Playbook: Valge Tüdruku maailm

Vana depoohoone aknad tärisevad muusika taktis ning Valge Tüdruk räpib publikuga kooris: “Lase ma nussin su varuosadeks, olen tussi mekaanik.” Noorte naiste teravad õlad rajavad rahvahulgas teed lava ette, võtavad ruumi, kehtestavad ennast. Siis algab uus lugu “Polüamoorsuse hümn” ning rahvas teab jälle sõnu peast.

Nii on see olnud terve 2024. aasta suve. Kus iganes Valge Tüdruk esineb, on järsku publik kohal. Kohal on juba mainitud noored naised, aga ka Kultuurikalduvusega Keskealised Mehed, kes nõksutavad pea või põlvega takti, või koolinoored, imestamas, et nad üldse võivad siin olla.

Kogu publikumelu on aga täitematerjalina sidumas tuikuv ja joobnud suvine festivalirämmarilongerorahvas, kes tunneb peaaegu lapselikku elurõõmu tsenseerimata ja otsekohese biidistatud tekstiladumise üle.

Mingit Valget Tüdrukut siis veel polnud.

Nüüd on sügis ning Elina ehk Valge Tüdruk istub Levila kontoris, et anda intervjuu Playbookile. Tegelikult istuvad meie kontoris Elina ja Tristan, sest Valge Tüdruku ajaarvamine sai alguse nende kahe juhuslikust kohtumisest Viljandi Konsumi ees, koroonaaja lõpu poole.

Mingit Valget Tüdrukut siis veel polnud, oli vaid üks noor ja väga diip etenduskunstnik, kes oli teinud mõned poliitilised muusikavideod oma bändiga 5HORSES, ning teine noor tüüp, kes nägi oma tulevast karjääri ilmselt arhitektuuris.

Me räägime Elina ja Tristaniga täna headest asjadest, nagu looming, koostöö ja sõprus, ning halbadest asjadest, nagu sotsiaalne ärevus ning padja alla peidetud nuga. Ning ikka ja jälle räägime eneseületamisest, läbimurdmisest, ruumi võtmisest, kehtestamisest ning lõpuks tõlgime lahti Valge Tüdruku ja Triibupasta hiljutise muusikavideo “hr maakler” koos kõigi sinna peidetud oluliste sõnumitega.

Daniel: Kust Valge Tüdruk üldse tuleb?

Elina: Pärast 2019. aastal alanud 5HORSES projekti jätkas mu bändikaaslane Jaan karjääri balletitantsijana, mina õppisin Viljandis. Proovisin küll veel bändi jätkata, kuid taandusin sellest projektist sujuvalt üha kaugemale. Kuskil lõpu poole tutvusime Tristaniga. Tristan oli kuulnud ühte laulu …

Jaa, see on Elina, “aga ta on venelane, ta ei saa eesti keelest väga hästi aru”.

T: Ma avastasin 5HORSESi loo “Canada” täiesti juhuslikult ning ma ei arvanud, et selline asi on Eestis tehtud. Aasta hiljem olime mingi sõbra sünnal suvel, pakkisime hommikul lava kokku ja siis üks mu sõbranna ütles, et see lugu on Viljandi tüüpide tehtud. Ma ei uskunud alguses, eriti seetõttu, et see oli veel ka LGBT teemal –  kuidas sai see sellel hetkel Eestist tulla?

Seejärel nägin Elinat juhuslikult Viljandi Konsumi ees. Küsisin sõbrannalt, et kas see on seesama tšikk. Tema ütles, et jaa, see on Elina, “aga ta on venelane, ta ei saa eesti keelest väga hästi aru”. Sama päeva õhtul nägin jälle Elinat ning läksin temaga rääkima. Ma püüdsin oma keelt tõmmata A1 taseme peale ning rääkida ülilühidalt ja selgelt: “Ma. Olen. Tristan. Tahad. Minna kohvile?”

D: Elina, kuidas sulle see lähenemine tundus? 

E:  Mõtlesin hoopis, et “kes on see väga ilus inimene, kelle kohta kogu Viljandi teab, et ta on väga ilus inimene …”. Tristan rääkis, kuidas ta on töötanud erinevates riikides ja siis ma olin nagu, vau, Viljandist pärit selline tüüp. Väga huvitav.

