BLOGI: Levila Ukrainas

Kolmapäev, 13.04.2022
16.57

Tarass Kovaltšuk:

Hullem kui põrgu. Mariupol

Arvasin, et põrgu on üle elatud. Kuid see ainult tundus nii. Mõni päev tagasi pääses mu sõbratar Mariupolist välja. Paistab, et püha Maarja linn saab putinliku Venemaa ja kogu tema rašistliku režiimi kirstunaelaks. Mäletan lapsest peale sõja läbi teinud vanaisa ja teiste sugulaste jutte, et kõikidest õudustest oli kõige kohutavam Leningradi blokaad. Rašistid kordavad kõike natsiarmee tegevusjuhise järgi – piiravad linna sisse ja korraldavad humanitaarkatastroofi. Mariupolisse pole jäänud ühtegi tervet hoonet, paljud majad on maatasa põlenud. See, mida nimetatakse „Vene armeeks”, on toime pannud genotsiidi. Genotsiidi ukrainlaste vastu, genotsiidi linnas, mida nad tulid justkui päästma enda välja mõeldud natsismi käest.

Ma ei julgenud Nastjast kirjutada, sest nägin teda võrgus viimati siis, kui linn piiramisrõngasse võeti. Ma ei julgenud talle kirjutada, näha vaikust ja hiljem teada saada, et ta on tapetud või nälga surnud. Võimatu on kirjeldada, milline rõõm oli näha tema story-mulli pärast kolmenädalast vaikust! Ta on elus ja see on peamine.

Kui on võimalik põrgut ette kujutada, siis see oli Harkivis. Aga Mariupolis oli hullem kui põrgu. Sõja tingimustes on selline lugu, et sa ei tea, millal su linna sisse piiratakse. Paar päeva enne, kui rõngas Mariupoli ümber sulgus, saatis Nastja humanitaarabi Donbassi linnadesse. Tollal ta veel ei teadnud, et tema linn võetakse rõngasse, et seal puhkeb humanitaarkriis ja et paari päevaga tehakse 90% linnast maatasa. Ausalt, mitte keegi sõja ajal ei tea, et tema linn võetakse rõngasse. Miks? Sest kõik loodavad parimat. No ja muidugi kui linn on sisse piiratud, siis sõja reeglite kohaselt peaksid sinna jääma ainult sõjaväelased. See on muidugi lüürika ja teooria. Vene armeel pole reeglite järgi sõdimiseks au ega väärikust. Seepärast tapavad nad tsiviilelanikke, just selle tõttu on evakuatsioon Mariupolist nii vaevaline.

Mariupoli kaitsjad ei saa maha jätta tapetud tsiviilelanikke, oma tapetud ja haavatud relvavendi. Autu Vene armee kasutab seda mõistagi ära. 

Nastjaga puudus kontakt 20 päeva. Selle ajaga jõuab igasugu asju kokku mõelda. Kuid sa loodad ikka, et just sinu tuttavatel ja sõpradel õnnestub minema pääseda. Kui Ukrainas praegu juhtubki imesid, siis on need seotud Mariupolist pääsemisega.

Üritan kirjeldada seda õudust, milles mu sõbrad blokaadirõngas elasid. Alustame sellest, et kõik lähedased ja tuttavad koondasid oma jõud. Jah, nõnda toimivad asjad sõja ajal ja eriti sissepiiratud linnas. Kahetoaline korter sai turvasaarekeseks kuue inimese jaoks. Ühte tuba ei kasutatud, sest see oli nurgapealne. Raketitabamuse korral ei ole nurgapealses toas viibijal lootustki ellu jääda. Seda tuba kasutati külmkapina. Ukraina idaosas paukus neil päevil kuni kahekümnekraadine pakane. Kui Mariupol oli igast küljest turmtulega ära lõigatud, jäi linn ilma kõigest, mis eluks vajalik: gaasist, veest, internetist, toidust ja ka küttest. Seepärast kasutasid mu sõbrad seda tuba, kus aknaklaasid olid ammu eest lennanud, külmkapina.

Magati riidekuhja all. Ja pideva risttule tõttu pidid kõik magama koridoris. On olemas „kahe seina reegel”. Minu jaoks oli see Harkivis peamine. Kui ei jõua varjendisse joosta, mine varju kahe kandva seina vahele. See kahandab surmasaamise väljavaateid. Kui maja variseb kokku, siis on kandvate seinte all rohkem lootust, et päästjad sind rusudest välja toovad.

Ja kui Harkivis kükitati kandvate seinte vahel paar-kolm korda päevas, siis Mariupolis elasid inimesed niimoodi lakkamatult. Ja paljusid neist pole enam elavate kirjas.

Kui puudub küte, tõmbad selga kõik, mis sul on. Eriti kui korteril pole aknaid ees ja väljas on miinus kakskümmend kraadi. Tõmmatakse jalga kolm paari pükse, selga kaks sviitrit, kaela ümber mähitakse mitu salli. Arusaadav, et magamiskotte napib. Inimesed soojendavad üksteist oma kehadega. 

Arvata võib, et veel mõni hetk enne mõistmist, et linn on rõngasse võetud, ei osanud mariupollased ettegi kujutada seda põrgust hullemat maailma, kuhu neil laskuda tuli. Mõnda aega jälgisid nad internetist Vene vägede liikumist, kuni kadus side välismaailmaga. Ning siis vallandus linnas see, mis ei mahu inimlikkuse raamesse, sõjalisest doktriinist ma ei taha rääkidagi.

Linn, kus elab pool miljonit inimest, vajus mingil hetkel keskaega. Muide, see on ainus arengutase, mida Venemaa on suuteline teistele aladele viima. Kui vaadata, kuidas elavad Abhaasia, Osseetia, Transnistria, nn Donetski ja Luhanski rahvavabariigid, siis saab selgeks, et Venemaa oskab levitada ainult taandarengut, kriitilist vaesust ja kõlblusetust. Evolutsioon, demokraatlikud väärtused ja areng on Venemaale ja „Vene maailmale” võõrad definitsioonid.

Mariupolisse jäänutel ei olnud varutud vett ega toitu ning seda mitmel põhjusel: pärast 2014. aastat oldi kindlad, et kõik saab peagi läbi, sest ka 2014. aastal andsid raketiseadmed tuld, kuid elu linnas jätkus tavarütmis: inimesed käisid tööl, lapsed koolis ja üliõpilased loengutes. Paljud arvasid, et üle nädala sõda küll ei kesta, mistõttu mingit paanikat polnud, elanikud olid suhteliselt muretud. Ent paraku sai Mariupolist Vene-Ukraina sõja suurim tragöödia, haav, mis ei kasva kunagi kinni. Järgnenud nädalatel püüdis linn lihtsalt kuidagimoodi hingitseda. Tapetuid, murtud elusaatusi ei ole võimalik kokku lugeda. Me ei unusta seda genotsiidi iial. Me ei andesta mitte kunagi.

Loe ka Tarassi päevikut "Kirjutan teile Ukrainast" tema elust sõja ajal.

Pühapäev, 10.04.2022
15.57

Svetlana:

Tõde selgub võrdluses

Vähesed on sõda oma silmaga näinud. Arvud aitavad mõista tõde, kuid kujutlusvõime lakkab töötamast, kui jutt läheb sinu kogemuses puuduvatele asjadele.

Loe edasi Svetlana päevikust.

Laupäev, 09.04.2022
15.00

Svetlana:

Julmus

Julmusele ei ole õigustust, kuid selle kontekst võib olla erinev. Kui ma vaatan Butšas, Irpinis, Borodjankas ja teistes linnades tehtud fotosid, tarretub süda tõdemusest, kui mõttetu see julmus oli. Mida rohkem asja uurid, seda enam mõistad, et rahumeelsete elanike piinamisel ja julmal tapmisel ei olnud mingit erilist strateegilist mõtet.

Loe edasi Svetlana päevikust.

Teisipäev, 05.04.2002
10.56

Svetlana:

Nähes fotosid neist metsikustest, mis on Kiievi ümbruses okupeeritud asulates toime pandud, ütleb nii mõnigi, et poleks pidanud Vene sõdureid vangi võtma, neid toitma ja ravima. Kuid selle poolest me neist just erinemegi – meil on väärikus, meil on austus inimelu ja isiksuse vastu. Iga elav olend on väärtuslik ja inimesed ei ole hall mass.

Loe pikemalt Svetlana päevikust.

Teisipäev, 05.04.2002
10.37

Svetlana:

Kiiev pöördub aegapidi ellu tagasi. Inimesed naasevad linna, oma kodudesse. Üha rohkem kauplusi on jälle uksed avanud, järgnevalt ehk ka need ettevõtted, mis pole esmase tähtsusega.

Loe edasi Svetlana päevikust.

Teisipäev, 05.04.2022
10.03

Erik:

10. märtsil jäi Kiievi kesklinnast paarikümne kilomeetri kaugusel Vene armee kolonn Ukraina rünnaku alla. Hävitatud ja tankid ja soomukid vedelevad endiselt teedel ja põldudel, kuid nüüd on neil uued omanikud – Ukraina lehmad.

Esmaspäev, 04.04.2022
14.42

Svetlana:

Kiievi-lähedaste linnade vabastamine. Sõja õudused

Head uudised: Ukraina väed on Kiievi oblastis alustanud vastupealetungi ning vabastavad järjekindlalt ühe asula teise järel. See annab põhjust rõõmustamiseks, eriti äsja okupeeritud olnud linnade ja külade elanikele. Ning samal ajal on see reaalne võimalus näha, mis okupant vallutatud asulates korda saatis.

Loe edasi Svetlana päevikust.

Esmaspäev, 04.04.2022
14.33

Svetlana:

Purustatud linnad

Mõnes Ukraina regioonis on üldhariduslikud ja kõrgkoolid taastanud õppetöö. Tõsi küll, veebikeskkonnas. Ja asi pole ainult selles, et linnades on ohtlik ja keeruline ringi liikuda ning õhuhäire nurjab ükskõik millise tunni.

Loe edasi Svetlana päevikust.

Esmaspäev, 04.04.2022
10.00

Erik:

Vasyl on 63-aastane Ukraina mees, keda purjus Vene sõdurid tulistasid jalga. Pärast seda, kui Vasyl oli 48 tundi keldris oma elu eest võidelnud, viidi ta asula lähistele, kust ta pääses lõpuks auto peale. Kuid kuna selles autos oli juba üheksa inimest, pidi ta teekonda jätkama pagasiruumis. On ime, et Vasylile õnnestus teha operatsioon ning et ta jäi elama. 

“Ma ei sooviks midagi sellist isegi oma suurimale vaenlasele,” ütleb ta.

Laupäev, 02.04.2022
09.08

Erik:

Eesti ajakirjanike kohtumine. See on hotell Kiievis, kuhu eestlased tulevad ja kust nad lähevad. Rahvusringhäälingu meeskond just saabus ning meie just lahkume. Kuid alati on siin mõned eestlased kohal.

Reede, 01.04.2022
15.19

Erik:

Tsiviilisikutest – sealhulgas poliitilistest aktivistidest ja ehitajatest – koosnev grupp vabatahtlikke ehitab Kiievis kaitset tähtsatele kultuuriobjektidele. Harkivi pommitamise õppetundidest teatakse, et kuigi kaitserajatised ei päästa monumente ega kirikuid otsetabamustest, pakuvad need siiski edukat kaitset pommide kildude ja lööklainete eest. Sellisel juhul on kahjustada saanud objekte hiljem võimalik ka taastada.

Reede, 01.04.2022
14.25

Erik:

Kiievis õnnestus meil kohtuda kohaliku kuulsusega – koeraga nimega Bavaria. Temast tehti see kuulus Reutersi foto. Bavaria päästeti Irpinist, kus ta oli oma korterisse lukustatud. Kui Bavaria omanikud – seitsmeliikmeline perekond – evakueerusid, ei mahtunud koer autosse ning ta tuli korterisse jätta.

Koera eest pidi hoolitsema samal tänaval elanud mees, kes seda ka mõnda aega tegi, kuni nägi ühel õhtul rüüstajate kampa Bavaria majja sisse tungimas. Mees püüdis neid takistada, kuid ta peksti halastamatult läbi. Seejärel jäi Bavaria kaheks nädalaks üksinda korterisse, süües ja juues kõike, mida leidis, kuni tulid Ukraina sõdurid ja ta päästsid.

