Ma hakkan homme viina müüma

Levila avab novembri keskel Telliskivis alkoholipoe Alkolevi.

(Asukoht on pildilt näha.)

Oot, mis asja? Mis nali see on? Lolliks olete läinud? Või meeleheitlik katse raha teenida?

Meie eksperimendi mõte on näidata, et napsipoe avamine käib Eestis imelihtsalt. Levila on meediaväljaanne, me teeme lugusid. Meil puuduvad jaekaubanduses igasugused oskused ja kogemused. Ometi saime alkopoe avamise loa riigilt umbes viie minutiga.

Me andsime oma soovist teada majandustegevuse registrile ja põllumajandus- ja toiduametile. Täitsime paar ankeeti, mis oli puhas formaalsus. Selle peale ei kulunud mitte ühtegi senti. Me ei pidanud midagi selgitama ega põhjendama. Tõtt-öelda pole see isegi luba, me üksnes teatasime, et hakkame nüüd õlut ja viina müüma. Tähtajatult.

Siin seisame uhkelt kõrvuti teiste tulevaste alkoholimüüjatega: 

Üks tuttav menuka burksiputka pidaja meenutas, et kui ta aastaid tagasi äriga alustas, ei suutnud ta uskuda, et võib nipsust õlut müüma hakata. „Küsisin raamatupidajalt mitu korda üle, et kas ta on ikka kindel, et riigilt rohkem mingeid lubasid, litsentse või muid asju vaja pole. Aga tõesti ei ole.”

Võib-olla näitab see, et Eesti on üks väga ettevõtjasõbralik riik. Samas, kas see peab ikka nii kerge olema? Eesti on joomise näitajatelt üsna maailma tipus. Üle-eelmisel aastal suri alkoholi kätte üle 750 inimese. Tervisekahjud viivad riigieelarvest sadu miljoneid eurosid.

See lugu räägib, kuidas praegune süsteem on tupikusse jooksnud.

Habemeajaja pakub viskit

Alkohol on Eestis väga kättesaadav. See tähendab, et pudeli õlle, veini või viina hankimine on käkitegu. Eesti Konjunktuuriinstituudi iga-aastasest uuringust tuleb välja, et ca 85–90 protsendil Eesti inimestest kulub lähima alkoholimüügi kohani jõudmiseks alla 10 minuti. Mõelgem korraks, kas näiteks lähima lasteaia, kooli, haigla, apteegi või spordisaalini jõuab sama kiiresti …

Ehituspoes DEPO kõrguvad rikkaliku valikuga alkoholiletid üle pea. Lillepoed pakuvad šampanjat, kohaliku habemeajaja juures saab aga õlut, amaretto't ja viskit. Sillamäel avas uksed kohvik, mis müüb pannkooke, mille vahel on ... alkohol. Kui ei soovi kodunt lahkuda, toob märjukese koju kätte Bolt või Wolt. Alkoholi suurepärane kättesaadavus tundub nii normaalne, nii iseenesestmõistetav, et me sellele enam ei mõtlegi.

Lillepoed pakuvad šampanjat, kohaliku habemeajaja juures saab aga õlut, amarettot ja viskit.

Kui üritada müügikohtade arvu kuidagi mõõta, tuleb pöörduda sellesama registri poole. Kõik, kes tahavad Eestis napsi müüma hakata, peavad endast seal teada andma. Olenevalt valdkonnast, kus ettevõte tegutseb, saab valida jae- ja hulgikaubanduse ning toitlustamise teate esitamise vahel. Kuna „majandustegevusteade” kõlab kohmakalt, räägitakse neist sujuvalt kui alkoholi müügikohtadest, päriselt eksisteerivatest poodidest, kohvikutest ja baaridest. Seda teeb nii ajakirjandus kui ka Tervise Arengu Instituut (TAI) oma aastaraamatutes ja pressiteadetes.

Igatahes, see register on müüjaid pilgeni täis. Ainuüksi viimase nädala jooksul on lisandunud 19 ettevõtet, kel õigus vägijoogiga kauplema asuda, Tallinnast kuni Märjamaani. Veelgi enam, äsja täitus ümmargune number, 10 000. koht, kust saab osta alkoholi. See teeb Tallinnas iga 100 ruutmeetri kohta üle kahe müügikoha. Seega, kui sa pealinnas jalutades korraks enda ümber vaatad, näed sa ilmselt mõnd asutust, kust saab osta joovastavaid jooke.

