Playbook: Keity Meieri riski piirid

Levila Playbook on sari inimestest, kes teevad asju teisiti. Selles osas räägib trikirattur Keity Meier, kuidas saada omal alal parimaks ning kuidas püsti tõusta, kui oled kukkunud.

  • Intervjuu:Daniel Vaarik
  • Fotod:Johanna Reinvald
  • Toimetaja:Hille Saluäär
  • Avaldatud:08.2024

Eellugu

Keity Meieri litritega keep pillub kaameratulede paistel sädemeid, kiivri alt on näha, et ta laupa katab ühtlane must maaling. Ta istub Swissôteli katusel mootorratta seljas ning tema ees on ramp, mis tundub viivat tühjusesse. Tiimiliige loeb numbreid: “10, 9, 8 …”

Videokaadritelt on hiljem näha, et Keity huuled on kriipsuks surutud, kulm kortsus. Hüpe ühe torni katuselt teisele võib mitmel moel valesti minna. Lihtsamaks ei tee asja ka see, et ta kardab kõrgust. Ometi ei ole kahtlust, et ta hüppab. Ta on harjutanud seda tüüpi mootorrattaga juba 15ndast eluaastast saadik ning viimased nädalad on ta hüppeid timminud enda ehitatud samasuguse rambi peal metsas. 

See hüpe on mõeldud hoogu andma tema karjäärile. 

“6, 5, 4 …”

Selle hüppega tahab Keity tõmmata tähelepanu Eestis vähem tuntud motospordialale, milleks on traiel. Ning ta tahab tõmmata rahastajate ja toetajate tähelepanu endale kui sportlasele.  

“3, 2, 1 …” 

Motikas võtab tuurid üles, Keity sõidab mööda rampi ning mootorratas tõuseb rambi küljest lahti, rohkem kui 117 meetri kõrgusele kahe torni vahelise tühjuse kohale. Kas on mingi võimalus, et mootorratas ei jõua teise tornini? Teadasaamine võtab natuke kauem kui sekundi ning Keity maandub kõrvaltorni vastuvõturambil. 

Foto: Vanaisa

Õhtul kallab ta koos elukaaslase Kristeliga lauajuppidest ehitatud harjutusrambi süütevedelikuga üle ning paneb põlema. Nad ei tea veel, kas hüppest piisas, et leida rahastajaid, kuid midagi erakordset on tehtud, midagi sellist, mida 99,99% inimestest oma elus mitte kunagi ei tee.  

Tornihüpe on ainult üks vahepunkt teekonnal, mis algas ammu-ammu Tapa linnas, kui 11-aastane Keity sai endale väikese roostes amortidega krossiratta. Tänasele Levila Playbooki intervjuule saabub Keity aga hoopis veerand tonni kaaluva valge BMW mootorrattaga, mille ta pargib Põhjala tehase ette. “Toetajad andsid katsetada,” ütleb ta. 

Me räägime Keityga sellest, kuidas milleski päriselt heaks saada, sellest, kuidas püsti tõusta, kui oled valusalt kukkunud, sellest, kuidas Ameerikas filmi saada ning ootamatult ka sellest, kuidas ta koolis oleks endale äärepealt kudumisvarda kõrri torganud. 

Ning veel räägime sellest, mis tunne on sõita mootorrattaga alasti üle maailmakuulsa teatrilava, väike luukere seljakoti asemel seljas – see viimane on samuti päriselt juhtunud nagu kõik muu.

Ma vaatasin Maria Reinupi dokumentaalfilmi sinust ja hüppest. See oli väga ilus film. Kuidas sa nüüd kolm aastat hiljem sellele hüppele tagasi vaatad? 

Swissoteli hüpe. Kaader Maria Reinupi filmist Ninja.

Ühest küljest oligi see hüpe mõeldud tähelepanu saamiseks, sest kui ma käisin toetajaid otsides akendele ja ustele koputamas, siis hästi tihti küsiti mult, et aga kes sa oled. Mis see traiel on? Siis tuligi mõte, et okei, ma pean tegema midagi nii, et inimesed vähemalt näeksid seda ratast ja näeksid mind. Traiel ei ole nii populaarne kui näiteks krossisõit. Teda on raskem seksikalt müüa.

Selle hüppe järel sain tõepoolest tuntumaks, ma arvan, et iga inimene, kellel on mootorratas, teab mind. Naljakas on see, et mõnikord isegi tuntakse mind tänaval ära.

See ei ole üldse naljakas, sind näidati ju ETV-s. 

ETV-s olen muidu ka päris palju käinud. Aga eks ma muidugi ootasin, et teen selle triki ära ja kõik on vaimustuses ning hüüavad: “Vau-vau! Keity!” Aga päris elus see nii lihtne ei ole. Ma sain mõned uued toetajad küll. See aitas mul maailmameistrivõistlustel sõita. Aga mingit suurt-suurt muutust ei toimunud, välja arvatud minu enda sees, et olen millegi nii jaburalt suurega hakkama saanud.

