Tätoveeringud ja sõda

Video on ingliskeelsete subtiitritega vaadatav Levila Youtube´i kanalilt.

Kuidas said tätoveeringud Ukrainas uue tähenduse?

Keset Andrijivskõi tänavat, mis on Kiievi üks populaarsemaid turismitänavaid, on silt kirjaga „heategevusmaraton“. Kavaleridze modernse kunsti muuseumis paneb tosin inimest maalide keskel tätoveerimiseks laudu, diivaneid ja masinaid valmis. Igal laupäeval toimub seal tätoveerimismaraton. Ürituse päeval tuleb igal tätoveeringu soovijal kanda vabatahtlik summa ükskõik millisele sõjaväge või põgenikke aitavale heategevusorganisatsioonile ning näidata tätoveerijale maksekorraldust. Seejärel saab ta endale meelepärase tätoveeringu.

Kiievist pärit Ksenia Kožuško lasi oma kehale kanda väikese lilledest kolmhargi. Ta soovis tätoveeringut südame alla.

„Ma tahtsin midagi patriootilist. Mulle meeldib, et see kolmhark on nii õrn, sest ühest küljest on kolmhark midagi sõjakat, kuid Ukraina ise ei esinda millegi vallutamist ega hävitamist. Me esindame loovust, arengut, armastust. See tätoveering tuletab mulle ja mind ümbritsevatele inimestele meelde, et me armastame oma riiki, ning ma saan lõpuks aru, et ma ei vahetaks seda millegi vastu. See on alati minu südames. See on alati minu kehal,“ ütleb Ksenia.

Just nagu vabadus. Enne sõda lasi tüdruk need sõnad ukraina keeles oma paremale käele tätoveerida.

Koos Kseniaga teeb tätoveeringu ka Oleksi. Tema kätt kaunistab nüüd kastan, mis on iidne Kiievi sümbol.

„See on justkui meenutus minu juurtest,“ ütleb Oleksi.

Ta valis tätoveerijaks Aleksija. Aleksija on maalikunstnik ja kõik tema tööd põhinevad etnilistel motiividel. Ta maalib roboteid, millest võrsuvad puud, ja maapinnal lebavaid kehasid, millest tärkavad päevalilled. Sõja ajal ei tee ta muud kui etnilisi tätoveeringuid.

„Teised ideed lükkan edasi, kuni oleme võitnud,“ ütleb Aleksija.

Kui enne 24. veebruari ehtisid ukrainlased tavaliselt oma keha realistlike tätoveeringute, laste või sugulaste portreede, maastikupiltide ja mustritega, siis nüüd palub iga kolmas klient sõja- või isamaalise vaimuga seotud tätoveeringut.

„Inimesed valivad isegi oma esimeseks tätoveeringuks midagi isamaalist. Tätoveerime väga tihti vappe, uutes stiilides isamaalisi motiive, ukrainakeelseid tätoveeringuid,“ räägib tätoveerija Nina Solovjova.

Ka tema esimene tätoveering oli ukrainakeelne. 16-aastaselt kaunistas ta oma keha tuntud lausega „Läbi raskuste tähtede poole“.

„See tähendab, et soovitu saavutamiseks tuleb läbida katsumused. Just see meie riigis praegu toimubki. Meid pannakse vabaduse nimel väga raskesti proovile,“ ütleb Nina.

Kõik tätoveerijad töötavad täiesti tasuta, ja inimesi, kes tahavad sõjaväge oma kunstiga aidata, on üha rohkem. Kui maratoni alguses oli kümme tätoveerijat, siis nüüd on neid 26 ning annetuste kogusumma on ületanud juba 400 000 grivnat.

Kuid mitte kõik ei ole patriootlike tätoveeringute trendist vaimustunud.

Okupeeritud Luhanskist pärit tätoveerija Mõkõta saabus Ukraina kontrolli all olevale territooriumile, kui Vene väed ta linna hõivasid. Ta aitab oma kunstiga okupeerijate vastu võidelda, annetades armeele raha ja osaledes heategevusüritustel.

Tema tätoveerimisnõela all on vuntsidega mees. Nõela all on fraas „võitlus alates lapsepõlvest“. See on tänapäevane tõlgendus Ukraina kasakatest. Selle tätoveeringu kõrval on teine: „Ukraina“.

Sellegipoolest palub Mõkõta, et kliendid ei kaunistaks oma keha isamaaliste tätoveeringutega. Ta on veendunud, et see võib sõja ajal ohtlik olla, sest ta teab hästi, mis on kõigi nende aastate jooksul okupeeritud Luhanskis isamaalisi tätoveeringuid kandvate inimestega juhtunud.