T:  Meil olid väga erinevad maailmad. Elina oli väga diip-woke kunstnik, mina olin mingis teises … kohas. Ma ei olnud tol ajal eriti woke. 

E: Tristan lällas.

T: Mulle meeldis nagu lällata ja teistest üle rääkida. Mu sõpradele ka. 

E: Aga Valge Tüdruku alguses oli lugu “Tra pls”. Koroonaajal olin parima sõbraga Viljandis ja üsna sügavas mõtiskluses. Ma ei saanud öösel magada ja ma lihtsalt lindistasin telefoniga selle “Tra plsi”. Klimberdasin sinna mingi tausta. See sobis hästi selle rõveda tujuga, mis mul oli. Panin lihtsalt selle möla telefoni, ja siis hiljem autos kuulasime seda, sõbra ja Tristaniga samuti. 

Ma tegin seda lihtsalt nalja pärast, aga nad läksid elevile ja seletasid: sa peaksid välja laskma selle loo. Postita see kuhu iganes! See on nii lahe lugu! Mina olin nagu – appi.

T: Elina oli jõudnud enda peas välja sinna kohta, kus ta on tippkunstnik, tal ei olnud Instagramigi enam.

Tal ei olnud Instagramigi enam.

E: Ma tegin lavastusi. Ma arvasin, et ma hakkan tulevikus lavastama näiteks Kanutis, pigem underground-asju, kus ma mõtisklen pikalt oma loomingu sisu ja vormi üle.

D: Tristan, no miks sa julgustasid Elinat “Tra plsiga” edasi minema, kui ta oli just ennast kunsti kaudu leidmas?

T: Ma võib-olla olin sellest “Canadast” nii vaimustunud. Kõigile, kellele ma lasin seda, see nii väga meeldis. Tema tahtis olla diip kunstnik, kes teeb omaette asju, mina tahtsin öelda, et teeme kõigile suuri asju. 

Võib-olla ma tollel ajal ei mõistnud kaasaegset kunsti. Ma ei osanud seda kuidagi mõtestada. Ma ei taha küll oma haridusteele mingit varju heita, aga see oli sinna matemaatika-füüsika suunda. Plaan oli see, et lähed arhitektuuri õppima või midagi rakendusfüüsikaga seoses. 

T:  Ühe mu sõbra pere oli üle keskmise jõukas, neil olid mõned head varad, mida sai sinna videosse panna. Ma mõtlesin kohe, et okei, isa auto, nende vann. Nende mingid asjad. Isegi minu sõbra riided on Elina seljas. Algul võtsin videopangast mingid pilved ja välgu, panin selle mingi teise asja sinna peale – ise olin vaimustuses. See näeb nii hea välja! Elina oli pisut skeptilisem: “Ee … noh, äkki saad veel mõelda?”

E: Mitte et ma oleksin niisama passinud ja oodanud, millega Tristan välja tuleb – samal ajal tegutsesin ülikoolis ja tegin neid lavastusi.

T: Siiani ma lihtsalt istun tundide kaupa ekraani taga, teen hästi palju tööd. Vahel isegi mitte millegi nimel. Siis hakkasin näiteks kaader kaadri haaval värve muutma. Asi, mida saaksin oma tänaste oskustega väga kiiresti teha. 

Seejärel panime selle välja. Sellega ei juhtunud alguses midagi. Ega me ei arvanudki, et peaks juhtuma, aga tollal käisime läbi Maidukiga. Meil see video väga ei lennanud, me isegi ei arvanud, et see peaks lendama, aga Maiduk ütles, et selle peab saatma igale poole. “Peate tegema pressika!”

E: Meie küsisime, et mis asi on pressikas. 

T: Me ei teadnud, et selline asi on olemas, aga siis taipasime, et see asi käib niimoodi, et saadetakse mingid kirjad laiali. Enne arvasime, et ajakirjanikud ise leiavad videod üles ja kirjutavad. 

Ühesõnaga, Elina kirjutab mulle ja ütleb, et Maiduk ütles, et on vaja pressikas teha. Mina küsisin, et mis pressikas. Ja siis Mait saatis kontaktid mulle ja mingi tooriku või näite. Selle põhjal hakkasin laiali saatma. Ma ei osanud isegi meile saata, saatsin neid ühekaupa. 300 inimest, 300 meili saatsin laiali ükshaaval, sest ma kartsin, et äkki nad näevad, et ma saatsin teistele ka.