Eriti rajuks läheb siis, kui hakata registri andmete põhjal napsimüüjate arvu võrdlema varasemate aastatega. Selgub, et 2014. aastal oli Eestis 6112 kohta, mis alkoholi müüsid. Hetkel on nende arv 10 011.

Oodake!

See ju tähendab, et viimase 10 aastaga on juurde siginenud ligi 4000 poodi, kohvikut ja baari, tempoga keskmiselt 400 kohta aastas. Alkohol on Eestis kättesaadav, aga kas me tõepoolest mattume uute viinakaupluste alla? Kas seda ei ole kuidagi liiga palju?

Midagi peab olema valesti andmetega.

Lähemal vaatlusel selgub, et ongi. Selle mõistmiseks vaatame korraks ajalukku.

Silmatorkamatu seadus

Justiitsminister Rein Lang viis 2010. aasta oktoobris riigikokku esimesele lugemisele ühe seaduse. „Selle eelnõu kohta ma saan ilma igasuguste süümepiinadeta öelda, et tegemist on väga hea eelnõuga,” pöördus puhevil minister riigikogu poole. Tema sõnul oli seaduse eesmärk „piirata ettevõtlusvabaduse piiramist” ja „muuta õiguskeskkond ettevõtjale arusaadavamaks ja lihtsamaks.”

Hästi lihtsalt öeldes lõi seadus kõik majandustegevused Eestis kahte lehte. Ühed on need, kus on tarvis riigi luba, näiteks lõhkeainete tootmine ning relvade valmistamine ja müük. Kui luba ei ole, rikud seadust ja äri pannakse kinni. Teised on aga tegevusalad, kus piisab lihtsalt riigi teavitamisest, näiteks hotelli pidamine, tööjõuvahendus ja mis meie jaoks oluline – alkoholi müük. Viimastest lähtuv oht on piisavalt väike, et nendega tegelemiseks pole eraldi luba tarvis, seisab seaduses.

Enne seda pidi napsi müümiseks hankima kohalikult omavalitsuselt (KOV) litsentsi. See tähendas, et KOV võis taotluse tagasi lükata või olemasoleva litsentsi peatada, kui müüja rikkus seadust. Näiteks Tallinna linn võttis 2007. aasta sügisel politsei soovitusel Kristiine Prismalt alkoholi müügiloa, kuna pood müüs kahele alaealisele õlut.

Tallinn võttis 2007. aasta sügisel politsei soovitusel Kristiine Prismalt alkoholi müügiloa, kuna pood müüs kahele alaealisele õlut.

Majandustegevuse seadus võeti aga suurema kära ja ühegi vastuhääleta Riigikogus vastu ning see jõustus 2014. aastal. Alkoholi müümine, nagu ka ports teisi asju, muutus palju lihtsamaks. Rein Lang võis rõõmustada.

Kuna seadus serveeriti eelkõige ettevõtjatele ning see reguleeris korraga väga paljusid tegevusalasid, jäi alkoholi müügiloa kaotamise punkt tervisevaldkonna inimestel kahe silma vahele. „See läks täiesti radari alt läbi. Mitte keegi isegi ei märganud seda,” tunnistab toonane TAI juht ja aastaid Eesti alkoholipoliitikat kujundanud Maris Jesse. Tema sõnul oli nende fookus mujal: aktsiisil, reklaami- ja kellaajapiirangutel. „Kui müügiloa kaotamine oleks toimunud paar aastat hiljem, oleksime kindlasti häält teinud,” ütleb ta tagantjärele.

Jesse peab seda halvaks otsuseks, mis suurendas alkoholi müügikohtade arvu, muutis märjukese kättesaadavamaks ning seeläbi süvendas joomist.

Vaatame statistikat. Kas Eesti rahvas hakkas pärast 2014. aastat rohkem jooma? Statistika seda ei kinnita, pigem vastupidi, joomine järgnevatel aastatel vähenes. Samas ongi otsese põhjus-tagajärje seose otsimine libe tee, sest alkoholi tarvitamist ei tõsta ega langeta vaid ühe sammuga.