Praegu on Bavaria Kiievis vabatahtlike keskuses, kus ta on kõigi lemmik. Tema omanikega saadi ühendust ja nüüd ootab ta, et nende juurde tagasi saada.

Reede, 01.04.2022
9.23

Erik:

Õnnelikud 8

Yehor, Yuriy, Pavlo, Stanislav, Artem, Vladyslav, Ruslan ja Artur olid kõik enne sõja algust üliõpilased Donetski erinevates ülikoolides. Nad pidid saama juristideks, programmeerijateks, automehhaanikuteks, aga neist said lapssõdurid noorsõdurid (parandus kell 11:43).

Ükshaaval said nad sõnumi ametivõimudelt käsuga ilmuda kogunemiskohta. Poisid arvasid, et heal juhul tuleb minna õppusele, kuid järgmisel hetkel aeti nad autodele ja saadeti edasi Makiivka külla, kus anti neile päevinäinud vormid ja varustus, mida Yuriy kirjeldas olevat pärit nõukogude ajast. Sirbi ja vasaraga kaunistatud vormides aeti poisid edasi rindele, kus nad end lõpuks Ukraina sõduritele vangi andsid.

Kuigi teekonnad olid poistel erinevad, kordus kogemustes muster, milles kirjeldati segadust, teadlikku valetamist, sunniviisilist ja illegaalset mobiliseerimist. Kord väkke jõudnuna kannatasid nad külma, nälga ja pidid hakkama saama meditsiinilise abita.

Yuriy jutu järgi suri või vaakus hinge vähemalt 12 inimest, sest puudus elementaarne meditsiiniline abi. Südamehaige Vladislav rääkis muuhulgas, et Donetski nõndanimetatud rahvavabariigis kehtib seadus, mille järgi saadetakse oma lapsi varjavad vanemad kaheks ja pooleks aastaks vangi. Pääsu vene kirsa eest pole kellelgi.

Nemad kaheksa pääsesid. Kui palju nendesuguseid õppureid sõjas surma on saanud, teab vaid lahinguväli.

Neljapäev, 31.03.2022
10.52

Erik:

Levila jõudis pärast kümme tundi kestnud autosõitu Kiievisse. Mida lähemale me suurlinnale jõudsime, seda rohkem märke sõjast hakkas ilmuma: õhku lastud bensiinijaamad, kaevikud põldudel ning lõppematud kontrollpunktid.

Autos rääkis meie Ukraina kaastöötaja Iryna, kuidas ta tahab pärast sõda New Yorki reisida. Samal hetkel jooksis keset maanteed musta suusamaski kandev automaadiga meesterahvas, kes käskis meil tee äärde seisma jääda. Iryna oli hirmul ja segaduses. Õnneks selgus, et mees oli politseist ning küsis, kas me saaks mõned kohalikud auto peale võtta ja Kiievisse sõidutada. Paraku meil nii palju ruumi ei olnud.

Linna sisenedes olid kõikjal laskepositsioonid, näha oli Molotovi kokteile ning tee ääres seisid katkised autod. Kaugustest on kuulda pidevat pommitamist ning vahel ka natuke püssitärinat. Linna tänavad on inimestest tühjad.

Kolmapäev, 30.03.2022
11.29

Erik:

Levila on tagasi Ukrainas

Medyka oli võrreldes mõne nädala taguse ajaga nagu öö ja päev. Linnas polnud enam hordide viisi põgenikke. Vastuvõtukeskusest, kus enne olid suured riidehunnikud, keedeti suppi ja põgnenikud tulid ja läksid, olid nüüd alles jäänud mõned telgid üksikute inimestega.

Sisenesin riiki koos KuKu raadio peatoimetaja Madis Kimmeliga. Sõit Medyka piiripunktist Livivi oli rahulik, kuna kõik kontrollpunktid olid suletud. Õhtul tuli meil siiski õhusireenide saatel varjendisse joosta. Tegevus, millest on saanud Lvivi inimeste jaoks rutiin.

Veedame ühe öö Livivis ning siis hakkame sõitma Kiievi suunas.

Kolmapäev, 30.03.2022
10.32

Svetlana:

Fosforpommid Kiievi külje all. Irpini vabastamine

Irpinis kasutati fosforpomme: neidsamu, mis on Genfi konventsiooniga keelatud, kuna põhjustavad kohutavaid haavu, mida on väga raske ravida. Palju pole vaja, et tekiksid ulatuslikud nahakahjustused, toksiline suits põhjustab mürgistuse ja hävitab kopsud. Ja tulekahjud, mida on väga raske kustutada.

Loe pikemalt Svetlana päevikust.

Esmaspäev, 28.03.2022
12.17

Svetlana:

Sõda ja surm

Sõda asetab su paljude moraalsete dilemmade ette. Üks neist on väga ebamugav ja ebameeldiv: mida teha nendega, kes surevad?

Loe edasi Svetlana päevikust.

Neljapäev, 24.03.2022
21.51

Svetlana:

Mis juhtub inimesega, kes põgeneb sõja jalust, kuid sõda tuleb talle järele?

Esimene põgenikelaine oli kaheksa aasta eest Luhanskist ja Donetskist, paljud jõudsid Kiievisse ja jäidki sinna. Soetasid elamise mõnes Kiievi rohelises ja õdusas eeslinnas või alevis: Butšas, Irpinis, Vorzelis ... Ja olid sunnitud teist korda sõja jalust põgenema. Jälle.

Loe edasi Svetlana päevikust.

Neljapäev, 24.03.2022
21.36

Svetlana:

Õhulöögid Kiievi all. Loomalik ja sotsiaalne hirm

Raketiplahvatused panevad sind tundma loomalikku hirmu, kuid tekitatud ainelise kahju teadvustamine ajab peale sotsiaalse hirmu. Kuidas me seda kõike taastame? Kui paljud ettevõtted panevad uksed alatiseks kinni, kui paljud inimesed peavad elu nullist alustama, lastes lahti sellest, mille nimel nad aastaid vaeva nägid? Õudne oleks seda kokku lugeda, kuid varsti tuleb hakata.

Loe pikemalt Svetlana päevikust.

Teisipäev, 22.03.2022
15.54

Svetlana sõber Iryna Zubets on psühholoog-konsultant, kogukonna organisatsiooni Ukrainian Center of the Future liige.

Iryna:

Pääsemine orkide käest

Murdumatu. Murdmatu. Minu Ukraina. Oleme minu Ukrainaga samasugused: murdumatud ja murdmatud.  Ja minge persse, kes pole sellega nõus. Ja need, kellele oleme ebamugavad, minge laevaga sama teed. Räägin meie okupatsioonis elatud päevade ja kuulide eest pääsemise loo. Püüan edastada tähtsamaid mõtteid.

Loe Iryna lugu edasi Svetlana päevikust.

Esmaspäev, 21.03.2022
14.40

Svetlana:

25 päeva tule all. Kiiev

Täna öösel toimus Vinogradari magalarajoonis hirmus plahvatus. Valgevene territooriumilt lastud tiibrakett tabas suurt Retroville kaubanduskeskust, selle kõrval asuvatel korterelamutel pühkis lööklaine eest aknad ja rõduuksed. Minu töökaaslane elab kohe kaubanduskeskuse kõrval, plahvatuse hetkel ta polnud kodus, kuid naabrid kirjeldasid olukorda värvikalt.

Loe pikemalt Svetlana päevikust.

Esmaspäev, 21.03.2022
14.15

Sami:

Piiriületus

Miljonid inimesed on alla kuu aja kestnud sõja käigus Ukrainast lahkunud. Enamasti põgenevad sõja eest naised ja lapsed, kes otsivad võimalusi erinevatesse Euroopa riikidesse pääsemiseks. Nad seisavad silmitsi karmide tingimustega, rongid on ülerahvastatud ning tulevik on ebaselge.

Siin mõned pildid rasketest oludest piiril.

Laupäev, 19.03.2022
15.26

Svetlana:

Kiiev: ei päevagi vaikust

Kiievis on endiselt pinev. Jätkub aeglane, kuid järjepidev linna pommitamine ning iga päev kaotavad kümned, sajad inimesed oma kodu.

Loe edasi Svetlana päevikust.

Reede, 18.03.2022
23.46

Svetlana:

Praegu sõjaväes või maakaitses teenivad mehed näevad oma peresid harva. Sõda võtab neilt aja ja jõu, kuid esimesel võimalusel jooksevad nad varjendisse, et emmata oma kõige kallimaid inimesi. Võib-olla viimast korda.

Loe pikemalt Svetlana päevikust.

Neljapäev, 17.03.2022
12.15

Svetlana:

Viis sekundit ellujäämiseks. Mitte rohkem

Mu sõber sattus täna pealinnas ühele raketilöögile ohtlikult lähedale. Rakett saabus sõna otseses mõttes talle koju. Ta ei olnud sel hetkel mitte pommivarjendis, vaid maakaitseväelasena tänaval ühe tõkkeposti juures.

„Ma ei unusta iial seda heli. Kui lennuk lendab ja tuleb järsult madalamale, on sul täpselt viis sekundit aega, et söösta akendest eemale, seina taha, varjendisse või lihtsalt viskuda maha. Ainult viis sekundit, mitte rohkem.”

Loe edasi Svetlana päevikust.

Kolmapäev, 16.03.2022
16.29

Svetlana:

Humanitaarkriis Kiievit ei ähvarda. Ainult avokaadodieet

Ukraina pealinnal ei ole praegu lihtne. Täna öösel pommitati puruks veel mitu elumaja, kannatada sai üks metroojaam. Alates tänasest õhtust kehtestatakse kaheks järgnevaks ööpäevaks liikumiskeeld, inimesed peavad püsima kodus ja hoidma õhuhäirete puhuks varjendite lähedusse. 

Loe edasi Svetlana päevikust.

Teisipäev, 15.03.2022
19.01

Svetlana:

Täna hommikul kell 11 tabas Kiievit raketirünnak. Linna põhjaosas sai pihta mitmekorruseline korterelamu ning naaberasumisse lennanud raketikillud kahjustasid trollibussi, mis juhtus õnnekombel tühi olema.

Raketitabamusest puhkes tulekahju ning algas kiire elanike evakueerimine. Õnneks ei olnud kannatanuid nii palju, kui võinuks olla, kui poleks õhuhäirest teavitamise süsteemi ja pooled elanikud, peamiselt naised ja lapsed, poleks pealinnast lahkunud.

Minu sõbranna elab kõrvalmajas. Elas. Ta lahkus kaks nädalat tagasi. Ütles väriseva häälega: mitte minu maja, ei. Veel mitte. Mitte keegi ei tea, kelle maja on järgmine. Kes kaotab järgmisena kodu, tervise või ehk ka elu? Vene raketirulett.

Teine objekt – Antonovi-nimeline lennukitehas – on strateegiline, kuid asub keset linna ning sellele sihitud rünnakus said kannatada tavalised majad ja tsiviilelanikud, kes jalutasid õues koeri või niisama.

Loe ka otse Svetlana päevikust.

Teisipäev, 15.03.2022
14.30

Sami:

Sõjamaastik

Sõja puhkemisest saadik on Ukraina maastik muutunud. Teesulud, liivavallid ja barjäärid Vene vägede edasiliikumise takistamiseks on üleöö kerkinud maanteedele ja küladesse. Kallaletungi hukka mõistvad, karmi sorti vandesõnadega plakatid on muutunud igapäevaseks ning neid näeb isegi suurtel reklaamtahvlitel.

Pühapäev, 13.03.2022
16:41

Svetlana:

Lvivi oblastis, Poola piirist kõigest 19 kilomeetri kaugusel asuv rahuvalve- ja julgeolekukeskus langes täna rünnaku alla ja hävines pea täielikult. Vähemalt kaheksa raketti tabasid sihtmärki ja purustasid hoone peaaegu täielikult, ehkki kokku tulistati välja mitukümmend tiibraketti.