D: Sa blind cc’st ei teadnud midagi? 

T: Ma ei olnud mõelnud selle peale. Ma olin paranoiline! Kui nii suurt asja teed, siis tuleb ikka kindel olla …

E: Me olime ikka täielikud kilplased.

T: Aga siis see video blõuappis ja sai hästi palju heiti. Tulid artiklid sellest, ilmselt pressikate pärast. 

D: Mis tüüpi heiti tuli?

T: Kommentaarid. Videos oli veidi alastust, sõnad olid vulgaarsed, see sai tavalist reaktsiooni. 5HORSESt tehes said Elina ja Jaan ju päris relvaähvardusi, et me laseme teid maha. Ilmselt selle pealt tuli veel mõningaid sarnaseid sõnumeid. Et tol ajal oli sul suhteliselt suur ärevus. Inimesed ikkagi lähevad päris kaugele kommentaaridega.

E: Ma tol ajal tegelesin nagunii hästi palju sotsiaalse ärevusega. Käisin psühholoogi ja psühhiaatri juures. Ülikool tegi elu raskemaks, sest ma ei julgenud rääkida inimestega, ikka veel tegelikult ei julge. Kui see oleks eksam praegu ja siin oleks laevalgus (sel ajal, kui Elina räägib, on väljas oktoobrikuine pilvealune poolhämarus, kontoris lambid ei põle), siis ma oleksin täiesti näost tomat.

Ja see, miks ma tegelesin üldse lavalise tegevusega, oligi seotud sellega, et ma tahtsin üle saada sellest, et ma olen vaikne ja ma ei julge midagi öelda. Ma arvan, et need esimesed laivid olidki hästi sügavalt seotud sellega, et ma tahtsin ühendada seda, et ma ei taha olla ilus ja ma ei taha olla korralik, ja ma ei taha ilusti laulda, ja – etenduskunsti. Et mul on see taust. Ja tuua see siis sinna lavale, kus on purjus publik, kes mõtleb, et “jee, me tahame, et sa oleksid mingi lahe naine!”. 

T: Elina sotsiaalne ärevus oli meie suhte ajal üsna ränk asi. Tekkis veidraid olukordi, mida ma siis ei mõistnud. Veidral kombel see aga laval Elinat ei mõjutanud. Kõik need kaasaegse kunsti esinemised jätsid mulle mulje, et sa oled nii julge, et mina ei suudaks sellist asja iialgi teha, aga kuidas siis nii on, et sa ei saa minu sõpradega rääkida. Või et miks meil tekivad probleemid, kui me suhtleme inimestega, aga laval oled sa nii julge – täielik müsteerium.

Sul oli nuga mingil ajal padja all.

E: Hästi erinevad tasandid olid. Ma tundsin, et varsti lõppeb ülikool ja ma olen täiesti ebaõnnestunud. Ja siis näiteks see, et ma elasin puumajas, ma kartsin seal olla, sest ma tundsin, et see maja põleb maha. See oli nagu paranoia. 

T: Sul oli nuga mingil ajal padja all.

E: See oli vana, väga väike puumaja ja ma tundsin ennast nii mitteturvaliselt. Tristani sõpradega ja seltskonnas ma tahtsin tegelikult olla, aga ma ei osanud rääkida ilma selleta, et keegi annaks mulle selleks ruumi. Erinevalt Tristanist, kes oli nagu “pänänänä”, rääkis kõigist üle. Ma ei osanud seda, see oli raske. 

Tristan uuris minult: “Sa oled vait, kas sul on mingi probleem?” Mina: “Ei, kõik on hästi, aga millal ma oleks pidanud rääkima?”

T: Minu nägemus oli jälle see, et kui keegi on vait, siis mina peangi selle ruumi täis rääkima, et kellelgi ei oleks ebamugav.

E: Minu meelest ei olnud keegi peale minu kordagi vait! Ma ei jõudnud ühtegi sõna öelda.

Ülikoolis oli sama. Näitlejad on kõrval, mina ise õppisin tantsu, kõik olid kogu aeg nagu: "Jaa, iga hetk, ma tulen ja esitan sulle mingi kuradi monoloogi." Ja mina istun seal vaikselt, ei julge ühtegi sõna öelda, sest ma lähen kohe näost punaseks, ma ei käinud sellepärast isegi mingites tundides. Ma ei saanud minna. 

