Poola piirilinn kaose eel

Spasibo! Thank you! Slava Ukraini! Peace! Need on peamised hüüatused, mis kostuvad Przemyśli linnaäärse endise kaubakeskuse parkimisplatsile kerkinud põgenike abistamisalal.

Eemalt vaadates näeb see välja nagu laat: ahjud tossavad, põleb mõni lõke ja rahvas tungleb söögilettide vahel. Tegelikult on siin meeleolu morn, sest toidulettide taga on juba Punase Risti, Piirideta Arstide, Poola kirikute ja teiste abiorganisatsioonide telgid. Tohututest hunnikutest jagatakse riideid, jalanõusid, kõike vajalikku beebidele ja lemmikloomadele. Vajaliku välja sorteerimine on tükk tegemist.

Kuulen mitu korda, kuidas inimesed ütlevad, et neil pea valutab. Põgenikud on rampväsinud ja magamata. Esmaabi ja ravimeid jagavad punase kiivri ja seljakotiga platsil ringi kõndivad vabatahtlikud. Kogu Ukrainast sõja eest põgenenud inimeste aitamine siin tugineb vabatahtlikkusel. Siin on rahvusvaheliste abiorganisatsioonide telke, aga tõeline jõuõlg tuleb ikkagi eraisikutelt, kes on tulnud kohale sellega, millega oskavad aidata. Paljud supikatlaga, keegi pitsaahjuga, mõni India köögi pannidega.

Küünilisel kombel aitab ummik piiril Ukraina poolel hoida elu siin Poola piirilinnas praegu kontrolli all. Põgenikke ei saabu korraga palju, nad venivad siia aeglaselt väikeste satside kaupa. Üle öö muutus 60 000 elanikuga Przemyśl Ukraina sõja tuiksooneks Euroopas, sest siinsest piiripunktist tuleb läbi enim põgenikke. Linnas arvatakse, et tõeline kaos alles algab, sest praeguseks on pääsenud üle piiri vaid need, kes hakkasid juba sõja esimestel päevadel kodust põgenema. Enamasti hakkasid kohe liikuma need, kel oli läänes keegi ees ootamas. Arvatakse, et suurem rahvatulv on alles ees.

Suletud kaubakeskuses oli varem Tesco pood. Üleeile avati see tühi saal põgenikele. Samal ajal käivad seal hoogsad ehitusööd, et teha sellest hallist vähegi talutav ajutine ööbimiskoht.

Telefon on tähtsaim

Jan hakkas oma kaubikuga juba neljapäeval Inglismaalt sõitma. "Kui esimesed pommid langesid, teadsin ma kohe, et siin piiril tekib kaos." Ta hakkas koguma raha akupankade ostmiseks. Need peaksid jõudma iga hetk sama parkimisplatsi vastas asuvasse suurde elektroonikapoodi. Tal on olemas juba generaator, millega neid kahekümne kaupa laadima hakata.

"Põgeniku kaks kõige armsamat asja on tema elu ja täis telefon, tänapäeval see lihtsalt on nii. Paljudel polegi ju suurt midagi muud enam järel. Inimestel on vaja infot ja nad peavad saama kontakti oma lähedastega," selgitab ta. Esimesed põgenikud aitasid tal valmis teha venekeelsed sildid telefoni laadimise võimaluse ja akupankade kohta.

Esimestel päevadel oli esimestel üle piiri põgenenud inimestel suur mure, kuidas saada telefon täis ja kust leida kõnekaart, mis töötaks Poolas. Alates tänasest (teisipäev) seisavad keset platsi kärtsrohelised autod, mille kapottidelt jagatakse tasuta Poola kõnekaarte koos kümne giga jagu internetiga ja isegi mõnede tasuta kõnedega Ukrainasse. Põgenike jaoks on see siin kindlasti üks tänuväärseim kraam.

Jan on taanlane, kuid elab Inglismaal. Sotsiaaltöötajana tegeleb ta palju kodututega. Platsil elab ta oma kaubikus nagu paljud teisedki. Poola kaasa ostis ta kõvasti sööki, ühekordseid nõusid ja muud tarvilikku, mis talle esimese hooga pähe tuli. "Mõtlesin, et küll kohapeal selgub, millest on puudu. Pakun seda, mida oskan. Eelkõige on vaja inimestel kellegagi lihtsalt rääkida ja kohta, kus end välja magada," selgitab ta.

Jan ei taha, et me teda pildistaks, aga ta on siin humanitaarabi platsil seadnud üles Instagrami konto @brightjar_ukraine, mille kaudu jagab siinset eluolu.

Põgenemisteekond Ameerikasse

Jani kaubiku vahetus läheduses söövad üle mitme päeva oma esimest korralikku einet õed Masha (14) ja Nastja (18). Nad hakkasid sõitma koos vanaema, ema ja väiksema õe Mirozlavaga kuus päeva tagasi riigi lõunaosast Odessast. Kaks päeva sõitsid läbi riigi ja neli päeva ootasid piiril. Oma toitu jagus neil paariks päevaks, aga õnneks vabatahtlikud teepealsetest küladest aitasid, pakkusid borši.

Odessas oli siis veel rahulik, aga kui tuli uudis vangide välja laskmisest ja sõtta saatmisest, sattus ema paanikasse. Lisaks sõjale ähvardas teda nüüd tappa ka vägivaldne endine kaaslane. Pere pakkis asjad ja põgenes läände. Nüüd ootavad nad põgenike platsil Varssavist vanaisa sõpra, keda pole kunagi varem näinud. Varssavis loodavad nad natuke puhata, et põgeneda edasi tädi juurde Ameerikasse. "Me väga loodame, et saame sinna minna, aga kõigepealt tahaks natuke magada. Me pidime nii kiiresti pakkima ja saime nii-nii vähe kaasa võtta. Koduukse keerasime lukku. See põgenemine on nii väsitav."

Vaikus enne tormi

Praegu on suurem sagimine seoses sõjaga koondunud linnaserva kaubakeskuse platsile ja kesklinna raudteejaama, kuhu saabuvad põgenikud rongidega. Teistpidi tulevad sinna neile vastu lähedased ning Ukrainasse suunduvad Ukraina mehed.

Pidevalt tuiskavad erinevate sireenidega autod kolonnides läbi linna. Vanalinnas asuvasse kohalikku Ukraina ajaloo muuseumisse on samuti tekkinud ajutine öömaja põgenikele, mille ümber oli õhtuks tekkinud omajagu plakateid, mis väljendavad väga ühemõtteliselt kohalike arvamust Putinist. Vanalinna tänavatel on aga haudvaikus, samamoodi äärelinnades. Humanitaarabi platsi vastas elektroonikakaubamajas, kuhu Jan ootab oma akupankasid, ostavad poolakad telereid. Elu jätkub.

Samas kõrval asuvast McDonald’sist on saanud omamoodi pressistaap, kus kõik ajakirjanikud toas soojas ja enam-vähem kiiret internetti otsimas käivad. Abivalmid kohalikud püüavad leida järjest võimalusi aina saabuvate sõja eest põgenejate majutamiseks.

Jälgi ka meie pidevalt täienevat otseblogi.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!