Neli päeva ürgset väge

Levila osales vaimse tervise rännakul Urmas Sõõrumaa rajatud keskuses Adilas. Loo autor Keiu Virro tegi kaasa vaimsed rituaalid ning otsis vastust küsimusele, kas need aitavad inimestel oma elu paremini elada.

Kaheksanurkses saalis hingab kuuldavalt umbes 30 inimest. Keegi hakkab valjusti naerma, keegi ulub nutta. “Sa tegid vahepeal mingisugust ürgnaise häält ja siis olid jällegi nii vaikselt, et ma pidin kuulama, kas sa ikka hingad,” teatab naine minu kõrval pärast enam kui tunnist vabastava hingamise rännakut. 

Tegevuspaik on Adila, Urmas Sõõrumaale kuuluv puhkekeskus. Siin toimub neli päeva kestev retriit “Ürgne vägi”. (Retriit – see tähendab siin loos laagrit, kus tegeletakse intensiivselt vaimsete praktikatega). Hingamisrännak on üks paljudest siinsetest uusvaimsetest (1) töötubadest. Minu ümber on inimesi, kes saavad siit elamuse, millest argielu peagi taas üle sõidab. Aga on ka neid, kelle elu muudab see kogemus jäädavalt. 

Minu ümber on inimesi, kes saavad siit elamuse, millest argielu peagi taas üle sõidab. Aga on ka neid, kelle elu muudab see kogemus jäädavalt. 

Ajas õige pisut tagasi. Ühel sügisõhtul kohtun kokkulepitud kohas autotäie sel hetkel veel üksteisele võõraste inimestega, kellega koos Adilasse sõidame. Autot juhib naine, kelle sõbranna on retriidi talle kinkinud. Sõbrannal endal on üks suurepärane kogemus seljataga. Või oli neid suisa kaks? Minu kõrval istub silmapaistvalt eristuva välimusega noormees. Tal on blondeeritud lokid ja tema riietuses ei ole midagi juhuslikku. Ega üleüldse midagi, mida kellegi teisega oleks võimalik segamini ajada. “Vau,” mõtlen. Temale on see kolmas kord. Teisel pool istub imeilus tüdruk, silmad unelevalt kaugusesse vaatamas. Ta ütleb, et teab: sellest saab unustamatu kogemus!

Enne Adilasse pööramist möödub meie autost üks KIA. “Äkki see on omaniku auto?” küsib üks reisiseltsiline. “Vaevalt et selle koha omanik nüüd KIAga sõidab,” pomisen endamisi. “Viimaste uudiste põhjal ei ole ta vist mõnd aega üldse ise roolis,” arvan juba veidi valjemini, meenutades hiljuti kuuldud-loetud lugusid Sõõrumaa kiiruseületamisest. Vastuseks on õige pisut piinlik vaikus. Luban endale, et õpin edaspidi natuke rohkem suud pidama. 

Saabumisel ootab peremajas (see pere oleme järgnevad päevad meie!) mõnusalt pragisev lõke. 400eurosest osalustasust pool on kõigil makstud juba Fientast ostetud pileti kujul, teine osa tuleb nüüd tasuda sularahas kohapeal. Uksest ühel pool on silt, mis keelab telefonide kasutamise, teisel pool on wifi-parool. Üks korraldaja kutsub kõiki lõkke äärde tina valama.

Osalised saabuvad tasapisi. Kes üksi, kes kahekesi – sõprade või paarikesena. Varasemad retriitijad on kaugelt ära tunda. Nende omavahelised kallistused kestavad pealtnäha igavesti. Maad võtab mõnus sumin.

Mida mina siin teen? Vaatlen, osalen, kirjutan. See on umbes nagu “Söö, palveta, armasta”, aga lühem versioon kümnekraadises Eesti sügises. Minu kokkupuuted vaimsete praktikatega on väheldased, aga olemas. Sel korral on minu ettekääne hoopis ülikoolitöö, vaatluspraktika. 

Paar nädalat varem helistasin keskkooliaegsele tuttavale, alati säravale näitlejale, kelle sotsiaalmeediaseinal sageli erinevaid vaimsete teemadega seotud üleskutseid näen. Rääkisin oma loo ära ja uurisin, ega ta tea, kas lähiajal võiks midagi sellist toimumas olla. Nii jõudsingi “Ürgse väe” Peakorraldajani. Seda, miks teda siin sellise hüüdnimega nimetan, selgitan pisut hiljem. 

Igal juhul lubati mind lahkesti pardale nii koolitöö- kui ka artikliplaaniga. Meenutati küll, et pilet tuleb ikkagi ise osta, ja anti märku, et retriidi ajal võiksin loo kirjutamist mitte mainida. Siin kasutatud intervjuud tegin mõnd aega pärast üritust. Osalejate puhul olen kasutanud nende enda eelistusel kas tegelikku või väljamõeldud eesnime. Täisnimedega on siin loos õpetajad, kes olid ka internetis ürituse kuulutusel avalikult välja reklaamitud.

Kardinad avanevad

Retriidi avatseremooniaks on inimestel palutud riietuda valgesse või vähemasti heledasse. Ikkagi uued algused, puhtus, avatud meeled. Inimesed astuvad ükshaaval Baguasse, loo algul mainitud kaheksanurksesse ruumi, mis kirjade järgi peaks energeetiliselt iga siin toimuvat sündmust võimendama. Uksel võetakse inimesi vastu ükshaaval. Üks noormees “puhastab” igaüht viirukisuitsu abil, teine palub seejärel silmad sulgeda ja läbi ihu vibreerib mõnusalt helikausi hääl. Sellesse sekkub ühtäkki hääl mikrofonist. “Tõstame tempot, tõstame tempot!” teatab Peakorraldaja, kes on muutunud pisut kärsituks. 

Uusvaimseid praktikaid iseloomustab enamasti selge struktuur, omamoodi lavastuslik osa. Nii näiteks on selliste ürituste puhul väga oluline algus- ja lõpuring. Esimeses räägitakse ootustest ja sõnastatakse taotlused, teises võetakse aga toimunu ja muudatused kokku. 

Algusringis liigub pikk sulg. See, kes seda hoiab, ka räägib. “Aho!” kõlab pea iga sõnavõtu lõpus ja saal kajab vastu: “Aho!” (“See on indiaani keeles,” selgitab hiljem üks korraldaja. Tähendab: “Nii on!” või “Nii saagu!”) On neid, kes ütlevad, et on tulnud lihtsalt vaatama, mis saama hakkab. On neid, kellel on selge eesmärk või mure, mida lahendama hakata. Mina ütlen ringis, et mind huvitavad eelkõige inimesed. “Aho!”

Kuuest korraldajast neli on mehed, kaks naised. See on vastupidine suhe võrreldes osalejatega, kellest umbes kaks kolmandikku on naised. Üks korraldajatest ütleb eesnimele lisaks: “Mul on tegelikult palju rohkem nimesid,” ja seejärel unelevalt: “Milliseid toredaid mänge me iseenesega mängime!” See iseloomustab minu meelest toimuvat laiemalt. Nagu mängus, on ka siin mitu tasandit korraga aktiveeritud. Inimesed usuvad mänge, mis ümberringi toimuma hakkavad, ja samal ajal ka teavad, et vähemasti osaliselt ongi need just nimelt… mängud. Mängult ongi päris?

Ruumide kujundamise märksõna on atmosfäär. Hubasus, heledad toonid, pehmed materjalid. Küünlad, viirukid, makramee. Kõrvuti on pühakute pildid ja budistlikud kujukesed. Kasutatakse sulgi, Tiibeti helikausse, šamaanitrumme, pikemalt vaimsel teekonnal olnud inimeste riietusse ilmuvad heledad linased vabalt langevad riided, aga ka pontšod. 

Ava- ja lõputseremoonia on kindlate elementidega lavastuse osa. See on segu rituaalidest ja omalaadsest keelest. Aga väljakukkumised rollist on valusalt tunnetatavad, sest rollidesse on kodeeritud tubli annus tõsidust. Kui Peakorraldaja tutvustab kaaskorraldajat naljatledes pigem jõmmislängi meenutava nimetusega (olen selle siit tema palvel eemaldanud), siis vastukajana võib ühel pool näha itsitavat meest, teisel pool naist, kelle ilme väljendab tugevat soovi küünarnukiga ribidesse äsada. Inimlikkus piilub vaimse vahelt sisse. 

Eellugu: üks oluline sõprus

Peaaegu kümme aastat tagasi kohtusin ühe ajakirjandusliku eksperimendi käigus mehega, kellega saime peagi sõpradeks. Tookord oli tal vanust veidi üle 40 aasta ja ta oli hiljuti lahku läinud oma laste emast. See viis ta eneseotsingutele, mis tõmbasid kiiresti varasemate tuttavate juurest spirituaalsete ja esoteeriliste huvidega inimeste juurde. Mina olen sõbrana tema teekonda kõrvalt jälginud ja nii mõnelgi korral tema korraldatud üritustel osalenud.

Mõni aasta hiljem vahetas ta nime. Uut nime oli ta juba ammu oma unenägudes kohanud. Kõrvalmärkus: uusi nimesid kipub vaimsete praktikute seas universumilt eriti hoogsalt tulema neile, kelle sünninimi internetiotsingutel mõne pättuse paljastab. Nii on muide ka minu sõbra puhul. Kui temaga sellest ja siinsest kirjatükist räägin, ütleb ta, et tema puhul ei ole see põhjuseks. Tõepoolest, tema peamised seiklused, mis ükskord koguni Moskvas käeraudadega radiaatori külge aheldamiseni viisid, jäävad suures osas 1990ndate kauboikapitalismi aegadesse.

