Fotolugu: Sõja jälgedes

Žõtomõr

Sõit Žõtomõri linna kestis Lvivist kuus tundi, teedel oli lugematu arv kontrollposte, ehitati punkreid, täideti liivakotte. Oli näha Molotovi kokteile, paljudel meestel polnud vorme, ainsaks eraldusmärgiks oli kollane lint käisel. Saabudes linna möödusime puruks pommitatud elumajadest, kõikjal oli näha kokku keevitatud tankitakistusi ja betoonplokke. 

Linnavalitsuse hoone oli muudetud punkriks, aknad olid kaetud liivakottidega, maja ees seisis relvastatud valve. Hoonesse sisenedes olid kõikjal sõdurid, mõned magasid põrandal. Kohalik pressiohvitser võttis meid vastu. 

"Kust te pärit olete?"
"Eestist," vastan ma, "Tallinnast." 
"Oi kui tore, minu nõbu elab Tallinnas. Ja kuidas nimi on?" 
"Erik."

Pressiohvitser jääb mind vaatama ja lausub: "Minu lapselapse nimi on Erik." Vastan talle rõõmsalt: "No me oleme siis ju praktiliselt perekond." 

Varsti kuuleme õhuhäire sireene ning jookseme esimese korruse koridori. "Kuna meil siin pommivarjendit ei ole, siis tuleme siia, see on vähemalt midagigi." Pool tundi hiljem saab häire läbi ning liigume õue, kui meie pea kohalt lendab üle reaktiivlennuk. 

"Meie oma," ütleb mu kõrval seisev sõdur. Liigume hotelli, kus tänu sõjale viibivad ainult ajakirjanikud, restoranis näeme maailmatasemel prantsuse sõjafotograafe. Jõuan oma toas vaevu silmad sulgeda, kui kõlab järjekordne õhuhäire. Jookseme hotelli keldrisse, kus meid ootavad juba töötajad ja teised külastajad. Ühtegi pommi sel ööl Žõtomõri linnale ei lange, kuid häiret antakse veel kaks korda. Hotelli töötajad toovad meile madratsid ning ööbimegi terve öö keldris. Nende hotellitubade eest maksmine oli üks kehvemaid investeeringuid Ukrainas.

Hommikul sõidame linna südames asuva kooli juurde, mida pommitati 4. märtsi hommikul kell 9.35. Keegi veel teadaolevalt õnneks surma ei saanud.

Hävitustöö on olnud metsik, lööklaine on purustanud ümber olevate hoonete aknad, õpilaste vihikud on lennanud paarsada meetrit eemale mänguväljakule, puud on väändund ja murdunud.

Üks kohalik politsei mustas vormis kõnnib kooli sisse. "Ma käisin siin koolis kuni seitsmenda klassini. Näed, see seal ongi minu klassiruum."

Liigume edasi haigla juurde, mida venelased pommitasid, kuid suurem tulejõud läks haiglast mööda ja tabas elumaju. Haiglal lendasid aknad ja uksed eest. Kuid elamurajoonis, kuhu pommid langesid, suri kaks inimest ja kolm said haavata. Nutvad naised päästavad oma kodust, mida veel päästa annab, naabrid aitavad teineteist.

Auto juurde tagasi kõndides kuuleme õhusireene ning jookseme koos haigla õdede ja arstidega maja keldrisse varjendisse.

Korosten

Kui õhuhäire saab läbi, annab kohalik pressiohvitser meile võimaluse sõita Valgevene piiri äärde Korosteni linna, mida varahommikul pommitati. Sõidame sinna kiirelt, kihutades läbi külade ja kontrollpostide. Kohale jõudes ootab meid hävinenud elumajarajoon, söestunud autod, verised varemed. Ühe maja omanik räägib pisarsilmis, kuidas diivanil maganud kolmeaastane laps jäi ilma oma jalgadest, kuid on õnnelik, et ta ikkagi ellu jäi.

Inimesed päästavad hävinenud kodust oma viimaseid toiduvarusid.

Poiss, kes koristab oma tuba rusudest, tõstab maast üles pommikillu ja näitab seda mulle.

Üks kohalik mees võtab mul varrukast kinni ja viib mind vene raketi juurde.

Varemete vahel liiguvad koerad ja kanad. Ühe maja katuselt ripub alla auto.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!