Eriti ärevaks teeb see, et kõnealune koht on nii kaugel aktiivse lahingutegevuse alast ja nii lähedal Euroopale. Selle piirkonna elanikud ei olnud rünnakuks valmis ega jõudnud varjuda, mistõttu hukkus üle poolesaja inimese, haavatuid on sadu. See on kohutav tragöödia, mis näitab, et Venemaa peamine eesmärk on hoida tervet riiki hirmu all ning rünnata juba teab mitmendat korda täiesti mittesõjalisi objekte. 

Samas paneb raketilöökide lähedus EL-i ja NATO riikidele mõtlema, kas Venemaa jääb Ukraina piiril pidama või tulistab „kogemata” mööda, rünnates naaberriike?

Pühapäev, 13.03.2022
12:14

Svetlana:

Kui on toimunud järjekordne tulerünnak ning räägitakse tapetute ja haavatute arvust, siis ei ole see statistika päris täpne. Mittetäielik inimkaotuste arvestus. Asulas või suurema linna piirkonnas, kus käib aktiivne lahingutegevus, tuleb lisaks purustustele arvestada juurde ka elektri- ja veevarustuse katkemised, sest siis kaob ka küte. 

Raketilöögist võib hukkuda viis inimest või kakskümmend viis, haavata saab kakskümmend või viiskümmend inimest, kellest paljud hiljem kindlasti surevad. Aga kui palju on lisaks otsestele ka kaasuvaid ohvreid – inimesi, kes ei saa hädavajalikku ravimit või arstiabi ning surevad hiljem kroonilise haiguse ägenemise tagajärjel, lapsi, kes haigestuvad alajahtumise tõttu ja surevad, kuna kedagi ei ole neid päästmas. 

Kui paljud nakatuvad koroonasse, istudes pommivarjendis, kus pole juttugi mingist sotsiaalsest distantsist – inimesed püüavad ju ellu jääda. Neid ohvreid ei loe keegi kokku, ehkki peaks. Kas te olete proovinud nädal aega külmas keldris istuda? Kellegi jaoks võib isegi üks päev kriitiliseks osutuda. 

Aga paljudel inimestel pole lihtsalt võimalust tule alt minema saada, sest Venemaa tulistab humanitaarkoridore ega anna võimalust tsiviilelanikke tulekolletest välja viia. Ja neil, kellel õnnestub isegi tinglikult turvalisest tsoonist välja saada, seisab ees ränk teekond uude kohta. Mitte kõik ei osutu selleks valmis olevaks.

Me ei räägi inimestest, kellel stress võib niigi habrast psühholoogilist seisundit (depressioon, suitsidaalsus jne) teravdada. Me ei räägi posttraumaatilisest stressihäirest, millega psühholoogid ja psühhoterapeudid saavad veel aastaid miljonite inimeste puhul tegeleda. Need on kahtlemata rahva tohutud kaotused, mis jäävad surmade statistikas kajastamata.

Laupäev, 12.03.2022
15.41

Harkivis elav reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Taras Kovalchuk hakkab Levilale saatma kokkuvõtteid sõjast ja inimeste igapäevasest elust selle keskel. Jälgi tema blogist “Kirjutan teile Ukrainast”.

Taras:

Seda 24. veebruari hommikut, kui kell oli vaevalt viis saanud, ei unusta ma kunagi. Mulle helistati ja öeldi: "Algas sõda." Kõige veidram on see, et pidasin seda justkui mõistetavaks. Jah, see oli halvim stsenaarium, mida oli võimalik ette kujutada. Pidasin seda fantaasia piiril olevaks, kuid just see oligi juhtunud. 

Sõja esimesel päeval ei hakanud ma isegi kohvrit pakkima. Pidasin seda positsioonisõjaks ja arvasin, et raketid ei lenda ju kunagi kesklinna. Nagu peagi selgus, asjata arvasin. Raketid lendavad küll kesklinna.
 
Loe edasi Tarasi blogist.

Neljapäev, 10.03.2022
15.19

Svetlana:

Lvivi rongijaam. Aken Euroopasse

Lviv on läbi aegade olnud paljude ukrainlaste jaoks armastatud koht linnapuhkuse veetmiseks. Nüüd on see ajutine pelgupaik sadadele tuhandetele inimestele, kes põgenevad sõja eest, sageli teadmata kuhu. Just läbi selle regiooni ja selle linna sõidavad rongid ja bussid Poola. Riiki, kes on juba vastu võtnud üle miljoni meie pagulase. 

Vabatahtlikud korraldavad inimeste toitlustamist, pakuvad kuuma teed, sest rongile pääsemist tuleb oodata mitmeid tunde. Paljudele tähistab rongipilet teekonna algust tundmatusse. Teiste jaoks on see teadlik valik. Neil on olemas selge plaan. 

Ümberasumise õudused – ränk sõit, külm, toidupuudus – võivad mõnikord olla võrreldavad sõjakoledustega, eriti väikeste laste jaoks, kes ei oska kannatlikult oodata.

Ent see on vältimatu tasu võimaluse eest magada seal, kus pea kohal ei lenda pommid, ei plahvata mürsud, ei ulu õhuhäire sireen ja kus inimesed ei pea tundma lakkamatut surmahirmu.

Neljapäev, 10.03.2022
10.40

Svetlana:

Pommitada sünnitusmaja. Kas see ongi „Vene maailm”?

Surm on alati kohutav, aga eriti õudne siis, kui surevad lapsed. Eriti sõja ajal.

Kui sõduritele antakse käsk tulistada tsiviilobjektide pihta, siis kuidas nad sihtmärgi valivad? Kas tulistavad huupi või sihivad teadlikult?

Mariupolis pommitati lastehaiglat ja sünnitusmaja. Paika, kus sünnivad uued inimesed. Kohta, kus kõige väiksemad saavad vajalikku arstiabi. Milline peab olema inimene, et teha sellist hävitustööd?

Kui naine sünnitab, kogeb ta tohutut valu. See on hirmutav. Kuid mida tunneb naine, kes kuuleb sünnitamise ajal pommiplahvatusi ja ei tea, kas tema lapse elu algab või lõpetab selle juhuslik rakett, kustutades ka ema eluküünla?

Ei taha seda ette kujutada, aga näen siiski plahvatuse ajal majas olnud naiste õudusest ja jõuetusest moonutatud nägusid. Kuidas see võimalik on? 21. sajandil keset Euroopat? Miks me peame seda taluma? Mille eest?

Vene sõjavägi tulistab regulaarselt, vastupidiselt kokkulepetele luua rohelisi koridore, mille kaudu üritatakse inimesi evakueerida. Need sõdurid lihtsalt ei tunnista üldinimlikke väärtusi ega tunnustatud sõjapidamise reegleid.

Raketilöök Mariupoli sünnitusmajale ei olnud juhuslik. Neli tundi enne seda nimetas Venemaa välisministeeriumi esindaja Zahharova teabetunnis neid naisi natsideks ja nende laste sündimise kohta tulepositsiooniks.

Venemaa tappis sihilikult tsiviilelanikke. Me ei tohi seda unustada. See ei tohi korduda!

Pealtnägijate ja päästjate fotod sündmuskohalt 9. märtsil kella 18 paiku:

Mu sõber päästeteenistusest tõi seal rusudest kannatanuid välja, kuid ei pildistanud, polnud aega. Aga ta ütleb, et nii ongi, purustused on kohutavad.

Neljapäev, 10.03.2022
8.46

Daniel:

Meie meeskond tuli Ukrainast ära, et varsti taas tagasi minna. Sami on Varssavis ning Erik jõudis eile hommikul kell 6 Eestisse, Mari aga uurib põgenike olukorda Eestis. Kõigil neil on veel materjali mitmeks looks, mida nad praegu kokku panevad. Samal ajal on meil Ukrainas tekkinud mitu kohalikku sõpra, kes saadavad meile ülevaateid otse oma kodukohtadest, kus käivad lahingud.

Kolmapäev, 09.03.2022
21.42 

Sami:

Mykolai on 57-aastane ajakirjanik, kes on kohaliku ajalehe Ratusa peatoimetaja. Ta on samal ajal ka ühe territoriaalkaitse üksuse juht Lvivis. 2014. aastal osales ta aktiivselt Euromaidani meeleavaldustel Kiievis ja kannab Ukraina lippu siiani. 

Ta kutsus mind enda juurde kergele lõunasöögile ning kohvile. Google'i tõlke abil suutsime arutleda sõja üle. Ma küsisin, mis toimub Putini peas ning Mykolai ütles: “See on psühhiaatria. Aga see psühhiaatria on nüüd valla päästmas kolmandat maailmasõda.”

Kolmapäev, 09.03.2022
19.00

Sami:

Sedamööda, kuidas Vene vägede jõudmise oht Lääne-Ukrainasse kasvab, lahkuvad siit põgenikud, peamiselt naised ja lapsed. Need, kes jäävad, valmistuvad samal ajal võitluseks okupantide ja sabotööridega. 

Kuid kultuurikeskused, nagu näiteks Lvivi linn, peavad olema valmis ka oma kunstiväärtuste kaitseks. Lviv on 1998. aastast UNESCO maailmapärandisse kantud linn ning rahuajal on see koht turistide seas populaarne. 

Kasvavas sõjaohus linn kaitseb monumente ja kirikuid kattes neid erilise materjaliga. Vestlesin Andriy Salyukiga, kes juhib Lvivi Rüütlite nimelist organisatsiooni, mis sai alguse väärikuse revolutsiooni, teisisõnu Euromaidani meeleavalduste ajal 2014. aastal. Praegu tegeleb see organisatsioon Ukraina sõjaväele ja vabatahtlikele mittesõjalise abi andmisega. 

Andriy ja tema kaaslased on loomult tehnoloogiainimesed. Nad on välja mõelnud mitmeid kavalaid lahendusi monumentide kaitsmiseks. Näiteks kirikute vitraažaknad on kaitstud terasplaatidega, et need ei puruneks, ning kujude ümber on pehme vahtmaterjal, kile ning lisatellingud, et vähendada plahvatuste mõju. Kui ma küsin, kas Andriy usub, et see kõik aitab kujusid rünnaku puhul päästa, vastab ta, et kui nad suudavad kujusid kaitsta täieliku hävingu eest, on neid võimalik ka taastada.

Kolmapäev, 09.03.2022
14.00

Svetlana:

Naistepäev Ukrainas

Eile oli rahvusvaheline naistepäev. Vaatamata sõjale üritasid meie mehed pisutki pidulikumat atmosfääri luua.

Linna sisse- ja väljasõitudel ning muudes strateegilistes paikades on kontrollpunktid, kus valvavad sõjaväelased ja kohaliku omakaitse liikmed, kes on vajadusel valmis kaitsma elanikkonda Vene sõdurite pealetungi eest. Neid punkte on palju ja kui liigud autoga ringi, siis sind peatatakse, kontrollitakse dokumente ja vajadusel vaadatakse läbi su auto.

Selle lille kinkis mulle kohaliku omakaitse liige ja ta õnnitles mind väga soojalt naistepäeva puhul. Nii oli kõigis punktides, kust ma läbi sõitsin. See oli ootamatu. Tunne, mis tekkis, oli väga soe. Aitäh meie meestele, et isegi nii raskel ajal oli naistepäev neil meeles. See on minu enda tehtud pilt:

Teisipäev, 08.03.2022
22.39

Sami:

Sünkrasked palved. Leinavad töökaaslased. Nuttev ema. Sõda võttis järjekordse elu. Viktor oli 44. Peeter-Pauli kirikus Lvivis on täna sõjaväeline matus kahele mehele, kes hukkusid rindel.

Viktor oli kohalik ajakirjanik ning ta teenis vabatahtlike üksuses aastatel 2014-2015. Kui viimane sõda algas, läks ta samuti rindele ning ta leiti surnuna neli päeva tagasi. Keegi ei tea, millal ta tapeti. Mõlemad sõdurid kuulusid 18ndasse brigaadi.

Matusel oli palju Viktori töökaaslasi, kohalikke ajakirjanikke ja pereliikmeid. Pärast matuseteenistust kirikus viidi kirstud surnuaiale, kus neid austati kolmekordse kogupauguga püssidest. Viktori endine töökaaslane ning kohaliku ajalehe Ratusa peatoimetaja Mikolay meenutas Viktorit pisarsilmi “suurepärase ajakirjanikuna”.

Veel üks ema kaotas oma poja sellele mõttetule sõjale.

