Rahvasaadik. Hardi lugu

Sind huvitab mu riigikogu lugu, jah? No ma räägin sulle, kuidas see oli, eks sa siis vaata, kas pakub huvi.

Sattusin riigikogusse 2015. aasta kevadel Sven Mikseri asendusliikmena, ta ise läks valitsusse kaitseministriks. Toonane riigikogu esimees Eiki Nestor helistas mulle ja kuna mul vabakutselisena parasjagu ühtegi suurt filmi ega muud tööd käsil polnud, olin nõus. Tundus huvitav pakkumine.

Ehkki riigikogu oli mulle võõras, siis niipalju ma ikkagi teadsin, et põhiline töö käib komisjonides. Ainuke ja õige valik tundus olevat kultuurikomisjon, mulle kõige südamelähedasem valdkond. Paraku oli see koht võetud, üks sotside fraktsiooni inimene juba istus seal. Nii hakati mind panema komisjonidesse, kus veel ruumi oli. Põhimõtteliselt olin augutäide, mind solgutati sinna-tänna. Nii kurioosne kui see ka pole, siis ma jõudsin istuda isegi rahanduskomisjonis, kujutad ette! See on ju tobe, see on ju raiskamine! Siis oli seal veel see kapo-komisjon või mis ta nimi nüüd ongi, samuti vist põhiseaduskomisjon... Lõpuks maandusin õiguskomisjonis, kus olingi kõige kauem.

Tegelikult oli töö õiguskomisjonis huvitav. Võib kõlada imelikult, aga leian, et seal töötamine ei eelda otseselt juuraalaseid teadmisi, vaid pigem teatavat ausameelsust, õiglustunnet ning avarat maailmapilti. Ja lõpuks on riigikogu töö ikkagi kollektiivne, nii või teisiti oled partei sõdur. Võid küll soleerida, asju omatahtsi sättida, aga tulemusi saavutatakse ikkagi koos. Lisaks pole see teiste suhtes viisakas.

Nii kurioosne kui see ka pole, siis ma jõudsin istuda isegi rahanduskomisjonis, kujutad ette! See on ju tobe, see on ju raiskamine!

Aga sa küsisid vaiksete lahkujate, tiksujate kohta... küllap ma siis olin üks neist, jah. Ehkki midagi häbeneda pole – käisin ontlikult kohal, täitsin oma kohustused ja hääletasin –, siis eks ma ikkagi lõpuks tundsin, et need polnud päris minu liistud. See on küll loll tagantjärele tarkus, aga kindlasti olnuks mu motivatsioon ja panus kultuurikomisjonis suurem. Küllap seetõttu mind ka hiljem enam tagasi ei valitud. Mitte et ma sellepärast hirmsasti kurvastaks, lihtsalt häältesaak oli kõvasti väiksem.

Mingeid põhjapanevaid või eriliselt nutikaid ettepanekuid minult ei tulnud. Mõne asja pärast, mida oleks pidanud varem tegema või mis minust ripakile jäid, on piinlikult valus. Näiteks vabakutseliste loojate sotsiaalsed garantiid. Üleüldse võinuks rohkem pingutada loomeinimeste hädade leevendamiseks.

Samas osade positiivsete eelnõude käima lükkamise ja pildis hoidmise juures ma ikkagi olin. Võtame kasvõi „tühja kasseti tasu”, mis suurendab autorite õigusi ja neile makstavaid hüvitisi. Muidugi oleks võinud ka seda rauda kohe algusest peale rohkem taguda. Eks kogemus tuleb aastatega – võtab aega, et aru saada, kuidas töö riigikogus käib, mida saab teha ja mida mitte. Väga meelevaldselt võibki öelda, et riigikogu jaguneb proffideks, kes tunnevad kõiki nõkse ja korraldavad asjad ära ning asjaarmastajateks, kes lohisevad kaasa. Viimaste hulka kuulusin ka mina.

Üks koht, kus mind veel ära kasutati, olid ekskursioonid. Suudan mingil määral vene keelt rääkida. Kui Tallinna venekeelsed ja kirde-Eesti koolilapsed riigikogus külas käisid, siis tihti olin mina see, kes neile maja ja riigijuhtimist tutvustas. Olin väikest viisi giid, kah jumalale meelepärane töö.

Mingeid põhjapanevaid või eriliselt nutikaid ettepanekuid minult ei tulnud.

Kui sa küsid nüüd, kas hakkasin kolme riigikogus veedetud aasta jooksul süsteemi trotsima, siis seda mitte. Muidugi tegin erialaseid otsi kõrvale, kaks-kolm korda kuus käisime Singer-Vingeriga esinemas, aga põhitööd see ei seganud.

Küll aga hakkas koosseisu lõpupoole mu ellu tekkima üks uus projekt, uus töö. Võib olla on seda alatu öelda, aga pean tunnistama, et mul avanes riigikogulasena väga meeldiv võimalus ühe oma filmistsenaariumiga tegeleda. Vabakutselisena pead viit otsa korraga virutama, et ellu jääda, aga riigikogulase hea palk võimaldas rahulikult „Johannes Pääsukese tõelist elu” kirjutada.

Võin nüüd sirge selja ja selge silmavaatega öelda, et tänu riigikogule see film sündiski. Kusjuures leian, et see on Eesti kultuuriloos väga oluline teos, kummardus meie filmikunstile ja- ajaloole! Filmi eelarve oli drastiliselt väike ja ma ei saanud selle tegemise eest kopikatki, mistõttu ma ei häbene öelda, et saadiku palk oli justkui kompensatsioon. See oli teatud mõttes ilus saatuslik moment, helde saatus. Tänan valijaid, kes mulle selle võimaldasid!