Traieli harjutamine vajab tohutult aega ja kannatlikkust. Alguses sa lihvid lihtsalt tehnikat. Minu esimene trenniaasta koosneski sellest, et ma tegin muru peal kaheksaid. Siis ma läksin juba nõlva peale kaheksaid tegema. Õpid, mis on sidur, mis on pidur, mida sinu keha teeb ratta peal. Esimene paar aastat lähebki aega, et jõuda üle sellise palgi (näitab kätega mitte väga suure puunoti jämedust). 

Minu esimene trenniaasta koosneski sellest, et ma tegin muru peal kaheksaid.

Paljud inimesed aga tahavad tulemust kohe, nüüd, kiiresti, praegu ja Instagrami. Suurema rattaga on ju lihtsam gaas peale keerata, ja siis sul on juba kohe selline tunne, et “oaaaa!”.

Kui sa aga muru peal kaheksaid teed, siis see kohe nii lahe välja ei näe. Aga siit see algab. Aastatega on võimalik jõuda kõrgete elementide ja mägedeni. Siis läheb asi lõbusaks ja ägedaks. 

Ja sina tegid kõigest hoolimata kaheksaid.

Tunne oli valus, mu reielihased põlesid hullult. See oli valus! 

Sul pidi olema ikka kõva tahtmine, mis sind seal hoidis?

Ma jõudsin traielini nii, et üks tuttav kutsus vaatama. Nii ma kohtasin ühte treenerit, kes ütles, et tundub, et mootorratta käsitsemine ei ole sulle võõras, see tuleb kuidagi loomulikult ja et kas sa tahaksid traielit proovida. Ta käis kaks korda nädalas Tallinnast Tapale, tõi mulle mootorratta ja siis treenis mind. Ma tulen perest, kus ei ole mingit spordiga seotud ajalugu. Rääkimata mootorispordist. 

Mul vedas, et keegi tuli ja õpetas mind. Ta ütles, et kaheksaid tuleb teha, mina ütlesin, et tavai, teeme kaheksaid. Ma tundsin isegi selle kaheksa tegemise ajal, kui see läks paremaks, ja see oli hea tunne. Et see kaheksa läks aina väiksemaks ja väiksemaks, kurvid läksid väiksemaks ja väiksemaks. 

Mida väiksema ala peal pöördeid teed, seda parem, lõpuks on liikumine peaaegu olematu ja kui sa sel juhul ikkagi püsid ratta peal, siis see tähendab, et sul hakkab tasakaal tekkima. Sellised väikesed võidud. 

Sa olid varem ka sõitnud?

Mäletan, et mind on põrisevad asjad alati tõmmanud. Iga kord, kui me olime kellelgi külas ja ma nägin, et neil oli kasvõi mingi murutraktor, siis ma tahtsin sõita. Ma niidan kogu muru ära, andke sõita! Ma ei teadnud, mis rattaga ma tahan sõita või mis sporti ma tahan teha, aga mingi kaherattaline võiks see olla. 

Erakogu.

Ükskord, kui ma olin 11, olime peretuttavate juures, neil oli maakodu ja suur krossikas, neli takti. Mul ei ulatunud jalad maha, isa tõstis mind sinna peale, ma mõtlesin, et nüüd tahan sõita, nüüd tahan sõita põllu peal. See oli esimest korda, kui ma sõitsin käikudega rattaga, ma ei saanud sellest sidurist aru või sellest, mis asjad üldse on käigud … Ma ei saanud midagi aru. 

Nemad ütlesid, et lase sujuvalt, anna rohkem gaasi, ja siis, kui ma olin kümnes kord selle tsikli välja suretanud, otsustasin, et tavai, keeran rohkem peale. Keerasin peale ja see oli minu esimene tagarattal sõit, kogemata, ise olin niimoodi: “Jaaaaaaa!” (Keityl on juba mitmendat korda meie vestluse jooksul näpud püsti.) 

See tunne jäi igaveseks meelde ja minu suur unistus oli tagarattasõit ära õppida. Nägin unes, kuidas ma sõitsin tagarattal kilomeetreid.

Erakogu.

Kui ma olin 12, ostsin minikrossika, millel ei olnud mingit brändi. See oli Hiina toodang, juba kasutatud, esiamordid kinni roostetanud. Ühesõnaga täielik pasteet. Aga piisavalt hea, et mina sain sellega metsas lõbutseda. Ma maksin selle eest 3000 krooni. Kogusin sünnipäevarahasid ja värke ja lõpuks vanemad panid viimase puuduoleva osa. Siis ma sõitsin sellega kodumetsas umbes kaks aastat. See Hiina ratas oli kõige kättesaadavam unistus, mis mul oli.

Võistlusteks see ei sobinud, kuid sõitsin sellega iga päev. Jätsin muusikakoolis solfedžo vahele, et minna sõitma ja värki. Mu päev nägigi niimoodi välja, et tulin koolist koju, tegin võikud, panin võikud seljakotti, siis tankisin tsikli ära, ja lihtsalt läksin metsa ja sõitsin ringi. See oli lahe. Leidsin mingisugused hästi madalad hüpped (näitab nimetissõrme ja pöidla vahel) ja siis ma olin nii nagu …  “whuuu!” 

See oligi see tõmme? Üksi tegid seda?

Mingi aja jooksul tegin seda üksi ja siis mu kaks klassikaaslast ostsid ka minikrossikad ja me käisime kolmekesi tuiamas. Selline gäng. 

Kas sa vaatasid filme või saateid?

Minu eeskujud olid Ameerikas. Ma fännasin Travis Pastranat. Ma jälgisin FMX-i ehk freestyle-motokrossi X-games’il, mis seisneb hüpetes ja õhus trikkide tegemises. Seal oli 14–15-aastane poiss, kes tegi backflip’i. See oli tol ajal ikka hull teema. Ta oli andekas krossisõitja, aga hing tõmbas teda FMX-i poole. Ehk siis, ta tahtis ratta seljas ainult “lollusi” teha. 

Ehk siis, ta tahtis ratta seljas ainult “lollusi” teha. 

Näiteks oli tal üks miljoni dollari kukkumine. Tal oli Suzukiga leping, mis ütles, et ta ei tohi motikaga mingeid trikke teha. Lõpeta ära. Oma farmis ta aga leidis põllu pealt mingi künka ja otsustas, et hüppab sealt teise künka peale. Ta maandus niimoodi, et murdis randme. See läks talle maksma miljon dollarit. Aga ta on aegade kõigi lahedam ja kreisim freestyler. Ta tegi esimesena ka topelt-backflip’i. 

Igatahes ma jälgisin teda. Ta elab Ameerika maapiirkonnas, kus ei ole mitte midagi, kuid ta on ehitanud sinna täieliku paradiisi nimega Pastranaland, kus on rajad, hüpped ja nii edasi. Nad tegid seal videoid ja värki. See oli minu infokanal. Põhiline koht vaatamiseks oli Youtube.

2000ndate alguses arenes FMX meeletu kiirusega. Tekkisid koolkonnad, erinevad grupid nagu Nitro Circus, Metal Mulisha, see oli veidi pahade poiste vaibiga. Siis toimus ka üks suurem muutus – kui varem oli ekstreemsportlaste kuvand seotud peo panemise ja lällamisega, siis nüüd, kui asjad jõudsid X-mängudele, läks kõik tõsisemaks. Enam sa ei näe, et ekstreemsportlane lihtsalt lällaks igal pool. Tipptasemel sport eeldab ikkagi väga head vormi. 

Sa hakkasid ka ise häid kohti saavutama.

Ma alustasin 2010. Sain Balti juuniorite meistriks, 2012 tegin ühe etapi euroopakaid kaasa, tahtsin teada, mis mu tase on. Rahvusvahelises klassis, võitsin selle, see oli lahe boost. 2013 oli aga imelik aasta …

Miks?

Sest 2013. alguses me läksime Hispaaniasse treeninglaagrisse ja minu tolleaegne suurtoetaja Tartust organiseeris seda ja sellel treeninglaagri tripil ta suri ära. Südamega oli mingi jama, teda ei saanud päästa. See lõi mitmel tasandil plaanid segi. 

See oli karm. 2014 mul ei olnud häid tulemusi. Tegin Euroopa meistrivõistlused kaasa, olin üheksas. 2015 hakkasin spordiga tõsisemalt tegema. Aga see jäi poolikuks, sest ma ei saanud kõikidele etappidele minna, sest raha polnud. 

Kuidas sa siis raha otsid?

Sportlasena tahan hästi palju trenni teha, ma tahan mõelda trennist ja arengust. Mulle ei ole antud raha otsimise peale annet. Ma olen seda muidugi väga palju otsinud, kuid ma olen tänulik, et mul on olnud alati keegi, kes aitab seda teha. Mul oleks üksi seda väga väsitav küsida. 

Mulle tundub, et spordi ja motospordi toetamise hiilgeajad on ka läbi. Näiteks Coca-Cola ja Marlboro said varem toetada sporti, sest neil on kõige rohkem raha ja nemad on selles mõttes ühiskonnale ka kõige rohkem võlgu. Nad võtavad midagi ära tervise arvelt ja seega peaksid toetama kõige rohkem. Nii nagu nad seda varem tegid. Nüüd nii suuri toetajaid Eestis enam ei ole.

Riik ei ole kuigi hea toetaja, öeldakse, et “tee kulkasse taotlus ja siis vaatame”. Kuid eelistatud on olümpiaalad. Need, kes auto- ja motospordiga tegelevad, on justkui vaiba alla pühitud …

Kui suur su hooaja eelarve on?

100 tuhat eurot oleks päris hea. Kui ma ütlen 100 tuhat, siis on see väga väike number võrreldes krossihooajaga. Tegelikult see ei ole ulmeline summa. Aga ma ei ole seda mitte kunagi kokku saanud. Ma olen 60 tuhande euro tasemel asju ajanud.

