See oli küüditamine

Keha läbiotsimine tätoveeringute ja kuulivestide leidmiseks, telefonide läbiotsimised, mille käigus uuriti läbi alates fotodest kuni brauseri ajalooni, ülekuulamised, filtreerimine ja ümberpaigutamine Venemaale. See on midagi, mille tuhanded ukrainlased on läbi elanud. Ukraina peaprokuratuur nimetab seda ukrainlaste sunniviisiliseks küüditamiseks okupeeritud aladelt Venemaale ning peab seda Vene Föderatsiooni sõjakuriteoks. Venemaa sõnul on see aga hoopis tsiviilisikute „evakueerimine“ nende territooriumile.

Aprillis hakkasid Mariupoli elanikud leidma lendlehti tekstiga „Kaug-Ida ootab sind“. Kaug-Itta ümberpaigutamiseks pakkus Venemaa väidetavalt rahalist abi, kiirendatud Venemaa kodakondsuse omandamist ja tasuta mitut hektarit maad. Et saada teada, kas tegemist oli tõelise pakkumisega ja kas Mariupoli elanikud olid nõus seda vastu võtma või sellest keelduma, intervjueerisime nelja inimest: naist, kelle ema küüditati ja on endiselt Venemaal; meest, kes küüditati ja kes suutis Venemaalt lahkuda; naist, kes evakueerus Venemaale omal soovil, ning vabatahtlikku, kes aitab küüditatud ukrainlastel Venemaalt lahkuda.

Kuidas näeb välja deporteerimine, filtreerimine ja ümberasustamise protsess, kuidas koheldakse ukrainlasi Venemaal pärast deporteerimist ja miks on see protsess Venemaa jaoks oluline? Vastused nendele küsimustele saame pealtnägijatelt ja deporteeritutelt.

Natalia Kaluzska, Mariupol

Meie maja oli esimene, mida Mariupolis pommitati. Õnneks ööbisime sel ööl koos emaga tema korteris, nii et me ei saanud viga. Sellest ajast saati jäime koos temaga elama. Kuid Mariupolis oli võimatu olla, nii et kui kuulsime rohelisest koridorist, otsustasime evakueeruda. Ootasime evakueerimist 13 päeva. Selle perioodi alguses püüdsid inimesed keldritest välja tulla, kuid hiljem nad kas kartsid või neil polnud selleks enam lihtsalt jõudu. Tahtsime lihtsalt surra, ainus asi, mida me jumalalt palusime, oli see, et meie surm ei oleks piinarikas ja me ei tahtnud, et saaksime maetud rusude alla.

Kogu aeg toimusid plahvatused. Mistõttu lendasid aknad eest. Sel ajal oli väljas kümme kraadi sooja. Küpsetasime toitu väliköögis, pommirahe all. Õed eemaldasid köögis vabatahtlikuks käinud noortelt haavatud poistelt šrapnellikilde. Vett nappis. Kaks korda päevas saime keeva vett, kaks korda päevas suppi. Õhtusöögiks said lapsed ka vorsti. Mariupolis viibimise lõpus vahetasid inimesed asju toidu vastu. Nad ütlesid: „Mu lapsed pole kaks päeva söönud.“ Kui lund hakkas sadama, saime seda sulatada ja saime palju vett. See oli õnnistus.

Teine probleem oli see, et kanalisatsioon ei töötanud. Pidime tualetis käima tänaval. Kuid see oli ohtlik, sest kogu aeg lendas kilde. Püüdsime toidust täielikult hoiduda. Mul tekkisid selle tõttu krambid. Vahepeal muutus pommitamine aina intensiivsemaks. Inimesed surid oma korterites. Polnud kedagi, kes neid mataks. Üritasime neid lihtsalt tekkidesse mässida, et koerad laipu ei sööks ja see õudus poleks nähtav.

Elasime sellistes tingimustes 2. märtsist 15. märtsini ja ootasime evakueerumist. Proovisime kaasa kutsuda ka minu ema, kuid ta keeldus. Ta on 82-aastane ja kartis, et ei pea oma haiguse tõttu teekonda vastu.

Mõne aja möödudes sain telefoni sõnumi tekstiga: „Olen su ema. Oleme Novoazovskis filtreerimislaagris.“ Sõnumi saatis naine, kes istus koos mu emaga filtreerimisjärjekorras. Ta ütles, et nad viidi okupeeritud Donetskisse.

Ema tuttavate kaudu Donetskis sain infot, et ema on veteranide majas ja et ta köhib. Siis kirjutasid tuttavad, et mu ema viiakse Moskvasse ja kui meil on Venemaal sugulasi, siis saavad nad ta peale võtta.

Proovisin emaga ühendust võtta telefoninumbrite kaudu, millelt sõnumeid sain, kuid need polnud enam aktiivsed. Nüüd on mu ema Venemaal Astrahanis asutuses, mis peaks olema haigla. Koos temaga on inimesed, kes vajavad asendusravi, HIV-ravi. Neil ei ole elutähtsaid ravimeid.

Suhtlus emaga on ühesuunaline – tema saab välja helistada, kuid mina talle mitte. Ta saatis hiljuti sõnumi, paludes saata oma dokumendid, sünnitunnistuse. Ma ei tea, kas tema Ukraina dokumendid konfiskeeriti Venemaal. Aga ma tean, et osadel mu sõpradel nii juhtus. Näiteks konfiskeeriti minu Azovstalis töötavalt tuttavalt Ukraina pass ja ta saadeti asumisele Tambovisse. Venelased andsid talle dokumendi, mis sunnib teda töötama kasvuhoones ning tal pole õigust riigist kahe aasta jooksul lahkuda.

Dokumendid konfiskeeriti enamasti noortelt inimestelt. Enne seda kontrolliti kõik põhjalikult läbi. Venelased olid kõige valivamad meeste suhtes. Sõdurid otsisid nende kehalt patriootlikke tätoveeringuid ja soomusveste.

Inimesed toodi lihtsalt pommivarjendist Vene sõdurite relvaähvardusel välja ja viidi bussidega minema.

Minu deporteeritud tuttavate sõnul ei olnud neil valikut. Inimesed toodi lihtsalt pommivarjendist Vene sõdurite relvaähvardusel välja ja viidi bussidega minema. Mõnel polnud isegi aega oma asju või loomi kaasa võtta.

Rodion, Mariupol

Lahkusime Mariupolist 17. märtsil. See oli ilmselt üks vastasseisu tippaegadest – mitmed GRAD-i raketiheitjad tulistasid lakkamatult, 80% elamutest oli juba hävitatud, laibad vedelesid tänavatel. Meie korter on täielikult maha põlenud.

Lahkusime nn ühesuunalise koridori kaudu Venemaa suunas, kuid me saime aru, et see oli küüditamine. Vene sõdur tuli automaatrelvaga meie keldrisse ja ütles: „Sa kas jääd kuulirahe alla või tuled meiega.“ Mul on väike laps, seega valik oli ilmselge. Ta ütles, et inimesed viiakse kolme suunda: Donetski oblastisse, Krimmi ja Rostovisse.

Vene sõdur tuli automaatrelvaga meie keldrisse ja ütles: „Sa kas jääd kuulirahe alla või tuled meiega.“

„Evakueerimine“ toimus Mariupoli verekeskuses. Sealt viidi meid filtreerimislaagrisse. See oli inimesi täis. On isegi raske sõnadesse panna, kui palju inimesi järjekorras seisis. Mõned neist magasid lastega trepil, mõned keldris. Kõik ootasid bussi järgmisse kohta pääsemiseks. Meid registreeriti filtreerimiskeskuses ja venelased küsisid, kuhu me läheme.

Nendes laagrites otsustati, kes kuhu saadetakse. Niipalju kui ma aru saan, saatsid nad algul ukrainlasi lähimatesse linnadesse ja kui need kohad muutusid ülerahvastatuks, hakati saatma üha kaugemale. Kõigepealt oli Rostov, siis Taganrog, Jaroslavl, siis Tula, Voronež. Nüüd küüditatakse Mariupolist inimesi Sahhalini, Siberisse. Kujutage ette, kuidas inimesed sealt ära peaks saama. Nad on seal pagenduses.

Filtratsioonilaagrites konfiskeerisid venelased osa mariupollaste Ukraina passid. Minu tuttavad, kelle passid ära võeti, küüditati Krimmi ja neil ei lubatud sealt lahkuda. Vene sõdurid ütlesid neile: „Te jääte siia sõja lõpuni.“

Meilt ei konfiskeeritud filtreerimislaagris dokumente, kuid mind riietati lahti ja vaadati peaaegu meie aluspükse ning uuriti isiklikke asju.

Pärast veetsime öö filtreerimislaagris. Järgmisel päeval saabus üheksast bussist koosnev konvoi. 700 inimest üritasid nendesse üheksasse bussi pääseda. Järgnes kaos, inimesed peaaegu kaklesid omavahel. Meil õnnestus pääseda viimasele bussile. Koos Vene sõjaväe ja kiirabiga sõitsime läbi põldude isehakanud DNR-i suunas Novoazovskisse, mis asub Venemaa piiril. Sealt saadeti meid Taganrogi. Me ei teadnud kuni viimase minutini, kuhu läheme. Keegi ei rääkinud meile tõtt.

Taganrogis paigutati meid ülikooli võimlasse, kus oli juba 200 inimest. Kolme tunni pärast saabus teine buss, mis viis meid rongijaama. Deporteeritutele oli spetsiaalselt organiseeritud 16 vaguniga rong. Rong ei teinud peale üksikute tehniliste peatuste ühtegi peatust, kuid meil oli keelatud maha tulla. Automaatidega relvastatud sõdurid valvasid rongi. Meil ei olnud õigusi ja jällegi polnud meil aimugi, kuhu meid viiakse. Rongisaatja ütles: „Ma ei saa teile midagi öelda.“

Rong sõitis poolteist päeva linnast linna. Meil oli tunne, et nad ei tea, kuhu meid paigutada. Lõpuks viisid nad meid Kovrovi linna Vladimiri oblastis. Seal paigutati meid sanatooriumisse.

Olime seal vaid neli päeva, sest tundsime, et ei suuda seal kauem olla. See oli emotsionaalselt väga raske. Kõigil taksojuhtidel oli võtmehoidja küljes Z-täht ja kohalikud ütlesid meile: „Saite, mis olete ära teeninud.“ Oli ka inimesi, kellel oli oma riigi pärast häbi. Sanatooriumi töötajad tõid meie pojale särgi ja tossud.

Murdepunktiks oli hetk, kui leidsime organisatsiooni „I support Ukraine“. Nad aitavad ukrainlastel Venemaalt teistesse riikidesse põgeneda. Nad ostsid meile piletid Kovrovist Peterburisse ja sealt Tallinna. Nad broneerisid meile seal hosteli ja juhatasid seejärel pagulaskeskusesse.

Venelased ei tahtnud meil minna lasta. Enne kui lubasid meil lahkuda, kuulasid nad meid neli tundi üle. Nad riietasid mind vöökohani lahti. Kontrollisid kõiki tätoveeringuid. Võtsid telefoni ja kontrollisid kõike: sõnumeid mu naisele, brauseri ajalugu, kõiki paigaldatud rakendusi, fotosid. Nad otsisid mingit provokatiivset või äärmuslikku materjali.

Enne seda tuli meie juurde sõjakuritegude uurimiskomisjon. Meid kuulati üle. Nad püüdsid kõiki vastuseid moonutada. Nad ütlesid näiteks: „Nii et sa väidad, et Ukraina tegi seda?“ Ma ütlesin: „Ei, ma ei ole seda öelnud.“ Pärast pikka ülekuulamist käskisid nad meil allkirjastada dokumendi, milles seisis, et oleme Ukraina sõjakuritegude ohvrid. Nad ütlesid, et ma peaksin sellele dokumendile alla kirjutama enda ja oma lapse nimel. Keeldusin. Nad ütlesid, et tulevad uuesti ja järgmine kord tuleb see allkirjastada. Kuid neil ei õnnestunud see. Lahkusime järgmisel päeval pärast meie esimest kohtumist.

Kui ületasime Vene piiri ja sisenesime Eestisse, saime lõpuks kergemalt hingata. Nüüd on moraalne seis palju parem. Pole mõtet loobuda, kui kõik, mille kallal oled terve elu töötanud, on maha põlenud. Minevikku ei jää midagi, tuleb ainult vaadata tulevikku. Mul on pere, kolmeaastane poeg. Seega pean olema talle eeskujuks, ma pean olema tugev.

Svitlana Dubinina, Harkivi oblast

Ma olen Lypci külast. See asub Harkivist 16 kilomeetri kaugusel. 24. veebruari kella seitsmeni hommikul olime okupatsiooni all. Paljud perekonnad olid lahutatud. Mõned inimesed läksid hommikul või öösel Harkivisse ja ei saanud enam külla naasta.

Lypcisse saabusid Vene soomukid, arvukalt rasketehnikat ja tanke. Vene sõjavägi lõikas kohe kõrgepingeliinid läbi, seega elekter ja side kadusid. Kohalikud gauleiterid hakkasid kohe okupantidega koostööd tegema. Nad ütlesid meile, et pole mõtet vastu hakata ja Harkiv langeb täna õhtul. Me ei saanud mitu päeva aru, kas see on tõsi või mitte.

Ka vesi kadus. Gaasiga varustamine oli väga nõrk. Kui venelased kaevasid oma varustust maa sisse, kahjustasid nad kõrgsurvegaasitoru. Mistõttu ei saanud gaasipliidil vett keeta isegi seda kuus tundi kuumutades.

Venelased hakkasid kohe otsima aktiviste, inimesi, kellel oli avalikult patriootlik hoiak. Ma töötan ühe kohaliku kooli direktorina. Oleme alati olnud ukrainakeelsed ja patriootlikud. Sellepärast tulidki kohalikud minu juurde ja hoiatasid: „Svitlana Ivanivna, sind otsitakse taga.“ Nad otsisid ka veterane, kes teenisid Donbassis pärast 2014. aastat. Need mehed viidi jõuga minema. Ma ei tea, mis nendega juhtus.

Ma püüdsin oma majast mitte lahkuda, sest elu okupatsiooni ajal on pidev dokumentide ja oma isiklike asjade kontrollimine. Mu poeg ütles, et venelased ei lubanud inimestel isegi tänaval helistada. Ainus koht, kus see oli võimalik, oli küla lähedal mäel, sest ainult seal oli mobiilsideühendus. Inimesed helistasid oma sugulastele, et saada teada, kas Ukraina peab vastu. Õnneks leidsime siis raadiosignaali püüdvad kõrvaklapid, istusime igal õhtul küünla ümber ja kuulasime, mis riigis toimub. Saime aru, et Ukraina püsib, võitleb vastu ja me võidame.

Kõva pommitamine algas 16. märtsil. Saime aru, et vilistavad helid meie peade kohal olid Harkivile suunatud raketid Venemaalt Belgorodi oblastist. See on nii valus, sest sa mõistad, et nad hävitavad sinu linna, kus on su sugulased ja tuttavad. Lisaks Harkivile pommitasid nad sel päeval ka meie küla. Naine lapsega suri. Nende majast jäi järele vaid tuhk. Mürsk kukkus ka naabertänavale. Inimesed jäid imekombel ellu, sest peitsid end keldrites. Maa värises iga plahvatuse järel. Mul oli tunne, et lähen hirmu tõttu hulluks.

Järgmisel päeval hakkasid inimesed moodustama evakuatsiooniautode kolonne. Nad sidusid autode külge voodilinadest tehtud valgeid linte ja otsisid väljapääsu. Meil oli ainult üks tee – Belgorod, Venemaa. Sel ajal puudus teave Ukraina kontrolli all olevatele aladele evakueerumiseks mõeldud „roheliste koridoride“ kohta. Teel Harkivi toimus Tyshky ja Tsyrkuny külades äge lahing. Me saime aru, et sellise pommitamise ajal on võimatu evakueeruda.

Otsus minna Venemaale oli meie jaoks väga raske. Kuid mina, mu poeg, isa ja koer istusime autosse ning läksime Nekhoteevka piiripunkti. Me ei teadnud, kas venelased lubavad meil lahkuda või mitte. Sa sõidad ja mõtled, et kas sind lastakse maha või mitte.

Kui olime Belgorodi lähedal, pidasid venelased meid kinni, rivistusid mäe otsa ja tulistasid suurtükiväest Harkivi. Me nägime jälgi taevas. Nad hoidsid meid pool tundi pärast seda kinni. Võib-olla nad ootasid, et Ukraina armee vastu laseks. Samal ajal filmiti seda kõike. Meil oli tunne, et oleme vaid sihtmärk. Ma mõtlesin: „Kui jääme ellu, siis on hästi, kui mitte, siis lihtsalt aktsepteerime seda.“ Õnneks ei juhtunud midagi.

Seejärel liikusime edasi piiripunkti, kus ootasime terve päeva.

Lypcist tulevate autode arv oli tohutu. Inimesed lahkusid, sest me olime eesliinil. Polnud muud valikut. Autodes olid imikutega inimesed. Öösel oli pakane kuni miinus 20 kraadi. Ühest küljest pidid inimesed säästma kütust, teisest küljest autot soojendama. Venelased tegid omalt poolt kõike väga aeglaselt.

Järjekorras seistes jagasid inimesed omavahel teavet ja nõuandeid, kuidas Vene piirivalvega käituda. Meil kästi mitte öelda, et oleme pagulased, vaid paluda külalisviisat, sest vastasel juhul võtavad piirivalvurid ära meie Ukraina dokumendid, passid ja annavad mingid paberid asemele.

Nad võtsid meie telefonid ära, kontrollisid kõiki kontakte, sõnumeid, fotosid.

Nad pidasid selliseid n-ö vestlusi kõigiga. Nad võtsid meie telefonid ära, kontrollisid kõiki kontakte, sõnumeid, fotosid. Lisaks lülitasid nad sisse rändluse, et näha, milliseid sõnumeid telefonile tuleb. Aga me juba teadsime, mis meid ees ootab, seega kustutasime kõik patriootliku.

Nad kuulasid pikalt üle mehi, kaasa arvatud meie poega. Nad püüdsid leida inimesi, kellel olid sidemeid Azovi, parempoolse sektori ja Aidari pataljoniga. Nad küsisid: „Milline on teie tsiviilpositsioon? Miks te Venemaale tulete?“ Vastasin: „Sest te okupeerisite meid. Kuhu me minema peaks? Me ei saa minna Ukrainasse, sest te pommitate neid teid, nii et me tuleme siia ja pärast tuleme kuidagi Ukrainasse tagasi.“ Ukrainas olime isegi ametnike suhtes ausad ega mõelnud, milliseid sõnu valida. Nad ütlesid mu pojale: „Su ema ei ole usaldusväärne ja on meie riigi suhtes agressiivne.“ Mu poeg veenis mind, et ma rohkem enam midagi ei ütleks. Me ütlesime, et meie sugulased Venemaal ootavad meid ja saame nendega kokku. Meid lasti väidetavalt läbi, aga kohe, kui tollist möödusime, hüppas üks ohvitser välja, hüüdis mind nimepidi ja hakkas uuesti kontrollima. Võib-olla oli see psühholoogiline surve. Kuid meid vabastati pärast seda.

Poja isaga saime tollis kokku. Me tulime Moskva äärelinna minu nõbude juurde. Nad võtsid meid vastu, andsid süüa ja pakkusid elamist nii kauaks kui vaja. Kuid samal ajal olid nad süsteemi pantvangid. Nad ütlesid meile: „Me pidime oma julgeolekuteenistusele teatama, et siin hakkavad elama ukrainlased. Inspektor tuleb mõne päeva pärast teiega rääkima.“ Nad käskisid meil auto sissepääsust eemale parkida, sest sellel olid Ukraina numbrimärgid ja nad kartsid, kuidas naabrid sellele reageerivad. Samal ajal ütlesid mu sugulased: „Venemaa ei pommita teie linnu.“ Me selgitasime neile, et nägime kõike oma silmaga, kuid nad ei uskunud meid ikkagi. Nad on propagandaga mürgitatud.

Saime aru, et oleme vaid provokatsioonide objekt, meid on siin vaja ainult selleks otstarbeks. Seega veetsime öö nõbude juures ja otsustasime minna EL-i. Lähim riik oli Eesti. Sõitsime tasulistel teedel ja see võimaldas meil vältida paljusid miilitsapunkte. Ivangorodi piiripunktis hoidsid venelased meid veel kolm tundi. Nad esitasid NKVD ülekuulamise stiilis samu küsimusi. Nad väänasid infot, panid meie sõnadele hoopis teise tähenduse. Nad ütlesid, et olid kontrolli lõpetanud, ja alustasid seda sekund hiljem uuesti. Võttis meie telefonid, kopeeris telefonidest infot, ja küsis: „Kes helistas, millised on viimased numbrid kontaktides?“ Traditsiooniline ülekuulamine.

Ja nelja tunni möödudes ületasime lõpuks Eesti piiri. Naeratav piirivalvur tuli meie juurde ja me kõik hakkasime nutma. Ta kordas: „Teil on siin turvaline.“

Kuigi Eesti oli väga soe ja sõbralik riik, olin ma sõjakogemusest nii traumeeritud, et ei suutnud maha rahuneda, sest Venemaa on väga lähedal.

Käisime Tallinnas ja imestasime, kuidas Eesti pagulasi aitab. Meid majutati suurepärasesse hotelli, mis juba võõrustas ukrainlasi riigi eri paigust. Mind hämmastas, kui palju vabatahtlikke on valmis iga palvega aitama. Kuigi Eesti oli väga soe ja sõbralik riik, olin ma sõjakogemusest nii traumeeritud, et ei suutnud maha rahuneda, sest Venemaa on väga lähedal. Iga kord, kui lennukid lendasid, viskusid pommiplahvatusi üle elanud lapsed hotelli fuajees põrandale. Ja ka mul oli seesmiselt väga kõhe. Venemaa lähedus ei andnud mulle rahu. Olen alati arvanud, et peaksime minema Venemaast võimalikult kaugele. Nii et me lõpuks läksime Saksamaale.

Kõik mu tuttavad, kes Venemaale jäid, üritavad põgeneda, sest nende sõnul elavad nad justkui köis kaelas. See tunne oli eriti tugev nendel, kes ei läinud sugulaste juurde, vaid viibisid „ajutiselt ümberasustatud inimeste“ jaoks mõeldud keskustes. Nende sõnul oli see kui vangla. Neil oli ajakava, millal ja kuhu võis minna. Sealsed töötajad kohtlesid ukrainlasi pealiskaudselt, hakkasid sundima neid tegema valikuid, et ukrainlased annaksid oma passid ja taotleksid abi. Mõnel konfiskeeriti dokumendid ja sunniti tööle minema. See julgustas paljusid neist Euroopasse põgenema.

Ma sain rahulikult hingata alles siis, kui tulin Saksamaale ja mõistsin, et Venemaa on kaugel. Aga loomulikult me tahame koju minna. Ma ei tea, mis meid seal ees ootab. Ma ei tea, kas mul on veel maja või ei. Kas meil on Lypcis kolm kooli alles? Kuid me taastame kõik ja muudame oma riigi veelgi paremaks. Ma luban.

Anna Voevodina, organisatsiooni „I support Ukraine“ asutaja

Olen Mariupolist pärit advokaat. Läksin enne sõda Eestisse ärireisile ja olen senini pidanud siia jääma.

Alates märtsist asusime Mariupolit abistama raha, humanitaarabi ja Ukraina kontrolli all olevatele aladele evakueerimise hõlbustamisega, kuid seda protsessi on tõhusalt blokeeritud.

Vahest 12. märtsil helistas meile meie töötaja Tetiana, kes elas Mariupoli vasakpoolses osas ja ütles, et Vene sõjavägi viskas ta jõuga pommivarjendist välja. Mariupoli see osa löödi ülejäänud linnast lahku, sillad lasti õhku, seega teisele poole oli peaaegu võimatu pääseda. Kuid toimusid ägedad tänavalahingud. Inimesed istusid poolteist kuud pommivarjendites valguse, vee ja kütteta. Venelased tõmbasid jõuga kümneid välja, mõned läksid välja omal soovil, kuna sellistel tingimustes ei saanud enam elada. Vene väed lõid tingimused, kust inimesed olid lihtsalt sunnitud lahkuma. See nägi välja nagu tahtlik sõjaline operatsioon eesmärgiga tekitada õudu. Kõigepealt lülitasid nad linnas välja tuled ja telefoniühenduse. Inimesed ei teadnud, mis riigis toimub. Samal ajal olid nad sisuliselt näljas, humanitaarabi koridorid olid blokeeritud, nii et vabatahtlikud ei saanud sealt toitu kohale toimetada ega inimesi evakueerida.

Tetiana ütles, et tal oli kabuhirm. Ta viidi keldrist välja ja talle ei öeldud, kuhu ta viiakse ja mis temaga juhtub. Tema ja teised inimesed kuulati üle. See oli esimene n-ö filtreerimisjuhtum, millest meie kuulsime. Siis oli kontrollpunkt, Novoazovsk, Donetsk, Dokuchaevsk, Taganrog. Mõtlesime, kuidas ta sealt ära saada. Peamine probleem oli see, et Venemaa oli sanktsioonide all, nii et isegi kui oli pangakaart ja selle peal raha, ei saanud seda kasutada.

Meie Venemaa partneri kaudu saime saata Tatianale rublades sularaha, mille eest ta ostis piletid ja tal õnnestus põgeneda. Pärast seda arvasime, et selliseid inimesi võib olla palju ning nad kõik vajavad abi. Lõime Telegramis vestluse nimega „Deported to Russia / DPR“ (Deporteeritud Venemaale/DPR-i). Inimesed ühinesid sellega, kirjeldasid oma olukorda: kas neil on raha või sugulasi, kui palju inimesi soovib Venemaalt lahkuda. Nendega konsulteerivad meie advokaadid ja räägivad, millised on nende võimalused lahkumiseks. Meie vabatahtlikud Venemaal, kellel on kontod Vene pankades, koguvad kohapeal annetusi. Ja nende rublade eest ostame neile inimestele pileteid. Lisaks on palju perekondi, kellel on tõsiseid probleeme – mõned on saanud vigastada, mõned on haigestunud, mõnel on eakad vanemad. Neid perekondi juhendab vabatahtlik.

Lõpp-punkt on Eesti. Inimesed tulevad hostelitesse, mille eest me maksame, veedavad seal puhkamiseks ja taastumiseks päeva või kaks ning siis lähevad pagulaskeskustesse.

Oleme juba aidanud vähemalt 700 inimesel Venemaalt põgeneda. Paljud inimesed kartsid lahkuda. Me selgitasime neile: „Euroopa ootab teid. Kõik saab korda. Naasete Ukrainasse teiselt poolt siis, kui see on ohutu.“ Siiani oleme kulutanud 90 000 dollarit inimeste evakueerimiseks. See on kulutatud ainuüksi Venemaal. Kui inimesel pole raha, vajab üks inimene vähemalt 100 dollarit.

Meil on praegu Euroopas probleem. Inimesed soovivad tihti Eestist edasi reisida, kuid puudub tasuta sotsiaaltransport. Meil on vaja raha nende inimeste teistesse riikidesse toimetamiseks või selleks, et osta buss, et pakkuda oma transporti. Või äkki saab keegi meile bussi laenata. Võiksime need inimesed viia näiteks Varssavisse ja sealt edasi saaks nad tasuta transpordiga.

Kui massiline deporteerimine on?

Inimõiguste voliniku Ljudmyla Denisova sõnul on 24. mai seisuga Venemaa Föderatsioon sunniviisil deporteerinud peaaegu 1,5 miljonit Ukraina kodanikku, sealhulgas rohkem kui 240 000 last. Ja see protsess jätkub. 21. mail postitas Mariupoli linnapea nõunik Petro Andrjuštšenko video, kus näidati relvastatud sõduritega eskorditud deporteerimisbusse. Abilinnapea sõnul blokeerivad Venemaa sõjavägi ja „vabatahtlikud“ kõik inimeste katsed lahkuda ning keelduvad evakueerimisest.

24. mai seisuga on Venemaa Föderatsioon sunniviisil deporteerinud peaaegu 1,5 miljonit Ukraina kodanikku, sealhulgas rohkem kui 240 000 last.

Voliniku sõnul toimus deporteerimine Harkivi, Sumy, Zaporižžja, Luganski, Donetski ja Khersoni piirkondadest, sealhulgas Iziumist ja Mariupolist.

Kuhu ukrainlased täpsemalt deporteeritakse?

Erinevatesse piirkondadesse. Inimesi deporteeritakse vastavalt kvoodile, mis on ette nähtud Venemaa valitsuse 12. märtsil 2022 tehtud otsusega. Dokumendis öeldi, et kohalikud omavalitsused peavad olema valmis ukrainlasi vastu võtma.

Ukraina kaitseministeeriumi luureteenistuse peadirektor teatas, et ukrainlasi viiakse Venemaa Föderatsiooni majanduslanguse all kannatavatesse piirkondadesse, eelkõige Sahhalini. Venelased pakuvad tööd ja kui inimene nõustub, väljastavad dokumendi, mis keelab Venemaalt lahkumise kaheks aastaks.

Venemaal on vähemalt 66 laagrit Ukrainast pärit deporteeritute ümberasustamiseks, sealhulgas Siberis, põhjapolaarjoonel ja Kaug-Idas.

Briti meediaväljaandel INews õnnestus välja uurida, et Venemaal on vähemalt 66 laagrit Ukrainast pärit deporteeritute ümberasustamiseks, sealhulgas Siberis, põhjapolaarjoonel ja Kaug-Idas. Inimesed majutatakse sanatooriumitesse, endistesse lastelaagri hoonetesse. On teada juhtumeid, kus inimesed on paigutatud „patriootliku hariduse“ keskustesse ja isegi Leonidovka endise keemiarelvade prügila alale.

Mis on deporteerimise eesmärk?

Anna Voevodina sõnul püüab Venemaa deporteeritud ukrainlasi assimileerida.

„Nad tahavad, et ukrainlased oleksid venelaste seas, nende propaganda keskel, teises infoväljas, et neid oleks lihtsam kontrollida. Nad viiakse mingisse seletamatusse laagrisse, räägitakse muinasjuttu, et nende riik jättis nad maha ja Venemaa päästis nad. Skeemi olemus on järgmine – inimesi näljutatakse, nende side katkestatakse, kõik väljapääsud blokeeritakse ja manipuleeritakse neid sõnadega: „Tere, meie oleme teie päästjad.“ Chingiz Aitmatov kirjutas teose „Mankurt“, mis jutustab loo sellest, kuidas inimesi orjusse viidi ja piinati. Näiteks oli üks mees, kes oli ilma katmata pea, vee ja toiduta kõrbes. Ta lamas mitu nädalat kuumuse käes. Ja siis ütles tema väärkohtleja, et on ta uus isand, kes ta päästab. Ta andis mehele vett. Pärast seda jäi mehele meelde vaid tema uus peremees. Mariupolis oli sarnane olukord,“ ütles vabatahtlik.

Voevodina usub, et venelased ei oodanud Mariupolis sellist vastupanu ning kasutasid seetõttu terrorit ja deporteerimist. Pealegi leiab ta, et deporteerituid saab kasutada propaganda eesmärgil.

„Nad levitavad oma kodanike seas propagandat, öeldes: „Vaadake, nad tahavad Venemaale tulla, nad elavad siin hästi,““ lisas Voevodina.

Advokaadi sõnul on selline Venemaa tegevus rahvusvahelise õiguse rikkumine ja sõjakuritegu.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!