Küll aga hakkas registrisse lisanduma uusi müügikohti. Näiteks aastatel 2007–2013, mil kehtis vana litsentsisüsteem, püsis poodide ja kõrtside arv stabiilselt 5400–6000 vahel. Kuid alates 2014. aastat hakkas neid mühinal juurde tekkima, sammuga umbes 500 kohta aastas. Väike langus tuli 2020. aastal, mil Eestit ja maailma tabas koroonapandeemia. Sealt edasi on aga alkomüüjate arv kasvanud veelgi kiiremas tempos.

Ja siit jõuame tagasi varasema väiteni, et registriga on midagi mäda.

Viinapood põõsas

„Siin peaks olema alkoholipood, aga on ... põõsas,” võis TAI testostleja tol päeval enda ette imestada.

Ilmselt olete kuulnud, et TAI teeb 18–19-aastaste noorte abiga kauplustes ja baarides alkoholi testoste. Nende eesmärk on teada saada, kui sageli müüakse noortele joovastavaid jooke dokumenti küsimata. Selleks koostavad nad müügikohtadest valimi, tavaliselt on seal üle Eesti umbes 500 poodi, kohvikut ja baari. Valimi koostamisel tuginevad nad registri andmetele.

Kui TAI testostleja läks 2019. aastal Harjumaal aadressile, kus pidi registri järgi asuma alkoholikauplus, vaatas talle vastu selline pilt:

See polnud ainuke tühikäik. Virumaal viis registrisse kantud alkopood ta näiteks põllule:

Kärdlas oli aga registri järgi toimiv baar vahepeal kinni pandud:

Need näited illustreerivad, et register kubiseb ettevõtetest, kes müüvad kirjade järgi alkoholi, aga tegelikkuses seda ei tee. Võib-olla nad kunagi müüsid, aga enam mitte. Võib-olla nad plaanivad alles müüma hakata. Võib-olla nad tegid teate igaks juhuks, äkki kunagi läheb vaja. Võib-olla lihtsalt naljapärast. Me ei tea, sest mitte keegi seda ei küsi ega kontrolli.

Register kubiseb ettevõtetest, kes müüvad kirjade järgi alkoholi, aga tegelikkuses seda ei tee.

Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) majandustegevuse registri ekspert Karen Ojaperv selgitab, et ettevõte kaob registrist automaatselt üksnes siis, kui ta äriregistrist kustutatakse. Kui firma otsustab alkoholimüügi peatada või lõpetada, aga uksi kinni ei pane, on tal kohustus sellest registrile ise teada anda. Aga nagu möönab ka Ojaperv, siis paljud seda ei tee, sest mingeid tagajärgi ega sanktsioone ei kaasne. Kui palju taolisi surnud hingi registris vedeleb, Ojaperv öelda ei oska, sest järelevalvel pole kohustust seda kontrollida.

Pilti moonutab ka see, et paljud ettevõtted teevad korraga nii toitlustuse kui jaekaubanduse teate, et neil oleks võimalus müüa alkoholi nii kohapeal tarbimiseks kui ka kaasa. See läheb kirja kahe eraldi müügikohana, kuigi tegelikkuses toimub müük ju ühe leti tagant. Lisaks on alkoholimüügi teate teinud paljud väikesed tegijad, ka eraisikud, kes müüvad napsi ühekordselt, näiteks avatud talude päeval või mõnel kodukohviku päeval. Ehkki seaduse järgi ei pea avalikul üritusel alkoholi müügiks teadet tegema, teevad paljud seda ikka.

Nii ongi meil alkomüüjate register, kuhu kuhjub aja jooksul aina uusi müügikohti, aga vanad eest ei kao. Äris on tavaline, et mõni pood või baar läheb kinni ja asemele tuleb uus. Registris aga verevahetust enamasti ei toimu, laibad ulbivad edasi. Seejuures pole TTJA-l vähimatki aimu, kui palju laipu registris vedeleb. Nad küll lubavad, et kolivad registri peagi uude süsteemi, mille käigus loodavad andmeid korrastada. Praegu on aga register üsna kasutu.

Asutused, kes registri andmetele toetuvad, on puudustega kursis. Seetõttu kasutab näiteks konjunktuuriinstituut oma iga-aastases uuringus väljendit „alkoholimüügiluba”. Sama uuringu põhjal valmib mõni kuu hiljem TAI alkoholi aastaraamat, kus räägitakse juba otsesõnu alkoholi müügikohtadest. See on selgelt eksitav. Kui konjunktuuriinstituudi ja TAIga rääkida, siis nad tunnistavad, et see pole päris õige. Samas midagi paremat ka kuskilt võtta pole.

