3. osa. Seersant Lepik

Päev enne intervjuud kaitseväe toetuse väejuhatuses teeniva 32-aastase Tarmo Lepikuga, kes jättis Afganistani oma mõlemad jalad, astun läbi Tallinna Telliskivi kvartalis asuvast fotokunstikeskusest Fotografiska. Rokkstaarina tuntud Bryan Adamsi fotonäituse ühe osa moodustavad pildid Iraagis ja Afganistanis teenistuses vigastada saanud Ühendkuningriigi veteranidest. Loodan nii maandada ärevust, mida Tarmoga kohtumise eel tunnen, aga astun miini otsa. Vabandan selle metafoori eest. Aga need mustvalged, ülisuured, jäiselt teravad fotod on tasakaalutuseni viivalt järsk vaatamine.

Kapral Martyn Compton läks Afganistani missioonile neli kuud pärast seda, kui oli tutvunud oma tulevase naisega. Missioonil sattus tema konvoi Talibani raketirünnaku alla, mees pääses hädavaevu põlevast soomukist, tema pea ja enamus kehapinnast said pöördumatult põletada. Fotol on tulnuklikkuseni moondunud, vaevu elusuutliku inimesena vaadeldav tegelane, kellelt nahk justkui nülitud, kes on kaotanud nina ja silmalaud. Mehe pilk on rahulolev, rauge. Seda vaadates ma ei imesta, kui kuulen, et tema tüdruksõber otsustas temaga abielluda väliste moonutuste kiuste. Teine, oluliselt priskema olekuga mees ühelt teiselt pildilt on langetanud püksid ja vaatab naeratades rebadele. Tema parem alajäse võiks vabalt kuuluda RoboCopile. Hiljem saan teada ka põhjuse, miks fotol olev sõdur naeratab: “Mitte iga päev ei avane võimalus Bryan Adamsi ees pükse maha võtta,” olevat tüüp fotosessiooni ajal kildu visanud. Ma olen ka Tarmo tausta uurinud ja teda teadvate inimeste kirjelduste tõttu oli mul tunne, et sattusin uurima õiget fotot. Neilt, kellelt Tarmo kohta uurisin, sain lühikesed ja konkreetsed repliigid, mis kattusid meeleoluga pildil: “uskumatult positiivne tegelane”, “super chill kuju”, “rõõmurull”.

Esimesel päeval, kui pärast kahenädalast kohapealset väljaõpet patrullpostile läksime, tulistati meie pihta tankitõrjelask. Meil vedas: laskemoon oli praak ja nägime, kuidas mürsk viiskümmend meetrit eemal maha kukkus.

Fotografiska näitusel nähtu taustal torkab silma kontrast minu tööandja, kaitseministeeriumi arvukate ühismeediapostitustega. Viimastelt vaatavad vastu tugevad, tervisest pakatavad, nakatavalt teotahtelised ja rõõmsad inimesed. Võitluseks valmistumine on justkui tervisekuur, kaitsetahe kui isamaavara, riigirikkus. Sitkus on eestlase nafta. Ent liigse võidukuse läikega kaitsetahe võib liiga suurtes kogustes osutuda kuningas Midase puudutuseks. Ega sõda ilmaasjata läänes levinud poliitilise mobilisatsiooni metafooriks ole kujunenud: sõda narkootikumide, vaesuse, rumaluse, ebavõrdsuse, korruptsiooni, terrorismi vastu! Sugudevaheline sõda. Iseendagagi võib inimene olla hõlpsalt sõjajalal, kui Eesti keele seletavat sõnaraamatut uurida. Oma 2011. aasta Afganistani välismissiooni meenutamist alustab Tarmo reipalt “ühest õnnelikust juhusest” rääkides: “Esimesel päeval, kui pärast kahenädalast kohapealset väljaõpet patrullpostile läksime, tulistati meie pihta tankitõrjelask. Meil vedas: laskemoon oli praak ja nägime, kuidas mürsk viiskümmend meetrit eemal maha kukkus. Siis sai küll mõeldud, et oot, esimene päev õues ja kohe niimoodi tervitatakse? Sisseelamise aega ei antud.” Operatsioonipiirkonda saabumine mõjus ajarännuna: “Kui oled 1979. aastast sõjas olnud, siis mingit toimivat ühiskonda ei ehita. See koht on ülejäänud maailmast paarisaja aasta jagu maha jäänud.” Selles paarisaja aasta taguses minevikus jõudis mu vestluskaaslane veeta kaks ja pool kuud. Laskur-sanitari ametikohta täitnud mees käis tavaliselt metalliotsijaga teistest mõnevõrra ees.

Koduste – vanemate, naise ja kaheaastase lapsega – aeg-ajalt suheldes Tarmo ohtlikumatest olukordadest reeglina ei rääkinud. Ei tahtnud koduseid ärevusse ajada. Nii mõnigi veteran on üht või teist lugu jutustades lisanud joonealuse märkuse, et tema naine tänini seda ei tea. Harvadel juhtudel on selline ettehoolitsus viinud veidrate olukordadeni, kus missioonilt naasnud sõduri ülem kuuleb tagantjärele, et Afganistani suundunud mees on kodustele öelnud, et läheb Saksamaale pooleaastasele väljaõppele või Soome ehitajaks. “Soome ehitaja” olevat puhkusele tulles kahtlust äratanud tugeva päevitusega.

Nii mõnigi veteran on üht või teist lugu jutustades lisanud joonealuse märkuse, et tema naine tänini seda ei tea.

“Meie kompanii sai kahjutuks tehtud lõhkekehade rekordi oma nimele, 130 lõhkekeha leidsime,” räägib Tarmo õhinal. Oma haavatasaamise lühikese olukorrakirjelduse jooksul jõuab mees kolm korda kasutada sõna “õnneks”. “Meil oli rutiinne jalgsipatrull, läksime oma tavapärast marsruuti mööda. Pöörasime kõrvaltänavasse, mis viis tagasi kontrollpunkti. Kui plahvatus toimus, oli kontrollpunkti väravat näha. Kolmsada meetrit oli jäänud, kui astusin isevalmistatud lõhkekehale. Näha seda polnud võimalik, peenike tolm tänaval oli saapasääre kõrgune. Tervet patrulli radariga käia ka ei jõua, see on füüsiliselt koormav. Sain ilgelt kõrge õhulennu. Maas oli meeter korda meeter auk. Nägin kohe, et mul kumbagi jalga enam pole. Tookord oli meil õnneks rühma parameedik kaasas, kellel olid vahendid kaasas. See oli tugev pluss. Tema tuli õnneks kohe minu juurde ja hakkas esmaabi andma. Kui muidu protseduurid näevad ette, et tuleb hakata haavatuni teed puhastama, siis tema võttis maastikul vastu otsuse, et peab kiiremini tegutsema. Kui tavaliselt IED-plahvatusele järgneb käsitulirelvade kontakt, siis antud momendil seda õnneks ei olnud. See andis võimaluse paremini tegutseda, polnud segavaid faktoreid. Žgutid peale, morfiin sisse, samal ajal telliti kopter, et mind Camp Bastionisse toimetada. Kummaline oli, et kuidas ma suutsin üleval olla terve selle aja kui kopter saabus. Niikui kopterisse jõudsin, viidi kunstlikku koomasse.”

Järgmine mälestus on Tarmol kümme päeva hilisemast ajast, mil ta ärkas Ühendkuningriigis Birminghami sõjaväehaiglas. “Esimesed kaks nädalat oli jõud kadunud, millimeetri kaupa pidin end liigutama. Kogu protsess haiglast taastusravikeskusesse viimiseni läks mul kaks korda rutem kui teistel, haigla ees seisnud briti sõjaväearstid imestasid ja kiitsid tahtejõudu, kui nägid mind pärast lühikest voodisoldud aega juba väljas istumas.”

Sel hetkel meenub mulle film “Forrest Gump”, aga esmalt mitte seoses nimitegelasega, vaid tema sõbra leitnant Dan Tayloriga, kes Vietnami sõjas mõlemad jalad kaotab ja kelle elu lihtsameelne Forrest lahingus päästab. Gary Sinise’i kehastatud Dan teeb filmis läbi meeldesööbiva posttraumaatilise odüsseia. Mees, kelle esivanemad olid sõdinud kõikides Ameerika sõdades, süüdistab hilisemas emotsionaalses haiglastseenis Forrestit, et see on tema elu päästes jätnud ta ilma Taylorite perekonna meesliini pärisosast. “Mu saatus oli surra kangelasena lahinguväljal, sa petsid selle saatuse mult välja,” karjub vihane Dan, kes oma kolmandiku võrra lühenenud kehaga veel aastaid lepitust otsib. Leitnant Dani loo moraal on, et sõjas läheb vaja kahte sorti vaprust: vaprust tule all ja vaprust haiglavoodis. Leitnant Danil jäi viimasest puudu. Seersant Lepikul leidus mõlemat.

Sõjas läheb vaja kahte sorti vaprust: vaprust tule all ja vaprust haiglavoodis.

Mitmed sõjalisel missioonil käinud eestlased, kellelt olen uurinud, kui palju nad mõtlesid haavata- või surmasaamise peale, tunnistasid, et surmale osati sõtta minnes mõelda ja sellest ka räägiti missioonieelse ettevalmistuse käigus, aga jäseme kaotamise, sandistumise teemat välditi, see oli otsekui tabu.

Sandistunud kriminaale lääne kultuuriruum tunnistab: mereröövlitel näib ühe jala või silma puudumine olevat pigem auasi. Leitnant Dan, kes kõige muu hulgas kehastab ka läänelikku arusaama macho'likust härrasmehelikkusest, põeb aga rängalt oma ebatäielikkusega kaasneva väärikusekao pärast. Anarhistlik piraat mõjub meile terviklikuna ka ilma jäsemeta, sest me ei oska mõelda inimesest, kes ei loovuta osakest endast oma vabaduse eest. Selle loovutuse teeb iga sõdur sümboolselt, kui annab sõdurivande. Sõdurivannet andes plaanitakse ohtu seada justnimelt elu. Keegi ei räägi sõtta minnes jäsemete riigile loovutamise kavatsusest. Ja seda vannet on eestlastest sõdurid pidanud möödunud sajandi jooksul andma mitmetele, üksteist hävitada püüdnud riikide ja režiimide juhtidele.

Need Afganistanis, Iraagis ja Malis missioonil käinud veteranid, kellega suhelnud olen, ei mõelnud sõjapiirkonnas eriti sellele, miks nad seal olid. See ei tõusnud missioonil olles eriti jututeemaks. Kui, siis seetõttu, et vahepeal ka kodustes lehtedes Iraagi ja Afganistani sõjas osalemise mõttekuse üle kriitiliselt arutleti. Viimane läks missioonil viibijatele kahtlemata korda. See aga ei takistanud neid oma ülesandele keskendumast. Vanne on antud, sellest peetakse kinni. Sõjas on sõnal teine kaal. Sõnapidamisest saab elu ja surma küsimus.

“Forrest Gumpi” leitnant Dan esindab sõja seda poolt, mida sõtta minnes mõnes mõttes eitatakse ning seda sõja planeerimata tulemust ametlikes kanalites väga näidata ei soovita. Selle tõe talumiseks on vaja see tõde erakorralikustada, paigutada näitusesaali või kujutada filmis. Fotografiskas nähtud näitusepiltidest soovinud nende autor Bryan Adams panna kokku kalendri, aga seda peeti kohatuks. Tarmole on vahel tuldud kõrtsis halvasti ütlema: et mis sa, loll, ronisid siis sinna. Aga need on olnud harvad erandid. “Tihti tulevad miskipärast just eluheidikud tunnustama ja tänama,” on mees tähele pannud.

Suur-Sõjamäel asuvasse baasi Tarmoga kohtuma tulles kartsin kohtuda leitnant Daniga. Kohtasin aga kedagi, kellele on avanenud üks kangelaslikkuse sügavamaid kihte, mida jagub valitutele – ja mida kummalises nihkes kehastab mainitud filmis hoopis kapral Forrest Gump. Solvav võrdlus sõjaveteranile, leiate? Kõik, kes selle väljamõeldud kangelase madala IQ üle itsitavad, panevad mu meelest teemast mööda. Forrestit ei tee eriliseks tema madal IQ, vaid üks tarkus, mida ka silmapaistva IQ-ga meestel ja ka Forresti rühmaülemal leitnant Danil ei jätku: tarkus olla elumängus hasartselt kohal ka siis, kui elu pole hetkel kätte jaganud just kõige paremaid kaarte.

See oskus avaldus ka mõnelgi teisel vigastatud Eesti sõjamehel, kes jäid Birminghami sõjaväehaiglas või Hedley Courti taastusravikeskuseks arstidele silma tubliduse ja töötahtega: “Kui olid taastavad treeningud, siis eestlased tegid kõige aktiivsemalt kaasa”. Tarmo taastumine sai alata esimesel päeval, sest ta otsustas kohe alguses, et laseb end aidata.

“Mõtlesin, et kui mulle juba selline raskus pandi, siis selles tuleb näha võimalust millekski. Ikka pannakse inimestele raskusi tee peale. Ja muidugi: suhtlus-suhtlus-suhtlus. Rääkimine aitab. Kui Facebookis haiglavoodist sõpradele kirjutasin, siis ma ei teinud järgmisele sõbrale copy-paste'i eelmise sõbra kirjast, vaid kirjutasin otsast peale kõik jälle endast välja. Inimestelt tuli palju erinevaid küsimusi ja kui on avatud vestluspartner, siis ta küsib su käest jätkuküsimusi ja ma saan veel rohkem ennast avada ja see aitab tohutult. Mida rutem argiellu tagasi tulla, seda parem.” Taastumisprotsess võttis kokku kolm ja pool aastat. “Siiamaani räägin psühholoogidega avatult, kui neid kohtan. Ma ei pea seda nõrkuseks.”

Haapsalust pärit mehe vanemad olid mures, kuidas poeg uue olukorraga kohaneb. Emal õnnestus külastada Tarmot Inglismaal ja kui ema oli poega näinud, ta rahunes. “Elukaaslasega läksime poolte kokkuleppel lahku. Mina otsustasin, et ma kedagi sundima ei hakka ja saan elus hakkama.” Tarmo igasse päeva mahub lisaks tööle julgeolekuspetsina Suur-Sõjamäe baasis ka täisväärtuslik pereelu ja riigikaitseõpetaja amet. Tal ei näi millestki puudu olevat, mehe elu tundub terviklikum kui paljudel mu ihu poolest terviklikel tuttavatel. Kabinetinurgas torkab silma pirakas kott, valkjaid palle pungil täis. “Üritame istepalli Eesti liigat käima tõmmata,” ütleb mees möödaminnes ja tõuseb, et mind välisuksele saata. Jõuan koridoris küsida, kas ta sõjafilme vaatab ja küsin soovitusi. “Piinakamber,” tuleb vastuseks. Miks? “Sest see näitab, mis inimesega juhtub, kui ta sõjas lohakaks või üleolevaks muutub.”

Tagasiteel Suur-Sõjamäelt püüan aru saada, mis mind lihtsa olekuga Tarmo juures paelus, nii palju, et pean selle üle juurdlema. See oli aredalt avaldunud tugeva inimese loov alistumus, seda tüüpi elujaatav, teotahet toitev leppimus, millest erinevalt välismissioonidel käinud meestest Eesti sisemissioonipiirkondade “kangelastel” katastroofiliselt puudu on. Kui paljud mehed jäävad alla siin, kodumaal, võitluses iseendaga. Lumpeniseerumise rindelt tuleb teateid hukkunutest sagedamini kui kaitseväe välismissioonidelt ja kahjuks on paljudel juhtudel ohvriks n-ö tsiviilisikud – inimesed, kes ei osanud aimatagi, et tema ja ta pere on sattunud kellegi heitunud mehe sise-Afganistani. Lihula tulistaja. Aardlapalu roolijoodik. Saaremaa surmakutsar. “6. aprill, Rapla. Purjus 19-aastane noormees ärandab liinibussi.” Kuhu minek, mehepoeg? “Hoia oma kuradi pask koos,” tsiteerin ingliskeelsetest sõjafilmidest pärit toorlaenu üsna sageli iseendalegi, kui olen libastunud ohvrimentaliteedist tingitud eluheitumusse.

Mure jagamine on vastutustunde märk.

“Üks väheseid asju, mis mind vihastab, on see, kui inimesed, kes tulevad sõjast või on tsiviilis saanud trauma, väidavad, et neil pole mitte midagi viga. Kehakeelest on juba näha, et inimene iseendale valetab. Selle tõttu, et ta midagi endale tunnistamata jätab, kannatab ta ise ja kannatavad teised. Mure jagamine on vastutustunde märk,” ütleb Tarmo Lepik, “oma kuradi pasa koos hoidmise” Eesti meister. Sel ja arvatavasti ka igal järgmisel kevadel, mil veteranikuu aprilli alguses sinilillemärgi nõela pintsakurevääri surun, mõtlen seersant Lepikule.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!