Playbook: Kuidas Keskaja Inimene kuulsaks sai

Levila Playbook on sari inimestest, kes teevad asju teisiti.

Ühel päeval näen Facebookis sõbrakutset. Keegi silmapaistvalt lühikese soenguga meesterahvas. Oleks nagu kuskilt tuttav, aga võib-olla pole ka. Otsustan vastamisega tegeleda hiljem, kuid siis hüppab lahti vestlusaken: “Keskaja Inimene olen.”

Rohkem pole mulle midagi tarvis öelda, võtan sõbrakutse kohe vastu – tegemist on Eesti viimaste aastate suurima staariga. Vähemalt nende jaoks, kes on jälginud Eesti Twitterit. 

Olgu sihtmärgiks mõni kohalik poliitiline troll, poplaulja Sting, Jüri Ratas või Siim Kiisler Parempoolsetest – Keskaja Inimese säutsud välguvad valusalt nagu pussnuga kunagises Paide ööklubis.

Me saame kokku ning ma teen ettepaneku Levilale intervjuu anda. Ta mõtleb pisut üle nädala ning ütleb siis, et on nõus. Kuigi tema päris nimi pole sõpradele saladus, lubab ta Levila Playbookis oma nime esimest korda laiemalt välja öelda.

Kohtume uuesti ühe sooja augustipäeva hommikul ühes Tallinna kohvikus ning räägime rohkem kui tunni jooksul, kuidas saada sotsiaalmeedias 10 tuhat jälgijat, kuidas ta ükskord oleks peaaegu surma saanud ning sellest, mida ta puidutööstuse töötajana arvab kliimakriisist.

Enne kui alustame, tuleb mainida, et sotsiaalmeediaplatvormist X rääkides kasutame läbivalt selle vana nime – Twitter. See lihtsalt tundub loomulikum. Ning kui sa oled tõeliselt kärsitu ja tahad Keskaja Inimese nime teada saada, siis otsi siit tekstist märksõna “Robert”. 

Mida sa sellelt intervjuult ootad?

Ei ootagi midagi väga erilist.

Miks sa üldse tulid siis?

Ma lugesin Playbooki esimese osa läbi, minu meelest on see lahe formaat.

Mis asi on Keskaja Inimene?

Keskaja Inimene on minu tvitterikonto. Ma tahtsin 2022. aasta alguses Twitterist Ukraina sõja uudiseid lugeda. Kuna Eesti uudistes oli umbluu ja hästi vähe infot, siis ma läksin Twitterisse ning üllatuseks Twitter ütles, et mul on juba konto olemas. Siis selgus, et ma olin viis aastat varem endale teinud sellise konto nagu Keskaja Inimene. 

Ma arvan, et ma olin sel ajal näinud mingit välismaist kontot, mis tegi keskaegsete jooniste, maalide ja miniatuuride abil tänapäeva meeme. Ma proovisin 2017. aastal Eestis sedasama teha. Mingi nädal aega. Sain null laiki, null jälgijat ja jätsin asja sinnapaika. 

Hakkasin spämmima tollaseid Twitteri kuulsusi, Helendust, Toomas Hendrik Ilvest ja Genkat. See mõjus! 

Kui ma oma vana konto uuesti kasutusele võtsin, siis mõtlesin, et prooviks veel. Hakkasin meeme tegema – võtsin keskaegse pildi, panin sinna juurde mingi tänapäevast, parasjagu aktuaalset sündmust kommenteeriva teksti. 

Aga seekord lähenesin teadlikult – hakkasin spämmima tollaseid Twitteri kuulsusi, Helendust, Toomas Hendrik Ilvest ja Genkat. See mõjus! 

Kuidas sa spämmisid neid?

No ütleme konkreetselt, Genka, kellel oli jube palju jälgijaid, postitas midagi naljakat, siis ma lendasin tema kommentaaridesse sisse ja viskasin oma sisu sinna letti. No keegi ikka nägi. 

Kas sa olid reply guy (tüüp, kes käib kuulsamate tüüpide kontodel valimatult  arvamust avaldamas isegi siis, kui seda pole küsitud)?

Jah, ma alustasin reply guy’na. Teadliku hustle-reply-guy’na. Mul läks üliruttu see asi lendu. Ma just hiljuti vaatasin oma vanu säutse läbi – esimesed postitused said ühe laigi, siis viis, siis keegi kuulus inimene jagas minu postitust, ma arvan, et see oli Toomas Hendrik Ilves, siis ma sain ühe päevaga mitusada uut jälgijat, siis tuli tuhat täis, tuhat tundus juba väga palju. Mõne sõbra ees kiitlesin, et olen päris kuulus, mul on tuhat jälgijat. Nii ta tuli.

Mingi hetk mulle tundus, et ma olin selline Las Ketchupi suvehitt. Inimesed jagasid ja laikisid ja oli naljakas.  Mis ma siis tegin? Kuigi EKREIKE valitsus oli läbi, tundus, et nad tahtsid ikkagi võimule tagasi, see mulle ei meeldinud. Alguses kottisin neid oma meemidega, panin neile puid alla, see oli lahe. 

Kas sul oli mingi konkreetne sait, kust sa neid keskaegseid pilte rottisid?

Jaa, see on tuntud sait, selle saidi nimi on Google. Minu tööprotsess nägi välja umbes nii, et ma lugesin mingit uudist, et Jüri Ratas on jälle mingi kärnaga hakkama saanud või Helmed on segast peksnud, siis ma panin Google’i pildiotsingusse “medieaval painting ass”. Midagi sellist.

Ükskord leidsin ühelt Pinteresti kontolt tohutu kogu neist keskaegsetest miniatuuridest, see oli nii hea leid, et tõi tükiks ajaks värskust. Aga see siiski ammendas ennast üsna ruttu, sest ma ei leidnud lihtsalt uusi pilte enam.

Kindlasti oleks kuskilt suure uurimistööga neid juurde leidnud, aga eks nad hakkavad ka korduma. Ülihalb oli ka see, et AI plahvatus tuli umbes sel ajal. Ja kui panna nüüd Google’i otsingusse, et “medieaval painting see ja see”, siis sul tuleb ainult mingi AI umbluu.

Umbes sel ajal, kui sa neid meeme tegid,  hakkasin ka mina Twitteris rohkem ringi vaatama. Küllap see oli seotud Levila tutvustamisega. Mul oli vanast ajast mingi 6000 jälgijat, ma ei tea, kui paljud neist päriselt veel seal olid ja kui paljud neist üldse elus olid, kuid ma mäletan, et ma vaatasin, et sul oli siis juba rohkem jälgijaid.

Sel ajal saabus Eesti Twitterisse suur hulk inimesi, kes tahtsid infot Ukraina sõja kohta, kuna see oli parim uudiste allikas siis. Nüüd enam pole.

Mulle meeldis Twitteris see, et juurde oli tulnud väga erinevaid inimesi, kellega sul olid sellised möödaminnes kohtumised, sa võisid seal väga erinevaid ja väga lampi inimesi näha. Minu jaoks oli väärtuslik, et sain näha nende inimeste arvamusi. Ja teine asi: Twitteris avaldatud arvamused mõjusid seal vahetutena ja ausamatena. Isegi lahmivad kommentaarid ei tundunud seal mürgised, vaid hoopis … kuidagi vabad. Siis ma jõudsin sinuni. Mulle tundus, et sa ütlesid asju otse välja ja tegid seda ka targalt. Sa võisid vabalt paavstile või presidendile Twitteris sisse sõita ja öelda välja midagi, mida paljud mõtlevad. Ma arvan, et ma olin vahepeal isegi sinu reply guy. See ei olnud otseselt mingi strateegia, vaid mõne inimese puhul lihtsalt tahad talle vastata. 

See oli kõik üks suur gimmick. Kindlasti on mõnel seda halb kuulata, aga see konto oli kureeritud, läbimõeldud, välja arvatud siis, kui mingis vaidluses olles korraks katus ära sõitis. 

Mida sa mõtled kureerimise all?

Pärast juhuslikku algust oli ikkagi puhas hustle. Sest ma nägin suht ruttu, et vau, ma saan Twitteris suhelda inimestega, kellega ma päris elus kindlasti löögile ei saaks. 

