Viis liitrit verd

Maria Reinup: Mina olen Maria Reinup. Olen filmitegija, režissöör, olen Nõmme elanik. Ja nüüd viimased neli kuud olen olnud MTÜ Slava Ukraini üks põhilisi projektijuhte. Ka olen inimene, kes pole enam sama inimene, kes ta oli 23. veebruaril. 

Janek Murd: Maria, kohtusime sinuga eile Eesti filmiinimeste peol. Sa olid värskelt just Ukrainast tulnud …

MR: Vastab tõele. Tulin ametlikult tegelikult laupäeval, 28. mail, aga väsimusaste oli nii kõrge, et toibun sellest nii täna, homme ja ehk pühapäevaks olen enam-vähem konditsioonis. Ostsin järgmiseks nädalaks mõned etenduse- ja kontserdipiletid, et end n-ö normaalse eluga harjutada. Sellega on raskusi. Justkui mentaalharjutus, mida peab tegema. 

JM: Aga räägi palun, kust sa hetkel täpselt tuled?

MR: Kokku olen olnud Ukrainas natuke üle kuu aja, pisteline paus oli tagasi koju umbes kaks nädalat tagasi. Sel ajal olen käinud suurema osa ajast Ida-Ukrainas, konkreetselt rindel või erinevates olulistes linnades idas, mis on sõjategevusele võrdlemisi lähedal või selle keskel (küll mitte otseses lahingutegevuses linnades). Olen kaardistanud erinevaid vajadusi, nii rindemeedikute oskuseid ja vajadusi ehk siis sõna otseses mõttes seda, mis meditsiinilised tarvikud neil on oma apteegis või jaosanitari seljakotis olemas, mis tingimustes nad töötavad ja mis tegelikult kohapeal toimub. Sama ka seekordse reisiga, kus oli teemaks taktikalise meditsiini esmaabi koolituste andmise mõttes. Ei hakkaks ise ratast leiutama, esmaabi andmise oskusest sõjalisest perspektiivist on väga suur puudus. Tegelikult kaardistasime selle juba esimese reisi jooksul ja tekkis küsimus, kuidas saame teatud lahenduse leida, et vajadust parandada. Selleks oli vaja partnerite tööd natuke jälgida, sest Ukrainas on kindlasti väga palju tegijaid, aga neid, kellesse soovid panustada ja kellega luua usalduslik suhe, nende puhul kehtib tahes-tahtmata vana hea käesurumine ja näost näkku kohtumine. Seda on vaja tõepoolest teha ehk siis otsekontaktidega töötamine on üks asi, mis tagab selle, et võib kindlalt investeerida, panustada, erinevat moodi neid varustada jne. 

JM: Tõmbaks selle pildi pisut laiemaks. Oled juba üsna teemas. Oled ju filmiinimene. 

MR: Jah. 

JM: Räägi palun taust ka lahti: miks sa üldse sellise asja juurde läksid, mis sind sinna viis, mis organisatsiooni kaudu?

MR: Mina ise olen filmitegija, lavastaja. New Yorgist ja Londonist tagasi kolides olin saanud just taas otsa peale, olles paar aastat tagasi läbi teinud läbipõlemise. Teatud projektid on peale pikka tööd saanud rohelise tule. “Eesti lugu” on pooleli, üks täispikk stsenaarium ootab valmimist või saab kohe valmis. Üks lühifilm sai just raha, lavastan ühte segmenti ühel valgusfestivalil. Selle kõige keskel hakkas 24. veebruaril sõda. Reageerisin nagu väga paljud Eesti inimesed teatud šokilaadse seisundiga. Ei suutnud uudiseid uskuda. Olenevalt sellest, kuidas keegi šokilaadsele seisundile reageerib, mina ei tardunud, vaid otsustasin samal päeval, et pean midagi ära tegema. Tol ajal jäi silma Punase Risti üleskutse Ukraina Punaselt Ristilt Eesti omale, et on vaja humanitaarabi: erinevaid asju Pampersitest beebitoidu ja muuni. Tol hetkel oli ka COVID, laine kõrgpunkt kevadel. Oli inimesi, kes olid kodudes ja haiged, ei saanud liikuda. Tegin üleskutse – kellel on võimalik, saan autoga nende asjad peale võtta. Kes tahavad panustada, aga ei ole võimelised – ma korjan nende asjad kokku ja viin ära. See oli suhteliselt edukas, kui nii võib öelda. Samal ajal ei suutnud Punane Rist mulle mingist hetkest enam vastata, kuhu asju viia. Võtsin ühendust üliõpilasseltsiga, kes tol ajal toimetas asju oma kontaktide alusel Ukrainasse. Lõpuks tundus mulle kindlam viia neile see koormatäis, mis oli sõprade ja peretuttavatega kokku aetud. See läks päev hiljem teele. Kogu aktsioon sai natuke tähelepanu, mistõttu võttis minuga ühendust Riina Sildos, kes ütles, et koguvad asju. Sain listi ja tegutsesin. Tol ajal seda veel ei teadvustanud, aga otsisin kokku asju esimesse MTÜ Slava Ukraini kiirabisse, millest saigi tänane heategevusorganisatsioon alguse. Mina justkui töötasin edasi omal käel ja vabatahtlikult asju kogudes, kuniks saabusin T1-e lattu, kus oli täielik bardakk. Meeletu seltskond inimesi, asju, täielik hullumaja. Panime asjad valmis, laadisime kiirabi ära, see läks teele koos Rotary klubi meeste abiga. Ja sellest päevast peale jäin – võibki nii öelda – sinna. Hiljem on ettevõtmisest saanud MTÜ Slava Ukraini. 

JM: Sinu jaoks algas see kõik enda initsiatiivist. 

MR: Vastab tõele. Tundsin ise, et pean ära tegema, mis on minul kui inimesel võimalik. Ma arvan, et ühel inimesel ongi võimalik väga palju ära teha. Aga kindlasti vabakutselise filmitegija päevakava võimaldab ka rohkem ära teha. 

JM: Sa ennastunustavalt ei mõelnud üldse sellele, mis saab su teistest projektidest? Tahtsid lihtsalt aidata. 

MR: Kindlasti. Tagantjärele võib öelda, et tegu oli täiesti ennastsalgava kuu ajaga, mis läks, et jõuda punkti, kus saab öelda, et okei, meil on Slava Ukraini ja teeme sellist tööd. Et meie eriala praegu on tsiviil- ja sõjaväehaiglate ning hospitalide aitamine ja abi saatmine Ukrainasse. Vahepealsel ajal ei mõelnud ma mitte midagi, lihtsalt tegutsesin. Need olid tihti 16- või 18-tunnised tööpäevad. Täis seda tundmist, et on vaja tegutseda kohe ja praegu. See meeletu surve, sõja tunnetamine nii lähedal, see kiirus, millega asju välja saata, kohe-kohe on vaja. Kõik see on kindlasti osa sellest ja tagasivaatavalt võib öelda, et klassikalised humanitaarabi andmise vead on üleliigne muretsemine, kiirustamine, ennastsalgav panustamine. Põled kohe alguses lihtsalt läbi, kuna teatud mõttes panustad mõtlematult liiga palju. Kui seda nüüd ilusaks pildiks maalida. Alles tükk maad hiljem tekkis küsimusi selles osas, et oot, mis mõttes on neli kuud möödas ja praegu on juuni. 

JM: Täna on vist selle sõja sajas päev? 

MR: Vastab tõele. Mõtestasin seda täna enda jaoks päris palju. Seda, kuidas me kõik vähemalt sõja alguses lootsime naiivselt, et see sõda on lühike. Kuidas sõja kolmandal või neljandal nädalal pani keegi The Guardianis kirja esimese artikli, mille teemaks oli termin Ukrainian fatigue ehk “väsimus Ukrainast”. Laiemalt siis Ukraina sõjast. Mäletan seda üllatusmomenti – kas tõesti juba räägime sellest? Mõnes mõttes saan aru, et juba räägitakse. Täna siin, 100. päeval, ma siiamaani ei usu, et 100. päev on käes. Selline suur ümmargune number. Aga pole küsimustki, et tegu on pika sõjaga. Sõja eeldatavast pikkusest peame kõik aru saama, aga mina oma isikliku elu perspektiivist ja inimesena üldse pean mõtestama, mida tähendab sprindi tegemine ja mida maratoni tegemine. Kuidas valmis olla? Maratoni joosta on hoopis teine tera kui olla sprinter. 

JM: Millal see sõda lõpeb?

