Tuumajaamas pantvangis

„Oleme korduvalt olnud vaid ühe sammu kaugusel katastroofist Zaporižžja tuumaelektrijaamas,“ ütles hiljuti Ukraina energiaminister Herman Haluštšenko.

Märtsist saadik on Euroopa suurim ja maailma suuruselt kolmas tuumaelektrijaam olnud okupeeritud. Mitu korda on selle ühendus Ukraina elektrivõrguga katkenud. Jaam on töötanud ohtlikult vähese võimsusega. Ja kõike seda on põhjustanud jaama okupeerimise hetkest alanud regulaarne pommitamine Venemaa poolt. Ukraina ja kogu maailm vaatasid hinge kinni pidades jaama turvakaamerate salvestatud otseülekannet jaama vallutamisest. Selles 4. märtsi kuupäevaga videos oli näha tohutu tulekera, mis tuumaelektrijaama alale langes. See on maailma ajaloos esmakordne juhtum, kus tankidest tuumaelektrijaama pommitatakse.

„Me ei osanud isegi ette kujutada, et nad proovivad tuumaelektrijaama pommitada. See ei mahtunud meile pähe. Kuidas see võimalik on?“

Need on meie vestluskaaslase sõnad. Tal on okupeeritud aladel veel sugulasi, seega ei avalda me tema tõelist nime ega ametikohta. See mees töötas Zaporižžja tuumaelektrijaamas selle okupeerimise ajal ja pikka aega pärast seda. Tänu temataolistele inimestele, kes otsustasid paigale jääda ja Zaporižžja tuumaelektrijaamas edasi töötada, töötab jaam senini.

Kuid aina sagedamini ilmuvad nii Ukraina kui ka maailma massimeedias mõtted võimalikust katastroofist ja sellest, mida niisugusel juhul teha. Kas Zaporižžja tuumaelektrijaamast võib saada uus Tšornobõl, kuidas jaama töötajad seal oma eluga riskides edasi töötavad ja mis praegu kõrvaliste isikute pilgu eest peidetud objektil toimub?

***

See on lugu, mille rääkis üks nimetuks jääda sooviv Zaporižžja tuumaelektrijaama töötaja, kellel osutus võimalikuks okupeeritud territooriumilt lahkuda.

Arvasime, et meie linna kõrval asuv tuumaelektrijaam garanteerib turvalisuse, kuid eksisime

Nädal enne 24. veebruari saabus me juurde Kiievist meie tütar. Ta kartis Venemaa võimalikku sissetungi, seega otsustasime, et tal on ohutum meie juurde tulla. Sel ajal arvasime, et tuumaelektrijaama lähedus garanteerib meile turvalisuse, kuid eksisime.

24. veebruaril kell 4.15 hommikul äratas tütar meid sõnadega:

„Isa, sõda on alanud.“

Venelased okupeerisid tuumaelektrijaama 4. märtsil pärast linna vallutamist. Enne seda piirasid nad seda umbes viis päeva. Nägime siin-seal nende kolonne.

Korraldasime linna sissepääsu juurde kontrollpunkti, tõime sinna rohkesti vana varustust, ehitasime kindlustusi ja kaitserajatisi. Kohalikud olid selles kontrollpunktis kogu aeg valves. Mõnel inimesel oli käsirelv, mõni võttis oma jahirelva. Kui vaenlase sõidukid kontrollpunktile lähenesid, kogunesid inimesed kohe sinna. Tegemist oli inimvõimete piire ületava vaprusega: viis tuhat inimest sõjavarustuses kolonni vastu. Venelased seisid tund aega ja läksid tagasi sinna, kust tulid. Selgus, et inimesed on relvadest tugevamad.

Leppisime sõbraga kokku, et asume kohe teele, kui anti signaal, et hulk vaenlase sõjatehnikat ligineb linnale. Sama lugu oli 3. märtsil. Kümme minutit pärast häiret olime juba teel kontrollpunkti. Kuid seekord pommitas Vene tehnika seda tugevalt. Jäime 300 meetri kaugusel seisma ja nägime, kuidas Vene sõdurid tulistavad granaadiheitjatest ja tankidest teesulu poole. See oli hirmus ja müra oli suur. Esimene mõte oli: arvatavasti ei jää ellu ükski kontrollpunktis viibinud mees. Hiljem saime teada, et neil õnnestus põgeneda. Nende hulgas oli haavatuid, kuid kõik jäid ellu.

Pärast seda hakkas Vene kolonn tuumaelektrijaama suunas liikuma. Siis, nagu kogu ülejäänud riik, vaatasime tuumaelektrijaama okupeerimist internetis näidatud videoülekandest. Sel ajal ei osanud me ettegi kujutada, et nad on valmis tuumajaama pihta tulistama. Kuid siis kuulsime plahvatusi.

Jaamas keelati ära internetiga mobiiltelefonid ja kaamerad

Nädal või paar pärast jaama vallutamist läksin tööle tagasi. Kõigepealt tahtsime loomulikult Ukraina kontrolli all olevatele territooriumidele põgeneda, kuid esiteks polnud teada, mis meiega teel juhtuda võib, eriti kuna rindel käis juba aktiivne vaenutegevus.

Teiseks ei ole tuumaelektrijaam selline asutus, mille võib lihtsalt kinni panna ja maha jätta. See nõuab inimeste, eelkõige asjatundlike töötajate, pidevat kohalolekut. Ma mõistsin, et ka mind on jaamas vaja, et normaalne töö võimalikult suures ulatuses säiliks.

Enamik mehi viis pere linnast ära ja tuli siis Zaporižžja tuumaelektrijaama tööle tagasi. Kuid oli ka aeg, kus pooled töötajatest oli lahkunud. Kohalejäänute töökoormus suurenes.

Tööle ja näitajatele avaldas kõige suuremat mõju Vene sõjaväelaste kohalolek jaamas. Nad olid kõikjal. Isegi sisenemistsooni astudes oli seda survet kohe tunda. Meil on Zaporižžja tuumaelektrijaamas läbipääsusüsteem. Kinnitasid oma elektroonilise pääsme ja said sisse, kuid igas kabiinis olid Ukraina Rahvuskaardi sõdurid, kes kontrollisid lisaks ka dokumente või vajaduse korral isiklikke asju. Okupatsiooni esimesest päevast asusid nende asemele Vene valvurid. Väga raske oli neile iga päev otsa vaadata, eriti kui meieni hakkasid jõudma teated venelaste kuritegudest Irpinis, Butšas, Tšernihivi oblastis ja Sumõ oblastis. 

Esimesest päevast peale kuulutasid venelased välja oma reeglid. Kõigepealt oli keelatud siseneda Zaporižžja tuumaelektrijaama telefonidega, millel oli videokaamera ja internetiühendus. Pärast seda tekkis meie linnas tohutu nõudlus vanade nuputelefonide järele. Meie telefone kontrolliti iga kord. Meil on sissepääsu juures metallidetektor, mistõttu midagi keelatut on peaaegu võimatu kaasa võtta. Kuid ikka leidus inimesi, kes seda miskipärast teha püüdsid. Neil oli palju probleeme, vähim neist oli lihtsalt töökoha kaotus. 

Inimesed võisid nädalate kaupa kongis istuda, mõni kadus üldse ära

Venelased kogusid infot inimeste kohta, kes olid linna kaitsmises osalenud, kes olid kontrollpunktis valves. Seda infot hakati koguma aktiivselt ilmselt märtsi lõpust või aprilli algusest alates. Mõni inimene viidi välja „ennetavale vestlusele“. Paljud inimesed viidi kohaliku julgeolekuteenistuse hoonesse, kus venelased seadsid sisse vastavad kambrid ja hoidsid inimesi seal kinni. Siis hoiti kohalikke inimesi politseihoones. Inimesed võisid seal nädalate kaupa istuda, mõni kadus üldse ära. 

Minu ohutunne kasvas pidevalt, kuna ka mina olin linna kaitsmises osalenud, olin olnud kontrollpunktis ja oli väga tõenäoline, et keegi võis ka minu pihta näpuga näidata. Lisaks kasutas FSB väga aktiivselt foto- ja videomaterjale, mille kohalikud olid sissetungi esimestel päevadel kontrollpunkti juures teinud. Venelased ka piinasid kinnipeetuid, nõudes teiste aktivistide nimesid. 

Lisaks kinnipidamisest tulenevale ängile oli kogu aeg ka tunne, et meid kasutatakse kattevarjuna. Sisenesid hoonesse ja väljuda tohtisid alles siis, kui Vene sõjaväelased seda tahtsid. Märtsi alguses kuulsime plahvatusi. Meile räägiti, et tegemist on lõhkemata laskemoona kõrvaldamisega. Siis hakati tuumaelektrijaama territooriumi kasutama avalikult eelpostina meie teisel pool Dneprit asuvate linnade pommitamiseks. Oli üks juhtum, kus Ukraina droon suutis tabada venelaste kogunemispunkti, nad läksid hirmunult endast välja ja sel päeval ei lastud meid kaua töölt ära. Meid hoiti pantvangis.

Meile öeldi, et 1. septembriks on jaam Venemaa võimu all

Mõni nädal pärast okupeerimist toodi jaama Rosatomi esindajad. See oli umbes 15 inimesest koosnev delegatsioon. Tegemist oli mitmesuguste Venemaal asuvate tuumaelektrijaamade töötajatega. Meile jäi nende tegevus täiesti arusaamatuks. Enamasti istusid nad administratsioonihoone all olevas pommivarjendis või püüdsid ringi käia ning töötajatega suhelda, kuid neile sai osaks vaid eiramine ja põlgus.

Vene sõjaväelased omakorda, nagu igal pool mujalgi, ütlesid, et nad on „tulnud meid vabastama“. Kaks kuud pärast okupatsiooni algust hakkasid nad üksuste juhte koosolekusaali kokku kutsuma. Ma ei osalenud kunagi sellistel koosolekutel, kuid kuulsin neist. Kohale tuli kaks okupatsioonivõimude esindajat, kes pidasid propagandakõne. Nad ütlesid, et alates 1. septembrist on Zaporižžja tuumaelektrijaam 100% Venemaa võimu all ning kõigil peab olema Venemaa pass ja nad peavad hakkama Rosatomi töötajateks. Kuid jällegi ei tulnud töötajatelt sellistele väidetele mingit positiivset reaktsiooni.

Meie vestluskaaslane suutis okupeeritud territooriumilt lahkuda, kuid paljud teised ukrainlased töötavad endiselt tuumajaamas. IAEA andmetel oli varasem Zaporižžja tuumaelektrijaama töötajate arv üle 11 000, kuid nüüd on see arv vähenenud. Näiteks on jaama tuletõrjebrigaadis praegu tavapärase 150 inimese asemel vaid 80 inimest.

***

Meil õnnestus ühelt praegu jaamas töötavalt inimeselt kuulda, mis jaamas hetkel toimub. Ta edastas vastused meie küsimustele turvaliste kanalite kaudu.

Kord iga 3-5 päeva jooksul tabavad mürsud jaama territooriumi

Emotsionaalne koormus on kriitiline. Elame pommirahe all, käime tööl pommirahe all ja oleme tööl kogu aeg pinge all. Töötajate arv väheneb. Inimesi ei ole praegu piisavalt. Administraator püüab olukorda parandada: pikendab tööpäevi, vähendab puhkepäevade arvu ja ühendab ametikohti.

Toiduga on olukord ebakindel: varusid on, kuid toidu hind on 3- või 4-kordistunud.

Kord iga 3-5 päeva tagant lendavad raketid üle jaama territooriumi. Üle tööstustsooni ja linna piiride – iga päev. Seetõttu on alati olemas õnnetuste oht. 25. augustil oli Zaporižžja tuumaelektrijaama ühendus Ukraina elektrivõrguga esimest korda Ukraina ajaloos täielikult katkenud. Sel ajal töötas kaks jõuallikat, mis Ukraina energiasüsteemidele elektrit edastasid. Pärast pommitamist katkes avariiolukorras Zaporižžja tuumaelektrijaama neljast kõrgepingeliinist viimase ühendus Ukraina energiasüsteemiga. 

Tuumaseadmed ei tohi täiesti elektrita jääda. Selle põhjus on tuumamaterjali jääksoojuse eraldumine pärast töötamist. Jääkenergiast piisab tuumakütuse sulatamiseks reaktoris 1,5-3 tunni möödumisel. Tuumakütuse sulamise tagajärg võib olla tuumaavarii. 

See oli enneolematu olukord ajaloos. Kuid personal tegi suurepärast tööd ja see aitas tragöödia ära hoida. 

11. septembril toimus veel üks arvestatav pommitamine. Selle tagajärjel sai viga jõuallika elektriosa. Mõnda aega oli see korrapärase toiteta, just nagu 25. augustil, kuid töötajad päästsid taas olukorra.

Olenemata väsimusest ja tohutust töökoormusest on meeleolu jaamas julgustav. Ma ei kavatse veel põgeneda. Minu koht on siin. Kuni on vähimgi võimalus ohutuse tagamiseks, jääme me siia. 

Kas õnnetuse võimalus Zaporižžja tuumaelektrijaamas on reaalne ja mida see võib kaasa tuua?

Ukraina relvajõudude peastaabi sõnul on olukord Zaporižžja tuumaelektrijaamas praegu pingeline. Jaama töötajad ei soovi Vene sõjaväelastega koostööd teha ja püüavad ajutiselt okupeeritud territooriumilt lahkuda. Volodõmõr Zelenskõi sõnul paikneb jaamas 500 Vene sõdurit koos sõjatehnikaga. 

Regulaarse pommitamise tõttu on kõik kuus jõuallikat seiskunud. Neid ja tuumakütust saab jahutada tänu Ukraina elektriliinide kaudu edastatavale energiale. Väline toide on juba mitu korda katkenud.

