Üks vähem teada asi intervjuude kohta

Intervjuu on ajakirjanikule sama oluline tööriist nagu akutrell mikromaja ehitajale. Sellega saab päris palju asju ära teha – lihvida, kruvida, puurida. Mulle tundubki, et ajakirjanikul on intervjuud tehes valida kolme rolli vahel:

Masside agent ehk lihtsustaja ja klikimeister

Ta saab küsida pisut rumalamaid küsimusi stiilis, et “teeme selle nüüd puust ja punaseks, et ka tavainimene aru saaks”. See pole paha, sest sunnib esinejat rääkima lihtsamalt.  

Muidugi annab see ka õigustuse küsida mingeid eriti skandaalseid küsimusi, kuna "mind ennast võibolla ei kotigi, aga lugejat ju huvitavad sellised asjad!"

Härjavõitlus ehk pimestav ego-show

See intervjuutüüp sobib pigem vaenulike allikate puhul, inimeste puhul, kellelt ei ole oodata koostööd.

Kahjuks on sellise intervjuu eesmärk näidata aga vahel ka seda, kui lahe ajakirjanik on, kui vaimukas ta on, kui hea stiil tal on, kui hästi ta küsimustega märki tabab. Tema vestluskaaslased on pigem ekraaniks, millele kuvatakse intervjueerija säravat isiksust. 

Kaamera liigub uuriva ajakirjaniku näkku, tema täpselt valitud prilliraamidelt sähvib stuudiovalgust samal ajal kui esineja meeleheitlikult vastuseid otsib.

Mõistmise looja, kellele esinejast aru saamine on tähtsam kui miski muu

Sellisel juhul on intervjueerija eesmärgiks teha inimesest nii hea lugu kui vähegi võimalik. Hea ei tähenda ilustamist. Hea tähendab ausat, tähelepanelikku ja haaravat lugu ühest inimesest. Iga ajakirjanik seda ei oska, iga esineja selleks ei sobi.

Milline on neist parim?

Nüüd kui sa küsid mult, et milline neist viisidest maailmale tegelikult midagi annab, siis ma ei kahtle oma vastuses hetkekski – kuigi intervjuu võib vahel olla segu neist kõigist, on kõige lahedam ja olulisem neist kolmas. KOLMAS!

Ja mitte ainult sellepärast, et see annab maailmale värsket pilku, kaasab rohkem inimesi, vaid ma usun, et see muudab külalist ennast paremaks inimeseks. 

Mul on vedanud ning minu endaga on tehtud paar-kolm sellist intervjuud, mille puhul ma olen tundnud, et “opaaa….”. Kas tõesti minust saab teha SELLISE inteka? Ma ei teadnud, et see võimalik on. Ma tahan olla selline inimene, nagu see intervjuu räägib. Tekib tunne, et “kui see ajakirjanik nägi minus midagi sellist, siis ma äkki suudangi selline inimene olla.”

Näiteid? No sellise tunde on minus tekitanud Henri Kõiv Müürilehest siis, kui ta kirjutas kunagi minu tööst riigi digitaalse ideoloogia kujundamisel ning teine kord siis, kui ta kirjutas Levila loomisest. Ning samamoodi on sellise tunde tekitanud Aleksander Eeri Laupmaa, kes vestles minuga infosõjast.

Ma olen ka kuulnud, et mõnikord jääb hästi intervjeeritud inimene häid väärtusi kiirgama veel aastaid pärast seda, kui temast on tehtud film või lugu. See viib meid muidugi väga paljude muude teemade juurde nagu näiteks hääle andmine, tegelik kuulamine ja nii edasi ja nii edasi.

Ning et keegi nüüd valesti aru ei saaks, kordan veel kord – asi pole imetlemises, asi on mõistmises. Kolmandat tüüpi intervjuusid on tegelikult kõige raskem teha: ühel pool on külalise imetlemise kuristik. Teisel pool on liiga pikaks kippuva teksti soo. 

Kui sa tahad intervjuukülalist mõista, siis sa pead teda ka proovile panema, pead olema valmis kriitilisi küsimusi küsima, pead olema valmis valusaid küsimusi küsima. Sest kõigest sellest saab kokku tulla hea lugu.

See ongi raske. 

Ah, muide, super tore uudis: Tristan sai just valmis ka Levilat tutvustava video.