MR: Siin on nii palju variante. Siinkohal olen mina kindlasti vale inimene sel teemal spekuleerima. Olen ju lihtsalt üks inimene, kellel oli aega ja soov ning võimekus teha midagi ära. Arvan, et minu asemel oleks võinud siin täna istuda ükskõik kes, kellel oleks sama ajaline võimalus olnud. Ma ei tee midagi erilist. Kuulivesti selga panemine ja linnades liikumine, mida samal ajal pommitatakse – minu meelest on see asi, millega saaksid väga paljud hakkama. Pigem on see põhimõtteline tahtejõu küsimus, kuhu maani on inimene nõus välja minema. Ja see eristabki – kes läheb ja kes mitte. Kindlasti pole ma spetsialist rääkima sõja lõpu teemal. Arvan, et minu väikese peaga variantidest tuleb esiteks arvesse võtta seda, et seesama ala – Donbassi ja Luhanski ala – on ju olnud kaardil ning sõjatsoonis alates 2014. aastast. See näitab pikaajalist huvi nii Venemaa kui ka ukrainlaste poolt ala kontrollimiseks. Kas sõda lõpeb aasta pärast? Seda pakkusid meile mehed rindel. Või hoopis pooleteise aasta pärast? Teatud agressioon ei pruugi ikkagi lõppeda. Mõned arvestavad, et sõda pole 2014. aastast saati tegelikult läbi saanud ja seda peetakse nii pikaks sõjaks. Selle nurga alt võibki öelda, et võib-olla on sõda palju pikem, kui me arvame. Siin võime spekuleerida võimuvahetusest, rahuajast, kus saame mõtestada lääne ja Euroopana seda, kui fašistlik riik Venemaa tegelikult on. Oletame, et Putin sureb oma maksakahjustustesse vahepeal ära, mis oleks tore – tekib paus ja meil on võimalik tõsiselt vaadata peeglisse. Ja saada aru sellest, mis tänaseks peaks selge olema. Spekuleerides võimuvahetuse olemuse üle ei pruugi see tähendada otseselt sõja lõppu. Ehk siis täielikku lõppu või võimalikku mittetulevat agressiooni tulevikus. On võimalik, et teatud aja jooksul võtab lääs jalad tagumiku alt ära ja Saksamaa ja Prantsusmaa otsustavad ehk poliitiliselt teravamaks minna. Või tuleb rohkem riike sellesama poliitilise teravusega Ukrainale appi ja lubab sinna riiki rohkem enda poolt sisse kauglaskerakette, mis on hetkel väga oluline küsimus. Venemaal neid on, Ukrainal pole. Kui ma ei eksi, siis Inglismaa tegi üleeile poliitilise otsuse ja mingil määral saatis relvasid. Aga kindlasti on relvaabi küsimus pidevalt ka oluline perspektiivist, kui kaua sõda kestab. Sama kehtib sanktsioonide kohta. Muidugi on riigid laiemalt suured masinavärgid, mis käivituvad aeglaselt ja protsessid on pikad, aga täna tuleb kõik see inimelude arvelt. Arvestades praeguseid Venemaa käike ja nähes kas või mikroskaalal, kuidas näiteks evakueeritakse lapsi, vanainimesi ja invaliide ja siis evakuatsioonibussi tulistatakse venelaste poolt. Hetkeks tekib illusioon, et võib-olla nad ei vigasta ja ei hävita inimesele elementaarselt vastuvõetamatus olukorras, aga seda tehakse ikkagi. Mis pidevalt toob suurde pilti asjaolu, et me ei tea seda viimast viite protsenti, mis on veel võimalik. Kui fosforpommid on käigus olnud, kas lokaalne tuumarelv on võimalik või mitte? Minu jaoks on ennustamatu, millal sõda lõpeb. Tuleb tegutseda selle andmestikuga, mis on praegu olemas, võimalikult palju toetuda Ameerika luureandmetele ja taandada ennast lõpuks inimesena kohta, kus tuleb endalt küsida – kas siis iga päev või mitte, saan aru, see on väsitav –, et mida ma teha saan. 

JM: Ütlesid, et peaksime peeglisse vaatama. Mis tasandil peaksime tegutsema üksikisiku, riigi või kogu maailmana? 

MR: Arvan, et normaalne maailm võiks täna selgelt aru saada, mida Venemaa laiemalt tähendab. Krimmi annekteerimise ajal oleks pidanud seda tegema. Võib-olla poleks pidanud hakkama Gazpromi Nord Stream 2 toru ehitama? Seda peeglit mõtlen. Ehk siis: kui sõjas tuleb paus, peaks lääs aru saama tõsiasjast, et Venemaa on fašistlik riik. Ja selle vastu saame töötada kõik ainult väga laial skaalal koos. Need märgid on ju pikalt juba üleval olnud. 

JM: Tagasi tulles oli sul väsimus peal. Lisaks stress. Kas ka lootusetus? Mida nägid ja tundsid, mida hetkel tunned?

MR: Kui nüüd tagasi tulin, olin kindlasti teatud mõttes rohkem muserdunud kui enne. Meie viimane kokkupuutepunkt meedikutega, keda kohtasime reedel, oli masendav. Paremat sõna lihtsalt pole. Muserdav. Meedikud tulid tagasi otse idarindelt, nad maalisid meile silme ette järgmise pildi: Ukraina kaotused teatud rindelõikudel on väga suured ja evakueerimisprobleemid ehk medevac (“meditsiiniline evakueerimine”, haavatute transport, n-ö kollane tsoon, kust nad on osaliselt stabiliseeritud ja viiakse ära haiglasse) väga problemaatilised. Ooteajad liiguvad rohkem kui kolme päeva peale ja nad on sunnitud haavatuid, keda suudetakse aidata või kelle peale ollakse valmis vahendeid raiskama, valima evakuatsiooniaja perspektiivist. Ehk kas inimene peab ooteaja vastu. Haavatuid on nii palju, et kui tavaliselt opioide ja muu hulgas ka ketamiini kasutatakse hard pain management’i ehk suurte valude vaigistamiseks – osaliselt ka inimestele valust puhkuse andmiseks ja teatud ajaks magama panemiseks –, siis täna kasutavad nad ketamiini, et teha üledoosi sõduritele, kes ei pea vastu. Kelle vigastused on nii suured ja ellujäämisvõimalus nii väike, et neid ei saa lahingutandri lähedasest alast ära viia. Seal oleks võimalik neid stabiliseerida, aga rohkem mitte. 

Meedik nimetas ka asjaolu, et kuulidest on puudus. Ta hoiab oma varukuule osaliselt ka hukkamiseks. Inimene, kes tegelikult peaks olema lahingutsoonis selleks, et elusid päästa, on pidanud enda jaoks mõtestama elude päästmise hoopis teise rakursi alt. Rindel on praegu kindlasti minu arusaamise järgi lõike, kus on olukord väga halb ja see on osaliselt seotud Ukraina-sisese segadusega armees laiemalt. Üleüldine pilt kuu aja jooksul on tegelikult sarnane: Harkivi all ütlesid meedikud, et neil on üheksa jaosanitari oskusega meedikut, st ka anestesioloogi ehk siis ravimi manustamise oskustega. See arv napilt alla 8000 inimese peale. Eriüksused rindel ütlesid, et nende meedik kaotab päevas kolm meest ja tema eelmise päeva kaotuste hulgas oli 42 haavatut, keda ta pidi transportima ükshaaval transpordi puudumise tõttu. Tegu oli Mazda pickup’iga, mille tagakast oli paksult mulda ja paakunud verd täis. Sinna mahub umbes kaks inimest, kui nad känkras sisse pressida. Ideaalis üks, sest kannatanuid ei tohiks tegelikult sellistesse asenditesse panna. Vabatahtlikud, kes käisid taktikalisel koolitusel ja tahavad ise rindele minna, ei saa millegi muuga harjutada kui puust väljalõigatud AK-47 maketiga. 20-aastased poisid siis. Tegelikult on laiemalt probleem selles, et sõjaväevarustuses on meestel kasutuses enamasti AK-47, mille laskeulatus on umbes 300 m, mis tähendab juba eos seda, et sõdimistase on terve rinde peal laiemalt madal. 

Arusaadavalt on sundmobilisatsiooni käigus meeste tase küsitav. Me päris otseses sõjas pole käinud, ainult rinde läheduses, aga küsitavus ilmnes kas või siis, kui vaadata meditsiinilise väljaõppe töötoa raames legendi läbimängimist. See oli sürreaalne kogemus, sest näed, kuidas inimesed harjutavad, kuidas suure tule all ellu jääda: kokku oli toodud sõjavägi ja tsiviilisikud, peale Kramatorski pommitamist on vajalik ka strateegiliste kohtade personali koolitamine, inimesed harjutavad päikselise päeva ajal, mis juhtub siis, kui nende peale avatakse väga palju tuld, kuidas inimesi selle ajal aidata. Ka seal pidid sõdurid läbi mängima blokkpostis ühe sõduri haavata saamist. Nende keskmine vanuse kõikumine ja füüsiline seisund tagas selle, et haavatu tassimisel kaevikusse tule alt peitu unustasid nad blokkposti valveta, pillasid kannatanu kaks korda maha ja selleks ajaks, kui mängu-kaevikusse jõudsid, oli kõigil kops koos. See on ainuüksi see, mis näen reservvägedest, kes lähevad rindele. Seis on pigem kehva, kui mitte öelda, et halb. 

JM: Ehk siis – seal on ebaprofessionaalsed sõdurid? 

MR: Muidugi. Umbes on numbrid järgmised: 120 000 oleks palgasõdureid, Ukraina armees. Lisaks Zelenskõi välja kuulutatud 700 000, mis peaks kokku tulema ja vastab täisarmeele. Ülejäänud on sundmobilisatsiooni käigus tulnud inimesed. Mis siin loota … On just Kaitseliidus käinud 20-aastased ja kuni 60-aastased, kes seda vaevu mäletavad. Ei saagi väga loota, et neile jõutakse enne rindele minemist normaalset väljaõpet teha. On neid, kes nõuavad väljaõpet, kuna on mõne aja rindel olnud. On nii medkoolituse kui ka taktikalise väljaõppe tahtjaid. Püütakse ise enne väljaõpet teha, vabatahtlikult rindele minevad mehed üritavad väljaõpet teha. On laagrid, kus puuplaadist välja saetud makettidega üritatakse harjutada. Aga kõik on selline põlve otsas ettevalmistus. Varustuse endaga on muidugi probleeme. Me näeme seda, et igal mehel pole žgutti – meditsiinilise varustuse osas esimest asja, mis peab olema taskus. NATO standardi järgi peaks olema iga jäseme jaoks neli žgutti inimese peal. Ideaalne on kaks. Ehk peab jätkuma kaaslase ja enda päästmiseks üks. Ainuüksi meie alas on rindevajalike medtarvikutega varustamisel probleeme. Me tegeleme sellega, aga näeme meile tulevatest tellimustest, kui palju on puudu kuulivestidest, kuulivestikandjatest, igasugusest muust varustusest (kuumakaameratest kuni droonide ja suvise sõjavarustuse riieteni, mis peaks olema vormivärvides jne). 