Foto: Johanna Reinvald.

Mille pealt sa siis kokku hoiad?

Ma ei ööbi hotellis, mul on enda auto, milles on voodi ja garaaž. Võistlustel tripin sellega. Mul on olnud toetajaid, kes aitavad toodetega. Minu autokulud on tuhandetes. Mõtle, mitu õlivahetust ma pean tegema, kui ma sõidan läbi mingi 50 tuhat kilomeetrit. Aga mind on toetanud Eesti traieli kogukond. Vaatamata sellele, et see kogukond on väike, on inimesed seljad kokku pannud mõttega, et me saame kellegi saata maailmameistrivõistlustele. Ja natuke avalikku raha. 

Kokkuvõttes, umbes kolmandik rahast olid toodete või teenuste sponsorid. Kolmandik tuli rahalistelt sponsoritelt, Hooandjast ja kogukonnast. Avalikku raha oli umbes kümnendik, seda sain näiteks Kultuurkapitalilt ja Tallinna linnalt. Üks aasta andis kulka 1000 eurot kogu aasta peale. Ning kolmandiku teenisin ise. Ja tervisekindlustust ei olnud ja pensionifondi ei läinud midagi.

Erakogu.

Kui ma full-time trenni tegin, siis see tähendas seda, et ma olin suurema osa ajast ratta seljas ja enamasti kuskil välismaal. Põhimõtteliselt oli see minu töö, kuigi mul palk ei tiksunud ja tervisekindlustust ka ei olnud. Jah –  litsentsiga tuleb mingi kindlustus kaasa, kuid välismaal olles kehtib see ainult võistlustel ja ükski kindlustusfirma ei pakkunud kindlustust.

Kõige naljakam ja jaburam selle juures on see, et kindlustus kataks maanteerattasõidu, aga mootorrattasõitu mitte. Üks toimub väga ohtlikus keskkonnas, kus Lõuna-Euroopas saab iga nädal keegi surma, kuid mootorrattatreeniguid teen  ma kohas, kus ei ole liiklust ega mingit varianti ka, et keegi mulle sisse sõidaks. Kindlustuse riskihindamised on pärit ammusest ajast. 

Enda töölevõtmine oleks tähendanud seda, et kaotan olulise summa oma hooaja eelarvest. Otsustasin olemasoleva raha ikkagi paaki valada. Ja õnneks! Mul ei juhtunud midagi sellist, kus oleksin vajanud haiglaravi. Mõned emos käimised siiski …

Ja siis on see tulu, mida ma ise olen show’dega teeninud.

Näiteks?

Ma olen natuke meelelahutaja ka. Olen teinud koostööd erinevate artistidega Eestist ja välismaalt. Näiteks Florentina Holzinger. Üks Austria koreograaf Berliinist, kes teeb Volksbühnes sellist moodsat performance’i asja. Mulle meeldib hästi erinevate inimestega koostööd teha ja temaga koostöö on olnud üks vägevamaid. 

Erakogu.

Tänu sellele kogemusele kohtasin artiste, kes ripuvad laes, pannes konksud läbi naha. Me olime paljalt laval ning sõitsin 2000 inimese ees ning hüppasin ja välgutasin oma tisse. Aga why not! Ta suudab oma kollektiivis sellise vaimu tekitada, et ma ei tunne ennast kuidagi imelikult. Keegi ei palunud ega käskinud, aga ma mõtlesin, et kui te kõik olete paljad, siis miks ma peaksin kuidagi erinev olema. Ma sõitsin ühe elektrirattaga, kehastasin surma või ma ei tea … ma hüppasin ja kihutasin tantsijate vahel laval. 

Ma tean inimesi, näiteks näitlejaid, kelle elu unistus on Volksbühnes esineda. See on ju ülisuur asi! 

Sport on olnud kogu mu elu jooksul esikohal, kuid nüüd olen jõudnud hetke, kus ma ei taha jätkata nii, nagu ma seni olen seda teinud. Spordi rahastamine on alati olnud peavalu, mis saadab mind läbi hooaja.

Spordi rahastamine on alati olnud peavalu, mis saadab mind läbi hooaja.

Eelmisel aastal olin maailma üheksas, ma tahan sellest paremat tulemust teha, kuid ma ei taha seda teha niimoodi, nagu ma tegin eelmisel aastal. Ehk siis, ma muudan suunda veits ja vaatangi lisaks spordile meelelahutuse poole. Ma tahan kaskadöörina filmi välja jõuda.

Oled olnud filmis?

Päris filmis ma ei ole olnud, aga ma olen muusikavideoid teinud. Päris paljudes lavastustes olen olnud ja ümber maailma ringi rännanud. Marveli show’ga ja kõik need tööotsad … Mul on vedanud, et mul on üsna rahvusvaheline seltskond kolleege. Ma lähengi augusti lõpus Ameerikasse paariks kuuks, seal on sõbrad-mootorratturid, osa nendest on ka filmiga seotud, siis ma lähen nende juurde ja hakkame koos sõitma. Mul on nimekirjas veel paar trikki, mis ma pean ära tegema, enne kui ma ära suren. 

Tahad neist juba rääkida?

Klassikaline, väiksed flipid, backflip ikkagi …

Räägi veel oma karjääri tähtsatest hetkedest.

Eelmisel aastal olin maailmameistri tiitlisarjas üheksas. See oli murranguline hetk, esimest korda jõudsin punkti, kus ma allkirjastasin lepingu tehasega. Olin tehase satelliittiimi sõitja, ma ei saanud palka, aga ma sain väga palju toetust neilt. 

Erakogu.

Ma ei tea, palju Eestis on sõitjaid, kes jõuaksid otse tehaseni välja. Mõned on, kuid mitte palju. See oli lahe. Siis ma elasin talvel Hispaanias ja tehase juurest mingi pool tundi. Ma sain alati sinna minna, seal oli mehaanik, kes on mu hea sõber, see oli väga lahe aeg. Iga päev sai tsikliga sõita, Hispaanias, mägedes. Siis tuli 2024. 

Jaanuaris tuli pealkiri, et sa loobud spordist, kuna toetajaid ei leia. Mis selleni viis? Vihastasid?

Ei, ma inimesena ei pea viha, see on nõme asi. Ma lihtsalt leidsin, et ma tahan jõuda ikkagi maailma viie parima sekka ja veel toredam oleks, kui ma jõuaksin poodiumile, kuid ma ei saa seda niimoodi teha. Ma pean leidma teised viisid. Ma pean ise need miljonid kokku kraapima ja siis tegelema sellega. Mul on tunne, et Eesti riigi süsteem … see sporditoetus on nii katki, me ei tooda mingisuguseid meistreid mitte mingil tasandil. 

Asjad lähevad pekki siis, kui sa oled uljas, ülehindad ennast.

Võib-olla sinu puhul ongi mõttekas gameplan’i muuta, sest sa oled rahvusvaheline tegija.

Jah, mul on tunne, et kui sa just hõbelusikas suus ei sünni, siis pakkuda konkurentsi pikalt oma karjääri jooksul on väga raske. Olen üles kasvanud Tapal, mu pere pole jõukas, tavaline keskmine Eesti pere. Ma jõudsin motospordini against all odds. Ma treenin ise ka noori …

Mulle tundub, et mootorrattaga käib kaasas riskikuvand, mis pole päris täpne või õiglane – head ratturid teevad aastaid trenni, et teha paari sekundi jooksul asju, mida siis pealtvaatajad imetlevad, kuid ühtlasi hullumeelseks peavad. Ometi on need ratturite enda jaoks üsna läbimõeldud ja küllalt turvalised trikid. 

Asjad lähevad pekki siis, kui sa oled uljas, ülehindad ennast. Siis kukudki kuskilt alla või sõidad teelt välja või mis iganes. Ma olen nii palju mootorrattaga kukkunud, tuhandeid kordi, ratas on lennanud kivi pealt alla, kalju pealt alla, asjad lihtsalt juhtuvad. Kuid kukkumistega tuleb ka vilumus. Kõigepealt kukkusin lihtsalt muru peal, siis kukkusin nõlva peal, siis ma hakkasin aina kõrgemalt kukkuma. Ühel hetkel sa ei kuku alla, vaid sa lihtsalt kukud ja veered.  Treeningtundide ja aastatega tekivad oskus ja instinktid. 

Foto: Muumi.

Just. Kui ma kõike väldin, siis ma olen hästi haavatav igas olukorras. Kui ma sõidan ainult autoga, siis ma ei oska talvel libeda tänavagi peal kõndida ja käin esimese hooga valusalt istuli, sest ma pole seda lihtsalt aastaid harjutanud. 

Kui me räägime motospordist, siis sooritused toimuvad enamasti kontrollitud keskkonnas, sul ei ole seal mingeid suvalisi uisapäisa liiklejaid. Traielis olen alati üksinda rajal, kõik vead, mis juhtuvad, on minu enda süü. Teatud tasemest tekib ka minder, kes siis turvab rajal, ohtlikumatel elementidel. Kui on mingi kõrge sein, siis on ta seal kuskil üleval ja on valmis su kinni püüdma. 

Ma arvan ka, et adrenaliinijanu on miski, mis käivitab ja inspireerib, sa tahad proovida uusi asju ja hakkad piire nihutama. Muidugi, hästi lihtne on adrenaliini saada selliselt, et on mingi megasuur hüpe või megakõrge kivi ja ma nüüd täiega lendan sinna peale. See on kõige primitiivsem adrenaliin, aga mina saan adrenaliini ka siis, kui ei ole nii kõrge asi, kuid see on ülimalt tehniline, ma tean, kui raske see on, ja kui ma selle ära teen, milline nauding! See teistmoodi saavutustunne ja teistmoodi adrenaliin annab mulle teadmise, et ma saan millegi veel tehnilisema ja veel raskemaga hakkama. 

