2018. aasta suvel sõidan taksoga Külmallika tänava suunas ning tõrjun taksojuhi katseid välja pinnida, kelle juurde ma lähen.
“Mis asja me seal Nõmmel siis ajame?”
“Niisama.”
“Kellegile külla?”
“Lihtsalt sporti tegema.”
Juht muigab nagu ta ei usuks mind, hoolimata sellest, et mul on jalas Asicsi tossud, mingid jooksupüksid ning seljas vana tennisesärk. Siinsamas lähedal on Nõmme künklikud spordirajad. Kui raske on uskuda, et ma lähen lihtsalt jooksma?
Presidendi juurde minek pole õigupoolest mingi häbiasi, mida varjata, kuid isegi tuttavatele ütlen ma alguses, et ma käin presidendi juures mõttekoja liikmena, lihtsalt maailma asju arutamas. See pole isegi vale, sest ma olen olnud Toomas Hendrik Ilvese mõttekoja liige ning seda punti pole kunagi ametlikult laiali saadetud.
Mulle tundus, et raamatu tulevased tegelased suhtuvad minusse kui mõttekoja asjapulka loomulikumalt ning samuti on vähem survet raamatukirjutamisel. Viimastel aastatel hakkasin siiski vaikselt kaarte avama, ja lõpuks ütlesin otse välja, et tegelikult ma kirjutan raamatut. Selleks ajaks olin ma juba kindel, et raamat ka tuleb.
“Siin sobib,” ütlen tänavanurgal autojuhile ning hüppan välja.
Meil on plaan Kerstiga koos jooksma minna. See on teada asi, et koos sportides saad inimesega paremini tuttavaks. Tenniseväljakul näed, kas inimene armastab vinte ja trikke või põmmutab sirgelt, malet mängides näed tema mõtlemisoskusi, jooksurajal näed, kuidas inimene talub tempot ja raskeid lõike.
Seda enam, et sport tundub olevat lahutamatu osa Kersti elust. Ta võtab ette ühtmoodi nii maratoni või mäesuusareisi ning kui ta mingi vigastuse pärast või tiheda graafiku tõttu sportida ei saa, kaob ka tuju.
Tean juba, et ta on läbinud maratoni vähem kui nelja tunniga. See pole halb tulemus. Ilmselt kui me mõlemad sama maratoni jookseks ning ma finišisse jõuaks, oleks tema juba dushi all käinud ja loeks ammu ajalehte.
Kuigi jutt oli kergest trennist, kardan, et Kersti ei kavatse tänagi niisama sörkima jääda. Nõme oleks poole peal maha pudeneda ning hingeldades raja äärde seisma jääda, nagu juhtus ühe Eesti poliitikuga, kes tahtis Kerstilt kohtumist. Ta kutsuti jooksule ning jäi presidendist kaugele maha enne kui jõudis öelda, miks ta üldse kohtuda tahtis.
Ka Hiina julgestusmehed, kes pidid ükskord Kerstiga Hiina müüril kaasa jooksma, kaotasid ta peaaegu silmist.
Kui jooksuriietes Kersti väljub majast ning temaga koos hakkab liikuma maastikurattal julgestusmees, mõtlen murelikult, et milleks see ratas vajalik on. Kuid loodan, et tüüp ei ole rattal seepärast, et plaanis on eriti kibe jooks, vaid seepärast, et säästa võhma presidendi julgestamiseks.
Edasi lugemiseks mine raamatu lehele ning telli!