JM: Olen näinud võrdlevaid fotosid Ukraina ja Vene sõdurite apteekidest. See on selgelt olnud Vene sõdurite kahjuks. Tegelikkuses pole nii?

MR: Jah, olen ka näinud Ukraina kaitseministeeriumi välja töötatud standardit iga Ukraina sõduri ifak’ile (individual first aid kit ehk персональная аптечка, nagu nad ise ütlevad). Muidugi on listis kõik olemas ja hästi varustatud isiklikus apteegis ongi kõik olemas, sh hemostaatiline side, mis on komplektis olevatest asjadest kõige kallim. 

JM: Mis see täpsemalt on?

MR: Hemostaatiline side on eriline suure verejooksu jaoks mõeldud side, kus kasutatakse erinevate koorikloomade koorest tehtud puru. See muutub verega kokku puutudes ja vere hüübides haavaliimiks. Seda tuleb ka pulbri kujul, aga pulbri kujul on kasutamine keeruline, sest pulber sulab tobedasti haava sisse ja hiljem on vaja arstil seda koos nahaga eemaldada. Ehk siis haavast välja lõigata. Aga nagu ütlesid meile otse tule alt tulnud meedikud, siis pidid ühe korra kasutama liiva, mis on üliebasanitaarne, aga liiv töötab samamoodi hüübimist aitava ainena. Kui seda muidugi mitte otse haava panna. Küsisime, kas nad kasutavad siis pulbrit, kuna pulber on natuke odavam, aga nad vastasid, et neil on täiesti suva. Neid ei huvita, palju inimesi peab hiljem ümber lõikama. Oluline on see hetk, kus neil on vaja veri peatada. Ideaalsetes tingimustes võiks muidugi kasutada hemostaatilist sidet. Seda ei pea hiljem nii palju kogu nahaga inimese küljest ära lõikama. 

JM: Kohati on mulje, et puudust tuntakse vaid kaugtõrje- ja ründerelvadest, aga tegelikult on seal paras kaos. Kas ma saan aru, et tuntakse puudust väga paljudest asjadest?

MR: Jah. Minu väikese arusaamise ja nähtu-kuuldu järgi teistelt vabatahtlikelt, kes on samamoodi rindel käinud asju viimas, on üksikuid hunte, kelle autos on justkui pampersid, mille all on terve kogus relvasid. Neid on Ukrainas kaubikute kaupa veel. See on sõge mõte, aga tegelikult on teistpidi abiks. Samad kaubikud, mis seal edasi-tagasi asju kärutavad – täpselt nagu meiegi –, on tegelikult üliolulise tähtsusega. See on abi, mis kindlalt kohale jõuab. Vähemalt meie teame, et asjad on kohal ja tuleb lisa. Suur pilt sealsest omavahelisest suhtlusest komandöride vahel näitab, et üksustel on omavahel komandöridega probleeme. Komandöridel on keskvõimuga just varustatuse osas probleeme. Kõik see on pigem tavaline. Riik on ju sõjas. Arvata, et kõik läheb sujuvalt nii pika rinde puhul, on raske. Eriti kui võtta ala, mis on sõjas või need territooriumid, mis on juba venelaste käes, ja panna Euroopa kaardil Itaalia peale, siis on tegu peaaegu Itaalia-suuruse tüki maaga. 

Peamegi alati mõtlema, et kui räägime rindest Ukrainas, siis tuleb mõelda väga erinevatest lõikudest. Mõnes lõigus võib olla seis väga halb, mõnes hästi. Näiteks Ukraina Javelini tiimid on tublid. Ehk siis väikeüksused, neli kuni kuus meest, kes sõidavad kolme autoga. Tavaliselt on pickup’id, mille taha kasti on lahtivõetuna laotud lõhkekehaheitja. Sõidetakse koos välja, ühes punktis hargnetakse laiali, tullakse kokku, on kümme minutit, et lõhkekehaheitja kokku panna, tulistada, ja umbes kümme minutit, et sealt ära tulla. Sest suure tõenäosusega tuleb midagi vastu. Nad hargnevad laiali, tulevad kokkulepitud punktis uuesti kokku ja sõidavad ära. Sellist väikeste kiilude löömist, strateegilist väikest tööd, eelluuret on. Leitakse strateegiline sihtmärk – olgu selleks piisavalt palju personali, tank või mõni keerulisem varustatud baas. Selliste väikeste kiilude löömistes on tõepoolest olnud palju Ukraina edu. Aga kui vaadata tervet rindejoont, siis selle varustamine, korrashoidmine ja arusaamine, kes, kus ja mida vajab, on keeruline. Eriti pildis, kui mehed on nüüd aru saanud, et neid saadetakse rotatsiooni käigus rindele ka kohtades, kus nad on mugavalt varem olnud. Näiteks üksused Kiievi all, kellele hakkas tunduma, et Kiievi alt on väed oblastist taandunud ja n-ö pigem rahulikumat elu näinud. Nad saadeti viis päeva hiljem Harkivisse ja nendest vist 12 meest said kohe esimesel päeval pihta. Selles pildis on aina enam ka seda, et üksused üritavad ennast ise varustada. Ja see ajab jällegi kesksüsteemi sassi. Komandöril või sõjalisel kuberneril oblastis pole ka head piti, kellel mida on. Lisaks on selge, et teatud üksused on mingil hetkel rohkem tule all. Neid kaitseb teine liin. Nemad on järgmise eelistusega varustuse poole pealt reas. Aga on hunnik üksuseid, kes teavad, et on järgmise nädala jooksul kas teine või esimene liin, aga nad pole vastust saanud, kas saavad varustust või mitte. Kui jagada kõik see 1000 kilomeetri ja sadade tuhandete meeste peale, siis on ju arusaadav, et võib tekkida probleeme. 

JM: Kes seda asja üldse koordineerib siit- ja sealtpoolt? Kust me teame, mida on vaja teha?

MR: Meie eelis MTÜ Slava Ukrainiga oli algusest peale see, et tegevjuht Johanna on Ukrainas elanud ja ta abikaasa on ukrainlane. Neil oli juba algusest peale võrgustik kontakte ja inimesi, kes olid juba 2014. ja 2015. aastal sama probleemi lahendamisega tegelenud. Sealt algas kohe otsekontaktidega suhtlemine ja neile asjade saatmine. Mõnes mõttes tekkis vahele verifitseerimisprotsess: oli piisavalt kohalikke, kellele sai helistada, üle küsida ja uurida. See tõestas ennast ainukese töömeetodina. Muidugi, Ukrainas on ka väga palju väga tublisid MTÜ-sid kohapeal, kes teevad sarnast asja ja väga hästi. Aga tuleb pidevalt meelde tuletada, kui suur Ukraina on ja kui suur on see ala, kus praegu sõda käib. Ja kui palju on ikka veel täiesti random pommitamisi kohtades, kus on tundunud, et on juba turvaline. Ka tsiviilinimeste hukkumist või infrastruktuuri hävitamist on järgnenud. Kuidas sellise mäsu sees kellegi poole pöörduda? Tuleb vaadata, kui suur on tõenäosus, et nad töötavad otsekontaktide alusel. Kas neil on otsesuhtlus rügemendiga, kelle komandör on lubanud, st abipalve tuleb koos ametliku request’iga: on pataljoninumber, komandöri või tema parema käe kontakt, saab nendega otse rääkida. On võimalik aru saada, mis suuruses on üksus, mis vajadused on. Saab öelda, et teatud asju – näiteks ravimeid – me ei saa neile pakkuda ja nii. Peab minema täitsa detailseks. Kui organisatsioonil on selline suhtlus, siis mina julgeks neid teotada. Sest see tundub mulle praegu ainuke võimalus teha selgeks, et asju on tõesti vaja ja need jõuavad sinna, kus neid on vaja. Need kaks asja peavad olema kaetud. 

JM: Kust tulevad finantsid, rahastus? Üks asi on vajadused, aga neid ei ole ju võimalik koheselt täita. 

MR: Slava Ukraini on olemas ja toimib ainult tänu Eesti inimesele. Laiemalt on Eesti teinud meeletu töö. Ukrainlased teavad kohapeal väga hästi uudiseid selle kohta, mis Eesti on teinud. Nad on öelnud meile selgelt, et teavad, kuidas Eesti on per capita kõige suurem abiandja. Nad teavad hästi tunnet, mida Eesti, Läti, Leedu ja Poola on välja näidanud ja kommunikeerinud: Venemaa on agressor. Ja kui Venemaa teeb midagi, siis tuleb tegutseda. Meile tähendab see teatud mõttes alateadlikku hirmu, isegi põlvkonnale, kes ehk ei mäleta otseselt nõukogude aega või sõda. Sissekodeeritud. Väga selgelt on öeldud, et tore on Eestile, aga ka Lätile, Leedule ja Poolale ei pea kaks korda seletama, et neil on halvasti ja Venemaa ründas. Et tehakse asju, millest ei taha rääkida. Seetõttu on Eesti annetaja meie seljataga. Kõik finantsilised vahendid – tänaseks üle kahe miljoni euro, mida on ametlikult 7. märtsil loodud MTÜ Ukrainasse panustanud – on tulnud tänu Rotary klubi tutvustele, erinevatele panustajatele, Ukraina heaks tehtud kontserdile, Eesti annetajale laiemalt. Ütleksin, et oleme üks osa abist, mida Eesti on andnud Ukrainale sõja käigus. 

JM: Kui ma ise tahaksin aidata Ukrainat, kuhu peaksin ülekande tegema? Kelle poole pöörduma?

MR: Oluline on alustuseks tahe. 

JM: Millised on organisatsioonid või kohad, kus tean kindlalt, et minu abi jõuab kohale? Mis sa soovitad?