Teisipäev, 08.03.2022
21.46

Olukorrast Ukraina linnas Hersonis kirjutab meile linna elanik Anna.

Anna:

Me oleme väga lähedal humanitaarkatastroofile. Inimesed, kellel polnud sääste, eriti üksikud pensionärid, on juba näljas. Vabatahtlikud püüavad aidata ja inimesed seisavad tohutult pikkades järjekordades, et saada mingitki toitu ja ravimeid. Venelased tahavad meid panna kerjama toitu ja abi, et nad saaksid teha videosid, kuivõrd me Venemaad armastame ja kuidas me tahame uut niinimetatud vabariiki.

Vene okupandid on Hersonis tapnud palju tsiviilisikuid: mehi, naisi ja teismelisi. Nüüd on mõned piirkonnad ilma elektri ja kütteta. Inimesed kannatavad ja on hirmul. Me ei tea, mis saab homme. Meil ei ole isegi seda võimalust, et minna turvalisemasse paika.

Peaaegu me kõik räägime siin vene keelt ja meid pole selle eest kunagi diskrimineeritud. Me pole kunagi palunud venelasi, et nad meid Ukraina alt vabastaksid. Me oleme ukrainlased ja Herson on Ukraina. Ja palun, praegu me kõik palume: sulgege Ukraina õhuruum!

Teisipäev, 08.03.2022
13.36

Svetlana:

Herson. Linn Lõuna-Ukrainas, mille hõivasid okupandid, kes tahtsid käima tõmmata samasuguse stsenaariumi nagu omal ajal DNR-i ja LNR-i aladel. Teletorn pommitati sodiks, Ukraina telekanalid lülitati välja ja eetrisse lasti Vene propagandakanalid valeinfoga. Väideti, et president Zelenskõi on alistunud ja end venelastele üle andnud. Kuid inimesed ei uskunud seda. Okupandid ei lasknud linna humanitaarabi, tõid asemele enda oma, ilmselt Krimmist, ja jagasid seda väljakul tasuta. Kuid inimesed seda "abi" vastu ei võtnud. Inimesed tulid tänavatele ja väljakutele Ukraina lippudega. Neid üritati laiali ajada, kuid nad ei läinud minema. Inimesed ei läinud minema, isegi kui nende pihta avati tuli.

Muide, mingi hetk kaaperdas keegi meeleavaldajatest Vene tanki, pani sellel püsti Ukraina lipu ja sõitis linnas ringi. Võiks olla nali, aga ei ole, vaadake ise videost:

Herson ei taha olla Venemaa osa. Siin, nagu ka mujal, on inimesed selles kindlad. Venelaste jaoks on see võib-olla hullumeelne, seal ju tulevad isegi rahu ajal vaid mõned tuhanded tänavatele meelt avaldama. Siin on aga inimesed valmis minema lõpuni välja ja kaitsma oma vabadust kasvõi elu hinnaga. See meid praegu eristabki. See, et isegi siis, kui räägime sama keelt, tahavad ukrainlased, et neil oleks õigus rääkida seda, mida nad mõtlevad. Nad ei saa elada ilma vabaduseta. Isegi siis, kui venelasi juhib "dikaatori raudne käsi". Või noh, äkki venelased on lihtsalt sellise olukorraga harjunud.

Hersoni lähedal Genicheski linnas on olukord sama. Vaata pildilt:

Ma usun Ukrainasse. Ma usun, et me võidame.

Teisipäev, 08.03.2022
8.03

Sami:

Kohtusime kolme naisega, kes olid teel vabatahtlikku tööd tegema koolis number 25, mida pommitati 4. märtsil umbes 9.30 ajal hommikul. See asus väga lähedal Žõtomõri kohaliku omavalitsuse hoonele. Vestlesime nendega, et saada aru, mis sel päeval juhtus. Siin on juhtunu kirjeldus nende enda sõnadega.

Galina: "Sel hommikul, kui nad kooli tabasid, oli ka õhuhäire. Paar tundi läks häirest mööda. Me rahunesime juba maha ning mõtlesime, et kõik on hästi. Siis kuulsime müra. Ma mõtlesin, et see on lennuk. Aga see ei olnud lennuk. See oli rakett."

Valentina: "Me olime rahunenud. Me läksime õue, mina suitsetasin. Ma pöörasin oma pea haigla poole ning nägin helendust ja siis veel helendust. See oligi siis, kui nad tulistasid haiglat mõni päev tagasi. Ja siis lõi jälle heledaks. Ma lugesin sekundeid. 20 sekundi pärast nägin jälle helendust. Ma usun, et õhutõrjeraketid tegid seda."

Galina: "Me tundsime vappumist. Meil on väike maja. See oli nagu maavärin. Kogu maja rappus."

Galina: "Kooli taga oli üks uhiuus vast-ehitatud maja. Vaata, mis sellest saanud on. Vaata, mis koolimajast saanud on.”

Anna: "Ma õppisin selles koolis. Minu tütar samuti ning ma lootsin, et ka mu tütretütar läheb sinna õppima."

Galina: "Öelge mulle, kas see on sõjaväeline ehitis? Me elame 500 meetrit koolist, plahvatus oli väga võimas, meie aknad rappusid, kõrvalmaja klaasid lendasid eest. Mu abikaasa seisis köögis laua kõrval ja tema lendas põrandale. Me jooksime pommivarjendisse. Jumal tänatud, et mu abikaasa ei saanud viga, sest me oleme siiski koolimajast pisut eemal. Sellel majal, mis on kooli taga, lendasid aknad eest. Hiljuti just kolisid sinna mitmed pered. Esimene asi, mida linnavalitsus tegi, oli vaadata, kas inimesed jäid ellu. Kõik jäid õnneks ellu."

Valentina: "Me elame naabermajas, me ei jookse enam varjendisse, sest me oleme väsinud varjendisse jooksmisest. Meil on raske varjendisse minna, sest mu abikaasa on puudega ning meie juures elab ka 84-aastane naine. Ta ei saa iga kord varjendisse minna. Me lihtsalt istume esikus, seal pole aknaid. Ma käin ühe teise vanema naise juures, kes elab neljandal korrusel ning õpetan: kui midagi plahvatab, leba põrandal, ära tõuse püsti. Nii et mitte kõigil pole võimalust varjendisse joosta."

Anna: "Läks hästi, et meie aknad olid teibitud. Sest nad on praegu normaalses seisundis."

Valentina: "Koolis oli sel hetkel vaid turvamees. Tänu jumalale, et lapsi seal sees polnud."

Naised on nüüd vabatahtlikud toiduvalmistajad neile, kel seda tarvis.

Esmaspäev, 07.03.2022
15.01

Svetlana:

Irpini elanikkonna evakueerimine kuulirahe all

Evakuatsioonibusse oodates peidavad inimesed end silla all. Neil on kaasas vaid eluliselt oluline: dokumendid, vähesed väärtuslikud esemed, maksimaalselt üks komplekt riideid inimese kohta. Kogu nende elu, kõik, mida nad on saanud endale soetada töötades kella üheksast kuueni – korterid, tehnika, riided, autod (mis muutusid bensiini kadudes kasutuks metallitükiks) – kõik jäi sinna, leekides põlevasse linna.

Sõda röövib sinult kõike. Pommide all surevad inimesed. Nende evakueerimiseks loodud rohelist koridori Venemaa ei tunnista. Tulistatakse rahumeelsete inimeste pihta, kes lähevad bussidele, tulistatakse busside pihta, pommitatakse. See on metslus. Nii ei tohi olla. Nad alustasid seda sõda ja selles sõjas ei tunnista nad mitte mingisuguseid reegleid. Loodan, et need inimesed pääsevad ohutusse kohta, kus saavad alustada uut elu…

Esmaspäev, 07.03.2022
12.01

Sami:

Külmal pühapäeva varahommikul, 6. märtsil 2022, päev pärast seda, kui NATO andis teada, et ei sekku Ukraina sõtta ega kehtesta lennukeelutsooni, alustasid Vene väed õhurünnakut tsiviilisikute vastu Korosteni linnas, 70 kilomeetrit Žõtomõrist põhjas.

Üks inimene suri majas, mille katusele maandus plahvatuse tagajärjel auto. Ta elas selles majas koos oma ema ja vennaga. Kuus inimest sai viga, nende seas kolmeaastane laps, kes kaotas oma jalad. Üle 15 maja põlesid maha või muutusid varemeteks. 

Me ühinesime kohaliku omavalitsuse kutsel grupi ajakirjanikega, et külastada sündmuskohta. Saabudes nägime hävitustöö ja tulekahjude tegelikku ulatust. Õhurünnak oli tabanud teed, tekitanud suure kraatri ning põletanud maha kõik selle ümber. 

Mehed koristasid rususid ning parandasid katuseid, et anda mingitki peavarju elanikele külma ilma puhuks. Naised korjasid kokku esemeid, mis olid terveks jäänud, et viia need ohutumasse kohta. Töömehed proovisid remontida lekkivaid gaasi- ning veetorusid.

Üks kohalikest elanikest, Mikhailo, ütles, et NATO peaks seda nägema, mida toob endaga kaasa see, kui lennukeelutsooni ei kehtestata. Ta on 67 aastat vana ning töötab siiani, et toetada oma poja meditsiiniõpinguid.

Esmaspäev, 07.03.2022
11.54

Erik:

Saime eile hommikul Žõtomõri linna pressiteenistuselt võimaluse sõita Valgevene piiri lähedale linna nimega Korosten. Kihutasime kolonnis läbi Ukraina külade ja kontrollpostide.

Jõudes Korosteni linna, ootasid meid ees suitsevad varemed ja sõestunud autod. Vene lennuvägi oli laupäeva öösel vastu pühapäeva kell 2.00 visanud siia pommid. Sõja alguses olid inimesed siit evakueeritud, kuid kuna otsest sõjategevust siin polnud, siis nad tulid tagasi, kuniks ühel öösel keset sügavat und nende kodud puruks pommitati. Kuus inimest sai haavata ja üks surma. Siin pole kuskil ühtegi militaarobjekti, mitte midagi, siin elavad ainult tsiviilid.

Esmaspäev, 07.03.2022
11.34

Erik:

Eile filmitud video puruks pommitatud koolimajast Žõtomõri linnas.

Pühapäev, 06.03.2022
18.29

Sami:

Žõtomõr on häireolukorras. Peale mõne üksiku tsiviilisiku on tänavad täidetud sõjaväelaste, politsei ning territoriaalkaitse liikmetega. Me ootasime kohaliku omavalitsuse hoones oma akrediteeringuid, kuna seal asub ka pressikeskus.

Mehed, kellel olid eraldusmärkideks kollased lindid ümber parema käe, liikusid kiirelt ringi. Sõdurid on siin linnas pidevas valveseisundis, ööpäev läbi, ning saavad pisut magada vaid vahetuste vahel. Õhuhäired muudavad niigi juba pingelise atmosfääri veel hirmuäratavamaks.

Häiresignaalid kostavad suvalistel hetkedel ning vahepeal kuuleme pea kohal Ukraina õhuväe lennukeid.

Pärast seda, kui saime oma akrediteeringud joonde, liikusime hotelli, kus peatuvad ka teised välisajakirjanikud. Täieliku juhuse läbi põrkasin kokku oma vana sõbraga, ajakirjandusfotograafia veteraniga Prantsuse ajakirjast Paris Match. Me rääkisime pisut ebakindlates sõjaoludes töötamise keerukusest. Nägime ka ajakirjanikke Prantsusmaalt, Rumeeniast, Tšehhi Vabariigist.

Öö jooksul hakkasid sireenid mitmel korral häiret andma ning me kiirustasime keldrisse varju. 

Mõned meist otsustasidki magada ajutistes voodites, mis olid hotelli töötajate poolt keldrisse üles tehtud. 

Oma sõbraga rääkisime fotograafia rollist ning sellest, miks me üldse teeme seda, mida me teeme. Nagu ütles tema – hoolimata sellest, et me teeme erinevaid fotosid samadest olukordadest (ja meid on seal kohal nii palju), moodustavad need pildid lõpuks ühise mälu tuleviku jaoks, et ei kaoks meelest sellised õudsed hetked, kannatus ning häving.

