„Vene sõdur, me jälgime sind“

Kui vaenlase väed on su ümber, kui su linn on üle poole aasta okupatsioonirežiimi all, siis võib isegi väike kollane riideriba muutuda relvaks. See küll ei tapa, kuid selle mõju on sama võimas. Sellest ideest algas 2022. aasta kevadel vastupanuliikumine Kollane Lint. Mitmed sõbrad Hersonist ühinesid, et alustada rahumeelset vastupanu ja enam kui poole aastaga kasvas see liikumiseks, mis ühendab ukrainlasi kümnetes okupeeritud linnades Simferopolist Mariupolini, Hersonist Melitopolini.

„Tsiviilvastupanu ajutiselt okupeeritud Krimmis on kogumas jõudu! Jevpatorija, Feodossija, Simferopol. Meie aktivistid jätkavad ukrainameelsete lendlehtede jagamist, me tuletame venelastele meelde, et Krimm kuulub Ukrainale, et Vene režiimil pole enam kaua jäänud!” – see on üks Kollase Lindi liikumise viimaseid postitusi Facebookis. Aktivistid postitavad fotosid Krimmi tänavatele paigutatud lendlehtedest sõnadega „Jevpatorija, Simferopol, Feodossija – Ukraina linn”. Süütu postkaardina tunduv on okupeeritud Krimmis aluseks kinnipidamistele ja isegi süüdimõistmistele. Krimmi platvormi kohaselt on kaheksa annekteerimise aasta ajal lisandunud poliitvangide nimekirjadesse need, kes avalikult Ukrainat toetavad. Annekteerimise algusest on selliseid inimesi rohkem kui 200. Kuid see, mis oleks pidanud hirmutama, tekitas veelgi suuremat vastupanu.

Üks Kollase Lindi koordinaatoritest rääkis Levilale, kuidas ukrainameelsed aktivistid moodustavad okupeeritud linnades vastupanuliikumist ka oma eluga riskides. See inimene asub endiselt okupeeritud territooriumil, seega me tema nime ei nimeta.

Me jälgime sind. Me oleme lähedal. Pööra ringi

27. aprillil täitis nüüdseks Venemaa poolt okupeeritud Hersoni peaväljaku ligi pooltuhat inimest. Enamik neist hoidis käes Ukraina lippe ja plakateid kirjaga „Herson on Ukraina”. Kohe sõitis demonstrantide juurde Z-tähega veok. Väljak lasti täis pisargaasi ja kõlasid šokigranaadi plahvatused.

See sündmus segas ära venelaste toonase plaani korraldada Hersonis referendum.

Kuid meie lugu algas varem. Sellest kasvas välja vastupanuliikumine Kollane Lint. Mina ja mitmed mu sõbrad, kes Hersonist Venemaa okupatsiooni järel ei lahkunud, lõid sotsiaalvõrgustikku grupi, kus teatasid oma protestiaktsioonist. Meil oli vaid 300 dollarit, mille kulutasime Facebooki reklaamidele, et inimesed meist teada saaksid. Meil ei olnud sihtgruppe, me valisime reklaamimiseks kogu Ukraina rahvastiku, sest vajasime kõigi informatsioonilist tuge.

Me ei eeldanud, et tuleb nii palju inimesi, sest sel ajal ei olnud meil ressursse ega väljakujunenud mainet, mida saanuks usaldada, kuid me teadsime, et mõned ukrainlased kindlasti tulevad. Me teadsime seda, sest nägime, kuidas märtsis, kui okupatsioon oli just alanud, ronisid inimesed paljakäsi tankidele ja relvakandjaid vedavatele sõidukitele. Ja nad peatasid Vene lahingusõidukid. Pärast seda nähtud pilti mõistsime, et ukrainlased on kõigeks võimelised.

Samal ajal hakkasime teistes linnades kogunemisi korraldama. Meil oli sõpru nii Melitopolis kui Simferopolis. Nad hakkasid meid koordineerimisega aitama. Meie tegime teadaande ja nemad võtsid üle kohapealse koordineerimistöö.

Me ei kavatsenud luua liikumist, tahtsime lihtsalt anda inimestele võimaluse protestida. Igaüks ei saa pildistada vaenlase tehnikat või saata teavet anonüümsete Telegrami robotite kaudu. Mõned tahavad lihtsalt väljendada rahulikku protesti: ohutult ja nähtavalt. See oli sümbol lootusele, et need territooriumid vabastatakse. Alles hiljem kujunes see tsiviilvastupanu massiliikumiseks.

Nüüd kutsume me üles passistamise vastu, kogume kollaborantide andmeid. Meie Facebooki lehelt leiab postitusi enamasti sellest, kuidas meie „silmad” Sevastopolis pildistavad sõjaväekomissariaate, et näidata ebaseaduslikku mobiliseerimist Krimmis, riputavad Hersonis üles lendlehti, et partisanid jälgivad venelaste iga liigutust, hävitavad venelaste propagandaga linnatulesid, avaldavad erinevates linnades Venemaa kollaborantide ja võimuseindajate isikuandmeid.