MR: Esiteks tuleb mõelda laiemalt ja mitte jääda kinni ühte väikesesse detaili. Tahaks muidugi, et oleks lihtne ja üks konto, kellegi kindlustus, et see läheb edasi. Elus võiks laiemalt mõelda heategevuse puhul seda, mis võtan ette mõistmaks, kas teatud organisatsioon sobib mulle ja kas nad on piisavalt läbipaistvad mu annetuseks. Nii võiks ju laiemalt mõelda. Abivajajaid on olnud enne ja tuleb veel. Tuleb teha oma kodutöö ära. Kõigil meil on ju põhiväärtused, mille järgi annetusi sisemise kella abil teeme. Mis kõnetab? Ukraina raames on hetkel nii palju erinevaid variante. Lehekülg toeta.me võttis kokku ja kogus põhilised täna Eestis hästi töös olevad projektid. On variant toetada militaarabi andmist autode näol, kaitsevõrkude punujate kogukonda, kes on Eestis talgud alustanud, neil on ka vaja finantsilist abi. Või on variant saata rindemeditsiini koos meiega rindele. Toidukorvide kokkupanemine põgenikele, kellel siin pole veel finantsilisi võimalusi, ollakse kinni bürokraatlikus hammasrattas, pole tööd, aga on lapsed – variante tegelikult on ja see on iga inimese enda teha ja leida need lisa 20 minutit oma päevast, et lugeda, googeldada ja kui väga tahta, saab helistada, küsida, kas tohib vabatahtlikuks minna ja ühe päeva kohapeal olemas olla. 

JM: Kui mõtlen vabatahtlikele, on mul tunne, et nad töötavad kõik tasuta. Aga on rida praktilisi küsimusi, kuidas toime tulla. Sul oli aeg võtta, nägid, et on võimalus, aga minul tekib rida küsimusi, kuidas see kõik käib. 

MR: Muidugi. Ja tänaseks ma ei ole enam vabatahtlik. Ei saa öelda, et olen olnud neli kuud vabatahtlik. See ei vasta tõele. Alguses olin koos ülejäänud tiimiga vabatahtlik, aga sellest hetkest, kui selgus, et vastutus töö juures läks nii kõrgeks (nt mitmekümnetuhandelised meditsiinihanked, spetsiifilised tarvikud), ei olnud vabatahtlikkus enam loogiline. Paratamatu osa humanitaarabiorganisatsiooni juures, kui ta on suureks kasvanud ja kiiresti, on arusaamine, et heategevuse hea tava järgi on teatud protsent – kui ma ei eksi, siis 10% –, mille eest võib endale püsikulusid tekitada. Kuna meie püsikulud on väga madalad, sest kõik muu on tulnud annetuskorras ja vastutus projektide läbiviimise juures läks nii suureks, ei olnud teatud hetkest enam küsimust, kas inimestel peaksid olema 16-tunniste päevade ja selliste tellimuste juures palgad või mitte. Istusime isegi maha ja tegime eetilise komisjoni: kust maalt kellegi piirid lähevad? Ausalt öeldes tundus kõigile suure hurraaga alguses, et võiksime vabatahtlikult jätkata. Kuid teatud hetkel organisatsioonide perspektiivist tuleb siduda vastutus kokkuleppega. Ja aru saada, et tegu on rohkem kui täiskohaga tööga. Jäin ise ka mõtlema, et annetan organisatsioonile ja tahan, et minu viimane raha läheks kindlasti otse Ukrainasse. Aga tekib küsimusi küll, et teeme 16-tunniseid tööpäevasid asjade korda ajamiseks. Tegemaks kindlaks, et asjad jõuavad otse Ukrainasse ja sinna, kuhu teame, et need kindlasti läksid. Kuidas see maailm toimib ja tööle saada? Jälle üks perspektiiv humanitaarabile, mil saad aru, et organisatsioonid toimivad teatud mõttes ja reeglite järgi. Minu arvates on isegi hea, et töö määratletakse tööna. Tekib professionaalsust juurde ja edasi saab ainult professionaalsemaks minna. 

JM: Oled näinud siit- ja sealtpoolt üldpilti, aga see, et käisid kohapeal, võis sinu jaoks olukorda väga muuta?

MR: Väga. Mitut pilti. Meil oli selleks hetkeks selge kuvand, kui tegevjuht läks esimest korda Ukrainasse. Olime see MTÜ, kes saadab täisvarustusega kiirabisid Ukrainasse. Oli teatud selge kuvand, mis oli kõigile vastuvõetav. Siis läksime koos Ukrainasse ja olime laiema tiimiga, otsustasime terve oma organisatsiooni nägu muuta, sest kohal käies sai selgeks see, et esmaabist on nii suur puudus ja me haiglate suurtellimusi tehes läheme lõhki. Peame kogu oma fookust ja kuvandit muutma ning rindemeditsiini peale minema. See läheb muide sõjalise abi alla ning võimaldab teisest nurgast palju vähem rahalist abi saada. Siinkohal on jälle annetaja meie seljatagune. Aga kohapeal käimine on igatpidi huvitav, keeruline ja ülioluline. Esimesel käigul valmistasin enda jaoks ette checklist’i asju, millega pean arvestama. Asjadest, nagu see, mida on võimalik näha ja visuaalid, mida võib-olla hiljem kahetsen, kuni suure tõenäosuseni, et kohas, kuhu lähme, saan surma. Tegin selle listi ja vaatasin endale otsa, kas olen selleks valmis. 

JM: Räägi täpsemalt, mis seal listis oli. Kui muidugi tahad sellest rääkida?

MR: Esiteks väikesed asjad: kas suudan kirjutada oma emale, õele ja sõpradele, mis oleks mõtet minu juurest leida, kui mind enam pole. Kas saan mentaalselt sellise ülesandega hakkama. Väikesed asjad. Kas mu paberimajandus, password’id, ligipääs korterile on tagatud, kui mind enam pole. Kas olen oma elu elanud nii korralikult, et kui peaksin homme surma saama, siis on võimalik valutult üle minna. Ilma koormat jätmata: võlgasid, segadust, asju kuhugi jne. Kas ma näen visuaalis midagi, mis võib mind eluks ajaks häirima jääda? Võimalik, et kannatanuid või ehk tiimist kedagi, kes saab viga ja on mulle lähedane inimene? Võib mentaalselt veel enam mõjutada. Kas olen ise valmis selleks, et saan viga? Kas olen valmis selleks, et saan surma, aga ei saa viga? Näiteks, et mind vägistatakse. Kas saan aru, mida see perspektiiv endast lõpuni ja ülitõsiselt tähendab? Selles mõttes üle-ettevalmistusin. Tahtsin läbi käia enda jaoks raske mõtteharjutuse. See kõik on võimalik ja kas registreerin kõik punktid ära. 

JM: Ja ikkagi olid valmis surema? 

MR: Jah, võib küll nii öelda. Käisin need punktid läbi ja sain aru, et olen valmis surema. Arvan, et mul on seda mõnes mõttes keeruline öelda, sest sa saad ainuüksi selle lause väljaütlemisega kõval häälel aru, kui palju selle lause väljaütlemine võib teha liiga sinu lähedastele. Sa oled enda sees sellise vastu võtnud, mis on tegelikult täiesti arusaamatu. Emale, õele, võib-olla sõpradele. Nad kindlasti ei saaks aru, miks olen nii otsustanud. Ma ei saa muidugi nende eest rääkida, aga pigem ei saaks. Kujutan ette, et see jääb abstraktseks teiste jaoks. Ongi hästi isiklik. Materjal eraldi tunniseks vestluseks: kuidas inimene jõuab sinna kohta, et ta enda sees võtab vastu sellise otsuse? Siin taga ei ole heroilist narratiivi, et oleks – banaalselt öeldes – uhke Ukrainas surma saada. Otsus on seotud hoopis teistsuguste mõtetega elust laiemalt. Ma olen kindlasti oma elus mitu korda mõelnud, et uue aja lapsena olen ma 34. eluaastaks näinud nii palju maailma ja mul on olnud nii palju õnne oma elus. Kogeda nii palju ägedaid ja ilusaid hetki, inimesi, toite, riike, pealinnasid, loodust. 

JM: Muusikat?

MR: Muusikat. Filme, haruldasi väikesi hetki, kus ühendud teise üksiku inimesega lennujaamas ja peate kõige ausama ja südamest südamesse vestluse. Teades, et te ei näe üksteist enam kunagi ja see ongi lohutus, miks seda teete. Võrreldes ainuüksi eelmise põlvkonnaga on nendel, kellel on vedanud – ja ma arvan, et meil on vedanud – võimalus olnud näha ja teha sama palju kui eelmine või üle-eelmine põlvkond 60. eluaastaks. Mina lähtusin selle otsuse puhul tegelikult üldse mitte Ukraina kontekstist. Võtsin otsuse enda sees vastu kohe sõja alguspäevil, et pole ukrainlaste sõda, vaid meie sõda ka. 

JM: Ma olen täpselt samamoodi mõelnud, et samuti sõdime ja oleme lihtsalt tagalas.

MR: Oleme lihtsalt tagalas. Ja olgem ausad: siin on teine väga kurb reaalsus. See, et meil on palju odavam sõda Ukraina pinnal pidada ukrainlaste elude hinnaga kui siin.

JM: Rääkisid õdedest ja noortest, keda valmistatakse puust püssidega ette. Milline on nende moraal, võitlusvõime, tahe? Millised on meeleolud ja tujud?