„Mul oli üks klient – tüdruk, kes tuli pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Valgevenest siia ja liitus ühe vabatahtlike pataljoniga. Ta tahtis tätoveeringut sõnadega „Surm moskvalastele“. Ma ütlesin talle, et see võib ta ohtu seada,“ meenutab Mõkõta.

Vene kontrollpunktides kontrollitakse koos dokumentidega ka tätoveeringuid

Mai keskpaigas pidi nüüdseks okupeeritud Melitopoli elanik Serhi Pjatakov alustama uut elu uues linnas – Zaporižžjas. Tema naine ja kuueaastane tütar on ikka Melitopolis, kuid kuna ta kaotas ligipääsu elutähtsatele ravimitele, oli ta sunnitud linnast lahkuma. Serhil diagnoositi 2015. aastal HIV ja sellest ajast saati on ta iga päev tablette võtnud, kuid niipea kui venelased ta linna vallutasid, ei olnud ravi ega ravimeid kuskilt saada. Apteegid olid tühjaks ostetud. Lisaks algas tagakiusamine.

 „Inimesi riietati igal sammul lahti, et tätoveeringuid kontrollida. Minu kehal on palju Ukraina sümboleid. Kui sul on kolmhark või kasakas või mõõk, siis nende jaoks on see märk, et sa oled nats,“ ütleb Serhi.

Ühel hetkel võtsid venelased Serhi kinni ja piinasid teda peaaegu terve nädala.

„Nad tõmbasid mulle koti pähe ja hakkasid mind üle kuulama. Kui ma lämbuma hakkasin, tegid nad koti sisse augu, et ma hingata saaksin,“ ütleb Serhi.

Kui ta lahti lasti, oli ta veendunud, et on aeg linnast põgeneda. Lahkumiseks puudus transport, niisiis kõndis ta neli päeva koos sõbraga Melitopolist Zaporižžjasse. Igas kontrollpunktis vaatasid venelased koos dokumentidega ta tätoveeringuid.

„Kolmhargi tõttu ütlesid venelased, et ma olen Azovist. Väga raske oli välja pääseda. Meid päästis vaid see, et võtsime kaasa dokumendid, mis tõestasid, et oleme HIV-positiivsed ja vajame ravi.“

Tätoveeringute vaatamine on kontrollide ajal tavapärane. Mariupoli linnapea nõuniku Petro Andrjuštšenko sõnul on venelased linna ümber rajanud kontrollpunktid. Inimesi kontrollitakse seal enne, kui nad Venemaale küüditatakse. Need, kes kontrolli ei läbi, peetakse kinni. Andrjuštšenko räägib juhtumist, kus meest sunniti kontrollpunktis tätoveeringut pimsskiviga eemaldama.

Tätoveeritud sõjavange koheldakse teistmoodi.

Enne Venemaa täiemahulist sissetungi töötas Mõhhailo Orlovskõi eliittaksojuhina ja vlogis oma tööst YouTube’is. Kuid sõda muutis kõike. Kogemuste ja oskusteta pidi ta Dorohinka külas Tšernihivi oblastis, kust on pärit tema naine, hakkama Ukraina territoriaalkaitse agendiks.

Ta ei olnud ametlikult relvajõududes registreeritud, vaid aitas territoriaalkaitset kohalikuna: pildistas vaenlase varustust ja saatis fotod sõjaväele, edastas neile teavet, kui palju ja milliseid Vene relvi külas on, kontrollis mahajäetud Vene tanke.

Nagu ikka, sõitis ta 7. märtsil Ukraina sõduritega ühest kontrollpunktist teise, et olukord üle vaadata. Kolmandas ehk viimases punktis nägid nad vene soomusveokit ja relvastatud sõdureid Vene embleemidega.

Seejärel juhtus kõik väga kiiresti: soomusveokist tulistati Mõhhailo suunas, Vene sõdur lähenes talle, tõmbas tema ja territoriaalkaitse võitleja autost välja, pani nad soomusveokisse, sõidutas nad metsa ning viskas nad äsja kaevatud kahe meetri sügavusse auku. Esimese asjana rebisid venelased neil T-särgid seljast ja uurisid uute vangide tätoveeringuid.

„Kui nad tätoveeringut nägid, hakkasid nad karjuma: „Sa oled nats!“ Ma ütlesin: „Ma ei ole nats, ma isegi ei tea, mida see tähendab.“ Pärast neid sõnu löödi mind kõigepealt oimukohta, seejärel vastu lõuga,“ meenutab Mõhhailo.

