Kuues päev 24.10
Rändaja seadis oma sammud liiprite takti ning kõndis ja kõndis. Eelmiste päevade viivitus tuli tasa teha. Kokku tuli 31 kilomeetrit, kuid kui rändaja jõudis naise juurde, kes on hättajäänud siile üles kasvatanud, võttis ta aja maha, sest siilid on tema lemmikud.
Üks naine kõnnib Iklast Ülemistesse, et aru saada Rail Balticust. Et näha ja jäädvustada neid paiku, mida mööda võib tulevikus joosta raudtee. Või siis mitte – kui uskuda Rail Balticu vastaseid.
Ta ei vali sellel rännakul poolt. Ta kõnnib avatud pilgu ja kaameraga. Tema videod jäävad alles, vaatamiseks tulevastele põlvedele.
Trail Baltic. Kuues päev. 24.10
Ema helistab rändajale sageli. “Vaatan videost, et sealt poolt on nagu mudasem, mine äkki ringiga?” Oja ületades sumpas rändaja puusadeni vees. Telefon helises nõudlikult. Kuus vastamata kõnet. “Ema, teeme nii, et sa helistad mulle üks kord kolme tunni jooksul, eks?” Vanemad jäävad ikka vanemateks.
Siis tuli nähtavale suurte masinate poolt sissesõidetud mudane rada. Kostis mootorimüra. Kummikutes mehed rääkisid inglise keeles ning puurisid maapõuest proove välja. Ikka selleks, et Rail Balticu trassi projekteerida. Selliseid meeskondi jäi eile teele mitu. Ühel teeotsal ootasid neid Eesti mehed, et aidata masinaid järgmisse kohta viia. “Levila, mis see on?” küsisid mehed. “No vaata, sa oled eetris,” ütles rändaja. Mehed olid elevil.
Siis tuli tükk maad lihtsalt vana raudteed. Rändaja seadis oma sammud liiprite takti ning kõndis ja kõndis. Eelmiste päevade viivitus tuli tasa teha. Kokku tuli 31 kilomeetrit, kuid kui rändaja jõudis naise juurde, kes on hättajäänud siile üles kasvatanud, võttis ta aja maha, sest siilid on tema lemmikud.
Terve pesakond siile tuli enne loodusse laskmist kasvatada 800 grammi raskuseks, spetsialistid käisid neid ise kaalumas, rääkis naine.
Muide, levila.ee lehel on nüüd üleval eelmiste päevade videod, kaasa arvatud see teine päev, mille lõpust mälukaardi vea tõttu pisut puudu on. Õnneks jäid kõik olulised kohtumised siiski salve.