Kuidas sa tunned, kui järjekordne inimene tuleb ja ütleb: “Julge naisterahvas, võtab riske!”

See oleneb keskkonnast, kust inimene tuleb. Mina enda keskkonnas ei taju, et oleks hullumeelsed riskid, see on minu mugavustsoon. Kui inimene tuleb kuskilt … (teeb pausi ja naerab) … Kalamajast, selline rahulik, lilled ja liblikad, siis tundub see, mis ma teen, julge ja ohtlik. Tegelikult, kui sa oleksid paar päeva selle sees, siis saaksid paremini eristada, mis on ohtlik ja mis mitte. 

Kui inimene tuleb kuskilt Kalamajast, selline rahulik, lilled ja liblikad, siis tundub see, mis ma teen, julge ja ohtlik.

Vist on see ka ohtlik, kui Kalamajas on ainult sellised ühetaolised inimesed.

See teeks kuidagi eluvõõraks.

Loodan, et Kalamaja ei jää kunagi selliseks kohaks, kus on ainult ühte tüüpi inimesed. 

Jah, ma praegu küll ei ela Kalamajas. Ma olen seal elanud … ma ei hakka räntima.

See pole hea, kui inimene ei saa millestki aru ning kipub silte panema.

Mul on ka tunne, et sildistamine on ajaga süvenenud, see on nii lihtne tulema, et vahepeal igatsed elu, mis oli enne Facebooki. Selline risu on kõikide inimeste peas. Ma olen üsna easy-going-inimene, mul on küll lühike süütenöör, ma plahvatan, kõik tuleb välja, aga ma liigun oma eluga hästi ruttu edasi. Ma ei jää mingisuguse sita peale marineerima, mitte nii, et ma lõpuks olen ise seal purgis … marineeritud sitt. 

Kas sul on olnud asjad täiesti perses kunagi?

On küll jah. Ma loodan, et see ei ole nüüd mingi vana asja ülestõmbamine. Aga mul oli 2016. autoga avarii. Ma panin mäsa, ma olin alkoholi tarvitanud ning minu auto peal oli kolm inimest. Kõik jäid ellu, üks tüdruk pidi aga operatsioonile minema, ühesõnaga halvad valikud. See oli ka sponsori auto. See, mis sellele järgnes, oli täielik pasarahe. Kogu maailma poolt.

Ja siis ma olin natuke noor, ma olin rämeda supi kokku keetnud ja siis ma saan kõne ajakirjanikult, et mis siis juhtus.

Tagantjärele naljakas on muidugi see, et enne seda avariid olin ma meedias mittekeegi, aga järgmisel hetkel olin “tuntud motosportlane, kes põhjustas avarii”.

Enne sinust ei rääkinud keegi kui tuntud motosportlasest, aga nüüd rääkis? 

Jah. Kõik, mis juhtus sellel ööl, oli muidugi vale. Inimesed teevad vigu. Kui me kõik õpiksime teiste vigadest, siis me võib-olla ei õpiks nii hästi. Vead on need, mis ongi kogemus ja õpetavad. Mõni õppetund on eriti nõme. Ma olin 21 äkki. Ja siis ma olin natuke noor, ma olin rämeda supi kokku keetnud ja siis ma saan kõne ajakirjanikult, et mis siis juhtus. Ma olin šokiseisundis, midagi õieti öelda ei osanud. Siis tulid suvalised inimesed kommenteerima, ma lugesin neid kommentaare … 

Olid mõned toetajad, kes ütlesid, et me ei jäta sind, kuigi see oli väga loll asi, mis sa tegid. Kuid kõik on teinud nooruses vigu. Peale seda ma tegin ühe parima hooaja üldse.

Aga mis sind aitas? Kuidas sa murdsid läbi sellest vastikust hetkest?

Kuidas ma jätkasin? Noh, nutsin, läks tükk aega, mille jooksul ma ei teinud midagi, kuid siis inimene, kes mind traieli juurde tõi, Ilmar, ütles, et hea küll, aitan sind veel ühe aasta, aitan ka rahastust leida. Tegime omavahel kokkulepped. Ta oli väga toetav. Ütles õigel ajal õigeid asju. Aitas mind tõsta sellest solgiaugust välja. Mul oli toetav inimene kõrval! Alati ei pea rinda ette ajama, et ma saan ise kõigega hakkama, vaid vahel on oluline lasta kellelgi väljast tulla ja aidata.

Ma matsin ennast trenni. Ei tarvitanud alkoholi. Vahet pole, mida sa teed, aga tähtis on, et teed järjepidevalt.

Ma matsin ennast trenni. Ei tarvitanud alkoholi. Vahet pole, mida sa teed, aga tähtis on, et teed järjepidevalt. Üks põhjus, miks inimesed on kõik nii ADHD-d ja lappes, on see, et neil on nii palju aega. Me töötame selle nimel, et oleks hästi palju vaba aega, aga keegi ei tea, mida selle vaba ajaga peale hakata. Sa oled Netflixis ja see ei ole lõpuks eriti tark tegevus. Aga kui sa oled füüsiliselt aktiivne, siis see teeb vaimse tervise paremaks. Isegi väike liigutamine aitab. Sa saad ise nii palju ära teha.

