Eero Epner Alkoholi lapsed, Grafiti, maakoht, maaelu

Ühes väikses Eesti linnas

Levila veetis 3 päeva juhuslikult valitud Eestimaa asulas, et uurida, miks Eesti joob. See on järg meie loole alkoholi lastest.

Tekst ja pildid: Eero Epner
Avaldatud: 03.2020

Ma seisan käärkambris ja laulan peaaegu hääletult "Tean, et mulle kasuks tuleb / kui mu hing kannatustes põleb". Jaheduses ringleb minu hingeõhk väikeste läbipaistvate keeristena. Minu kõrval seisavad mõned üleriietes vanainimesed, kes laulavad samal viisil sama laulu, kuid peast. Väike orel mängib ning hiljem ütleb üks kohalviibijaist, et tema arvates liigutasid orelist tulevad õhuvood tema tooli. See võib olla võimalik. Ma ei ole usklik inimene, need laulud siin jahedas käärkambris, mida kütab vaid väike vapper soojapuhur ning lauljate hingeõhk, on minu esimesed oodid jumalale, kuid korraks sel pühapäeva varahommikul tunnen ka mina, et ma soovin loota. 

See käputäis inimesi on käinud siin aastakümneid, nad on kogunenud igal pühapäeval kodukandi kirikusse ja palunud suurelt tundmatult andestust, rõõmu ja lohutust. Ma ei tea veel, et mõne aja pärast kutsuvad nad mind − võhivõõrast − lahkesti lauda, pakuvad õunu ning kohupiimakooki ning ei häbene minu ees arutada küsimust, kas kirikusse oleks vaja ehitada uus käimla või piisab vanast. Istun vaikselt laua ääres ja mugin kooki. Minu vastas kõrgub antiikne kuldses raamis maal (habetunud mehed on iidses templis tülli keeranud, nad vehivad kätega ja kisuvad üksteist riietest), kirikuaknast paistab õrn päike, kuid ma tean, et õues on jahe. Piidlen ettevaatlikult lauasistujate seas ringi. Ma ei julge neile tunnistada, et olen siin käärkambris peaaegu et juhuslikult. Minu naiivne allikauuring on mind paisanud kirikulaulude ja orelimuusika tundmatusse maailma, ma laulan jumalale kiitust, kuigi tegelikult ei ole ma siin jahtimas mitte tema puudutust, vaid lihtsat vastust ühele küsimusele. Küsimusele, miks Eesti joob. 

See paik asub mitmesaja kilomeetri kaugusel pealinna keskväljakust. Sisse sõites tervitab tulijaid juba kaugelt valgete seintega maakirik, seejärel väike pood, suletud postkontor ning päikeselisel välul asuv hiljuti remonditud koolimaja − tavakiirusel sõitval autol kulub selle asulakese läbimiseks napp minut. Leidsin ta juhuslikult, näppu kaardi kohal keerutades ja pimesi seda kuhugi asetades, ent kuigi leitud suvaliselt, rõhutavad kõik minuga rääkijad − meil on siin täpselt nagu igal pool mujalgi. 

“Meil on siin täpselt nagu igal pool mujalgi.”

"Kolmkümmend aastat tagasi oli meil sovhoos, siin asusid suured laudad, villavahetuspunkt ja pesumaja, naised käisid aga tööl väikeses maahaiglas ning pärast tööpäeva lõppu võis minna sauna, kus oli isegi väike bassein, kuhu sai sisse hüpata," räägib mulle kohalikus koolis üle 40 aasta õpetajana töötanud inimene. Kui ma hiljem asula peal konnates kogemata kunagise sauna otsa komistan, turritavad selle mädanenud terrassilauad nagu vihase siili okkad. Jalutades möödun tühjalt seisvatest lautadest ning esimesi voodrilaudu kaotanud suletud postkontorist, kuid ei suuda parimagi tahtmise juures avastada hooneid, kus kunagi vilkad käed vahetasid villa või pesid pesu. Üle klaasikildude ja sissevajunud prusside viljakaalumismajakesse astudes ning purunenud aknaraame silmitsedes näen otsaseina lohakalt, kuid suurelt kirjutatud "Kui sa oled siin, siis on put*is". Jah. "Meil on siin täpselt nagu igal pool mujalgi."

