2. osa. Aija

Eesti välismissioonidele siirduvaid sõdureid valmistab ette Scoutspataljon. Pataljoni praegune ülem kolonelleitnant Eero Aija on käinud kolmel sõjakäigul, kõik kolm korda Afganistanis. Kohe esimesel missioonil 2006. aastal sai mees haavata, ent otsustas kahel korral naasta. 

Kuulan, kuidas kolonelleitnant Aija räägib oma sõjakogemustest, sõjaväelisest distsipliinist, lahingolukorras ellujäämist soodustavatest sättumustest ja teadvustan kohe vestluse alguses kerget ebakõla. Valitsev eelarvamuslik pilt sellest, millise paatosega sõjast kõnelema peaks, ei lähe kokku meie vestluse ladusa, muretu laadiga. Kui lõõgastunult kõneleb mees mõtteviisist, mis aitab sõjapiirkonnas ellu jääda... Ei mingit otsustavuse-paatost ega tahte-kõminat. Kolonelleitnant ei ürita mulle meie vestluse ajal oma seiklusi müüa. Mitte ühtegi vembukat muiet, silmanurgast heidetud kiirpilku, kas ja kuidas tema pihtimused tsivilistile mõjuvad. Otsustan põhjalikumalt järele katsuda, kas tõesti pole ühtki teemat, mälestust, läbielamist, mis mehe veidikegi pingesse ajaks.

Küsin rasketes lahingolukordades rühma- ja kompaniiülema rolli kandnud mehelt, kuidas ta vastu pidas juhiametiga kaasnevale vastutusesurvele. Iga eksimuse tõttu võib keegi viga või surma saada. Aija võtab lühikese mõttepausi, arvan kuulvat, kuidas ta peas lehitsetakse läbielamiste kataloogi. “Rühmaülemana esimesel missioonil oli olukordi, kus sai keerulises taktikalises situatsioonis kaheldud, et kas teen õigesti või ei tee. Siis usaldadki oma alluvaid ja loogilist mõtlemist. Lõpuks kuidagi sa tuled sealt välja või vähemalt kuidagi me tulime välja. Näiteks seesama kord, kui sain kuuli jalga. Eskortisime ühe brittide demineerijate rühma punktist A punkti B, läksime kohta, kus kunagi enne poldud käidud. Seda kohta kutsuti surma kolmnurgaks. Hakkasime tagasi tulema punktist B ja kaks soomukit kolmest jäid maastikusse kinni, nii et minema ei saanud, needsamad niisutatud moonipõllud – neisse vajusid niimoodi sisse, et olid sees ja kõik. Jäime ööseks paigale, kaevasime ennast maasse ringkaitsesse. Pimedas hakkas lahing ja me ei saanud minema. Terve kompanii tuli meid välja tõmbama, soomuki väljatõmbamiseks mõeldud recovery-masin jäi ka kinni. Recovery-masinasse visati granaat sisse ja pandi põlema, sest varitsus tuli peale, masinat kätte ei saanud ja vastasele ka jätta ei olnud võimalik, seal on salastatud seadmed peal. Mäletan, olin haavata saanud, selili soomuki kõrval maas. Ja pataljonist tuleb side, et ükskõik, mis te teete, ärge recovery’t põlema pange, see on ainukene, mis brittidel siin piirkonnas on. Ja siis ma vaatan – leegid tõusevad juba kaugelt teise rühma juurest üle metsa, hilja juba, põleb. Mul oli otsustuskoht, et mis me teeme eestlastena, kas jääme oma tehnika ja varustuse juurde, et seda kaitsta või paneme sellegi põlema ja saame eluga minema. Mu jaoks ei olnud isegi varianti, et jätame soomukid maha. Väike riik saadab siia hunniku raha ja tehnikat ja me nüüd ütleme, et ei suuda seda kaitsta, väljaõpetatud jalaväerühm? Ülemana pean suutma otsustada, kas pean kõik mehed elusalt tagasi tooma või ülesannet täitma. Ma ei saa öelda, et olen korraga valmis kahte asja tegema, sest kui te ütlete, et kõik mehed tuleb elusalt tagasi tuua, siis mingid ülesanded jäävad täitmata.”