„Kui peaks toimuma avarii, on tegemist Fukushima tüüpi avariiga. See on võimalik, kui jaama väline toide peaks katkema ja varusüsteemi diiselgeneraatorid samal ajal tööle ei hakka,“ ütleb tuumaenergia ekspert Olga Košarna. 

11. märtsil 2011 tekkis maavärina ja Tohoku tsunami tagajärjel olukord, kus Fukushima elektrijaama reaktorid lakkasid elektrit tootmast. Jaama väline toide oli katkenud ja vesi purustas avariisüsteemi diiselgeneraatorid. Selle tagajärjel tekkis tuumaõnnetus. 

Ukraina aatomienergia riiklik reguleeriv asutus koostas isegi simulatsiooni, kuhu radioaktiivne pilv õnnetuse korral liiguks.

„Kõik oleneb tuulest. Oli mudeleid, mis näitasid, et see pilv võiks jõuda Poolasse või isegi Balti riikidesse, kui tuul puhub läände. Kui tuul puhub kagusse, liigub pilv Venemaa ja Krimmi poole,“ ütleb Košarna. 

Samas selgitab ta, et Ukraina on Fukushima õnnetuse põhjal järeldusi teinud. Tuumaelektrijaamad võtsid arvesse kõiki IAEA soovitusi: nad varusid lisaks diiselgeneraatoritele ka mobiilseid generaatoreid, ostsid mobiilseid pumpasid, paigaldasid vesiniku rekombinaatorid, filtrid ja hermeetilise kesta – see on kaitsesüsteem radioaktiivsete ainete keskkonda sattumise vältimiseks raskete õnnetuste korral. Lisaks on jõuallikad praegu „külma väljalülitamise“ režiimis. See tähendab tuumareaktori ohutut olekut, kus see lülitatakse välja jahutusvee väikese surve ja madala temperatuuri juures. See on tuumareaktori seisund töötamise ja kütuse ülekoormuse vahelisel ajal.

„Energoatomi ohutusanalüüsi raporti kohaselt on nii, et kui reaktor on „külma väljalülitamise“ režiimis, siis on meil alates toite täieliku katkemise hetkest kuni radioaktiivse tsooni sulamiseni aega 27 tundi. Töötajad saavad 27 tunni jooksul midagi ette võtta. Seega pole olukord liiga ohtlik. Kuid arvestades olukorda, kus töötajad elavad pideva pinge all, ei saa loomulikult välistada, et inimesed võivad sellise koormuse tingimustes vigu teha,“ ütleb ekspert. 

Võimalike riskide tõttu Zaporižžja piirkonnakeskuses viidi läbi spetsiaalne koolitus, kuidas Zaporižžja tuumaelektrijaama õnnetuse korral tegutseda, ja kõigil Energodari elanikel on kaaliumjodiidi, ütleb Košarna.

IAEA püüab riske vähendada. Pärast jaama külastamist septembri alguses alustas agentuuri peadirektor Rafael Grossi läbirääkimisi tuumakaitseala loomise kohta Zaporižžja tuumaelektrijaama ümber. 

„On murettekitav, et Grossi ei täpsustanud oma raportis selle ala suurust ega kasutanud seal sõnu „demilitariseerimine“ või „okupatsioonist vabastamine“, ilmselt seetõttu, et see ei kuulu tema mandaadi alla. Grossi sõnul käib arutelu selle ala suuruse üle. Kahtlemata tähendaks kaitseala sõjaväe ja tehnika äraviimist tööstuspiirkonna territooriumilt. Lisaks sellele (see on juba minu arvamus) tuleks rakendada sanktsioone Rosatomi vastu Zaporižžja tuumaelektrijaama töösse sekkumise eest. Meil on kahtlusi, et selle esindajad on kõrvaldanud koopiaid jaamas olnud dokumentidest, mis on seotud Ukraina kasutatavate tehnoloogiatega. Rosatomi mõjutamiseks on vaja peatada tuumaelektrijaamade ehitamine Ungaris, kasutades Vene tehnoloogiaid. Märtsis keeldusid soomlased sellisele ehitusele litsentsi väljastamisest. Neil oli samuti sarnane Vene projekt. Lisaks tuleks Rosatomi käsitleda terrorismi toetajana ja selle liikmete suhtes, kes okupeeritud jaama saabusid, tuleks rakendada isiklikke sanktsioone. Ukraina luure tuvastas kõik need inimesed,“ lõpetab Košarna. 

Sel ajal, kui maailm mõtleb, kuidas Zaporižžja tuumaelektrijaama kaitsta, oleks sellest täpikesest kaardil võinud saada juba mitu korda kogu Euroopa jaoks suure katastroofi epitsenter. Kuid seda pole juhtunud, peamiselt tänu neile, kes teevad iga päev valiku: kaitsta jaama ohutust, kuid olla sealjuures pantvangid tuumareaktoris.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!