Tema teekonda jälgides olen näinud, kuidas ürituse osalisest on saanud korraldaja, paljudele eeskuju, nii mõnelegi ehk suisa guru. Tasapisi hakkas sõbra juttu ilmuma lauseid nagu “Muidugi on maakera ümmargune, aga… selles Youtube’i videos, mille ma sulle linkisin, on ikkagi küsimusi, mis panevad mõtlema!” 

Tasapisi hakkas sõbra juttu ilmuma lauseid nagu “Muidugi on maakera ümmargune, aga… selles Youtube’i videos, mille ma sulle linkisin, on ikkagi küsimusi, mis panevad mõtlema!” 

Me näeme nii mõndagi erinevalt, aga väga palju ka sarnaselt. Ma arvan, et üks põhjus on selles: ta on küll abi leidnud vaimsetest praktikatest, mida ümbritsevaid arvamusi ma ehk omaks võtta ei suudaks, aga kuhugi pole kadunud tema huumorisoon ja (enese)iroonia. Sealhulgas võime retriite ja taolisi üritusi kõrvalpilguga vaadata. Miks ma sellest räägin? Sest minu jaoks on see sõprus kaudselt põhjus, miks ma sattusin Adilasse. Ja teisalt on see näide, kuidas on võimalik maailmu ühendada, mitte vastandada. Uusvaimse ja ratsionaalse maailma lähenemisel – ning selle raskustel – on siinses loos oluline osa.

Ärevusest eemale, Merili lugu

Esimesel õhtul pärast avatseremooniat on aeg tutvumiseks. Uuritakse üksteise tausta ja ootusi. Merili jääb mulle kohe silma. Ta on kahe väikese lapse ema Pärnust, kes on enese jaoks leidnud reiki teel tervendamise. Tal on uudishimulikud silmad ja soe naeratus. Ta kuulab huviga teisi ja näib alati huvitatud arengukohtadest iseenese elus.  

Pärast retriidi lõppu uurin Merililt, kuidas tema siia jõudis. “Minu jaoks algas see teekond veidi peale koroonapandeemia algust,” meenutab ta. Perekonnal oli komme igal õhtul kell seitse uudiseid vaadata. Nagu kellavärk. “Tundsin, et mul tekkis ärevus, ma ei suutnud rahuneda. Sellist hirmu viskas igal õhtul telekast peale!” Kui ta jättis uudiste vaatamise, tuli tasapisi ka rahu tagasi. “Ma ei tahtnud enam selles infoväljas olla.”

Asemele tulid teised huvid. Merili jõudis Instagrami kaudu ürituse Peakorraldajani. “Mulle meeldisid ta mõtted. Samastusin mõnede tema väljaütlemistega ühiskonnas enam mitte toimivate vanade süsteemide kohta. Näiteks: miks müüakse puhtaid mürgivabasid puu- ja juurvilju kaks korda kallimalt? Kas ei võiks lihtsalt jätta põllud mürgitamata jätta või kasutada ohutuid taimekaitsevahendeid?” Kui hingamisrännakute korraldaja jõudis Pärnusse, oli Merili kohal. “See oli väga äge kogemus! Nägin lillasid palle, jõudsin sellise sügava rahuni, millega ma ei olnud täiskasvanueas kontaktis olnud.” Kui lõpuks kogemusi jagati, soovitas üks naine Merilile reikiõpinguid. Ta läks. “Teadvuse laienemine on käinud ülikiiresti.” 

Algul oli talle võõristav, kui teda tervitati sõnadega nagu: “Tšau kulla, tšau armas!” Nüüd on see talle omaseks saanud. “Võib-olla on hea end ümbritseda keskkonnaga, kuhu sa tahad jõuda,” leiab Merili. “Ma olen saanud neilt üritustelt omad inimesed, keda mul pole kunagi olnud. Esimesel retriidil nägin inimesi kallistamas ja soovisin, et mul oleks ka selliseid inimesi. Nüüd sain aru, et mul on need inimesed.”

Sel korral oli tema peamine eesmärk tulla välja emarollist. “Tahtsin tulla puhkama, aga tahtsin vabastada ka võltsid allesjäänud kihid ja saada ühendust iseendaga, kinnitust, et olen õigel teel. Aga isegi, kui minu sees poleks midagi toimunud, oleks kõik mu soovid olnud täidetud juba sellega, et olin kolm päeva ilma telefonita,” muigab ta. 

Retriidil on mitu paari. Ühed on suisa sarnasel üritusel tutvunud. Muide, Merili kaaslane oli algul uusvaimsete praktikate vastu umbusklik, aga nüüd tuleb Adilasse õhtu hiljem järele ja vähemasti huvi pakuvad need teemad tallegi. Siin on ka üks abielupaar, Maarja ja Erkki, kes on vaimsed praktikad leidnud viimase aasta jooksul ja see on nende kodust elu tundmatuseni muutnud. 

Läbipõlemisest hingamisteraapia abil vabaks, Erkki lugu

“Esimesele “Ürgse väe” retriidile jõudsin, sest Peakorraldaja soovitas, Peakorraldaja juurde jõudsin, sest psühholoog soovitas, ja psühholoogi juurde jõudsin, sest olin töönarkomaan,” räägib Erkki. (Tema nimetab korraldajat muidugi nimepidi.) Oluline on aga see, et eelmise aasta detsembris sattus Erkki südame rütmihäiretega haiglasse ja oli seejärel seitse kuud haiguslehel. 

Ta on ehitusinsener. See tähendab palju suhtlemist ja palju sõitmist. “Kui pidin hommikul kell kaheksa Jõhvis olema, siis tuli järelikult Pärnust kell viis startida ja kohtumised olidki eri linnades. Kell üheksa õhtul jõudsin koju ja siis oli vaja mitu tundi arvutis tööd teha.” Pinge viis läbipõlemiseni ja kaasasündinud terviserike haiglasse. “Sain õnneks juba kuuendal päeval psühhiaatri juurde aja. Ta määras sisuliselt ostukorvitäie igasuguseid komme. Lisaks vedas mul väga psühholoogiga, kellega käisin kord nädalas asju arutamas.” Ravimitel olid rängad kõrvalmõjud. Käed veritsesid, kaal kõikus ja palju muud. 

“Ma ei tahtnud enam. Psühholoog küsis minult veebruaris, kas sa hingamist oled proovinud. Ma ütlesin, et ma olen üle 30 aasta vana inimene, muidugi ma olen hinganud! Seepeale kirjutas ta paberile “Hingamisrännakud”.” Ja nime. Erkki guugeldas, leidis ja hakkas naerma. Nimelt tuleb Google’i esimeste tulemuste seas välja ka see, et enne praeguse teeni jõudmist on Peakorraldaja Eesti meedias nime teinud sellega, et jooksis Austraalias jalgpallimängu ajal poolpaljalt väljakule. (Peakorraldaja on hiljem pahane, et seda seika siin loos mainin, aga see pole mitte ainult avalik artikkel, vaid minu meelest eelkõige tore lugu. Sest internet näitab sedagi, et tookord sai ta jalkafännidelt hoopis kiita. Korrarikkuja suutis nimelt nii mõnegi meelest turvameeste eest ära joostes näidata suuremat kiirust kui enamik Brisbane’i jalgpallureid terve matši jooksul.) 

Peale esimesele retriidile jõudmist lõpetas Erkki tablettide võtmise täielikult. “Igasugused unerohud ja kõik muu seisavad nüüd lihtsalt arstikapis.”

Esimene hingamisrännak mõjus Erkkile väga hästi. Teisel korral kutsus ta abikaasa ühes. Tasapisi hakkasid nad erinevaid vaimseid praktikaid katsetama, kuni jõudsid retriitideni, mis eri võtteid kontsentreeritud kujul ühendavad. Peale esimesele retriidile jõudmist lõpetas Erkki tablettide võtmise täielikult. “Igasugused unerohud ja kõik muu seisavad nüüd lihtsalt arstikapis.” 

Igapäevaselt on lihtsalt parem, Maarja lugu

Paralleelselt leidis oma tee Erkki abikaasa Maarja. Tema mured ei olnud nii äärmuslikud, ent hästi ka ei olnud. “Tundsin, et olen segaduses, ma ei saanud aru, miks ma mingites olukordades teatud moodi reageerin. Tundsin, et olen energeetilises mõttes hääbumas. Et mul pole midagi anda,” kirjeldab ta. Maarja oli pikalt lastega kodus olnud, kui nägi ühtäkki Facebookis naistele mõeldud kursust nimega “Ärata oma vägi”. See kõnetas. Kümnest naisest koosnev grupp sai üheksa kuu jooksul korra kuus kokku. “Kuna inimene kannab last üheksa kuud, siis sünnid nagu uueks.” Igal kohtumisel oli erinev teema, läbi viidi rännakuid. 

Maarja enesetunne paranes, aga kõigile küsimustele vastuseid siiski ei saanud. Kuna Erkki oli selleks ajaks hakanud tegelema vabastava hingamisega ja jõudnud retriidile, siis peagi hakkasid nad üritustel koos käima. “Aga alguspunkti tõi minule, jah, see kõige vägevam, Facebook,” naerab ta.