Kõik, mida me viimastel kuudel – kuni septembri keskpaigani – tegime, tegime oma kuludega. Rahaga, mida suutsime kokku hoida. Meil oli piinlik annetusi küsida. Siis hakkasid meie sõbrad ajakirjanikud koguma raha ja meieni hakkasid jõudma väikesed rahasummad. Me kulutasime need printeritele, värvile ja materjalide trükkimisele. Loomulikult on abi vaja.

Paljud meie inimesed vajavad toetust elamiseks, sest tööd ei ole. Loomulikult me varustame aktiviste printerite ja paberiga, kuid vahel ei ole inimestel lihtsalt millestki elada. Seetõttu püüame stabiilselt inimesi ka sellistel juhtudel aidata.

Me oleme korduvalt „keldrites” olnud

Inimesed ühinevad meiega pidevalt. Meie esimene reegel nendega töötades on hoolitseda ohutuse eest. Me saadame neile juhtnöörid selle kohta, kuidas olla küberohukindel, mis on küberhügieen, milliseid veebilehitsejaid kasutada, kuidas oma telefoni puhastada, millised VPNid on paremad. Me ei püüa kunagi saada inimese isikuandmeid. Me ei vaja neid. Seejärel kontrollime inimest, anname ülesande. Kui ta selle täidab, on meil olemas mingi kindlustunne. Me kujundame usaldushinnangu, et mõista, millisesse ülesandesse me selle aktivisti kaasata saame.

Alguses oli palju noori inimesi vanuses 16–25. Kuid aja jooksul enamik neist lahkus okupeeritud territooriumidelt ja ühinema hakkasid paljud vanemad inimesed, kes erinevatel põhjustel maha jäid. Nüüd moodustavad nad suure osa meie liikumisest. Me ei arvanud kunagi, et vanemaid inimesi saaks kaasata rahulikku vastupanusse, põrandaalusesse liikumisse, plakatite ülesriputamisse.

Liikumise peamisteks koordineerimiskeskusteks on mitmed inimesed Hersonis, Melitopolis ja Simferopolis. Inimesi on ka Donetskis ja Luhanskis. Veel hiljuti oli meil aktiviste ka Harkivi regioonis Vovtšanskis, kuid õnneks ei ole seal enam vajadust partisanluse järele – relvajõud on need territooriumid vabastanud. Nüüd tegelevad nad vabatahtlikena.

Oma tegevuse käigus jõudsime me korduvalt Hersoni „keldritesse”. Nii kutsuvad venelased oma piinakambreid. Nad küsitlesid meid ja lasid meil minna, sest nad ei teadnud, kes meist on koordinaator ja kes lihtsalt protestis osaleja. Kõik vestlused lõppesid sõnadega „Kui te linnast ei lahku, siis tuleb teil probleeme”.

Krimmis ei ole ühtegi meie aktivisti kinni peetud, kuid õiguskaitseorganid korraldavad regulaarselt reide ja otsivad läbi krimmitatarlaste ning ukrainameelsete elanike kodusid. Nad otsivad midagi, mis oleks ukrainameelne või seotud Kollase Lindiga.

Pärast plahvatusi Krimmis muutus ukrainameelne liikumine intensiivsemaks

Et Kollane Lint muutuks Krimmis nähtavaks, pöördusime oma sõprade poole, kes perekondlikel põhjustel poolsaarelt ei lahkunud. Täpsemalt kirjutasid need sõbrad meile 24. veebruaril. Nad aitasid Simferopolis laiali jagada esimesed kollased lindid ja postkaardid. Nad riputasid need nii, et need oleksid venelastele nähtavad: pinkidele, puudele, aedadele. Et nad mõistaksid, et neid siin ei toetata ega oodata.

Mais tulime välja esmapilgul hullu ideega – korraldada sündmus „Simferopol – aeg minna koju”. See oli kavandatud 18. maile, mis on krimmitatarlaste väljasaatmise mälestamise päev. Selle protesti teadaanne Facebookis muutus ülimalt populaarseks.

Teadsime, et see sündmus ajab venelased väga vihaseks. Nende politsei, Rosgvardija, aktiveerus. Nad käisid kodudes, eriti krimmitatarlaste juures, kes olid seotud mingit liiki aktivismiga, ja ähvardasid: hoidku jumal, kui miski peaks viitama sellele, et need sääraseid üritusi korraldaksid või seal üleüldse viibiksid. 

Nad teatasid keskväljakute sulgemisest. Kuid meil ei olnud kavas minna kesklinna tänavatele. Me ei kavatsenud minna plakatitega kõndima ja valjuhäälditest loosungeid karjuma. Me lihtsalt kavatsesime koguda kokku inimesed, et näha, mis tasemel on siin ukrainameelne toetus.

Sündmus toimus Krimmi kolmes erinevas linnas. Inimesed olid jagatud gruppidesse. Mõned kogunesid keldrites, mõned ostukeskustes, ühistes tööruumides, kohvikutes. Me jagasime aktivistidele tegevusplaane, rääkisime nendega ja lõime kontakte.

Igas paigas oli 50–100 inimest. Sel päeval sadas tugevalt, seega oli juba nii paljude inimeste kokkusaamine märgiline. Nägime, et inimesed on valmis oma seisukohta väljendama.

Seejärel hakkasid okupandid meile Kertšis jahti pidama. Nad ähvardasid, et leiavad meid üles ja panevad vangi.

Krimmis on umbes tuhatkond inimest, kes erinevates linnades Kollase Lindi liikumisse kuuluvad. Pärast Krimmis toimunud plahvatusi hakkas suur osa venemeelsest elanikkonnast lahkuma ja tänu sellele sai ukrainameelne ja neutraalne osa Ukraina elanikkonnast julgust juurde. Nad ütlesid: „Me saame hakata natuke vabamalt rääkima poliitikast, tõsiasjast, et me toetame Ukrainat.” Siiski ettevaatlikult, kuid julgemalt.

Ukrainameelsed meeleolud on alati olemas olnud, kogu selle kaheksa-aastase okupatsiooni jooksul, keegi pole neid unustanud.

Pärast plahvatusi Kertši sillal kutsus Kollane Lint poolsaare ukrainameelseid elanikke evakueeruma, sest Krimmi okupatsiooni administratsioon on väga vihane ja võib korraldada näitliku nõiajahi. Liikumise koordinaatorid oletavad, et Venemaa sõjavägi ei soovi võitlemist jätkata ja laseb ise oma rajatisi õhku.

Me häirisime mitu korda ebaseaduslikke referendumeid

Mitmeid kuid oleme me agiteerinud inimesi referendumeid segama: mitte vastu võtma Venemaa passe, mitte andma isikuandmeid humanitaarabisabas seistes või rahvaloendustel, mida venelased läbi viivad. Palusime tähistada hooned, kus referendumeid ette valmistatakse, Ї-tähe või kollase lindiga. Meie sotsiaalmeediakontol leidub palju fotosid selliselt tähistatud hoonetest:

Vahetult enne ebaseaduslikke referendumeid meie strateegia veidi muutus. Oli vaja jäädvustada kõik venelaste sammud, nii palju kui võimalik. Me kogusime andmeid selle kohta, millist liiki inimesed paluvad hääletada, kuidas see protsess üldiselt toimub – kas hääletuspunktides või inimeste majade kõrval pingil, kas keegi tuleb isiklikult sinu koju või sunnitakse sind minema hääletuspunkti. Palusime inimestel kõike seda filmida, teha fotosid, anda sellest teada meile ja Ukraina peaprokuratuurile. Kuid eeskätt mitte suhelda agitaatoritega, mitte avada ust, keelduda valmissedeli vastu võtmisest ja hääletamisest.

Paljud inimesed kirjutasid: „Palun ärge avaldage, aga nad tulevad minu juurde ja sunnivad mind hääletama. Me ei ava ust, me ei suhtle, kõik on nii, nagu te kirjutate, siin on fotod.”

Meil on au olla klomp okupantide kurgus.

Niinimetatud referendumite esimese päeva õhtul kutsus kollaborant Kirill Stremousov koos Vene Föderatsiooni avaliku kojaga ukrainlasi üles mitte usaldama Kollast Linti ja minema referendumitele. Nii õnnestus meil oma üleskutsetega sisuliselt häirida ebaseaduslike referendumite esimesi päevi. Meil on inimestelt saadud tuhandeid sõnumeid, mida meil ei ole aega isegi analüüsida, kontrollida ja peaprokuratuurile saata. Meil on au olla klomp okupantide kurgus.

Meie töö õõnestab nende võitlusvaimu

Oleme esimestest päevadest alates näinud, et meie lendlehed on vene sõdurite jaoks väga provokatiivsed. Nad püüavad kõik Ukraina lipud maha kiskuda ja pidevalt meie postkaarte katki rebida. Eriti, kui midagi on konkreetselt neile suunatud, näiteks: „Venemaa sõjaline referendum läks põrgusse. Ukraina relvajõud on lähedal. Tehke fotosid rassistidest, olge meie silmadeks. On aeg okupandid välja saata.” Loomulikult õõnestab see tugevalt nende võitlusvaimu.

Ja Hersoni linnas ringi kõndivatel elanikel on hea meel näha Ukraina lippu mastis või aial, kollast linti piirdel või venemeelse panga ees või kaupluses. See tõstab kõvasti ukrainlaste meeleolu. See meenutab neile, et see on siiski Ukraina ja ukrainlased on siiski siin. Meid ei ole unustatud. Me oleme varsti vabad.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!