Teine kiri “Vapilõvi” lugejale

Mis meeleolu on pärast raamatu avaldamist? 

Esiteks, hea. Sõber saatis pildi, et Viru keskuse Rahva Raamatus on "Vapilõvi" juba kolmandal kohal.

Teiseks, olin juba unustanud, mis tunne on kogemata pealt vaadata, kuidas sinu raamatu lugeja moodi inimene sirutab poes kätt raamatu poole. Sirutab veel, käsi liigub raamatu suunas. 

“Kohe ostab!” jõuan mõelda. Aga käsi liigub edasi. Raamatust mööda ning haarab laua all olevalt riiulilt teiste suveniiride vahelt pleedi ning läheb sellega kassa juurde.

Või siis kui avastad, et ühe suure poeketi kaubanduskeskuse poekeses polegi sinu raamatut. Ei edetabelis. Ei riiulis, ei kuskil. 

“Kuidas küll… praegu on ju jõulud, raamatut polegi väljas…”

Järgmine päev kuuled, et raamat on läbi müüdud ning poekett tellib kaks kasti juurde. Tegelikult ju hea uudis.

Kuid lisaks müügile ja turundusele mõtlen ma neil päevil ka eelarvamustele.
Nendest on kirjutanud Olari Koppel oma “Vapilõvi” arvustuses.

Kui nii võtta, siis on eelarvamused sageli mingi põhjus, kuid nad rakenduvad nii automaatselt, et põhjust enam ei mäletata.

Nagu siis kui keegi oli mind aastate eest kutsunud Riigikogu spordiklubi jalgpallimeeskonda. Meie vastaseks oli Eesti parim tüdrukute naiskond ning võistlus toimus Pärnus. Pealtvaatajateks olid peamiselt tüdrukute vanemad. 

Üsna pea pärast mängu algust sain palli enda kätte ning hakkasin enda meelest muljetavaldava kiirusega triblama. Möödusin ühest kaitsjast, siis teisest. Andsin söödu Kannikule või Hallastele, kellel olid millegipärast seljas kõik maailmas välja mõeldud jalpallikaitsmed ning kes seetõttu meenutas Rooma leegionäri. 

Nende suurte meeste probleem oli see, et nad ei suutnud pärast kiirendamist enam suunda muuta. Paar meetrit hiljem saatis Kannik või Hallaste palli tagasi, mina läksin värava peale ning lõin osava ründelöögi värava suunas. Väravavaht sai palli napilt kätte. 

Platsi ääres valitses hetkeline vaikus. 

“Näe, üks on juba purjus,” ütles üks isadest, peaga minu suunas osutades.

“Mina pole tegelikult Riigikogust,” hüüdsin isale. “Aa,” ütles ta. 

Täpsemalt öeldes, ma polnud ei Riigikogust ega ka purjus.

Kuid eelarvamus, et kui oled Riigikogust, siis oled sa kindlasti paha, purjus, ohtlik, oli neil aegadel automaatne. Võib-olla on siiani. Võimalik, et on ka põhjust.

Vahel on isegi tunne, et keegi ei tahagi näha normaalset riigikogulast. Mugavam on, kui ta on purjakil, jobu, ebaaus. Sest see sobitub juba väljakujunenud pildiga. 

Mulle tundus Kersti Kaljulaidist raamatut kirjutades, et presidendid heitlevad sageli samasuguste eelarvamustega. Ning jäävad neile tihti alla. Triblavad kõigest väest, kuid väljaku ääres on ikka neid, kelle jaoks on kõik lihtsalt märk järjekordsest nõmedusest.

Mulle tundub, et inimesed peaksid siiski saama kriitikat asja eest. Kersti samuti. Kuid on olnud ka palju teenimatut mittemõistmist. Seepärast mõtlesin ma Kerstist kirjutades ka sellele isale seal ammuse väljaku ääres.

Ma ei pannud ega pane tollele isale pahaks seda, mida ta ütles või arvas. Ma pigem proovisin kirjutada nii, et tal oleks huvitav lugeda. Ma tahtsin talle rääkida, mida triblaja tunneb. Ja kuidas ta näeb väljakut ja neid, kes seal ääres istuvad.