Playbook: Kelmuste lahtimuukija

Levila Playbook on sari inimestest, kes teevad asju teisiti.

Eelmisel aastal kaotasid Eesti inimesed kelmidele umbes 20 miljonit eurot. „Iga päev jääb kaks inimest oma säästudest ilma,” ütles politseijuht Egert Belitšev hiljuti “Esimeses stuudios”. Kelmused räsivad meie ühiskonda märksa rohkem kui vargused ja röövimised.

Kui keegi kuskil rahast ilma jääb, räägitakse tavaliselt kas petisest või ohvrist. Vangutatakse pead esimese kurikavaluse peale ja tuntakse kaasa teisele. Või imestatakse, kuidas ohver nii loll oli. Vähem räägitakse lähedastest, neist, kes sündmusi vahetult pealt näevad.

Läinud sügisel sattusin lugema New York Times’i lugu, kus üks mees rääkis, kuidas ta 79-aastane isa andis oma pensionisäästud kuulsaks naismaadlejaks maskeerunud sulile. Isa ei aidanud ümber veenda ussi- ega püssirohi. Kui poeg otsustas viimaks tõsisemalt sekkuda ja kanda alles jäänud 100 000 dollarit teisele kontole, et kelmi näpud selleni ei ulatuks, kaebas isa ta kohtusse.

Sarnaste juhtumitega pistab rinda ka SEB panga pettuste ennetuse osakonna turbejuht Kätlin Kukk. “Kelmid on ohvrid nii osavasti ümber sõrme keeranud. Kannatanud on enesekindlad, nende lood väga veenvad. Nagu nõidus oleks peal! Vahel mõtlengi, kas mina olen siin see opakas, kes asjadest aru ei saa,” tunnistab ta.

Kuidas nõidust lahti muukida? Kuidas ohvritele aru pähe rääkida, et nad oma vara sulile ei kannaks? Ja mis tunne see on, kui see ikkagi juhtub ja sa ei saa mitte midagi teha?

Sellest Kätliniga räägimegi.

Lisaks tuleb juttu terasest vanaprouast, omalaadsest miss Marple’ist, kes pätti ninapidi vedas. Ka sellest, kuidas mitte keegi pole pettuste eest kaitstud – isegi Kätlin, kes päevast päeva teisi hoiatab, on libastunud ja valele lingile vajutanud. Lisaks saame teada, miks ta ei saa töötada panga osakonnas, mille peamine eesmärk on kasumit teenida.

Kas keegi teie klientidest on ka täna juba petta saanud?

Ma pole täna veel andmeid vaadanud, aga nulliga me ilmselt ei lõpeta. Iga päev tuleb vähemalt paar juhtumit, vahel ka kümneid, kus kedagi tüssatakse. Väga suurte kahjudega traagilisemaid lugusid on õnneks harvem.

Tajun, et meie inimesed on üha rohkem heaoluühiskonna uimas, nad arvavad, et kui midagi juhtub, siis küll nad ära päästetakse. Aga kes päästab? Teeme omalt poolt maksimumi, aga paneksin siiski inimeste südamele, et lõpuks on see teie otsus, kas annate oma paroolid, PIN-koodid ja raha kelmile või mitte.

Su juttudest paistab, et su kokkupuude ohvritega on üsna vahetu, sa tead, kes nad on ja mida nad teevad. Missugune side sul nendega tekib?

Oma panga kliente ikka tean. Alati, kui midagi kahtlast märkan, vaatan järele, kellega tegu. See aitab pilti kokku panna. Näiteks kui inimene elab Võrus, aga võtab mõnest Tallinna sularahaautomaadist ebatavaliselt suure summa, tekib kohe kahtlus, kas see on ikka tema.

Näiteks kui inimene elab Võrus, aga võtab mõnest Tallinna sularahaautomaadist ebatavaliselt suure summa, tekib kohe kahtlus, kas see on ikka tema.

Sularahapettused on praegu populaarsed. Kelmid lähevad inimesele ukse taha, ütlevad, et nad on pangast või politseist, küsivad pangakaardi koos PIN-koodiga ning tõmbavad seejärel inimese konto tühjaks. Ohvrit on eelnevalt töödeldud, näiteks on talle kokku valetatud, et tema pangakaart ja PIN-koodid on rünnaku all, mistõttu vajavad need väljavahetamist.

Valutad ohvrite pärast südant ka? Mõtled enne magamaminekut nende elude, saatuste peale?

