Teine päev 20.10
Kaks meest ilmusid välja ühelt metsarajalt, ja kuna eilse päeva lõpuks tundsin end üsna kurnatuna, oli mul hea meel kahe sõbraliku kaaslase üle, kellega koos ununes see, et selg oli tegelikult juba näiteks valusaks muutunud.
Üks naine kõnnib Iklast Ülemistesse, et aru saada Rail Balticust. Et näha ja jäädvustada neid paiku, mida mööda võib tulevikus joosta raudtee. Või siis mitte – kui uskuda Rail Balticu vastaseid.
Ta ei vali sellel rännakul poolt. Ta kõnnib avatud pilgu ja kaameraga. Tema videod jäävad alles, vaatamiseks tulevastele põlvedele.
Trail Baltic. Teine päev. 20.10
Rändaja kirjutab:
Eile sain oma kompasskellaga sõbraks. Selleks pidin aru saama, et kogu aeg ei saagi loota elektroonikale, peab ise ka vahepeal mõtlema ja keskenduma. Kellal on aku ning abi saab talt paluda loetud arv kordi, kui aga vahepeal ise mõelda, siis saab kell ka kauem abiks olla.
Mõtlesin selle peale, kuidas aeg eksisteerib ainult meie peades. Kui oleme täiesti kohal, ei mõtle minevikule ega tulevikule, siis tunnen, kuidas aega ei ole tegelikult olemas, on vaid see hetk. (Nüüd meenub kohe Alliksaare luuletus, mis tundub naljakas millegi pärast).
Liikudes mõltesin palju eesmärgi seadmise peale, kuidas kõige kindlamini kohale jõuda. Kui tuleb takistus teele, siis on väga kerge pöörata pilk kõrvale, minna ringiga, kuid selle käigus täielikult unustada senine suund. Ka ringiga minnes tuleks pilku endiselt eesmärgil hoida. Ehk on kõige kindlam liikuda edasi ikka kokkuvõttes täiesti otse, ületades sirgjoones kõiki takistusi.
See arusaamine, et loodusest leiab kõigele elulisele vastuseid ei ole küll uus, aga kaua aega polnud mul aega nende mõtetega niimoodi mängida, neid mustreid looduses igapäevaellu ümber paigutada, vaadata, kuidas nad nii hästi klapivad.
Kaks meest ilmusid välja ühelt metsarajalt, ja kuna eilse päeva lõpuks tundsin end üsna kurnatuna, oli mul hea meel kahe sõbraliku kaaslase üle, kellega koos ununes see, et selg oli tegelikult juba näiteks valusaks muutunud. Sain neile esitada igasuguseid naiivseid küsimusi ja palju naerda. Kolmekesi lugematul arvul kraave ületades ei hakanud ma kraave enam pelgama, vaid ootama, et saaks jälle teha omavahel väikse kraaviületuskatsumuse.
Mehed teadsin RB-st palju rohkem kui mina, vähemalt oli neil palju oma arvamusi ja neid oli põnev kuulda ja mõtiskleda samal ajal selle üle, miks nad nii mõtlevad ja kes nad on sellised.