Asula ei ela tegelikult halvasti. Tema tervelt püsivad hooned on värskelt remonditud, tänavad on puhtad ja nende alguspunkti on kinnitatud naabrivalve erkoranžid plakatid, aastakümneid apteegina tegutsenud maitseka majakese ees kasvavad remmelgad ning enelad. Raamatukogust laenutatakse selle hoidja sõnul peamiselt kriminaalromaane ja reisikirju, eriti neid, mis kirjeldavad pikki sõite ümber maailma. Elulugude aeg on mööda saanud, ütleb ta, kuid ei oska seda selgitada. Võib-olla iga elu lihtsalt ei kuulugi kõvade kaante vahele, ei peagi kuuluma, mõtlen ma ise, kui ma korraks raamatukogu fuajees maha istun ning väikesed võõrad lapsed mulle viisakalt tere ütlevad. Siin on turvaline olla, on alati olnud, ütlevad mulle nii need, kes on siit lahkunud, kui ka need, kes endiselt siia on jäänud. Pealegi asub suur linn kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel ning kui ma päeval mööda alevit ringi jõlgun, märkan ainult lastekärudega noori emasid ning koolilapsi, sest kõik tööinimesed käivad juba ammu linnas tööl. "Hommikuti bussiga asulasse sõites tuleb üks lõputu tuledemeri vastu," ütleb too õpetaja. Linna viiakse ka lapsi, kes käivad seal kõige erinevamates huviringides (praegu on tõusuteel vibulaskmine ja jalgpall), nõnda et mõned aastad tagasi remonditud maanteel vurab hommikust õhtuni katkematu autolint ning ainsam vaiksem hetk on öösiti, mil kõik on korraks tagasi jõudnud paika, mida nad nimetavad oma koduks − väikesest alevist on saanud magala, sest elu toimub kusagil mujal. 

“Väikesest alevist on saanud magala, sest elu toimub kusagil mujal.”

Kui ma küsin, kuidas on asulas olukord alkoholiga, kehitab too õpetaja õlgu, sest kool pole just esimene koht, kuhu signaalid jõuavad. Ta mäletab, et nõukogude ajal oli üks perekond olnud pidevalt nii tongis, et unustas oma lapse kooligi panna, kuid uuemal ajal olevat olukord tema arvates parem. "Õpetajate toas rääkisime me varem rohkem lastest, kes olid pidevalt kahtlaselt unised ja ei suutnud tööd teha, aga enam pole eriti põhjust," ütleb ta. "Ja jalutades on näha, et päeval enam avalikult joobes ei olda." 

Hiljem teeb ta mulle ringkäigu mööda ilusat koolimaja, näitab poiste poolt rajatud terrassi ning päikesekiirtes kümblevat kena staadioni, mille tagant paistab kaugustes männimets. Asula on nagu peopesa peal, kõik tunnevad siin kõiki ning kuigi kogukonnatunnet on tolle õpetaja sõnul vähemaks jäänud, on läbisaamine sõbralik ja seda, millest pealinnas üha enam õpetajaid räägib − lastevanemate surve koolile, et nende lapsed kindlasti häid hindeid saaksid ning edukad oleksid −, selles väikeses asulas ei ole. "Siin on hea lapsi kasvatada," ütleb ta varjamatu soojusega. Õues paistab sel hetkel nädala esimene päike.