Näiteks?

No näiteks kõik need valitsuse liikmed, poliitikud, ajakirjanikud. Ma olen alati tööalaselt üsna ambitsioonikas olnud ja ma mäletan hästi oma kunagise kolleegi ütlust, et tema on kõik asjad vastu võtnud, mida talle on pakutud. Siis ma mõtlesin, et ma ei saa seda võimalust käest lasta, mida Twitter mulle pakub. Ma olen siis kogemata saanud veidi kuulsaks, no vaatame, mida ta mulle annab.

Kuidas su igapäevane hustle Twitteris praktilise tegevusena välja nägi?

Minu säutsud olid suuresti mõeldud saama laike. Twitteris, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on noored inimesed peksmas segast, seda, mis neile pähe tuleb. See on kõige siiram, kõige naljakam, kõige parem. Minu säutsud olid aga sellised, et kui ma nägin uudist, siis ma mõtlesin, konstrueerisin mingit nalja. Kui see põrus, siis ma kustutasin selle ära. Kui see aga lendas, siis ma surusin seda edasi.

On sul tollest ajast meeles mõni eriti hea tviit?

Kui ma mingi aeg oma vanu säutse läbi lugesin, siis sain aru, tegelikult enamik ei ole naljakad. Enamik on tagantjärele masendavad, kuna Twitter on hetkes elamise keskkond. Aga paar asja olid sellised, mis ajasid nüüd hiljem ennast ka naerma. 

Sa läksid ära keskaja meemide pealt ja hakkasid lihtsalt jaurama ja kommenteerima. Ühel hetkel sa võtsid Stingi mingisuguse tviidi, kus ta mainis oma laulu, mille sõnad on umbes, et “ka venelased armastavad oma lapsi”, ja sa vastasid talle puhtas eesti keeles “Ime muna, Sting”. Ma ei oska öelda, miks, kuid sel hetkel oli see täpselt midagi sellist, mida oli tarvis öelda. 

See mulle meeldib siiamaani, et kui mingi ÜRO peasekretär kutsub üles, et “rahu on meie suurim eesmärk”, siis ma vastan talle eesti keeles “mine persse”. See on minu meelest naljakas. 

Võltsi jutu kogus nende suurte organisatsioonide sõnumites võib olla meeletu. Me kõik näeme, et samal ajal ei ole rahu kuskilt näha ega tulemas.

Aga Keskaja Inimese formaat läks mulle üsna ruttu  tüütuks. See tüütas mind ära juba paari kuuga, aga ma vedasin seda veel tükk aega edasi, sest inimestele meeldis. Inimesed kirjutasid ja küsisid meeme nagu soovilaule. “Kuule, vaata seda uudist! Tee sellest mingi meem!” Selline asi mulle ei meeldinud. Nalja tegemine ei käi sedasi!

Inimesed kirjutasid ja küsisid meeme nagu soovilaule.

Sa ütlesid neile ka nii?

Ma olin reeglina ikkagi viisakas ja ütlesin, et ma vaatan, mida teha annab.

Aga mulle jäi mingil põhjusel mulje, et sa oled päriselt keskaja ekspert. Umbes nagu kunstiteadlane Kaur Alttoa, ainult noorem. See ei olnud ainult meemide pärast. Tundus, et sa tegelikult teed faktidega tööd ja sul on päriselt olemas ajalooteadmised. 

No ma olen isegi ülikoolis ajalugu õppinud, kahjuks küll edutult ja lühikest aega.

Kolm kuud?

Midagi sellist jah. Aga ajalugu on minu suur hobi. Ma arvan, et tavalise inimese kohta on mul head ajalooteadmised. Mu ajaloohuvi läheb raamatulugemisest isegi sammu kaugemale, ma üritan ka ise uurida midagi. Näiteks, ma olen Paidest pärit, elan ka Paides ja ma uurin kodulinna ajalugu päris palju. Suur eesmärk on kunagi pensionile jäädes paks, 700-leheküljeline Paide ajaloo raamat välja anda. Artikleid olen kirjutanud, ajakirjale Sõdur olen teinud mitu kaastööd.