T: Ainuke vahend selle vastu oli see, et Elina pidi meiki kandma, mis oli tema olemuse vastand – ta oli underground-kunstnik, kes ei hinnanud enese välist kaunistamist. Ta pidi kandma meiki sellepärast, et tal oli see punastamise hirm. 

E: See oli nagu mask lihtsalt. 

D: Olen Tristaniga nõus – seda huvitavamaks muutub see, kuidas sa laval oled. Olles hädas ärevusega, oled sa laval selline, nagu sa oled. See on võimas. Esimene sõna, mis mulle pähe tuleb!

E: Aitäh. Ma proovingi … selles mõttes see Valge Tüdruku asi on hea, et ma proovin tõestada endale, et ma ei karda tegelikult. Ja et mul on, mida öelda. Sotsiaalses elus on mul raske selleks ruumi võtta. Nüüd juba paremini, kuid see oleneb perioodist. Laval on mulle antud ruum – võta ja tee! Ma tahan kasutada seda võimalust. 

D: See ring inimesi, kes Valget Tüdrukut fännas, hakkas kasvama. Tekkisid kriitikud, kes fännasid. Kuidas see juhtus?

E: Mulle tundub, et alguses oli ikka hästi pikalt väike ringkond, kes teadsid ja kellele meeldis. Olid küll mingid inimesed, aga see oli suhteliselt kuni selle suveni.

D: Mis suvel juhtus?

E: Pärast debüütalbumi väljatulekut on olnud totaalne kasv. Kõik on nii teistmoodi. Suhtumine samuti. Palju inimesi on kontsertidel. 

T: Said populaarseks just täpselt siis, kui me lahku läksime! 

E: Eelmine august. 

D: Kuidas te lahku läksite?

T: Sujuvalt. Kõigepealt olime avatud suhtes ja siis otsustasime, et lähme laiali, sest saime aru, et midagi tegelikult ei muutu. Mõtlesime, et saame ju kõike endiselt koos teha ja oleme sõbrad edasi. Aga ikkagi läksime tülli ja ikka väga pahasti. Selle kolme aastaga oli mina-sina nii segunenud, et kui laiali läksime ja iga päev enda sisemaailma teisega enam ei jaganud, siis ei saanud me üksteise piiridest enam üldse aru.

Läks aega, et leida tasakaal. Enne oli see koostöö naturaalne. Olime koos ja tahtsime teha. Aga hiljem ei saanud ma enam päris täpselt aru, et kui Elina sai Valge Tüdruku n-ö endale, siis kes olen mina. Kas ma peaks nüüd hoopis endale keskenduma? Mida see selles kontekstis tähendab?

D: Mingisugused minuvanused mehed on ka päris vaimustuses. “Valge Tüdruk esineb! Lähme!” Algusest peale muusikakriitika võtmeisikud, nagu näiteks Siim Nestor. 

E: Ma ei tea … Ma tunnen, et inimesed võtavad rohkem vastu, sest on mingid inimesed, kes on öelnud, et “see on väärt kuulamist”. “Jah, see näib loll, aga seal nagu on midagi!”

D: Ma olen ka praegu ju see keskealine mees, kes sedasama teeb. Aga äkki parem siis niipidi, kui mitte midagi …

T: Ja olen edukas ka tänu Tristanile, kes uskus minusse … (kõik naeravad).

"A sõnu kirjutad sa ikka ise, Elina?"

D: Kui mingi naine peab mingi väga hea kõne, siis küsitakse, et kes talle selle tegelikult kirjutas. Muide poliitikas kirjutatakse paljudele meestele kõned teiste poolt valmis, nad pole neid ise teinud. Millegipärast meeste puhul esimese asjana seda ei küsita.

E: Mu praeguselt poiss-sõbralt küsitakse ka kogu aeg, et kas sina kirjutasid need biidid. “A sõnu kirjutad sa ikka ise, Elina? Aa … okei …” Ja see on mulle hästi vastukarva. Kuna mul on traumeerivad kogemused inimestega, kes ei tee oma asju ära, siis ma arvan, et sealt tekkis veendumus, et ma tahan ise mussi kirjutada, ma ei taha kelleltki midagi oodata, ma saan ise tehtud oma asjad, et ma ei peaks helistama mingile teisele inimesele, mehele enamasti, et “kuule, ma olen see ja see, ma tahaksin nüüd laulda sellele biidile peale”.