Ülemana pean suutma otsustada, kas pean kõik mehed elusalt tagasi tooma või ülesannet täitma.

Missioonile suunduva üksuse ettevalmistusperiood on piisavalt intensiivne ja pikk, et inimene jõuaks järele mõelda, kas ta ikka on sõjaliseks operatsiooniks valmis. Sellegipoolest on ette tulnud, et Eestis pühendunult ja säravalt missioonieelse väljaõppe läbinud inimene lahingolukorda sattudes koost laguneb. “Käib esimene pauk, toimub esimene päris lahingkontakt ja inimene võib muutuda täiesti. Seda ei ole võimalik ennustada. Ka kõige suurem patrioot võib osutuda lahingolukorras araks. Temas käib mingi klõks ära ja ta hakkab otsima vabandusi.” On juhtunud, et sõdur või vahel harva ka ülem kardab, ei taha enam patrulli minna või jätab talle määratud vahiposti maha, sest pelgab kusagilt põllult pimedusest kostvaid öiseid sahinaid. “Sõnades suured rusikas-vastu-rinda sõjamehed võivad selles hetkes, kui päriselt vaja tegusid teha, osutuda araks,” seletab Eesti üks kogenumaid ja hinnatumaid ülemaid vähimagi hinnangu või üleolekutundeta hääles.

Olen veteranidega vesteldes uurinud, kuidas suhtutakse neisse vähestesse, kes missioonilt enneaegselt ära tulevad või keelduvad otsitud põhjustel puhkuselt sõjapiirkonda naasmast. Neis vestlustes pole kõlanud üleolevust, kedagi ei peeta sellepärast otseselt halvemaks, et ta oma hirmuga hakkama ei saa. Sõjaolukord on ebainimlik. Hirm on inimlik. Küll aga ei leita vabandusi sellisele käitumisele, kus inimene oma silmnähtavat suutmatust hirmuga hakkama saada enese ja teiste eest varjata üritab või end veidrate ettekäänete abil patrullist või missioonist vabastab. Mõne traumeeritud sõduri suudavad sõjapiirkonda kaasa võetud psühholoogid taas jalule ajada. See aga eeldab, et inimene ise julgeb endale oma olukorda tunnistada, lubab abi anda. Iga ennatliku naasmise missioonipiirkonnast kodumaale maksavad kinni sõjapiirkonda jäänud kamraadid, kes kuni asendaja saabumiseni peavad 50-kraadises kuumuses tassima sellevõrra rohkem varustust, tegema pikemaid vahetusi vahipostil või käima tihemini patrullis. Ja asendaja leidmine võib võtta aega.

“Mul üks sõdur katkestas poole missiooni pealt. Ütles et ei, tema ei soovi tagasi tulla puhkuselt. Õudusunenägusid näeb kogu aeg, IED-sid (isetehtud lõhkeseadmeid). Ja ta jäigi maha ja läks reservi, aga missioonimedali ma siiski andsin talle eraldi siin üle, sest ta oli ikkagi missioonil osalenud ja riskinud. Ja samas tekib küsimus: ta ei näinud ühtegi tilka verd, ei teinud ühtki pauku oma relvast, et millest see tuleb? Tõenäoliselt on selles situatsioonis ikkagi midagi ängistavat, aga on ka neid psüühilisi põhjusi, mis tegelikult algavad kuskilt mujalt, mitte selle missiooni ajal.” 