Sageli küsitakse minult, kas sellistes olukordades töötamine on ohtlik. Kuigi neis oludes tegutsemisel on tõesti olemas omad ohud, annavad mulle endalegi jõudu ja julgust need inimesed, kes ohte trotsides leiavad võimaluse ehitada üles uus elu.

Pühapäev, 06.03.2022
11.48, Žõtomõr

Sami:

Sõda on õudne. Võimulolijad, kes otsustavad alustada sõda enda kitsastes huvides, ilma põhjuseta, tuleks võtta vastutusele süütute kaotatud elude eest.

Poliitika pole õigustus hävingule. Ma kahtlen selliste riigijuhtide mõistuses.

Pühapäev, 06.03.2022
2.24

Svetlana:

Butša. Lahing Kiievi pärast

Butša, väike vaikne roheline linnake Ukrainas paarikümne kilomeetri kaugusel pealinnast, on ümbritsetud metsaga. Just sellepärast on valinud asula elamiseks inimesed, kes armastavad rahu ja vaikust.

Saatuse irooniana on linn nüüd üks valjemaid ja aktiivsemaid sõja tulipunkte. Butšat ühendab Kiieviga oluline tee ja sellepärast on linn Vene sõjaväele strateegiliselt tähtis.

Juba mitu päeva toimuvad seal lakkamatud lahingud. Mu tuttav naine koos perega istub suurema osa ajast keldris, peites end raketirünnakute ja tulistamise eest. Elektrit pole juba neli päeva. Linnast lahkuda pole võimalik – kestva tulevahetuse tõttu on see liiga ohtlik.

Ukraina armee ei anna Vene sõjaväele šanssi murda pealinna ja just sellepärast on Butšas aktiivne lahingutegevus. Reede öösel vastu laupäeva on linn täielikult okupantidest puhastatud ja Ukraina sõjaväe kontrolli all. Loodame, et siin ja kogu Ukrainas saab olema vaikne.

Pühapäev, 06.03.2022
2.18

Svetlana:

Kiiev tule all

Fotol on Ukraina armee alla tulistatud Vene rakett. See sihiti Ukraina tähtsa infrastruktuuri objekti pihta. Selliseid rakette lendas palju, paraku saavutasid paljud ka eesmärgi.

Pentagoni esindaja teatas, et Vene väed on Ukrainasse sissetungist alates välja tulistanud 480 raketti. Iga rakett võib võtta kümneid või isegi sadu elusid.

Iga rünnakuga kaasneb oht. Iga kord paneb sireen sind jooksma pommivarjendisse või jätab sinna ööseks, et sa vähemalt tunneksid seda turvalisuse illusiooni. Neis pommivarjendites on sageli külm. Seal on vähe ruumi. Aga see on lihtsam, kui kuulata plahvatusi pea kohal.

Pommivarjendites sünnivad lapsed, juba vähemalt neli on sündinud. Aga veel 80 000 naist peaksid Ukrainas lähima kahe kuu jooksul sünnitama. Kas nad on ohutus kohas? Kas neil on võimalik saada meditsiinilist abi? Kas nemad ja nende vastsündinud jäävad ellu? Või surevad?

Ma ei tea, kas ma vastasin su küsimustele? Mul on hirmus sellest kõigest mõelda.

Läbi on vaid üks nädal sõda. Mis kõik veel ees ootab?

Pühapäev, 06.03.2022
1.44

Svetlana Mamaieva on jooga ja meditatsiooni õpetaja ning psühhoterapeut Kiievist, kes sõja algusest saadik on saatnud Levilale kaastöid. Helistame talle pidevalt, et saada otseallikast uudiseid selle kohta, kuidas Ukraina tsiviilisikud keset lahinguid hakkama püüavad saada.

Svetlana:

Toidu küsimus. Kiiev

Kiievi igas rajoonis ja Kiievi oblasti eri piirkondades on olukord toiduga erinev. Esimestel päevadel olid poodides tohutud järjekorrad. Neis võisid sa seista isegi kaks tundi, aga toiduaineid oli piisavalt. Nüüd on riiulid pooltühjad. Peaaegu et polegi puuvilju, köögivilju, piima ja mune. Piirkondades, kus leiavad aset lahingud, on olukord keerulisem ja valitseb toidupuudus. Apteegid töötavad tavapärases režiimis, kuid ravimeid on piiratult.

Meil on hästi toimiv kogukond. On territoriaalkaitse, on kanalid, mis edastavad mikrorajoonide infot ja on vabatahtlikud organisatsioonid, kes aitavad abivajajaid toidu ja esmatarbekaupadega. Ühe piirkonna elanikud suhtlevad aktiivselt teineteisega läbi sotsiaalmeedia ja messengeri, kirjutades, kust milliseid produkte saab. Selles mõttes on ukrainlased väga lahe rahvas: ühtsed ja aitavad teineteist.

Siiani oleme me vastu pidanud, aga kohe varsti on meil vaja abi.

Laupäev, 05.03.2022
14.11

Sami:

Oleme teel Žõtomõri linna poole.

Kiievi suunas on maantee tühi, kuid meile vastu tuleb autosid tihedalt. Tee peal on mitmeid kontrollposte, kus kohalik kaitseliit ja politsei kontrollivad meie dokumente. 

Autoaknast mööduvad raagus puud, külmunud maapind ning tühi maastik. Aeg-ajalt näeme külasid, mille äärtes istuvad õigeusu kirikud.

Enamus tanklatest on suletud, kuid üksikud, mis on lahti, on autosid täis. Perekonnad täidavad bensiinipaake ning haaravad kaasa võimalikult palju süüa teekonnale, mis võib osutuda väga pikaks. Inimeste silmades on paanika. Üks mees tuleb minu juurde ja ütleb: "Slava Ukraini!" "Heroim Slava!" vastan.

Laupäev, 05.03.2022
9.00

Sami:

Lvivi raudteejaam on Ukraina põgenike jaoks kõige tähtsam transpordisõlm. Nii need, kes tulevad riigi teistest piirkondadest kui ka need, kes lahkuvad Poola suunas, kogunevad jaamas. Sajad pered, enamasti naised ja lapsed, astuvad siin Poola suunas sõitvatele rongidele. 

Reede, 04.03.2022
23.14

Janno:

Hersoni telesaated muutusid totaalselt

Levila võttis ühendust okupeeritud Ukraina linna Hersoni elanikuga:

Vene väed on hõivanud Ukraina sadamalinna Hersoni ja saavutanud kontrolli sealse teletorni üle. 

Täna kell 12.30 võeti linnas maha internet. Maas oli pikalt ka mobiilside. Internet taastus kella viie ajal õhtul, kuid elanikud ei oska aimata, kui kauaks see jääb püsima. Teler näitab hersonlaste kodudes nüüd hoopis teisi, Vene kanaleid, ja ka ühte ukrainakeelset kanalit, kus on püünele astunud uued saatejuhid.

Hersoni kesklinnas jagavad Vene sõjaväelased filmikaamerate saatel humanitaarabi.

Linna elanikud annavad teada, et Hersonist liiguvad bussid Krimmi suunas. Meiega rääkinud elanikud kahtlustavad, et plaanitakse sisse tuua hulganisti Kremli toetajaid, kes avaldaksid soovi liituda okupeeritud Krimmiga.

Lisaks teadmatusele, mis päriselt toimub ja hirmule Vene sõjaväelaste ees, on inimeste olukord Hersonis keeruline. Ravimid on otsakorral, vajaka on ka insuliinist ja beebitoidust. Linnast praegu lahkuda ei saa, sest niinimetatud rohelist koridori, mis seda võimaldaks, loodud pole.

Reede, 04.03.2022
22:16

Sami:

Les Kurbas on üks populaarsemaid teatreid Lvivis. Selle kavast leiab nii Ukraina enda kui rahvusvaheliste tegijate lavastusi. Kahjuks on teatri laval nüüd lahti rullumas hoopis teistsugune etendus.

Teatrist on saanud sõjapõgenike varjupaik. Kodudest põgenenud inimesed, kes saabuvad Lvivi, saadetakse muuhulgas ka Les Kurbase hoonesse. Siia mahub üle 20 täiskasvanu ja lapse ning elukorraldust juhivad vabatahtlikud; kohalikud toovad toitu ja muud tarvilikku. Need, kes siia saabuvad, on siin tavaliselt 3-4 ööd, enne, kui nad otsustavad, kuhu edasi liikuda. 

Pealaval on voodid. Rõdudel on vaiksed alad tööks ja puhkuseks. Keldris, mida enne kasutati laoruumina, on nüüd pommivarjend.

Reede, 04.03.2022
16.05

Sami ja Erik:

Mõned Lvivis märgatud ukrainlaste meelsust väljendavad plakatid:

Reede, 04.03.2022
13.15

Sami:

Lvivi ooperimaja on kaetud plakatitega, mis on pühendatud sõjakangelastele – Vitaly Skakunile, kes lasi ennast õhku, et peatada vene vägede edasitung ning legendaarsele Kiievi Kummitusele, hävituslennukile, mis on väidetavalt alla tulistanud hulga vene lennukeid.

Reede, 04.03.2022
11.06

Sami:

Eile sõime Lvivis lõunat Marianna Krasavinaga, rahvusvaheliste suhete kaasprofessoriga ning arutasime olukorda meie ümber. Ta aitab korraldada Lvivis humanitaarabi. Linnas ringi liikumine on piiratud tänu sõjaolukorra seadustele. Ta mainis, et sabotaažiohu tõttu on linn häireolukorras ning kohalikud turvateenistused ning vabatahtlikud maakaitsest kontrollivad inimeste dokumente. 

Kohalikud omavalitsused on muudetud sõjalisteks keskusteks. Sõja tõttu on kogu ühiskond asunud koostööd tegema, näiteks valmistavad naised vareenikuid (kartulipelmeenid), mida saadetakse vägedele. 

Vangi langenud Vene sõduritel on halvasti istuvad riided ning toidupakid, mis aegusid juba aastal 2015. Ta imestas, kuidas ühel maailma justkui võimsaimal armeel saab olla nii nigel varustus. Ta ütles ka, et Ukraina vajab meditsiinivarustust, laskemoona ning telefonide laadimiseks akusid.

Reede, 04.03.2022
7.17

Mari:

Eile kell 14 startisin põgenike bussiga Medyka piiripunkti lähistelt Poolast tagasi Eesti suunas ja täna kell 7 oleme Ikla piiripunktis. Kell kolm öösel tulid Leedus Penevežyses bussi kaks mustades jopedes meest, need olid uued bussijuhid, sõitsid Eestist vastu. Eelmised kaks olid juba liiga palju töötanud. Neil oli ju seljataga sõit Slovakkiasse.

Eesti piiril saavad ukrainlased politseilt paberid täita, aga samas ka Eesti sim-kaardid. Edasi viib buss Tartusse ja Tallinna. Kutsutakse lähedasi vastu, minnakse Võrru ja mujalegi. Hääldatakse uusi, nüüdsest aktuaalseid linnanimesid. Buss hakkab Tallinna jõudes vaat et kohe teistpidi jälle Poola sõitma.

Neljapäev, 03.03.2022
23:48

Sami:

Sofia on pärit Harkivist. Ta töötab praegu Lvivis ning tal on koos abikaasaga oma IT-firma. Ma kohtusin temaga linna suurimas vabatahtlike keskuses, kus ta oli koos oma ema ning mopsiga, kelle nimi on Spike. Ta ütles, et alates sõja algusest ei suuda ta enam päevadel järge pidada.

Vabatahtlike keskusse on ta tulnud aitama. Ta ütles, et ta ei saa aru sellest, mis toimub. Samuti ütles ta, et ta on tugev ja vapper: “Me ei vaja teist riiki meie riigis. See on meie koduriik. Ma ei mõista, miks keegi on valmis kõike hävitama.” 

Ta ei kujuta ette, kaua läheb aega enne, kui sõda läbi saab. Venemaa ja Ukraina pole sama riik, nad ei sobi kokku. “Me ei vaja abi, me ei vaja venelasi. Me ei vaja Putinit siin. See on erinev riik, erinevad inimesed, me oleme väga erinevad.”

Neljapäev, 03.03.2022
10.42

Mari:

Olen ainsa reisijana Eestist põgenike bussis, mina ca 900 kilomeetri kaugusel kodust ja nemad oma uuest, loodetavasti ajutisest elust. Minu lähedal istuv naine kerib Ukraina uudisteportaali galeriid piltide järgi maatasa purustatud linnast. Üle tee istuv kass peab end jätkuvalt suurepäraselt üleval, kuid on hakanud aeg-ajalt igavusest näuguma. Nagu ka beebid vahepeal nutma ja teised natukenegi tukkuma.

Neljapäev, 03.03.2022
18.45

Kiievi lähistelt võtab meiega taaskord ühendust Svetlana.

Svetlana:

Harkivi kesklinn muutus varemeteks. Tundub, et sattusin postapokalüptilisse filmi, aga see on reaalsus. Üks rakett maandus kooli, tekitades seina augu. Veel nädal tagasi istusid neil koolipinkidel lapsed, aga nüüd lebavad seal seina osad.

Väljas autode asemel on hunnik metalli ja üksikud inimesed, kes teevad pilte ja vaatavad ärevusega taevasse. Mis siis, kui see juhtub uuesti? Sellistel momentidel mõistad, kui kerge on kaotada seda, mis sul olemas on: autot, tööd ja isegi enese elu.

Koolide keldrites on sageli varjendid. Raketitabamuse hetkel võisid seal olla inimesed. Ma ei tea täpselt, kas seal olid. Aga tean, et eile lendas rakett ka ühte Kiievi kooli ja sinna olid varjunud inimesed. Plahvatus oli tugev ja pääs varjendisse sulgus. Võttis aega ja vaeva, et neid päästa. See on hirmus.

Neljapäev, 03.03.2022
17.57

Mari:

Saan Poola-Ukraina piirilinnast Przemyśl Eesti poole suunduvale põgenike bussile. Eestist tõi buss omakorda piirile Ukraina mehi. See buss tuleb Ukraina-Slovakkia piirilt, kust tuli peale vaid kaks inimest. Poolas saan aga bussi viimase vaba koha.

Minu ületeenaaber on üks hästi karvane kass.

Kokku on pardal kolm koera ja kolm kassi. Siin on inimesed, kel on Eestis juba lähedased ootamas. Sõit Eestisse kestab üle 16 tunni.

Neljapäev, 03.03.2022
16.51

Mari:

Tõlgid – hädavajalikud abilised keset Poola piirilinna Przemyśl rongijaamas valitsevat segadust. Neil on seljas värvilised vestid, mille peale on kirjutatud markeriga, millistes keeltes nad oskavad abi anda. Sageli on need lihtsalt kohalikud noored, kes on vesti selga tõmmanud ja tänavale astunud. Jaamas jagavad nad infot ja üritavad kaost leevendada.

Neljapäev, 03.03.2022
16.32

Janno:

Olukord Hersonis

Väidetavalt on sadamalinn Herson Ukraina lõunaosas langenud Vene vägede kätte. Seda väidet ei toeta Ukraina kaitseministeerium, kuid Vene sõdurid on kindlasti linnas.  

Levila võttis ühendust kohalike elanikega, kelle sõnul puudub linnas tegutsevatel Vene vägedel sõjaväeline distsipliin, nad röövivad poode, tulistatud on elumaju ja surma on saanud tsiviilelanikke.

“Meil sõidavad linnas tankid, aga keegi midagi ei tee,” ütles anonüümseks jääda soovinud Hersonis elav naine. Üleeile evakueeriti paljude teiste seas ühte perekonda, kuid tulistati nende autot ja nad said surma. Üleeile oli leekides ka suur kaubanduskeskus Fabrika, pärast mida võtsid sealt kaupu ka kohalikud elanikud.

Kaubanduskeskuses asunud loomapargis hukkusid loomad ja osa neist pääses linna. Näiteks uitasid majade vahel laamad. Facebookis jagatud videost on näha, kuidas üks linnakodanik pakub korteris peavarju loomapargis elanud metssigadele.

Naise sõnul ei ole linnas mingit kaitset. Kohalikel puudub arusaam, mis täpselt toimub, ja neil on tekkinud kahtlus, et Hersoni linnapea Igor Kolõhajev teeb koostööd Vene okupantidega. 

“Vene sõdurid dikteerivad meile praegugi, kuidas me peame käituma. Näiteks ei tohi me minna tänavale.”

Kolõhajevi Facebooki lehel ilmunud postitustest võib aga välja lugeda, et ta soovib hoopis kohalikke aidata ja püüab teha nende heaks kõik, mis suudab. Ta on palunud Vene sõjaväelastelt luba avada roheline koridor, mille kaudu toimetada elanikeni toitu ja ravimeid.

Neljapäev, 03.03.2022
15.13

Mari:

Täna on Przemyśli jaamahoones sagimist õige pisut vähem kui eile, kuid võrreldamatult pikem on järjekord inimestest, kes tahavad Ukrainasse suunduda. Valdavalt nooremapoolsed mehed, kuid jagub ka naisi.

Ühtlasi on täna esimene päev, mil õues pole kibekülm, piilub isegi päikest.

Neljapäev, 03.03.2022
12.34

Mari:

Poola piirilinnas Przemyśl on suurem sagimine koondunud linnaserva kaubakeskuse platsile ja kesklinna raudteejaama, kuhu saabuvad põgenikud rongidega. Teistpidi tulevad sinna neile vastu lähedased ning Ukrainasse suunduvad Ukraina mehed.

Eurooplastele meeldib raha koguda ja küpsiseid saata, aga siin piiril on vaja põgenikel hoopis kellegagi rääkida, telefon täis laadida ja korralikult välja magada, räägib vabatahtlik taanlane Jan.

Neljapäev, 03.03.2022
10.00

Sami:

Vanya on 29 aastat vana. 2014. aastal, pärast seda, kui Donbasis puhkes sõda, ühines ta vabatahtlikega, et võidelda Venemaa toetatud separatistide vastu Donbasis. Koos teiste vabatahtlikega sai ta sõjalise väljaõppe ning teenis Donetski piirkonnas.

Eile andis ta meile öömaja. Rääkisime teetassi taga tema igapäevasest elust. Pärast lühikest teenistust Ukraina armees hakkas Vanya tööle personaaltreenerina Lvivis. Talle tundus, et teenistus regulaararmees ei ole päris see, mida ta elult ootab. Pärast uue sõja algust ei ole tal treenerina aga enam tööd ning seetõttu patrullib ta vabatahtlikuna öösiti oma naabruskonna tänavatel. 

Mõned ta sõbrad on endale kohalikult turult hankinud relvi ja laskemoona, et olla valmis võimalikeks rünnakuteks linna vastu. Ta usub, et Vene sõjavägi on korrumpeerunud ning seetõttu ei saa nad jagu Ukrainast, kelle kaitsetahe on kõrge. Ta nõustub mõttega, et Putini tegevus on Ukrainat liitnud rohkem, kui kunagi varem ning ajalooraamatud jäävad meenutama kõigi ukrainlaste kangelaslikkust. 

Tema vanaema mäletab siiani Teist maailmasõda. Kui Vanya ütleb, et algas sõda Venemaaga, ei saa vanaema aru, miks. Keegi ei eristanud ukrainlasi või venelasi nõukogude ajal ning selle üle oldi uhked. Nüüd on see muutunud. Ta lisab, et ukrainlased meenutavad üha rohkem ajaloolist Kiievi Venemaa perioodi ning seda, et nad on alati endale “väikest viisi vabadust välja võidelnud”. Seepärast on neile ka see sõda tähtis. 

Kui ma küsisin, kas ta läheks tagasi rindele, ütles Vanya, et läheks, kui kutsutaks. Tal pole peret, ta on vaba, ta läheks ja võitleks. Ta teab, mis on sõja “lõhn ja adrenaliin”, ta on valmis võitlema.

Tema ja ta sõbrad suhtlevad Telegrami kanalites. Ta veedab ohtralt aega sotsiaalmeedias, et olla kursis viimaste arengutega. Ta rõhutab, et “sõjas ei võitle ainult tavasõdurid, vaid ka need, kes levitavad valeinfot”.

“Võitlemine on ukrainlaste veres ja DNA-s,” ütleb ta. Ta on patriootlikum, kui enne sõda. “Inimesed muutusid, kogu rahvus muutus, mõttelaad muutus ning maailm nende ümber muutus.”

Neljapäev, 03.03.2022
00.48

Mari:

Koos pimedusega saabusid Poola piirilinna Przemyśli tänavatele hambuni relvastatud politseinikud ning vähemaks jäi isetekkelisi supi ja muu toidu jagamise punkte tänavanurkadel. Kohalikust Ukraina ajaloo muuseumist sai ajutine öömaja põgenikele ning muuseumiümbrus vanalinnas täitus kohalike meelsust näitavate siltide ja plakatitega.

Erik ja Sami läksid üle piiri Ukrainasse, mina sain öömaja kohaliku ülikooli neljase ühikatoa ühes voodis. Lisaks minule on siin toas ülikoolis õppivad poolatar Maria, ukrainlanna Diana ning eile pärast pikka ootamist Ukrainast üle piiri pääsenud tudeng Kristina. 

Kristina sõitis kaks päeva Kiievist Poola piirile ja ootas seal siis neli päeva. Põgenedes võttis ta kaasa ühe koti riietega, ühe koti dokumentidega ja ühe potilille. Teepeal magas kahe koolimaja põrandal, kummaski 4 tundi. "Ma hakkasin autosõidu ajal lihtsalt magama jääma," ütleb ta. Kahjuks on taim nüüd suurest külmast närbunud. Ka Kristina ise on omadega päris läbi. 

"Kaks päeva olen ma nüüd siin ühiselamus, et lihtsalt välja magada. Aga mis edasi saab, seda ma ei tea. Mul oli Kiievis oma elu ja nüüd seda enam pole. See oli päris tore elu, mulle meeldis see. Mul oli kena korter ja toredad sõbrad. Kas ma selle elu kunagi tagasi saan, pole õrna aimugi," ohkab ta.

Kolmapäev, 02.03.2022
23.00

Mari:

Eesti staap asub otse Tesco taga, keskuse endise laoukse juures. Sealtsamast väljuvad ka bussid Eestisse. Täna kell kaks saabus siia Eestist lumivalge suur reisibuss, mis väljub vastavalt bussi täitumisele põgenikega. Kaks bussijuhti roolisid vahetustega ühe jutiga Tallinnast siia. 

Nad ei tulnud tühja bussiga, siin olid teisel suunal peal Ukraina mehed Eestist ja mujalt tee pealt, kes suundusid samuti Poola piirilinna, et minna edasi kodumaad kaitsma.

"Meeleolu bussis oli kena, nad olid väga rahulikud ja endas kindlad," ütles viimaseid tunde hinge tõmmanud juht, et alustada õige pea jälle 16-tunnist teekonda Eesti poole.

Kolmapäev, 02.03.2022
22.37

Mari:

Vabatahtlike humanitaarabi jagamine toimub Poola piirilinna Przemyśl endise kaubanduskeskuse parklas. Siin linna ääres oli varem Tesco pood. Alates laupäevast oma kaubikuga platsil põgenikke abistanud taanlane Jan näitab meile telefonist pilte paari päeva tagusest ajast, mil parklas haigutas veel tühjus. Nüüd toimub siit eemalt vaadates festival.

Et sellest kurvast melust pisut puhkust saada, avati põgenikele üleeile ka tühjaks jäänud kauplus. Siin saavad puhata need, kel pole kohe kusagile mujale suunduda. Paratamatult tundub siin olevat taas rohkem muust rahvusest ja teise nahavärviga inimesi kui ukrainlasi.

Samal ajal käivad keskuses ehitustööd, et teha lagedat kauplust veidigi ööbitavamaks, sest suur põgeniketulv on ilmselt alles ees.

Kolmapäev, 02.03.2022
21.31

Sami:

Pärast pikka ja ettearvamatusi täis sõitu läbi Medyka piiripunkti Poolast Ukrainasse jõudsime lõpuks Lvivi. Linna sisenedes läbisime kontrollpunkte, mille kohalikud vabatahtlikud olid mehitanud enda relvade ja laskemoonaga.