Kui on normaalne inimene, siis mis iganes ta sugu on, koostöö on okei.

Mul on kaks asja, mida ma ise tahan veel ära õppida – miksimine ja masterdamine. Et mul ei oleks selleks mingit meest tarvis. Eeskujuks on Maris Pihlap, kes teeb täiesti ise oma asju. Ja et keegi ei saaks mulle öelda, et kas tema tegi sulle need. “Sa oled ikkagi liiga loll! Sa oskad ainult neid sõnakesi kirjutada.”

T: Ma mäletan, et enne oli ka selliseid küsimusi. Mingeid lugusid me ikkagi kirjutasime koos. Sina tegid enamiku mussi, mina tegin enamiku videost, aga nii laulu kui videoga töötasime enamasti koos.

E: Jaa, see oli täiega koostöö. 

D: Ma arvan, et elutervet tasakaalu, mis ei vaata mingeid lollakaid silte, võib näha Billie Eilishi koostöös oma vennaga. Vaatasin nende dokki, kust tuli välja, et vend teeb väga palju tööd taustal, kuid keegi ju tegelikult ei arva, et Billie Eilish on kuidagi oma venna poolt produtseeritud. Tegemist on võrdse inimestevahelise koostööga … Miks peaks neid hindama ja kaaluma eraldi?

E: Kui on normaalne inimene, siis mis iganes ta sugu on, koostöö on okei.

D: Kus Valge Tüdruku esimene laiv oli?

E: Svetas. Keity kuulis seal mind ja pärast võttis minuga ühendust, et koostööd teha. Ma ei olnud üksi teinud laive. Ma ei teadnud, kuidas seda üldse tehakse. 

See oli mingi Halloweeni pidu. 

T: Rahvast oli palju, inimesed teadsid 5HORSESe lugusid. Ta esitas neid ka. Elina ei olnud veel harjunud esinema. Seal oli nii palju rahvast ja ta oli nii entusiastlik, et ta läks ja hakkas karjuma. Kui ta karjub need kolm laulu ära, siis tal pole pärast mitu päeva häält. 

E: See oli mul kogu aeg.

T: Pärast rääkisime, et võib-olla sa peaksid rohkem laulma, mitte karjuma.

E: Tristanil oli alati enda nägemus. Ta ütles näiteks, et “minu meelest oleks lahedam, kui sa seisaksid ühe koha peal…”.

T: … Elinal oli niimoodi, et ta hakkab karjuma, ja siis ta karjub siin ja siis ta karjub siin (Tristan hüppab mööda Levila kontorit ringi ning demonstreerib, kuidas Elina publiku ees hüppab). 

E: Ma tahtsin veel rääkida sellest, kuidas see nimi tuli. Meil oli vaja artistinime. Ma proovisin mõelda, et mis on minu nimi peale selle, et ma olen Elina. Mul ei ole ühtegi teist mõtet, et kes ma veel olen. Tristan ütles, et seal laulus on ju sõnad, et “ma olen valge tüdruk”. Et sa pead panema selle.

Ma olin alguses vastu, et mis valge tüdruk, mis tüdruk.

Kui ma laulus ütlen, et “ma olen valge tüdruk", siis oleks imelik, kui mu artistinimi oleks mingi Reelika.

T: Kohe tekkis ka küsimus, et kas see on üldse okei. Me ei olnud liiga palju kursis. Enne seda oli suureks teemaks olnud Black Lives Matter liikumine. Tekkiski kohe küsimus, et mida see Valge Tüdruk selles kontekstis ütleb. Samas, inglise keeles oli palju White Girl meeme. 

E: Ma alguses üldse ei samastunud selle nimega. Kuid kui ma laulus ütlen, et “ma olen valge tüdruk", siis oleks imelik, kui mu artistinimi oleks mingi Reelika. Ei lähe ka ju kokku. 

T: Kui me selle postitasime, siis esimese video all on minu kirjutatud pikk seletus, et kui keegi süveneb, siis saaks ta kohe teada, et see ei ole rassistlik. 

E: Mult on küsitud, mida see nimi tähendab. Aja jooksul olen ka ise seda nime hakanud sügavamalt mõtestama. Olen palju teadlikum sellest, et miks see sobib. Ja ma arvan, et see nimi on hea. See viitabki nii paljudele probleemidele ja minu jaoks avab see ka minu kui kunstniku põhieesmärki.