Selle loo ettevalmistamise käigus uurisin sõjahirmu kohta ka teistelt kogenud veteranidelt, sealhulgas ühelt korduvalt missioonil kontigendi arsti rolli täitnud psühhiaatrilt. Mis eristab lahingolukorra pinget sellest pingest, mida peavad taluma väljakutsetele vastavad kiirabitöötajad, kes oma kurnavate vahetuste kestel näevad lisaks verele tihti ka vaesust ja moondunud peresuhteid? Kas vägivaldse kuriteo teatele reageeriv politseinik või põlengut kustutav päästeametnik ei pane siis oma elu ja tervist ohtu? Oleks tobe hakata koostama hirmutavate elukutsete edetabelit. Võid naasta eluga sõjast, aga siis kukkuda ehitusel tellingutelt ja kõik. Aga kui olen küsinud, mis võib muuta lahingukogemuse pinge erinevaks muudest traumeerivatest elukutsetest, siis on viidatud kahele asjaolule. Esiteks: kaitseväelane on kõndiv sihtmärk. Teiseks: vastast enamasti ei näe. Oht on nähtamatu ja pidev, kogu missiooni kestel olemas. Küpsetab vaikselt alateadvust, aktiveerib seal midagi, millest inimene ei pruugi enne missiooni teadlikki olla. 

Aija ise ei osanud esimese missiooni eel midagi karta. “Kui ei ole kogenud lahingsituatsiooni, siis ei oska seda ka karta. Need, kes läksid oma mitmendale missioonile Afganistani, need teadsid, mis seal ees ootab, kui keeruline see on. Ja neil oli ka oma peredele seda raskem selgitada, eriti kui nad olid juba haavata saanud. Nende lähedased olid “selle telefonikõne” korra juba saanud ja teadsid, mida karta. Kõige hullem asi, mis minu arust sõduril on – see on oodata missioonile minekut. Nii minule kui mu abikaasale. See on samamoodi, et kui sa oled patrullis, aga pauk ei ole veel käinud. See on see kõige sitem variant, sest siis oled kogu aeg pinges. Võib-olla sellepärast ka rahuoperatsioonidel pole tingimata lihtne, et seal see pidev ootus kurnab. Kui pauk juba käib, esimene lask toimub, siis kuidagi see pinge kaob ja hakkavad mingid drillid ja hakkad tegutsema. Kui inimene peab juba tegutsema, siis ärevus maandatakse.”

Ülem peab sõjas lisaks enda hirmule ära tundma ja juhtima ka alluvate hirme. “2008. aastal tekkisid esimesed mured distsipliiniga. Kui olid olnud juba esimesed langenud ja raskelt haavatud ning isevalmistatud lõhkekehade oht oli märksa suurem, siis ikka tekkisid küsimused reakoosseisus, et miks me üht- või teistpidi olukordi lahendame ja kas ei saaks kuidagi ohutumalt ülesannet täita. Eesti üksuse ülemal on suur valikuvabadus, kuidas ülesannet täidame. Et kas minna patrullima ohtlikusse alasse või on meist rohkem kasu, kui oleme kaitstult baasis ja valmis tõsisema vajaduse korral reageerima. Sellistes vestlustes tekibki ülemal varem või hiljem see hetk, kus ta peab ütlema, et me oleme siin selleks, et ülesannet täita ja et ülesanne ning käsk on täitmiseks. Ühel hetkel peame inimesi käskima, et nad läheksid, teeksid midagi, mida üldse teha ei taha. Pead minema patrullima mingisse alasse, kus eile keegi astus lõhkekeha otsa, kus võib-olla üleeile satuti varitsusse või kus sõber kaks nädalat tagasi surma sai. Ja tegelikult ainus lõplikult pidav põhjendus, miks te sinna minema peate, ongi see, et see on meie ülesanne, mis meile on püstitatud. Käsk. Kui kasvatame endale sellise hoiaku, et käsud on tõlgendamiseks, mitte täitmiseks, siis me ei ole valmis sõjaks, selliseks sõjaks, mis on märksa karmim kui see Afganistan oli, kus ei ole ainult oht need isetehtud lõhkekehad teel või varitsused, kus on päevi, mil äkki pool üksuse koosseisust tagasi ei tulegi. Aga järgmisel päeval pead edasi sõdima. Siis hakkab maksma see väljaõppes omandatud distsipliin. Vooditegemise õpetamisel sõjaväes pole mitte midagi pistmist voodi korrasolekuga, vaid distsipliiniga, detailidele tähelepanu pööramise oskusega, ühtse meeskonna loomisega läbi pingutuse. Loomulikult ei saa siin minna jaburusteni. Aga selle hoiaku kasvatamine peab algama teenistuse esimesest päevast.”