Enne magamaminekut ei tasu, see võib une ära võtta (naerab).

See oleneb juhtumist. Kui uurimine võtab kauem aega ja ohvriga on palju suhtlemist, jääb see paratamatult meelde. Või kui lugu on traagiline ... Siis keerleb ta rohkem peas, kui ehk peaks.

Räägi mõnest sellisest loost.

Vahest kõige hullemad on armupettused. Kelm ei tee ohvrit mitte ainult rahaliselt paljaks, vaid rebib ta hinge suure augu, nii et inimesel on keeruline usaldada, uusi suhteid luua ja üldse eluga edasi minna. Manipulatsioon on nii tugev, et ohvrid on nõus „armastatu” jaoks tegema mida iganes.

Osa juhtumeid kisub seebiooperiks. Kord avastasime, et välismaa kelm võrgutas samaaegselt ära kaks meie klienti, lubades neile suurt armastust ja ilmselt ka helget tulevikku. Kusjuures ühel naisel oli mees kodus olemas ... Mõlemad prouad kandsid suured summad – no ikka üle 10 000 euro – kelmile ning takkapihta võtsid veel kiirlaenu ka. Lubatud armastust ega raha polnud kuskil, jäid vaid katkised südamed ja laenud.

Üks ohvritest tuli ka meie kontorisse, alguses oli bravuuri täis, ütles, et see polevat üldse meie asi ja küll tema juba teab, mida teeb. Ta ei suutnud ega tahtnud uskuda, et tema välismaa „prints” teda niimoodi tüssas. Kui illusioonid viimaks kildudeks purunesid, siis lahistas ta lohutamatult nutta. Ahastus oli seda suurem, kuna kodus ootas oma härra, kellele tuli aru anda. Kuidas ta selgitab, et ühised säästud on laiaks löödud ja võlad kaelas?

Sa mainisid, et ohver ei taha ise uskuda, et on ohver. Mida sa siis teed? Istud temaga maha ja püüad veenda?

Jah, keerulisemate juhtumite korral helistame kliendile ja kutsume ta panka. Meenub olukord, kus kahtlustasin, et üks härra on sattunud investeerimispettuse õnge. Ta oli ettevõtja, jõukas inimene ning kandnud ainuüksi meie panga kaudu kelmile mitusada tuhat eurot. Ausalt öeldes pani mind hämmastama see, et petturitel on võime pea igaüht ära rääkida.

Ma selgitasin härrale petuskeemi olemust, lõin oma versiooni ja tõendid letti, aga ta ei tahtnud mind uskuda. Korraks isegi tundus, et võitsin ta enda poolele, et mul õnnestus temasse istutada väike kahtluseuss, aga ei, lõpuks jäi ta endale kindlaks. Polnudki rohkem midagi teha. Läksime lahku, ütlesin, et kui ta tõesti raha tagasi saab, võtku minuga ühendust. See oli üle poole aasta tagasi. Ta pole midagi vastanud. Ei välista, et kelm pügas teda edasi. Ka see on paraku levinud.

Ehk siis kelmid on ohvrid väga hästi ümber sõrme keeranud?

Jaa, kasvõi sedasama härrat oli kõvasti töödeldud, ta oli väga sisendusjõuline. Ühel hetkel lausa mõtlesin, et järsku olen ise valel teel.

Ahaa, et hakkad hoopis iseendas kahtlema?

Jaa, ohvrid on sageli nii enesekindlad, nende lood veenvad. Nagu nõidus oleks peal! Vahel mõtlengi, kas mina olen siin see opakas, kes asjadest aru ei saa. Seda ei juhtu küll tihti, aga näiteks siis, kui fakte napib. Siis tuleb korraks aeg maha võtta, infot juurde hankida või olemasolevatele faktidele kaine pilguga otsa vaadata. Tavaliselt see aitab.

Ohvritel oleks nagu nõidus peal! Vahel mõtlengi, kas mina olen siin see opakas, kes asjadest aru ei saa.

Samas meenub üks tore seik. Kahtlustasime, et armukelm on sotsiaalmeedias ühe proua ära tinistanud. Tema lugu paistis täpselt armupettuse mustrisse sobivat, pea iga kriteeriumi taha võis linnukese teha: araabia maadest pärit mees, vajab küsitavatel asjaoludel raha jne. Seetõttu tõmbasime ülekandele pidurit. Naine mõistagi protestis, vandus, et nad on suhtes. Vaidlesime, kuni lõpuks ütlesime, et kui te tõesti koos olete, siis palun tooge oma elukaaslane meile näha. Ja mis sa arvad, mis juhtus!? Ta tõigi mehe kontorisse, täiesti luust ja lihast inimene oli. See on üks miljonist!

Äkki see oli mingi eriti kaval skeem teie eksiteele viimiseks?

Ei saa välistada (naerab). Mitte miski ei takista kelmil Eestisse lendamast ja end korraks näitamast. Ja me ei lähe ju inimeste koju kontrollima, mis suhe neil päriselt on. Seetõttu rõhutan veel kord, et lõpuks on see inimese otsus. Isegi kui me tema kontol n-ö silma peal hoiame, leiab ta ikka võimaluse, kuidas raha üle kanda.

Samas loodan siiralt, et sel naisel on kõik hästi.

Tuleme korraks veenmise ja uskumise juurde tagasi. Kas ongi nii, et inimesed kaotavad te silme all kogu oma maise vara ja te ei saa mitte midagi teha? Kuidas see võimalik on?

Jah, tuleb ette juhtumeid, kus me tõstamegi käed üles: ükski argument, nii- ja naapidi veenmine ei tööta, samuti pole meil lõpmatuseni seaduslikku alust ohvri raha kinni hoida. Me saame seda teha mõnda aega, aga mitte igavesti.

Inimene kannab oma säästud pätile, müüb korteri maha või laenab end lõhki. Peagi niidab reaalsus ohvri jalust, aga keda sa siis süüdistad? Ta on andnud meile isegi allkirja, et me teda hoiatasime ja tal pole meie vastu pretensioone. Parimal juhul on see üks väga valus õppetund.

Tekib jõuetuse, käegalöömise tunne ka?

Tuleb endale sisendada, et kõik ei sõltu minust, võimle palju tahad. Ma ei saa teise täiskasvanud inimese eest vastutada. Muidugi annan endast parima, et teda n-ö päästa, aga lõpptulemus ei ole minu kontrolli all. See äratundmine on tulnud ajaga.

See tundub eluterve suhtumine.

Selline mu töö on …

Ma ei saa kliendile raporteerida suurtest võitudest nagu mõni fondihaldur. Ma tegelen panganduse pahupoolega. Sellega, kui keegi on rahast lagedaks tehtud ja omadega läbi. Kui juba meie kliendiga ühendust võtame, ei saa sealt tavaliselt midagi head tulla (naerab).

Ma ei saa kliendile raporteerida suurtest võitudest nagu mõni fondihaldur. Ma tegelen panganduse pahupoolega.

Juhtub midagi toredat ka?

Jaa! Kohe meenub üks kuu aja tagune lugu. Teenindussaali administraatorilt tuli kõne, et keegi proua soovib minuga kohtuda. Meil polnud kohtumist kokku lepitud, aga ütlesin, et tulen kohe alla – võtame kohvi, räägime, mis mureks. Proua polnud otseselt pettuse ohver, aga vaevles, kuidas nüüd öeldagi, sundmõtete käes. Ta kujutas ette, et keegi jälgib teda läbi arvuti ja telefoni. Hirm oli kasvanud nii suureks, et ei lasknud tal rahus elada.

Ma ütlesin kohe, et stopp-stopp, asi ei ole üldse nii hull! Selgitasin talle veidi tänapäeva tehnikavidinate toimimist. Ütlesin, et kõigel on loogiline põhjendus. Näiteks, kui su arvuti undab, et tähenda see, et keegi häkkis sinu seadmesse, vaid tõenäoliselt masin jahutab end.

Minu arust peegeldab tema hirm ühiskonnas aina süvenevat digilõhet – vanem generatsioon ei suuda tehnika arenguga kaasas käia, see muudab nad ebakindlaks ning nad näevad tonte seal, kus neid pole. Seejuures pole neil tihti valikut, sest füüsilisi esindusi, kus oma asju ajada, jääb üha vähemaks.

Rääkisime poolteist tundi, mille jooksul suutsin ta maha rahustada. Ta ütles, et sai lõpuks abi. Mujal teda ei kuulatud, ta tembeldati sisuliselt hulluks. Nädal hiljem saabus naiselt lillekimp ja kaart. Kui mul on halb päev, siis võtan selle kaardi ette ja saan aru, et ajan õiget asja.

See on ju täitsa psühholoogi, hingehoidja töö. Ma saan aru, et ametijuhendis sul selliseid ülesandeid pole. Miks need teemad sulle nii korda lähevad?

Pettusteteemalist ennetustööd – esinemised, kohtumised inimestega jne – pole mu ametijuhendis tegelikult kirjas, vähemalt mitte sellises tähenduses, nagu ma seda teen. Samas see võtab suure osa mu ajast (naerab).

Võib-olla kõlab see suureliselt, aga hoolimata sellest, mis tööd ma teen, peab mul olema võimalus kedagi aidata, millegi paremaks tegemisse panustada. Ma ei kujuta ette, et peaksin pangas töötama osakonnas, mille eesmärk on ainult kasumit teenida.

Ma ei kujuta ette, et peaksin pangas töötama osakonnas, mille eesmärk on ainult kasumit teenida.

Samal ajal on mul huvi kuritegeliku maailma toimimise vastu. Mind huvitab, kuidas kurjategijad mõtlevad ja tegutsevad. Enne panka tulekut töötasin kümme aastat maksu- ja tolliametis, uurisin narkokuritegusid.

Meenuta natuke seda aega ka. Seal te ju pigem nabisite inimesi kinni ja panite vangi.

Päris nii see ka pole!

Aga tõesti, kord pidasime kinni kamba, keda kahtlustasime suures koguses uimastite omamises. See oli omaette action, nad põgenesid autoga, viskasid kotitäie amfetamiini aknast välja, aga saime nad lõpuks kätte ... Igatahes, kambas oli üks naine, ilmselgelt sõltlane, küllap tarbis kõike, mis kätte juhtus. Ma ei tea miks, aga mul tekkis tunne, et pean teda aitama, vähemalt proovima teda normaalsele rajale tagasi saada. Võib-olla oli asi selles, et ta oli üks väheseid naisi, keda kümne aasta jooksul kinni pidasin.

Pärast seda, kui olime ta kahtlustatavana üle kuulanud, andsin talle endalegi üllatuseks oma numbri – helista, kui soovid rääkida! Kusjuures ta helistaski. Ta oli väga avatud inimene ja meil jutt jooksis. Ega ma ju ei tea, kuidas narkosõltlast aidata – see nõuab ilmselt spetsiifilisi teadmisi ja oskusi –, aga püüdsin lihtsalt kuulata, toeks olla ning samal ajal vaikselt nügida, et elus on palju enamat teha, kui süstla otsas istuda.

Pool aastat hiljem tuli ta uuesti ülekuulamisele, ütles, et on püüdnud olla puhas. Seda oli kohe tema näost näha, inimesed muutuvad tundmatuseni, kui nad lõpetavad kangete opioidide tarvitamise. Rohkem pole ta mulle helistanud. Mis temast praeguseks saanud on, ei tea.

Mulle tundub, et need, kes tegelevad teiste aitamisega, jäävad ise tihti piisava tähelepanuta. Kunagi kirjutasin narkobussi töötajatest, kes aitavad uimastisõltlasi, teinekord päästavad nad surmasuust, aga on ise läbipõlemise äärel. On läbipõlemine sulle tuttav?

Pigem jääbki see aega, mil olin noorem ja töötasin narkouurijana. Seal oli tavaline, et sa muudkui üritad ja proovid, aga tulevad ainult tagasilöögid. Ajasin üht narkojõuku mitu aastat taga – mul oli kindel info, et nad liigutavad suures koguses uimasteid –, aga nad, raisad, olid nii kavalad, et lipsasid alati viimasel hetkel peost.

Kurjategijad on kogu aeg sammu-kaks ees. Nad on lindpriid ega pea täitma seadusi. Meil on tarvis läbiotsimiseks kohtult luba, siis on prokuröril oma arvamus ... Ja isegi kui mul on hea idee, kuidas kurikaelad teolt tabada, ei pruugi ma selleks ülemuselt rohelist tuld saada. Õnnelikke lõppe on väga vähe.

Samal ajal neelab uurija töö su täielikult endasse, vaba aeg kaob ära. Hakkad õhtul magama sättima, aga siis tuleb ülesanne objektile minna. Sõidad teise Eesti otsa ning passid kaks ööd ja päeva autos, varitsed kahtlustatavat, aga mitte midagi ei juhtu. Hommikul ostad kohalikust poest uue pesu ja hambaharja, et end natukenegi inimese moodi tunda. Lõpuks tüdined sellest lihtsalt ära.

Kandideerisin kõrgemale ametikohale, aga ei osutunud valituks. Nii sündiski otsus lahkuda.

Samas andis see aeg enesekindlusele kõva vundamendi – ikkagi kümme aastat väga meestekeskses maailmas, kus tuli end pidevalt tõestada. Praegu on päris tugev tunne ja tean, et mind on väga keeruline murda. Ma ei kahetse midagi, see oli väärtuslik kogemus.

Töötasin kümme aastat väga meestekeskses maailmas, kus tuli end pidevalt tõestada. Praegu on päris tugev tunne ja tean, et mind on väga keeruline murda.

Kas oled leidnud praeguseks töö- ja eraelu vahel tasakaalu?

Jah, töö uurijana andis õppetunni, et tuleb jalg enesekindlalt maha panna ning öelda, millal lõpeb töö ja algab isiklik elu. Nii hoian need asjad lahus. Kui tööaeg saab läbi, lähen teise tsüklisse, seiklen basenji Hennyga, kokkan või molutan niisama. Mul pole telefonis Teamsi, töömeile ega midagi, mis tööasju pidevalt meelde tuletaks. Kui on kriitiline hetk, saab mulle helistada.

Mulle meeldib mu praegune töö. Meil toimuvad pangas ümberkorraldused, loodi verivärske pettuste ennetamise osakond. Loobusin osakonnajuhiks kandideerimast, kuna tunnen, et tahan olla rohkem eesliinil: teha teavitustööd, suhelda ohvritega, uurida ja ajada niidiotsi. Niimoodi hoian käe soojana. Ja küllap olen kasulikum.

Olen aru saanud, et ma ei muuda oma tööga maailma. Aga võib-olla annan väikese tõuke paremuse poole. Äkki tänu minu tegevusele jätab keegi kelmi pika ninaga.

Räägimegi neist tegevustest. Mida sa täpsemalt teed, et inimesi pettuste eest hoiatada? Kujutan ette, et tavapärane viis on saata meediale pressiteade või kirjutada sisuturundusartikkel.

Õnneks räägitakse Eesti meedias pettustest üsna palju. Hea meelega löön ka ise kaasa ja annan kommentaare. Samas olen kuulnud, eriti eakamatega suheldes, et kuna head artiklid on tasulised, puudub neil sisule ligipääs.

Arvan, et näost näkku kohtumisi ei asenda miski. Üks huvitav koht, kuhu mind ikka ja jälle kutsutakse, on Väärikate Ülikool. Olen käinud eakatele loenguid andmas üle Eesti – Võrus, Valgas, viimane kord oli Türil kuulamas umbes 150 inimest.

Pärast üht Harjumaa esinemist kirjutas mulle üks proua. Ta ütles, et kuulas minu ettekannet ning sooviks vestelda. Kahtlustasin kohe armupettust, sellest ei juleta tavaliselt rahva ees rääkida. Kohtumisel aga selgus, et proua ei olnudki ohver, kaugel sellest, ta oli tõeline detektiiv, täitsa miss Marple kohe.

Talle oli Facebookis kirjutanud võõras mees. Kuna mees hakkas peagi raha küsima, hammustas terane naine läbi, et asi ei saa olla õige. Ehkki minu soovitus on tavaliselt suhtlus kohe lõpetada, jätkas proua kirjutamist, et kelmi kohta rohkem teada saada ja ta paljastada. Ta oli paljud vestlused käsitsi üles kirjutanud, ta oli leidnud tuttavad, keda sama mees veel ahistab ... oi, ta oli teinud ikka põhjaliku uurimistöö! Kuna südi proua muudkui pinnis, otsustas kelm lõpuks ise suhtluse katki jätta. Ilmselt ajas miss Marple tal täitsa juhtme kokku. Vestlusi analüüsides saime prouaga kõvasti itsitada. Ta tegi pätile ikka korralikult säru!

Teed kõvasti ennetustööd, hoiatad pättide eest ja tõstad teadlikkust. Samas ütles mulle kunagi üks ohver, et tema arust pole sellest eriti tolku. Ta oli haritud naine, käinud eliitkoolis, pettustest enda sõnul teadlik, aga siiski sattus armukelmi lõksu ja kaotas oma raha.

Ma ei nõustu. Kasvõi seesama detektiiviproua ütles, et kuna oli pettuste kohta lugenud, oskas ta kelmi trikke kiiremini läbi näha.

Selle väite taga võib olla veendumus, et mina olen nii tark ja tähelepanelik, et mind ei suuda keegi orki tõmmata. See on paraku ekslik arvamus, keegi pole kaitstud. Pigem näengi, et haridus, sugu, vanus ja ühiskondlik positsioon mängivad järjest vähem rolli. Ka noortel ja edukatel tõmmatakse nahk üle kõrvade. Ühelt poolt lähevad kelmused aina intelligentsemaks ning neid on üha keerulisem ära tunda. Teisalt on inimeste tähelepanu üha killustatum, neil on kogu aeg kiire.

Haridus, sugu, vanus ja ühiskondlik positsioon mängivad järjest vähem rolli. Ka noortel ja edukatel tõmmatakse nahk üle kõrvade.

Ka mina, kes ma sel teemal igapäevaselt teisi hoiatan, olen ämbrisse astunud. Kord vajutasin Google’i lingile ja lasin oma telefoni pahalased, kes kaaperdasid mu kalendri, nii et ma ei saanud seal mitte midagi teha. Kui tahtsin ligipääsu taastada, tuli kelmidele maksta. Tüüpiline väljapressimine, lunavararünnak. Õnneks oli see üsna pehme versioon ja sain sellest jamast kiiresti lahti. Peamine viga oligi see, et mul oli väga kiire, ma isegi ei mõelnud, mida ma teen. See oli väga hea õppetund.

Pettused on läinud massidesse ja puudutavad meid kõiki. See, kui arvad, et sina oled kaitstud, on esimene ohumärk.

Me oleme rääkinud panga tegevusest ja inimese vastutusest pettuste takistamisel. Kas on ka mingi süsteemne pudelikael, mõni seaduseauk, mida muutes läheks olukord paremaks?

Ma julgen öelda, et enim pärsivad meid regulatsioonid. Neid on uskumatult palju, räägime me kohalikest seadustest või Euroopa Liidu määrustest ja direktiividest.

Näiteks kui näeme pealt, et kelmid koorivad inimese rahast lagedaks, ei tohi me pangana omal algatusel sellest politseid teavitada. Andmekaitsemäärus ja paljud muud seadused keelavad meil kliendi andmeid välja anda. Politsei saab meile konkreetse isiku kohta küll päringu teha, aga meie ei tohi ennetavalt tema andmeid jagada.

Piltlikult öeldes võiksin ma politseiga ühendust võtta, et “hei, pange auto sooja, ma saadan teile pildi kurjategijast, kes läheb pensionärilt välja petetud pangakaardiga tõenäoliselt selle või selle sularahaautomaadi juurde, nabime ta enne kinni!”. Aga seadus ei luba seda teha. Ja kui ma pöörduksin politsei poole mureliku kodanikuna, oleks see seaduse silmis pangalt andmete varastamine. Sel oleks nii mulle kui ka pangale drastilised tagajärjed. See on ju absurdne!

Lisaks on tulemas nõue, mis ütleb, et pangast peab makse välja minema kümne sekundiga. Ma tean, see on mugav, raha jõuab adressaadini silmapilkselt, aga meie jaoks on see suur peavalu. Kuidas sa sellist makset kontrollid? Seetõttu on paraku tavaline, et kui ohver juba raha üle kannab, ei näe ta seda enam kunagi. Rahad liiguvad niivõrd kiiresti edasi.

Pankade maine on vastuoluline, teie suured kasumid ajavad inimesi närvi. Võib-olla tuleb see pettuste vastu võitlemisel teile bumerangina tagasi? Või kuidas sa seletad seda, et inimesed usaldavad pigem võhivõõraid, keda nad kunagi näinud pole?

Jaa, usaldamatust pankade vastu kumab läbi küll. Endiselt on siin-seal kuulda stereotüüpset arvamust, et pangad on vaid rahaahned kapitalistid, keda kliendi heaolu ei huvita.

See, miks klient usub suvalist võõrast tüüpi rohkem kui panka, millel on kontor ja oma ajalugu – see on keeruline küsimus. Petised on ilmselt paremad manipulaatorid, lisaks ei pärsi neid ükski seadus ega regulatsioon. Aga olen ka nõus, et peame endale pangas otsa vaatama ja näitama eelkõige oma tegudega, et inimesed võivad meid usaldada.