Aleksei Navalnõi kõne kohtus 24. mail

Suur tänu. Austatud kohus, kas te hakkate mind katkestama? Ma sooviksin täpsustada, sest tavaliselt kiputakse mind viimase sõna ajal katkestama. Kas ma ei kuule teid või te olete lihtsalt vait?

– Aleksei Anatoljevitš, me kuulame teid tähelepanelikult.

Suur tänu. Ausalt öeldes ma isegi ütlesin juba eelmises kohtus, et ei taha rohkem viimaseid sõnu öelda, mul on neist viimastest sõnadest juba siiamaani. Ma arvutasin siin umbes kokku: 17. jaanuaril tulin ma Moskvasse tagasi, mind võeti kohe vahi alla ja sellest ajast peale olen ma muudkui sõna võtnud. See on minu kuues või seitsmes viimane sõna, mis kisub natuke nagu koomiliseks. Ehkki see muidugi iseloomustab väga hästi meie riigis toimuvat, kuid sellegipoolest on see naljakas, kui inimene esineb pooleteise aasta jooksul seitsmenda viimase sõnaga. Ent minu viimase „viimase” sõna ajal leidis aset mind tublisti innustanud seik, mis näitab, et tuleb siiski neid esitada. Kuidas meie kohtuistung oli korraldatud? Siin oli aktusesaal, minu türmis, täpselt samamoodi istusid siin kohtunik, kaitse, prokurör ja kohtu tehnikaspetsialist. Ja juhtus selline trikk, kavalus, mõistate? Te olete ju kõik jube kavalad ning teie võim on väga kaval ja leidlik. Tol päeval, mil ma viimast sõna esitasin, kohtu tehnikaspetsialisti ei olnud. Aga oli hoopis meie major, kes tegeleb siin igasuguse tehnilise juraga, talle aeti tsiviilriided selga ja pandi istuma kohtu tehnilise sekretäri kohale. Ja mida ta siis tegi? Kui ma esitasin oma viimast sõna, siis iga kord, kui ma laususin sõna „sõda”, vajutas ta nupule. Ma nägin seda, sest minu ees olevale ekraanile ilmus lihtsalt punasega läbikriipsutatud mikrofon, millest järeldus, et mikrofon oli välja lülitatud. Ja ta istus nii rahulolevana, ja kohtunik oli nii rahulolev, ja kogu teie süsteem oli jube rahul sellega, et teil on nupp ja te saate sellele vajutada ja publik, ajakirjanikud, kes tahes ei kuule, mida ometi ma ütlen sõna „sõda” järel. Loomulikult ajas see mind jubedalt marru. Sa mõtled valmis, räägid mingeid olulisi asju, aga siin – pumm – surutakse sellise muigega nupule ja sind pole kuulda. Muidugi ajas marru. Kuid teisest küljest, milles seisnes inspireeriv moment? Ma mõtlesin järele ja hiljem sain aru. Teil on kõik olemas: võim, te olete võimu riigis enda kätte haaranud, teie käes on televisioon, kõik need müüdavad ajakirjanikud, kõik on teil olemas. Ja te kardate, et mingisugune vang ütleb midagi. Kardate nii väga, et panete tsiviilametnikuks riietatud eriteenistuja seda va nuppu vajutama. Te kardate nii hullusti neid sõnu, üldse tõe sõna, et neid tuleb muidugi välja öelda. Milleks ma pidevalt kutsun kõiki teisi, no ja teen ka ise võimalust mööda midagi.

Üks selgitav märkus teie lugupeetud kohtu kohta. Mul ei ole isiklikult teie vastu midagi. Ma ei tunne teid. Väga võimalik, et te olete head inimesed, suhtute lastesse väga hästi ja saite tõenäoliselt instituudis isegi viisi, eriti kriminaalprotsessis. Ent kui ma ütlen „teie”, pöördun ma praegu muidugi kohtu poole, kuid ma pean silmas kogu meie võimu: pean silmas Putinit, tema julgeolekunõukogu, mis koosneb raugastunud narridest, riigiduumat, kus istuvad ainult sulid, föderatsiooninõukogu, kus istuvad ainult vanad sulid, kogu teie võimu. Teie aga mõistate mu üle kohut Venemaa Föderatsiooni nimel. Seepärast teie poole pöördudes pöördun ma ikka Venemaa Föderatsiooni poole, mille on praegu, praegusel hetkel, anastanud needsamad sulid, kelmid ja muidugi mõrtsukad.