Oma Swissôteli tornihüppe järel sa rääkisid meditatiivsest vaimuseisundist, mis sul tekkis.

See oli lahe. Ma arvan, et iga inimene on võimeline seda kogema. Selleks sa pead võtma ette midagi, mis pole sinu mugavustsoonis. Tehniliselt ma muidugi teadsin, et ma teen selle ära, seal ei ole midagi sellist, millega ma hakkama ei saaks. Kogu see tühimik, mis seal all oli, oli siiski hirmutav. Ma kardan kõrgust.

Sa kardad kõrgust??

Jah … Näiteks kui ma seal torni otsas olin ja seal rampe ehitasime, siis ma mõtlesin, et okei, ma kõnnin sinna maja servani. Aga ma ei julgenud sinna minna, ma läksin kõhuli. Ma ei julgenud alla vaadata. Ma ei julgenud püsti ka tõusta. Otsustasin, et ma ei vaata alla. Ma tahan lihtsalt teisele poole jõuda. Ma arvan, et aitas see, et ma olin mootorratta seljas. Ja mootorratta seljas olemine on nagu turvatsoon. See teeb kõik paremaks. 

Hirm ja adrekas teevad sind teravaks.

Kui ma teen mingit trikki või värki, siis mingi loomulik hirm peab olema. Hirm ja adrekas teevad sind teravaks. Eriti nendes asjades, mida ma teen, peab olema teravus. Sa tunnetad aega, sa tunnetad kõike teistmoodi, sul tekib n-ö tajuzuum. Sa märkad kõike. Kui tänavarattaga kiiresti sõita, tekib mingi hullumeelne tunnelivisioon, sest sa sõidad väga kiiresti. Ma just ükspäev mõtlesin selle peale, kui sõitsin kiire mootorrattaga. Kõigepealt on see tunnelivisioon ja siis see frames per second (FPS) muutub, see oli nii huvitav tunne. Ma sõidan megakiiresti, aga kõik tuleb hästi aeglaselt. 

Aga kui liikluses on palju autosid, siis mina nende vahel ei süsti, sest Eesti liiklus on jaburaid napakaid täis. 

Mida traiel annab? Milles inimene hea on, kui ta on pikalt traielit teinud?

Minu jaoks on traiel mootorrattasõidu aabits või isegi pühakiri. Kümme käsku. Või siis rohkem. Kui sa oled traielisõidu selgeks saanud … siis tegelikult ei saa seda kunagi selgeks, isegi maailmameister ei saa, sest isegi kui ta on maailma parim, teeb ta iga aastaga midagi uut. 

Erakogu.

Kui sa oskad traielit sõita, siis ükskõik, millise ratta peale sa lähed, sul ei ole probleemi. Traiel annab koordinatsiooni, tasakaalu, mingil määral vaimset tasakaalu. Sellepärast on traielit keeruline sõita, kui sa oled kärsitu ja lahmid. See ei näe sel juhul hea välja. Sa pead üsna chill olema. 

Traiel ei sobi kõikidele. Inimesed jõuavad selleni siis, kui nad saavad aru, kui palju ta annab. See eeldab kannatust, püsivust. Tegin eksperimenti, käisin kevadel proovimas, kas traielisõitjast võib kahe nädalaga saada krossisõitja. Tegin Eesti meistrikate etapi kaasa, lõpetasin seitsmendana. Mul oli treeningtunde kaksteist. Sain rattaga kohe sina peale. Tehnilised elemendid tulid välja. Ma võin ükskõik millise ratta selga hüpata. Aga kui keegi tuleb krossist ja tahab traielit teha, siis ta ei saa kohe hakkama. See ratas on hästi krapsakas. Tippkiirus on väike, aga ta lendab koha pealt kiiresti minema. 

Mida traiel füüsiliselt annab?

Ilmselt jala-, käe ja seljalihased ja nii edasi. Samas tuleb ka lagi ette, ma tegelen crossfit’iga. Kunagi kartsin jõusaali, ei osanud seal midagi teha, ilueedid vaatamas oma biitsepsit. Ma käin neli-viis korda nädalas jõuksis. 

Selle katusehüppe puhul tundus mulle äge sinu kostüüm ja meik. 

See tuli sellest, kui ma Tartus üle kaarsilla sõitsin. Ideest teostuseni läks umbes viis päeva. Ma olin sellest unistanud nii kaua, kui ma olin traieliratta selga jõudnud, see sild on nii täiuslik. Ma mõtlesin, et ei ole võimalik, et seda mööda keegi ei sõida. Mõtlesin siis, et sõidan üle. Aga kuidas ma sealt üle sõidan? Kes ma olen? Aja jooksul arendasin seda kostüümi sõbra Kirthyga, kes aitas minu sisu peegeldada väljapoole. You MEIK it or … you make it.

Aga meik? 