Eelkõige on Maarjal nüüd lihtsalt igapäevaselt parem olla. “Pärast ürituselt tulekut kannab see tunne mõnd aega. Igapäevamured tulevad ikka peale, aga olen rahulikum, ma ei käivitu nii kiiresti. Saan oma lastest paremini aru – nemad ei suuda oma emotsioone kontrollida, aga mina peaksin suutma,” kirjeldab ta. Ja ütleb, et samas on ta õppinud ka seda, et emotsioone ei peaks alla suruma, lihtsalt väljendama mujal. 

Adilasse tulles ei olnud tal suurt muret. “Aga sain ometigi vastuse! Minu probleem on see, et ma pisendan end. Teen end kogu aeg väikseks. Miks ma olen õnnetu? Sest ma tambin end ise maha, keegi teine ei peagi seda tegema. Usun, et juba ainuüksi selle läbi ampsamine võtab osa sellest jõust ära,” sõnab Maarja.

Peakorraldaja lugu

Õigupoolest peaks siin olema lugu Peakorraldajast. Sel kujul, nagu algselt plaanis, seda ei ole, aga võib-olla annabki uusvaimse maailma vastuolulisemaid külgi paremini edasi loo mitteilmumise selgitus. 

Esimest mustandit lõpetades saatsin osalistele nende tsitaadid vaatamiseks. Vaatas ka Peakorraldaja. Tal olid mõned ettepanekud, mille sisse viisin. 

Kui retriidil rõhutati erinevate inimeste aktsepteerimist, siis nüüd lugesin ühtäkki telefoniekraanilt muu hulgas süüdistusi klikijanus, inimeste üleskeeramises.

Mõni tund hiljem kirjutas ta mulle aga juba teisel toonil. Kas meelemuutus tuli temalt endalt või tingis selle keegi teine, ma ei tea. Kui retriidil rõhutati erinevate inimeste aktsepteerimist, siis nüüd lugesin ühtäkki telefoniekraanilt muu hulgas süüdistusi klikijanus, inimeste üleskeeramises. Oli palju muudki. See suhtumine oli ootamatu ja mõjus ebaõiglaselt. On see ikka sama inimene, kes rääkis mõne aja eest, kuidas lõbusate ja heatahtlike inimestega kohtumine tõi ta üleüldse vaimsele teele? Inimene, kelle juures hingamisrännakutel käimine on aidanud mitmeid, keda retriidil tundma õppisin? Olin ju talle meie kirjavahetuse päris alguses öelnud, et ma ei kirjuta reklaamlugu, ja kinnitanud hilisemates telefonivestlustes, et tahan näidata erinevaid vaatepunkte.

Niisiis on ta siin loos Peakorraldaja ja mainin vaid mõnd olulisemat elementi. Ta on noor mees, alla 30 aasta vana, ja tema jaoks algas kõik vandenõuteooriatest, mis puudutasid muu hulgas toitumist ja meediamanipulatsioone. Seetõttu jättis ta aastate eest 11. klassi päeva pealt pooleli ja ei ole kunagi kooli naasnud. 

Pärast mõnd aastat rännakuid mööda maailma leidis ta oma tee vabastava hingamise terapeudina. Muide, Peakorraldaja juhitud vabastava hingamise rännakust saabki retriidi kulminatsioon. 

Sellele eelnevad päevad, kuhu mahub terve maakera jagu sündmusi. Vähemasti nii mulle tundub. 

Vaimne sõnastik 

Retriidi algul on palutud telefonid ära anda ja hommikuti kuni esimese töötoani mitte omavahel rääkida. Aga muidugi ilmuvad öösiti tubades ikka mõned telefonid välja. Hommikuti ütlevad mõned harjumusest “Tere hommikust!” ja jäävad siis keeldu meenutades arglikult reaktsiooni ootama. Paar inimest pöördub teisest pahuralt ära, kui too ettenähtud vaikust lõhub. 

Mulle meenub kunagine tantralaagrisse sattumine. Suitsetamine oli keelatud ja toit oli vegan (nagu ka nüüd), ent taamal metsaserval võis ikka näha mõnd suitsetavat inimest. Tõeliselt jaburaks muutus olukord aga siis, kui keset ööd tuli üks naabruskonna mees küpsetatud lammast ärima. Viimane võeti väikese meesteseltskonna poolt tänulikult vastu. 

Retriidi vegantoit on küll sedavõrd maitsev, et salajane lambaküpsetamine jääb sel korral olemata. 

Vestlustes hakkan tasapisi märkama, et mõned inimesed räägivad justkui omaette keelt. Pidevalt kostub kuskilt, et kellelgi on “protsessid üleval”. “Taipamised” – argine sõna, aga siin tulevad taipamised inimesteni justkui kuskilt teisest kohast kui muidu. Maha raputatakse seda, mis “enam ei teeni” või “enam ei toeta”. Lugusid ei räägita, vaid “jagatakse” (jälle täiesti argine sõna, aga mingi teine tähendusvarjund on sellel ometi küljes). “Elu aspekt”, “tegelik mina”, “enese sisse kohalejõudmine”. 

Vestlustes hakkan tasapisi märkama, et mõned inimesed räägivad justkui omaette keelt.

Lisaks sõnavarale märkan, kuidas oma lugusid lülitatakse automaatselt teatud tüüpi laiematesse narratiividesse. Kui kellegi poja auto tagumine ots on lömmi sõidetud, siis seda tõlgendatakse mitte lihtsalt avariina, vaid kui lahenduseta jäänud minevikuprobleemi avaldumist. 

Ja muidugi “ruumi hoidmine”. See on mõiste, mida ka nõustamises kasutatakse, aga vaimsete praktikate puhul on sellel täiesti omaette roll. Kui küsin sõnavara kohta, siis naerab Merili: “Algul mõtlesin mina ka, et what the fuck on ruumi hoidmine. Ruum ju… on? Aga mida rohkem ma selliste inimestega suhtlen, seda omasemaks see sõnavara saab.” 

Retriidi teisel päeval räägib Illimar Pilt, kelle töötoast tuleb hiljem juttu, loo ühest koolitusest, kus osalesid vähem teadlikud inimesed. (See narratiiv on retriidil muide läbiv. Mitmed loengupidajad viitavad inimestele, kes “ei näe”, “ei ole teadlikud”.) 

Püüan loo mälu järgi ümber jutustada.

Illimar kirjeldas koolitust, millele järgnes telefonikõne: “Üks naine siin nutab, mida me nüüd tegema peame?” 

Illimar: “Kõik on hästi, protsessid hakkasid tööle, hoidke ruumi!” 

Viie minuti pärast tuli uus kõne: “Ee... Mis see ruumi hoidmine on?” 

Inimesed naeravad teadvalt.

Aga mis see siis on? Niipalju kui ma aru saan, tähistatakse nii inimese toetamist ilma, et keegi talle hirmsasti nõu kukuks andma. 

Paljud terminid on pärit iidsetest traditsioonidest, aga need on täidetud mõnevõrra uue sisuga. Näiteks tšakrate kontseptsiooni populariseerisid läänes teosoofia staarid ja ka arusaam, et tšakraid just seitse on, toetub suuresti teosoofia läbivalt seitsmeseid skeeme sisaldavale süsteemile. Muide, uusvaimsuse praktikate kohta, mis on üles ehitatud kvantfüüsika terminite abil, on käibel eraldi sõna: kvantmüstika (inglise keeli quantum mysticism).

Üks koolitaja räägib retriidil sellest, kuidas ta oli 36 ja naine 22, kui nad kohtusid. Vanusevahele juhib ta tähelepanu ise. “Ta oli vaimses arengus lihtsalt nii palju ees!” Jutud vaimsest arengust ja vanadest hingedest puudutavad vaimseid praktikaid küll kaudselt (ja näiteks juhul, kui hinge vanuse põhjuseks eeldatakse olevat korduvad ümbersündimised), aga kipuvad õigel hetkel abiks olema.  

Mõnikord ei sobi eri kontseptsioonid omavahel kuigi hästi kokku. Näiteks räägitakse individuaalsuse olulisusest ja samas ühtsuse tähtsusest. “Siin me oleme kõik ühesugused, hingame ühtmoodi, käitume ühtmoodi,” ütleb üks korraldaja avaringis. Kõik on aktsepteeritud, kuniks teed midagi, mis ei ole.

Samas on keel midagi, mille abil oma kogemusi mõtestada ja sõnastada. Kõige parem viis püüda tegelikkust edasi anda on sageli võrdpiltide, elavate metafooride kasutamine. Mitte et tõde poleks olemas, vaid lähemale me lihtsalt ei pääse. Ühtede või teiste sõnadega. Võtke või jätke. 

Retriidikius

Mõnikord kasutatakse vaimsena kõlavat sõnavara aga millegi sootuks argisema ümber raamistamiseks. Üks juhtum retriidilt jäi mulle eriti meelde. Esmalt eellugu.

Silvia on naine, kellel on tegemisi Hunt Kriimsilma vääriliselt. Tema huvialasid ühendab see, et ühel või teisel moel kipuvad need olema seotud teiste inimeste aitamisega. Retriidil jäi mulle silma, kuidas ta märkas, kui kellelgi näis midagi halvasti olevat. Ta läks midagi pelgamata ja uuris, mis on mure, ja pakkus vajadusel otseses mõttes õlga, mille najal nutta. 

