Saage tuttavaks: kaheksa eesti narkotarvitajat
Kas uimastitarvitajaid saab kastidesse jaotada? Uus uuring püüab seda teha.
- Autor:Lennart Ruuda
- Illustratsioonid:Joonas Sildre
- Toimetas:Hille Saluäär
- Avaldatud:07.2023
Tervise Arengu Instituut (TAI) näitas ühel päeval Levilale värsket narkouuringut. Kui tavaliselt räägitakse neis sõltlastest, seadusega pahuksisse minekust ja tervisehädadest, siis sel korral valis TAI teise tee. Nad uurisid inimesi, kes tarvitavad uimasteid, aga tulevad oma eluga toime, käivad tööl ja elavad pereelu.
Levila võttis uuringu ette ja joonistas selle põhjal välja kaheksa levinumat narkotarvitajat. Olgu öeldud, et need tegelased on pigem visandid, mis vajavad edasist uurimist. Piirid eri tüüpide vahel on teinekord hägused, osad võivad kattuda. Lisaks esineb suure tõenäosusega tarvitajad, keda TAI uuringu ülesehitus ei võimaldanud eraldi uurida.
Igatahes siit nad tulevad. Kui tunned end ära, või veelgi enam, kui ei tunne, anna meile sellest kommentaarides märku.
Juhutarvitaja
Kõige levinum tüüp narkotarvitajaid. Nad teevad uimasteid harva, keskmiselt vähem kui ühe korra kuus. Tavaliselt puudub neil sisemine motivatsioon mõnd ainet pruukida, tõuge tuleb väljast. Näiteks satuvad nad seltskonda, kus kellelgi leidub uimasteid, mida omavahel jagatakse.
Üks juhutarvitaja ütleb: „Võib muidugi taimi suitsetada ja head kokaiini leida, aga see ei ole süstemaatiline. Mina ise ei võta ega osta midagi. Sõbrad soovitavad – tahad? No teeme.”
Kuna nad teevad aineid harva, on pikemaajaliste terviseprobleemide tekkimise tõenäosus pigem väike. Samas on lühiajalisi riske, nagu üledoseerimine või tundmatust ainest või segatarvitamisest tekkiv ootamatu mõju.
Üks probleem võib olla ka see, et juhuslikel tarvitajatel pole usaldusväärseid kontakte. Seetõttu kipuvad nad hankima uimasteid tundmatutelt isikutelt, kes müüvad madala kvaliteediga või ohtlikku ainet.
Pidutseja
See tüüp tarvitab aineid pidudel, festivalidel ja teistel koosviibimistel. Olulisel kohal on muusika, eriti elektroonilise tantsumuusika üritused. Eesmärk on muutuda lõbusamaks, eufoorilisemaks ja naudingutele avatumaks.
Peotarvitajad teevad selliseid stimulante nagu amfetamiin, ecstasy ja kokaiin, mis võimaldavad pidutseda pikemat aega ilma väsimata.
Selle tüübi sees esineb ka eskapistlikku tarvitamist, mille eesmärk on saada eemale argipäeva muredest ja kohustustest, kogeda midagi teistsugust. Näiteks on festivalid, kus inimesed veedavad nädalavahetuse justkui „teises reaalsuses”.
Üks ohumärk on see, kui tarvitamine ei lõpe konkreetse peo või üritusega, vaid kestab edasi. Iganädalane ja mitmepäevane pidutsemine võib halvasti mõjuda pere- ja tööelule. Lisaks võib see viidata mõnele suuremale probleemile, mille eest soovitakse põgeneda.
Üks peotarvitaja ütleb: „Kuna see pidu kestis kaks või kolm päeva, ja siis lihtsalt peo jooksul, kui mingid asjad otsa saavad, siis hakatakse otsima midagi muud, midagi, mis nagu nii-öelda – vahet ei ole põhimõtteliselt mida – et peaasi, et nagu pidu edasi läheks. Ja siis nii-öelda otsitigi erinevaid asju ja siis lihtsalt juhtus niimoodi, et lihtsalt võtsingi kõiki neid [erinevaid ained segamini].”
Peotarvitajate hulka kuuluvad tihti noored, kel on vähem kohustusi ja rohkem vaba aega. Paljude jaoks on see üks periood, millest kastavatakse välja. Sageli tuntakse ka, et vanemaks saades ei jõuta enam nii kõvasti pidutseda. Sellisel juhul ei oma uimastid inimeste jaoks mingit sügavamat tähendust – koos pidutsemisega kaob ka tarvitamine.
Eneseravitseja
Need on inimesed, kes on leidnud endal olevat mõne vaimse või füüsilise tervise mure, millega toime tulemiseks pruugitakse uimasteid.
Enim püütakse leevendada unetust, stressi, keskendumisraskusi, motivatsioonipuudust ja füüsilist valu. Lisaks võib inimene tajuda, et narko tegemine aitab tal olla „parem mina”, st vähendada mõnd häirivat omadust ja vastata paremini enda ideaalidele.
Eneseravis on olulisel kohal kanep, aga ka retseptiravimid, mida võetakse arsti korralduseta. Aktiivsus- ja tähelepanuhäireid ravitakse stimulantidega. Tõusev trend on ka psühhedeelikumide kasutamine väga väikeses koguses (mikrodoosid).
Eneseravitsejad jätavad spetsialisti poole pöördumata, sest järjekorrad on talumatult pikad või arst liiga kallis. Osadel on ka riikliku või tavameditsiiniga halvad kogemused.
Üks eneseravitseja ütleb: „Kanepile alternatiiviks on tõenäoliselt rahustid, eks ole, mida psühhiaater välja kirjutab. Kui hea või, noh, ma ei ole, ma ei ole väga kindel, et kumb see nüüd parem variant on pikas perspektiivis.”
Ehkki eneseraviga tegelevad inimesed on tavaliselt teadlikud, kuidas üks või teine uimasti neile mõjub, peituvad siin mitmed ohud. Nii nagu kõigil ravimitel, on ka uimastitel (soovimatud) kõrvalmõjud. Lisaks ei pruugi eneseravitsejad oma seisundi hindamisel olla piisavalt objektiivsed või pädevad. Eriti kui jutt käib vaimsest tervisest.
Saavutaja
Saavutajad tarvitavad aineid, peamiselt stimulante, n-ö tööriistana, et parandada keskendumisvõimet, mälu ja motivatsiooni ning vähendada väsimust. Psühhedeelikume mikrodoositakse aga loovuse suurendamiseks ja taju avardamiseks.
Ainete tegemine on ratsionaalselt piiritletud – oluline pole uute kogemuste omandamine, vaid eelise saavutamine teiste ees (peamiselt tööturul).
Üks saavutaja ütleb: „Reede oli küll selline pidupäev, kus hommikul jälle enne tööle minekut võtsid tableti sisse ja töö lendas tõesti hästi, on ju. Et noh, sul on nagu energiat ja kõike on nagu nii palju, et võid kõik maailma töö ära teha, aga no, aga ma ei oska küll öelda, kas keegi teine – ei näe küll välja selline ...”
See tüüp tarvitab lisaks uimastitele ka muid aineid, nagu toidulisandid ja nootroopikumid, et olla targemad, loovamad ja vähem ärevad. Siiski on nende ainete efektiivsus siiani lahtine, täpsemaid mõjusid alles uuritakse.
Enamasti mõtlevad saavutajad tarvitamise ratsionaalselt läbi, nad on teadlikud aine mõjudest ja kahjudest, samuti oma keha iseärasustest, mis võimaldab neil ainet enda huvides maksimaalselt ära kasutada. Siiski tuleks teadvustada, et uimastitel on kõrvaltoimed. Lisaks, ühe võime tõus (lühiajaline energiasööst) võib kaasa tuua teise võime languse (kuhjuv väsimus).
Suurem oht on neil, kes tunnevad aine tarvitamiseks välist survet – selleks et kompenseerida ebapiisavat sooritust, teevad nad ületunde. Jätkusuutlik pole seegi, kui aineid võetakse igava, vastumeelse või liiga koormava tööga toimetulemiseks.
Põgeneja
Põgenejad teevad uimasteid, et oma tundeid tuimestada ja muresid vältida. Teisisõnu, nad tahavad reaalsuse eest põgeneda (eskapism).
Kuigi tarvitamise algpõhjus on tihtipeale sama mis eneseravitsejatel, on põgenejad märksa spontaansemad ja emotsionaalsemad. Nad ei suuda end kontrollida, vaid ihkavad oma muredele kiiret leevendust. Alguses see võibki luua heaolutunde, kuid see on näiline. Pikemas plaanis kõrvalmõjud ja probleemid hoopis süvenevad.
Levinud on ka see, et kui põgenejad leiavad mõne uimasti, mis soovitud eesmärgil toimib, asuvad nad seda kuritarvitama ning rikuvad ainega n-ö suhte ära.