Kolonelleitnant Aija on järeleandmatu, aga suudab sõjaväelise distsipliini vajadust siiski selgitada hoolivuse ja hoituse võtmes. Alustuseks tuleb õppida üdini, küsimusteta kohal olema mõne n-ö tühise või argise tegevuse juures, olgu selleks või voodi üles tegemine. Nii kasvatad endas mitte ainult alandlikkust, vaid ka hoolivust pisiasjade suhtes, õpid austama argist, eirama endas pead tõstvat üleolekutunnet, mis on kerge tekkima, kui sa ei saa aru, mille pärast mingite triviaalsuste peale tähelepanu ja hoolt kulutada. Et siis mõne aja pärast võtta järgmine väike samm hirmust vabama elu suunas, et lõpuks mingite rutiinide abil osata taastada enese käigushoidmiseks vajalikku minimaalset emotsionaalset hoitusetunnet ka väga rasketes oludes. 

Lootuses mõnele enesejuhtimise-imenipile jälile jõuda uurin, kuidas kompaniiülem missioonil olles end puhkehetkil laadis. Füüsiline treening on veteranide sõnul üsna tavaline taastav tegevus. Aga veel midagi? “Lugesime Eesti ajalehti. Estcoy-3 ajal 2006. aastal ei olnud meil internetti ka tänasel moel käes ja siis lugesin läbi isegi kõik ajakirja Kroonika numbrid, mis kohale tulid, kõik artiklid Kroonikas lugesin läbi. Viid oma mõtte mujale, enne kui sa hommikul üles ärkad ja hakkad jälle mingit sõjalist operatsiooni planeerima. Ei ole nii nagu Eestis Kevadtormil, kus on aega kaks nädalat planeerida lahinguid. Iga päev on operatsioon. Ja siis ma vaatasin mõnda oma kaaslast ja mõtlesin, et kuidas on võimalik, et sõdur tuleb patrullist tagasi, istutab end puhkeruumi teleka taha ja hakkab mängima seal mingeid tulistamismänge konsooliga, aga see oli ka üks viis neil sellest päris sõjast end kuidagi välja lülitada.” Ehk annavad need arvutimängud sõdurile hetkelise kontrollitunde? Või siis teadmise, et surmasaamise korral saad missiooni alati uuesti alata?

Praeguste missioonide operatsioonitempo on madal, aga see võib meid uinutada ja nagu Mali kogemus näitab, võib pauk tulla ka luuavarrest. Riskivabasid välismissioone ei ole, muidu poleks vaja sinna sõjaväelasi saata ning piisaks õpetajatest, meedikutest ja inseneridest. “Afganistani missioon õpetas meid väga palju, loodi missiooniperede toetusprogramm, mis kõige raskematel hetkedel töötas jõuliselt. Inimesed saadeti orkestriga minema ja võeti orkestriga vastu. Nüüd saadan neid mina ja võtan vastu. Me oleme organisatsioonina järgmiseks suuremaks operatsiooniks paremini valmis, aga järjest rohkem peab meie pataljoniveebel tegelema inimestega, kes on viis aastat tagasi läinud reservi ja nüüd on probleemid. Alkoholism, majanduslikud mured, pereprobleemid, enesetapud. Mul on tunne, et ülemana jääd nende inimeste ülemaks ka hiljem, et kui neil on mingid mured, siis helistavad mulle laupäeva õhtul kell kaheksa sellepärast, et kunagi olin mina see, kes neid muresid lahendas Afganistanis. Ja nüüd, kui minul on mure siin, Tartus, Püssirohukeldris, siis ma helistan ka sulle sellepärast, et sina ju lahendasid minu muresid”. Kaitseväelaste suitsidaalsus ei ole ülejäänud ühiskonnast kõrgem, ent see võiks ühiskonnas tervikuna olla madalam. 

