Netikommentaatorid Eesti kaitsel

Autori sulest ilmus ka raamat "Läti netikommide assortii".

Tänavu märtsi keskel viskasid kõik Eesti meediakanalid üksteise võidu valitsusele nina peale, miks laseme tööstur Raul Kirjaneni puidukeemiatehase Lätti. "Raul Kirjanen ehitab oma uue tehase Lätti" ja "Eesti jääb ilma 700 miljonist eurost", kuulutasid pealkirjad.

Pakkuge, mida sellest Läti meedias kirjutati. Läti riiklik investeerimisagentuur tegi Facebooki postituse, mis kogus 22 laiki. Pressiteate avaldasid ka suuremad portaalid, aga üldrahvalikust arutelust oli asi kaugel. Ajakirjanikud midagi juurde ei uurinud, ükski kommentaator – ei asjaarmastaja ega professionaal – ei reageerinud.

Võib-olla näis lätlastele, et on veel vara hõisata, sest allkirjastati vaid kõrvalseisjale väheütlev koostöömemorandum. Läti meedias hakkasid silma hoopis pessimistlikumad uudised. Aprilli keskel ilmus värske "Investeerimiskeskkonna indeks 2023", mille kohta ilmus muuhulgas uudis pealkirjaga "Kohalikud välisinvestorid andsid Lätile seni kõige halvema hinnangu".

Kas enda edu on raskem märgata kui ebaedu?

2019. aasta augustis avaldas Läti Delfi uudise "Läti ja Eesti põllumehed rajavad Baltikumi suurima meierei". Kiiresti ilmusid loo alla lätlaste kommentaarid, näiteks:

“Panite tähele, et see ehitatakse Eestisse? Seega makstakse seal ka maksud. Ja seal töötavad eestlased. Eestlaste peale võib vaid kade olla. Hea töö!” (Miks B, 23.08.2019)

"Eestlaste peale võib vaid kade olla. Hea töö!”

Miks B

“Miks mitte Lätti? Palgad poole väiksemad, elekter, bensiin ja isegi viin odavamad. Esiteks, suur aitäh meie tarkadele poliitikutele, seadusi ja määrusi tootvale valitsusele ning kindlasti maksuametile kui suurepärasele sandarmile ja ettevõtete vihkajale. Teiseks, Lätis maksaks üksnes juurdepääsutee ligi 100 miljonit :))” (GOV's.lv, 23.08.2019)

See annab küllaltki tüüpiliselt edasi lõunanaabrite – sealhulgas enamiku, mitte ainult "Delfi kommentaatorite" – suhtumist oma riiki ja Eestisse. Eestlased omakorda kiidavad lätlasi, kui loevad uudist mõne Läti valitsuse mõistlikuna näiva otsuse kohta. Kumma riigi elanikel on rohkem põhjust oma riiki materdada ja teist kiita?

Läti vagu

Aga alustame algusest.

Esimesel ülikoolitalvel kaksteist aastat tagasi tegin ratsionaalselt põhjendamatu, aga palju nalja pakkuva otsuse võtta üks kursus läti keelt. Lause "õpin läti keelt" tõi mitu järgmist kuud või isegi aastat muige suule ja pani nii mind kui teisi küsima, et miks? Üht õiget vastust polnudki. Midagi lihtsalt niisama ja lõbu pärast tehes läheb see kuidagi libedalt, olles ka enam-vähem asjalik asendustegevus hetkedeks, kui ei jagu indu tegeleda sellega, millega peaks tegelikult tegelema.

Küllap püüdsin läti keele õppimisele leida ka mõne mõistliku põhjenduse, näiteks et äkki saab vähemalt turistina Lätti sattudes natuke keelt purssida. Või et üsna ümarana näivatest sotsiaalteaduste õpingutest saaks kaasa vähemalt ühe peaaegu päris oskuse.

Küllap püüdsin läti keele õppimisele leida ka mõne mõistliku põhjenduse, näiteks et äkki saab vähemalt turistina Lätti sattudes natuke keelt purssida.

Igatahes sai Lätist mõne aasta pärast peamine vagu, mida siiani künnan. Olen nüüdseks Riias kokku elanud pea kuus aastat ja enne millegi vastuolulise lausumist olgu öeldud, et tunnen Läti vastu mitmekülgset ja aina laienevat sümpaatiat, saades palju naudingut sellest, mis turistidele ikka välismaal meeldib, näiteks sealsest värskest muusikast.

Oma Riias elamise esimesel perioodil jõudsin olla välismaalaste ühikas elav tudeng ja kohalike ühikas (koos vägevate prussakatega) elav praktikant filmimuuseumis. Tulin tagasi ja asusin ametisse Maalehes, kus leivanumbriks olid Lätist kirjutatud lood, nii sinistest lehmadest kui tegusatest inimestest. Nüüd olen taas neli aastat Riias, ametis tõlkijana ühe Eestisse laienenud ettevõtte kontoris, tehes lisaks sellele ka mitmesugust koostööd teiste kahes riigis asju ajavate inimestega.

Eesti ja läti keele vahel tõlkijaid on tegelikult päris palju – kord aastas toimuval seminaril saab kokku paarkümmend inimest ja osa jääb kojugi. See tähendab et naabrite vahel sildade ehitamine on paljudele igapäevane tegevus. Enamik teenib leiba praktilise funktsiooniga tekste tõlkides, mõni valdab suulist tõlget, väiksem osa võtab maadelda kirjandusega. 

Minule, ilma au- ja häbitundeta läti keele oskajale, osutusid liikumapanevaks jõuks lätlaste kirjutatud netikommentaarid.

Kommentaaride kaitseks

Uued ja head ideed ei tule pähe liiga tihti, nii et kui mõni tuleb, siis võib sellega kaasnevat innukust jaguda pikaks. Kui 2020. aasta lõpus oli pähe tulnud mõte uurida, mida lätlased netikommentaarides eestlastest kirjutavad ning esimene valik kommentaare läbi loetud, tundus, et seda lusti ei saa jätta jagamata.

Ennetan küsimust, miks sellises sopas kaevata ja veel hullem, raamatussegi panna. Niisiis paar sõna kommentaaride kaitseks. Väidan, et mõned neist on päris sisukad. Arukad ka. Jah, neid tuleb otsida. Loed 30 kommentaari läbi, jätad sinnapaika ja unustad, ühes leiad mingi iva ja tõstad kõrvale.

Arvan, et ajakirjanikudki ei peaks enda uudise alla tekkivatest kommentaaridest mööda vaatama. Jah, ei ole meeldiv, kui kirutakse ajakirjaniku isikut või tehtud tööd. Aga räägitakse kaasa ka uudise sisule. 

Arvan, et ajakirjanikudki ei peaks enda uudise alla tekkivatest kommentaaridest mööda vaatama.

Pikaajaline The Guardiani peatoimetaja Alan Rusbridger kirjutas oma 2018. aasta raamatus "Breaking News: The Remaking of Journalism and Why It Matters Now", et kui varem viskas ajakirjanik enne trükki loo valmis ja võttis suuna kohalikku pubisse, siis uuema põlvkonna ajakirjaniku jaoks, pidades selle parimaks näiteks Glenn Greenwaldi, loo avaldamisest alles kõik algab – hakkad vaatama, mis kommentaarid tulevad, astud X-is diskussiooni, tunnistad oma vigu ja parandad neid.

Kui ise igapäevaselt uudiseid treisin, siis osutasid kõige kiiremini ja ausamalt vigadele – ja puudujääkidele "leheneegri" teadmistes – kolleegide asemel just kommentaatorid. Ütlevad pisut otsekoheselt? Lihtsalt žanri eripära. Ametnik ütleb kuivalt, kommentaator mahlakalt, ajakirjanik on kuskil vahepeal. Vahel kirjutati esimesed kommentaarid nii kiiresti, et tänu sellele jõudis artiklis parandada märkamata jäänud keelevea või ka mingit olulist infot juurde otsida.

Vahel kirjutan ka ise mõne anonüümse kommentaari. Siis, kui tunnen teemat ja näen, et artiklis või teistes kommentaarides on jutt kuidagi üheülbaline. Sotsiaalmeedias vaevun anonüümselt sõna võtma suurema tõenäosusega kui enda nime alt, mil sõnum levib häirivalt suure hulga sõprade ja tuttavateni. Ka uudisteportaalides ei ole arvamuse võimalik sisu autori puudumise tõttu halvem. Võib-olla on hoopis paremgi, kuna puudub vajadus midagi olulist ütlemata jätta, et ise parem välja paista.

Mitte alati ei peitu tõde kommentaarides. Vahel ei saa nad millelegi pihta. Nii mõnigi kommentaator ei lase end uudise sisust üldse mõjutada. Juba pealkiri tekitab temas soovi klikkida punasel numbril ja hakata arvamust avaldama. Aga mõnel juhul võib selline lähenemine olla isegi kõige parem variant kellegi siira reaktsiooni ja huumorisoone jäädvustamiseks. Naabritevahelise sõbraliku lõõpimise puhul sobib see kindlasti.

Mitte alati ei peitu tõde kommentaarides. Vahel ei saa nad millelegi pihta.

Eriline Eesti

Vahel näib, et Eesti on lätlaste silmis palju suurem kui eestlaste silmis, mistõttu on eestlasena lõunanaabrite juures tore viibida. Isegi kui pole elus midagi erilist korda saatnud, oled lätlase silmis osa sellest, mis teised eestlased on ära teinud või mida Eestile omistatakse.

Eesti staatus on Lätis tõesti kuidagi eriline. Eesti riik on igapäevaselt meedias ja ühiskondlikus arutelus mingil moel kohal. Ehkki igale lätlasele on selge, et Eesti ei ole maailma tipus olev heaoluühiskond, vaadatakse meile siiski veidi alt üles. Ilmselt on asi selles, et oleme naabrid ja meie lähtepunkt oli 90ndate aastate alguses väga sarnane.

Nii on naljakas lugeda eestlaste netikommentaare, kus kirjutatakse, et just Lätis on "selgelt mõtlev valitsus", "kasvav majandus" ja kõik muu. Kui eestlane tuleks lätlase juurde jutuga, et teil on see eluke ikka parem – majanduskasv oli I kvartalis paar protsenti kiirem, inflatsioon on peatunud, või näe, parlament alandas osade köögiviljade käibemaksu – kuulutaks lätlane selle eestlase pigem naiivseks.

Selle aasta esimesel päeval tekkis ühte Läti portaali uudis, mille pealkirja oli jutusaatest ümber kirjutatud kellegi sõnad, et "Eesti pole enam ideaal, mille poole Läti peaks püüdlema. Neil läheb halvemini". Taaskord olid kommentaatorid suures hulgas platsis, et väide Läti paremusest korralikult põrmuks teha.

"Minge eurostat.eu, seal on mustvalgel kirjas, kuidas Eesti edestab Lätit pea kõigis sotsiaalmajanduslikes näitajates. Alustades SKP-st, lõpetades haridusega. [Uudises esinenud poliitiku] isiklik kogemus on tore anekdoot ja loomulikult on ka Eestis probleeme. Ent peamised näitajad, mis loevad pikas perspektiivis (ja see ei ole silmude hind), on Lätist korralikult kõrgemad. Nii et võiks lõpetada propaganda levitamise ja teha vähemalt andmetega tabeli." (Andmekandja, 01.01.2024)

Kohupiima tekstuur

Tõsi ta on, kommentaator ei eksi. Kui siinkohal toodud numbrid ei sobi, siis otsigu igaüks ise juurde.

Alustan sellest, mis võiks ehk olla üks erinevuste juuri. Kui 2000. aastal elas Eestis umbes 1,4 miljonit, siis nüüd 1,36 miljonit inimest. Kahanemine 2,5 protsenti. Kui Lätis elas 2000. aastal 2,37 miljonit, siis nüüd kõigest 1,83 miljonit inimest. Kukkumine 20,9 protsenti. Kui sellisel hulgal rahva kadumine ei jäta sügavat jälge riigi käekäigule, siis mis jätab?

Läti rahvaarv on sel sajandil kukkunud üle 20 protsenti. Kui see ei jäta sügavat jälge riigi käekäigule, siis mis jätab?

Veel natuke statistikat. Lätis oli 2023. aastal SKT ühe inimese kohta 40 892 eurot, Eestis 45 236 eurot. Läti 2024. aasta riigieelarve kulud on 16,2 miljardit, rahvaarvult väiksemal Eestil 17,7 miljardit. Lätis peab seda jaguma suuremal hulgale inimestele ja suuremale pindalale ehk supp saab tunduvalt lahjem.

Välisinvesteeringud, millega artiklit alustasin, kõiguvad aastate lõikes, olles kord paremad Lätis, kord Eestis. ÜRO andmetel on kogu senise ajaloo jooksul tehtud välisinvesteeringute koguväärtus (FDI stock) Lätti 2022. aasta lõpus 24,1 miljardit, Eestisse 29,9 miljardit.

Eestis on õpetaja miinimumpalk 1820 eurot, Lätis 1374 eurot. Eestis on politseiniku miinimumpalk 1849 eurot, Lätis on politseiniku keskmine palk 1256 eurot.

Võrdleme ka pealinnu. Riias elas 90. aastate alguses 900 000 inimest, nüüd 600 000. Ka Tallinna elanike arv langes 90ndatel, pöördudes pärast aastatuhande vahetust aga taas tõusule. Ühelt poolt on Läti elu veelgi pealinnakesksem kui Eestis, teisalt on isegi Balti metropol Riia linn, mis peab arvestama rahvaarvu vähenemisega.

"Ega ilmaasjata ei tööta kõik piirialade lätlased Eestis. Seal on asjad palju korrastatumad ja inimesed teavad valitsuse tööst rohkem, näevad seda reaalselt kohapeal. Eesti valitsus tõesti austab inimõigusi, samal ajal kui meie oma EI NÄE EGA KUULE INIMESI, kuna on hõivatud isiklike vajadustega ja ootavad EList "suurt raha". Meil on probleemid ABSOLUUTSELT igal pool. Riia on hädas rattateedega, aga Eestis on need olemas ja inimesed sõidavad ratastega ettenähtud sõidurajal! ILMA PROBLEEMIDETA! Meditsiin tasuta. Kõigis Tallinna eeslinnades on väga hea liiklus ja inimestel pole raskusi Tallinna kesklinna või mujale jõudmisega. Kõik saared on korrastatud ja inimesed tunnevad end seal hästi. Turismitööstus õitseb. Kasvõi Valga on Valkast parem." (!!!? !!!?, 24.08.2021)

Lätis on odavamad hinnad, ütlevad Eestis paljud. Kahjuks ei kannata seegi väide tõsist kriitikat. Leedus, jah, Poolas ka, aga Lätis mitte eriti. Võib osta odavamat viina, leida odavamaid ehitusmaterjale, sattuda mõne muu hea diili otsa, jõuda mõne meistriga soodsamale kokkuleppele ja maksta sulas. Ka kinnisvarahinnad pole Lätis sellist buumi näinud, nagu Eestis. Aga igakuised olmekaubad ja kommunaalkulud on pigem sarnased.

Lätis on odavamad hinnad, ütlevad Eestis paljud. Kahjuks ei kannata seegi väide tõsist kriitikat.

Olen isegi hädas, et leida mingeid tõsiseid näitajaid, kus Läti paistaks parem välja. Jah, leidub üksikuid toredaid nupukesi uudistest, aga mitte midagi põhjapanevat. Kui uurida Eestis elavatelt lätlastelt, mis nende meelest on Lätis parem kui Eestis, siis tuuakse välja pigem emotsionaalsed aspektid, nagu tummise rukkileiva maitse, kohupiima teraline tekstuur ja kaunid traditsioonid jaanipäeval.

Liiklusõnnetused

Kuigi Lätil ei ole Eestis oma Ragnar Kondi ehk kohapealset korrespondenti, siis näib, et Lätis kirjutatakse Eestist siiski rohkem kui vastupidi. See on üks põhjuseid, miks lõunanaabrid meie kohta rohkem teavad kui meie nende kohta.

Päevauudistes annavad tooni poliitika- ja majandusteemad – suuremad seadusemuudatused, makromajanduse näitajad, ametisse astumised ja ametist taandumised. Eraldi kategooria saab Eesti peaministrite ja presidentide väljaütlemistest ning tegemistest – vahel ka kollasemat nagu "FOTO | Eesti presidendi ja peaministri esimene ühispilt: sotsvõrgustikes asuti põhjalikult kritiseerima naiste jalatseid". Kas kujutaksime ette sellist uudist Eesti meedias Läti kohta? Vist mitte, Soome kohta ilmselt võiks.

Üllatavalt palju on Eesti krimi- ja liiklusuudiseid. Siin pean süüdlaseks seda, et kaks põhilist uudisteportaali Lätis on eestlaste omandis ning Eestis kajastatakse liiklusõnnetusi võrreldes Läti enda õnnetustega väga operatiivselt ja rikkalikult: galerii kohale kihutanud fotograafilt, palju detaile, interaktiivsed skeemid. Läti ajakirjanikul jääb üle teha paar klikki, korrigeerida masintõlget ning saab sama materjaliga ise klikke koguda.

"Ööpäeva jooksul saame Lätis teada kõik ühe Eestis toimunud õnnetuse kohta: kannatanud, raskelt vigastada saanute vanus, isegi õnnetusse sattunud koera saatus. Meie juures loed, et juhtus õnnetus ja kas on hukkunuid või pole." (Kood, 22.06.2020)

Nipet-näpet uudiseid leiab kultuuri kohta ja omajagu ka juhuslikel teemadel, näiteks „Eestis pandi müüki Läänemeres olev saar“. Võib-olla on oma loogika viimaseski uudises, sest ühe Eestile kuuluva saare küsimus näib lätlastele endiselt pisut valus olevat.

Presidendid

Uudiste mõjul on kõige kuulsamate eestlaste rollis tuntumad riigivalitsejad. Presidendid oma suhteliselt pika ametiaja jooksul jõuavad ükshaaval lätlaste mällu jääda. Pärast Vaira Vīķe-Freibergat, kes oli Läti president viimati 2007. aastal, ja enne mullu presidendiks saanud Edgars Rinkēvičsit, on lätlased tundnud puudust suhtlusoskusega presidendist, kes peaks ümara jutu asemel sisukaid kõnesid ja saaks ka välismaal hakkama. Toomas Hendrik Ilves ja Kersti Kaljulaid näisid lätlastele sellised olevat. 

Lätlased tundnud puudust suhtlusoskusega presidendist, kes peaks ümara jutu asemel sisukaid kõnesid ja saaks ka välismaal hakkama. Toomas Hendrik Ilves ja Kersti Kaljulaid näisid lätlastele sellised olevat. 

"Antagu eestlastele kuuks ajaks president Bērziņš ja nad saavad aru, miks oleme vaimustuses Ilvesest." (Dildo Faggins, 22.04.2014)

Osalt arusaadav – võõrriigi presidendi kohta loed ikka vähem kriitilisi arvamusi, kui enda oma kohta ning ei ole kursis selle sopaga, mida koduriigi meedias valatakse. Vahel näib pilt üldse omamoodi moonduvat. Kui 2016. aastal sai presidendiks Kersti Kaljulaid, kirjutas üks kommentaator nii:

"Läti liberastid midagi sellist ei lubaks – rahvuskonservatiivne poliitik, paljulapseline ema." (03.10.2016)

Aga sel ajal ei teatud ka Eestis, kes Kaljulaid õieti on ja eks ta liberaalse konservatiivina end ka tutvustas. Vastuseis EKREga oli alles ees.

Tuntus sõltub ka isikust ja teda ümbritsevast meediakärast Eestis. Savisaar paistis silma ja jäi meelde. Martin Helme suutis rahandusministrina öelda nii, et ka Läti meedia sealt midagi üles noppis. Tema vähem lõuapoolikud järeltulijad ses ametis jäävad aga märkamata.

Lisaks poliitikutele teatakse ka kultuuritegelasi. Arvo Pärt. Tommy Cash. Kivirähka ja naksitralle olen märganud paljudes raamaturiiulites. Contra on palju keelest ja kirjandusest rääkinud ning luuletab ka läti keeles. Kord olin teatris ja rääkisin sõbraga oma eesti aktsendiga läti keelt ning kellelgi oli lõbus äratundmine: "Kas sina oledki see Contra?"

Stereotüübid

Lätlaste teadmised eestlastest on austusväärselt mitmekülgsed ja stereotüübid on sõbralikud. Kui meie ütleme lätlase kohta saldejumps, siis nemad meie kohta "kurrat" või "urmas". Eestlaste aeglusest räägivad lätlased sama palju kui eestlased lätlaste varvastest. Aeglusejutule mingit tõepõhja leida on aga peaaegu sama keeruline kui kohata kuuevarbalist lätlast. Küllap jõudis see lätlasteni venelaste vahendusel, saades alguse antropoloogide ekspeditsioonidest stoiliste soomeugrilastest pärismaalaste juurde.

Kui meie ütleme lätlase kohta saldejumps, siis nemad meie kohta "kurrat" või "urmas".

Kui eesti keel kõlab lätlasele nagu kiire vuristamine, siis läti keeles rääkiva eestlase jutt võib mõnel juhul lätlase kõrvale kõlada üsna aeglaselt. Vahest sealt on lätlased oma ütlusele aeglaste eestlaste kohta käegakatsutavat tuge leidnud.

Ka Eesti liiklust näivad lätlased üsna aeglaseks pidama. Selliseid möödasõite, milliseid teevad lätlased Riia ja Ikla vahel, Eestis vist ei näe. Kahest sõidurajast saab möödasõitja survel sujuvalt kolm. Liikluse eripärad on ka mõõdetavad – statistika näitab, et kõige surmavamad teed Euroopa Liidus on Rumeenia järel Lätis. Eesti vastav näitaja on Euroopa keskmise lähistel.

"On sõidetud paljudes riikides, aga selliseid nohikuid roolis nagu Eestis pole kuskil nähtud" (Sarvik, 26.09.2019)

Aga ka:

"Kõige suurema autojuhtide poolse häbematusega olen kokku puutunud just Saaremaal." (Moto, 13.01.2020)

Kui aga jutt on ühiskondlikust arengust, siis küsitakse kommentaarides päris sageli, kus on see paljuräägitud eestlaste aeglus? Tavaliselt tuleb keegi välja vastusega, et see stereotüüp ilmselt enam ei kehti. Või et eestlased enne mõtlevad ja siis teevad, aga lätlased pigem vastupidi.

"Kõige suurema autojuhtide poolse häbematusega olen kokku puutunud just Saaremaal."

Moto

Aus mäng

Lisaks ärakäiatud stereotüüpidele arvatakse lõunanaabrite juures meie isikuomaduste kohta muudki. Sellest, et eestlased on suutelised asju ära tegema ja oma elu paremini korraldama, saab kommentaaridest palju lugeda. Vahel mainitakse ka seda, et eestlased olla ülbed. Või on ausad ega kipu petma, maksavad makse ja ei võta altkäemaksu.

"Eestlased on paljudes asjades meist kaugel ees! Liikluspolitsei ei võta neil pistist juba 90ndatest, paarkümmend aastat tagasi hakati neil teid ehitama kalleid aga korralikke, tulemust võib nüüd hästi näha! Sõida-ela kasvõi nädal Eestis ja enam ei soovi naljatada "aeglastest eestlastest"! Nad on tublid! Ka oma maad ei hülga sellistes massides nagu meie omad!" (trr, 12.05.2017)

Kord olin abiks, kui üks Läti ettevõte asus internetis korraldama tavalist sotsiaalmeedias toimuvat auhinnamängu, et leida uusi Eesti kliente. Koosolekul oli direktor, oli turundusega tegelev inimene, olin mina kui nõuandja. Arutame detaile, nagu mida kirjutada ja kui kaua loosida, kui direktor küsib: "Ja mille järgi valime välja selle, kelle võitmine on meile kõige kasulikum?" Mina alles töötlesin ta öeldut, aga kulmud vist juba kerkisid, kui ta end parandas: "Aa, eestlased ... teie vist mängite ausalt. Nojah, eks loosime siis juhuslikult."

Tõe huvides pean ütlema, et olen kursis ka ühe Eesti asutuse korraldatud netiloosimisega, kus välja pandud auhind jõudis läbi ühe võitnud vahemehe sotsiaalmeedia halduri isiklikku kollektsiooni.

"Läti netikommide assortiis" kirjutab – mitte netikommentaaris, vaid pikemas kirjatükis – Valka pikaajaline omavalitsusjuht Vents Armands Krauklis, et eestlased oskavad oma keelt rohkem au sees hoida: "Lätlased heas mõttes kadestavad eestlaseid oskuse eest hoida kõrgel keelelippu. Ja teha seda igapäevaselt. Kus läti seltskond on läinud juba ammu üle vene või inglise keelele, sest näe, üks ei saa aru, siis eestlased jätkavad eesti keeles. See üks mõistab siis, et ilma kohaliku keeleta läbi ei aja."

Sellega haakuvad ka mu enda tähelepanekud kahest vennast, kes räägivad omavahel osa ajast vene keeles, vist sest nii on kuidagi lahedam (oma mõju on sellel, et nad on pärit Daugavpilsi linnast). Või et Riias sirgunud kaks õde suhtlevad omavahel, aga enda sõnul ka mõne teise pereliikmega, heas Põhja-Ameerika kõlaga inglise keeles. Eestis pole sarnaseid näiteid kohanud.

"Eestlased on tublid! Ka oma maad ei hülga sellistes massides nagu meie omad!"

trr

Klaviatuurisõdalased

Netikommentaatorite teravmeelsus, ärapanemine, pessimism ja küünilisus on kindlasti sarnased nii Eestis kui Lätis. Ja eks mõlema silmis on kõige hullem seltskond maailmas just oma ametisolev valitsus. Mõlemas riigis kehtestas end netikommentaaride keskusena Delfi ehk et sõnapaar "Delfi kommentaator" tekitab lätlastes ja eestlastes ilmselt üsna sarnaseid seoseid.

Mul endal on kuidagi sattunud, et Eestis ei puutu ma päris elus kokku nii paljude riigi, valitsuse, ametnike jms suhtes kriitiliste avaldustega, milliseid näeb netikommentaarides. Samas Läti kommentaaridest näeb väga palju mõtteid, mille sarnaseid olen kuue Riias elatud aasta jooksul kuulnud palju ka väljaspool kommentaariumeid.

“Palju teenivad ja palju teenivad??? Küsige, kui palju maksab Eesti ühiskond makse??? 1,3 miljonit eestlast maksab eelarvesse rohkem kui 1,9 miljonit lätlast.  Nii et võib öelda, et peaaegu 2 x rohkem.” (Muie üle terve näo, 20.09.2022)

Eestist mehe võtnud ajakirjanik Inga Spriņģe kirjutab netikommentaaride kogumikus, et lätlased on eestlastest aktiivsemad klaviatuurisõdalased: "Keskmisele eestlasele piisab tavaliselt reaktsiooni vajutamisest. Selleks, et eestlased kommentaare kirjutaksid, peab juhtuma midagi väga olulist. Mu abikaasa imestab alati, kui aktiivselt lätlased minu sotsiaalmeedia postitusi kommenteerivad. Nojah – nad osutavad sellele, mida teen valesti."

Vene trollid

Venemaaga seotud uudised on Läti meedias alati ühed kõige kommenteeritumad, nii et võib tekkida küsimus, et kas seal mängivad oma osa palgatud trollid. Võib ju tõesti olla, et lätlaste seas levinud negatiivsele suhtumisele oma riiki, mida näeb laialdaselt ka väljaspool kommentaare, on kaasa aidanud trollid.

Näiteks ei tea öelda, mis on vorminud kommenteerija Skeptik veendumusi, kui ta kirjutas 24. veebruaril 2024 LA.lv uudise "FOTOD | Eestis tähistatakse iseseisvuse väljakuulutamise 106. aastapäeva" juurde, et "Minu meelest hakkavad juba selle põlvkonna eestlased leinalippudega tähistama 2004. aasta 1. maid kui päeva, mil Eesti poliitiline eliit likvideeris Eesti suveräänsuse."

Eks ta arvab sama ka Läti kohta. On ta Kremli troll; täielikku iseseisvust üle kõige väärtustav idealist, kes salliks sama vähe ka Vene mõju; on ta pensionär või teismeline või elektriinsener Kuramaal? Variante on palju.

Ja miks ei peakski levima skeptilisus Euroopa Liidu suhtes, kui riik on paljudes majandusedu ja heaolu mõõtvates tabelites suhteliselt madalal kohal? Euroopa Liit, mis justkui viis Lätist paarsada tuhat elanikku ja võib-olla ei toonudki 20 aastaga uut teekatet kodutänavale ega soojustanud kortermaja. Ma ei taha kaugeltki öelda, et see on Euroopa Liidu süü, aga paljude kommentaatorite peades võib see seos tekkida.

Kaks provokatiivset mõtet

Käin välja ühe mõtte, mis on ehk pisut provokatiivne, mida pole tahtnud avalikult välja öelda, aga no ütlen. Õigemini polegi minu sõnad, aga näisid selle Riia eestlase suust tulnult väga tabavad: "Lätlased on nagu rõhutud eestlased." Tõepoolest on tundunud, ja mitte ainult netikommentaare lugedes, et iseloomult ja olekult küllaltki sarnastest eestlastest eristab lätlaseid see, et elusaatus näib neid (veel) rohkem rõhuvat. No ja kui sa oled aktiivne kommentaator, võib-olla rõhub veel rohkemgi.

"Lätlased on nagu rõhutud eestlased."

Anonüümne riiaeestlane

Juba üsna ammu küsis mult toonane kolleeg õhtuses linnas, et kuidas nähakse Lätit Eestis? Võrdlemine on libe jää. Minus avaldus vist see eestlaste ülbus või uhkus, mida lätlased vahel kiruvad. Vastasin talle, et nagu väikest õde. Just õde, mitte venda, sest nii laulab Tarmo Pihlap laulus "Ärgake, Baltimaad" ja läti keeles on kõik riigid naissoost. Ta ärritus: "Nagu väikest õde?!? Meil on suurem rahvaarv ja suurem majandus!". Pobisesin midagi vastuseks, et oma nahka päästa. Peagi valiti kolleeg Riia linnavalitsusse, nüüd on minister. Rohkem selliseid lätlaseid!

"Eestlast ja lätlast ei saa kokku lastagi, ilma et me end teisega võrdlema hakkaks, sest kõik on nii tuttav ja nii imelik, nagu vaataks peeglisse, aga seenes peaga," kirjutas Sirbis Maria Esko, kui arvustas Contra uuema läti luule antoloogiat. "Võrdlused aitavad end teise suhtes paigutada, on vahel naljakad ja võivad olla huvitavad, kui nad jõuavad baashinnangute – parem/halvem, rohkem/vähem – tasandilt edasi."

Kas panite eelnevas tähele head mõtet? Võib-olla peaks naabritena vaatama kaugemale lihtsast küsimusest, et kummas riigis on parem, kummas halvem. Kas on õige võrrelda õdesid ja järeldada, et üks on parem, teine halvem? Võib-olla tasuks ennekõike mõelda, et riigid on lihtsalt erinevad. Ühel on see ja teisel on too.

Või kui siiski võrrelda, siis võtta omaks lätlaste konsensus, et Eestis ON parem. Ootan vastuväiteid, et mul oleks järgmisel korral lätlastele midagi uut ja meelitavat öelda.