Playbook: Kuu Elina luule tänaval

Levila Playbookis räägime inimestega, kes teevad asju teisiti.

Mai jooksul  katsid sa osa Tallinnast ja Tartust luuleplakatite alla. Miks sa seda tegid?

Plakatid on vaid üks osa linnaruumi näitusest ja selle ainuke eesmärk: kutsuda inimesi aeglustama. Hetke võtma. Virr-varris peatuma.

Algas see sellest, et 2023. aasta kevadel ilmus mu teine luulekogu “Kuu Luul” ja seda saatis Maris Pihlapi produtseeritud muusikaline luulealbum “Kuu Luul. Sõna on sõnal.” 

Sellele järgnes hingepime öö kunstnikuna ja totaalne (pinge)langus ning loominguline vaikus. Arvasin toona, et kadusin, aga täna, tagasi vaadates mõistan, et surin selleks, et uuesti sündida. Kõlab dramaatiliselt? Las kõlab. Ja täiesti ootamatult, aga väga selgelt ilmutas end selles kevades järelkaja raamatule. Luuletused ja mõtisklused vaikuses. Pealkirjaks “Kuu luul. Ridade vahel”. Koos luule ja plakatinäitusega linnas.

Kulka ideed taaskord toetusväärseks ei pidanud ning kuna luulealbumile soovisin lisada raamitud luuletuste näituse galeriis, siis isiklikke finantse arvestades tundus, et tuleb kogu asi ära jätta.

Kassisin paar nädalat ja leidsin end siis mõttelt, et kui ei saa täita ühte ruumi, võiks üle võtta terve linna. Hakkasime liigutama. ThinkPrint tuli kaasa plakatite trükiga ja kuidagi juhuste jadana saime sõprade abiga punti ka Viru Keskuse ja Rotermanni ekraanidega, Move meedia välipinnad ja Solarise keskuse alumise aatriumikorruse luulenäituseks - see on ootamatult tabav ruum ja sobitub saginasse, et hetkeks peatuda. Plangud luuleks Kalamajas ja mujal olid kokku lepitud omanikega.

Mina mäletan sind esimest korda režissöörina Eesti Televisioonis, seejärel märkasin, et tegeled teetseremooniatega, ning siis selgus, et sa oled ka luuletaja, joogalaagrite korraldaja, influencer ja ilmselt veel palju asju, millest ka mina ei tea. Lisaks muidugi asutasid armastuseteemalise podcasti. Kas tohib sult küsida: “mis asja sa ajad”?

Esimene mälestus Sinust sama. Sa viisid ERRis läbi mingi koolituse ja mind saadeti osalema turundusosakonnast. Mingi Sinu antud loovülesande käigus, kus lõime vision-boardi, lõikasin ajakirjast välja trummikomplekti ja Su täpsustava miks-küsimuse peale vastasin, et sellel organisatsioonil on vaja suurt äratust. Arvan seda siiani.

Tean, et kui väljaanded oma ankeetidega on minu poole pöördunud ja küsinud, et millega tegeled, siis olen vastanud, et teen, mis tahan. See võib kõlada ülbelt, aga tegelikult pole seda. Tõepoolest, projektid, mis ette võtan või millele õla alla panen, on sellised, mis mind kõnetavad - sobiva väärtusruumiga, mingi seletamatu vaibiga või olulisusega. 

Me võime ju nii ka mõelda, et kui sa oleksid jäänud Eesti Televisiooni tööle, oleks sul seal võib olla tänaseks mingi oma kultuurisaade režissöörina kujundada või saatejuhina juhtida. Sa saaksid täita rahvahulkade õhtuid luule, teatri ja näitusekajastustega. Miks sa seal ei ole? Mis sunnib sind ise plakateid ja kleepse trükkima, otsima pindu, mida tavaliselt ei kasutata.. vähemalt luule edastamiseks?

Keegi polegi nii küsinud. Ilus. Mõtlen hetke…

Meil ülikoolis tinistati nii tugevalt seda ETV, kui ainukese adekvaatse telekanali kuvandit, et aastaid elasin pimesi selles uskumuses. Ja tõepoolest, seal on siiani väga olulisi ning ka minu väärtusruumiga haakuvaid saateid ning tegijaid. Imetlen, kes osanud selles organisatsioonis navigeerida ja tegutseda. Mina polnud seal kunagi õnnelik. Mu osakond hoidis mind meeletult - siiani tänulik, aga ülejäänud majaga olime üksteise jaoks küsimärgid. Mul on raske alluda, kui ei austa oma nii öelda ülemusi. 

Mul on raske alluda, kui ei austa oma nii öelda ülemusi. 

Siis oli mul keeruline aru saada toonase programminõukogu adekvaatsusest, otsused tulid tugevalt isiklike suhete pealt. Mulle tundus, et see on konnatiik ja seal valitseb onupojapoliitika. Tundsin, et ma ei mahtunud sinna. Tegin oma töö ära ja tinglikult põgenesin, sest õhkkond majas polnud tervislik. Mitmed tundsid nii, aga ei väljendanud seda, et vältida konflikti. Tänaseks oleme kõik kindlasti kasvanud.

Ma mõistan, et on olemas luule, mille leidmiseks võiks otsida üles väga erilised kohad. Olgu need luuleüritused, raamatud. Kuid on olemas ka niinimetatud “instagrammiluule”, kus rahva silme ees selgub, kas luuletus kõnetab või ei kõneta. Kus laigid ja jagamised võivad anda mingile värsile hoo sisse. Kas see on sama hea luule kui see, mida otsustatakse ära toimetada, kujundada, trükkida, kasti pakkida ja poodi saata?

Ei tea. Ausalt ei tea. Ma tegelikult ise ei nimeta end luuletajataks või kirjanikuks, kuigi ma kirjutan. Ja see ei tule sellest, et ma ei julge. Ma olen kunstnik, visionäär, Naine, ema, looja - ja kunagi tegelikult ei tea, millise meediumi läbi järgmine projekt sünnib. Kui miski end ilmutab, siis ta annab ka teada, kuidas ta elule soovib. Hingelt režissöör, loon erinevaid ruume, kus saame avarduda ja kohtuda iseendaga. Mõnikord audiovisuaalsena, teinekord kaante vahel või kuskil mujal. 

Üks plakat viimasel luulenäitusel on sõnumiga: “Kas nüüd on luule?” ….ja ma ei mõtle seda kuidagi “fuck You” mode´s või irooniliselt. Vaid see ongi reaalne küsimus. Nagu Sinu küsimus mulle. Et kas on? Äkki ei peagi sildistama, äkki ongi täiesti lubatav lihtsalt sõnastada, kui sõnad sajavad Universumi sügavikest ja kõrgustest alla, südame sülle. Jah, sotsiaalmeedia võimendab levi. Jah, ma kasutan neid kanaleid. Aga samal ajal olen ma totaalselt vanakooli nohik, kes armastab iga kell trükilõhnalisi paberköiteid ja kannab neid kaasas suvises rannakotis või kohvris välismaale lennates. 

See, kui paljude inimesteni teos jõuab oleneb paljudest oludest. Hetkel on meil võimenduseks virtuaalmaailm, miks mitte seda kasutada. Nagunii loeb vibratsioon - kui kõik on aus, siis leiavad lugejad autori ning vastupidi.

Kas sa oled kunagi kleepinud oma luulet kleepsudega laternaposti külge? (Juhul kui oled, siis siit saab väga huvitavalt edasi rääkida).

Jah. Ootan põnevusega, mis Sa edasi küsid.

Küsingi, et räägiksid lähemalt. Mis kleeps ja milline post? Mis edasi sai?

Tead, ma olen suures plaanis suht korralik kodanik, et ei käi ringi ja kleebi asju suvaliselt igale poole vms. Siit võiks vastu küsida, kas oled Levila kleepsu kuskile postile kleepinud? Ma arvan, et me mõlemad tunnetame ilusti, millisele postile oleks ok kleepida ja millisele mitte. Ma arvan, et viimane kleeps, mille kleepisin, sai Tartus Aparaaditehase ülekäigu juurde. Ma ei tea, mis edasi sai, pole pärast seda Tartus käinud.

Väikesed kanalid ei saa suuri reklaamipindu kasutada, sest need on kallid. Seega, kleeps võib olla nende ainus välireklaam. Nii et ma ei salga, et ma olen kleepinud Levila kleepsu näiteks Sveta baari ette ja ühe kleepisin kunagi Sirbi toimetuse ette vihmaveetorule, ma täpselt ei teagi miks, ehk oli see mõeldud ka natuke trolliva sõnumina – oleme kohal ja kleebime kuidas tahame. 

Samuti kleepisin Viru keskuse ristmikule, kuna minu arvates käib seal Eestis kõige rohkem inimesi läbi. Ükskord oli keegi Levila kleepsu poes apelsini külge kleepinud. Kindlasti mitte mina. Sellepärast võiks teha Playbooki sarja jaoks väikese erandi ja veel öelda kolm kohta, kuhu sa oled kleepsu pannud?

Nii, kleepsupolitsei, Daniel. Luba küsimata sõbranna Tartu juuksurisalongi “Olga & Osvald” uksele. F-hoone välisklaasile, kus meeletu klepsumaraton. Traveling Hedgehog´i ehk Reisiva Siili turvisele. Mu loomingu kleepsudel enamasti QR-kood, niiet see on nagu juust hiirtele, juhatab kohale need, kel janu või vaist või lihtsalt viitsimine.

Kuidas leida üles õiged jälgijad Instagramis?

Hmm, võiks soovitada turunduskoolitusi või tegelasi, kes oskavad häkkida algoritme, aga mul vist pigem selline vanakooli soovitus, et ole lihtsalt Sina ise! Päriselt. Ja siis see päris Sina tõmbabki ligi neid tegelasi ja jälgijaid, kes võnguvad sarnases väärtusruumis ning keda päriselt huvitab, mida teed või jagad. Taju oma väärtusruumi ning tegutse selle sees julgelt. Soovitaks ka, mida mitte teha: mitte teha koostöid brändide, toodetega mis/kes tahavad kasutada Su tähelendu või sära sellisel juhul, kui see teine pool Sinu väärtustega tegelikult kokku ei kõlksu. Leia oma inimesed!

Kindlasti ei osanud ma noorena olla “mina ise”. Ma oleksin tahtnud olla … aga ilmselt olin ma samasugune nagu kõik mu sõbrad. Kuidas ennast leida?

Hmm. Selleks peab olema esmalt soov. Ja uudishimu. Ma arvan, et Su küsimuses oli üks osa vastusest sees – tuleb fookus panna pigem leidmisele, ei pea koguaeg otsima. Lubada endal ja teistel olla need, kes oleme ja samal ajal lubada ka muutumisi.

Kes on need 5 inimest, kellega enim suhtlen – me tõesti muutume nendega aina sarnasemaks. 

Astuda oma igatsustele ja unistustele lähemale. See kätkeb ka endale ausalt otsa vaatamist, mil mõned hetked võivad olla tüütult ebamugavad ja tihti soovime neid momente vältida.

Oluline küsida endalt ausaid küsimusi: Kuidas oskan oma suhteid hoida? Millised käitumismustrid mind teenivad, millised mitte? Do I practice what I preach? Kas ma annan endale ja teistele uusi võimalusi? Kas ma vastutan on tegude ja sõnade eest? Kas ma oskan südamlikult piire kehtestada? Mis mind rohkem endaks teeb? Kellega koos tunnen end kõige paremini? Kes on need 5 inimest, kellega enim suhtlen – me tõesti muutume nendega aina sarnasemaks. 

Mis on kõige halvem asi, mida oma jälgijatele teha?

Proovida meeldida, ma arvan.

Ja see, kuidas keegi end leiab, oeh, see on ju ka nii erinev. Pole ühte retsepti. Mina vajan endaks olemiseks tegelikult kahte äärmust: ühelt poolt loodust ja vaikust ning teiselt poolt sarnase väärtusruumiga julgelt mõtlejaid ja tegutsejaid, kel erinevad tugevused, et saaksime teha väga hästi just seda, milleks siia ilma sündinud oleme.

Märkan, et olen meie vestluse jooksul kasutanud palju tüve: väärtus…..Huvitav.

Mis on kõige halvem asi, mida oma jälgijatele teha?

Proovida meeldida, ma arvan.

Levilaga avastasin täiesti ootamatu asja. Meie eestikeelseid lugusid hakkasid Tiktokis kommenteerima eestivene inimesed. Sain aru, et nad leidsid meie naljasketšid üles. Sa oled teinud vene-eesti segakeelset luulet. Miks?

Kuum. Aitäh, et küsid. Enamik neist sahtlis. Aga. Kuidagi see sõna “vene” on nii tuline, et viimastel aastatel ei tea enam keegi, kus ja millises kontekstis seda ok kasutada. Ma olen idabloki serval kasvanud, Kundas garaažide vahel. Ellujäämiseks oli tänava tasemel vene keel oluline. Ma ei räägi küll hästi, aga saan enamjaolt aru ja tegelikult Tallinnasse Ülikooli tulles mitmed uued tuttavad märkasid, et kasutan kummalisi sõnu - saia kontšhik, baabušhka, aina davai-davai, ljuboff, idi-idi, booze-moi, tšut-tšut, durak zto, mammaruušha ja muud venekeelsed väljendid eesti keele vahel on mu geenikoodis ja tavalised. 

Kasvades ja avardudes lummasid mind aina enam vene luule, räpp ja kui ma saaksin homme ärgates Anna Kareninat vene keeles ladusalt lugeda, siis see oleks lihtsalt imetabane. Vene keel on rikas ja kaunis. Sõja kontekst ja sanktsioonid ei muuda seda fakti minu jaoks. Ning tegelikult tuleb mul peagi välja ühe Eesti vene kollektiviga About:river suve singel “unes Я ilmsi”, samuti eesti-vene segakeelse tekstiga ja ainuke viis, kuidas meie seda tajume on - armastus ja ilu. Südamest. Samal ajal pole mul aimugi, kuidas see vastu võetakse või kuidas keegi väljaspool loojaid seda tõlgendada valib. Näis. Kriitika tegelikult ütleb alati rohkem kriitiku, kui looja kohta.

Kuidas sa oled saanud kokkuleppele ettevõtetega, et nad lasevad sul oma reklaam-ekraanidel ja pindadel luulet avaldada? Mida sa neile pakud?

Ma olen lihtsalt tutvustanud oma projekti ja küsinud otse, kas nad tahaksid kuidagi kaasa tulla. Kogenud ka vaikust ja olukordi, kus kunagi ei vastatagi. Saanud EI-sid. Ja siis kogenud seda, kui äge on luua just nendega, keda Su vibe kõnetab ja vastupidi. Kui see on Sinu poolt see küsimus, et kuidas teised võiksid sarnaseid diile saada, siis mul pole muud öelda, kui seda, et alati tasubki küsida. Ma usaldan nendel hetkedel väga sisetunnet, mingi kompass juhatab õigete tegelasteni ja siis tulebki lihtsalt julgus kokku võtta ning uurida võimalikkusi. Vahel on võimalikkusi vähem, vahel rohkem. Aga, kui ei küsi, siis jääks asi “võimatu” koha peal seisma.

Oled sa alati kirjutanud? Või millal see algas? Mäletad mingit konkreetset seika?

Selle küsimuse vastus viib mind otse ühte kummalisse tundesse või mälupilti. Lohistan jalgu, ilmselt umbes 13-aastasena, võrkpalli trennist koju ja olen justkui mingisuguses igatuses - igatuses arutleda ja mõtiskleda. Aga mul polnud seda kellegagi teha. Koju ei tahtnud jõuda, sest teised vaatasid telekat. Kui midagi küsisin, saadeti entsüklopeediate juurde. Trenn jäi seljataha ja kuna ma seal ka just üks parimatest ei olnud, siis see enda koha otsimine varateismelisena käis ka minust läbi.

Hakkasin päevikut pidama, kuhu said kirja argised saladused ja muud mõtted. Tõesti, tekkis justkui esimene selline sõber, kellega sai kõigest kirjutada (loe: rääkida). Kujutan ette, et nii mõnigi noor võib tunda, et on teistsugune ja mingil perioodil tundub see kohutav. Mina ütlen, et see on õnnistus ja kui julgeid samme astuda, siis hakkab see “teistsugusus” Sinu kasuks tööle. Nagunii pole meil kaua võimalik olla see, kes me pole. See kurnaks.

Mis järgmiseks?

Näis.