Kui ma pool tundi hiljem kohalike sotsiaaltöötajate ette istun, on nad pärast minu esimest küsimust sekundikese vait ning ütlevad siis: "Kindlasti juuakse rohkem." Ei neil ega minul pole selle väite tõestuseks tuua ühtegi fakti. Statistika väidab muud − joodud kogused Eestis kahanevad, salaviin on kadunud, noored keeravad üha julgemalt selja, kõik liigub tasapisi, kuid vääramatult paremuse poole. Ja ometi ei kõhkle nad peaaegu hetkegi, kui hakkavad rääkima, kuivõrd suur probleem on alkohol tervele kogukonnale ning kuidas liigsete viinaliitrite vaod on sügavamale küntud kui 30 aastat tagasi (nad mäletavad seda aega isiklikult). Sest nemad on need, kes ei vaata seda, mis on näha, vaid seda, mis on peidus. Nad käivad kodudes. Võtavad vastu kõnesid. Vestlevad. Proovivad aidata. Näevad seda kõike. 

Kui ma ühes pealinna kohvikus asula vilistlase käest paar nädalat varem küsin, millisesse baari ma võiksin minna, raputab ta pead. Baari ei ole enam. Oli, aga pandi kinni, sest võla peale joojaid oli nii palju, et asi ei tulnud enam ots-otsaga kokku. Paradoks: baar suleti, sest juua taheti liiga palju. Jah, baarisjoomist enam ei ole, ja see on see, mis on avalik. Avalik on alkohol ka kohalikus ketipoes, pudelid asuvad otse leti juures müüja selja taga kitsastel riiulitel − seal, kus neid kõige paremini märgatakse ja mille põhjal tehakse enda mõtlematud kiirostud. 

Pood ei ole neid ära peitnud ja seda võib mõista, sest ruumi on vähe, peita pole kuhugi ning pealegi moodustab alkoholi müük selle poe käibest tervelt viiendiku. See pood vajab alkoholi ning ei maksa tõtata manitsevasse keerisringi, sest võib-olla pole küsimus metsikutes kasumites, vaid lihtsas soovis, et poodki ei läheks ühte ritta kõrvalmajas asuva postkontoriga, mille akendele on ette löödud lauad ning mille aknale kinnitatud tuules laperdav silt, mis otsib olematuid ostjaid. Kui unustusse vajumisest päästab poodi veel ainult alkohol, siis... siis on see alkohol.

Hiljem saada poe omanikkett mulle statistika ning sealt võib kerge vaevaga välja lugeda, et kõige enam ostetakse õlut, siis viina, lahjasid jooke, nagu veini või siidrit, juba vähem. Sotsiaaltöötajad teavad kõige populaarsemate toodete hinda juba peast. Pooleliitrine Ehe viin 5.39. Pooleliitrine Lauaviin 6.30. Kaheliitrine Bock natuke üle nelja euro. Need ei ole kõrged hinnad. Sa ei pea palju pingutama. Ostad kaasa ja lähed koju, sest just seal juuakse tänapäeval − intiimselt, mitteavalikult, ja seda rohkem. 

Eero Epner Alkoholi lapsed, viin, maakoht, maaelu, taara, bussipeatus

Kuigi meie ettekujutustes oli nõukogude periood läbi ligunenud viinast ja õllest ning maapiirkondades kehtis kõigi tehingute valuutana alkohol, purjus inimesi võis kohata kakerdamas ka päevasel ajal bussipeatustes või külapoodides, siis ometi oli probleem nende sotsiaaltöötajate sõnul toona väiksem. Sest nüüd joovad inimesed lõputult. Nad alustavad − ega lõpeta enam. Sest neil ei ole põhjust kaineks saada. "Nõukogude ajal ei olnud sul tugisüsteeme," ütleb üks neist. Ta käib pidevalt mitmete perede juures, vaatab nende "jõledatesse kodudesse", kontrollib, kas alkohoolikud on võtnud vastu mõne neile pakutava töö või mitte (enamasti mitte), kuid ta teab sama hästi kui need alkohoolikud, et isegi kui nad ühtegi tööd vastu ei võta, ei juhtu nendega midagi hullu. Riik hoolitseb. Riik maksab toetusi ja ulatab abikäe. "Me oleme nad mugavaks teinud," ütleb ta. 