Saime kokku seal elava sõbra sõpradega, kes meile lahkelt öömaja pakkusid. Nende juures peatus ka seltskond noori Kiievist, kes sõja eest siia, Lvivi, pagesid. Peaaegu kohe pärast seda, kui end ööbimispaigas sisse olime seadnud, hakkasid kõlama häiresireenid ja meid juhatati üheksa korrust madalamale keldrisse varjule. Kuigi otseseid ohte siin praegu ei ole, hoiavad need õppused kohalikud võimalikeks ohtudeks valmis.

Meiele öömaja pakkuvatel tuttavatel on seljakotid ja magamiskotid valmis pakitud, et vajadusel kiiresti keldrisse varjuda, koos nende kass Tofuga.

Kolmapäev, 02.03.2022
20.05

Mari:

Masha (14) ja Nastja (18) on õed, nad jõudsid Poola täna hommikul. Tunni aja pärast said nad  kaubanduskeskuse parklasse tekkinud humanitaarabi platsil üle päevade esimese korraliku eine. Nad hakkasid sõitma koos vanaema, ema ja väiksema õe Mirozlavaga kuus päeva tagasi riigi lõunaosast Odessast. Kaks päeva sõitsid läbi riigi ja neli päeva ootasid piiril.

Oma toitu jagus neil paariks päevaks, aga õnneks aitasid neid vabatahtlikud teepealsetest küladest, pakkusid borši. Odessas oli nende lahkumise ajal veel rahulik, aga kui tuli uudis vangide vabastamisest ja sõtta saatmisest, sattus ema paanikasse. Lisaks sõjale ähvardas teda nüüd tappa ka vägivaldne endine kaaslane. Pere pakkis asjad ja põgenes läände.

Nüüd ootavad nad põgenike platsil Varssavist vanaisa sõpra, keda pole kunagi varem näinud. Varssavis loodavad nad natuke puhata, et põgeneda edasi tädi juurde Ameerikasse.

"Me tõesti loodame, et saame sinna minna, aga kõigepealt tahaks natuke magada. Me pidime nii kiiresti pakkima ja saime nii-nii vähe kaasa võtta. Koduukse keerasime lukku. See põgenemine on nii väsitav."

Kolmapäev, 02.03.2022
19.44

Mari:

Täna pärastlõunal saabus piirilinna Przemyśl raudteejaama Poolas põgenike rong Kiievist. Rongist tuli järjest maha sadu ja sadu inimesi, enamasti ikka naised lastega. Korraga karjatas meie selja taga naine, kes sööstis teda perroonist lahutanud võrkaia poole. Ta hüüdis oma äsja rongilt maha astunud tütre nime, keda üritas rõõmupisarates läbi aia kallistada.

Rong Kiievisse ei läinud aga tühjalt tagasi. Teisel pool jaamahoonet ootas 200 tõsiste nägudega välismaalt naasvat Ukraina meest, et sõita Kiievisse riiki kaitsma.

Kolmapäev, 02.03.2022
17.29

Janno:

Irina: kiri töökaaslaselt

Videokõne ajal hakkab Irina nutma. „Õudne, see kõik on nii õudne,” ütleb ta läbi pisarate. Pärast väikest hingetõmbepausi saadab Irina mulle edasi osa kirjavahetusest, mida ta on pidanud oma töökaaslastega Kiievi lähistelt:

„Tere. Meil on kõik normaalne. Kodus. Eile ostsime ära kogu liha, mida rajoonist osta saime. Poed on tühjad. Räägitakse, et metroos on toitu, aga seal on kilomeetrite pikkused järjekorrad. Kodu lähedal seisavad meie omade kahurid. Väga lähedal ning tulistavad pidevalt ja lakkamatult. See on väga vali kõlatu hääl. Aknaklaasid värisevad. Aga vaatan, kui persses on Harkivis ja saan aru, et meil on kõik normaalne. Kui nii üldse võib öelda. Meil paugutatakse kuskil kaugel alates kella seitsmest. Öeldi, et maksimaalselt varustatakse toiduga, ootame „päästjaid”.”

Kolmapäev, 02.03.2022
16.15

Sami:

Öine rong Kiievist jõudis Poola Przemyśli piirilinna. Naised, lapsed, vanavanemad (ja lemmikloomad) saabusid, inimestel kaasas koormad asjadega, mida nad vähegi suutsid kanda; külmetavad, segaduses, teadmata, mida järgmiseks ette võtta. Ühest küljest pole nende elu ohus, kuid teisest küljest jäid nende mehed maha. Ma proovin ette kujutada, mis tunne võib olla jätta maha inimesed, kes oma peresid kaitsesid ning lahkuda võõrasse riiki, et püüda oma elu uuesti rajale saada.

Sõja hinda ei saa mõõta ainult surnutes, seda tuleb mõõta ka mõttetult segipillutatud peredes. Sõda on kole, eriti kui sellel pole mingit arusaadavat põhjust. Ajalugu on seda varemgi näinud, kuid milleks kõike seda korrata?

Kolmapäev, 02.03.2022
15.18

Sami:

Eilne õhtu Poola-Ukraina piiril.

Samal ajal, kui päike loojus, hakkas külm kontidesse imbuma.

Supiköökides, kus tunglesid peamiselt teistsuguse nahavärviga inimesed, kes otsisid soojust ning igatsesid kojumineku järele, tegutsesid kohalikud vabatahtlikud. Meeleolu oli sünge ning inimesed proovisid iga hinna eest leida enam-vähem turvalist varjualust, kus poleks külm. 

Piiri ääres ootavad pressifotograafid ja reporterid kogu maailmast, et leida üles järjekordne lugu. Inimesed on päevade kaupa järjekorras ootamisest silmnähtavalt väsinud.

Kolmapäev, 02.03.2022
11.36

Mari:

Przemyśli linn Medyka piiripunktist 10 kilomeetri kaugusel on saanud nii humanitaarabi kui põgenikke ootavate lähedaste keskuseks. See auto ootab üle piiri saabuvaid Olgat, Artemi, Alexit, Juliat ja Vivat:

Kuna lähedased peavad seisma Ukraina poolel päevi pikkades järjekordades, tehakse aega parajaks kohalikus McDonald'sis.

Kolmapäev, 02.03.2022
10.53

Mari:

Põgenikud tulevad üle piiri vaat et ühekaupa, emad koos oma lastega. Sageli tuleb näiteks viieminutiline paus, mil üle piiri ei tulegi kedagi. Sestap tekibki üpris tihti olukord, kus ühe piiri ületanud põgenike pere ümber on äkitselt kümmekond kaamerat, mis kõik just talle keskenduvad. Nad ei peida nägusid ega tõrju kaameraid, aga on näha, et see tähelepanu ehmatab neid. Inimesed on segaduses ega tea alati, kuhupoole nüüd astuda. Teisel pool piiri on nad ju oodanud järjekorras viis päeva siia pääsemist.

Enamikul on pisarad silmis. Kõik on vaevatud väljanägemisega. Neil on käes ja seljas suured kotid. Üks äsja piiri ületanud vanem mees on samuti segaduses, silmad väsimusest punased. Vaatab ringi ja küsib, kas siin kusagil süüa pakutakse. Jah, muidugi pakutakse, seal paremal.

Loe pikemalt Mari ja Eriku reportaaži Poola-Ukraina piirilt "Aeglane pöördvärav Ukraina piiril".

Kolmapäev, 02.03.2022
9.10

Svetlana:

Harkivi keskus on varemetes. See on lihtsalt šokk, Euroopa üks suurimaid keskväljakuid on rusudeks muudetud. Tiibrakett tabas linna südant ja pärast seda tuli Putin rääkima, et nad ei tulista rahumeelseid elanikke? Et nemad on rahuvalvajad ja tulid kedagi vabastama? On selgelt näha, et see pole nii. Isegi teise maailmasõja ajal polnud nelja aasta jooksul Harkivis selliseid purustusi. Mida Hitler tegi aastate jooksul, tegi Putin kuue päevaga. See on kohutav tragöödia. 

Mäletan, kuidas ma kuskil kuus aastat tagasi sel väljakul jalutasin. Päev oli päikeseline. Ümberringi mõned poed ja sõbralikud inimesed. On raske ette kujutada, et ühel hetkel võib see kõik niimoodi hävineda. Mõne sekundi jooksul, ühe raketilöögiga. Kui mõtlen Harkivile, on mul valus. Kolme mikrorajooni pommitati grad-rakettidega, üks hävitati täielikult. Mõndasid inimesi, kes jäid keldrites pommivarjenditesse kinni, ei saadud kätte, sest raketituli kordus. Kuidas saab selline asi toimuda. Keset Euroopat. Kuidas?

Kolmapäev, 02.03.2022
08.19

Samal ajal, kui Levila meeskond ööbib piiripunkti lähistel ning ootab võimalust Ukrainasse saamiseks, kirjutab meile Kiievi lähistelt Svetlana.

Svetlana:

Eile kella 17.30 ajal tabas järjekordne ballistiline rakett Kiievi telemasti generaatorit. Selle tagajärjel kadus TV-signaal ja siinse regiooni inimesed ei saa kohati enam uudiseid vaadata. See on iseäranis tähtis vanemale põlvkonnale, kes tihti ei kasuta nutitelefone või uudiste lugemiseks internetti. Sellise rünnaku eesmärk on meid demoraliseerida. Peale selle suri rünnakus ka viis inimest ja veel ligi kümme sai haavata. 

See ei olnud viimane raketilöök pealinnale. Mõne tunni pärast toimus plahvatus holokausti ohvrite memoriaali juures. See on tõeline kuritegu ajaloo ja inimkonna vastu.

Teisipäev, 01.03.2022
14.46

Mari:

Jõudsime Korczowa-Krakovetsi piiripunkti, kus on Poola poolel täielik vaikus. Ajakirjanikke siin piiri ligi ei lasta, üle piiri tulevad järjest vaikses rivis vaid põgenike bussid. Anastasiat ei lasta ka jalgsi üle piiri Ukrainasse, nii et ta peab oma suurte kohvritega mõne sõiduki peale hääletama. "Näeme homme Lvivis!" ütleb ta ja manööverdab kohvritega minema.

Teisipäev, 01.03.2022
13.55

Mari:

Oleme 50 kilomeetri kaugusel Korczowa-Krakovetsi piiripunktist, kõik Poola linnad ja maanteed on seni olnud sisuliselt inimtühjad, aga nüüd möödus meist esimene ilming sõjast: Punase Risti autod, mis olid nähtavalt maast laeni kraami täis laotud.

Teisipäev, 01.03.2022
11.52

Janno:

Svetlana: armeega liituda tahtjaid on nii palju, et kõiki ei jõuta võtta

Teen videokõne Svetlanale (31) Bojarka linna Kiievist ligi kümne kilomeetri kaugusel. Ta on läinud pealinnast ohutumasse kohta, et olla koos sugulastega. Näen teda istumas punasel diivanil, sealsamas kõrval märkan paari mänguasja.

Viis kuni kümme korda tunnis kuuleb Svetlana plahvatusi. Need on kaugel, aga valjud. Nagu üks kõva ilutulestik. „Võitleme, jääme ellu,” ütleb Svetlana. Ja hindab oma meeleolu heaks.

Bojarkas sireenid ei huilga. Siin elavad inimesed põhiliselt eramajas, viibivad esimesel korrusel, kuid hoiavad akendest eemale. Keldrisse varjuvad vähesed. 

„Siin on siiski enam-vähem ohutu,” leiab Svetlana. Kuid lisab, et umbes kümne kilomeetri kaugusel on lennuväli, kus käivad lahingud. Tema tuttavad istuvad sealkandis ilma elektrita. On ka inimesi, kel on probleeme toidu kättesaamisega, sest tulevahetuse tõttu on osad poed suletud. Üks haigla pole saanud kätte vajalikke ravimeid. Neid appi kokku koguma on tulnud mõned vabatahtlikud.

Svetlana räägib tingimustest, mis koha peal valitsevad. Kütust pole autosse praktiliselt võimalik tankida. Kui tahad poodi minna, pead võib-olla kaks tundi järjekorras seisma ning samasugune on olukord ka apteekides. Tõsi, toiduaineid veel jagub. Inimesed ostavad korraga palju, sest kardavad, et olukord läheb hullemaks.

Õudne on Svetlana arvates see, et Harkivis pommitati grad-rakettidega korraga kolme mikrorajooni ja üks neist oli täieliku tule all. Need olid tavalised magalarajoonid elumajade ja koolidega. Surma sai Ukraina meedia andemetel vähemalt ligi 50 inimest. Nendele lisanduvad haavatud, kellest mitmed võivad veel surra.