Ühel hetkel saabusid Twitterisse sinu jäljendajad. Ma mäletan, et saabusid näiteks Kiviaja Inimene ja Uusaja Inimene.

Jah. Ja tegelikult on mul häbi. Mul on häbi sellepärast, et ma tegin Eesti Twitteri halvemaks.

Ei teinud!

Just sellepärast, et minu eeskujul tekkis terve plejaad neid gimmick-kontosid. Mul joppas, et ma olin üks esimesi, ju ma siis olin teistest ka parem. Aga need koopiakontod ei olnud väga head. Isegi kui nende taga võisid olla väga toredad inimesed ja mõni neist on kindlasti sõbralik. Ma arvan, et see oli selline vaene … Mõned päris kasutajad, kes oma mõtteid oma nime alt avaldavad, ütlesid mulle ühel hetkel, et Twitter on pasaks läinud.  

Mul on häbi sellepärast, et ma tegin Eesti Twitteri halvemaks.

Jäljendajad vist väga kaua vastu ei pidanud. Palju sul jälgijaid praegu on?

Mul on praegu 10 500. Kas see on palju või vähe? Ma ei tea, kui palju on nende hulgas päris inimesi. Kindlasti on nende hulgas päris palju roboteid. Ma tean, et Elon Musk enda arust võitleb nende bottide vastu.

Need on ikka olemas …

Aeg-ajalt see arv väheneb, siis tuleb tagasi. Väga raske on öelda, palju seal päriselt inimesi on. Samas ma arvan, et Eesti kontekstis on see 10 500 koos bottidega isegi päris palju ju. 

See on korralik. Ja lisaks jälgijate arvule loeb selle võrgustiku kuju, mis sind jälgib – usun, et jälgijate seas on palju inimesi, kellel on omakorda suur võrgustik. Poliitikud, ajakirjanikud ja nii edasi. 

Minu võrgustik oli väga aktiivne ja Twitteri algoritm soosis mind kuni selle hetkeni, mil Elon Musk Twitteri ära ostis. Kuna minu jälgijate hulgas olid “sinilinnukesed” (kontrollitud identiteediga kontod), ajakirjanikud või poliitikud ja kui nemad laikisid, jagasid või kommenteerisid, siis algoritm soosis minu postitusi. Ilma vähimagi vaevata tuli 500–700 laiki postituse kohta. Isegi need, mis ei olnud väga naljakad.

Kohe, kui see sinilinnukeste süsteem muutus, nii et raha eest võisid selle endale osta, siis minu reach ja mõju langes kolinal. Nüüd on nagu mingi tase tagasi tulnud.

Kas sa muutsid ka midagi oma postitustes, et taset tagasi saada?

Ma ei tea, pigem ei ole muutnud. Ilmselt on algoritmi jälle mingil moel muudetud.
 
Kuidas Twitter pärast Elon Muskile müümist veel muutus?

Minu meelest muutus ta väga kiirelt väga halvaks. Hästi palju hakkas minu voogu jõudma mingisuguseid eduhärgasid ja krüptopulle, mingisugust NFT-kräppi. Seda saab küll mingite blokkidega muuta, aga sisu muutus ilmselgelt ebakvaliteetsemaks. 

On see siiani nii?

On küll. Algoritm soosib endiselt mittelahedaid inimesi. Soosib neid, kes Elonile takka kiidavad, kes 8 dollari eest tellija märgi on ostnud. Ta ju võttis bloki päris paljudelt kontodelt uuesti maha, kõik trollid, natsid tulid tagasi. Ma olin ise ka hästi lähedal lahkumisele. Mingil hetkel läks Twitter nõmedaks. Ma mingi nädal aega ei käinud, läksin Threadsi. Aga see koht oli nagu lapse sünnipäev.

Toksiline sõbralikkus oli seal kõige hullem asi.

Mis seal kõige hullem oli?

Feiksõbralikkus. Toksiline sõbralikkus. 

Ma olen ise Threadsis ka korduvalt kommenteerinud mingeid inimesi, kes juubeldavad: “Siin on nii lahe! Nii sõbralik vaibs!” Minu jaoks pole see “sõbralikkus”  üldse tore asi, see tähendab pigem seda, et Threadsis on liiga vähe inimesi, pole teistsuguseid inimesi. Seetõttu on Threads olnud natuke nagu silo. Ma ootan pikisilmi rohkem ragistajaid sinna. Aga ma näen, et Threads kasvab ja muutub. Tuleb leppida ajutise liigse sõbralikkusega. Twitteri kunagine värskus ei väljendunud kindlasti selles, et keegi oli sinuga hästi “värskelt sõbralik”, vaid et keegi ütles midagi, mis võis olla valus, kuid tuli südamest.

Täpselt. Kõige paremat Twitterit nagu üldse kõiki asju maailmas, teevad noored. Noored peksavad täielikku segast seal. Kirjutavad selliseid asju, et no hirm tuleb peale. 

Näiteks?

No selline asi on olemas nagu kiimatwitter. Seal nad lihtsalt räägivad sellest, kuidas nad konkreetselt taha saavad. See on värske, aus, lõbus ja naljakas.

See, kuidas seal jagatakse asju, mis veel mõni aasta tagasi oleks olnud liiga avameelne, karjääri ja elu hävitav, on mingisuguses mõttes äkki hea.

Ma arvan küll. Hea näide on bussikuningas Mart Raamat, kes esitas netitrollile väljakutse Balti jaama juures kokku saada ja "asjad selgeks rääkida" ning tegi lõime sellest, kuidas troll vedelaks lõi ja kohale ei ilmunud. Mart on suutnud suurepäraselt ühendada internetis jauramise ja eduka karjääri."

Ta meeldib sulle?

Mulle meeldib, et ta ütleb seda, mida ta mõtleb.

Tegelikult on vaimselt vabastav, kui keegi on vähemate piiridega. Piire on nii palju, et inimesed lihtsalt surevad nende vahele ära, maailm on stressi täis. Siis mingil hetkel ütleb keegi, et “ime muna, paavst”, ning tuhanded inimesed on korraks õnnelikud. “Jess! Hästi öeldud!” 

Kõige nõmedamad kasutajad Twitteris on need, kes teevad postituse, kuidas nad käisid ujumas, ja siis lapsed kilkasid ja see segas neid. Come on, nagu lollakas oled või?

Ma usun küll, et Threads saab suuremaks kui praegune Twitter, kuid ta pole olemuslikult liiga teistsugune kui Twitter. Mis saab siis, kui mõni Musk ostab selle ka ära? Õudne on mõelda, et kogu su mitu aastat üles ehitatud võrgustik ja virtuaalne elu sõltub kellegi müügiotsusest. 

Kui ma Twitterist korraks lahkusin, siis imelik öelda, kuid tegelikult oli isegi natuke valus. Nagu sul endalgi oli päris palju jälgijaid, mul samamoodi. Mõnega tuttavaks saadud, mõnega sõbraks saadud. Palju ägedat suhtlust. Seda maha jätta oli raske.

Ma ise võrdleksin seda emigreerumisega. Sa muutud ka sotsiaalvõrku maha jättes natuke nagu pagulaseks. Lähed ära kohast, kus on sul tekkinud süvasuhted, mida ei ole võimalik uues kohas nagu Threads paari nädalaga luua. Süvasuhted võtavad aega. Pead alustama nullist. 

Kuule, sa pidid selles intervjuus kapist välja tulema.

See Keskaja Inimese persoona, see vingerpuss, see värk tüütas mind ühel hetkel ära. Ühest küljest annab see küll vabaduse paavsti perse saata, aga samas ma saan paavsti perse saata ka enda nime alt. Ma olen ikkagi mõõdukalt aktiivne ka väljaspool Twitterit. Vahel tahaks mingit enda asja jagada. Ma olen vahel kirjutanud mõne ajalooartikli, tahaks Twitteris jagada, aga ma ei saa jagada, mul on seal teine persoona.

Ühest küljest annab see küll vabaduse paavsti perse saata, aga samas ma saan paavsti perse saata ka enda nime alt.

Mõned inimesed ikka teavad ju sinu tegelikku nime.

No siin ongi see nali, et mõned arvavad, et ma kuidagi jubedalt varjasin oma nime. Ma ei varjanud jubedalt. Ma ei varjanud tegelikult üldse. Kui ma kuskil kedagi nägin, kohtusin päriselus, panin Facebookis sõbraks. Mõned inimesed raalisid ka ise välja. 

Samal ajal enamus su 10 500 jälgijast ei pruugi teada?

Pigem ei tea. 

Kes sa siis oled? Töötad firmas ja …

Minu nimi on Robert Reisman, ma olen 36-aastane. Elan Paides. Töötan puidutööstuses. Kes iganes mu säutse on lugenud, on selle pildi enam-vähem kokku pannud. Metsateemadel meeldib mulle jaurata. Paide teemadel meeldib mulle jaurata. Inimesed sõimavad mind vahel “Keskaja Inimeseks PAIDEST”, nagu see oleks suurim solvang, et ma olen Paidest. See on kõige levinum torge! Mul tekib selle peale selline naljakas tunne, et “küll nüüd alles ütles!”.  See ei solva mind! Lollakad olete või?

Kui te ütlete, et ma olen Paidest, siis see ei solva mind! Lollakad olete või?

Mulle meeldib Tallinn, aga mulle meeldib Paide ka. Ma käin Tallinnas tööl. Neljarajalise teega on see väga mugav. Sõidan mööda sirget teed. Paides ei tunne ma millestki puudust. Nooremana võib olla küll, oleks tahtnud võib-olla ööklubis käia. Tol ajal, kui Paides ööklubis käisid, said nuga. Aga nüüd pereinimesena mulle meeldib seal elada. See on rahulik linn, ma näen seal potentsiaali. Ta kindlasti ei ole hullem koht kui Põlva.

Miks sa ülikooli pooleli jätsid?

Ma ei viitsinud seal käia. Kõige otsesem vastus: oli igav. See ei andnud palju juurde. See aeg ja vaev ja raha, mida ma sinna panin … ma ei näinud, et ma samas mahus midagi vastu saaksin. Hariduse puudumine pole minu karjääri kunagi seganud, nagu see pole mul seganud ka kuulsaks sotsiaalmeedia jaurajaks saada. 

Mu isa töötas puidutööstuses, oli seal väikese otsa ülemus. Kukkusin koolist välja, vanemad olid mu peale räigelt pahased. Ma olin raisanud hulga raha ära selle ajaga. “Poiss, nüüd tuled tööle, teenid raha ja lähed tagasi kooli!” Nii tegingi, läksin saeveskisse tööle, teenisin raha aasta aega, ja mina ei tea, juhtus hoopiski tagurpidi, et mulle hakkas meeldima see saeveski töö. Ma olen tänaseks juba 16 aastat puidutööstuses töötanud. Polegi kunagi ühtegi päeva kuskil mujal töötanud, olen ainult puiduvärki ajanud. 

Vahel Twitteris jaurates mulle hullult meeldib, kui mõni poliitik ütleb mulle, et “noh, mis teil sotsialistidel viga seletada, te pole ise päevagi tööd teinud ja raha teeninud”. Noh, mina olen terve elu töötanud ekspordile orienteeritud tööstuses. Eriti üks parempoolne Saue valla tegelane, kes pole ise kordagi elus kuskil töötanud, Andres Kaarmann, on mulle seda korduvalt ette heitnud, et “inimesed peaksid ikka minema tootvale tööle, siis nad saavad aru, kuidas asjad käivad!”. 

Ta ise pole eriti kuskil tootvat tööd teinud, aga mina olen ainult tootval tööl olnud.

Sul juhtus vist ka mingi õnnetus.

Vanasti, kui ma saledam ja ilusam olin, siis ma näitasin inimestele arme ka. Igatahes, 2008. aastal läksin tööle  Baltikumi suurimasse saeveskisse.. Ma olin mõne kuu tööl olnud, olin seal tootmises kõige alama astme jooksupoiss. Läksin ühele operaatorile suitsupausi andma ja nägin, et mööda tootmisliini tuleb viltune saematerjali laud. Ma mõtlesin, et ah, vahet ei ole, ma ei hakka liini seisma jätma, poen sealt piirde alt läbi ja lükkan laua sirgeks. Juhtus aga nii, et üks metallist laba, mis pika võlli otsas pöörles, haaras mul püksisäärest kinni, keris mind ümber võlli ja lõikas mul kõhu lahti. 

Esialgu arvasin, et suren ära, panin silmad kinni ja jäin surma ootama. Siis sain aru, et liin oli seisma jäänud, kogemata, sest ma lükkasin puusaga mingi anduri paigast ära.

Esialgu arvasin, et suren ära, panin silmad kinni ja jäin surma ootama. Siis sain aru, et liin oli seisma jäänud, kogemata, sest ma lükkasin puusaga mingi anduri paigast ära. Sain endale raadiosaatjaga abi kutsuda, siis kolleegid tulid, mõni kukkus kokku ja ülejäänud päästsid mu sealt lahti, kutsuti kiirabi. Siis kui kiirabi mul riideid seljast lõikas, siis ma nägin, kuidas soolikad paistsid. 

Joppas. Jäin ellu. Õmmeldi kokku tagasi. Kolm ja pool kuud olin kodus haiguslehel, siis läksin tagasi tööle. Ma alguses arvasin, et hakkan masinate ees hirmu tundma. Tegelikult seda ei juhtunud. Mõistus tuli pähe. Töötasin normaalselt ja ohutult. Aga mul on kaks korda liftis olnud sedasi, et kui keegi ütleb, et “pane jalg ukse vahele”, siis on aju tõrkunud.

Kas see muutis su elu?

Seda on raske sõnadesse panna, kuid maailmavaadet muutis küll.

Sotsialistiks?

Sotsialistiks ei muutnud, aga empaatiavõimet suurendas. Sest ma sain siis aru, kui lähedal on inimese surm. See kõlab nüüd veits pehmolt, aga … kui habras on inimese elu ja kui ruttu see võib otsa lõppeda. Ma mäletan, et olin veel haiguslehel ja käisime sõbraga kinos mingit märulit vaatamas ja ma ei suutnud vaadata. Inimese tapmine tundus nii õudne. Kuigi varem olin selliste filmide vaatamist nautinud.

See tööõnnetus aitas mu karjäärile ka kaasa, sest mu lõhkilõigatud kõht oli suurepärane hoiatusmaterjal uutele töölistele. Ma käisin neile rääkimas enda “teekonnast tööohutusmaailmas”. Lõpuks käisin ettevõtte kontsernitasemel koolitustel sellest rääkimas. See lükkas mu karjäärile tookord hoo sisse. Ma alustasin kõige lihtsama jooksupoisina saeveskis ja ära tulin tehasejuhina.

See on üldiselt hea vestlusteema. Kes tunneb, et tal on mingi icebreaker elus puudu, mutileerigu ennast tööõnnetuses.

Mida sa edasi kavatsed teha?

Kavatsen olla seesama inimene, kes ma praegu olen, aga mind ikka tõmbab poliitika. Tahan poliitikasse minna. Olen katsetanud kodulinna tasemel, viimastel kohalikel valimistel kandideerisin oma sõbra valimisnimekirjas. Üsna edutult, aga kogemus mulle meeldis. Huvitav oli. Ühel hetkel, varem või hiljem, ma mõne erakonnaga liitun, kindlasti püüan poliitikas osaleda. Kõik parteid peale EKRE on minuga moel või teisel ühendust võtnud, üritanud mind enda ridadesse kutsuda.

Ootad EKRE pakkumise ka ära?

(Naerab.) EKRE pakkumist, ma kardan, et ei tulegi. 

Minu meelest on Eesti Twitteri kogukond täis suhteliselt normaalseid aktiivseid noori, kes on kindlate seisukohtadega. Päris paljud neist oskavad hästi kirjutada, tähemärkide piirang aitab mõtteselgusele kaasa. Ma arvan, et sellest pundist võiks rohkem inimesi poliitikasse minna. Vahet ei ole, mis tasandil, vahet ei ole, mis aktiivsusega. 

Ma arvan, et Twitteri pundist võiks rohkem inimesi poliitikasse minna.

Lahe mõte – kui võtta, et Twitter on vaba ja ausam kasvulava, siis erakondade sees on kasvulavad pigem kinnisemad. See, kuidas noori erakonnas kasvatatakse , võib olla vanamoodne. Twitteris on värskem kool. 

Hea näide on sotside Vootele Päi, kes sai eurovalimistel 3000 häält, tema kampaania piirdus suuresti Twitteriga. Ülihästi kasutas seda ära. Arvamusfestivalil tutvustasid minu nooremad poliitsõbrad mind paarile ministrile. See oli väga vahva, kuidas säravil silmil nõunik ütles ministrile, et “see on Keskaja Inimene!”, ning minister vaatas halltuhmil pilgul mulle otsa, samal ajal  mõeldes, et kes kurat see veel on.


Aga kui sa poliitikas oleksid, mida sa teistmoodi teeksid?

Ma olen tööstusettevõttes olnud mitmel tasandil juht. Iga inimene, kes saab juhiks, mõtleb, et kurat, kui ma saan juhiks, siis ma hakkan teisiti tegema. Lähen uue jõuga edasi. Aga siis läheb kuus kuud mööda ja sa saad aru, et ega sa polegi suurt midagi teinud ja ega sa ei tee ka suurt midagi, sest maailm on juba ammust ajast olemas, mingisugused struktuurid, inimesed ja asjad on ammu paigas.

Kui ma lähen poliitikasse, siis mul ei ole erilist kujutelma, et ma nüüd hakkan midagi muutma. Ma lihtsalt üritan teha asju parima äranägemise järgi, nii hästi, kui oskan. 

Mida sa tahaksid ikkagi teha, parema äranägemise järgi ja võimalikult hästi?

Kuna ma ei ole veel vana, olen 36, siis esimene asi, mida ma saaksin teha, oleks võtta üks koht vanadelt inimestelt ära. Ma arvan, et igal inimesel on mingi “parim enne” tähtaeg. See on erinevatel erialadel erinev. Kõige armutum koht on ehk popmuusika – kui oled juba üle 30, oled juba nostalgiaartist. Jalgpallis on üsna karm “parim enne”. Aga see kehtib ka mujal, vanemana sa muutud turvalisemaks, konservatiivsemaks, ei suuda ajaga enam kaasas käia. Ei ole enam avatud mõtlemisega. Maailmavaade muutub jäigaks. 

Esimene asi, mida ma poliitikas saaksin teha, oleks võtta üks koht vanadelt inimestelt ära.

Mingid teemad, mis mind kindlasti kõnetavad, on keskkonnapoliitika, kliimapoliitika. Ma tulen ise vastuolulisest sektorist, ma usun, et ma tunnen seda sektorit ülihästi, samas olen maailmavaatelt pigem kliimanoortega ühes paadis, sest kuigi meil hetkel on julgeolekuprobleem hästi suur ja majanduskasvu teemad tähtsad, siis kõige selle kohal kõrgub ähvardavana ikkagi kliimakriis. 

Kas keegi sult sisuturundust on tahtnud osta?

Kahju, kuid keegi ei paku. Ma olen teinud ühe töötoa ühele asutusele, kus rääkisin meemidest ja sellest, mida ma teen. Olen saanud kirjutada mingeid artikleid, mille eest olen mingit tasu saanud, kuid see on ka kõik. Võib öelda, et see minu kuulsus on mulle seni toonud sisse kümneid eurosid aastas. 

Mis sind täna närvi ajas?

Parempoolsed ajasidki. Nad hakkasid juba eile sellega pihta. Täiesti normaalsete seisukohtadega normaalsed inimesed võtavad hommikul pähe, et nüüd lähme sotsiaalmeediasse ja hakkame rääkima, et kliimakriisi pole olemas. 

Tahaks intervjuu ära lõpetada, sest väga head lood on juba koos, kuid natuke on selline tunne, et mingi hea mõte võib veel kuskil peidus olla. 

Kindlasti on!