Minu kohtuotsus eeldab, et ma solvasin kohut ja ma ei pidanud kohtust lugu. Teate, te saate ise väga hästi aru, et mitte keegi Venemaal ei pea kohtust lugu. See on põhimõtteliselt selline organ, mille vastu ei ole mitte kusagil vähimatki lugupidamist. Teda tõesti kardetakse, sest mingisugused mustades ametikuubedes inimesed võivad täiesti seadusetult, nagu see toimub minuga ja paljude teiste inimestega, sind tõepoolest trellide taha saata. Sellepärast neid kardetakse. Kuid mitte keegi ei pea Venemaa kohtust lugu ja mina ei pea tõesti temast lugu. Kuid see kohtu solvamist käsitlev paragrahv – see ei ole teaduslik lähenemine. Kui oleks selline paragrahv, mis käsitleks kohtu põlastamist ja selle võimu põlastamist, vaat see sobiks mulle suurepäraselt, sest ma põlgan teie kohut, ma põlgan teie süsteemi ja ma põlgan teie võimu. Ja mina, mis peamine, mis ongi tegelikult, nagu mulle tundub, õigupoolest teie silmis kuritegu – mina seda süsteemi ei karda. Ma ei karda seda süsteemi. Kahtlemata ma ei taha selles puuris istuda, selle asemel, et tegeleda millegi kasulikuga ja vaadata oma laste kasvamist. Aga inimesele ei ole elu antud mitte selleks, et ta kardaks seda napakat punkrivana ja seda süsteemi, mille too on üles ehitanud. Seepärast ma ei karda teid! Ja jällegi, ma kutsun ka kõiki teisi mitte kartma. Lõppude lõpuks, mida nad teiega teha saavad? No pistavad puuri. Aga teie süsteem püsib justnimelt hirmu peal. Seepärast ei tohi karta. Teid karta on kuritegu oma tuleviku vastu, kuritegu oma laste vastu, kuritegu oma rahva vastu. Seepärast on praegu tähtis ... Sest ma panen televiisori mängima – mulle näidatakse, kuidas keegi seal tapab venelasi, kiusab venelasi või teeb venelastega veel midagi. Ometi olete just teie, teie süsteem, teie Putin ja teie ametnikud praegu Venemaa vaenlased, vene rahva reeturid ja vene rahva mõrtsukad, sõna otseses mõttes. Mitte keegi ei ole viimaste aastate jooksul tapnud rohkem vene inimesi kui teie Putin.

– Aleksei Anatoljevitš, palun tulge tagasi kohtuliku kontrolli objekti juurde. Meil on vaidlustatud Lefortovo rajoonikohtu otsus.

Täpselt seda ma tegingi. Sellepärast ma täpsustasingi: palun ärge hakake sellekssamaks nupuks, mis üritab mul suud kinni panna. Kriminaalprotsessi seadustik ei reguleeri, mida ma viimases sõnas ütlen. Ma räägin kohtust, ma räägin kohtuotsusest, ma räägin alustest, mille põhjal mulle – ja mitte ainult mulle, vaid minusugustele – neid absurdseid kohtuotsuseid langetatakse.

Kui tahate, et ma asuks asja juurde – olgu peale, hästi. Teile ei meeldi, kui ma räägin sõjast. Siis ma kasutan seda sõda, mis praegu käib ja mis on sada korda olulisem kui mu kohtuotsus, kõnekujundina teie kohtute ja teie kohtuprotsesside kohta. Sest see sõda, nagu ka teie kohtud, rajaneb täielikult, sajaprotsendiliselt valedele, mingitele ülimalt jultunud valedele. Ei sõnagi tõtt, mitte ühtegi! Nagu ka kohtuotsuses ei ole sõnagi tõtt, nii käib ka see sõda. Ma ju vaatan siin päevad läbi televiisorit. See on tegelikult oluline karistuse osa – sa pead kogu aeg televiisorit vaatama. Ja mitu kuud tagasi, kolm kuud jutti räägiti igas reportaažis, igas uudises, igas uudistesaates: see on täielik jamajutt, et me viime väed Ukrainasse! Niisugust asja ei saa juhtuda! Ameeriklased valetavad ju.

– Aleksei Anatoljevitš, meie kohtuliku kontrolli aluseks on Moskva linna Lefortovo rajooni kohtu otsus 22. märtsist 2022. aastal. Kuulame teie vastuväiteid Moskva linna Lefortovo rajooni kohtu tehtud otsuse kokkuvõttele.

Just nimelt, nüüd te lihtsalt juba, mõistate ... Ikkagi kohtus sõnavõtmine. Vaadake, teil ripub seal seina peal üks onkel, kui te vaataks paremale. Ma ei näe siit, kes ta on. Arvatavasti lugupeetud jurist. Nii palju, kui ma mäletan, sest ma istusin tollal „akvaariumis”, siis vasakul ripuvad samuti mingid tuntud inimesed ja nad said tuntuks peamiselt mitte sellega, et oleksid lihtsalt miskit mikrofoni pobisenud, vaid rääkisid mingeid olulisi asju, pidasid kohtus kõnesid. Ja mina teen praegu täpselt sedasama. Ma esinen teie kohtus kõnega ja ma kasutan tõepoolest sõda enda kohtuotsuse kujundina. Hoolimata sellest, et ma kasutan midagi suurt millegi väikese kirjeldamiseks, aga võiks vastupidi. Seepärast palun ma hoolimata teie kohutavast hirmust, mida kõike ma siin kokku räägin, selle nupuga siiski mitte töötada, sest kes volitas teid seda tegema – temale esitagegi pretensioonid selle eest, mis ma siin räägin. Seepärast võite mind lihtsalt peatada ja välja lülitada, kuid ma kavatsen ... Ma ütlen välja kõik, mida kavatsen öelda.

Niisiis. Kuude viisi valetamist. Lihtsalt kuude viisi. Siis aga klõps, väed viidi sisse – ja see unustati lihtsalt ära, mõistate? Kuldkalakese mälu. Ja teie võim püüab teha nii, et kogu meie elanikkond, kogu meie rahvas oleks nagu kuldkala, sealhulgas kohtuprotsesside suhtes, sealhulgas seaduste suhtes, mida te iga päev muudate. Sealhulgas selleks, et unustataks ära, et oli seadus, mis keelas mul valimistel osaleda. Navalnõi-nimeline seadus. See kõik on absoluutne vale. Kõik kohtuotsuses esitatud faktid on samasugune valelik jamps nagu ka kõik need faktid, mida kasutatakse sõja õigustamiseks, või vastupidi.

Kui ma kuulen televiisorist NATO-st räägitavat, siis tahaks juba lihtsalt hirnuda, sest mina ei ole kuldkala. Ma mäletan, kuidas 2013. aastal avati Uljanovski linnas NATO baas ja Uljanovski kuberner rääkis, kui tore see on, et me avame siin NATO baasi tööks Afganistanis, sest see on nii vinge, sest see tähendab töökohti, NATO on meile väga sõbralik blokk. Aga teate, kes veel toetas kangesti NATO baasi? Dmitri Olegovitš Rogozin. Teate sellist inimest? Nüüd aga püüavad needsamad inimesed meile tõestada, et me peame korraldama siin veresauna, et NATO-le vastu seista. Samal ajal astuvad NATO-sse Soome ja Rootsi ning see on juba päris sant lugu. Ja ma räägin sellest, kuna see on muidugi ülimalt määrav kõige jaoks, mis Venemaal toimub, sealhulgas Venemaa kohtusüsteemi jaoks. Sest igas kohtus käib häbitu valetamine, eile räägitu ignoreerimine. Lihtsalt nipsust, nagu polekski räägitud. Te kõik muudate oma seisukohti hüppe pealt 180 kraadi mitte lihtsalt sageli, vaid pidevalt. Meie võim, meie kohtud, meie Putin teevad õhus siksakke. Sest sa pead iga kord kõik pea peale keerama, et inimesed unustaksid selle, mida sa alles hiljuti valetasid.

– Aleksei Anatoljevitš, meie kohtuliku kontrolli objektiks on Moskva linna Lefortovo rajooni kohtu otsus. Kuulame viimases sõnas teie seisukohta seoses teie mittenõustumisega teie süüdimõistmisega Moskva linna Lefortovo rajooni kohtu otsusega. Palun naaske apellatsiooni korras alustatud kohtuliku kontrolli objekti juurde.

Esiteks, meie kontrolli objektiks on tõepoolest Lefortovo kohtu otsus ja põhjused, mille järgi niisugune otsus tehti. Ja põhjused, miks teie kohus toimub või mitte, on teile hästi teada. Nimelt on Venemaal praegu võimul üle mõistuse rikkad inimesed, kes korraldasid sõja muu hulgas selleks, et pidada kohtuprotsesse vanglates, sest sõja foonil ei morjenda see enam kedagi. Seepärast, lugupeetud kohus, teie elukutsel on plussid: puutumatus ja riivamatus, kõrge palk, korter Moskvas. Kuid arvatavasti on teie ametil ka mingid miinused. Näiteks kui loterii mängib teile kätte nii õnnetu loosi nagu minule kohtuotsuse väljakuulutamine, siis olete sunnitud mind kuulama. Andke palun andeks. Kui te ei taha mind kuulata, võite mu lihtsalt välja lülitada ja teha sellega veel ühe protsessuaalse vea.

Kannatage veel natuke, palun.

Ma tahan öelda, et need teie protsessid, sealhulgas minu vastu, need on mõttetud. Mida te nendega taotlete? Kas tahate saavutada mingisugust kontrolli? Te saate, tõesti, lühiajalise kontrolli. Kas tahate peatada Venemaa progressi, tahate võidelda pealetuleva põlvega? Mida te tahate teha? Lühiajaliselt võite te kelle tahes ära hirmutada, kahtlemata. Te laostate nüüd mingisuguse hulga inimesi, hävitate paljude elu. Kuid tervikuna on see, mis te teete, mida teie inimesed teevad, mõttetu. See on lihtsalt ajalooline jaburus ja teie kõigi osaks saab kahtlemata ajalooline lüüasaamine. Niisamuti nagu teile saab osaks ajalooline lüüasaamine selles nürimeelses sõjas, mille te alustasite, mille alustas teie Putin. Sest sellel ei ole ei eesmärki ega mõtet. Täiesti arusaamatu, misjaoks te seda peate. Milleks me seda sõda peame? Et sundida neid tegema mida? Me lihtsalt võtsime ette neljakümne miljonilise rahva, kuulutasime nad natsideks ja hakkasime neid pommitama. Mida nad peavad tegema, et neid rahule jäetaks? Kujutage endale ette olukorda: Harkivi linnas elab inimene, ütleme, et kohtunik. Kohtunik Harkivi linnas. Miljonilinn, hiiglasuur. Ta elab seal oma suures linnas, töötab kenasti kohtunikuna, kavatseb hommikul lapse lasteaeda viia ja siis minna kellegi üle kohut mõistma. Ja ühel ilusal päeval, näiteks 24. veebruaril, tembeldatakse ta natsiks. Tema majja lendab rakett, tapab tema lapse. Ja tema jookseb nagu segane ringi ega saa aru, mida ta peab tegema, et teie ja teie võim ta rahule jätaksid. Ja mina olen kahtlemata valmis istuma siin vangis, et tõestada kogu maailmale – ja mis peamine, iseendale –, et mitte kõik Venemaal ei ole sellised opakad, sõgedad, väärakad ja vereimejad, kes arusaamatu mille eest, arusaamatu mille jaoks tapavad inimesi ja saavad ise surma. Kas teate, et siin, Vladimiri oblastis ...

– Aleksei Anatoljevitš, me oleme sunnitud teid siiski kohtuliku kontrolli objekti juurde tagasi juhtima ja tuletama meelde, et me kuulame teie argumente ja teie vastuväiteid sellele kohtuotsusele, mis taastati 22. märtsil 2022. aastal. Te olete tunnistatud süüdi nelja kuriteokoosseisu toimepanekus Venemaa Föderatsiooni Kriminaalseadustiku paragrahv 159 lõige 4 ja paragrahv 297 põhjal. Palun pöörduge tagasi otsustuste juurde, millega nimelt te kohtuotsuses ei nõustu.

Lugupeetud kohus. Suur tänu selle targa meeldetuletuse eest. Vaadake, ma olen ju tavaline inimene. Mina ei ole kohtunik, kellel on kõik väga loogiliselt ja õigesti paika seatud. Ma rääkisin sellest, mida mul on enda kohtuotsuse kohta öelda, vastavalt oma arutlusvõimekusele. Ja minu arutlusvõimekus – see määrabki selle, kuidas ma räägin. Räägin, nagu oskan. Teate: „Ärge tulistage klaverimängijat, ta mängib, nagu oskab.” Nii ka siin. Minu jaoks on tõepoolest oluline öelda siin ja seletada kohtule, et meil lõhuti kõik ära, kaasa arvatud õigusemõistmise süsteem, just selleks, et seejärel niisuguseid sõdu alustada. Ja nende sõdadega – rääkimata sellest, et me tapame ilmsüütuid inimesi teadmata mille eest – me hävitame ka vene rahvast. Nagu ma juba ütlesin, Vladimiri oblastis, kus ma kinni istun, on kogu rahvuskaardi juhtkond surma saanud. Neli alampolkovnikut – nad on surnud. Ehk siis saage aru, seda ühteaegu varjatakse ja samal ajal teavad sellest absoluutselt kõik. Aga miks nad tapeti? Sest üks arutu ei suuda Ukrainast lahti lasta. Arusaamatu, mida ta teha tahab. Ma ei tea, mida ta temaga teha tahab. Ja see arutu varas on palganud haige inimese, kes kamandab rahvuskaarti. Ja need, muide, pole minu sõnad. Need on presidendi julgeolekuteenistuse endise ülema Koržakovi sõnad. Armeekindral Zolotovi iseloomustades ütles Koržakov: „Debiilikuks ma teda nimetada ei saa, sest ta on imbetsill.” Ja kui üks varas palkab imbetsilli sõda pidama ... Jah, nad tapavad selles sõjas paljusid, kuid nad kõik ise tapetakse seal ka ära.

– Aleksei Anatoljevitš, tahaks siiski kuulda teie viimast sõna seoses Moskva linna Lefortovo rajooni kohtu otsusega. Kutsun teid veel kord antud kohtuistungil naasma kohtuliku kontrolli objekti arutamise juurde.

Teie ausus, pole vaja mind isegi kutsuda. Ma mitte ainult ei naase ... Arutamise objektiks on needsamad trellid, sõna otseses mõttes. Kas olen mina temasse klammerdunud või tema ...

– Aleksei Anatoljevitš, ma tuletan meelde: teid mõisteti süüdi neljas kuriteokoosseisus Venemaa Föderatsiooni Kriminaalseadustiku paragrahv 159 lõige 4 ja paragrahv 297 põhjal. Palun pöörduge tagasi otsustuste juurde, millega nimelt te kohtuotsuses ei nõustu.

Kriminaalseadustiku paragrahv 159 saab palju kordi rakendatud nende isikute suhtes, kellest ma räägin. Koos igasuguste teiste paragrahvidega. Kuna need inimesed vaat täpselt selleks, et varastada, kelmusi teha, röövida ja tappa minusuguseid vangis hoiavadki. Täpselt sellepärast see kõik sünnibki, teie ausus. No vaadake. Rääkides paragrahvist 159. Küllap see on teile huvitav, kui te mult kogu aeg nõuate paragrahvi 159. Ma mõtlesin sellest lakkamatult, teate, millal? Üheksandal mail. Zekid istusid üheksandal mail nagu kord ja kohus toas, väga pidulikult. Meile näidatakse paraadi. Ja paraadil sõidab Armata tank. Ja meile räägitakse jälle, et Armata tank on kõige parem, Vene väed on seal ... Mina mõtlen: praegu on kahekümne teine aasta, ma vaatan Armata tanki. Ma vaatasin seda Armata tanki ka kahekümne esimesel, ja kahekümnendal ja üheksateistkümnendal ja kaheksateistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal ja kuueteistkümnendal. Mulle tundub, et Armata tanki on meile näidatud viieteistkümnendast aastast peale. Aga sõjas näen ma miskipärast põhiliselt T-72-sid ja natuke moodsamaid ka, kuid mingist Armatast pole haisugi. Niisiis, paragrahv 159: võib-olla sellepärast, et meie kõrgeim ülemjuhataja on varas ja nõdrameelne? Meie kaitseminister on varas ja suhtekorraldaja ...

– Aleksei Anatoljevitš, 22. märtsil 2022. aastal mõistis Moskva linna Lefortovo kohus teid süüdi kelmuses, solvamises ... Palun, kutsun tagasi pöörduma kohtuliku kontrolli objekti juurde apellatsiooniinstantsi kohtus. Te ei ole meile esitanud veel ühtegi konkreetset argumenti Moskva linna Lefortovo rajooni kohtu otsuse vaidlustamiseks. Teie kaitse esines väga selgelt, kõik meie argumendid said määratletud, tahaks kuulda teie seisukohta otseselt vaidlustatud kohtuakti osas.

Teie ausus, mu advokaadid viibivad vabaduses ja seetõttu räägivad väga selgelt. Mina aga olen kõigest vang trellide taga ja ei suuda nii selgelt kõnelda. Ma räägin siis, nagu oskan, mul pole enam palju jäänud. Lihtsalt need on olulised asjad.

Oluline asi seisneb selles, et Lefortovo kohus teeb otsuse Venemaa Föderatsiooni nimel ja teeb just sellisel viisil, kuna Venemaa Föderatsioonis on võimu haaranud inimesed, kes on hulga aastaid meile valetanud – muu hulgas relvaliikide kohta –, korraldavad sõdu, tapavad teisi inimesi ja oma inimesi, korraldasid venelaste ja ukrainlaste veresauna. Ja selle kõige tagajärgedeks on vaat sellised protsessid nagu minu vastu, neid tuleb tohutul hulgal. Ja minu soov on, et nad lakkaksid. Ja kui ma saan kasvõi oma sõnaga teha midagigi, et kedagigi veenda, teha kasvõi midagi, et seda kõike lõpetada, siis ma räägin seda veel ja veel.

Ma hakkan juba lõpetama. Ärge mind palun rohkem peatage. Austatud kohus, ma vaatan teid ja ma näen teie näol sedasama „Venemaa Föderatsiooni nimel” ... Putin, Tšemezov, Šoigu, kõik need Golikovad, Hristenkod – kõik, kelle osas me oleme uurimusi läbi viinud, kõik nad on teie näol minu ees. Ja ma tahan öelda ühte asja: küll oleks ilma teieta hea! Küll oleks ilma teieta lahe meie maal elada! Esimest korda üle aastasadade ei oleks meil siis vaenlasi ega sõdu, kõik oleks normaalne, raha nagu muda, naftat otsatu hulk, gaasi hind laes. Üldse oleks Venemaa ilma teieta suurepärane, rikas maa. Seepärast tahaksin ma, et teid kõiki ei oleks olemas ja et Venemaa ideoloogia ... Noh, ideoloogiaks on seda liig nimetada. Lihtsalt et meie elu reegliks oleks „Ela ja lase teistel elada”. Et kõik jätaksid kõik rahule. Et me jätaksime Ukraina ja kõik teised rahule. Et teie, kohtunikud, jätaksite tavakodanikud rahule, et rahvuskaart tegeleks asjaga, et vangivalvurid valvaksid tõelisi kurjategijaid, mitte poliitvange. Et politsei tegeleks kuritegude uurimisega, mitte ei kimbutaks inimesi laikide pärast. Et teid poleks olemas ja et kõik jätaksid üksteist rahule. Ja vaat siis hakkame me lõpuks ometi hästi elama.

Paraku te olete veel olemas. Ja muidugi oleks kõige kohasem tsitaat siin teie kohta kõige kuulsamast raamatust, mida praegu pidevalt kasutatakse ja mida on varasematel aastatel palju kordi samasugustes olukordades kasutatud: „Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald.”

Huvitav eripära, et otse praegu näen ma teis, teie võimus, et see teid üldiselt isegi ei riiva. Kui te kuulete seda lauset, saate te endamisi aru, et teie olete pimeduse meelevald ja see on teie tund. Kuid te ei heitu sellest, vastupidi, see innustab teid. Te olete sellised: „Jah! Me oleme pimeduse jüngrid, me oleme kõige ägedamad, see on meie aeg.” Ja vaat selles on teie sisu – te kõik olete kurjategijad, te saate sellest aru ja joobute sellest. Kuid ma tahan öelda, et teie tund ei kesta loomulikult igavesti ja ükskord saab see läbi.

Ja kui te kõik kord põrgus põlete, loobivad teile puid alla teie esiisad, kes ei tahtnud teps mitte, et te kasutaksite nende portreid selleks, et korraldada 21. sajandil uusi sõdu.

Minu poolt kõik, aitäh.

Kõne on originaalis venekeelselt kuulatav Navalnõi Youtube´i kanalilt.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!