Sest ma ikkagi tunnen, et minult oodatakse, et ma oleksin nunnu valge viisakas mimmu-tüdruk. Jätkuvalt tunnen seda. Siis ma saan läbi selle karakteri tõestada vastupidist, samal ajal inimesena olleski lihtsalt tüdruk, kes on kasvanud kuskil Eesti mõttes mitte privilegeeritud Õismäe keskkonnas. Mul on, millele vastanduda ja samas ka millega samastuda. See on ka piisavalt abstraktne, et lasta mul ise ajas muutuda. 

Ma olen aru saanud, et see on piisavalt laia ja mängulise tähendusega nimi. Välismaal tuuritades olen kasutanud eestikeelset versiooni oma nimest, sest reisikaaslased ütlesid, et nii on huvitavam. White Girlina pole veel maailma avastanud.

Mind ei koti tähelepanu, mind ei koti raha, ma tahan lihtsalt seda hästi põhimõttelist asja teha. Ja siis teiselt poolt oli see laul.

Samas oli mul sellega seoses ka hästi suur identiteedikriis. Ühest küljest tahan olla sügav kunstnik, kes teeb oma tööd kaua, mõtleb kõik detailselt läbi ja alles siis tuleb välja oma asjaga. Mind ei koti tähelepanu, mind ei koti raha, ma tahan lihtsalt seda hästi põhimõttelist asja teha. Ja siis teiselt poolt oli see laul. Ja Tristan. Mingid inimesed olid juba arvamas minu muusikast. Mina olin kaitsereaktsioonis – ei, ei, ma ei ole üldse see! 

Ma täiega proovisin neid teemasid lahus hoida ning mul oli hästi ebamugav, kui keegi kunstimaailmas küsis midagi Valge Tüdruku maailma kohta. Mina olin: eeei-ei, see on mingi nali! Aga mingi hetk hakkasin ka sellele mõtlema, et miks ma üldse tahan olla etenduskunstnik. Kas kord paari aasta jooksul ise lavastada rahuldaks mind? Miks ma kunagi arvasin nii? Ma saan aru, et mul on nüüd täiesti teine võimalus oma mõtteid väljendada kui see, et ma aasta aega küpsetan midagi oma väiksele ringile.

Minul oli suurem ärkamine Elina kõrval selle osas, kuidas maailmas on palju uusi teadmisi.

D: 5HORSES oli väga poliitiline. Viimane Triibupastaga koos tehtud video on väga poliitiline. Valge Tüdruk pole ainult meelelahutus, kuigi vorm võib natuke seda muljet jätta. 

T: Minul oli suurem ärkamine Elina kõrval selle osas, kuidas maailmas on palju uusi teadmisi. Uuemad poliitilised suunad, mida ma enne veel ei mõistnud. Ma arvasin alguses seetõttu, et peaks lugudes inimestele hästi lahti seletama kõik asjad, mida me öelda tahame, kuid nüüd ma tunnen, et see uus album laseb mingis mõttes … teha asju natuke rohkem varjus. Kindlasti on asju, millele viidata tugevalt, aga need laulud ei ole enam niivõrd detailsed. 

E: Oleneb laulust.

Miks ma üldse tahtsin albumit teha – mul ei mahtunud kõik ühte laulu ära! “Kakapomm” näiteks, tahtsin olla naljakas, tahtsin olla vaba, tahtsin öelda mingit sitta. Ma ei tahtnud kasutada ainult ilusaid sõnu. Ja siis samal ajal rääkida olulistest teemadest. Iga laulu produtseerimine võttis ka nii kaua aega, et asi hakkas vahepeal minu jaoks aeguma. 

Album andis palju parema võimaluse lisada mingit leebemat asja, kus ma saan lihtsalt laulda ja nautida oma helisid, žanrivahetusi. Siiski on ka mulle tähtis olulisi väärtusi kajastada või neile kasvõi vihjata. Mida rohkem materjali on, seda rohkem on ka mänguruumi. Sellel albumil on ühe loo sõnad ka Tristanilt ning ta tegi albumi toetuseks merch’i. 

D: Millest see viimane video räägib? 

E: No see on ka selline mitmetahuline. Video paneb ühtepidi halvaks mingit tegevust, kuid teistpidi on ta meelelahutuslik ja kaasahaarav. 

D: Mis tegevust ta halvaks paneb?