Üks põgeneja ütleb: „Kui võtta kanepi suitsetamine, siis suitsetades lased justkui lahti. Sul on probleemidest ükskõik. Probleemid justkui on ja vajavad lahendamist, aga suitsetades on ükskõik. Sa lihtsalt ei mõtle sellele ja kõik.”
See tüüp võib välja areneda ka pidutsejast. Keskkond jääb samaks (peod ja festivalid), erinevus peitub põhjustes. Varasem soov vahelduseks lõõgastuda muutub pigem vajaduseks. Ainete tarvitamine on pääsetee, kuidas midagi meeldivat kogeda.
Põgenejad võivad olla teadlikud, et neil on narkootikumidega probleem, aga nad ei taha, ei oska või ei suuda seda muuta. Eneseravimise asemel võivad nad tegeleda pigem enesehävitusega. Põgenejatel on tekkinud uimastite tarvitamisest kui toimetulekuviisist psühholoogiline sõltuvus, mis võib üle minna ka füüsiliseks sõltuvuseks.
Esoteerik
Seda tüüpi aitab kõige paremini kirjeldada mõiste „uus vaimsus”. Need on inimesed, kes on sidunud narkootikumide tarvitamise mõne vaimse, alternatiivse või esoteerilise uskumuse või praktikaga.
Ehkki neil on teatud sarnasusi eneseravitsejatega, näevad esoteerikud ravi pikemaajalise teekonnana, mille eesmärk on probleemide sügavamate põhjuste otsimine ja nende holistiline (terviklik) lahendamine. Lisaks aitavad taju muutvad ained pakkuda uusi vaatenurki ja väljapääsu vanadest mõttemallidest.
Tihtipeale on esoteerikutel suur huvi põliskultuuride, rahvameditsiini ja looduslähedase eluviisi vastu. Nad ei ole religioossed, pigem spirituaalsed. Seetõttu võivad pruugitavad aineid omandada erilise, lausa sakramentaalse tähenduse – uimastil on oma hing ja agentsus, mis seisab kõrgemal tarvitajast endast ning mille suhtes tuntakse aukartust.
Üks esoteerik ütleb: „Nüüd huvitavad mind rohkem psühhedeelikumid, mida võetakse tseremooniatel. Võib-olla te teate. Tseremooniale tuleb Lõuna-Ameerikast pärit šamaan ja toob „väetaimi“, nagu neid nimetatakse. … Neil antakse see edasi põlvkonnalt põlvkonnale ja nad nimetavad seda teadmiseks. Neil ei ole jumalaid, keda kummardada, nagu meil on Jeesus Kristus ja kõik muu. Neil on Suur Vaim – Great Spirit – ja nad tarvitavad väetaimi tänutäheks sellele vaimule.“
Nad võivad käia koos festivalidel, kus rõhutatakse vaimset arengut, kogukondlikku koosloomet ja keskkonnateadlikkust. Siia alla kuuluvad ka psytrance’i reivid. Erinevalt spontaansest peotarvitajast teeb see tüüp alati põhjaliku ettevalmistuse, loob kontrollitud keskkonna ja paneb paika eesmärgid.
Kuna esoteerikud tarvitavad enamasti taju muutvaid aineid – kanepit, seeni, LSDd –, võib ka see lõppeda bad trip’iga. Kuid erinevalt pidutsejatest, kelle jaoks tähendab hirm, ärevus ja paranoia negatiivset kogemust, näeb esoteerik halba kogemist sageli väljakutsena, millest saab alati midagi õppida ja mis tuleb enesearengule kasuks.
Viimastel aastakümnetel on uuritud ka psühhedeelikumide tervendavat mõju. Kõlavad arvamused, et lausa ühest korrast võib piisata, et tuua inimeses esile muutus, paranemine. Siiski ei tohiks psühhedeelikumides näha kiiret imerohtu, tõenäoliselt vajab muutuse saavutamine järjepidevat tööd ja ka seansijärgset psühholoogilist tuge.
Intellektuaal
Neile pakub uimastite tarvitamine intellektuaalset huvi, eesmärk on saada uusi loomingulisi kogemusi, värskeid vaatenurki ja inspiratsiooni.
Erinevalt saavutajast ei lähene nad narkole nii ratsionaalselt – nad ei otsi konkreetset kasu –, vaid tegelevad eksperimenteerimise ja piiride kompamisega. Tarvitamine on spontaansem ja seega suuremate riskidega.
Selle tüübi jaoks võib olla oluline seltskond. Nad sarnanevad (uus)boheemidega, kes väärtustavad isiklikku vabadust, loovust ja spontaansust. Tihe sotsiaalne läbikäimine mängib olulist rolli eneseteostusel. Uimastite tarvitamist peetakse normaalseks, see kuulub vaba aja veetmise ja koosviibimise juurde, mis pole rangelt piiratud üksnes nädalavahetuse või pidudega.
Intellektuaalid eelistavad tavaliselt väiksemaid ja privaatsemaid üritusi, kus muusika, asukoht ja inimesed peavad vastama teatud subkultuurilistele väärtustele. Nad töötavad sageli kultuuri- või loomevaldkonnas, mistõttu on ürituste korraldamise või vähemalt korraldajatega tihedalt seotud. Ehkki see võib hoogustada ainete tarvitamist, loovad nad koosviibimisel ka uusi tutvusi ja arutavad koostööprojekte.
Üks kunstiinimene ütleb: „Et muusikud, kirjanikud, kunstnikud, luuletajad, et rohkemal-vähemal määral nad kõik tarvitavad. … No ja põhjus … on, kindlasti ongi need, need inimesed, kellega ta on ümbritsetud. Et need on ju mingite kohtade pealt omavahel sarnased. Ja on sarnased maailmavaated, ühised olengud …”
Kuna intellektuaalid on tihtipeale vabakutselised, käib tööga kaasas stress ja ebakindlus homse ees. See võib halvendada füüsilist ja vaimset tervist. Kui sellises olukorras otsitakse abi narkost, võib see viia ohtliku tarvitamismustrini.
Psühhonaut
Psühhonaut on nagu natuke teadlane, teda huvitab inimese psüühika ja see, kuidas erinevad ained psüühikat mõjutavad.
Kui teiste tüüpide jaoks on esmatähtis ainest midagi saada (rohkem energiat, julgust, inspiratsiooni jne), siis psühhonaute huvitavad ained ise: nende mõju, keemiline koostis, kasutamise ajalugu ja ühiskondlik tähendus.
Neil on pidevalt huvi proovida uusi narkootilisi aineid, mille vastu puudub laiem huvi või mida peetakse ohtlikuks. Nad löövad tihti kaasa erinevates internetikogukondades, kus hangivad uut infot ja jagavad oma kogemusi või avastusi. Psühhonautide jaoks on oluline ainete ja nende mõjude täpne dokumenteerimine ning hiljem ülevaate koostamine.
See tüüp on narkootikumidest väga teadlik. Nad planeerivad tarvitamist ja mõtlevad täpselt läbi, mis võivad olla ohud. Lisaks pööravad nad palju tähelepanu kahjude vähendamise põhimõtetele (sobiv asukoht, kontrollitud kogused, tuttava inimese ehk tripsitter’i lähedus). See aga ei välista, et vahel võivad nad mõnda põhimõtet teadlikult eirata, et saada uusi kogemusi ja kombata oma võimete piire.
Üks psühhonaut ütleb: „Neid [tarvitatud uimasteid] on kogunenud päris mitu. Meil on, jah, meil on kujunenud välja lausa natuke selline huvi proovida erinevaid asju. Lihtsalt sellepärast, et kogeda erinevaid kogemusi ja võrrelda neid ja. … Aga jah, me alati enne uurime selles mõttes, kas nad üldse sobivad kokku, ja katsetame väga väikeste kogustega [naer], vähemalt esialgu.”
Ehkki nad ei pruugi aineid uisapäisa, võib ohtlike ainetega eksperimenteerimine siiski kätte maksta. Risk on ka uute ainete proovimine, mille lühi- ja pikaajaliste tervisemõjude kohta pole veel piisavalt teavet.
* TAI viis uuringu läbi vähemalt 18-aastaste eesti või vene keelt kõnelevate inimeste seas, kes olid viimase 12 kuu jooksul uimasteid tarvitanud, kuid kelle tarvitamise sagedus jäi alla nelja päeva nädalas. Esimeses faasis viidi veebis läbi eelküsitlus, millele vastas 1565 inimest. Eelküsitluse peamine eesmärk oli värvata inimesi teises faasis toimuvatele intervjuudele. Küsimustikule vastanute seast jätsid 638 inimest enda kontaktinfo, mille abil valiti intervjuudeks välja 35 inimest, kes võiksid esindada varem teaduskirjanduses välja toodud tarvitamismustreid. Intervjuud tehti 2021. aasta kevadel.
