Üks naine kõnnib Iklast Ülemistesse, et aru saada Rail Balticust. Et näha ja jäädvustada neid paiku, mida mööda võib tulevikus joosta raudtee. Või siis mitte – kui uskuda Rail Balticu vastaseid.
Ta ei vali sellel rännakul poolt. Ta kõnnib avatud pilgu ja kaameraga. Tema videod jäävad alles, vaatamiseks tulevastele põlvedele.
Trail Baltic. Kolmas päev. 21.10
Täna on neljanda päeva hommik. Rändaja enesetunne on väga hea. Ta on hästi välja puhanud pärast ööbimist külalislahkes talus, kus sai hästi süüa ning pereisa kuivatas fööniga tema kummikutaldasid.
Seni läbitud päevateekonnad: 27 kilomeetrit. 27 kilomeetrit. 23 kilomeetrit. Seda kõike raskel maastikul. Rändaja on graafikus.
Mida lähemale rändaja jõuab suuremale asustusele, seda rohkem uudistajaid ja kaasamatkajaid matkaja kohtab. Keegi tuleb lihtsalt “hullu” vaatama, mõned jalutavad kaasa.
Kolmas päev, ehk eile, oli aga raske. Suur info üleküllus. Vihm, väsimus ning uudis sellest, et teise päeva lõpus oli tekkinud mälukaardi viga ja salvestusest on paar tundi puudu, viisid selleni, et rändaja helistas meie režissöörile ning nuttis minut aega järjest. Kuid lõpuks saabus teadmine, et kõik möödub.
Tee peal nägi ta väikest konna, võttis selle kätte, konn istus mõned sekundid rändaja peopesal, ja hüppas siis minema.
Eile pidi tulema lühem matk, kuid siis ilmus välja energiline Julian, vabatahtlik kaasamatkaja, peaaegu endasuuruse matkakotiga. Vara veel lõpetada! Julian kõndis ees ning tõmbas retke uuesti käima. Väsimus kadus. Ning kui Julian hoo pealt mitu korda pikali kukkus, oli see kõik juba päris lõbus.
Julianil oli sama filosoofia, mis rändajal. Kui tuleb kraav, siis otsid pool minutit kuni minut aega paremat kohta kraavi ületamiseks, kui seda ei leia, lähed sealtsamast üle.
Julian suundus edasi Pärnu suunas ning rändaja kohtus endise baleriiniga, kes tegi kohvi ja võileiba.