Silvia on üsna jutukas ja enesekindel naine. “Retriidile tulin sellepärast, et mul tekkis ootamatult vaba aeg ja tahtsin muu hulgas ka Adilat kui kohta näha ja tunnetada. Aga ma ei tunne, et mul oleks mingi viga ja et ma peaksin ennast meeletult parandama,” räägib ta hiljem. Ta arvab, et viimane võis olla üks peamisi põhjusi, mis mõnd osalist häirima hakkas. “Üks naine ütles hiljem: “Kui algul jagasid, et sul on kõik hästi, siis mõtlesin, et oi kui valus kukkumine sul tuleb!” See on see arusaam, et kui mina olen rikkis ja katkine, siis sul peab ka nii olema.”

"Ma ei tunne, et mul oleks mingi viga ja et ma peaksin ennast meeletult parandama."

Viimasel päeval sattus Silvia pealt kuulma, kuidas kõrvaltoas paberõhukeste seinte taga rääkisid temast mitu retriidil osalejat. “Nad rääkisid 20 minutit kedagi isikuliselt taga!” Silvia hakkas minema järgmisele kogunemisele, toast möödudes tegi ukse lahti ja ütles enda mäletamist mööda: “Tänan jagamast ja kuulsin kõike pealt.” 

Olukorra kirjutas Silvia pärast retriidi lõppu lahti ühises internetivestluses. Ta kirjeldas juhtunut, aga ei kasutanud nimesid, ja lõpetuseks tänas, et inimesed võimaldasid tal näha uusi asju. Inimesed, kellest jutt, tundsid end mõistagi ära. Üks noor naine tuli oma nimega avalikult välja. Ta kirjutas: “Ma lihtsalt rääkisin, mida ma tunnen. Ma ei pidanud vajalikuks talle seda isiklikult öelda, sest see tunne sai lahustatud. […] Kirumine see minu jaoks ei olnud, ma ei tegele sellega. Samuti ei vastuta mina tema tunnete eest.”

Küsin nende sõnade autorilt hiljem, kas võin teda siin loos tsiteerida. Ta ütleb, et soovib oma vaadet olukorrale täiendada. Pealtkuuldu alguspunktiks oli tema jaoks tegelikult hoopis üks jagamisring, mille ajal ta ei olnud veel läbitud vaimsest rännakust välja tulnud. “Minu jaoks oli Silvia jagamine üle piiri. Aga teine naine jagas, et tema sai Silvia jagamisega seoses taipamise.” Lisaks arutasid nad ka üht esimese päeva kommentaari. “Silvia tegi ukse lahti, ütles, et ta kuulis pealt ja aitäh jagamast. Pani ukse kinni ja kõndis ära. Ta ei soovinud seda olukorda omavahel lahendada.” 

Samast olukorrast kuulen hiljem teisigi vaatenurki. Küllap võib seda erineval moel nimetada, aga mõjub see… ikkagi retriidikiusuna.

Toimunu, mis siin on vaid pealiskaudselt kokku võetud, jääb Silviaga pikaks ajaks, aga tagantjärele näeb ta seda pigem laiemate teemade esindajana. “Olen 20 aasta jooksul olnud koolitaja ja korraldanud väga palju eri mõõtkavas üritusi, nii et minu jaoks oli huvitav vaadata ka korraldamise protsessi. Vaatasin, mida keegi on otsima tulnud ja kas keegi sealt päriselt ka midagi leidis.” Ta usub, et kõik on inimese enda sees olemas. “Eks lõpuks võtab igaüks ise kaasa kogemuse, mida tema ise tahab võtta, ja kellegi sisemaailma eest ei vastuta keegi teine kui inimene ise.”

Meditatsioon, reinkarnatsioon ja sisemine laps

Teist hommikut alustab 63minutiline vaikusemeditatsioon, mida viib läbi Jaan Kotli. Ma olen küll proovinud aru saada, mis on meditatsioon, ja seda populaarsete äppide abil katsetanud, aga ebaõnnestunult. Nüüd püüan end häälestada. Parema lahenduse puudumisel katsun meditatsiooni käigus vaadelda iseenese igavust. Sest igav hakkab väga kiiresti. Vahepeal suudan justkui mõtetevoo vaigistada. Enamiku ajast ootan, et see lõpuks läbi saaks.

Kotli mõtteviis mulle samas meeldib, sest survestamist ta ei hinda: “Mul on probleem meestega, kes arvavad, et oma keha või tunnete allutamine on õige viis. See ei ole moodus traumadega hakkama saamiseks.”

Ennelõuna sisustab mees kui värviplahvatus. Ilmselt maailma kõige leegitsevamates toonides dressi riietunud Illimar Pilti vaadates oleks raske tõsiseks jääda, isegi kui tahaks. Illimar, keda tuntakse ka kui blogijast pereisa, papa Piltsbergi, teeb muu hulgas koos naisevenna Tom Valsbergiga lastelaagreid täiskasvanutele. Tema etteaste mõjub puhtatõulise püstijalakomöödiana, kus igal isiklikul lool on laiem moraal. Rahvas naerab, minagi plaksutan mõttes. Algav töötuba on mõeldud oma sisemise lapse äratamiseks. 

Illimari lood alkoholist loobumisest või peresuhteprobleeme lahendades paremaks meheks kasvamisest mõjuvad alfaisaste uue tulemisena uuel moel. Tõeliselt kihvt mees on oma tunnetega kontaktis, analüüsib oma elu ja suhteid põhjalikult, nutab, kui tahab. Äge.

Tõeliselt kihvt mees on oma tunnetega kontaktis, analüüsib oma elu ja suhteid põhjalikult, nutab, kui tahab.

Ühe ülesande käigus suundume metsaservale, kus on parajasti metsatööga ametis inimene, kes ei osale küll retriidil, aga on juba aastaid seotud erinevate vaimsete praktikatega. Illimaril jagub talle imetlust varem mainitud põhjustel. “Ta oskab suurepäraselt teha vaimset striptiisi. Ja ta paljas hing on väga ilus!” 

Töötoas on kõik tegevused ühendatud laiema looga, kus sisemise lapsega kohtumine aitab parandada täiskasvanud inimeste haavu. Haavatavus ja tunnete väljanäitamine ei tähenda küll tingimata soostereotüüpidest eemaldumist. Näiteks selgitab Illimar metsas, kuidas ta energiat kogub: “Minu tassi täidab üksi lõkke ääres istumine. Minu naise tassi täidab sõbrannadega kohvikus pläkutamine.” Nii et jah, igaühel on vaimu turgutamiseks omad moodused, aga kuidagi on ühtäkki ikka nii, et ürgmees saab energiat metsas lõkketule juures alasti ringi joostes, naine pläkutades. 

Õhtu jätkub loenguga niisama vitaalselt esinejalt. Ometi oleks kedagi erinevamat keeruline ette kujutada. Staariks on Eesti esoteerika Grand Old Lady Mai-Agate Väljataga. 90aastase punaseks värvitud peaga krapsaka proua peamine vahend on huumor. Eelkõige meenutab ta muhedat vanaema, kes kutsub kohe kõik inimesed endale lähedale, kaks naist suisa endaga koos diivanile istuma. 

Maailmas, milles ta teotseb, on enesestmõistetavad nii reinkarnatsioon kui ka öösiti ilmuvad vaimud. Viimased ei pääse siitilmast ära enne, kui loetakse meieisapalvet (ahaa, kristlus siis ka, teen mõttes märke erinevate mõtete ja võtete päritolu kohta). Tal on palju anekdoodivormis lugusid oma praktikast. Näiteks sellest, kuidas kolmeaastane laps tuleb ema juurde: “Mul on äge isa, sa oled äge ema, õed-vennad on toredad. Lepime kokku, et tuleme sama pundiga järgmises elus siia tagasi.” Auditooriumist järgneb vastuseks ridamisi näiteid. Üks mees oletab, et tema laps võib olla lahkunud isa reinkarnatsioon. Järgmiseks räägib Väljataga loo oma kliendi tütrest, kes olevat osutunud tema ema taaskehastuseks. 18aastane tüdruk öelnud saladuse avaldamise peale: “Ma teadsin seda!”

Maailmas, milles ta teotseb, on enesestmõistetavad nii reinkarnatsioon kui ka öösiti ilmuvad vaimud.

Väljataga süsteem tugineb suuresti ka emotsionaalsete probleemide seostamisele ihuhädadega. “Kriitikahirmu tunne rikkus ära minu vasaku kõrva,” sõnab ta näiteks. 

Lühinägelikkus olevat seotud võimetusega oma ninaotsast kaugemale näha. “Alzheimer tuleb, kui ei taha enam elust osa võtta. Universum ütleb sel juhul: “Milleks sulle elu?” ja ongi käes.” Kui Silvia uurib oma terviseprobleemide kohta, pakub Mai-Agate erinevaid variante, torkab seejärel näpud silmnähtavalt valusasti kõhtu ning uurib: “Kas nii on valus?” 

Järgmiseks räägib ta, et vaimude tund on öösel kell 3 ja just siis ilmuvat välja surnud sugulased ja teised, kelle hinged on siia ilma pidama jäänud. Tahan kangesti küsida, kuidas vaimud kella keeramisse suhtuvad, aga ei tihka.

