Neljapäeva pärastlõunal startis Poolast Medyka piiripunkti lähistelt 38 Ukraina põgenikku, kelle uus elu Eestis algas reede hommikul.

  • Autor, fotod:Mari Mets
  • Avaldatud:03.2022

Tegelikult on põgenikke kokku 44, sest Poola-Ukraina piiriäärse Przemyśli äärelinna kaubakeskuse parklast väljunud bussi pardal on ka kolm kassi ja kolm koera. Üks kass istub kõik need 20 tundi minu kõrval ja käitub laitmatult. Viimasel paaril-kolmesajal kilomeetril sirutab end juba pikaks ja nihutab oma koheva karvaga pea omaniku pinginaabri sülle. Nii ma siis vähkren bussiistmel, julgemata liigutada, sest muidu ärkab ju kass üles.

Bussi tagapink on koerte päralt – lokkis karvaga ema koos kahekuuste bernhardiini moodi kutsikatega, kel aga polevat bernhardiinidega siiski mingit pistmist. Omanik ei teagi, mis kutsikatest täpselt edasi saab. Ilmselt kasvavad neist Eesti koerad.

Ukrainast ühes omanikega põgenenud loomad võtavad pikka reisi mängleva kergusega. Inimestel on nähtavalt raskem. Buss on tihedalt täis pakitud, mingit jalasirutamisruumi siin pole. Põgenike kurvastuseks ka mitte wifit. Saan Ukraina proua Svetlana kõrval viimase vaba koha. Tema on omale targasti täispuhutava kaelapadja muretsenud.

Minu taga istub väike poiss, kes hakkab südaöö paiku keset Poolat koledal kombel köhima. Mitu murelikku ema pakuvad talle oma taskust klaaskomme. Ei ole lohutust ka bussiga Eestist kaasas olnud arvukatest pehmetest mänguasjadest, legodest ega värviraamatutest. Laps on väsinud ja tal on paha olla.

Selle reisi saatja, sotsiaaltöötaja Kersti ei lase kellelgi tühja kõhtu tunda. Iga natukese aja tagant käib ta mööda bussi vahekäiku suure kotitäiega kraamiga – vahvlid, kommid, jogurtid, banaanid, pirnid, beebipüreed. Lisaks ukrainlaste lemmikloomadele saavad pika ja igava bussisõiduga mängleva kergusega hakkama ka Ukraina lapsed. Vaid vahel harva on kuulda natuke nuttu ja ninalörinat.

Mehed piirile, naised piirilt

Kersti startis juba teisipäeva hommikul kell kuus Võrust esimese bussiga Tallinna. Ja siis sealt edasi Slovakkiasse. Sel suunal olid pardal tema, kaks bussijuhti ja Eestist piirile suundunud Ukraina mehed, kes sõitsid riiki kaitsma. Tagasiteel on reisijad pea eranditult naised ja lapsed. Kuna aga Ukraina-Slovakkia piirilt tuli peale vaid kaks põgenikku, tegi buss tagasiteel seitsmetunnise sõidu järel peatuse hoopis Ukraina-Poola piiril.

Nii et paari põgeniku jaoks kestab reis piirilt Eestisse oma uue, loodetavasti vaid ajutise elu juurde rohkem kui ööpäeva. Ja kes teab, millal nad veel enne seda üldse viimati korralikult magada said. Kõik on hirmus väsinud nägudega ja üsna tujust ära. Nii mõnelgi on silmad punased. Selline siis see sõja eest põgenemine ongi.

Noortel Ukraina emadel väikeste lastega tundub olevat raskem kui eakatel Ukraina vanaemadel. Mõtlen, et kas see on nõukogude kannatus, mis ei lase neil sellest ebaõiglasest kadalipust suurt välja teha. Vanemad prouad istuvad vaguralt ja vaatavad aknast välja.

Minu ees istuv naine kerib Ukraina uudisteportaali galeriid. Vaatab pilte purustustest. Zoomib varemeteks lastud maju lähemale ja kaugemale. Kell viis hommikul ärkan heitlikust unest. Kass on kõrval valvel ja kaks uut mustades jopedes meest askeldavad bussi eesotsas.

