Keskastmejuht. Kevini lugu

Aastaid tagasi töötasin ühes Eesti toiduainetööstuse ettevõttes. Alustasin lihttöölisena, mu ülesandeks oli erinevate jookide valmistamine. Valdavalt käis töö arvutiga – masin tegi enamiku ise ära, inimene vajutas õigeid nuppe ja kontrollis –, aga aeg-ajalt tuli ka ise käed külge panna, näiteks proove võtta. Pigem olin alguses initsiatiivikas ning kuna nägin, et mingid asjad on ettevõttes ligadi-logadi, tegin ettepanekuid, kuidas töökorraldust paremaks muuta. Mind pandi tähele ja õige pea ka edutati. Nii sai minust ühe osakonna juht, mul oli umbes 10 alluvat.

See tundus noorele mehele lahe saavutus, ikkagi edasiminek. Alguses oli huvitav, olin ka üsna tahtmist täis. Näiteks hakkasin nügima, et töötajatel oleks korralik puhkeruum, kus süüa ja kohvi juua. Mingi puhkeruum oli, aga too oli väga närune. Ütlesin, et teeme korraliku, suurema. Pool aastat käisin ülemustele peale. Lõpuks tehtigi... aga see oli umbes neljandik sellest, mida silmas pidasin. Ruum oli selline vanainimese värvides, üsna kohutav koht ausalt öeldes. Nagu Ricky Gervais’i „After life’s” kui oled näinud. Mis mind veel ebameeldivalt üllatas, oli see, et ülemused võtsid kogu au enda peale, et tänu nendele kõik sündiski, et nemad tegid.

Kuna sarnaseid asju juhtus veel, kippus see vaikselt motivatsiooni tapma. Nägin, et juhtkond on stagneerunud, nad ei soovi muutusi. Seejärel hakkasin ise tüdima, päevad muutusid üksteise koopiaks. Kõik tundus vanamoodne, inertne. Mäletan üht jõulupidu, kus inimestele anti diplomeid, et nad on töötanud ettevõttes 20 aastat, 25 aastat. Täiesti seisev vesi! See oli kindlasti üks neid hetki, kus mul käis peas mingi klõps ära.

Nägin, et juhtkond on stagneerunud, nad ei soovi muutusi.

Umbes samal ajal tuli ka koroona. Kuna ma ei pidanud otseselt tehases masina taga olema – ma tegelesin töögraafikute, arvete, toorme tellimise ja muu taolisega nagu keskastme juhid ikka – eelistasin aina sagedamini kodukontorisse jääda. Keegi ei näinud ega kontrollinud mind. Kaheksatunnised tööpäevad, mida tehases tegin, hakkasid üsna kiiresti sulama. Ehitasin parajasti ka maamaja, mistõttu oli tavaline, et tegin töökõnesid villa või kipsi pannes või lastega mängides. Oli ka olukordi, kus tegime bändiga proovi ja ma olin tiba jommis kui töölt helistati. Eks sellest kujunes omamoodi haige mäng... pakun, et lõpuks töötasin umbes poolteist tundi päevas. See oli absoluutne miinimum, et kuidagigi lambad terved ja hundid söönuna hoida.

Sa küsid, kas ülemused midagi märkasid. Ma arvan küll, aga samas nad ise ka kartsid. Üks neist oli väga nohiklik tüüp, keda terve osakond peaaegu et vihkas. Ta oli palju halvemas nimekirjas kui mina, mistõttu oli tal keeruline minu vastu midagi ette võtta. Ma tajusin ettevõtte sisest dünaamikat, ma teadsin, kui kaugele võib minna.

Siiski muutusin ajaga üha nahaalsemaks. Oli aegu, kus tegin tööl olles toorainelaos uinakuid, lahkusin poole päeva pealt, delegeerisin nii palju kui võimalik. Kuna tehases oli palju igasugu ruume, vanu katakombe, käisin seal jorisemas ja kõrilaulu tegemas. Või tegin kätekõverdusi, varjupoksi või mingit muud trenni. Muutusin ka lohakamaks. Pidime esitama tooraine kao aruandeid, kindlasti võinuks need täpsemad olla. Mängisin siin-seal mingite numbritega, et asi parem välja näeks. Mingeid suuri prohmakaid siiski ei esinenud.

Meenub veel seik, kus tegime isaga tööpäeval metsas puid. Ülemus helistab ja kuuleb, et keegi toimetab kõrval mootorsaega. Vastan talle, et hakkasingi parajasti tööle sõitma, aga puu oli tee peale kukkunud ja eemaldame seda. Üsna debiilne hädavale, aga tundub, et tol hetkel töötas.

Miks ma töölt ära ei tulnud? Eks ta oli selline stabiilne ja mugav ots, samuti üsna kodu lähedal. Võib olla see kõlab imelikult, aga mingi hetk oli viilimine isegi lõbus, omamoodi absurdne kogemus. See pakkus närvikõdi. Lisaks mõtlesin endast kui tänapäeva Robin Hoodist, kes ajab justkui õiget asja: ehitab maja, tegeleb lastega, mängib koeraga... ja laseb suurettevõtet üle.

Tagantjärele hinnates võiks öelda, et mu vaikiv taandumine kestis kuskil kaks-kolm aastat. Lõpuks hakkas see mind ikkagi lämmatama. Mäletan üht tööleminekut, kus ma ei saanud – poolvaimselt, poolfüüsiliselt – enam hingata. Samal päeval otsustasin, et aitab, nüüd lahkun. Seda enam, et juba varem tundsin, kuidas köie lohistamine kandub üle ka teistesse tegevustesse. Näiteks oli tööväliseid situatsioone, kus oli vaja end 100 protsenti pingutada, aga ma nagu enam ei osanud, ei olnud harjunud…

Mõtlesin endast kui tänapäeva Robin Hoodist, kes ajab justkui õiget asja: ehitab maja, tegeleb lastega, mängib koeraga... ja laseb suurettevõtet üle.

Pärast lahkumisotsuse tegemist läks kergemaks. Korraks tekkis isegi uus energia, pingutasin, et jääjate elu oleks edaspidi võimalikult normaalne. Näiteks õõnestasin ühe teise osakonnajuhataja jalgealust, et ta kaotaks oma positsiooni inimeste üle, kellega minagi koos töötasin. Mitte paha pärast, aga ta oli täiesti ebakompetentne juht, ütles inimestele halvasti... hästi õel inimene ühesõnaga. Ütleme nii, et see oli minu poolt kolleegidele väike lahkumiskingitus. Nad olid rahul.

Mõnda aega olin töötu, siis leidsin uued väljakutsed.

Mida lõpetuseks öelda? Pean tunnistama, et mul läks pool aastat kuni aasta, et saada uues kohas nö soonele, taastada distsipliin ja normaalne töörütm. Nii et kui vaikse lahkumise kummi liiga palju venitada võib see hakata moraalile ja distsipliinile mõjuma.

*Nimi muudetud