Svetlana ei usu, et äsja toimunud läbirääkimised mingisugusegi läbimurde annavad. Sest läbirääkimiste ajal ju pommitati Harkivit.

Svetlana teab, et paljud Venemaa suhtes lojaalsed ukrainlased on Putini osas meelt muutnud. „Kui sa ärkad kell viis hommikul, aken rapub ja tulevahetus on kogu linnas, on see nii hirmus, et kui sa isegi oled olnud Venemaa suhtes soosiv, ei saa sa enam seda teha. Mul on väga lai tutvusringkond, aga pole ühtegi tuttavat, kes praeguste tulevahetuste üle rõõmustaks.” Ka Donetskist ja Luganskist on paljud inimesed lahkunud ja Ukraina teistesse piirkondadesse kolinud, sest seal nad elada ei taha. Ka näiteks Svetlana Moskva sugulased ei uskunud kohe alul, et see sõda päriselt olemas on. Selleks, et neid veenda, pidi ta tegema jõupingutusi.

Mitu Svetlana lähedast on tahtnud Ukraina sõjaväega liituda, kuid neid veel ei võetud. Vabatahtlikke, kes sõdida soovivad, on lihtsalt nii palju. Ja eelistatakse ikka neid, kel armees teenimise või relvakandmise kogemus.

Putinit näeb Svetlana isolatsioonis elava mehena, kes on manipuleerimisvõimega ja kasutab seda kui poliitilist relva. „Tal on suured ambitsioonid. Võrdlus Hitleriga on välja teenitud. Ta tahab absoluutset võimu ja oma impeeriumit.”

Teisipäev, 01.03.2022
11.03

Daniel:

Mari on Levilas selle esimestest kuudest peale. Ta kaevub oma lugude teemadesse nädalaid ning nii mõnigi kord ei jää ta rahule enne, kui on loo tegelaste elu ise omal nahal kogenud. Nii sündisid näiteks tema lood “Minu Facebooki laenuäri” ja “Vangidega saaki päästmas”, samuti ka “Usu võim”, sest just Mari oli üks neist, kes käis aasta jooksul hulgas kirikutes üle Eesti.

Teisipäev, 01.03.2022
10.23

Mari:

Anastasia on pärit Ida-Ukrainast ja elanud üle juba 2014. aasta okupatsiooni. Küsimusele, kas tema pere ei kaalu põgenemist, vastab ta, et praegu kindlasti mitte. Ka tema isegi ei kahelnud hetkekski, et tahab vastassuunas põgenejatele Ukrainasse tagasi sõita. "Ma ei tahaks, et mu pere peaks uuesti üle elama midagi 2014. aasta okupatsiooni sarnast, see oli kohutav. Aga seekord on teistmoodi, me tahame ju võidelda oma riigi eest ja me oleme selleks hullupööra valmistunud."

Teisipäev, 01.03.2022
10.03

Mari:

Meiega liitus varahommikul Varssavis kahe suure kohvriga Ukraina ajakirjanik Anastasia Rudenko, väljaannete Рубрика ja Восточный Вариант peatoimetaja. Ta sõitis eelmisel nädalal Riiga konverentsile ega pääsenud enam koju Kiievisse tagasi, sest puhkes sõda. Vahepeal lendas ta Riiast Varssavisse, kodule lähemale.

Pakkisime niigi pilgeni täis auto ümber ja surusime Anastasia kaks suurt kohvrit humanitaarabiga Ukraina sõduritele ka sisse. Istume nüüd autos, süles kotid Ukraina vabatahtlike tellitud ravimite, akupankade ja muu tarvilikuga sõjas toime tulemiseks. 

Alustasime viietunnist sõitu piirilähedase linna Przemyśl poole. Esmalt võtab Anastasia suuna rahulikumates oludes Lvivi poole, et paari päeva pärast võtta omakorda ette teekond Kiievi lähistele, kus töötab praegu tema toimetus. 

Erinevalt arvukatest lääne ajakirjanikest ei ole jagunud Ukraina reporteritele kuuliveste ega kiivreid, sest need on kõik Ukrainas sõjaväe kasutuses. "Inimestel ei ole ju lihtsalt niisama kuuliveste kodus, me oleme rahumeelne riik," ütleb ta.

Teisipäev, 01.03.2022
00:07

Janno:

Ma olen Tartus ning toetan meie tiimi oma kodust, kust ma helistan ja vahetan sõnumeid inimestega Ukrainas.

​​Räägin 32-aastase Annaga tema sünnipäeval. Ta istub oma algkooliealise pojaga Kiievi Dneprovski rajooni korrusmaja koridoris. Koridor on korterist turvalisem. Siis chatin temaga kaks päeva hiljem. Esmaspäeva lõuna on rahulik ja annab aega hinge tõmmata. „Praegu on vaikne, meil on kõik korras,” kirjutab ta. 

Anna ütleb, et nemad, kõik, kogu maailm ootavad Ukraina ja Venemaa läbirääkimiste tulemusi. Ukraina on tugev riik ja Anna usub oma inimestesse. Pangad töötavad ja ka sõja ajal makstakse inimestele palgad välja.

Sõjaga on üldse kaks võimalust. Tuli kustub ja tuleb tuumasõda. Või Ukraina võidab. 

„Ma arvan, et maailm ei lase tragöödial juhtuda. Maailm on ühest hullust inimesest tugevam.” 

Anna küsib, mida inimesed Eestis arvavad, millest räägivad. Ütlen, et loodavad samuti, et tuumasõda ei tule. Mainin meeleavaldusi Tartus ja Tallinnas. Anna rõõmustab ja ütleb, et see toetus on praegu väga oluline. Räägime edasi. 

„Kõik ei usu seda, mis praegu toimub. Nagu filmis „Hе смотрите на верх" („Ärge vaadake üles”). Kogu maailm räägib sõjast, kuid on keegi, kes seda ei usu. Absurd,” leiab Anna. Esmaspäeva hommikuni on Kiievis komandanditund. „Oleme kodus. Kuhugi ei lähe. Istume koridoris. Süüa ja juua on. Aga see on Kiievis. Melitopolis pole elektrit, internetilevi, vett ja gaasi.”

Anna lisab, et Gorlovkas on praegu väga hirmus. Pihta sai maja, kus töötab tema ema, kes eile tööl oli. Emaga on kõik korras, aga seitse inimest sai surma. Tema õde istub praegu Harkivis varjendis ja ka seal on õudne. 

Kui ma õhtul kell seitse Annaga ühendust võtan, on olukord ka Kiievis muutunud. „Oli raketilöök ja meie maja rappus. Tugevasti. Kõik istuvad väga vaikselt. Arvatavasti ei saa ma täna enam rääkida.” Mõned tunnid hiljem räägin temaga uuesti. Õnneks on vaikne. Ütlen, et jumal tänatud. “Jumal tänatud,” vastab Anna.

Esmaspäev, 28.02.2022
22.25

Mari:

Poolas on kohutavalt külm, ainult paar miinuskraadi, aga läbilõikavalt külm. Kui lumi kadus kohe Eesti-Läti piiril ja edasine on paistnud kevadine, siis on õues kogu aeg keha külmast konksus. Seda ebainimlikum tundub kõik see, mis ootab ees Ukraina piiril, kuhu inimesed on külmetades vantsinud juba päevi.

Esmaspäev, 28.02.2022
18.55

Mari:

Jätkame meie Ukrainasse sõitva tiimi tutvustamist. Autoroolis on hetkel Erik Tikan. 

Erik on Levila dokumentalist ning Levila esimese täispika filmi  “Estcoy-8” autor. Erik on olnud missioonisõdur Afganistanis, laevakaitsja, kokk ning tema lühidokid on võitnud auhindu. 

Ta on olnud noorena äärmuslane ja teinud sellestki Levilas dokfilmi, 

Hong Kongi meeleavaldusi filmides jäi tema seljakotti kinni pisargaasigranaat.

Kuid eriti veider on fakt, et ta juhib praegu autot, plätud jalas.

Esmaspäev, 28.02.2022
17:48

Mari:

Rääkisime Ukraina ajakirjaniku Anastasiia Morozovaga väljaandest frontstory.pl, kes teeb Varssavis aega parajaks, et minna sobival hetkel oma sõbrannale vastu 400 kilomeetri kaugusele Medyka piiripunkti. 

Anastasiia sõnul mõõdetakse Ukrainas praegu ummikuid päevades ja tema sõbranna on liikunud piirijärjekorras oma autoga kuus kilomeetrit päevas. Käsil on neljas järjekorrapäev ja lõppu veel ei paista.

Esmaspäev, 28.02.2022
14.14

Mari:

Alustame enda tutvustamist. Siin autos istub näiteks Sami Siva.

Sami on India päritolu Kanada fotoajakirjanik, kes viimasel ajal elab Tartus. Ta on kajastanud konflikte 15 aasta jooksul kõikjal maailmas, Sri Lankast Ukraina ning Afganistanini. Sõda Ukrainas kajastas ta ka juba 2014. aastal. Tema lood on ilmunud paljudes maailma väljaannetes nagu The New York Times, TIME, The Guardian, CNN, Al Jazeera.

Kui Erik temalt küsis, kas ta on oma turvalisuse pärast mures, oli vastus lühike: “Eip.”

Lähemalt ka: samisiva.com

Esmaspäev, 28.02.2022
9.07

Mari:

Pärnus meile varustuse kokku pannud Lähis-Ida kogemusega spetsialist Priit Paulus arvas, et nüüd on vist küll aeg hakata Eesti ajakirjanikke kriisipiirkondades toimetamiseks koolitama. 

Ta käis koos meiega hoolikalt üle kõik asjad esmaabipaunas ja andis täitmiseks kaasa suured tabelid, et kogu plaani hoolega läbi käiksime. “Ärge siis vast Vene sõduritelt intervjuusid küsima minge,” ütles ta meile, kui tema lasketiirust Ikla poole lahkusime.

Erik üritas veel tema käest taseme võrra vingemat kuulivesti kaubelda, aga selgus, et sellised on tsiviilisikutele juba keelatud. Saime parima saadaoleva.

Esmaspäev, 28.02.2022
7.00

Daniel:

Eriku Peugeot stardib, kaasa sõidavad Mari ja Sami. Poolas võetakse peale veel Ukraina ajakirjanik Anastasia, kes soovib saada Lvivi. 

See meenutaks juba peaaegu lõbusat rännufilmi, kui kuklas ei vasardaks teadmine, et Ukrainas võitlevad inimesed oma elude ja kodude eest. 

Neid saadavad ka pidevad Välisministeeriumi, politsei ja kõikvõimalike riigiasutuste hoiatused: “Ärge kindlasti minge praegu Ukrainasse.” 

Pärnus võetakse peale kiivrid ja vestid. Levila toimetuses proovime samal ajal kindlustajat leida, kuid kindlustusvahendaja isegi ei tee meile pakkumist, saadab meid Välisministeeriumi lehele hoiatusi lugema ja ütleb, et ärge lihtsalt sõitke kuhugi.

Ukraina-Poola piirile plaanib Levila jõuda homme, teisipäeval.

Pühapäev, 27.02.2022
15.45

Daniel:

Nad pidid täna välja sõitma, kuid plaan läks kaheks – Erik soovib endise missioonisõdurina minna Kiievisse, Marit huvitab rohkem humanitaarkriis piiril. Levila tiimi start Ukrainasse lükkus päeva võrra edasi. 

Meie kamp on aga otsustanud kindlasti minna. Terve päeva esimese poole tegelesime sellega, et leida üks inimene Erikule appi. Läbirääkimised Postimehega jõudude ühendamiseks lõppesid sellega, et võib-olla teeme koostööd siis, kui Erik jõuab Kiievisse. 

Ei midagi muud kui kuulutus Facebooki. 

Nüüd tuli mõne tunni jooksul ligi 10 asjalikku sooviavaldust kaasa tulla. Kaks umbes 19-aastast kutti. Ajakirjandusüliõpilased. 

Meiega võttis ühendust ka Sami, kes on kaastööd teinud New York Timesile. “Ma tulen kasvõi tasuta lihtsalt kaasa.”

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!