Arvan esiti, et oleme lõpuks kauaoodatud Poola-Leedu piiril ja bussi on sisenenud piirivalvurid. Tegelikult on need hoopis uued bussijuhid, kes sõitsid Eestist autoga Leetu Panevėžysesse vastu. Sealt on jäänud Leedu-Läti piirile vaid 70 kilomeetrit. Märkamatult olen jupi Poolast ja enamiku Leedust maha maganud. Senised juhid kolivad ümber autosse ja tulevad omal käel koju. Nad olid lihtsalt juba liiga pikalt töötanud. Esimene sõit Slovakkiasse kestis 31 tundi.

Mured tekivad korraga

Hommikul kell 7 sisenevad Iklas bussi Eesti politseinikud. Kersti hoiatab sellest kõiki natuke ette, et ei tuleks ehmatust. Ukrainlased peavad läbima passikontrolli ja täidame piiripunktis jupp aega pabereid selle kohta, kes kuhu Eestis läheb.

Siin bussis on kõigil keegi Eestis ees ootamas. Vähemalt nii see peaks olema. Kuni üks ema hakkab nutma, sest selgub, et tema pere võõrustada lubanu on koroonasse nakatunud. Põgenikud on hellad, pisarad tulevad kergesti silma. Pole viga, lohutab Kersti. Klaarime seda Tallinnas. Lageda taeva alla ei jäeta Eestis kedagi. Ja koroona läheb üle.

Reisijad saavad Kerstilt Eesti SIM-kaardid. Töötav SIM-kaart on põgeniku üks suurimaid varasid, sest see tagab ligipääsu internetile ehk infole lähedastest, sõjast ja kõigest vajalikust uues riigis. Üks neiu uurib Kerstilt, kas tal oleks Tallinnas või Võrus koos emaga mõnda aega kusagil elada. Tema ema tuli alles hiljuti, enne sõja puhkemist Eestisse külla. Nüüd sõidab tütar järele. Kersti helistab Võrru ja uurib asja. Õige pea on mure lahendatud ja öömaja leitud.

Töötav SIM-kaart on põgeniku üks suurimaid varasid, sest see tagab ligipääsu internetile ehk infole lähedastest, sõjast ja kõigest vajalikust uues riigis.

Kersti telefon heliseb sageli. Tema number on sattunud kirja kusagile, kust jääb mulje, et tema juhib põgenike bussides vägesid. Janunetakse info järele. Tegelikult peab Kersti minema juba homme tagasi oma päevatööle. Ta on vabatahtlik lihtsalt sellel reisil. Võib-olla teeb edaspidi veel mõne reisi kaasa, praegu on ta kolm päeva järjest teel olnud.

Häädemeestel on bussil vastas esimesed Ukraina mehed. Nende nägudes peegeldub suur kergendus, kuigi ilmed on väga tõsised. Pere sai Eestisse, aga võib-olla sõidavad nemad ise juba paari päeva pärast hoopis teistpidi Ukrainasse. 

Vaevarikas reis hakkab lõpule jõudma. Kutsutakse lähedasi vastu. Hääldatakse uusi, nüüd nende elu osaks olevate linnade ja asulate nimesid. Kes läheb Tartusse, kes Rakverre, kes Järvamaale.

Pärnus Selverist möödudes küsib üks naine, kas oleme juba Viimsis. See on tema lõppsihtkoht. Paistab, et ta on seal varemgi käinud. Kersti selgitab, et Selver on suur toidupoodide kett, seda leidub kõikjal.

Juba on vastassuunda sõitmist ootamas ka üks Ukraina noormees, suur seljakott seljas.

Kui buss pärast 20 tundi teel olemist Tallinna jõuab, on sel vastas siinsed ukrainlased ja bussiga tulnud Ukraina perede kohalikud Eesti lähedased. Vahetatakse kallistusi, poetatakse pisaraid. Väsinud reisijad vabastatakse rasketest kohvritest. Aga juba on vastassuunda sõitmist ootamas ka üks Ukraina noormees, suur seljakott seljas. Õige pea võtab seesama buss taas suuna piiri poole.

Jälgi ka meie pidevalt täienevat otseblogi.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.

Meie pangakonto on:
Levila Meedialabor MTÜ
EE827700771009135797
LHV Pank

Kui saad pisut rohkem toetada, uuri lisaks siit!