Esimene päev 19.10

Üks naine kõnnib Iklast Ülemistesse, et aru saada Rail Balticust. Et näha ja jäädvustada neid paiku, mida mööda võib tulevikus joosta raudtee. Või siis mitte – kui uskuda Rail Balticu vastaseid.

Ta ei vali sellel rännakul poolt. Ta kõnnib avatud pilgu ja kaameraga. Tema videod jäävad alles, vaatamiseks tulevastele põlvedele.

Trail Baltic. Esimene päev. 19.10

Selle koha nimi oli 57.875707, 24.446471. Olete seal käinud?

See on üks punkt Eesti-Läti piiri ääres, kust seniste plaanide kohaselt võivad hakata Lätti minema Rail Balticu rongid. Kui nad ikka tulevad.Üldiselt on seal inimtühi, kuid eilehommikuses hämaruses seisis selles paigas üks auto, üks rändaja, üks režissöör ja üks tehnilise ülekande spetsialist

Rändaja pakkis asju. GPS-kell. Träkker. Snäkid. Karupeletamise sireen. Filterpudel, millega saab isegi porilombi vee joodavaks muuta. Seejärel kinnitas ta rihmadega enda ümber iPhone 11 ja ühe lisakaamera. Kuskil kotis olid veel akud ja otseülekandeks vajalik saatja. Kell 8.01 astus rändaja üle kraavi tihnikusse.

“Nägemist, siis!”

Samal ajal sadas Tallinnas lörtsi. Õhusooja oli heal juhul kolm kraadi. Levila kontoris oodati otseülekande pilti. Korraks tuli pilt, aga ei tulnud heli. Siis oli heli, aga polnud pilti. Läti piiri ääres on teadaolevalt levi kehv. Lisaks segab levi see, kui puulehed on märjad. Nad olid märjad.

Valisime teadlikult alustamiseks retke raskema otsa, kohad, kus ei ela palju inimesi, kus levi pärast võistlevad Eesti ja Läti telekomifirmad. Pärast esimesi leviauke tuli aga pilt nii nagu me seda olime ette kujutanud ning vaatajad kõndisid meie rändajaga koos läbi võsa, mööda kändudest, üle ojade. Kuigi leviauke tuli veel, ja tuleb veel, loodame, et neid on Pärnule ja Tallinnale lähenedes vähem.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!