MR: Moraaliküsimus on selle sõja kontekstis hästi oluline. Ukrainlased hämmastavad mind jätkuvalt sellega, kui kõrgel nende moraal on. See ongi moraalisõda. Samamoodi peaksime me väikeses Eestis vastu ainult siis, kui me pidevalt kuvaks, kuidas käigud lähevad hästi, meie poisid peavad vastu, meie naised peavad vastu ja aitavad. Sama pädeb Ukrainas ja on mõnes mõttes uskumatu. Moraal on through the roof, hästi kõrgel. Neil pole küsimustki ja valitseb moraal ning heroiline väike Ukraina ehk siis illusioon, mida ma ka ise väga tahan uskuda, tahtsin eriti alguses. See arusaam pandi ka meedianarratiivina paika ning toimis. Siiamaani ju toimib, sest Ukraina ei kuva oma kaotusi. Kui ma ei eksi, siis ainuke sõltumatu ukrainlaste endi ajakirjanike ühendus Kyiv Independent on kuvanud teatud numbreid, mis on minu arvates väiksemad kui tegelikult. Võttes ainuüksi neid numbreid, mida ise olen meestelt kuulnud. Ehk siis heroilise narratiivi ja moraali kõrgel hoidmine on sõja käigus üliolulised. Neil ei jää ka muud üle – sõja käigus on vaja vaimset adrenaliini.

Näiteks minu jaoks purunes illusioon nüüd tagasi tulles. Nägin isegi, kui väga olen tahtnud uskuda seda, et mitte vaid väike Ukraina ei pane endast 100 miljonit rohkemale rahvusele ära, vaid võtab kaotatud alad tagasi ja lõpuks roomab NATO põlvini nende ukse taha ja koputab uksele. Tahan väga seda narratiivi uskuda ja mulle meeldis, et see illusioon läks osaliselt reisi järel katki. Hakkasin enda käest küsima, kuidas see matemaatika siin tegelikult kokku tuleb. Pigem valin tõe kui illusiooni. See aitab mul ka teisiti tegutseda. Küll aga on ukrainlastel endil kõrge moraali hoidmine ülioluline. Ma oma Facebookis – ja seal on mul üpris palju Ukraina sõdureid ja meedikuid – näen, kui palju kuvatakse seda, kes on surma saanud. Seda tehakse järgmisel moel: kui keegi on lahkunud, võetakse temast pilt, tehakse mustvalgeks või võetakse mõni toredam pilt sõjaväeaegadest ning kirjutatakse “Igavene au meie kangelasele”. See on põhiline väljend, mis lahkumisega kaasa tuleb, ja seda jagatakse massiliselt. Seda on kummaline siit vaadata, eriti kui pole Ukrainas käinud või Ukrainaga seotud. Kui palju ma olen näinud surnud venelasi, see on tavaline. Jagatakse pilte, mida ma ei teagi, kuidas lubatakse Facebookis üleval hoida, väga palju laipasid muru peal sõjaväevormis. Minu arvates Facebooki AI ei tunne ära, millise sisuga pildiga on tegu. 

JM: Nii et kamuflaaž toimib?

MR: Jah. See toimib Facebookis ilma Facebooki teadmata. Jagatakse kõiki videosid ja pilte sellest, kui on natukenegi suurem üksus saadud maha. Kuidas põllud on surnud venelasi täis, tohutu hurraaga jagatakse neid. Kõik moraali kõrgel hoidmiseks – ja moraal ongi kõrgel. Isegi kui on olnud kaotused, käiakse sellest kui august läbi ja pannakse edasi. Ja see peab nii olema. On küsimusi: ühelt poolt peaks kuvama, et tegelikult on seis halb ja peame rohkem tegema, mõtlema, survestama, küsima, mida me veel teha saame. Teiselt poolt aga ei saa lubada, et aitame neil moraali murda. Ootan, millal tuleb hetk, et lääs teeb lõpliku selga pussitamise ja hakkab survestama, et kuulge, teil on tsiviilisikute kahjud nii suureks läinud. Et äkki annate natuke territooriumi ära ja tõmbame siin joone alla. Ehk siis hakkab mugavust taga ajama. Me ei saa ka lõpuni teha lugusid sellest, kui halvasti Ukrainal läheb. Kui neid koguneb väga palju, hakkame ka ise teatud moel moraali õõnestama. Seega on minu jaoks tegu kummalise dilemmaga. Hetkel, kui lõpetame uskumise väikese Ukraina heroilisesse illusiooni, hakkame ka moraali murdmisega tegelema. Nähes, kui kõrgel ja oluline moraal on, on see küsitav käitumine. 

JM: Seal pole ju kaugeltki kõik korras. Mis hoiab nende moraali üleval? Tohutult suur kodumaa-armastus?

MR: Arvan, et ukrainlaste moraali hoiab üleval tohutu suur kodumaa-armastus. Kindlasti ka edusammud, mida on väike Ukraina suure Venemaa vastu teinud. Need videod, kus poistel läheb hästi või kui on eriti palju venelasi hävitatud. Hästi õnnestunud lasud ja kui Javelini tiimil on hästi läinud. Neid videosid liigub, jagatakse, pannakse äge muss taha, tehakse power-videoid. Multimeedia maailm on päris oluline. Kui olla üksuste Instagramis ja Telegramis sees, on palju seda, kuidas sõidetakse lauldes rindele. Ergutavaid laule lauldakse kõvasti koos raadioga üürates, terve bussitäis mehi või neljakesi autos. Vahendeid on igasugused. 

Teine asi moraali tõstmisel oli Butša ja Irpini materjali väljatulek. Sellel hetkel käis ka murrang – kõik muutus. Ka vähe Ukraina sõjaga seotud inimesed said väga kurjaks ja kaitsvaks Ukraina suhtes. Kui kõik need vägistamise, tapmise ja tsiviilisikute piinamise ning halastamatu tapmise lood tulid välja, käis teatud shift, lüke ära. Kui ma ei eksi, siis tuli täna välja Ukraina IT-ärimeeste bounty ehk siis pearaha viiele Vene sõdurile, kes on tuvastatud Butša ajast. Kui ma ei eksi, siis üks miljon eurot. Sellise tasemeni on läinud välja ehk siis Butša lõikas sõja käigus tõsise haava. Kõikidele ju maailmas, kes natukenegi aru said ja kaasa elasid, aga eriti ukrainlastele. Peale seda on halastamatu toon tulnud sõjakäigu ja Наша Україна ehk emakese kodumaa kaitsmise juurde. Me ei tohi ka ära unustada, et Ukrainas on inimestel tugev religioosne taust, ka läänes ja läänest pärit inimestel.  

JM: Kuidas see mõjutab?

MR: Usun, et näiteks seda, kui paljud sõduritest on rääkinud saatusest. Ma ei oska seda paremini kommenteerida, pole ise absoluutselt religioosne inimene, puudub laiem pilt arutamaks, ei läheks sinna teemasse. Aga “saatuse” sõna kasutamine on kummaline ja viitab teatud mõttes teenistusele või suuremale ülesandele, mida sõjas kodumaa kaitsmine tähendab. 

JM: Neil pole kahju selle eest oma elu anda? 

MR: Ei. Nii palju, kui olen näinud. Sõdurid kuvavad oma moraali ja sõtta minemist nii. Ütlevad, tobe näide küll, aga ütlevad Facebookis välja, et mul pole hirm surra või on lausa au surra. See pole jätnud muljet, et oleks kahju. Mis ei tähenda, et poleks neid, kes kardavad. Üks meedik, kellega suhtlen, ütleb iga päev, et ärkab üles mõttega, et tegu võib olla viimase päevaga. Ja see mõte – hoolimata sellest, et on 100. päev, mil seda mõtleb – on hirmus. 

JM: Keda üldse nägid? Rindele minevaid ja rindelt tulevaid sõdureid?

MR: Meedikuid. Neid, kes on rindel ja osaliselt nende üksust. Nüüd ka rindelt tulnud meedikuid ja nende poisse. Ja neid, kes on minemas. Väike killuke suurest pildist. 

JM: Mis vormis meedikud liiguvad? Kas toovad lahingupaigast sõdureid ära?

MR: Tegelikult pead endale ja oma paarimehele tule all viga saades suutma esmase abi anda. Sealt ka suur vajadus individual first aid kit’is, med-paunas, et kõik oleks olemas. Muidu on nii, et kogu keha viie liitri vere korral on 2-5 minutit, et verejooks peatada. Žgutt on sellises olukorras parim sõber. Paratamatult. Sellepärast on esmaabi rindel nii oluline, sest meedik pole sel hetkel seal. Pead ise hakkama saama, teadma, mida saad žgutiga teha. Žgutt päästab reaalselt elusid, ka meie poisid ütlevad seda. Vahel loevad nad ette, mida meie žgutid on teinud. Seega tead, et tegu on esmaabivahendiga, mida on vaja. Kui oled saanud massiivse verejooksu seisma, hingamisteedel pole probleeme, veri liigub ringi, alajahtumise ohtu pole, siis on abi. Alajahtumine on tihti probleem, sest paljude vigastuste korral – ja kui on vaja plaadid pealt või plahvatuses nahaga kokku sulanud riideesemed ära võtta, seljast ära lõigata, et haavad kindlaks teha – on sõdur võetud peaaegu paljaks. Kui inimene on palju verd kaotanud, siis on alajahtumine väga ohtlik. Uskumatult ohtlik, sest süda ei jaksa enam verd sellisel kujul ringi pumbata. 

Ehk siis: saad haavata tule all, pead suutma endale või oma paarimehele ise esmaabi anda, kuniks jaosanitar-meedik üldse sinuni jõuab. Siis on vaja inimene või üksus tule alt ära saada kohta, kus meedik saab aidata ja stabiliseerida. Olenevalt sellest, kui kitsas on rindelõik. Räägime kas ühest väikesest teelõigust, kus kahel pool sõditakse või suuremast põllualast, kus on kaevikusõda, või linnasõjast, kus on võimalik suhteliselt lähedale isik ära lohistada. Kõik oleneb kohast. Tavaliselt on tagala osa, kus läheb stabiliseerimiseks, 2-5 km otsesest lahingutegevusest. Selles stabiliseerimis- ehk kollases faasis on vaja peale saada valuvaigistid. Kui on kanged valuvaigistid, siis ka antibiootikumid, sest põletikuoht on kiire ja võimalik, eriti suurte haavade puhul. Stabiliseerimine ehk siis nüüd on meedik käinud esmaabi üle, lisaabi on peale pandud ja nüüd on võimalik isik rohelisse faasi ehk haiglasse – sõjaväe- või välihaiglasse – ära evakueerida. Ja just siin on palju probleeme. Harkivi all on mitu haiglat ja Harkivi oblastis on suurem tõenäosus, et saad kuhugi. Mõkolajivis samamoodi, Zaporižžjas on hetkel küsitav, mis toimub. Kui minna edasi itta, siis sealt edasi on aina keerulisem: vahemaad lähevad pikaks ja teeolud on täiesti kohutavad. 

JM: Juba algupäraselt Ukrainas või on teed pommitatud segi?

MR: Mõlemat. Idas on probleemiks see, et algupäraselt ka. Ühel korral rindelt ära tulles suunati meid ümber, sest sõjategevus oli valgunud mingisugusele maanteele. Pidime tegema meeletu ringi. Tegime ühe n-ö naljapildi, julgesime auto kinni pidada ja meie Ukraina partner ehk fixer, autojuht ronis auku ja saime aru, et see on vööni. Seal on teatud kohtades väga suured probleemid. Kesk-Ukrainas on palju transiiti: Ukraina on nii suur, et peab kaupu liigutama. Seal on teed väga heas korras, v.a üksikutes kohtades, kus pommitamine on neid kahjustanud. Idas on teeolud aga juba n-ö vanast ajast kohutavad. 

Lisaks on ukrainlased ise väga paljusid alasid mineerinud. Kiievi lähedal on venelaste poolt mineeritud alasid – olen ise ühest oblastist läbi sõitnud, kus sõitsime komandanditunni-välisel ajal ja sõjavägi juhatas meid üle ühe osa teesid, kus sild oli õhku lastud. Pidime sõitma üle põllu, kus ei tohtinud poolemeetrise vahega kummalegi poole kalduda. Enne seda oli terve lõik metsateed, peale seda oli terve lõik metsateed, metsapeatust ei tohtinud teha, autot kinni pidada ega välja astuda, ühtegi lisameetrit võtta, sest oli nii palju demineerimata ala. Veel aastaid ei jõua nad seda teha. Tänaseks on statistika järgi umbes 3000 m2 ala, mis on täis lõhkemata lõhkekehasid. 

JM: Milline oli teie teekond, mida seal nägid? Kui kaugele jõudsite rindejoonest?

MR: Alustaksin algusest. Kui olin oma mõtted kokku koondanud ja võtnud vastu otsuse, et lähen Ukrainasse, siis tegin seda alusel, et sinna on vaja minna töö pärast. Tahtsin välistada igasuguse sõjaturismi. Otsustasin, et lähen ja mul on kindel sihtmärk, saan aidata, olla tegevjuhile abiks ja mul on ülesanne. Kui maandusime Poolas, mäletan, et mul oli esimest korda elus kaasas kuulivest. See on väga raske, mu enda isiklik ja lisaks kiiver. Poola lennujaam Rzeszówis on ümbritsetud raketiheitjatest, kõik on laskevalmiduses, on palju sõjalist personali. Väga kummaline vaatepilt oli. Ma pole elu sees maandudes lennujaamas midagi sellist näinud ja juba siis oli ärevustase hästi kõrge. Mu peas oli pilt – ja arvatavasti on paljudel nii –, justkui oleks Ukraina Dresdeni stiilis pommitatud, maha laastatud koht. Kui jõudsin Lvivi, olin pehmelt öeldes üllatatud sellest, et tavaline elu käis. Poed olid asju täis, restoranid töötasid, Ukrainas on väga hea toit. Olin sellest segaduses, mul oli täiesti teistsugune kuvand silme ees. Oli esimene õhuhäire, mis oli väga sürreaalne kogemus. See on spetsiifiline, üle linna meeletu undamine. Mu käed hakkasid värisema – mõtlesin, kas lähen pommivarjendisse või mitte. Vana hea reegel: vaata, mis kohalikud teevad. Nad sõid jäätist õues ja ei teinud midagi. See on tegelikult halb. Katastroofireeglistiku järgi on õhuhäiretega valesti harjumine halb ja läheb “poiss ütleb, et hunt on lambakarjas” legendi juurde. 

JM: Inimesed muutuvad pommitamiste ja õhuhäirete tagajärjel natuke passiivsemaks? Harjuvad kõigega ja iga asja peale ei minda varjendisse. Inimene harjub kõigega, ka sõjaga?

MR: Jah. Lääne-Ukrainas jäin igatahes alguses ise lolliks, et uurisin igal pool, kus nende pommivarjend on. Kuhu peaks restoranist või kohtumiselt jooksma hakkama. Siis hakkasime itta sõitma ja päev hiljem tuli esimene rakett Lvivis läbi. Mul tekkis kummaline tunne, et justkui pääsesime selle eest. Olin väga väsinud, Ukraina autojuht naeris ja ütles, et “Maria, võid rahulikult magada”. Et järgmised kaheksa tundi ühtegi tanki tee peal ei näe. See vastas tõele, Kesk-Ukrainas oli rahulik. Nädal aega hiljem, kui ise sõitsin konvois sama teed, oli täpselt samamoodi rahulik. Rapsipõllud, inimesed külvavad. Kuni lambist tuli üks rakett keset põldu. Täiesti suvalises kohas. 

JM: Nägid seda pealt?

MR: Ei, see oli just tulnud. Nii et mul selles mõttes vedas. Aga tunned kaugelt ära pommi ja raketi musta suitsu järgi. See on nähtus omaette. Täiesti suvalises väikses teelõigus keset Ukrainat. 

JM: See näitab, et venelased pommitavad kohati väga suvaliselt?

MR: Kindlasti. 

JM: Või on nende moon ja raketid juhuslikud? Must pommitamine. Kukub kuskile keset rapsipõldu – sellest pole ju neile endale ka kasu?

MR: Absoluutselt. Siin tuleb aus olla – Ukraina õhutõrje on teinud väga hea töö. Kiievis nägin esimest korda, kuidas terve Ukraina kaart oli punane. Neil on väga mitu head rakendust, kuidas jälgida, milliseid oblasteid parasjagu pommitatakse ja kus milline sõjategevus käib. See käib õhuhäiretega koos, tuleb notification õhuhäire kohta ja tavaliselt olenevalt raketi lennuajast saab vaadata, mis oblastis olid ja kui ohtlik see on. Ehk siis tänu rakendustele õpid mingi ajaga olukorda paremini hindama. Aga igal juhul oli esimene šokk see, et Ukrainas on enam-vähem okei. Kui itta minna, kui Harkivis linnas sees pommitamise ajal olla, või Mõkolajivis, siis see on teine tera. Väga kummaline ja veider tunne, õpid kiiresti pommi kukkumise kauguse heli pealt hindama, miks kohalikud veel ei jookse. Ma ei teagi, kas see oskus on mulle kuidagi vajalik.

Kõige lähemal rindele käisime ühe eriüksusega kohtumas, mis oli umbes 5 km. See oli naljakas selles mõttes, et relvastatud konvoi peab vastu sõitma, et meid sisse transportida, kuna muidu saaksime enda pihta tule. Lepitakse viimasel hetkel kohtumispunkt kokku, meedik sõidab välja, kellega pidime kohtuma. Rindel käis nii räige lauspommitamine, et seda oli maa peal tunda. Nii palju laskemoona, mis läheb ei kuhugi, kui nüüd mõtlen. Seal otseselt tunnen end mingil veidral moel turvalisemalt, sest on lihtsam olla tagalas või rinde lähedal koos sõjaväega, kellel on intel kõrvas. Mul on endal plaadid peal ja ümber inimesed, kellel on Javelinid. Võrreldes sellega, kui olla linnas, kus ainuüksi linna pommitamisest lendab õhku killustik või debris ehk pommi lõhkemisest tekkiv puru. Kui Harkivi kesklinnas liikuda, siis näed seda, kui palju ohtlikum on mõnes mõttes jääda linnapommi kätte. Plahvatuse järel see võimendub. Ja võib nii palju viga tulla. Laus-tavapommitamisega on reegel see, et kui on Grad rocket launcher, mida peavad kõik kohalikud kõige hirmsamaks, ka mina, sest tegu on terve oreli rakettidega – näed ühte ja tuleb veel kümme järele –, siis pole midagi teha. On väga halvasti vedanud. Tavaliste suurtükipommide eelis on see, kui neid otse pähe ei saa, siis inimesed unustavad ära, et pomm kukub maha ja viga tuleb ülesse lendavast killust. Ehk kui pikali heita, siis on rakettidega suur võimalus, et saad suure sabina metalli ja mulda peale. On kasutegur ja võimalus sellest, et valid strateegilise koha pikali heitmiseks. Pigem on nii lähedale rindele mineku keeruline punkt hoopis sealt lahkumine. Oled nii halvasti pommide ja rakettide lennuulatuses, et pead meeletu kiirusega lahkuma. See ärasõit ongi minu arvates kõige hirmsam. 

JM: Kas oli ka väga ohtlikke olukordi?

MR: Ei olnud nii ohtlikke. Oli neid, kus kartsin ja sain selgelt aru, et on iga hetk võimalus millegi halvasti minemiseks. Aga see üks kord, kui oleks olnud võimalik päriselt rindele minna, keeldusime, sest see polnud meie töö jaoks enam vajalik. Me olime suutnud rinde läheduses oma vajalikuks tööks kõik ära kaardistada, rääkida ja kokkulepped teha selleks, mis vaja ära teha. Ja kui mehed küsisid, kas tahaksime – neil on hea positsioon – kaevikutes ära käia ja näha, mis seal toimub, võib-olla tulistada rakette, siis see läks ebavajaliku ja peaaegu et eetiliste küsimuste piirimaale. Minu jaoks oli veidral kombel kõige ohtlikum hetk tõeline loll turistihetk. Nimelt rindelt ära tulles oli ilus päikeseloojang. Pidasime auto kinni, sest tahtsin teha ühe pildi. Jõudsin kolm sammu põllule astuda, kuniks suure hurraaga – kohe päike kukub, filmitegija tahab teha kaadri Ukraina päikeseloojangust – sain aru, et keset põldu on väike punane silt. Ja väike punane pilt, mis tähendab seda, et seal on palju miine. Kui hakkasin ümber vaatama, nägin, et on värskeid kaevikuid 2 km jagu kaevatud. Ehk siis osa põllust on ettevalmistavalt ära mineeritud. Astusin kolm sammu täpselt samamoodi nagu tulles tagurpidi tagasi ja mõtlesin pikalt järele, kui lihtne on unustada. Täiesti lolli veaga võid otsa saada. Need päriselt hirmsad hetked olid pigem selliste asjadega seotud. Keset ööd demineerimata põllust ülesõitmise või ise lolli vea tegemisega. Rindel oleku puhul on nano-adrenaliinisüst ajus iseenda poolt juba nii kõva, et alles pärast saad aru magama minnes, kui pead kümme tundi järjest magama. Saad aru, et oled jõuvarusid ette kulutanud. Aga seda, et oleks läheduses, keegi oleks pihta saanud ja peaks jooksma, sellise tasemega ohtlikkusse iseenda pistmine ei ole eesmärk. 

JM: Aga kuidas end seal tundsid, mis seisundis olid? Kas tohutu pinge või harjusid olukorraga? Ei kujuta lihtsalt ette. 

MR: Alguses oli kindlasti tohutu pinge. Mingil määral harjud ajaga. Inimese puhul on veider ja ohtlik see, kui kiiresti harjutakse. Kui sõitsin esimesel nädalal üle demineeritud tee Kiievisse sisse, ajas see mind enim hirmule. Ma pole kunagi midagi sellist kogenud ja öösel üle põllu sõitmine on hirmus. Vaod ja tõenäosus, et sõidad üle pommi, on suur. Juba nädal hiljem pidin sama põllu peal ise olema konvois. Nii see ohtlikkuse taseme tõstmine Ukrainas käib. Harkivis olime ja linna pommitati paar korda. Teine kord tulime tagasi ja oli samal ajal lauspommitamine. Juba oledki harjunud. Rindel käies lauspommitamine oli pidev, väljasõitmine üliohtlik. Järgmisel korral rindel käies oli küsimus, kas tulistame ise midagi. See kiire harjumine ohu endaga on ohtlik. Ukrainas peab arvestama sellega, et ohutunnet ei tohi kaotada. Just selle arvelt, et tase pidevalt tõuseb, mida rohkem ohtlikes kohtades käia. Iga kord mõtled, et ei juhtunud midagi, aga tegelikult ei tea kunagi, mis päev varem või hiljem oleks võinud samas kohas juhtuda.

Näen enda puhul täna ja tagasi olles õrna PTSD-d ehk post traumatic stress disorder’ile sarnast vaimset nähtu. Mulle ei sobi lennuki lendamise heli. Ukrainas lennukid ei lenda ja kui kuuled lennukit lendamas, on hästi suur ohutunne, alert. Ka Tallinnas ei tööta juba nädal aega. Sama oli eelmine kord. Uksepaugud, šampusekork, õhuhäire-sarnased helid – kõik lülitavad mind teise kohta. See pidavat olema tavaline, et fight and flight mode jääb limbilise ajusüsteemi osana sisselülitatuks uue konteksti avamise tõttu. See pidavat tagasi tsiviilelus olles mingi aja pärast – kui pidev oht pole kohal – maha rahunema või ära kaduma. Ka need on asjad, millega justkui arvestasin, aga ikkagi leiad end inimesena sellest kohast, et küsid. Et huvitav ja naljakas, et mul see ikkagi on. See stress ja ärevus on kindlasti suur osa, aga harjud nendega. Isegi pingega. Hetkel, kui on vaja hinge kinni hoida, on kehas nii palju adrenaliini, et ei registreeri seda ära ja saad alles järellainetusena aru, missugune tükk sinust võib-olla ära võeti. Laiemalt alles siis, kui oled kodus ja mõned päevad töövõimetu – saad aru, kuidas laiemalt on sinust tükk läinud. Kõik see nõuab teatud protsessimist ja on oluline ise saada näpuga järjele ja endale teadvustada – nüüd toimub see hetk. Loen viiendat päeva põhimõttelist töövõimetust, sest puhata pole saanud ja pingelangus on nii suur. Kindlasti on kõigel hind, tahan seda öelda. 

JM: Tundud hästi tugev, aga kas teie tiimis oli ka inimesi, kellele mõjus käik ettearvamatult ja halvasti?

MR: Arvan, et see reis laiema tiimiga oli kindlasti palju väiksemate julgeolekukaalutlustega, kuna polnud vajalik ja meie rindel käigud olid selleks hetkeks tegevjuhiga tehtud. Polnud rohkem vaja. Arvan, et neile võib-olla poleks sobinud täiesti rindel käimine. Kuid see on alati konteksti, olukorra ja muuga seotud. Kui su kutsumus on meditsiin ja soovid väga-väga aidata välihaiglat, mis on väga keerulises olukorras, vahendid ja võimalus kohale minna on olemas, siis arvan, et ka inimene, kes muidu oleks kartlik, võtaks otsuse vastu ja teeks seda. Ma ei saa teiste eest rääkida. Meie tegevjuht Johanna on kindlasti väga tugev inimene. Arvan, et me mõlemad või mina igatahes ei arvaks, et suudaksin sellisel moel ka päris tööd teha, nagu tema. Peame mõlemad endale aru andma, et palju sellest tuleb hiljem tagasi ning näeme hinda hiljem. Kui üldse miski on ohtlik vaimses ja füüsilises perspektiivis, siis suure tugevuse arvelt hiljem arusaamine, mis kõige hind oli. 

JM: Oled ise lähedal käinud. Kas sul on tunne, et peaksime kõik palju kiiremini tegutsema? On sul tunne, et seisame siin ja ootame midagi? 

MR: Jah ja ei. Kas me peaks tegutsema kiiremini ja kas me seisame ja ootame? Jah ja ei. Ühelt poolt on kogu aeg tunne, jah, et ikka veel pole piisav, kogu aeg on vaja midagi teha, ikka on asju puudu, iga päev saab keegi surma ja tulevad uued rõvedad lood välja. Selle kõige hulgas on meeletu ökokatastroofi võimalik perspektiiv, kui juba täna on tuhandeid delfiine, kes on saanud miinide tõttu põletada või kelle siseorganid on sassis ja kes hulbivad Mustas meres arutult ringi. Neid on tuhandeid. Rääkimata nendest, kes on surma saanud. Selles perspektiivis võiks kogu aeg paanitseda ja mõelda, et jah, kiire on. Kuradi kiire on. Aga ma ju ise näen nende nelja kuu järel, et suunitletud või läbimõtestatud abi on efektiivsem. Pead valima selle, kuidas need kaks perspektiivi kokku tuua. Pigem ei saa põletava kiiruse pealt head tulemust, isegi kui on sõda ja samal ajal vägistamine ning tapmine. 

JM: Üks asi, mis mulle kõrvu jäi: andsid täpseid ja professionaalseid ülevaateid ja hinnanguid, aga oled ju filmitegija ja sinu väljaõpe toimus hästi kiiresti, kui praegu hinnata. Aga pidasid juba sajaprotsendiliselt seda tööd enda tööks?

MR: Siin on mitu punkti. Esiteks, enne Ukrainasse minemist oli meil juba mitu kuud meditsiiniga seotud tööd all, sest olime ju ainult kiirabisid koos kiirabide sisse minevate vajalike varustuskomplektidega saatnud. Selle hulgas oli juba taktikalist meditsiini ehk rindele sobivat varustust olnud. Kui räägime sõduri isiklikust esmaabikotist, siis seal on loetud arv asju. Jälle – need on asjad, mille igaüks, kes täna kuulab, võiks endale selgeks õppida. Tegelikult olen päris aus. Baastaktikalise meditsiinikoolituse järel võiksime kõik juba Eestis neid teha, sest arteriaalse vere peatamine võib juhtuda ka, kui paigaldad klaasi, oled autoõnnetuses, satud olema kaubanduskeskuses, kus keegi kukub klaasi sisse. On spetsiifiline maailm ja seda ei pea esimest korda elus endale selgeks tegema siis, kui on sõda. See on üks meeldetuletustest elus. Vägagi. 

JM: Sul on ainult viis liitrit verd. 

MR: Täpselt. Ja see ei muutu, sõda või mitte. Teine asi, ma ei taha olla – eriti täna –  olukorras, et ei oska aidata. Tavalised esmaabikursused, arusaam põhiasjadest, taktikaline meditsiin kõlab väga spetsiifiliselt, aga tegelikult räägime baasvajadustest ja esmaabist. Teemast kõrvale kaldudes, aga näiteks relva käsitsemise oskus. Veel 23. veebruaril poleks ma suutnud inimesena ka enesekaitseks kedagi tulistada. Ma oleks väga isiklikult lähtunud hoopis üliempaatilisest vaatepunktist, mis on toonud selle inimese minu ette põhjusega vägivallatseda. Täna mõtlen, et kui peaksime oma fixer’itega Ukrainas sõitma ja klasterpommi otsa sattuma – see on väike, aga vastik – või pommikildude ja tulistamise tõttu nemad kaotama ning nende relvad jäävad meile autosse vedelema ning ma peaks midagi tegema, siis ma ei oska isegi kaitseriivi maha võtta. Ei hakkaks relva omal kaasas kandma. Arvan, et see on ohtlik ja ebavajalik, eriti mõeldes, et mis sa selle 9-millimeetrisega ikka teed. Aga põhimõtteline küsimus on see, et ma ei oska midagi teha. Sama kehtib esmaabi kohta. Võiks tegelikult osata, neid teadmisi üle korrata. Ma ei usu, et see on paaniline ettevalmistamine, vaid põhjusega elupäästev abi. Võib-olla tuleb üks päev tund, kus seda on vaja ja oled tänulik, et oskasid. Aga kõik see, mis sorti rindemeditsiini on Ukrainas vaja, oli juba enne läbi töötatud. Need pole punktid, mis oleksid nii spetsiifilised, mida keegi, kellel on aega ja natuke nutti, ei suudaks selgeks õppida. Rohkem kui see, et aru saada, mida ja kuidas on ukrainlastel vaja, tundsin, et meie tegevjuht läks juba teist korda üksi tagasi ja ülejäänud tiim ei tahtnud või ei julgenud sel hetkel veel kaasa minna. See tundus olevat liiga palju korraga ühe inimese mõistuse mõttes vastu võtta. Organisatsiooni poolt laiemalt tundus mulle, et ma olen võimeline tegelikult projektijuhi või hankejuhina võtma rohkem koormust ära ja avitama selles osas, et protsessi mõtestada, kuidas veel paremini abi anda. Ja sealt tuligi see otsus, mitte oma värskelt õpitud meditsiiniteadmiste alusel. 

JM: Kas sa teed seda tööd veel edasi?

MR: Ei. 

JM: Miks?

MR: Üks põhjus on kindlasti läbipõlemise astme suurus tänaseks päevaks. Olen ühe korra läbi põlenud ja tunnen neid märke selle arvelt ära. Ja ikkagi olen selles vanas tuttavas rattas, kus teen nalja, et tunnen kärsahaisu, äkki on läbipõlemine tulemas. Ometi teades, et kui räägin sellest, et läbipõlemine on tulemas, siis tegelikult see on kohal. Mitte ainult pinge, ohtlikes kohtades käimine või kuulivesti ringi tassimine ei taga seda, et oled viis päeva töövõimetu. See on seotud ka sellega, et on panustatud rohkem, kui on inimesele pikas perspektiivis võimalik. Sprint versus maraton. Ei saa sprindivormis maratoni teha. Varem või hiljem kukud kokku. Minu jaoks hakkab see piir kätte tulema ja isiklikust vaatepunktist sain mingi valemiga kevadel magistrisse sisse. Sügisel algab kool ja mul on sellest hea meel, ei julgenud kellelegi öeldagi, et sisse sain, arvasin, et ei saa. Ma väga ootan seda spetsiifilist magistrikursust, tööd näitlejaga. See on laiemalt piir. Pean tõdema, et filmikurat on minu südame jäägitult võitnud, ma ei taha oma filmiprojekte kindlasti katki jätta. See aeg, kus oli võimalik kummi venitada, saab läbi. Pean jätkama nende projektidega, mida sai pausile panna. Aga kindlasti on oluline täiskasvanud inimesena enda jaoks lubada selliseid kõrvalepõikeid karjäärist või teatud spetsiifilisest erialatööst. Julgus minna ja proovida midagi muud ning panna perspektiivi see, mida täna teed, julgeda kahelda, kas see on see, mis sind õnnelikuks teeb või kas teed tööd rõõmuga. Nii palju kui saab, on häid ja halbu päevi, aga et tegeled asjaga, mida teha tahad. Elu on lihtsalt liiga kuradi lühike selleks, et teha midagi, mida üldse teha ei taha. Tegeleda enesepettusega, et võib-olla see äge asi oleks äge teha ainult sellepärast, et see on äge – see on ka üpris õnnetu perspektiiv. Ideaalis võiksime leida oma päevade sisutamiseks sellise töö, mis ikkagi natuke kõditab meid inimesena arenema paremaks ja panustama natuke rohkem. Selles kahelda, mida vahel teed ja julgeda proovida midagi muud teha, et enda ja maailma kohta uut avastada ja panna perspektiivi, mis täna teed – millal siis ikka, kui mitte veel praegu? Võib-olla veel järgmised 10 või 20 aastat? Aga õnneks või kahjuks tuleb minu arvates elus punkt, kus me mugavusest ei ole enam nõus välja astuma. Või ei saa, kuna on kohustusi liiga palju. Kindlasti olen mõnes mõttes uhke, kuigi ei oska selliseid sõnu kasutada, aga mul on hea meel, et ma olen enda jaoks pannud proovile abiandmise töö. Olen palju mõelnud, kas see oleks tegelikult minu kutsumus. Rohkem kui filmitegemine. Aga film võitis. 

JM: Kindlasti filmitegija sinu sees ei maganud. Vaatasid ju ka režissööri, lavastaja, dokfilmi autorina olukorda. Mida oleksid filminud ja millise filmiga sealt tagasi tulnud? See jääb küll sinu pähe. 

MR: Olen filmitegijana palju mõelnud selle üle, mis nurgast võid lugu jutustada. Kindlasti ei saa ma võtta alustuseks ukrainlaste vaatevinklit, positsiooni. Alustuseks pean seda tegema läbi oma perspektiivi. Kindlasti oleksid need rõõmud ja mured, mis on ühe kasvava organisatsiooni tiimi sees. Õhtud, kus istud kahekesi Kiievis, olete just kinni teipinud kõik korteriaknad, sest terve riigi kaart on punane, mõlemad kardavad, otseselt ei taha kuidagi liiga paanikasse minna, üksi ka ei julge magada. Istume kahekesi tegevjuhiga voodi peal, ootame, et hetkeline hirm, millest kumbki ei räägi, läheks mööda. Ja siis juhtub haruldane hetk, kus aeg jääb seisma ja mingil x põhjusel inimesed, kes üksteist tegelikult ei tunne, muutuvad selle arvelt lähedaseks. Need veidrad hetked, kus hakkavad täiesti uued vestlused, täiesti teisel tasandil, on ehk see veider teine sõja tagala, kust mina läheneksin loole. Sest isiklik perspektiiv on minu tugevus, kui üldse nii öelda saab, aga koht, kus tunnen ennast kindlalt. Jah, veidrad murdumise või kokkuliimimise hetked suure pinge käigus, mis tulevad ja üllatavad sind. Selle sõja käigus kindlasti. Kas või rindelt ära tulles, kihutasime 130 km/h, et mitte raketiga pähe saada. Samal hetkel oli algamas tohutu suur suvi, õues hiirekõrvul kased, hele-hele-neoonroheline loodus, tolm, paks tolm, kruusatee, auguline, ees sõidab buggy, millel on peal Javelinid … Kuskil laulab linnuke – kui korraks kuuled – ja tolmu sees on see kõik justkui miraaž. Pead üheks korraks vaatama kellelgi silma, selleks, et sel hetkel selles ühes pilgus oleks täpselt seesama tuhat sõna. Minu arvates on need momendid, millest midagi teha. Aga tihti on selliste momentide puhul nende üleskirjutamine ja nende kirjalik väljendus tugevam, sest lubad lugejal ise neid ette kujutada. Ma ei teagi, kas oskaksin neid filmi panna. 

JM: Väga ilusad ja sügavad mõtted. Kas me oleme lõpetamas? On veel midagi lisada, mis tahaksid sel teemal öelda?

MR: Jah. Me oleme päris palju katnud jutu käigus. Nii sellest, kui halb seis on Ukrainas täna kuni selleni, kuhumaani seda kuvada, et mitte nende moraali murda. Ja et me kõik peaksime midagi tegema oma võimekuse kohaselt. Olen siin üpris isiklikult ka end avanud. Seega oled kaval selles formaadis paneme tuled kustu ja võtame rahulikult aega. Vist aitab. 

JM: Suur tänu sulle selle loo eest. 

MR: Aitäh sulle ka. 

JM: Aitäh nende mõtete eest. 

MR: Ma olen selle sõja käigus ise aru saanud ka sellest, et ma ei ole mitte keegi spekuleerimaks sõja teemal. Tahan seda kogu aeg rõhutada. Lõppkokkuvõttes teevad kõik seda teatud killustatud pildi alusel. Võetakse poolsuvalisi uudiste pealkirjasid, natuke lõiku ühest, natuke teisest artiklist, ja sellest ehitatakse miski väljakujunenud arusaam. Minu jaoks on see hästi veider. Kogu see sõda on õpetanud seda, et maailm on nii palju kirjum koht. Hall-alasid on nii palju rohkem, kui oleksin üldse arvanud. Selles raamis julgeda mitteteadliku inimesena – puudub ju laiem pilt ajaloost, sõja mehhanismidest, erinevatest sõjafaasidest, kõigest sellest – minna ja spekuleerida on ainult siis võimalik, kui olen selgelt kommunikeerinud, et see on minu väikese peaga välja mõeldud asi selle põhjal, mida mina ise olen isiklikult kogenud, näinud või kuulnud otsekontaktide alusel. Ma olen oma pildi üles ehitanud selle arvelt. On uudiseid ja vestluseid, mida olen pidanud, aga see ei päde. Ongi ainult minu perspektiiv. Muust ju ei saakski rääkida. Kõik muu oleks ma ei tea mis asi – justkui tõe kujutamine, millest sul endal aimu pole. See oleks veider.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!