Üheksas päev 27.10

Lihtsalt, et sa teaksid, see retk ei ole ainult lihtne ja rõõmus. Aga ka kõige ootamatumal hetkel võib aset leida inimlik kohtumine. Nagu elus ikka.

Üks naine kõnnib Iklast Ülemistesse, et aru saada Rail Balticust. Et näha ja jäädvustada neid paiku, mida mööda võib tulevikus joosta raudtee. Või siis mitte – kui uskuda Rail Balticu vastaseid.

Ta ei vali sellel rännakul poolt. Ta kõnnib avatud pilgu ja kaameraga. Tema videod jäävad alles, vaatamiseks tulevastele põlvedele.

Trail Baltic. Üheksas päev. 27.10

Võimalik trass läheb selles kohas täpselt metsaviirgu pidi. Ühe puu otsas on päikesepaneelid. Rändajale pakub see huvi. Lähemale jõudes näeb ta, et puu juures on hütt. Selle kõrval aga surnud lehm või hobune. Rändaja tunneb räiget lehka.

Need on hetked, mis ei ole meeldivad. Sellisel momendil tuleb meelde, et matk on kestnud juba päevi. Helistajad helistavad, ütlevad: “valesti lähed, mine sealt!”. Kõhklused. Kaartki ei tundu enam loogiline.

Üleeile oli just selline päev. Raske.

Õhtuhämarus muudab ülekandevoo eriti filmilikuks. Kaugelt paistab eredalt valgustatud ekskavaator, mis töötab graatsiliselt nagu mehaaniline baleriin. Nagu külaline ulmelisest tulevikust, mõtleb rändaja. Rändaja jõuab kopa juurde ning küsib kopajuhilt “mis teed?”

“Kraavi puhastan!”

“Kaua tuleb harjutada, et nii ilusti masinat liigutada?”

“15 aastat.”

Lihtsalt, et sa teaksid, see retk ei ole ainult lihtne ja rõõmus. Aga ka kõige ootamatumal hetkel võib aset leida inimlik kohtumine. Nagu elus ikka.

Rändaja läheneb Tallinnale.