Mõhhailo ühel käel on täht, lõvid, kolvid, spidomeeter, amortisaator ja habemega pealuu. Tema rinnal on religioosne tätoveering – süda okastest pärjal, mille kohal on rist ja kiri „Tänan Issandat elu eest“. Kuid venelased nimetasid teda ikkagi natsiks. Nad lubasid ta tappa ja tema surnukeha külatänavale riputada, et kaasmaalased aru saaksid, et ka teised partisanid saavad karistada.

Mõhhailo veetis augus kaks päeva ja viidi hiljem sõjaväehelikopteriga Venemaale. Teda hoiti vangistuses 32 päeva.

Lisaks korrapärastele ülekuulamistele eeluurimisvanglas oli tätoveeritute jaoks eraldi kord. Igat tätoveeringut vangi kehal kirjeldati selleks ette nähtud dokumendis. Venelased panid kirja tätoveeringu asukoha, tüübi ja tähenduse. Igat tätoveeringut pildistati. Ja iga kord, kui Mõhhailo viidi uude kohta – piirivalve, Venemaa Föderatsiooni föderaalse julgeolekuteenistuse või eeluurimisisolaatori asutusse –, võtsid töötajad tal riided seljast ja küsitlesid jälle iga tätoveeringu kohta.

„Isegi siis, kui meid iga päev hommiku- või lõunasöögiks kongist välja lasti, tõmbasid nad pidevalt meie särke üles, uurisid kaelu ja küsisid tätoveeringute tähenduse kohta. Seda tegid iga kord samad inimesed. Tätoveeringud on nende jaoks eriline teema,“ meenutab ta.

Mõhhailo taastus pärast vangistusest vabanemist kaua. Nüüd tahab ta oma kogemuse auks jalale tätoveeringut kolmhargist.

Vene tapjad otsisid tätoveeringutes võimalust

Ilja Bohdanov kirjutas oma elust raamatu. Ta on Venemaa Föderatsiooni föderaalse julgeolekuteenistuse piirivalveteenistuse endine ohvitser, kes asus 2014. aastal Ukraina poolele ning võitles Vene armee vastu kõige karmimates kolletes – Ilovaiskis ja Donetski lennujaamas. Vene ohvitserist sai Parema Sektori võitleja.

Donetski lennujaamas viibis ta kahel korral: 2014. aasta oktoobris ja 2015. aasta jaanuaris. See oli eelviimane kord, kui lennujaamas üksusi vahetati.

 „Mäletan siiani, kuidas naasin Kiievisse ja nägin uudist, et Donetski lennujaam on rusudes. Pisarad jooksid mööda põski. Pärast seda, kui rindejoonelt lahkusin, tahtsin need sündmused oma kehale jäädvustada,“ meenutab Ilja.

Nii lasi ta paremale käele teha tätoveeringu Donetski lennujaama hävitatud tornist, kolmhargi ja sõna „Rus“, mis on sümbol sellest, et Ukraina juured ulatuvad Kiievi-Venesse.

Pärast Donetski oblastis võitlemist pidasid vene võitlejad Iljale jahti. Ta elas üle kolm mõrvakatset ja rööviti 2016. aasta novembris. Vene eriteenistused püüdsid teda Venemaale viia, kuid Ukraina julgeolekuteenistus korraldas erioperatsiooni, et ta vabastada.

„Nad tahtsid venelastele näidata, et nad saavad kõik kätte. „Me oleme nii võimsad. Kõik kardavad süsteemist lahkuda. Me saame kõik kätte.“ Neile ei jäeta ühtki endist eriteenistuste ohvitseri,“ ütleb Ilja.

Hiljem ütlesid Ukraina julgeolekuteenistuse ohvitserid Iljale, et tapjad otsisid teda tätoveeringu järgi. See oli nende jaoks maamärk.

Nüüd tahab Ilja uut tätoveeringut, mis sümboliseeriks Kiievi lahinguid.

Pärast 2014.–2015. aasta sündmusi lahkus ta sõjaväest ja avas pealinnas Korea restorani, aga niipea kui algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, läks ta taas vabatahtlikuks võitlejaks.

„Mul on sellest ajast kaks eredat mälestust. 25. veebruaril purustasid venelased Butšas meie kolonni. Võtsime selle tehnika ja hukkunud sõdurite surnukehad ning sõitsime üle pommitatud Irpini silla, kui venelased meid tulistama hakkasid. Läbisime tule all hiiglasliku venelaste kolonni kiirusega 140 km/h. Mäletan siiani vaatepilti jalgadeta sõdurist, kes õhku lastud sillal roomas. Ja teine selge mälestus on sellest, kui vigastada sain.“

Uue tätoveeringu asemel meenutab praegu Iljale Kiievi lahinguid arm tema vasakul käsivarrel.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!