Mai-Agate Väljataga teadmiste varamus on esoteerilise maailma kõrval samas ka palju lihtsalt muhedat ja oluliselt maisemat kraami. Kui jutt läheb sellele, mida teha, kui inimene kellelegi ei meeldi, on tal vastus kohe võtta: “Teie öelge endale: “Aga mis see minu asi on, et ma talle ei meeldi?!” Eesti keele kasutamise kohta leiab aga: “Mida tugevamini grammatikast kinni peate, seda tugevam on sõnade jõud.” Jätkub see küll juba pisut keerulisemas süsteemis: “Igal rahvusel on oma keel ja oma DNA ja need on sünkroonis. Mida selgemini ja puhtamini te eesti keelt räägite, seda kiiremini toimub teie vaimne areng.”

Muusikaline vahepala

Kahel õhtul toimub sauna kaminaruumis ühislaulmine. Seda viivad läbi kaks korraldajat, kes on omavahel paar. Üks neist on retriidi osalistega ka muidu suhelnud, teine kipub väljaspool praktikaid kuskil eemal viibima. Aga hääl on küll ilus! 

Nad laulavad armastusest, andestusest, südameväest ja muust sarnasest. Suur osa repertuaarist näib vanematele olijatele juba tuttav. Nimi, mida sageli imetlusega nimetatakse, on Tom Valsberg, kelle väelaulud on nähtavasti suureks osaks ka sellest repertuaarist. Võrreldes Valsbergi 2000ndate bändidega Somnambuul ja Indigolapsed pole lugudel enam sõnu ollagi, aga see-eest on need pikad. Varem olid terved muinasjutud, nüüd on pigem mantrana korduvad repliigid. “Mu süda tehtud kullast.”

Esimese hooga tunduvad need lood kuidagi… laisad? Kahel õhtul järjest kaminasaalis ühislaulmisel istudes hakkan asju teisiti nägema. Lõputu jauramine küll, aga ühtlasi üsna demokraatliku olemisega. Lihtne viis ja vähe sõnu tähendab, et laulmine pole ainult eeslauljate ja vanade olijate privileeg. Kaasa saab laulda ükskõik kes. Alati võib kätte võtta mõne džembe, mis suure tõenäosusega kuskil nurgas seisab. Need lood kutsuvad ise kaasa võnkuma. 

"Ma olen viieteistkümnendast eluaastast ikkagi peamiselt rasket muusikat kuulanud, aga nüüd kuulan ka Tom Valsbergi või Rändajat..."

Sedasorti laulude mõju näide on Erkki, kelle esimene eelistus on tegelikult metal-muusika. Ta ütleb, et teda tabanud ärevushoogudest tuli ta välja küll suuresti tänu hingamisrännakutele, aga hingamisega kaasnes muusika. “Kuulsin sealt Tom Valsbergi viimase plaadi lugu. Enne ei teadnud ma temast midagi, nüüd tean kõiki ta laule peast. Ma olen viieteistkümnendast eluaastast ikkagi peamiselt rasket muusikat kuulanud, aga nüüd kuulan ka Tom Valsbergi või Rändajat… Sagedus on kõrgem.” 

Ma ei saa väga hästi aru, mida sagedus selliste juttude puhul tähendab. Aga sellest saan aru, et see muusika teeb paljude inimeste olemise heaks.

Asi läheb füüsiliseks

Laupäeva hommik algab kell üheksa taoistliku praktikaga, mille läbiviimiseks jõuab kohale Adila omanik Urmas Sõõrumaa. Laeakna all olevate valgete kardinate peale on lennanud liblikas. “Näe, liblikas tuli koos Urmasega,” sosistab üks naine mu kõrval. 

Hommikuvõimlemist meenutav praktika näib olevat kokku pandud erinevatest Sõõrumaale huvi pakkuvatest juppidest. Enese raputamine, siseorganite masseerimine, kõrvale natuke juttu tule ja vee energiast (esimene on meesenergia, teine naisenergia ja saame teada, et ideaalne oleks, kui naises oleks 55% vee-energiat ja 45% tuleenergiat ja meestel vastupidi). 

Tunni lõpus võtab Sõõrumaa välja sädeleva vidina, mis osutub healing stick’iks ja sellega saab nähtavasti energiaid paika panna. Kasvõi maailma teises otsas. Süsteemile ma täpselt pihta ei saa, aga kuidagi on sellega seotud pluss- ja miinusenergiad. Kohe viiakse läbi ka katse retriidi korraldaja peal. Paari meetri kaugusel seisev inimene ütleb, et tema tundis oma kehas ka samu impulsse. “Õige healing stick on seitsmest metallist,” ütleb Sõõrumaa. See konkreetne ei ole, aga see ei anna põhjust muretsemiseks. Selgub nimelt, et sama töö teeb ära kasvõi restorani lauanuga.

Tunni lõpus võtab Sõõrumaa välja sädeleva vidina, mis osutub healing stick’iks ja sellega saab nähtavasti energiaid paika panna.

Laupäeval toimub ka üks varasematest füüsilisem töötuba. Koolitajad Igor Earthchild ja Bella Laurfeld löövad mehed ja naised esmalt lahku. Igor ja Bella on muu hulgas tantrafestivali korraldajad ja nädal enne retriiti abiellunud. Kaks otseses mõttes esteetiliselt väga ilusat inimest, enda tundliku poole leidnud mees ja pehmuse kaudu tulemuste saavutamisest rääkiv naine.

Töötoas räägib Bella: “Läbi oma kogemuse tean, et meie, naised, oleme kõik orgastiliste kehadega.” Kuulan ja muidu on kõik tore, aga mitte ei saa aru, kuidas saab teada isikliku kogemuse põhjal, et kõik on midagi. 

Üks retriidi osaline, noor naine, kes näib alati pisut kõhklev, peegeldab mulle oma olekuga mõnevõrra mind ennast. See vabaks laskmine ei ole kõigile sugugi niisama lihtne ülesanne. Ülesanneteks kaaslase leidmine paneb mind näiteks tundma, nagu oleksin tagasi kehalise kasvatuse tunnis, kus võistkondi valitakse. Toredaks muutub töötuba minu jaoks siis, kui kolmesed naistegrupid teevad üksteisele käte, rinnalihase ja kellel soovi, ka rinnamassaaži. Meie grupp valib konservatiivsema tee. Aga nii masseerimine kui ka masseeritav olemine lülitab tähelepanu täielikult kehale, muud mõtted kaovad. Pärast kallistame pikalt ja see tuleb mulle endalegi ootamatult täiesti loomulikult. 

Töötoa lõpuks tuuakse naiste ja meeste grupp kokku. Järgnevate ülesannete hulgas on näiteks pikalt teineteisele silma vaatamine. Mõtlen: mida see inimene, kes minu ees on, praegu läbi teeb? Taustal kõlavad juhendajate kommentaarid Šivast ja Šaktist, tule- ja vee-energiast, yin’ist ja yang’ist.

Kõige huvitavam on kinnisilmi usaldusharjutus kolmestes gruppides. Mina satun ühte gruppi Erkki ja ühe korraldajaga. Kogu ülesandes on mõnusat siirust ja soojust, mis viib mõttelisse paralleelmaailma täis lähedust. Ülesande lõpus tunnen, nagu minu grupikaaslased võiksid olla minu perekond. Kas seda tunnevad kõik ruumisviibijad? Inimesed ei kipu nimelt pärast töötoa lõppu kuhugi minema, vaid on hoopis ühes suures puntras koos, kõik mingil moel üksteist hoidmas. Keegi on kellelgi kaisus, teise inimese jalg süles, kolmanda pea õlal puhkamas.

Samal õhtul korraldatakse ootamatult jagamisring. Inimesed on selleks hetkeks üritusele omase sõnavaraga juba nii harjunud, et kujutlevad neid sõnu jutu sisse ka siis, kui neid tegelikult ei kõla. Nii näiteks palub Peakorraldaja inimestel jagada muljeid senisest ja küsib, mida saaks korralduslikult teistmoodi teha. Aga inimesed eeldavad, et ta palus selle õhtu taotluse öelda ja seega ka kuulevad seda küsimust. (“Hea küsimus, mis on minu selle õhtu taotlus…” ütleb üks inimene.) Üsna kiiresti hakkab mulle tunduma, et selle sissejuhatuse taga on hoopis midagi muud. Üks korraldajatest on päev otsa nutetud näoga ringi käinud. Teine räägib usalduse puudumisest. Meie jagamisringis arutavad nad aga asju läbi nii suure kaarega ja kaugete metafooridega, et küllap päriselt aru saavadki vaid asjaosalised. 

Money makes the world go around…

Ühel lõunapausil toovad mitu retriidi osalist välja doTerra eeterlikud õlid. Need ühendavad paljusid uusvaimsusega tegelejaid. Muide, ka mul on kodus üks selline. Veriapelsini lõhnaga. Eeterliku õli kinkis tore tuttav, kes ütles, et selle peamine eesmärk on lihtsalt õnnelikuks teha. Ja ta teeb, tõsijutt! Iga kord, kui õli randmele hõõrun ja lihtsalt sügavalt hingan, naeratan pikalt. 

Põhjus, miks just need õlid nii levinud on, ei puuduta aga ainult meeldivaid lõhnu ja toimeid. Utah’st pärit doTerra turustusviis meenutab nimelt kahtlaselt püramiidskeeme. Multilevel marketing on firma esindajate sõnul küll midagi sootuks muud. Õlide levitajad ostavad tooteid hulgimüügihinnaga ja müüvad jaemüügihinnaga, ent tõeline tulu tuleb järgmiste müüjate värbamisest ja komisjonitasu saamisest. Nii on tegemist hierarhiatega, millel on astmed kuni Royal Crown Diamond’ini, kuhu kuulub vaid väike osa müüjaid. Kokkuvõttes: kui see prääksub nagu püramiidskeem ja kõnnib nagu püramiidskeem... 

Kokkuvõttes: kui see prääksub nagu püramiidskeem ja kõnnib nagu püramiidskeem... 

Eestis on doTerra eeterlike õlide leheküljel hulgaliselt müügikontakte, keda nimetatakse tugiisikuteks. Hinnad on teiste samalaadsete toodetega võrreldes üksjagu kallimad. Promotakse õlisid CPTG-sertifikaadiga (Certified Pure Therapeutic Grade). Sertifikaadiga on aga väike “aga”. See on nimelt firma enese välja mõeldud ehk siis 2009. aastal registreeris CPTG nime ei keegi muu kui DoTERRA Holdings (2). 

Raha tehakse muidugi paljude muudegi asjadega ja selles ei ole iseenesest midagi halba. Mina ostan näiteks ühelt toredalt osaliselt kauni värvilise kõrvarõngapaari. Hirmus ahvatlus on hiljem teiselt naiselt makrameetehnikas asju osta. Retriidi üheks suuremaks äriartikliks on aga chaga, eesti keeli must pässik, mida sageli väetoodete hulka liigitatakse. Sellega seoses hargneb pärast retriiti väike kõrvallugu. Nimelt avaldatakse just siis kaks uuringut mustade pässikute kohta. Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi (VTL) riskihindamise osakonna tulemused (3) ütlevad, et erilisi vitamiine ja mineraale need toidulisandites kasutatavad seened ei sisalda, aga eriti kurja ka ei tee, ehkki neerukivide korral võiks vältida. Lingin uuringu ühisesse vestlusesse. Pässikumüüja, muidu alati naeratava noormehe esimene küsimus enne artikli otsesõnu ajuvabaks liigitamist on konkreetne: “Kes seda rahastab?”

Otsustan Maaeluministeeriumilt aru pärida. Kes siis rahastab? Vastus on: riik. Täpsemalt, rahastus tuleb riigieelarve kaudu VTLi eelarvest. Ministeerium selgitab ka uuringu tausta. Must pässik on nimelt uuendtoit (aah, ka neil seal mingi oma sõnavara…) ja selle turustamiseks veel Euroopa Komisjoni luba ei ole. Luba ei ole, sest ohutust pole hinnatud. Seni saab seda müüa erandkorras kui toidulisandit. 

Paar päeva hiljem lingitakse vestlusesse Maaülikooli uuring (4). “Maaülikooli teadlaste eestvõttel läbi viidud värske uuring näitab, et lepapuudel parasiteeriv must pässik (Inonotus obliquus) on potentsiaalsetelt raviomadustelt võrreldav kasel kasvava seenega.” Pässik sisaldab selle järgi bioaktiivseid ühendeid, millel on vähivastane toime. Selle peale vestluses küsimust rahastusest ei järgne. Aga kui küsitaks, siis uuringut toetas eraettevõte Inopure OÜ. Ettevõtte tegevusvaldkonnaks on põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük. Ehkki ma ei loeks ka siia lisatähendusi.

Paraku ei ole asjad teadusmaailmas päris nii ühesed, et oleksid artikli pealkirjas kokkuvõetavad. Mingisuguste ainete sisaldus ei tähenda veel seda, et inimkeha neid tingimata omandada suudaks või et neid reaalse efekti jaoks piisavas koguses oleks. Küll aga on soomlased uurinud, milliseid metsasaadusi võiks toota. Tuleb välja, et mustal pässikul on päris palju potentsiaali, sest inimesed arvavad sel olevat raviomadusi (5). 

Kui naasen mõttes retriidivestluse juurde, siis tundub valuline reaktsioon uuringule olevat sümptomaatiline. Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja, süstemaatilise usuteaduse lektor Roland Karo võtab selle kokku nii: “Sageli selgub muidugi, et muidu on teadus päh, aga kui teadus räägib sama, mida vaimsed praktikud, on see hea kaubamärk, millega oma asju müüa.” Sama on märganud ka Cambridge’i ülikooli kognitiiv- ja ajuteaduste üksuse doktorant ja Praxise terviseprogrammi analüütik Maris Vainre: “Teadusuuringute tulemused tunduvad usaldusväärsemad siis, kui need toetavad juba inimese olemasolevaid uskumusi. Kui tulemused valmistavad pettumust, on lihtsam leida põhjuseid, miks uuring kehvasti tehtud on – olgu selleks halb meetod või rahastusest tulenev kallutatus.”

Teaduse ja uusvaimsuse ühenduskohtade juurde siin loos veel jõuame.

Hingamisrännak

Retriidi kulminatsiooniks kujuneb hingamisrännak. Sisse juhatatakse see kakaotseremooniaga. Mõnus, sest mis saaks inimesel kakao joomise vastu olla? Toodud on see kuuldavasti Guatemalast ja kogu tarneahelas on kõik lülid teada. Kes korjab, kes müüb, kes toob.

Seejärel venitatakse, raputatakse end. Peakorraldaja selgitab, mis toimuma hakkab ja kuidas õige hingamine käib. Kokkuvõttes tähendab see 60 minutit sügavat ilma pausideta hingamist, mis viib inimesed muutunud teadvuse seisundisse. Või siis lühidalt öeldes – totaalselt trippima. Põhiline emotsioon, mis sellise hingamise ajal kipub üles tulema, on läbiviija sõnul kurbus. “See on emotsioon, mida me oleme lastena kõige rohkem alla surunud. Eriti poisid.” 

Minu ümber on tõepoolest nii nuttu kui naeru. Olen enda meelest nii vaba kui võimalik ja hingan püüdlikult, sügavalt ja pausideta. Tunnen külmavärinaid üle käimas. Seejärel kaotan taju, kuidas ruumis paiknen. Selliseid elamusi, millest hiljem teistelt kuulen, ma ei koge. Kahju, oleks huvitav.

Maarja kirjeldab hiljem hingamisrännakut kui kõige hardcore’imat praktikat. “Uskumatu, mis olekusse inimene suudab end lihtsalt hingamisega viia! Sel korral olin hästi kehas, tunnetasin iga ihurakku. Eelmistel kordadel olen täiesti kosmosesse lennanud. Tegevus oli sama, aga tulemus teine, kunagi ei tea, mis sa saad.“

Uusvaimsus ja/või teadus

Uusvaimsete praktikate ja toodete puhul tekib varem või hiljem küsimus teaduslikkuse kohta. Näiteks Peakorraldaja hingamisteraapiaseanssidel on tänaseks käinud üle tuhande inimese ja kuuldavasti on lisaks Erkki psühholoogile olnud teisigi, kes on soovitanud oma õpilastel tema juurde tulla. Ja ehkki teda huvitavad vandenõuteooriad, on teaduslikkus tema jaoks siiski tugev argument. Ta rõhutab, et hingamine on teaduslikult tõestatud ja nii on lihtne sellest rääkida, sest ta teab, et see ei ole udune jutt energiatest. 

Ma ei ole aga kindel, et uusvaimsete praktikute ja teadlaste arusaam teaduslikust tõestusest siin päriselt kattub.

Otsustan uurida teadlaselt Maris Vainrelt, mis on teadusliku uurimise etapid, mille läbimisel saaks lõpuks öelda, et miski on tõenduspõhine. Retriidivaatluse puhul võiks teaduslik uuring välja näha üldjoontes järgmine.

Esmalt tuleks küsitleda praktika (retriidi) osalisi: kuidas tundus? Kas näiteks vabastav hingamine töötas, mis seal toimis, kas muutus oli lühi- või pikaajaline? Teiseks on tarvis skaalasid, mis peavad midagi ka päriselt mõõtma. Näiteks: mis ja kui paljudel muutus midagi paremaks? Mis täpselt paranes: stress, valu, suhted partneriga? Kolmas samm: kas tegevus toimib ainult nii-öelda ideaalses kontekstis, näiteks laboris või retriidi puhul selle spetsiaalses keskkonnas? Kas see võiks aga toimida ka igapäevaelu osana näiteks kuskil koolis, kus praktiseerijad ei pruugi suhtuda praktikasse täie tõsidusega või selleks muude toimetuste vahel aega leida? Neljandaks oleks vaja mängu tuua ka kontrollgrupiga uuring, kus tõmmatakse loosi, kes läheb vabastavat hingamist praktiseerima, kes mitte. Ning siis vaadata, kuidas kummalgi grupil läks. 

Maris Vainre rõhutab, et ükski uuring pole täiuslik, sest alati on vaja uuringu konteksti tõttu teha kompromisse, mis uuringu tulemuste kvaliteeti ühes või teises aspektis kahandada võivad. Seepärast on kõige tugevam teadusliku tõestatuse tase saavutatud siis, kui ka metaanalüüs – uuringuid süstemaatiliselt koondav metauuring – tulemusi näitab. Nii selgub, kas sekkumine elab üle erinevad kontekstid, kultuuriruumid ja muu säärase.

Uusvaimsetes ringkondades leiab palju vastandumist ülikoolidele ja meditsiiniasutustele. Istun retriidil Kaido Pajumaa loengus, mis kestab tund üle plaanitud aja. “Vanasti löödi nõidadel pea maha, tänapäeval inimesed cancel’datakse. Näiteks kui arst julgeb rääkida vaimsusest,” räägib ta. Juttu jätkab ta paljuütleva pilguga: “Kui vaatad, kes rahastab ülikoole…” Kui küsin mõne aja pärast, kes siis ülikoole rahastab, teatab Pajumaa, et ta on näinud Netflixi filmi (või mainis ta hoopis Hulut?), mis sellest räägib. Ta jätab siiski ka taganemistee: “Ma ju ütlesin, et ärge võtke mind liiga tõsiselt!“ Retriidi osalised meenutavad seda mulle hiljem, kui õhtusöögil turtsun, et ülikoolide rahastamises on küll palju probleeme, ent tõenäoliselt pole ükski neist see, millele Pajumaa vihjab.

Pajumaa on üldse huvitav nähtus. Hoolimata taganemistee jätmisest ei esita ta tegelikult väiteid argumenteerimiseks avatuna, vaid pigem kui enesestmõistetavat teadmist väljavalitutele. „Ülikoolides on loodusravi keelatud, vaimsus on keelatud,” räägib ta näiteks. Viimane, muide, pole lihtsalt tõsi. Ei uurimise ega praktiseerimise koha pealt.

„Ülikoolides on loodusravi keelatud, vaimsus on keelatud,” räägib ta näiteks. Viimane, muide, pole lihtsalt tõsi.

Näiteks Tartu Ülikooli kliinikumis praktiseeritakse taastusravis akupunktuuri. Seda teevad meditsiiniharidusega inimesed, kes on saanud lisakoolituse. Teine valdkond, mida mõned samuti halliks alaks peavad, on mindfulness. Selle puhul on praeguseks tehtud uuringuid nii toime kui ka vastunäidustuste osas ning seda tuuakse depressiooniravisse ka teaduslike psühholoogide poolt. 

Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ütleb Roland Karo oma üliõpilastele, et ka UFOdest on võimalik kirjutada teaduslikult. “Näiteks fenomenoloogilises uurimuses huvitab meid inimese kogemus, mitte see, kas ta päriselt rööviti. Üks variant ongi vaadelda uusvaimsuse praktikaid kui fenomene ja mitte küsida tõele vastamise järele.” 

Rasmuse lugu

Retriidil on mitu inimest, kelle lood jäävad pikalt minuga. Üks neist on Rasmus. Pikka kasvu tõsine mees istub esimesel kahel päeval peamiselt teistest eemal, käed rinnal ristis. 

Ma arvan, et tema muutumise lugu on retriidi suurim. 

Kui küsin temalt hiljem, kas ta on nõus oma lugu avalikult rääkima, jääb ta nõusse. Aga hoiatab: “Osa minu loost on päris toores. Kui soovid midagi ära jätta, siis oled more than welcome…”

Rasmus on Eestisse naasnud alles hiljuti, enne seda elas ta üheksa aastat Austraalias. Soe riik, mis on saanud paljude noorte eestlaste sihtpunktiks lühemaks või pikemaks ajaks. Tema sealne elu loksus paika esimeste aastatega. Ta armus, viimaks kihlus. 

Üks hommik umbes viis aastat tagasi muutis tema elu aga tundmatuseni. Kihlatu ärkas tol hommikul justkui teise inimesena. “Ta käitus täiesti ebaratsionaalselt, nagu oleks inimene ära vahetatud!” Üheskoos hakkasid nad otsima põhjuseid. Käisid erinevates vaimuhaiglates ja haiglates, kuniks naisel diagnoositi bipolaarne häire. See häire toob kaasa tugevad emotsionaalsed kõikumised. Maanilise episoodiga kaasneb ülienergilisus ja ideedetulv. Depressiivse episoodiga kaasneb masendus ja lootusetus. 

Ehkki ravimitega on võimalik häiret kontrolli all hoida, ei pruugi iga ravim töötada või ei soovi inimene ise neid võtta. “Ühe sellise episoodi vältel otsustas ta minuga kihluse lõpetada ja mind oma elust välja visata,” meenutab Rasmus. Suhtlus sellega ei lõppenud. Ta oli endisele kihlatule jätkuvalt toeks. Lisaks olid abiks hoolivad sõbrad ja suur perekond. “Aga ei saa aidata inimest, kes seda ise ei taha.” Ükski jõupingutus ei aidanud. “Kahjuks leidis ta ühel hetkel hoolimata kõigest võimaluse ja otsustas oma elu lõpetada.”

See keeras Rasmuse elu pea peale. Ta langes sügavasse depressiooni. “Mäletan, et mu lähedased olid minu pärast mures ja soovitasid erinevaid terapeute ja psühholooge. Ma luiskasin neile, et käin seal, et mind lihtsalt rahule jäetaks. Tegelikult ei käinud ma kuskil. Mu enda ego jäi mulle ette,” sõnab ta. Rasmus uskus, et saab raskete sündmustega ise toime, aga tagantjärele leiab ta, et valetas eelkõige just iseendale.  

Järgnesid kaks ennasthävitavat aastat. Ta ütleb, et ei kaalunud kordagi endale käe külge panemist, aga samas oli tal ükskõik, kas elab või sureb.“Ma tegin kaheldavaid otsuseid ja läksin päris katki. Järgneva kolme aasta jooksul langesin aina sügavamale auku. Ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda enam katki olla.” 

Sel hetkel tuli appi sõber, üks retriidi korraldajatest, kes on viimased paar aastat olnud vaimsel teekonnal. “Ta on üks väheseid inimesi, kellele ma olen end suutnud ja julgenud avada. Ta tundis, et mulle oleks retriidist kasu. Tal oli õigus.”

Algsest hirmust sai süvenev turvatunne. “Tundsin end palju kergemalt, kui olin paari inimesega rahulikumalt rääkida saanud.” See oli vastastikune avanemine ja üksteisele toeks olemine. Rasmus ütleb, et tema õlgadel oleks justkui suurest kivikoormast kivisid vähemaks jäänud. 

Kust siis abi otsida?

Kui uurin uusvaimsuse ja teaduse kokkupuutepunktide kohta, säilitavad teadlased, kellega vestlen, ettevaatlikkuse, aga ei tõtta vaimseid praktikaid materdama. Roland Karo ütleb, et tänapäeva neuroteadlaste üldine hoiak on spirituaalsete praktikate suhtes positiivne. “Valdav osa statistikast näitab, et mõõdukas religioossus või spirituaalsus on tervisele hea. Teaduslikult on tõestatud, et see tähendab vähem vaimseid häireid, vähem südameprobleeme ja nii edasi. Ekstreemsused teevad muidugi vastupidist, aga nii on kõigis valdkondades.” 

“Valdav osa statistikast näitab, et mõõdukas religioossus või spirituaalsus on tervisele hea."

Tartu Ülikooli afektiivse psühholoogia teadur Helen Uusberg arvab, et (alternatiivsete) vaimsete praktikate koha pealt võiks olla üks märksõna ettevaatlik avatus. “Erinevatest kohtadest tuge otsivate inimeste huvides oleks vastandumiste vähendamine. Aga teada tuleks piiranguid ja ohte. Abiks oleks üldise teadlikkuse kasv. Kui inimene ei leia abi sealt, kus ta algul seda otsib, läheb ta sinna, kus seda pakutakse. Eri praktikate kõrvale võiks aga luua tõenduspõhise tugivõrgustiku.” 

Kui teaduslikust vaatepunktist soositakse seda, et inimestega teeksid tööd kutsetunnistusega psühholoogid, siis reaalsuses ei ole neid lihtsalt piisavalt. “Minu isiklik seisukoht on, et tohutu nõudluse olukorras tasuks otsida dialoogivalmidust mõlemalt poolt. Näiteks kui selgub, et inimesel on tõsine probleem, võiks olla retriidi korraldajad valmis teda suunama haiglasse,” leiab Uusberg. Ja teistpidi ei saa tõenduspõhises raamistikus töötavad vaimse tervise spetsialistid inimeste uskumuste süsteemi lõhkuda. “Pigem võiks kogemusele juurde anda, täiendada seda teaduse poolelt. Näiteks võib retriit olla inimesele sotsiaalne ressurss ja psühholoogide huvides pole seda ära lõigata. Isegi, kui seal on kahtlasi praktikaid, ei saa me eeldada, et kõik, mis seal toimub, on halb.”

Maris Vainre nõustub – meil on psühholooge tõepoolest vähe. Aga alternatiivsete meetodite asemel on üksjagu peaaegu igavana kõlavaid eneseabipraktikaid, mida võiks julgemalt soovitada ükskõik millised tervishoiutöötajad. Unehügieen, tervislik toitumine, liikumine, toetavad tervislikud suhted lähedastega. Kui kergemate vaevuste puhul toetada selliste harjumuste tekkimist, saaksid psühholoogid enam tuge pakkuda inimestele, kel on komplekssemad vajadused. Aga retriidid? “Kui inimene ise usub retriidi mõjusse, võib see töötada juba kasvõi platseebo najal. Teadlasena mõtlen aga, et kui platseebo on retriidi peamine või ainus toimemehhanism, siis tõenäoliselt leidub odavamaid või lihtsamaid viise sama mõju saavutamiseks.” 

“Kui inimene ise usub retriidi mõjusse, võib see töötada juba kasvõi platseebo najal. "

Ja ehkki riik ei peaks rahastama tõendamata praktikatel osalemist, võiks Vainre hinnangul toetada uuringuid, kust selguks, miks üks või teine praktika või teraapia töötab. Sellistele uuringutele tuginedes saab koostada soovitusi psühholoogidele ja teistele vaimse tervise spetsialistidele, kuidas kliente ja patsiente mitmekülgsemalt toetada.

Rikkaks ei saa

Peakorraldaja sõnul jääb seekordne “Ürgse väe” retriit viimaseks. 400eurone pilet on inimestele kallis, samas ei teeni korraldajad ise midagi. Esinema on valitud inimesed, keda korraldajad päriselt selles rollis näha tahavad. Esinejad ütlevad oma hinna ja hind on enamasti kõrge. Peamised kuluartiklid on aga toit, koha ja tehnika rent. Nii ei jää korraldajatele eriti raha, küll aga ütlevad nad, et retriitide korraldamine on andnud palju tutvusi ja meeletu arengu. Rääkimata sellest, et need on muutnud inimeste elusid.

Üsna kallist hinda võib kummatigi pidada ka üheks põhjuseks, mis retriitide toimimisele kaasa aitab. “Teame ju, et platseebo ja notseebo toimivad,” ütleb Roland Karo. (Kolmandik efektist on oodatav ka platseebo puhul ja kui näiteks mõnd ravimit katsetades jääb efekt alla selle, siis ravimit turule ei lasta.) “Praktikate puhul tähendab see seda, et kui usud, et mõni praktika toimib, siis juba ainuüksi platseeboefekti pärast võib ta tõesti toimida ja inimene saabki abi. Platseeboefekt võimendub, kui oled välja käinud suure summa raha.” 

Retriidi lõpp. Kuidas edasi?

Pühapäeva hommikul ei paista enam keegi vaikimisnõuet mäletavat. Peremaja on täidetud rõõmsa lobisemisega. Üks korraldajatest siseneb, käes trompet. “When the saints go marching in…” tuututab pill hoogsalt. See on vihje, et on aeg suunduda Baguasse. Viimane praktika: mõnusalt rahulik yin-jooga Ereli Tuisu juhendamisel.

Lõuna paiku on aeg kokkuvõtvaks lõpuringiks. Üks korraldajatest jagab kõigile ehted. Meenub tõesti, et saabumise õhtul paluti inimestel valada tina. Nüüd on igaühe tükikesest valminud isikliku looga kaunis kaelakee. 

Lõpuringis on igaühel võimalus võtta kokku emotsioonid ja muu. On päris tunded. On ideed, mida kuulates mõtlen, et need võiksid maailma paremaks muuta. Naine, kes kaotas lapse depressioonile, plaanib teha keskuse, et aidata omadega puntrasse sattunud noori. See ei ole umbmäärane idee, tal on konkreetsed plaanid. 

Paljudel hakkavad rääkides pisarad voolama. Ülejäänud ring haarab selles olukorras automaatselt üksteiselt ümber õlgade. Aga Silvia, kes on loetud minutid varem pealt kuulnud, kuidas teda taga räägitakse, on ruumist lahkunud. Mõtlen: kes on talle toeks? Kas toetuse saamiseks peab tõesti vastama teatud kriteeriumidele, olema vähemasti mõõdukalt katki? Või võib toetada ka seda, kes ütleb, et on tugev? 

Nädalaid hiljem, kui loen Peakorraldaja sõnumit selle kohta, kuidas ta võtab algse nõusoleku juba nähtud ja parandatud tsitaatide osas tagasi, värisen tahtmatult. Ma ei karda tema ähvardusi, aga see olukord ja süüdistused mõjuvad mulle ootamatult. Retriidil on korduvalt kinnitatud – iga inimene on seal põhjusega. Iga inimene on grupi osa. Kui kõik inimesed vajavad tuge ja kõigil peab olema ruum tunneteks, siis kas mõned meist ikkagi… ei kvalifitseeru?

Kui kõik inimesed vajavad tuge ja kõigil peab olema ruum tunneteks, siis kas mõned meist ikkagi… ei kvalifitseeru?

Järgnevate nädalate jooksul mõtlen retriidile palju. Arutan seda kõigi sõpradega, kes on vähegi nõus kuulama. Tüütan akadeemilisi tuttavaid lugemissoovitusi küsides ja töötan neid öösiti läbi. Avastan isegi töölt inimese, kelle olek muutub Adilast kuuldes teiseks, läbi kumab: kes on käinud, see teab. Püüan oma peas kuidagi kokku panna seda, kuidas sellised üritused võivad paljusid sügavuti aidata ja ometi teha ettevaatamatusest haiget. Need on kohad, kus on palju soojust ja armastust, aga ka vastandumist ja vandenõuteooriaid. 

Selle loo lõppsõna jääb retriidi osalistele. Kuidas neil läheb?  

Erkki ütleb, et kuigi töö loobib kaikaid kodaratesse, on tal jätkuvalt väga hea olla. “Kui ma esimeselt retriidilt tagasi tulin, küsis mu ema: kes siis nuttis? Ütlesin, et kõik nutsid!” muheleb ta. “Tööl on mu mõte terav ja organiseeritud ja palk tuleb ka. Aga need üritused võimaldavad mõtte tühjaks jooksutada ja end laadida.” Tema jaoks ei ole need valdkonnad ühildatavad. “Töö on mõõdetav ajaliselt, füüsiliselt, materiaalselt, kõik on paigas. Vaimsed praktikad on hingele. Ma arvan, et selle retriidi najal saan kuu aega jälle ujuda, aga kui ma endaga ei tegele, ei käi looduses, ei loe raamatuid, siis oleksin mõned päevad hiljem tööl samas seisus kui varem. Mina olen nüüd endale valinud selle tee ning see hingeline tee ja enda otsimine jääb minu elu osaks elu lõpuni.”

“Kui ma esimeselt retriidilt tagasi tulin, küsis mu ema: kes siis nuttis? Ütlesin, et kõik nutsid!”

Maarja arvab, et iga inimene võiks vähemalt korra mingis eluetapis taolisel üritusel käia ja vaimseid praktikaid proovida. “Sellistes kohtades ei anta nii palju hinnanguid, võid öelda, mida soovid öelda, ja teha, mida soovid. Võib-olla see annab mingi vabaduse tunde, et sind aktsepteeritakse nii, nagu oled. Inimene võetakse vastu kogu tema valuga ja siis on lihtsam seda ka ise tunnistada.”

Silvia analüüsib toimunut organisatsioonipsühholoogia kaudu. “Selliste ürituste puhul on suur roll ülesehitusel. Korraldajad ei olnud tegelikult inimeste jaoks kohal. Paljud leidsid, et said sealt korraliku power’i ja kõik on väga kihvt, aga tegelikult on korralduse poole pealt veel palju areneda,” leiab ta. “Ma küsiks ka küsimuse: kas me lubame inimestel päriselt olla, kes nad on, või tahame nad suruda ainult oma aktsepteeritud piiridesse?” 

Merili ütleb, et mõistagi ei jää kõik asjad, mida retriitidel avastatakse, püsima ja rumal oleks loota, et kõik praktikad sobivad edaspidi igapäevaseks kasutamiseks. “Mina pean oluliseks leida, mis kõige enam kõnetas, ja seda vaikselt oma igapäevaellu integreerida. Et see oleks nagu soola või suhkru terahaaval lisamine.”

Rasmuse puhul on toimunud kõige suurem transformatsioon. Tema silmad säravad. Tema e-kirjad on täidetud julgustavate sõnade ja soojusega, mis tungivad külmast arvutiekraanistki läbi. Rasmus ei arva, et üks retriit võiks probleemid lõplikult lahendada, küll aga leiab ta, et on pärast seda kogemust viimaks valmis oma probleemidega silmitsi seisma ja nendega tegelema. “Ma ei jõua ära oodata järgmist retriiti, hingamisrännakut, terapeudiga kohtumist. See progress tekitas minus rõõmu ja isegi kui see on ajutine, suutsin ma müüri enda ja maailma vahel väiksemaks saada.”

1. Nojah, tegelikult on selle nimetamisega muidugi keeruline. Enamik “Ürgse väe” juhendajaid ja loengupidajaid võiks räägitu tunnuste põhjal lugeda New Age’i järgijateks. See mõiste ei ole aga kuigi hinnatud. Uusvaimsus viitaks nagu millelegi uuele, ehkki pigem näivad paljud selle mõistelise vihmavarju alla kuuluvad praktikad lähtuvat iidsetest traditsioonidest. “Vaimsed praktikad,” pakub üks tuttav siinsest seltskonnast. Kui retriidi korraldajalt selle kohta küsin, arvab ta, et ehk võiks nimetuseks olla lihtsalt – praktikad. Olen selles loos jäänud peamiselt siiski uusvaimsuse juurde. Mulle tundub, et paljudest ebatäpsetest sõnadest kõlab see siinsete tegevuste kohta kõige täpsemalt.
2. Loe lähemalt siit ja siit.
3. Loe lähemalt
4. Loe lähemalt või tutvu uuringu täistekstiga.
5. Loe lähemalt.