Vaikivad taandujad räägivad suud puhtaks

Levila tuli kuu aja eest välja looga, kus otsisime vaikseid lahkujaid, inglise keeles quiet quitter’eid. USAs levinud arusaama järgi on need inimesed, kes teevad küll lepingus nõutud töö ära, kuid mitte grammigi rohkem.

Meie üleskutse lugusid jagada sai palju tagasisidet. Kuigi näited kohvikruusi lauale jätvast kontoritöötajast ja onni ehitanud tehasetöölistest tekitasid elevust, leidsid osad, et me räägime nähtusest liiga ühekülgselt, tembeldame vaiksed lahkujad liiga kergekäeliselt laiskvorstideks, kes ei viitsi tööd teha. Et me unustame kõige olulisema – vaikne lahkumine on vastuseis ületöötamisele, saavutamiskultuurile ning tööandja üha kasvavatele nõudmistele.

Selles loos püüamegi teemale läheneda mitmekülgsemalt, tuues teie ette päris inimeste päris lood. Meile väga meeldis ka Paul-Erik Rummo kommentaar, kelle jaoks sõnapaar „vaikne lahkuja” tekitas silme ette kujutluse suurema kärata surijast, kes rahulikult ja piinadeta kustub. Ehk üks selle loo eesmärk võiks olla leida quiet quitting’ule hea eestikeelne vaste.

Vaikne lahkumine on vastuseis ületöötamisele, saavutamiskultuurile ning tööandja üha kasvavatele nõudmistele.

Juhtimiskoolitaja ja coach Monika Larini pakkus Levilale, et vaikselt lahkujaid võiks nimetada „vaikivateks taandujateks”, kuna see on ühemõttelisem. Tema kolleeg Raimo Ülavere on kirjutanud „vaikselt töölt lahkujatest”. Daniel Vaarik kasutas oma memos terminit „hääletu lahkuja”. Levila lugejad, kui teil on mõttes mõni parem või täpsem sõna, andke meile teada.

Mõistagi pole vaikiv taanduja mingi uus tegelane. Monika Larini ütleb, et tõenäoliselt on nähtus sama vana kui palgatöö. Arvatakse, et esimest korda tutvustas sõnapaari „quiet quitting” majandusteadlane Mark Boldger 2009. aastal. Plahvatus, mille järellainetuste hulka kuulub kahtlemata ka käesolev artikkel, toimus aga 2022. aasta juulis, mil 20midagi Zaid Khan pani TikToki 17-sekundilise video:

Ta ütleb, et vaikselt töölt lahkujad täidavad oma töökohustused, aga ei soovi osaleda rabelemiskultuuris, mida tööandja ja ühiskond peale surub. „Töö ei määra sinu väärtust inimesena,” ütleb Khan.

Paarilauseline pihtimus langes viljakale pinnasele – seljataga oli koroonapandeemia koos kodukontorite ja videokõnedega, mis muutis piirid töö ja vaba aja vahel hägusemaks. Sotsiaalmeedia lõi kihama, õige pea täitsid ka suurte väljaannete küljed aruteludega, kuhu taoline lähenemine meid viib ja kas uus põlvkond on hukas. Näiteks ütles ärinaine ja autor Arianna Huffington, et quiet quitting pole üksnes töölt lahkumine, see on lausa samm elust lahkumise suunas.

Monika Larinil on oma nägemus, miks me kipume vaikivast taandumisest rääkides pigem kulmu kipra tõmbama. „Üha levinum viis töömaailmast rääkimiseks on toonitada tööd muuhulgas ka kui kutsumust, ehk isegi olulist osa identiteedist,” ütleb ta. Vaikiv taanduja pole seejuures iseenesest pahatahtlik viilija, vaid keegi, kes teeb nõutud töö täiesti korralikult ära.

„Paarkümmend aastat tagasi ei tekitanud sedasorti suhe töösse mingit küsimust. Tänapäevase, nö ideaalse töömaailma vaates oleme aga hakanud eeldama, et tööd tehakse õhina ja pühendumisega. Seetõttu tundub oma töö üksnes ootuspärane ärategemine juba liiga vähe,” räägib Larini. „Kui igapäevaseks eelduseks on saanud erakordne, siis lihtsalt hea mõjub justkui puudulikuna.”

Oma igapäevatöös, milleks on karjäärinõustamine, näeb Larini palju vaikivaid taandujaid, isegi kui inimesed ise pole sellest mõistest kuulnudki. Umbes kaks kolmandikku tema klientidest käib tööl, millest otsitakse väljapääsu või mida soovitakse ümber defineerida.

"Tänapäevase, nö ideaalse töömaailma vaates oleme aga hakanud eeldama, et tööd tehakse õhina ja pühendumisega. Seetõttu tundub oma töö üksnes ootuspärane ärategemine juba liiga vähe."

Monika Larini

Kõigi lood on erinevad, sõltudes muuhulgas sellest, missugust rolli täidab töö inimesel elus või missugused on tema isikuomadused. Seetõttu, tõdeb Larini, on vaikivast lahkumisest rääkimine keeruline. „Niipea, kui võimalikul lahkujal on konkreetne nimi ja nägu, on olukordadel põimunumad põhjused kui üks mõiste endasse mahutab.”

Kuid teeme proovi. Toome teieni päris inimeste päris lood. Osad neist vastavad rohkem vaikiva taandumise tunnustele, teised jällegi vähem. Vahest ühendab kõiki see, et inimesed pole emotsionaalselt kohal. Olgu põhjuseks töö mõtte kadumine, füüsiline distants, ülemus või hoopiski kliimakriis.

Need on esimesed lood, millele tuleb loodetavasti lisa. Tahame saada vaikselt töölt lahkumisest võimalikku laia pilti. Seega kui see teema sind kõnetab või oled ise midagi sarnast mõnel töökohal läbi elanud, võta meiega ühendust: lugu@levila.ee.