heliteosed teenivad ärilist eesmärki, mistõttu tuleb JJ-Streetil kukrut kergendada. Tantsukool maksis teose esitajatele ja fonogrammitootjatele tagantjärele üle 3000 euro.

Iseenesest mõista soovisime õhku visatud kahtlustele ja küsimustele Joel Juhti vastuseid. Võib-olla on ühingute laenudel, pideval ostul-müügil ja MTÜtamisel loogiline selgitus. Kuid Juht ei soovinud tantsukooli raamatupidamist täpsemalt kommenteerida. Selle asemel saatis ta üldsõnalise kirjaliku vastuse: 

“Igal MTÜ liikmel on seaduse järgi õigus infot koguda ja seda ka vastavalt jagame. Kinnitan, et MTÜ juhtimisel järgime seadust ja head tava ning MTÜ vahendeid kasutatakse vastavalt eesmärgile. Kõik avalikud andmed kasumi, käibe ja muu taolise osas on ajakirjanikele avalikest andmebaasidest kättesaadavad, sh on MTÜ esitanud nõuetekohaselt kõik majandusaasta aruanded.”

Kui sul tekkis loo kohta mõtteid või soovid oma kogemust jagada, võta meiega ühendust info@levila.ee.