Kas sa oled näinud Valge Tüdruku muusikavideot? Ma teadsin, et ma tahan tumedat, tahan mingit triipu, tahan, et silmad tuleksid kuskilt pimedusest välja. 

Kaader filmist Ninja. Režissöör Maria Reinup.

Kas mootorratturil on mingi eriline roll?

On selline eksiarvamus või müüt, et kui sul on mootorratas, siis sul on nahkvest ja kapis luukered. Mul ei ole nahkvesti, kuigi mul on mootorratas. Kõikides subkultuurides on intelligentsemaid ja vähem intelligentseid inimesi. Need, kes teevad jaburusi, jõuavad rohkem pilti. Ma arvan, et see on üks minu eesmärkidest – näidata, et ma ei pea olema vestiga tüüp, hull matšo. 

Ma ei ole mingi gängiga sõitnud ja hullu paraadi teinud. Kuid kui sa sõidad mootorrattaga … sa pead seda lihtsalt proovima, seda tehes tekib mingi tunne ja see tunne on miski, mida tunnevad kõik, kes sõidavad. Ja siis nad mõistavad. Kõik mootorratturid, kes maanteel üksteisest mööduvad, alati tervitavad üksteist. Aga miks sa tervitad?

Kõik mootorratturid, kes maanteel üksteisest mööduvad, alati tervitavad üksteist. Aga miks sa tervitad?

Jah, huvitav miks?

Hindate samasid asju. Kui ma sõidan rattaga, see on nagu vabadus, nagu mul oleks tiivad. Sa liigud läbi õhu. Sa tunned värskelt niidetud muru lõhna, värske vihma lõhna. Rattaga sõites oled palju teadlikum sellest, mis toimub ümberringi. Isegi päikeseloojang on selle visiiri tagant ilusam kui autoklaasi tagant. Tunned päikeseloojangu lõhna, oled sellele nii lähedal. 

Ma mõtlesin täna siia tulles, et kas peaks üllatuma, et meil on mõni inimene naiste seas, kes teeb motosporti, või peaks imestama selle üle, et neid nii vähe on. Mul on tunne, et me tegelikult vaikselt kallutame inimesi eemale aladest, mis mingi traditsiooni tõttu nagu ei sobiks. Kui mu vanem tütar oli lasteaias, siis teoorias oli teda võimalik panna kirja judotrenni, aga üldine vool suunas teda tantsutrenni. Ta oleks olnud ainuke tüdruk. Kui ma küsisin õpetajalt selle kohta, siis õpetaja tegi üllatunud näo ja ütles, et imelik oleks minna tüdrukul judosse. Ta ei toetanud, ei öelnud, et proovi muidugi. Selliseid natuke lääpas olukordi, kus ühesuunaline valik on soositud, on palju. Vahel inimesed teevad teistsugused valikud, lähevad ja ujuvad kergelt vastuvoolu. Aga selle üle on imelik üllatuda. Üllatuma peaks selle üle, et nende inimeste valikud üldse on üllatavad.

Jah, minu esimene lääpas valik oli see, kui ma läksin 5. klassi, siis tüdrukud suunati pigem tikkima. Ma pidin istuma ja kuduma-tikkima, oh my god, ma mõtlesin, et ma torkan selle varda endale kõrri, ma ei suuda. 

Ma pidin istuma ja kuduma-tikkima, oh my god, ma mõtlesin, et ma torkan selle varda endale kõrri, ma ei suuda. 

Ma läksin õppealajuhataja juurde ja ütlesin: “Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha.” Tema vastas, et aga tüdrukut peavad ikka ... jne. Siis ma läksin ema juurde: “Ema, pliiz, kirjuta mulle mingi kiri, ma ei taha seal tüdrukute käsitöös olla.” Läbi mingisuguse ime sain üle minna poiste tööõpetusse. Ma olin seal esimene tüdruk, treisin seal ja tegin igasuguseid põnevaid töid. Megalahe oli. Ma sain nii tüdrukute tööõpetuse õpetajalt kui kõikidelt: “Jaa, aga sul jäävad põhioskused õppimata, kuidas sinust ikka naine saab?” 

Ma ei tea, ma olen naine, ma saan hakkama erinevate asjadega. Aga koolis ei olnud keegi toetav ka selles osas. Nii tore, et mu ema oli selline, et laskis mul teha, mida tahan.

Mulle tundub, et see ongi ainus asi, mida saab teha. Toetada noort, ükskõik millises suunas ta läheb. Kogu keskkond peaks teda toetama selles suunas. Sa saad ainult tugevdada seda, mis on, mitte seda asendada millegi muuga, mida pole. Kas me ei taha siis tugevaid inimesi, igasuguseid? 

Just.

Olgu, ma ei oskagi midagi rohkem öelda.

Ilusat päeva?

Ajee.

Foto: Johanna Reinvald.

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.

Meie pangakonto on:
Levila Meedialabor MTÜ
EE827700771009135797
LHV Pank

Kui saad pisut rohkem toetada, uuri lisaks siit!

Ühekordselt: