Mari Mets Pärast Pidu, tarbimine, kaup, tualettpaber, majanduskasv, majanduslangus

Pärast pidu

Levila ajakirjanik Mari Mets kogus eelmisel aastal paberile hea elu näiteid. Mida õppida neist uue majanduskriisi lävel?

Tekst: Mari Mets
Pildid: Joonas Sildre

Hakkasin möödunud sügisel nimekirja tegema. Selle pealkirjaks sai „Buumiilmingud“. Mulle tundus üha enam, et eestlaste eluviis kasvab vaikselt ja salakavalalt üle pea nagu putk maanteekraavis.

Üha rohkem inimesi elas silmanähtavalt hästi. Keskmine palk ronis pikkade sammudega järsakust üles. Üha julgemalt kõrvutasime end rikaste ja rahulolevate Põhjamaadega. Vaimusilmas joonistasime juba sinimustvalgelegi risti peale – hea elu klubisse kuulumise tunnusmärgiks. Soomest tuldi tasapisi tagasi. Helsingisse mindi juba oma idufirma turgu laiendama, mitte enam ainult neid töid tegema, mille eest soomlased ise liiga palju palka tahavad.

Meie pealinna sadamaümbruses arendati samasuguseid elurajoone nagu Helsingi merepiirilgi. Võtsime piiriäärsetel aladel tööjõudu Lätist ja õppisime käima lõunanaabrite juures nagu soomlased meil. Võib-olla mitte veel Riia karaokebaarides, küll aga piiritagustes alko- ja aiakauplustes ning bensiinijaamades ja hambaarsti kabinettides.

Tööjõupuudus oli karjuv. Suureks on jõudnud saada peaaegu terve põlvkond, kes on ilmselt vaid koolis kuulnud, et mõnikord on ühiskonnas tööpuudus. Et rebitakse töökohtade, mitte töötajate nimel.

Heast elust minevikuvormis rääkides tundub, nagu oleks see olnud ammu, kuid see oli just äsja.

Veel novembris teatas statistikaamet sajandi väikseimast töötuse määrast – alla nelja protsendi. Ajakirjanikuna kirjutasin samal ajal kõikvõimalikest välistööjõu leidmiseks ja neil naha üle kõrvade tõmbamiseks välja mõeldud skeemidest. Tööjõunäljas ringkonnad nimetasid võõrtöölisi juba oma sõnaga – nagu olid Kalevipojad, nõnda on Ukud.

“Kas ligi hiilinud uued harjumused kõnelesid tasapisi täis saanud ja vaikselt üle ääre nirisevast buumikarikast?”

Kui meie vabariigi aastapäeval veebruaris nägin ujulas heatujulist ukraina noormeeste kampa saltodega vettehüppeid tegemas ja seda agaralt telefoniga jäädvustamas, mõtlesin veel, et äkki on Ukud viimaks oma õigluse maksma pannud. Nii, nagu töötasid end Soomes armetutest tingimustest üles Kalevipojad, kes hakkasid nüüd koju tagasi tulema. 

Kinnisvarafirmad teevad iga kuu ülevaateid turul toimuvast. Viimastel aastatel rääkisid need kinnisvaraturu „parasjagu kuum olemisest“, „korralikust kuumenemisest“ või „juba üle kuumenemisest“. Ruutmeetrihindu võrreldi eelmise buumi omadega. Toonased tipud olid õigupoolest juba ammu ületatud. 

Mulle hakkasid silma hoopis väiksemad asjad, mis võib-olla suures majanduspildis midagi ei tähenda, aga kõnelevad meie tarbimisharjumustest. Eestis elab väga palju inimesi, keda siinsed näited ei puuduta. Aga osa Eestist näis olevat oma elustandardi lati hoopis uutesse kõrgustesse liigutanud. Kas ligi hiilinud uued harjumused kõnelesid tasapisi täis saanud ja vaikselt üle ääre nirisevast buumikarikast?

Eestlased on näiteks maailmas TOP 3-s Villeroy & Bochi nõude ostjad. Luksuslike portselanist taldrikute, tasside, vaagnate ja sekserite fännidena jagame poodiumikohti luksemburglaste ja sakslastega. Oktoobri lõpus käis Eestis saksa krahvinna Maria von Boch isiklikult. Avati ka Villeroy & Bochi vannitoatarvete pood. Ilusatest nõudest jäi väheks. Loogiline – tegemist on ju firma ühe parima turuga. Tere tulemast, kaunid ja ajatu stiiliga segistid, valamud ja vetsupotid! 

Mari Mets Pärast Pidu, tarbimine, kaup, autod, tšakrad, majanduskasv, majanduslangus

Me oleme on veendunud autorahvas. 2019. aasta lõpus oli Eestis ligi 800 000 sõiduautot, neist üle 600 000 rooli eravalduses. Sellega oleme tõusnud Euroopa üheks autostunumaks riigiks. Eurostati 2017. aasta andmete järgi platseerume edetabelis kuuendale kohale, Saksamaa ja Iirimaa vahele. Eelmisest masust alates on mootorrataste arv Eestis kahekordistunud. Eesti teedel kimab 37 000 tsiklit. 

Oktoobris sain kutse tenniselaagrisse Marbellasse. Sinna laagrisse läksid täiesti tavalised inimesed, mitte mingid Eesti riigi omanikud. Alles oli trennis räägitud, et esimest paaripäevast laagrit võiks suvel Viljandis proovida. Ootamatult selgus aga, et Eesti discgolfi mängijatel jäi juba broneeritud basseiniga villa üle. Eks nad olid kevadel juba korra Hispaanias laagerdanud ka. Harrastustennisistid said kogu ideaalse kupatuse üle võtta ja kõledas oktoobris reketid pakkida, et Marbella päikese alla treenima sõita.

Tegelikult ma ei tea, miks ma selle Hispaania laagri üle imestasin. Keskealised harrastusmaratoonarid käivad juba hea mitu aastat kevadeti või sügiseti Portugalis mitmenädalases jooksulaagris. Eestis treenides kuulub nende nädalaplaani ka spetsiaalne jooksjate jooga. 

Tõelise hoo oli saanud sisse gurmaanlus. Toidukoolitusäri näis vohavat. Lisaks suurtele tegijatele pakkusid igasuguseid töötube ka inimesed oma koduköögis. Minu tähelepanu pälvis grillvorsti workshop Kalamajas. Jõulude lähenedes lisandus sellele ka verivorsti workshop. Uuest aastat tuli menüüsse klientide tungiva nõudmise peale mozzarella workshop. Enne seda oli veel leivategemise workshop. Vorstitegu koos õhtusöögiga maksis 35 eurot, uuest aastast juba 45 eurot. Vorstihuvilisi jagus palju. Alatasa tuli teatada, et töötuba on jälle välja müüdud. 

Kalamaja kogukonnaköögis toimus detsembris esimene vegan- ja gluteenivabade küpsetiste töötuba osalustasuga 40 eurot. Valmistati kräsupeakooki. Sellele järgnesid juba gluteenivaba banaanileiva, toidufotograafia ja haputaina töötoad. Enamasti välja müüdud. Samal ajal korraldas Eesti Tsöliaakia Selts (!) nii Tallinnas kui Tartus kringli õpitube. Kakumäe sadama restoranis sai jällegi läbida 65 euro eest tippkokkade käe all vegan koka masterclass’i. Tartus avati juba möödunud aasta algul linnaäärses leivatehases drive-in leivapood. Ahjusoe leib antakse otse auto aknasse nagu McDonald’sis.

“2019. aasta lõpus oli Eestis ligi 800 000 sõiduautot – sellega oleme tõusnud Euroopa üheks autostunumaks riigiks.”

Toidukoolitusäris üle kümne aasta tegutsenud konkurendid Helgor Markov Food Studiost ja Tarvo Kullama Toiduakadeemiast kinnitavad, et eestlaste huvi toidutöötubade vastu oli kuni koroonakevadeni suur ja üha kasvav. Lihakoolitus, sushi-koolitus, Prantsuse klassika või modernne Eesti köök – kõike sai! See sobis kõige tähistamiseks: juubeliks, titevarvasteks, esimeseks ärikohtumiseks, firma müügi puhuks.

Üha kasvav huvi toitumise ja eluviisiteadlikkuse vastu aitas ärile kõvasti kaasa. Inimesed kulutasid raha elamustele, aga makstud raha eest taheti neid küllaga. „Sisu pidi vastama hinnale. Rahaga ei käidud hooletult ümber. Esimene küsimus oli ikka, kust tuleb meie tooraine,” meenutab Kullama. 

Food Studio tegi palju team building’u üritusi – (tehnoloogia)firmad käisid oma meeskondi motiveerimas. „Kui palgatakse palju, peab kollektiivi omavahel kuidagi tuttavaks tegema. Lausjoomised on ju tänapäeval tabu,“ räägib Markov.

Kõik luksuskaupmehed, kellega jagan oma tarbimistähelepanekuid, tõdevad: oli kaugele näha, et enam ei elata päris peost suhu. Sirutatakse selga, vaadatakse ringi, lahutatakse meelt, hellitatakse end. Näidatakse valmisolekut iseenda peale kulutada ja seda ka tehakse. Aga mitte mõõdutundetult! Ei tea muidugi, kas nüüd enam niimoodi edasi läheb.

Mari Mets Pärast Pidu, tarbimine, kaup, kulinaaria, sushi, majanduskasv, majanduslangus

„Huvitav oleks rääkida aasta pärast. Luksuskaubanduse sektor sai nüüd kindlalt löögi,“ ütleb Eesti karusnahaliidu juht Tarmo Kattago. „Mitte ainult kasukad, vaid ka kellad, käekotid, autod – teate isegi. Nii palju, kui meil vaja – need kliendid on õnneks alati olemas. Kasukat ei osteta nagunii kõhu kõrvalt.“ Tema sõnul kestis hea aeg nii kaua, et kasukaäri ei kõikunud juba aastaid suurt ühele ega teisele poole.

Disainer Evelin Laikvee valis karusnahaäris kohe tulevikusuuna – kasukad vaid toiduks tarvitatavate loomade nahkadest nagu jänes või lammas. Ta märgib, et kasukate vastu tundsid enne talve huvi ka need, kes selleks ekstra raha kogusid. „Kliente oli seinast seina, isegi mõned vaesemad pensionärid,“ lausub ta. Kuigi soe talv ei mõjunud vammusteärile niikuinii hästi, arvab ta, et järgmisel hooajal tuuakse pigem rohkem vanu kasukaid kõpitseda kui tänavu. 

Jana Altuhhova on müünud Facebooki vahendusel kuus aastat ristimisriideid ja ristimiseks mõeldud rätikuid. Ta alustas äriga siis, kui jäi lapse sündides ise ristimisriiete leidmisega kimpu. Mina mõtlesin, et on alles nišitoode, aga Altuhhova kinnitab, et venelased ristivad hoolega. Kui eriolukorra algusega suleti kirikud, kukkus müük ära. Viimasel ajal ostetakse vahest ainult eksklusiivseid hommikumantleid. 

Enne läks müük üha ülesmäge, tellimusi oli palju, kuigi jagus ka konkurente. Nüüd on Altuhhova hindu alla lasknud ja valmistub juba oma ärile avaramalt lähenema, sest mine tea, mis ajad meid ees ootavad.

Tuntud Tartu baar Möku hakkas talvel samuti nišitoodet müüma – 50-eurone sünnipäevakomplekt, mille osadeks Möku kirjadega pidžaama ja kassett (!) Mökus salvestatud baarihelidega. 

Möku üks omanik Kaarel Jõudvald kinnitab, et nad on umbes 50 pidžaamat maha müünud. Kui märtsis läksid baarid kinni, lasid nad komplekti hinda kümme eurot alla ja hakkasid seda uuesti reklaamima. Ostetakse kenasti ka karantiiniriietuseks, milles majanduskriisi oodata. Kusjuures kassetti peetakse kenaks meeneks kaminasimsile ja baarimelu käiakse tegelikult Möku kodulehel kuulamas – märtsi algusest üle tuhande korra. Tundub, et Möku on tabanud ära ühe tõelise uue aja inimeste meelelahutuse. 

“Lihakoolitus, sushi-koolitus, Prantsuse klassika või modernne Eesti köök – kõike sai!”

Eesti on vallutanud groomer’id. Lisaks arvukatele kassi- ja koerasalongidele Tallinnas ja Tartus on lemmikloomade ilusalongid kenasti esindatud ka näiteks Võrus, Pärnus ja Rakveres. Kui helistan kogenud groomer’ile Helen Kulešale, on tal parasjagu koer laual. Ühes käes telefon, kammib ta teisega koera. Ei ühtki niutsatust ega haugatust läbi toru. 

Kuleša sõnul läks äri pärast 2015. aastat hüppeliselt paremaks. „Mul on üle aastate esimene kevad, kui pole kahekuulist järjekorda. See on täielik erand. Aprill, mai ja juuni on muidu täielik hullumaja. Groomer’id töötavad varahommikust poole ööni.“ Kevadeti hakkab koertel talvekasukaga lihtsalt palav, nad tuuakse salongi. Õigeaegse lõikusega saab ajastada karvkatte paksust vastavalt aastaajale. Leidub muidugi ka iga kuu salongis käivaid koeri.

Võib-olla on võetud rohkem koeri. Võib-olla on loomakaitse teinud rohkem teavitustööd koduloomade eest hoolitsemise kohta. Võib-olla on ta ise oma klientuuri hästi üles leidnud. Kuleša ei tea otsest põhjust, miks on groomer’id äkitselt nii nõutud. „Võib-olla leidub ka rohkem üksikuid inimesi, kelle lähedased on näiteks välismaale läinud. Sageli on ju koer tita eest,“ lausub ta. 

Ta on märganud, et viimasel ajal on võetud haruldasemaid tõuge, keda pole Eestis varem nähtud. Samuti on hakatud tooma koeri salongi teenusele, mille puhul Kuleša mõtleb, et omanik saaks ju nii väikese asjaga ise ka hakkama. „Aga Eesti inimene ikka loeb raha ja tahab teada, kui palju miski maksab. Inimesed tunnevad huvi, millele nad kulutavad,“ sõnab ta.

Mari Mets Pärast Pidu, tarbimine, kaup, koer, koerasalong, koerajuuksur, majanduskasv, majanduslangus

Kus jõukust, seal ilu. Mida paremaks lähevad ajad, seda rohkem leidub inimesi, kes hakkavad oma elutoa tühje seinu vaadates mõtlema, et puudu on üks ilus maal. Nad lähevad internetti ja hakkavad uurima, kust saaks natuke kaunist kunsti. Haus Galerii juhataja Piia Ausman kinnitab, et täpselt see on pärast eelmist masu alanud uue kasvu ajal juhtunud: kunst on kolinud internetti. „Panime töid internetti juba 15 aastat tagasi, alguses polnud sellele mitte mingit reaktsiooni. Nüüd aga tehakse mõni ost internetis täiesti ilma originaali nägemata,“ lausub Ausman.

Erinevalt eelmise buumi ajast ei ole tema sõnul kunstimüük siiski drastiliselt kasvanud. Tänu veebimüügile on sattunud kunsti ostma lihtsalt uut seltskonda, kes poleks muidu ilmselt galeriisse või oksjonile eksinud. 

Kaubanduskeskuste omanikud muretsesid üha enam, et rahval on liiga palju raha. See tähendas, et kakssada eurot, mis löödi varem kaubakeskuses sirgeks, läks nüüd Türki. Külastajate arv langes, kuid samal ajal avati pidevalt uusi keskusi. 

Kreeka, Türgi, Horvaatia, Bulgaaria, Egiptus – need nädal-palmi-all-otsad olid saanud eestlaste laiatarbe sihtkohtadeks, ütleb Eesti Turismifirmade Liidu peasekretär Mariann Lugus. 

Turismiettevõtetel oli tema sõnul hea aasta, kuigi tänapäeval ei kasutatagi ju enam reisimiseks nii väga firmasid. „Aga aasta oli ikkagi hea. Majanduslik stabiilsus on eeldus, et inimesed palju reisiksid. Peab olema kindlustunne. Meie territoorium on ju väike, kodumaised kohad saavad kiiresti läbi käidud. Piirid on lähedal ja olid seni valla.“

Eesti Pank hindas mullu talvel, et juba 2018. aastal kulutasid Eesti inimesed välismaal reisides kokku üle miljardi euro. See tegi ainuüksi ühe aasta kasvuks 13 protsenti, aga kümne aasta taguse ajaga võrreldes suisa 150 protsenti. Täiesti hoomamatult palju. Välismaal käidi mullu hinnanguliselt 3,6 miljonit korda, mis on jällegi oma 900 000 reisi rohkem kui kümnend tagasi. Kui maailm oleks võrdne koht, siis teeks see ühe Eesti elaniku kohta peaaegu kolm välisreisi aastas. 

“Kui me ei ole harjutanud end lootusetult üle oma võimete käivat elustiili harrastama, siis läheb see kõik lihtsalt mööda.”

Nüüd on hõlp elu läbi ja käes majanduskriis, sest me ostame ainult seda, mida meil päriselt vaja on. Karusnahaärikatel, tennisetreeneritel, koerasalongidel, toidukoolitajatel, portselanimüüjatel ja baaripidajatel läheb raskemaks. Aga nad ei paista olevat harjunud lihtsalt hõlptulu võtma, vaid edu nimel ikka pingutama, selleks kogu aeg lisavimkasid välja mõtlema. 

Mul on hea meel, et Eesti inimesed on saanud endale juba üht-teist lubada, ja loodan, et saavad ka edaspidi. Aga mul on ka hea meel, et pole õpitud päris pillama. Kui me ei ole harjutanud end lootusetult üle oma võimete käivat elustiili harrastama, siis läheb see kõik lihtsalt mööda. Varsti saab hakata taas ronima lennukate ajaveetmisviiside ja väljapeetud elu toiduahela tippu. 

Vahepealsest ajast ootan ühte tarka kriisi, milleks näime kordades paremini valmis kui üksteist aastat tagasi. Loodetavasti ei ole kellelgi taskus ka suuremas koguses 50-euroseid pileteid esimesele Tallinna-Helsingi tunnelit läbivale rongile jõululaupäeval 2024, mida Peter Vesterbacka juba innukalt müüb.

Veel Levila lugusid: