Mitte- koosseisuline loom

Sookilpkonn elas Eestis tuhandeid aastaid. Nüüd võib ta olla tagasi. Krister Kivi võtab ette pika rännaku, et teda tabada.

Tekst: Krister Kivi
Fotod: Taavi Sepp, Jaana Ratas, Lembi Lõugas

“Siin, sügaval Setumaal, vonkleb Eesti ja Venemaa vaheline piir heitlikult otsekui bipolaarse meel.”

Otse üle Pattina järvekese paistev vastaskallas on mattunud samasugusesse rohelisse võssa kui see pool, millel mina seisan, kuid vee taga on juba Venemaa. Venemaa on nii lähedal, et isegi minusugune spordikauge linnainimene jaksaks sinna kivi heita, kuid mõistagi ma ei viska. Kaks mind saatvat piirivalvurit on teinud mulle selgeks, et puuderohelusse peitunud Vene Föderatsiooni punarohelist piiriposti ei maksa isegi mitte pildistada.

Siin, sügaval Setumaal, vonkleb Eesti ja Venemaa vaheline piir heitlikult otsekui bipolaarse meel. Saatse kordoni poole sõites läbisime autoga kaks korda Venemaad, sest tee lõikab Eesti idanaabri omaks tunnistatud metsadest läbi. Kui hoiatussilt tuleb, ei tohi autost enne Eestisse tagasijõudmist välja astuda: ühel korral kestab see minuti, teise, vaid kolmekümnemeetrise kolmnurga läbimisel kõigest mõned napid sekundid. Samamoodi trikitab piirijoon kummalisi sopistusi tekitades Setumaa metsades ja soodes – kui võpsikus on keelujooned üldjuhul selgelt märgistatud, siis tümale maale on keerukam eraldusribasid rajada. Kohalikud muidugi teavad, kuhu minna ei tasu, mistõttu piiri ületavad vaid endale võõrasse maailmajakku rahulikumat elu otsima tulnud. Või siis loomad.

Looma pärast ma siin olengi, täpsemini sookilpkonna pärast. Euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis) on Eestis nii haruldane, et teda pole isegi mitte Eesti punases raamatus. Enam kui sajand pole lõunapoolsemas Euroopas tavalist loomakest meie looduses nähtud, kuid siiski on salapärast roomajat mitmel korral kohatud vahetult teisel pool Eesti piiri. Zooloog Aleksei Turovski sattus sookilpkonnaga kokku ülikooliaegadel kusagil Valga – ent tõe huvides tuleks pigemini vist siiski öelda Valka – lähedal „üsna kenas madalas soos“. Ja just soo see oli, rabavesi, täpsustab Turovski hetk hiljem, on sookilpkonna jaoks vale happesusega. Niisiis seisis Turovski soos ja püüdis aru saada, millise lehe alla on varju lipsanud poole kämbla suurune hiidämblik Dolomedes fimbriatus („väga ilus loom, rohekaspruunikas, kollane pael ümber, minu armastus!“), kes just äsja oli mööda veepinda temast osavalt eemale pagenud, kui tundis korraga, et jälgitakse ka teda. Veest paistsid ainult kilpkonna silmad, „kuid loomulikult sain ma ta kätte. Oli nooruke loom, umbes 16sentimeetrise karapaksiga – nii nimetatakse kilbi ülemist osa –, pruunikasrohelist värvi, suurepärase kamuflaažiga, väga pika sabaga. Hästi tore loom: küünised olid pikad ja korralikud; teravad, ja kui ma teda käes hoidsin, siis püüdis ta mind kriipsata oma tagajalgadega, aga mina loomulikult hoidsin teda kinni täpselt keset keha.“ Turovski mäletab siiani neid „tillukesi, kollaseid lühikesi kriipsukesi“, mis („Issand, kui ilus!“) roomaja kilpi katsid, nagu sedagi, et „loomulikult üritas ta mind natuke hammustada“. Kuid fotoaparaati tulevasel tuntud looduseuurijal toona kaasas polnud ja ühel hetkel sai kohtumine läbi: „Loomulikult lasin ma tal minna!“

Ning kilpkonn kadus. Ta võib vee all olla pinnale tulemata järjest tunde, jahtides seal näiteks „vanu ja haigeid kalu, kes hoiavad põhja ligi“, põhjamudas talvitudes aga isegi pool aastat järjest.

“Euroopa sookilpkonn on Eestis nii haruldane, et teda pole isegi mitte Eesti punases raamatus.”

Möödus mõnikümmend aastat. Oli 2004. aasta varasügis ning rühm Eesti arheolooge oli läinud koos oma vene kolleegidega uurima Venemaale kuuluvatel Setumaa aladel leiduvaid muistiseid. Optjoki jõe äärest, Eesti Vabariigi riigipiirist „linnulennul vast vaid kolme kilomeetri kaugusel“ leidsid nad eest mahajäetud külad ja jõekallastel asuvad rauaaegsed kääpad – „ühe väikse paisutatud oja“ ääres aga täiesti etteplaneerimatult ka sookilpkonna, kes end mättale soojendama oli tulnud. „Ta oli suhteliselt uimane, aga tõmbas end siiski natuke peitu kilbi alla ja mõne aja pärast oli kuhugi mätta sisse ära kadunud,“ meenutab arheoloog Arvis Kiristaja, ent sedapuhku oli ühel rühma liikmel fotoaparaat kaasas. Pilt sai enne urgu pagemist tehtud: fotolt võib näha kilbi alt tõrksalt võõraid uudistavat umbes kahekümnesentimeetrist loomakest, kelle küünised tunduvad kehaga võrreldes väga pikad, lausa freddykruegerlikud.

Kohalikega rääkides kuulis Kiristaja, et kilpkonna peetakse Setumaa tolles kandis üsna tavaliseks. „Inimesed olid metsas käies näinud nende pesasid ja valgeid mune ning paar tükki olid aegade jooksul ka auto alla jäänud. Arvatavasti oli ta seal hästi juurdunud, aga millal ta seoses kliima soojenemisega sinna jõudnud oli, sellele polnud pööratud suurt tähelepanu.“

Ootamatust kohtumisest kirjutas Arvis Kiristaja koos paleozooloog Lembi Lõugasega loo „Sookilpkonn Setomaal“ ka ajakirja Eesti Loodus, milles avatakse niihästi kilpkonna introvertseid eluviise („Sookilpkonn on väga kartlik ja ettevaatlik ning seetõttu ongi teda peaaegu võimatu näha. [---] Harvad juhuslikud kohtumised lubavad väita, et see liik asustab seisu- või aeglasevoolulisi, mudase põhjaga ning lauge kaldaga veekogusid. Hea, kui seal on lopsakas ja kõrge kaldataimestik“) kui ka liigi ajaloolist õigust Eestit oma koduks pidada. Leitud luutükid lubavad nimelt arvata, et 5000-6000 aastat tagasi ehk atlantilise kliimaperioodi lõpus, mil Eestis laiusid „laialehised metsad ning juuli keskmine temperatuur oli võrreldav Kesk-Euroopa praegusega“, oli sookilpkonn Eestis laiemalt levinud. Siiski on huvitav, et teadaolevad leiukohad Kudrukülas, Kääpal ja Tamulas on piirialadel, enam-vähem seal, kus ujedat loomakest on oletatud teoreetiliselt võivat elada tänapäeval ehk siis Kagu-Eestis ja Kirde-Eestis.

Venemaal on sookilpkonna tänapäeval avastatud ka Peterburi oblastist ning 1931. aastal raporteeris ka Eesti ajaleht Kaja „umbes mütsisuurusest kilpkonnast“, kes, tulnud „teadmata kust“, avastati Narvas kellegi Kärki maja hoovis ja pandi kinni „majaperemehe kuuri“, samuti tuli teade samast kandist ehk Narva-Jõesuust 1934. aastal mererannast leitud „umbes 20-aastasest“ kilpkonnast, millist ilmaimet kõik vaatama kogunesid – tõsi, peale jäi arvamus, et see konkreetne „imeloom“ ei olnud liivale jalutanud mitte veest, vaid selle oli toonud randa „üks suwitaja, kes oli N.-Jõesuhu sõitnud Aafrikast“. „Kuid näiteks Lääne-Eestist pole leitud mitte midagi,“ märgib Lembi Lõugas, kui suure võtmekimbu abil arheloogilise  näitusesaali uksi avab, rääkides nüüd taas aastatuhandeid vanadest kilpkonnaluudest. Kas põhjus võib olla pinnases  – teatud piirkondades säilivad luud halvemini – või „ökoloogilise servaefekti“ lokaalsemas väljendumises? „Eri biotoopide üleminekualadel on eri liikide esinemissagedus alati kõige suurem,“ selgitab Lõugas.

Möödume kokkusätitud inimluukerest, mis puhkab oma igavest und paksu klaasi all muuseumilampide kumas kruusases hauavoodis, ning siis tulebki vitriin aastatuhandeid vanade loomaluudega. „Metssiga, kobras, mäger, pruunkaru, säga,“ ütlevad kohusetundlikud sildikesed pruunide fossiilikeste kõrval, mis on võhiku silmale üksteisest peaaegu eristamatud. Kuid on ka suuremaid haruldusi, näiteks võimsalt poolde vitriini kumerduv ürgveise sarv ja muidugi ka sookilpkonn, õigemini tema üsna tilluke piimašokolaadikarva kilbisetükk, millest jooksevad üle mõned veelgi kahvatumad jooned. „Kas teda tarvitati toiduks või valmistati tema kilbist tarbeesemeid?“ pärin ja Lembi Lõugas vastab: „Ega me sisuluid polegi leidnud, ainult kilbitükke. Ilmselt siis sisu oli enne kilbist välja võetud, aga kas seda kilpi veel ka millekski kasutati, on raske öelda.“

“Leitud luutükid lubavad arvata, et 5000-6000 aastat tagasi oli sookilpkonn Eestis laiemalt levinud.”

Umbes kolm-neli aastatuhandet enne meie aega hakkas kliima muutuma, niiske ja soe asendus subboreaalse kliimastaadiumi sooja ja kuivaga, mis veidi enne meie ajaarvamise algust muutus praegu tuttavaks ehk niiskeks ja külmaks. Külm talv pole sookilpkonnale tingimata heidutuseks, sest selle võib ta mööda saata sügaval jõemudas, küll aga kõledad suved. Et kilpkonnamunad saaks välja hautud, peab juuli keskmine õhutemperatuur olema vähemalt 18 kraadi ja näiteks 2018. aastal oli meil selline suvi – juuli keskmiseks õhutemperatuuriks mõõdeti 19,9 kraadi. Kuid aasta varem oli see tähtis näitaja vaid 15,7 ja mullu lahistas terve juuli vihma. „Siis ei kooru midagi,“ nendib loodusetundja Georg Aher, kelle sõnul „arvatakse, et poegimine võiks õnnestuda iga nelja või viie aasta järel“. Kuid isegi üks väljahautud kurn ei ole garantii, et sookilpkonna asurkond tekib: kui ilm on külmavõitu, mõjutab see poegade sugu ning nii võib juhtuda, et munadest poeb välja terve pesatäis vaid isaseid või emaseid väikseid kilpkonnasid. Aladel, kus kindla liigi roomajaid on palju ja igaüks ehitanud pesa veidi erineva sügavusega ja päikse suhtes veidi erinevasse kohta, on kokkuvõttes ikkagi tagatud mõlema soo esindatus ning liik saab edasi kesta, kuid kui loomake on haruldane, võib selline looduse viperus saada populatsiooni kestmisele saatuslikuks. Ja seda isegi arvestamata kõiki kiskjaid, kes väikestest ja esialgu abitutest kilpkonnadest huvitatud võivad olla – metssigadest rebasteni.

Kuid sööstkem – otsekui kilpkonn päästvasse põhjamutta – veel kord tagasi halli ajalukku, mis täis pronksitagumist ja jahvekividel odraterade hõõrumist, sõdu pealetungijatega ja sõnade sättimist aina pikemateks lauseteks. Millalgi hakkas soode ja laante vahel moodustuma ka hiljem Kreutzwaldi poolt ülesnopitud legend Põhja Konnast, salapärasest ja seninägemata kiskjast, kellel „härja keha, konna jalad ja mao saba“. Võib-olla just see pikk ja usjas saba paneb mind fantaseerima, et inspiratsiooni elaja väljamõtlemiseks võis sajanditagustele eestlastele anda sookilpkonn, sest eks olnud ka Põhja Konna keha „kaetud kivist ja rauast tugevamate soomustega“, sellal kui tema silmad hiilanud „heledamini kui küünlad“. Kilpkonnalik tundub ka Põhja Konna talitamisviis: ta liikus edasi „aegamööda“, oma ohvreid mitte jälitades, vaid pigem endale suhu lummates. Ja kas pole võimalik, et „põhi“ elaja kirjelduses ei vastanud algul mitte tema ähvardava tuleku ilmakaarele, vaid kirjeldas pigemini veekogude põhjasid, kus pikkade talviste ümberjutustuste käigus hiiglasekasvu omandanud ohtlik elukas end varjata võib? Miskitpidi pidid vanad eestlased kilpkonna igatahes tundma, sest näiteks 1885. aastal avaldas „Eesti perekonna õpetlik ja lõbus nädalakiri“järgmise värssmõistatuse: „Küsimus:Mu esimene sõas käis, /kui kangelaste vari, /mu teisest sood ja salud täis, /mind määramata kari.“ 

Mitte ükski mu kõigi tänapäevaste teadmistega varustatud tuttavaist, kellele mõistatuse ette lugesin, ei tulnud selle peale, et õigeks vastuseks võiks pidada kilpkonna. Kust pidid vastust teadma krabisevaid kollakaid lehekülgi pirru- või petrooleumilambivalgel uurivad endisaegsed eestlased; kuidas pidid nad olema äraarvamiseks vajalikul määral lugenud, et selline olend ülepea kuskil maailmas olemas on? Georg Aher pakub, et toonastes raamatutes võis kilpkonnade elust olla juttu olnud, kuna tegemist on „piisavalt isepärase loomakesega“, ka võis kilpkonna olnud Eestis näidanud mõni rändloomaaed. Pole välistatud, et mõni kilpkonn võis elada ka kuskil terraariumis, sest „mõisnikel oli igasuguseid huvitavaid hobisid“. Või siis ehk oli kilpkonn Eesti looduses toona veel laiemalt levinud? Viimane kord, kui sookilpkonna Eestis leiti, oli ju vaid kaks aastakümmet hiljem: 1904. aastal. See juhtus Pärlijõel.

See veidi vähem kui poolesajakilomeetrine jõgi voolab välja Trumulitise järvest Lätis ja keerutab siis pikalt enne Mustjõkke suubumist üle Lõuna-Eesti luhaniitude ja ürgorgude põhja. Viies kohas on jõgi ka üles paisutatud, näiteks selles üsna juhuslikus kohakeses Rõuge – Vastse-Roosa maantee ääres, kus kenasti ülesvuntsitud sügavpunase elumaja omanik on pannud jõeni viivale teele kutsumata külalisi eemale peletava sildi. Kõik on siin justkui pildiraamatus: lillepottide ja aiavalgustitega kaunistatud sillake, millest vasakule poole jääb salapäraselt tumedaveeline tiik, allavoolu aga klanitud aed, läbi mille Pärlijõgi püüdlikult loogeldes voolab otsekui kallihinnaline plaatinakee juba närtsivanahalisel dekolteel. Kuidagimoodi on siin, „Pärlijõe hoiualal“, olemas kiik ja palkidest tare-tarekese stiilis istumiskoht, kus kindlasti meeldiv avada suveõhtul pudel Moseli veinipiirkonnast pärit Rieslingut; on lilleklumbid ja lipuvarras ja koguni liumägi. Kuid kohata sookilpkonna keset seda kodanlikku idülli näib palju vähetõenäolisem kui elava aiapäkapikuga kokkupõrkamine.

“Viimane kord, kui sookilpkonna Eestis leiti, oli 1904. aastal. See juhtus Pärlijõel.”

Läti piirile lähenedes ei väsi mind üllatamast Lõuna-Eesti elu kohatine külluslikkus: need suured häärberid, mille küljes võimsad poolkaarekujulised rõdud, need tuules plagisevad vimplid, need hiiglaslikud ja hoolikalt pügatud muruga taluõued. Teine elu – metsikum, lihtsam, viletsam ja vanem – annab endast märku peamiselt bussipeatustes, millele kleebitud kuulutused räägivad lihtsas keeles söögist, sitast ja surmast: „SEALIHA SINK SUITSUVORST SUITSUKALA KONSERVID IGA REEDE KELL 14.45“, teatab üks kuulutustest, sellal kui kõrval meenutab päikses kollakaks tõmbunud paberileht sibiauto tulekust ( „Pühapäeval, 7. Juunil toimub FEKAALIVEDU Rõuges, Viitinas, Luutsnikul, Plaanil, Ruusmäel ning lähiümbruses. HIND alates 30 €“) ning lageraiujate kustumatust janust uue tooraine järele („METSAMAJANDAMISKAVADE KOOSTAMINE, METSAKINNITUSTE JA RAIEÕIGUSE OST, METSA KONSULTATSIOON“).

Siis tuleb justkui eikusagilt väike ja suletud raamatukogu („Olen taastusravil,“ teatab selle uksel olev silt. „Kui on väga vaja, helista“) ja me pöörame autoga ära kitsamale teele. Võsa akna taga on tihe, varasuvele omaselt tihke ja heleroheline sein, mille taga puhkavad kadunud külad, millest tänapäeval on jäänud vaid ahervaremed ja nimed kaardil. Kui ühtäkki sõidame mööda inimestest – poolalasti seltskond seisab soise metsaaluse veeres ja vaatab möödalogistavat autot pikalt, huvitatult ning ilma mingi valehäbita, pöörates, nagu mulle tundub, seda tehes mitte ainult silmi, vaid koos peaga ka kaela –, hüppab mu pähe mälestus kultusfilmist „Wrong Turn“ ja kohe seejärel soov kindlasti mitte peatuda. Peame kinni alles mõnekümne meetri kaugusel Läti piirist, kus tee on nii harva kasutatav, et sellele on langenud üksik puu. On vaid päiksepaiste ja sügav vaikus ja õitsev luht ning Pärlijõgi, mis voolab varjupakkuvate põõsaste kaitse all otsekui haldjaoja Tolkieni loomingust – madal ja läbipaistev oma põlvekõrguste kaldapervede sängis, imeliselt kuldne oma täiesti puhta liivapõhjaga.

Kui me kahlaks läbi ta vee kilomeetreid, kui me kõnniks tõesti väga tasa ja vastutuult ning küünitaks ettevaatlikult vaatama kõikidesse aukudesse jõeperve all, kas siis me näeksime? „Lootusetu üritus,“ ütleb loodusetundja ja poliitik Peeter Ernits, kes nooruspäevil veetnud aastaid samuti sookilpkonna otsides, käies enda sõnul läbi „peaaegu kõik Eestimaa külad ja kraavid“. Ent lisab siis: „Kuid mine tea!“ Neid fauna esindajaid, keda veel mõne aja eest poleks keegi osanud uskuda Eestis leitavat, on ju mõnigi, alustades meil nüüd juba pigem tavaliseks peetavast šaakalist ja lõpetades graatsilise helesulise hõbehaigru või arktilise metslemminguga, kelle laibake rändas uurijateni mõne aja eest Lääne-Virumaalt. Lootusrikas nimekiri avastatavatest kahepaiksetest, kes „võivad meil olemas olla“, oli pikk ka noorel Ernitsal – sookilpkonna kõrvale mahtusid Eesti võimalik kolmas maoliik silenastik ehk liivahuss, punase kõhuga konnake unk, mõned lõunapoolsemad sisalikuliigid ja välekonn Rana dalmatina, kes sooritab oma suuri hüppeid näiteks Ojamaal –, kuid Ernits ei leidnud neist ühtegi. Küll avastas ta Eesti lõunaosast talitamas kaelussiili Erinaceus concolor’i , kes ongi nüüd osutunud üheks kahest Eestit ametlikult asustavaks siililiigiks.

“Kuid ka laeva kapten polnud kunagi järvel kohanud seda, mida näha lootsin.”

Iiri kirjanik George Moore kirjutas, et mõnikord tehakse maakerale tiir peale üksnes selleks, et naasta koju ja leida see, mida otsinud oled. Meie veetsime sookilpkonna jälitades muidugi üksnes kolm päeva Lõuna-Eestis: tuhatkond kilomeetrit autosõitu, künkad ja raiesmikud, tiigikestest rõkkav konnakoor ning läbi kuumava õhu vihisevad vapsikud ja parmud. Kuid keegi polnud sookilpkonna näinud: ei Saatse külapoe müüja ega endine Setu kuningriigi ülemsootska Inara Luigas ega Saatse kordoni piirivalvurid, kes tulid abivalmilt meiega kaasa märjale luhale Rüvvioro mäe ja Venemaa vahel. Mahedalt voolas siin punakaspruunika veega Piusa jõgi, polsterdatuna helerohelistest kaldataimedest ja kõrkjatest ning luues tunde sookilpkonna jaoks ideaalsest elukohast. Kuid me ei märganud ei kilpkonna ega ühtki teist hingelist. Ka Seto Talumuuseumis polnud sookilpkonnast ühtki eksponaati, üksnes hääletult varitsevad külvi- ja viljapeksumasinad, mille teravad raudosad meenutasid mulle hiiglaslikke küüniseid.

Ühel õhtul võtsime ette laevasõidu. Tilluke Seto Line laevuke popsutas hämarduva õdangus Pihkva järve poole, mööda mahajäetud majadest Venemaale kuuluval Kolpino saarel, kus loodus näis olevat asunud juba kinni kasvatama kunagi inimeste poolt kõnnitud radu.  Kuid ka laeva kapten polnud kunagi järvel kohanud seda, mida näha lootsin. „Härra otsib kilpkonna?“ imestas kipper kavalasti. „Äkki peaks valima endale mõne lihtsama ülesande?“

Ja siis kuulsin ma, et sookilpkonn võib elada mu Tallinna kesklinna kodust vaid nelja-viie kilomeetri kaugusel.

Kui noor Peeter Ernits haruldasi reptiile otsides külast külla käis,  püüdis ta alati rääkida lastega, sest lapsed võivad olla „väga terased“. Juhtus nii, et ka viimase teadaoleva sookilpkonna leidsid Eestis just lapsed. See juhtus 2011. aasta suvel ja Tallinnas, täpsemalt Veskimetsa loomaaias. „Tulin just üle veelinnupurde, mis oli siis alles värske asi, kui korraga tulid lapsed kisaga, et oi, mis see on, kas teil on siin kilpkonnad ka väljas,“ meenutab loomaaiagiid Valdo Aren. Uskumatuses pidi mees tunnistama, et kilpkonn linnutiikide lähedal ringi ukerdaski, kusjuures tegemist polnud varemgi aeg-ajalt loodusse sattunud lemmiklooma punakõrv-ilukilpkonnaga, vaid Euroopa sookilpkonnaga. Kust ta tuli? Oli keegi ta endaga loomaaeda toonud? See on võimalik, kuid keegi ei tea. Linde ja roomajaid hooldav Jelena Semjonova otsib mobiilist välja haruldase külalise pildi ning sõõritab sõrmed väikse taldriku suuruse ringiks, et leitud eluka mõõtmeid demonstreerida. Mõnda aega uuriti ja mõõdeti kilbilist veelinnumajas ning otsustati siis, et kuna tingimused peaksid talle peaaegu sobima, ei panda teda akvaariumiloomaks, vaid lastakse tiiki lahti. Ning nii – „mittekoosseisulise loomana“, nagu ütleb loomaaia pressiesindaja Killu Kuuben – on teda tiigil talitamas nähtud veel hiljemgi; korra näiteks mullu kevadel.

“Ning nii – „mittekoosseisulise loomana“ – on teda tiigil talitamas nähtud veel hiljemgi.”

Segadust külvab asjaolu, et tänavu kevadel avastati loomaaias sookilpkonn veel ühel puhul, sedapuhku guanakode aediku juurest. Kas tegemist oli sama kilpkonnaga, kes jõudis tiiki elama 2011. aastal ja suutis veekogu ümbritsevast aedikust kuidagi läbi murda, või sootuks uuel moel loomaeda sattunud liigikaaslasega, ei oska Kuuben öelda, sest lahti lastud kilpkonna kuidagi ei märgistatud.

Ma pööran pea tihedast kaldataimestikust palistatud tiigi poole, mille mitme meetri sügavune vesi on tume ja vaikne, täis pikki rohelisi veetaimi ja tillukesi kalu. Ma tahaks näha seal ujumas üht kollaste täpikestega kaetud looma, kuid näen ma ikkagi üksnes lastekasvatusmuredes kriiskavaid kajakaid; tiik ei paljasta nii kergelt oma saladusi. Ja eks olegi sookilpkonna esinemine Eestis suuresti usuküsimus. Kui peaksin endale kunagi tegema rohelise reptiiliga T-särgi, poleks sellel mitte tulnukas Marsilt, vaid sookilpkonn. Ja pildi all sõnad: „I want to believe!“