Nõukogude ajal pidi ka kõige suurem viinanina end järgmiseks päevaks enam-vähem kombe ajama, muidu ootas tööluusi eest karistus, aga enam mitte, nüüd võib lakkuda päevade ning nädalate kaupa, isegi pesu pesemiseks on välja mõeldud pesumasin, halleluuja, mis siin veel vaja. Ja isegi kui keegi tuleb südametunnistusele koputama, tõmmatakse tagataskust viimase argumendina: ma olen ju haige. Vaadake mind. Haiget. Ja me tunneme talle kaasa − sest miks me ei peaks.

Ma ei saa öelda, et ma poleks üllatunud. Meie tavapärane põhjendus, miks keegi alkoholismi põrguväravatest läbi ratsutab, on probleemid. Inimesel pole tööd. Pole peret. Pole midagi. Tema hinges on ilma põhjata auk ja hakates kord sinna promillidega laetud vedelikke valama, ei lõpeta ta kunagi, sest see auk ei täitu iial. Need on vastused, mida olin valmis oma edevasse plokknooti kirjutama, et siis kiiresti tagasi linna sõita. Ent siin anonüümses väikeses Eestimaa asulas, kuhu tuul toob männilõhna ning mille puhtaid tänavaid, kus kepslevad koolist vabaks saanud lapsed kodu poole, võiks tuua eeskujuks teistelegi, avaneb hoopis üks teine pilt. 

Tasapisi, kihthaaval koorub välja tõdemus, et probleemiks võib olla hoopis heaolu. Me elame hästi, vahel isegi hiilgavalt, see asula siin ei ole kõrvale jäänud eurorahadest ega riigi tähelepanust, kõik näitajad on head, tegemist pole mahajäetud ääremaaga, müütilise musta auguga Eesti eduloos, millest viimasel ajal on kujunenud poliitikute lemmikteema − ja ometi annab alkohoolikute rohkus tunnistust, et midagi on siin katki. Ja kas võib olla nii, et katki ei ole seda teinud probleemid, vaid hoopis heaolu? Me ei suuda hästi elada, võiks seda selgitada. Me ei suuda omaks võtta mõnusat ja head rahulikku elu, vaid me otsime kriime, tahame võimatut, ei lepi vähemaga kui ideaalne. Kukub piisk me uuele katusele ja juba oleme paanikas. Ent sellele võib olla ka teine selgitus. Ja see kõlab: mida tähendab heaolu ühele, ei pruugi seda tähendada kõigile. 

"Töökohtade puudus," ütlevad kõik, kellega ma neil kolmel päeval selles maalilises asulas räägin, kui ma küsin joomise põhjuste järele. Kuid sellest vastusest edasi kaapides tuleb välja, et küsimus ei ole töötuses − töökohti tegelikult on. "Väärikate töökohtade puudus," lisab kirikuõpetaja pärast meie ühist koogisöömist, kui ta seisab hiiglaslikus tühjas kirikus, kuhu võis kunagi mahtuda kolm tuhat inimest, kuid nüüd koguneb jõulude ajal võib-olla vaid kuuendik sellest. 

Endiselt on maal vaja puulõhkujaid või toruparandajaid, kuid need töökohad pole piisavalt väärikad, nad ei paku inimesele tunnet, nagu ta teostaks ennast või liiguks elu seatud hämara eesmärgi poole. Või siis leiavad nad ikkagi väärika töökoha, kuid muidugi mitte kodukandis, siin neid enam ei ole, nad hakkavad käima linna või veel kaugemale, rändavad Põhjamaadesse ning töötavad seal, saavad suuri summasid, mis lubavad ennast inimesena tunda, lapsi harida ja vibulaskmisesse viia − kuid ka sealt algab üks selle asula nõiaringidest. 

Nädala keskel vihutakse tööd teha, nädala lõppudeks tullakse aga koju pere rüppe puhkama ja lõõgastuma, ja see on sotsiaaltöötajatele kiire aeg. Siis hakkab asula keskel oleval väikesel asfaldiplatsil kõlama kummide vilin, saunakorstendest tõuseb suitsu ning üpris pea hakkavad öhe mattunud asulakese pimedust lõhestama sinised vilkuvad valguskiired, kui linnast kihutab kohale politsei ning sekkub mõnda järjekordsesse armukadedusest põhjustatud kaklusse. Seda nõiaringi − töö välismaal, pinged kodus − kuulen ma mujaltki. "See on väga sage," ütlevad siit mitte kaugel alkohoolikute ravimisega tegelevad inimesed. Ainus lahendus oleks leida väärikas töökoht ja siinsamas, kuid "selleks pole lootustki". Nii on. Nii jääb. "Meil on siin täpselt nagu igal pool mujalgi."

Kui ma uurin maad, kas mõni kohalik tööandja, kellel endal ei tohiks ju erilisi probleeme olla, oleks nõus rääkima alkoholi haavadest asulas, keelduvad kõik ning üks palub edasi öelda, et "ka mina istun ju vahel purjuspäi rooli". Jah, isegi tema, edukas ning heade efektiivsusnäitajatega kodanik, tõstab ikka ja jälle pudeli suule, klõnksatab ning kihutab tundmatusse. Midagi mõjutab joomist veel, midagi, millele on üpris raske näppu peale panna, alkohol ei saa olla põhjus iseeneses, viin ei ole nii magus, ta peab olema märk ühest haavast, kuid ma ei oska seda ise sõnastada, kuni üks sotsiaaltöötaja sellele lõpuks piirjooned annab − selleks on igavus.

Pealtnäha on kõik justkui tibens, asula toimib, süsteemid töötavad, eelarve on tasakaalus ja fassaadid remonditud, kuid selles asulas on tajuda: mida tõhusamaks on riik muutunud, seda igavamaks on ta läinud. See on ettevaatamatu väide, mida tõestada on raske, kuid aastate jooksul olen kuulnud midagi sarnast ka mujalt. Õhuke riik, ratsionaalne arvestus, täpne kalkuleerimine on ilmselt tõhustanud, tihendanud ja optimeerinud, värk on muutunud efektiivsemaks ja kulutõhusamaks, selle arvel on omakorda võimalik tõsta lastetoetusi ja rahastada programme, mis peaksid tagasi tooma elu maal. Kuid ometi on see ratsionaliseerimine endast maha jätnud ka hüljatud keskkonnad, ilmetud olud ja katkenud sidemed kogukondades. Inimestel pole lihtsalt enam mitte midagi, mis täidaks neid rõõmu, kuuluvuse ja eripäraga. Nad on kaotanud identiteedi.

“Inimestel pole lihtsalt enam midagi, mis täidaks neid rõõmu, kuuluvuse ja eripäraga. Nad on kaotanud identiteedi.”

Küsimus ei ole meelelahutuses. Poe ees olev stend on täidetud reklaamidega, mis kutsuvad vaatama filmi "Talve" või teatavad sõbrapäeva peost lähedalasuvas külakeses (lauakesed ettetellimisega). Küsimus on laiem, ebamäärasem ja seotud mitte piduliku õhtuga koos tordi ning küünaldega, vaid selles, kuidas inimesed elavad iga päev. Kuidas nad tajuvad ennast, oma kogukonda ja oma kodukohta. Jah, numbrite järgi on tööhõive ju kõrge, muret ei ole, kuid kas töötada siin väikeses koduasulas või sõita iga päev kuhugi võõrasse linna tööle ning viia sinna ka oma lapsed, et nad saaksid natukenegi jalgpalli mängida − seal on vahe. Hingeline vahe. 

"Poliitikud ainult räägivad," ütleb kirikuõpetaja. Istume väikese vapra puhuriga köetud käärkambris, kus tunnike tagasi laulsin "Ja kui maisest elust aitab / usk mind läbi sammuda". Kirikuõpetaja on sõitnud mööda maailma ringi, ta on näinud, et riik võib ajada asju ka teistmoodi, optimeerimine ei ole ainulahendus − õhinaga räägib ta sellest, kuidas Soomes müüs üks kogukond hinnalise maa vaid paari euroga, kuid isegi ei varjanud oma õnne, sest maalapile pidi kerkima uus miski, kus paljud saavad tööd. Rahaline kahjum vahetati lootuse vastu, et asulakesse saabub tagasi elu. Eestis ta midagi säärast ei näe. 

Kui ma kirikuõpetajale kirjutasin ja küsisin, kas ta oleks nõus alkoholismist tema kodukandis rääkima, oli ta koheselt nõus. "Probleem on suur," kirjutas ta mulle vastu. Ta on näinud palju joodikuid. Mõned on tulnud tema juurde siis, kui nad näevad juba kuradikesi, sest nad usuvad, et sotsiaaltöötajatel vastav võimekus puudub − kuradi vastu aitab ainult jumal. Ta aitab neist paljusid. Kiriku juures on isegi väike sotsiaalmajake, kus kedagi ei ravita, jälgita ega poputata, aga inimestele antakse seal võimalus. "Nad joovad endiselt," ütleb ta, "aga vähem, ja nii mõnedki püüavad siiski jalgu alla saada." 

Palju aitab kaasa see, et need inimesed on mingil moel ülejäänud kogukonnaga koos, sest koosolemist ei ole siinkandis kunagi liiga palju olnud. "See piirkond siin on alati tundnud end veidi mahajäänuna," ütleb kirikuõpetaja. Külad on hajali, maad ei ole viljakad, ümberringi laiub suur soo ning ka olulisi tööstuseid ei ole. Üks suuremaid läks mõned aastad tagasi pankrotti ning ülejäänud on loobunud tulemast. Jah, muidugi, igast olukorrast on väljapääs, ole ainult mees ja tee − kui töökohad kaovad, leia endale uus linnast, toida peret, hoia pead püsti. Ja seda need inimesed ongi teinud. Nad pole alla andnud, nad on valmis sõitma sadu kilomeetreid teistesse riikidesse, et oma perele äraelamine tagada − ja ometi nad joovad, otsivad midagi alkoholist, vajavad seda. Vajavad mida? Vajavad kodu. Suurveega on siinkandis vahel matuseid edasi lükatud, ütleb kirikuõpetaja. Vesi on kõrgel, see uputab teed, puusärgiga ei ole võimalik aleviku serval asuvasse surnuaeda pääseda. Nii käib see elu siin asulas. Sissesaamine on keeruline − ja väljaminemine vältimatu. 

Kirikuõpetaja on lootusrikas. Tal on tõesti usk, mis aitab edasi minna, ja usk on isegi sotsiaaltöötajatel. Ei, mitte riiki. Nad kehitavad õlgu alkoholismivastaste kampaaniate peale, need on nende arvates raha raiskamised ja mõttetud manitsemised, sest nad ei tegele joomise põhjustega. Sotsiaaltöötajad ei usu ka alkoholiaktsiisi tõstmisesse ("Siga leiab ikka pori," ütleb üks neist), nad ei näe erilist tõhusust ravisüsteemides ("Alkohoolikul ei ole otseteed psühhiaatri juurde, ta peab ootama kaks kuud, aga enne seda on kaheksa nädalavahetust"), kuid nad loodavad märkavate naabrite ja kogukondliku pingutuse peale. 

Ehk siis... Ehk ometi... Ent kui sa sõidad õhtuhämaruses oma koduasulasse, möödud kinnilöödud akendega hoonetest ning hiigelsuurest tühjast kirikust, sõidad kiirust alandades kodu poole, mööda neist paikadest, mis sulle kunagi nii palju tähendasid, kuid kus pole enam kedagi ega midagi, peatad auto ja astud välja, kuulmata õues ühtegi häält peale tasaste paukude, millega lüüakse kinni linnast tulnud autode uksed, ning istud siis varsti oma värskeltremonditud kodu akna all ning silmitsed pimedusse mattunud õue, kus ei jaluta keegi, ja tead, et samasuguses hämaruses sõidad sa homme hommikul siit ka minema, ja siis uuesti, ja siis uuesti, ja ilmselt nii kuni elu lõpuni − siis võid sa kergesti taibata, et tegelikult ei seo sind selle kohaga enam eriti midagi, ja järelikult ei seo sind ka iseendaga enam eriti midagi.

Eero Epner Alkoholi lapsed, maakoht, maaelu, igatsus, grafiti

Üks sellest asulast pealinna kolinu mäletab näiteks, et kunagi elas neil pere, kes suviti korrastas võrkpalliplatsi ja talviti tegi tiigi peale jäähokiväljaku, inimesed kogunesid ja tegelesid. Ta ise on asulast ammu lahkunud, reisib palju tööasjus Londonisse ning arvab, et seal, maailma metropolis, juuakse tegelikult rohkem kui tema kodukülakeses. Baar baari järel on avatud, inimesed võtavad end tongi juba pärastlõunal, pingeid ei osatagi teistmoodi maandada. Tema jaoks on kodukant endiselt armas. Tal on seal isegi suvekodu, mida vana sõber aitab korras hoida − ja aitas ka siis, kui ühel talvel oli akendel liistud eest ära võetud, aken ettevaatlikult kõrvale tõstetud, majja ronitud ja kõigest majasolevast ära viidud vaid külmkapis jahedas seisnud viin. 

Ka tema loodab, et asjad keeravad paremuse poole, kuid see peaks ilmselt olema ime, sest sellesse, et elu võiks siia asulakesse kunagi veel tagasi pöörduda, ei näi keegi enam uskuvat. Jah, siin on kena ja rahulik, siin on heaolu, kuid ometi on midagi väga puudu − nii ütlevad nad kõik, ja lisavad siis ilma erilise kire ega ka minoorsuseta, vaid kuidagi lõplikult leppinuna juba tuttava lause. "Tead," ütlevad nad, "meil on siin täpselt nagu igal pool mujalgi."

“Jah, siin on kena ja rahulik, siin on heaolu, kuid ometi on midagi väga puudu.”

Hiljem tasuta bussi oodates kondan küla vahel. Vaatan üle kõik kraaviperved, proovin leida ja üles pildistada tühje pudeleid, kuid ma ei leia neid eriti. Ma tean, et see on vaid üks asula. Ma tean, et siin kõnelesid vaid mõned inimesed ning see kõik on vaid nende vaatenurk. Üldistamine pidi olema arukate ajaviide, kuid kas ei pruugi üldistamine olla hoopis probleem? Üldistada ühe asula probleemid kõigi asulate muredeks − ja üldistada üks lahendus kõikideks lahendusteks? Ma ei tea. Väga võimalik, et olen valedel jälgedel. Mida ma siis öelda tahtsin? Et joomisest lahtisaamiseks tuleks kaotada heaolu? Ma tõesti ei tea.

Õhtupoolikul kõnnin surnuaeda. Kenad hoolitsetud hauad juhatavad mind asula eelajalukku, ristide alla on maetud need, kes enam kunagi ei kõnele ning kelle kohta me ilmselt kunagi enam midagi ei kuule. Nad on kadunud, nagu kaob kivike vette: korraks ilmuvad veele ringid, siis on ka need läinud.  Läbi hämaruse loen ühelt hauakivilt: "Mis elu minule mitte ei annud, seda andis surm ja kustutas mu janu."

Samal teemal Levilas: Alkoholi lapsed.

Veel Levila lugusid: