Asutaja piinad. Kuidas hoida oma p*sk koos

Ajakirjanik, olen sind näinud.

Jah, sind, kes sa oled kirjutanud lugusid nii raskel teemal, et sellest ei taheta heas seltskonnas rääkida.

Su pilk on 39selt nagu 50 aastat ametis olnud prokuröril. 

Või siis sina, kes kirjutasid aastaid lugusid perevägivallast ning lõpuks said aru, et ajakirjandus ei suuda midagi muuta. 

Täna ilmutad vaid võitlevaid arvamusartikleid või pead mingit kitsa ringi blogi.

Või hoopis sina, kes oled väsinud trollimisest ja ähvarduskõnedest, kuna kirjutasid midagi, mis läks kellegi huvidega risti.

Võib olla ka sina, keda sunniti omanikuga seotud äri kiitma ja kes sa tegid seda hoolimata sellest, et see on kõige vastand, mille pärast ajakirjanikuks hakkasid. 

***

Nüüd, kus sa tead, mida ma mõtlen, küsin sinult, kas meediakanalis peaks olema tööl psühholoog?

Mulle küll tundub, et peaks olema. 

Ajakirjanikud, kes tegelevad süngete teemadega, vajavad kindlasti tuge. Vastasel juhul põlevad nad läbi. Varem või hiljem. 

Selle tagajärjel võib kaotada hea inimese depressioonile, alkoholismile või sootuks. 

***

Alkoholi lapsed. Alaealiste seksuaalne ahistamine. Tulevane dokumentaalfilm sõjast. 

Need on Levila jaoks rasked lood. 

Me usume, et need lood võivad kedagi ravida, hoiatada, julgustada. Kuid inimene, kes seda kõike kirja paneb või üles filmib, on suure pinge all. Et lugu jutustada, peab ta selle endale üksikasjalikult selgeks tegema. Vahel jäävad sellest pähe kujutised ja mälestused, millest ei saa lahti ka pärast tööd. 

Kuid pinge ei teki ainult raskete teemadega. On olemas ka selline asi nagu loominguline läbipõlemine. Inimene on juba kuid tegelenud suure looga, kogunud materjali, teinud intervjuusid ning nüüd, kui kõike peab tervikuks kokku panema, on tal tunne, et ta ei suudagi seda teha. Ta hakkab lugu edasi lükkama. Süütunne kasvab, enesekindlus mureneb.

Või siis see olukord, kus inimene on endast kõik andnud, loo valmis teinud ning tal on tunne, et see lugu ei saa piisavalt tähelepanu. Nagu ütles Levila ühe parima saate "Ikooni loomine" autor Janek Murd, kui kõik ALLES saadet läbi kuulasid: "Meil on tagasiside kriis." 

***

Kõik on muidugi jälle raha taga. Kui väljaanded hakkaksid palkama psühholooge, väheneks kasum.

Samuti on asi vahel ka suhtumise taga. Mehed ei nuta. Karmid teemad, karmid tegijad. 

Neile, kes nii arvavad, pakun jalad kaotanud seersandi sõnu Levila loost "Tavaline Eesti sõda":

"Üks väheseid asju, mis mind vihastab, on see, kui inimesed, kes tulevad sõjast või on tsiviilis saanud trauma, väidavad, et neil pole mitte midagi viga." 

Esimene traumadega võitlemise kaitseliin on muidugi rääkimine. Vestlusringid või 1:1 jutuajamised, kus aega on ikka rahulikult, kiirustama ei pea.

Mõned ideed, mida me veel oleme kuulnud aruteludest või kuskilt lugenud:

- Juba ajakirjanduskoolis tuleks ajakirjanikke õpetada traumasid mõistma ja käsitlema;

- nõustamistelefon, ehk isegi mitme väljaande peale; 

- õpetada toimetuste juhid alluvatega pingetest rääkima

- julgustada kolleege üksteisega pingetest rääkima.

Ning Levila poolt tunnustus Eesti ajakirjanikele Meie Maast Põhjaranniku, Eesti Ekspressi ja Pealtnägijani, kõigile, kes te olete läbi aastate suutnud kajastada raskeid teemasid. 

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!