Inimesed ja nende reaktsioonid sõjatraumale on erinevad. Olen teinud intervjuusid veteranidega, kes on käinud seitsmel raskel missioonil, aga meenutavad ka mitu aastat hiljem tsiviilis oma kogemusi kõige paremas mõttes poisiliku entusiasmiga. Reeglina sujuvad tsiviilellu tagasipöördumised õnnelikult. On ka neid, kes saavad missioonil viga või traumeeritud, kuid ei saa mingil põhjusel õiget abi või siis ei mõju parima äranägemise kohaselt antud abi nagu oodatud. 

Nii küüniliselt kui see ka ei kõla, on Afganistani missiooni tõttu paranenud näiteks Eestis raskesse autoavariisse sattunute ellujäämise tõenäosus.

Aga on ka neid, kelles tärkab pärast missiooni mingisugune üldisem ootus hoolitsuse järele, soov, et riik tema eest hoolt kannaks, ja kohati on raske vahet teha, kust lõpevad sõjast põhjustatud mured ja algab õpitud abitus. Missioonil on raske, aga seal saab ometi teatud argimuredest puhata. Päevakava sisustamise ja olmeprobleemidega tegelema ei pea. Söök on laual, riided seljas, ulualune – nii närune kui see ka on – samuti maksuta pea kohal. “Afganistanis tuli meie juurde üks Afganistani armee sõdur, saabus Estcoy meditsiinipunkti ja kurtis, et tal on kõik maailma hädad. Eesti meditsiiniõde pani talle plaastri käe peale ja ta juba ära minnes tundis ennast märksa paremini, sest ta sai kogemuse, et tema eest on hoolitsetud. Ma arvan, et inimesed ei oota ainult sellist psühholoogilist tuge ja nõustamist või et nende eest kõik mured ära lahendataks. Mida nad ootavad, on rügemendi vaim, esprit de corps. Et see kuidagi oleks nendega jätkuvalt ka, kui nad on reservis, et nad saaksid oma endiste võitluskaaslastega kokku saada, õlut juua, vanu aegu meenutada. Et oleks, kellega rääkida.”

Miks siis üldse Eesti inimesi traumeerida, kas ei oleks mõistlik üldse sõjalistest operatsioonidest välispoliitilise instrumendina loobuda? Kas ei ole meie välispoliitika ülemilitariseeritud, kas ei ehita me liiga tihti liitlassuhteid relvavendlusele? Kaitseväe välismissioonidel on lisaks liitlassuhete loomisele Eesti sõjalises kaitses täita veel üks väga oluline roll. Neil saab Eesti kaitseväelane tegeliku sõjakogemuse, mida õppustel omandada pole võimalik. Loomulikult ei alusta Eesti Vabariik sõjakäike pelgalt kogemuse omandamise eesmärgil. Aga sõjavägi, millel puuduvad lahingukogemuseta juhid, ei saa olla tõsiseltvõetav. Ekspeditsioonisõjal Lähis-Idas ja Eesti kaitsmise operatsioonil on suured erinevused. Tegevuskeskkond erineb, samuti vastane, tema taktika ja relvad. Aga sõjalist juhtimist puudutavad võtmekogemused on siiski ülekantavad.  “Afganistanist õppisid meie ülemad juhtimist, käituma oma sõduritega, väga palju õppisime ka meditsiiniketi parandamise osas.” Nii küüniliselt kui see ka ei kõla, on Afganistani missiooni tõttu paranenud näiteks Eestis raskesse autoavariisse sattunute ellujäämise tõenäosus. Helmandis Camp Bastionis tegutsenud sõjaväehaiglas käisid reservväelastena kätt proovimas mitme Eesti haigla tippspetsialistid anesteseoloogidest kirurgideni ja Eesti haiglad on sealt saadud kogemuse põhjal tõhustanud oma liittraumajuhtumite käsitust, võtnud kasutusele end sõjas tõestanud ravivahendid ja -võtted. Aga noh, selliselt tulnud tulu kohta käib ütlemine, et Hitler oli väga hea… koeraomanik.

Eestlased tegutsesid Afganistanis Briti pataljoni koosseisus. Kümnend hiljem võõrustas Aija oma tollast vennaskompanii ülemat Luke Owenit Tapal. Eestis teenis kolonelleitnant Owen juba pataljoniülema rollis. Ta juhtis NATO lahingugruppi, mille Ühendkuningriigi valitsus oli saatnud pärast Ukraina kriisi Eesti julgeolekut sõjaliselt tugevdama. Briti pataljoni koosseisus on tankid, kopterid ja õhutõrje. Selle üksuse liikmed pole "laigulised" kaitsediplomaadid. Nad on siin koos lahinguvarudega – selleks, et vajadusel kolonelleitnant Aija ja temasuguste kõrval Eestit kaitsta.     

“Küsisin ühelt oma Briti kolleegilt, et milline on täna olukord Afganistani provintsis Helmandis, kus kümnend tagasi õlg õla kõrval võideldi. Ta ütles: sa ei taha teada. Roheline tsoon, ala, mille olime vastasest puhastanud, et saavutada mingitki stabiilsust – see kõik on läinud. Paneb mõtlema, et mille nimel seal pingutasime. Afganistanis võideldes otsisime oma vastutusalas väikeseid võite, et külaelanikud tunneksid end turvalisemalt, lapsed saaksid koolis käia, elu normaliseeruks. Seda ei ole enam. Aga praegu, kui ma vaatan Briti kontingenti siin Eestis, siis mõtlen, et võib-olla see ongi see sõjaline võit, mille Eesti Afganistanist ära tõi. Et britid nii ulatuslikult on valmis panustama Eesti riigi kaitseks, tuleb väga paljuski sellest, mida Eesti poisid tegid ära omal ajal Afganistanis oma külma närviga. See koostöö on välja teenitud.”

Afganistanis võideldes otsisime oma vastutusalas väikeseid võite, et külaelanikud tunneksid end turvalisemalt, lapsed saaksid koolis käia, elu normaliseeruks.

Selle huvitava vestluse lõpuks tunnen end läbikukkununa. Mul ei õnnestu kolonelleitnant Aijat endast välja viia, ei üht- ega teistpidi käima tõmmata. Ma ei kerja emotsioone, mul on lihtsalt kõigele vaatamata tunne, et me ei ole veel rääkinud asjast. Palun ohvitserilt otsesõnu, et ta avaldaks mulle mõne sündmuse või olukorra, mis teda ja ta võitluskaaslasi sügavalt raputas. Aija hääl muutub katkendlikuks, summutatuks: “Buss sõitis isetehtud lõhkeseadme otsa, neli last sees ja üks neist suri sealsamas, meie käte vahel. Need on kõige valusamad momendid. Sellised asjad lähevad hinge kõigile, eriti neile, kel on lapsed endal kodus. See, kui oma sõdur saab kuuli jalga, sellega on arvestatud. Aga et lapsed saavad lahinguväljal surma... see on kõigile raske. Ja siin ei ole vahet, kelle kuulist laps langes.” Ta räägib üksikasjalikult veel ühest sarnasest sündmusest, kus väikest last päästa ei õnnestunud ja mul hakkab esimest korda meie vestluse ajal jube. Kui suudaksime sõjalisi operatsioone vaadata sõjapiirkonnas elavate ja surevate laste silme läbi, sünniksid jõu kasutamise otsused arvatavasti märksa raskemini. Häid sõdu pole olemas, isegi kui sõda peab nii hea sõdur kui Eero Aija.  

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!