Kui palju meil müügikohti ikkagi päriselt on? Kuna usaldusväärsed andmed puuduvad, kõlab arvamusi seinast seina. Riik lihtsalt kehitab õlgu, nemad ei tea. Alkoholimüüjad ütlevad, et viimase kümne aastaga on kättesaadavus hoopis vähenenud, kuna paljud väike- ja maapoed on kinni läinud. Tootjad pakuvad, et pigem püsib seis stabiilsena – ühed ärid sulguvad, teised tulevad asemele. Tervisekaitsjad jälle leiavad, et ehkki registri andmed pole korrektsed, on poode ja baare siiski juurde siginenud, kuna toimiva litsentsisüsteemita on neid palju lihtsam avada. Lisaks on tekkinud uued kanalid, näiteks alkoholi kaug- ja internetimüük.

Kui võtta aluseks konjunktuuriinstituudi eelmainitud uuring, mis küsib Eesti inimestelt, kui palju aega kulub neil lähima alkoholipoeni jõudmiseks, on tulemused püsinud viimase 20 aasta jooksul üsna samal tasemel: 85–90 protsenti jõuavad alkoholipudelini kuni 10 minutiga. Äkki on siis vastus kuskil keskel ja müügikohtade arv on püsinud üsna samal tasemel?

Võib ka küsida, et mis siis sellest, kui mingi keerulise nimega register näitab aiateibaid. Tavalised inimesed seal ju nagunii ei käi, mingi käputäie ametnike värk.

Ühest küljest on probleem selles, et me kobame pimeduses. Uuringud ütlevad, et alkoholi tarbimist mõjutab hind, reklaam ja kättesaadavus. Kui meie teadmised ühe olulise samba ehk kättesaadavuse kohta on poolikud, siis kuidas saame poliitikat kujundada, otsuseid teha?

Teisest küljest kannatab järelevalve. Kui register näitab umbluud, on keeruline kontrollida, kes, kus ja kui seaduslikult vägijooke ülepea müüb. Näiteks TAI testostlemise uuringud ja politsei tehtud kontrollostud näitavad, et alaealised ja purjus inimesed saavad alkoholi hõlpsalt kätte. Politsei käed jäävad seadust rikkunud kohtade korralekutsumiseks aga lühikeseks. Kuna müügiluba pole, ei saa seda ära võtta. Ja kuna riik kutsub alaealise poodi sokutamisega ise esile rikkumise, ei lähe müümine ka süüteo alla. Politsei saab küll KOVile öelda, et nad sunniraha määraks või müügiõiguse peataks, aga seda juhtub harva. Nii ongi meil poed, mis jäävad viiendat korda alaealistele alkoholi müümisel vahele, aga tegutsevad rõõmsalt edasi.

Meil on poed, mis jäävad viiendat korda alaealistele alkoholi müümisel vahele, aga tegutsevad rõõmsalt edasi.

Tasuline müügiluba

See viib meid ühe võimaliku lahenduseni, milleks on alkoholimüügi litsentsisüsteemi taastamine. Seda soovitab peagi valmiv alkoholipoliitika roheline raamat. Seejärel plaanib terviseminister Riina Sikkut ettepanekuga valitsusse minna. “Praegu on nii, et teed putka lahti, paned sildi üles ja hakkad alkoholi müüma. See ei tohiks nii lihtne olla,” ütleb ta.

Ehkki detailsema kava kallal veel pusitakse, võiks tema sõnul alkomüügi lubasid jagada KOVid. Nii tekiksid viimastel selgemad hoovad: piirata kõrtse, mis pidevalt naabreid segavad, panna käsi otsustavalt vahele, kui viinapood trügib koolile liiga lähedale, aga ka laiemalt otsustada, kui palju alkoholi müüvaid asutusi nad enda territooriumile soovivad. Praegu on näiteks Tallinn hädas, et ei saa öistel keeluaegadel napsiga kauplevate baaride vastu suurt midagi ette võtta.

Ministri nägemuses võiks müüja tulevikus litsentsi eest maksta, raha läheks järelevalve tegemiseks. Lisaks oleks luba tähtajaline, seda tuleks regulaarselt uuendada. “Siis saame müügikohtadest parema pildi ette, samuti loksub rohkem paika vastutus: mis on müüja, KOVi ja riigi roll,” leiab Sikkut. Litsentsisüsteemi taasloomist toetab ka politsei.

Praegu on Eesti regioonis ainuke riik, kus saab alkoholiga kaubelda ilma loata. Põhjamaades on traditsiooniliselt alkoholimonopol, mis tähendab, et teatud kangusest alates võivad alkoholi müüa üksnes riigipoed. Soomes on aga viimasel ajal näha mõningast sulamist, seal tohib alates suvest müüa toidupoodides kuni 8-protsendilist märjukest.

Litsentsi on tarvis ka Lätis ja Leedus. Isegi Venemaal peab veini ja kange alkoholiga kauplemiseks luba olema. Mõistagi pole litsentsisüsteem võluvits, sest Läti tarbimine on üldse Euroopa suurim ning Leedus juuakse umbes sama palju kui meil. Venemaa kohta viimastest aastatest usaldusväärsed andmed puuduvad, kuid sealne vägijoogi pruukimine on teinud ajalooliselt kõigile teistele silmad ette.

Lisaks on Euroopas veel riike – tõsi, nad on vähemuses – nagu näiteks Holland, Hispaania, Kreeka ja Austria, kus müügiloa süsteem sootuks puudub. Arvestada tuleb sedagi, et litsentsid ja nende täitmise tingimused võivad riigiti palju erineda, mistõttu ei saa riike omavahel üks ühele võrrelda. Seda enam, et litsentsisüsteem on vaid üks mutrivõti suures alkoholipoliitika tööriistakastis.

Praegu on Eesti regioonis ainuke riik, kus saab alkoholiga kaubelda ilma loata.

Superalko ja Cityalko kettide üks omanik Riho Maurer ei näe, et litsentsisüsteem õnne õuele tooks. „Suurte müüjate jaoks ei muutu ilmselt midagi,” leiab ta. Küll aga näeb ta ohtu selles, et KOV saab täiendavad võimuhoovad „hakata müüjatelt välja pressima”.

„Näiteks hakatakse enne valimisi trikke tegema, võetakse mõnelt poelt alkoholi müügiõigus ära, kas kättemaksuks või lihtsalt valijatele näitamiseks, kuidas poliitik inimeste tervise pärast muretseb,” räägib Maurer. Ta viitab sellele, kuidas keskerakondlik Tallinna linn Kristiine keskuse Prismalt suure pauguga loa käest võttis, aga mis kohtuotsusega üsna peagi ennistati. Kohus leidis, et linn pani üle võlli: keeld oli ebaproportsionaalne ehk karistus ei vastanud rikkumise raskusele.

Missugune on inimeste toetus piirangutele?

Konjunktuuriinstituut uurib igal aastal, kui paljud Eesti inimesed soovivad alkoholi müügikohtade vähendamist. Viimase viie aasta jooksul on „võib-olla” ja „kindlasti” vastanute hulk püsinud üsna samal tasemel, 58–66 protsendi vahel, samas eelmisel aastal toimus väike nõks üles. Vastajate osakaal, kes kindlasti sooviksid vähem alkopoode, tõusis 30 protsendini.

Aga me teeme seda siiski! Alkolevi tuleb.

Kuigi ütlesin alguses, et kõik on kukepea, – eelkõige see, mis puudutab suhtlust riigiga – tuleb tunnistada, et poe enda avamine on siiski paras orgunn. Pealegi, me ei pane ka päris niisama putkat püsti. Meie pood on väikest viisi näitusesaal. Me kutsume kunstnikud, et nad saaksid näidata, mida nad joomisest Eestis arvavad. Teeme lindilõikamise, tulevad vestlusõhtud ja tuurid, näitame filme. Isegi spetsiaalse sildiga õlle tellisime. On mida vaadata, kuulata ja maitsta. Nendest seiklustest aga lähemalt ehk mõnes järgmises loos.

Alkolevi tuleb Põhja-Tallinnasse Telliskivi Loomelinnakusse Voidi ruumi, mis asub Fotografiska vastas. Pood on kõigile avatud 13-15. november. Vaata Facebookist täpsemat ürituste programmi.