E: Ahistamist. 

D:  Selle video puhul on mul tunne, et paljud ei pruugi kohe märgata, aga viited, kujundid on olemas. Kas räägime publikule neid natuke lahti? 

E: Inimesed võiksid video lõpuks tegelikult ka ise aru saada, ei taha nii päris lusikal otse ette sööta.

D: .. et rikub puändi ära?

E: Jah (naerab).

T: Kui Elina mulle alguses seda laulu lasi, siis ma ei saanud ka kohe selle mõttest väga hästi aru, sest see kõlabki natuke nii, nagu  Elina toidaks mingeid tüüpe ja teeks midagi, mida need tüübid ütlevad talle, et tee. See ei ole muidugi üldse nii. Kui meil video valmis sai, näen ka ise seda lugu teistmoodi. Elina sõnum tuleb sealt välja. See pole lõbus lauluke. 

See maakler on rõve.

Töö käigus oli Elinal väike mure, et kas videost tuleb ikka selgelt välja, et talle ei meeldi see maakler, see maakler on rõve.

E: Et see oleks point, mis vaatamata lustakale esitusele ei jääks lahtiseks. 

T: Üks produtsentidest vihjas, et ongi olemas üks selline maakler, ja ajakirjandus on temast palju rääkinud. Käisin läbi kuu-uurijad ja ekspressid. Olin üllatunud, et ta oli kõike juba teinud, mis meie videosse sobis. Ei pidanud ise mingeid sümboleid välja mõtlema. Ta oli kõik need absurdsed asjad ära teinud. Ta oligi nii pealetükkiv isiksus, et andis oma tegudega meile ainet. 

Meil oli materjali nii palju, et pidime mingeid asju välja jätma.

D: Silmapilkselt on näha, et iga stseen on seal videos umbes alla sekundi pikkune. Tänapäeval ongi sekund pikk aeg muidugi.

T: Mul on väikesed eeskujud. Näiteks Martin Pihlap. Ma olen nii palju Elinaga koos töötanud, et ma sain Elina kõrval videograafina oskusi pidevalt juurde. Nüüd olen hakanud teenima mingit raha. Me saame üksteisest aru, teame, kuidas teine mõtleb.  

Selle videoga oligi nii, et teeme muusikavideo, filmime juba pühapäeval. Täna on teisipäev, tahaks, et see lugu oleks maaklerist, aga samal ajal tuleks välja, et ta on rõve. Okei, ma teen neljapäevaks ettepanekud ja ütlen, mis peaks kõik leidma. Lõpuks on mul vaja seda, kus see ripub. Elinaga on mõnus teha, me teame, et vastutus jaguneb meie kahe vahel. Oleme harjunud, et kõike peab ise tegema. 

Siis hakkasime filmima, filmimiseks läks ka mingi kolm päeva. Seda kõike on nii palju, kuid kui oled harjunud kahekesi tegema, siis võid saada ka palju tehtud. 

See oli lõpuks mingi kolme nädala töö. 

D: See kukeseenetarretis on keskne ja perfektselt õnnestunud kujund igatahes seal videos. Kui ma juba aru sain, et see on sellest teemast, siis hakkas kõik tööle.

T: Oli eesmärk, et oleks palju erinevaid detaile, mis on läbi mõeldud. Iga asi võiks olla läbi mõeldud, aga seda ei pea kogu aeg seletama.

E: Mulle ka meeldib.

T: Ma küsisin ema käest Viljandis, et kus see tarretise või keeksivorm on. Mul on visioon! Ma ei mäleta, millal ma viimati tarretist tegin, aga kui ma selle kodus selles vormis valmis sain, siis see ei näinud ka hea välja. Me ei saanud seda hästi kätte. Aga lõpuks tuli see nii ilus. 

Aga see tüüp ise. Avada seda või mitte? Ise mõtlesin, et võiks ELU24-le saata anonüümse viite, et vaadake, selles videos on tegelikult palju vihjeid just sellele tüübile. Et kuus tulpi. Tulbi tänav 6 oli selle tüübi kontor näiteks. Näis, kas tahetakse seostada.

D: No praegu andsid Levilale vihje.

Järellugu

Kuna Tristan on vahepeal Levilasse tööle tulnud, jäävad nad Elinaga mõneks ajaks Levila kontorisse kahekesi. Vaid tund-kaks hiljem ilmub Tiktokki see video: