Svetlana päevik

Pühapäev, 10.04.2022
15.57

Tõde selgub võrdluses

Vähesed on sõda oma silmaga näinud. Arvud aitavad mõista tõde, kuid kujutlusvõime lakkab töötamast, kui jutt läheb sinu kogemuses puuduvatele asjadele.

Purustused aga tulevad kõige selgemalt välja võrdluses. Enne ja pärast, või siis mastaape kõrvutades.

Me näeme iga päev uudistes statistikat ning see, kas üks või kümme, inimest või maja, võib näida vähetähtsa pisiasjana. Aga kui see on teile lähedane inimene? Kui see on teie enda maja? Mida lähemal, seda kallim. Ja seda raskem on lahti lasta.

Paljud põgenikud tõdevad nüüd imestusega, kui vähe on neile tegelikult tarvis. Kui väga hindavad nad seda, mis neil on, seda vähest allesjäänut. See on hämmastav õppetund, kaitsesüst tarbimistõve vastu – lihtsalt sa mõistad, et tõeline väärtus oled ennekõike sina ise.

Inimesed, kes põgenesid okupeeritud linnadest ja nüüd tagasi tulevad, olid jõudnud oma kodudega juba hüvasti jätta ning omandavad neid nüüd hämmeldunult uuesti. Pahatihti on nende eluase tühjaks röövitud või kahjustatud. Kuid mõnikord ka puutumata jäänud, otsekui ootamas pererahva tagasitulekut: pesemata nõud kraanikaussi ununenud, asjad oma kohtadele jäetud ja nüüd tolmukorraga kattunud. See liigutab pisarateni.

Laupäev, 09.04.2022
15.00

Julmus

Julmusele ei ole õigustust, kuid selle kontekst võib olla erinev. Kui ma vaatan Butšas, Irpinis, Borodjankas ja teistes linnades tehtud fotosid, tarretub süda tõdemusest, kui mõttetu see julmus oli. Mida rohkem asja uurid, seda enam mõistad, et rahumeelsete elanike piinamisel ja julmal tapmisel ei olnud mingit erilist strateegilist mõtet.

Inimesi lasti maha ning seejärel sõideti laipadest tankidega üle. Naiste ja laste surnukehadest. Neid piinati surnuks – mehi tapeti ning seejärel pandi põlema. Sõideti tankiga üle autost, milles oli elus inimene. Ja need polnud ainukordsed juhtumid. Milleks?

Ma võin kuidagi oletada, et linna jäänud poisse ja mehi vanuses 16–60 aastat tapeti kaalutlusel, et nad oleksid võinud vastu hakata, relva haarata ja sõjaväega ühineda – hiljem. Ent hukkamise ajal olid need inimesed relvitud. Neid oleks saanud vangi võtta, neid oleks saanud vähemalt kiiresti tappa, ent vägivallamärgid paljude tapetute kehadel, nagu ka ellujäänute lood, räägivad sellest, et need surmad ei olnud kiired ega humaansed, kaugel sellest.

Missugust julmust peab evima, sihilikku ja teadlikku, et kaks nädalat piinata meest tema naise nähes, olles end nende korterisse sisse seadnud? Kaks Vene sõdurit tegid seda. Ümberringi oli palju tühje maju, pererahva oleks võinud lihtsalt tänavale ajada, kuid miskipärast oli just seda elamist tarvis. Kuid need elajad talitasid teisiti. Milleks? 

Mis inimene see on, kes päevade viisi vägistab ema tema kuueaastase poisi silme ees? Poiss on nüüd peast hall, kaotanud kõnevõime, ema surnud. Milleks neid metsikusi tarvis on? Meelelahutuseks, enesekehtestamiseks?

Ma ei õigusta mitte mingisugust piinamist, kuid võin ette kujutada, et mõnikord piinatakse mingisuguse eesmärgiga – et saada informatsiooni, murda tahet ja võitlusvaimu, sundida midagi tegema. Kuid kõige hullemat liiki piinamine on see, mida tehakse lõbu pärast. Ja inimesi, kes sääraseid jubedusi korda saadavad, tuleb karistada võimalikult karmilt.

Siin on erinev julmuse ja vastutuse aste – kui sa pommitad rahumeelseid linnu käsu korras (olles selle käsuga siis nõus või mitte eriti) või kui sul on täielik vabadus mitte toorutseda, ent sa valid toorutsemise, vahest ehk vastupidiselt sellele, mida pead tegema.

Kui Vene sõdurid kulutavad nii palju jõudu mõttetutele metsikustele, siis saab mõistetavaks, miks nende „edu” kulgeb nii suurte kaotustega. Nad ei käitu mitte armeena, mitte organiseeritud struktuurina, kus on omad reeglid, põhimõtted ja seadused, vaid nad on kamp marodööre, kurjategijaid, keda mingi arusaamatuse tõttu peetakse sõjaväelasteks. 

Neid koledusi ei saa eirata, ei saa lihtsalt unustada ja andestada.

Teisipäev, 05.04.2022
10.56

On tähele pandud, et kiisud suhtuvad Ukraina sõduritesse väga heatahtlikult. Sõdurid saavad sageli loomi päästa, nii täiskasvanud kasse kui ka väikeseid poegi, ning need ei tõtta oma teed minema, vaid saadavad meelsasti Ukraina kaitsjaid, kartmata plahvatusi ja muid ohte. Mõnikord näib, et hoopis need väikesed hiirekütid kaitsevad sõdureid. Kass on Ukraina armee tootemloom.

Ja sellega võiks ju piirduda, lihtsalt heldida ja edasi minna, kuid tähelepanelik suhtumine ka loomadesse näitab Ukraina armees ja maakaitseväes teenivate inimeste kaitsvat suhtumist elusolenditesse. Nad ei kõnni mööda, ei eira, ehkki võiksid, tohiksid ja keegi ei mõistaks sõjaajal neid selle eest hukka, kuid nad leiavad endas jõudu abistada ja toetada hädasolijaid. Ja selles on praegu Ukraina ja Venemaa vahel mõõtmatu vahe.

Nähes fotosid neist metsikustest, mis on Kiievi ümbruses okupeeritud asulates toime pandud, ütleb nii mõnigi, et poleks pidanud Vene sõdureid vangi võtma, neid toitma ja ravima. Kuid selle poolest me neist just erinemegi – meil on väärikus, meil on austus inimelu ja isiksuse vastu. Iga elav olend on väärtuslik ja inimesed ei ole hall mass.

Teisipäev, 05.04.2002
10.37

Kiiev pöördub aegapidi ellu tagasi. Inimesed naasevad linna, oma kodudesse. Üha rohkem kauplusi on jälle uksed avanud, järgnevalt ehk ka need ettevõtted, mis pole esmase tähtsusega. Mõni päev tagasi katsid kommunaalteenistused linna mälestusmärgid igaks juhuks liivakottidega, lootes neist kultuuriväärtustele kaitset tulerünnakute ees.

Mitte keegi ei lase end lõdvaks, veel tekitab vaikus veel pigem kahtlusi ja ootust, et kohe-kohe tuleb vihinal mõni mürsk. Selline risk pole kuhugi kadunud.

Inimesed igatsevad taga oma kodusid, võimalust elada oma korteris, magada oma voodis, just seal ja mitte koridoris või pommivarjendis. Inimesed igatsevad taga oma isiklikke asju ja lähedasi inimesi, keda pole ammu näinud. Raske on ette kujutada seda tunnet, mida tunneb sundümberasunu koju tagasi jõudes – kui see tal alles on. Sellistel hetkedel tajud eriti teravalt, mida kõike sul su elus oli, kuid sa ei mõistnud seda hinnata ning alles sellest ilma jäädes saad aru, kui palju seda oli.

Paljudel ei ole kuhugi tagasi minna. Paljud on kõigest ilma jäänud. Nii mõnigi leiab armsa kodumaja asemel eest varemed. Ja ainult südametuli aitab sul ehitada uue kodu, veel parema.

Esmaspäev, 04.04.2022
14.42

Kiievi-lähedaste linnade vabastamine. Sõja õudused

Head uudised: Ukraina väed on Kiievi oblastis alustanud vastupealetungi ning vabastavad järjekindlalt ühe asula teise järel. See annab põhjust rõõmustamiseks, eriti äsja okupeeritud olnud linnade ja külade elanikele. Ning samal ajal on see reaalne võimalus näha, mis okupant vallutatud asulates korda saatis. Kuulda, mida räägivad ellujäänud, näha, mida kõnelevad tänaval tapetute tardunud näod, lugeda välja purustusjälgedest ja hõivatud majades valitsevast kaosest.

See on õudne ja sellest ei taha rääkida. Tahaks rõõmustada vabastamise üle, kuid rõõmu asemel tunned õudu, kui teadvustad juhtunut, kus marodöörlus ja röövimine on kõige süütum, mida suudad ette kujutada.

Kui sõdurid sisenevad asustatud punkti, siis nad mitte ainult ei hangi endale söögipoolist, vaid peavad ka kuskil peatuma, mistõttu nad võtavad üle tsiviilelanike korterid, mõnikord koos selle elanikega. Neid elanikke piinati, vägistati, tapeti. Pigem igavusest, meelelahutuseks, kuna väed ei suutnud edasi liikuda ja lihtsalt passisid okupeeritud linnades, oodates mingitki edasiliikumist Kiievi suunal. Kui nüüd Ukraina sõdurid majadesse sisenevad, siis leiavad nad eest surmani ärakohutatud inimesi ja surnuid, kes ei ütle enam midagi. Mõni neist lugudest ajab juuksed peas püsti. Kiievist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel asuvates Borodjankas ja Butšas tehtud videotel näeb tänavatele lihtsalt vedelema jäetud tapetuid. Neid, keda jõuti kasvõi kuskile maha matta, on sadu, ehk tuhandeidki.

Ma vaatasin Harkivi lähistel Izjumis tehtud videot ja ma kohe kindlasti ei taha, et keegi veel seda näeks. Laibahunnikud – mitmesaja ruutmeetrine kelder, kus inimesed ei ole pandud mitte üksteise kõrvale, vaid kuhjatud üksteise otsa. Õhuhäire ei toiminud, pommirünnak tabas mitut elamukvartalit ootamatult, inimesed ei jõudnud reageerida ega varjuda, paljud hukkusid une pealt. Arvasin, et selliseid kaadreid näeb vaid sõjafilmides. Ma ei teadnud, et selliseid asju päriselt juhtub. Ja nendel inimestel – palju neid seal oli? kümneid, sadu, tuhandeid? – isegi vedas. Nad leiti, neid pildistati, pandi kirja nende tunnusmärgid, enne kui heideti ühishauda. Võib-olla keegi sugulastest saab nende surmast teada. Kui neil veel keegi sugulastest elus on.

Mariupolis oli veel hullem. Kellel on õnnestunud sealt eluga pääseda, räägivad, et nad jõid lompidest ja jagasid keedumuna kaheksaks osaks, et ikka evakuatsioonini välja venitada. Aga kui palju on neid tänini seal? 

Väikesed võidud on osa suurest. Paraku ei taha rõõmustamine hästi välja tulla. Miljonitelt inimestelt on elu ära võetud – sõna otseses mõttes, füüsiliselt, või kujundlikult – olme, töö, aastatega vormitud elukorralduse hävitamisega. Mille nimel? Vastus puudub. Ja vaevalt tulebki.

Esmaspäev, 04.04.2022
14.33

Purustatud linnad

Mõnes Ukraina regioonis on üldhariduslikud ja kõrgkoolid taastanud õppetöö. Tõsi küll, veebikeskkonnas. Ja asi pole ainult selles, et linnades on ohtlik ja keeruline ringi liikuda ning õhuhäire nurjab ükskõik millise tunni. Mõned õppeasutused on lihtsalt purustatud, nagu näiteks Karazini-nimeline Harkivi ülikool, regiooni juhtiv kõrgkool. See viiakse üle turvalisemasse kohta, ilmselt teise linna. Praeguseks on Ukrainas kahjustatud või hävitatud enam kui 550 õppeasutust, mille hulgas on nii koole, lasteaedu kui ka ülikoole.

Harkivis jätkuvad pidevad tulerünnakud, hävitatud on üle veerandi linna hoonestikust. Seda on suurlinna kohta üüratult palju. Arvud ei anna aga edasi tegelikku tunnet, kui sa näed mustavate aknaaukudega korruselamuid, elumaja asemel kivihunnikut, neljarealise asfalttee asemel pommiauku.

Sellistel hetkedel mõistad, et ei ole tarvis mingit erilist apokalüpsist ning samas ei ole seda üldse raske korraldada – selleks kulub vaid mõni päev. Sellistel hetkedel kerkivad inimeste ette keerulised valikud: kas minna varjendist välja ja külastada lähedasi, hankida neile ravimeid, viia mingisugust toitu, riskides lööklainega pihta saada ja jäädagi tänavale tule alla lamama, mitte keegi ei vii oma nahka turule ega tule sulle appi... Kas riskida ja näha lähedasi veel korra? Võib-olla viimast korda. Selliseid valikuid kaaludes mõistad, et uue kleidi, nutitelefoni või reisisihi valimine on kõige lihtsam, mida elul meile pakkuda on.

Kolmapäev, 30.03.2022
10.32

Fosforpommid Kiievi külje all. Irpini vabastamine

Eile teatati, et Irpini linn on täielikult tagasi vallutatud ja okupantidest vabastatud. Inimesi on linna väga vähe jäänud, kuid nad on siiski olemas. Need, kes olid seda hetke oodanud oma kodu keldrisse varjunult.

Irpinis kasutati fosforpomme: neidsamu, mis on Genfi konventsiooniga keelatud, kuna põhjustavad kohutavaid haavu, mida on väga raske ravida. Palju pole vaja, et tekiksid ulatuslikud nahakahjustused, toksiline suits põhjustab mürgistuse ja hävitab kopsud. Ja tulekahjud, mida on väga raske kustutada.

See pole Venemaa jaoks esimene kord niisugust lahingumoona kasutada. Ilmselt oli see hirmutamisakt ja annab tunnistust jõuetusest, kuid sellest tõdemusest on nii kannatanutel kui ka selliste haavadega esimest korda kokku puutuvatel arstidel siiski vähe abi.

Kas sõda peab käima reeglite järgi? Kas riik, kes on sõja valla päästnud, kuid isegi ei tunnista seda, nimetades toimuvat „sõjaliseks erioperatsiooniks”, tunnistab üldse mingeid reegleid? Niisuguse suhtumisega võivad keemia- või tuumarelvaähvardused ühel päeval reaalsuseks osutuda.

Nii või teisiti, igatahes ärkab Irpin vähehaaval taas ellu, hoolimata sellest, et seal on enam kui pooled majad ja ehitised purustatud.

Muide, Irpinis, Butšas ja teistes Kiievi-lähedastes alevites asuvad meelelahutusstaaride, sportlaste ja teiste kuulsuste kodud. See tähendab, et tegemist on prestiižikate piirkondadega. Tuntud Ukraina poksija Oleksandr Ussõk, kes praegu lööb aktiivselt kaasa maakaitseväes, on otsene kahjukannataja: tema maja Vorzelis on hõivanud okupandid. Loodame, et mitte kauaks.

Esmaspäev, 28.03.2022
12.17

Sõda ja surm

Sõda asetab su paljude moraalsete dilemmade ette. Üks neist on väga ebamugav ja ebameeldiv: mida teha nendega, kes surevad?

Mu sõbrataril on mees. Mehe isa suri sõja ajal, haiguse kätte, mis ägenes lakkamatu stressi tõttu. Nad elasid Kiievi lähistel Stojankas ning just sel ajal langes see küla tulerünnakute alla. Perekond pidi valima, kas matta isa – mitte kalmistule, vaid maja taha aeda – või põgeneda kiiremas korras, kuni veel on võimalus.

Nad valisid esimese, saatsid isa viimsele teele. Ja jäid selle tõttu ligi nädalaks ajaks kinni külla, mida tulistati lakkamatult. Alguses kadus elekter, seejärel side, siis puhkesid tänavalahingud, marodöörid rüüstasid naabrite maju... Hädavaevu said lõpuks tulema, jäid vähemalt ellu.

Mariupolis ei jõuta selliseid küsimusi esitadagi. Hukkunuid on liiga palju. Pole aedu, kuhu võiks surnuid matta, kõikjal puha asfalt ja betoon. Ja lakkamatu pommitamine.

Surnud lebavad linna tänavatel, trepikodade juures, oma korterites. Ja lähedastel ei ole parima tahtmise juures võimalik neid väärikalt ära saata, vastasel korral langeksid nad sinnasamasse.

Neljapäev, 24.03.2022
21.51

Mis juhtub inimesega, kes põgeneb sõja jalust, kuid sõda tuleb talle järele?

Esimene põgenikelaine oli kaheksa aasta eest Luhanskist ja Donetskist, paljud jõudsid Kiievisse ja jäidki sinna. Soetasid elamise mõnes Kiievi rohelises ja õdusas eeslinnas või alevis: Butšas, Irpinis, Vorzelis ... Ja olid sunnitud teist korda sõja jalust põgenema. Jälle.

Praegu on Mariupol maapealne põrgu filiaal. Need, kellel õnnestub sealt minema saada, leiavad, et neile on teine elu kingitud, ja hakkavad Jumalat tänama, isegi kui varem olid usuleiged. Nad põgenevad naaberoblastitesse, Dnipro ja Zaporižžja linna, kus on rahulikum, ei pommitata.

Pildil on tavaline palat Zaporižžja linnahaiglas, voodis tüdruk, kes sai haavata rünnakus Mariupoli humanitaarkoridorile, kuid jäi siiski ellu ja sai arstiabi. Tal vedas, sest ta on nüüd turvalises kohas. Tal ei vedanud, sest tema kodulinnas on humanitaarkatastroof, lakkamatud plahvatused ja pommirünnakud.

Mitte keegi ei loenda sellistes kohtades haavatuid, ei pea arvet rindejoonel kannatada saanud tsiviilelanike üle, sest tegelikult on seal igaüks kannatanu. Keeruline on operatiivselt kokku arvutada, kui paljud haavatud surevad ja kui paljude ellujäänute vigastused jäävad oluliselt nende elukvaliteeti mõjutama.

Zaporižžjas on rahulik, kuid valmis peab olema kõigeks. Aknad on barrikadeeritud juhuks, kui peaks äkki rakett lendama.

Neljapäev, 24.03.2022
21.36

Õhulöögid Kiievi all. Loomalik ja sotsiaalne hirm

Üleeile hävitati Kiievi all ravimpreparaatide ladu, kus oli enam kui 50 miljoni euro väärtuses ravimeid.

Eile lasti õhku juurvilja- ja vorstilaod, mille tagajärjel hävis tules enam kui 20 miljoni euro väärtuses toiduaineid.

Suutmata Kiievit ära võtta, püüavad Vene väed nähtavasti maksimaalselt kahjustada taristut ja hirmutada võimalike toidutarneprobleemidega.

Kuid tõeliselt hirmus on muu. See, kui kergeks on osutunud tohutu hulga kasulike kaupade hävitamine kõigest mõne sekundiga. Kui palju oli sellesse pandud erinevate inimeste jõudu, aega ja raha, ent raketilöök muudab kõik tolmuks. Hirmus on näha kaubanduskeskuste, kaupluste, ladude varemeid, kuid sama hirmus on panna ennast nende äride omanike kohale, näha ja mõista järgnevat mõju majandusele.

Raketiplahvatused panevad sind tundma loomalikku hirmu, kuid tekitatud ainelise kahju teadvustamine ajab peale sotsiaalse hirmu. Kuidas me seda kõike taastame? Kui paljud ettevõtted panevad uksed alatiseks kinni, kui paljud inimesed peavad elu nullist alustama, lastes lahti sellest, mille nimel nad aastaid vaeva nägid? Õudne oleks seda kokku lugeda, kuid varsti tuleb hakata.

Teisipäev, 22.03.2022
15.54

Svetlana sõber Iryna Zubets on psühholoog-konsultant, kogukonna organisatsiooni Ukrainian Center of the Future liige.

Iryna:

Pääsemine orkide käest

Murdumatu. Murdmatu. Minu Ukraina. Oleme minu Ukrainaga samasugused: murdumatud ja murdmatud.  Ja minge persse, kes pole sellega nõus. Ja need, kellele oleme ebamugavad, minge laevaga sama teed. Räägin meie okupatsioonis elatud päevade ja kuulide eest pääsemise loo. Püüan edastada tähtsamaid mõtteid.

Nagu paljudel, oli ka meil juttu ärasõidust, vähemalt Ukraina lääneossa, aga millegipärast olin üsna vastu. See oli irratsionaalne tunne, et peaksin olema seal, kus olen. Esialgu tundus linn 23 km kaugusel Kiievist kindlasti ohutum kui Kiiev ja teised suurlinnad, kustkaudu võiks kulgeda rindejoon. Kes võis aimata, et suund Irpin-Butša-Vorzel-Nemišajeve-Borodjanka muutub kõige ohtlikumaks kogu Kiievi oblastis ja et me jääme okupantide kätte.

Orkid tulid Nemišajeve-Miulitši külla (üks läheb üle teiseks, see on praktiliselt sama asula) 28. veebruaril, kohe Borodjanka järel, mis asub meist 15 km kaugusel. Kõigepealt kadus Borodjanka alistamise järel 26. veebruaril elekter ja siis nad tungisid ka meie juurde. 1. märtsist hakkasid nad sõitma mööda asulat, kuid kõige hullem oli 2. märts, kui orkid sõitsid mööda ja tulistasid hoonete ja tsiviilisikute pihta, mida nad suurepäraselt oskavad. Sellest sai meie kõige hirmsam päev.

Kui elekter kadus, tulid vanemad meie juurde, kuna meil olid päikesepaneelid ja saime kuidagi süüa teha, võtta vett ja pisut kütta. Nii et meid oli kuus: kaks last ja neli täiskasvanut. Paar päeva elasime nagu kõik, kuuldes tulistamist, suurtükke ja õhutõrjerelvi, aga kui orkid jõudsid meie juurde, kolisime ümber keldrisse. Üleval käisime ainult süüa tegemas ja aknast vaatamas, mis  ümberringi toimub. Esimesel korrusel olid välised ribikardinad, mis isoleerisid valgust täielikult. Nii et tegime näo, et meid seal pole, ja nagu välja tuli, see meid päästiski.

2. märtsil istusime harjumuspäraselt keldris ja vaid aeg-ajalt läksime välja, et ringi vaadata ning siis ühe sellise väljatuleku ajal (käisime kordamööda) tuleb tagasi Dima (Dmytro Kuiavets) ja ütleb: „Tankid on siin! Pargitud!“ Seda kuuldes tekkis mul esimene šokk. Mõistsin, et täitsa lõpp, perses.

Kaldun pisut kõrvale: kelder on meil vaid köögi ja mitte kogu maja all. See on selline väike, kuhu kuuekesi vaevu mahub, sest lisaks on veel katlad ja kogu muu masinavärk. 

Ja siis läksime üle niinimetatud väikesesse keldrisse, mis asub keldri ees. Seal pole uksi, lihtsalt see ruum asub veel sügavamal. Ja siis saime aru, et meie, maja poole tullakse...

Ja läkski lahti. Kuulsime, et orkid tulistavad. Mõtlesime, et nad lasevad jalgvärava pihta, et sisse saada, aga siis mingiks ajaks valangud katkesid ja ühe-kahe minuti pärast kuulsime uuesti mitut lasku ja koera niutsumist. Kõik said aru, et koer on maha lastud. Hiljem nägime, et oli kaks lasku: kaela ja pähe… kuradid… ta isegi ei haukunud nende peale.

Siis mõistsime, et nad on meie krundil ja samal hetkel hakati laskma maja pihta. Mõtlesime kõik, et tulistatakse ukselukku, aga selgus, et lastakse esiku akna pihta. 

Järgmiseks šokihetkeks minu, ja nagu hiljem selgus, kõigi jaoks, oli moment, kui äkki oli toas ja keldris näha valgust (ribikardinad ei lasknud valgust läbi ja see võis sisse paista ainult puruks lastud uksest või aknast), ja sain aru, et orkid on majas sees.

Otsemaid käskisin teistel minna suurde keldrisse. Panime ukse lukku. Peitsin lapsed katkise boileri taha, see oli ainus koht, kus nad kuidagimoodi kaitstud olid, ja siis meil kõigil jäi hing kinni tunniks ajaks või pikemaks, keegi täpselt ei tea…  

Sel ajal ronisid orkid akna kaudu sisse, otsisid alkoholi, mida ei leidnud. Nad võtsid äädika, mis paistis veini moodi, keerasid kõik pahupidi autos, mis seisis hoovis – ja läksid minema. Istusime veel umbes pool tundi ja ronisime välja.

Alguses peitsime end omaenda hoovis elupuude taga, aga kui veendusime, et need raiped ei ole tagasi tulnud, läksime uuesti oma keldrisse, et plaanida ärasõitu.

Öelda, et see oli hirmus, ei anna edasi midagi. See oli elu ja surma piiril, keegi ei tea, kuidas see oleks lõppenud, kui meid oleks märgatud. 

Lapsed olid kohutavalt hirmul, nad värisesid ja vähkresid öösiti veel tükk aega. Esimest korda kogu selle aja vältel tõmblesid mul füüsiliselt jalgade ja tagumiku musklid, ma ei suutnud seda kuidagi kontrollida.  Juhtus kõige hullem, mis minu arust juhtuda võis, muidugi surm välja arvatud… 

Enne neid sündmusi oli mööda sõitnud brigaad soojuskaameratega. Meie naaber avastati ja teda tulistati, ta hüppas kõrvale ja pääses imekombel ja pärast rääkis seda. Ja kui oleks meid märgatud, oleks lastud tankist. 

Pärast seda kõike suhtlesime naabritega, saime teavet ka nende kohta, kes ära sõitsid. Selle kohta, kuidas nad seda tegid. Laadisime ka naabrite nutiseadmeid, kuna olime ainsad, kel oli tänu päikesepaneelidele elektrit. Ja siis plaanisimegi koos ärasõitu…  

Lõpuks oli õige hetk, otsustasime lahkuda 7. märtsil kindlal marsruudil. Aga alati ei juhtu nii, nagu sa eeldad. Olukord muutus iga poole päeva tagant ja 7. märtsi hommikuks ei tundunud too meie ärapääsutee sugugi nii ohutu. Nii et sõitsime teist teed kaudu.

Kuid selleks teises marsruudiks polnud me ette valmistunud. Kui olime venelaste blokkpostist läbi saanud, sõitsime huupi. Ei hakka marsruudi üksikasju kirjeldama, ütlen vaid, et ekslesime kaua. Kolonn, mis pidi tol päeval välja sõitma, umbes 30 autot, hargnes mitmeks poolikuks kolonniks ja keegi päriselt ei teadnud, kuhu sõita.

Ja meie oma väikese kolonniga leidsime end okupeeritud alalt, kus meid pommitati rämedalt. Ühes kohas lasti meie pihta, tabati autot, olin siis rooli taga. Kahe sekundiga tegin pöörde seal, kus, nagu tundus, oli võimatu pöörata. Pääsesin kuulide eest ja kuulid lendasid Dima pea kohal, sest ta oli autost välja läinud, et koristada teelt eest puu ja nagu hiljem selgus, oli see lõks.

Sõitsin, aga tema jooksis paralleelselt, pärast umbes 200 meetrit jäin seisma, ta istus sisse ja siis me kihutasime. Aga see ei olnudki ju läbi proovitud marsruut ja läks nagu läks ja lõpuks oli kõikide reisijatega kõik korras. Lühidalt öeldes: saime teada ohutu tee (allikat ei tohi reeta) ning jõudsime ohutusse kohta, kogu kolonn meie järel.

Ja nüüd loo moraal. Mõtlesin kaua, miks mul teatud hetkeni oli kindel aimdus, et pean olema seal. Kui oleksime kohe ära sõitnud, siis vanemad oleksid jäänud üksinda meie majja koos loomadega. Ja pole kindel, et nad oleks ellu jäänud hetkel, kui meie krundile tungiti. Ja pole ka kindel, et nad oleksid hiljem ohutult välja pääsenud.

Inimesed, kes lõpuks meie järel sõitsid, olid üsna segaduses. Meie kolonn sattus kuulide alla, aga nad sõitsid meie järel ja lõpuks pääsesid. Võimalik, et nad oleksid ka üksinda pääsenud, aga kui küsisime, siis keegi neist ei teadnud, mida teha. Seega minu aimdus, et oluline on kohale jääda, oli põhjendatud nii, et pidin päästma veel kedagi.

Mis on loo mõte? See on juba keerulisem, aga seletatav. Kui süsteem (inimene on ka süsteem) ei tee midagi, mida ta peab tegema, ei muuda midagi ja seetõttu kuhjab endasse pinget, siis temaga juhtub miskit. Ja see miski paneb teda mõtlema ja midagi muutma… See on sama, mis Ukrainaga praegu toimub…

Selline on see lugu. Jagamine on teretulnud, nii nagu on tervitatav selle sõja tõsilugude jagamine üldse. Kahjuks pilti pole, kuna pidi kõik ära kustutama, et välja pääseda. Alles on vaid auto pilt pärast pääsemist.

Ukraina keelest tõlkis Anna Verschik.

Esmaspäev, 21.03.2022
14.40

25 päeva tule all. Kiiev

Sõja tingimustes elamine tähendab üdini läbitungiva õhuhäiresireeni kuulmist mitu korda ööpäevas. Enamasti ei juhtu midagi – rakett ei taba sinu maja. Lihtsalt on oht.

Kui see kestab nii 25 päeva järjest, ei jaksa sa enam reageerida. Sa ei viitsi voodist pommivarjendisse tormata, parimal juhul varjud koridori kahe seina taha. Ja seda hirmsam on, et igal ööl saavad rakett või selle killud kellegi kätte, keegi hukkub või satub tema elu ohtu.

Täna öösel toimus Vinogradari magalarajoonis hirmus plahvatus. Valgevene territooriumilt lastud tiibrakett tabas suurt Retroville kaubanduskeskust, selle kõrval asuvatel korterelamutel pühkis lööklaine eest aknad ja rõduuksed. Minu töökaaslane elab kohe kaubanduskeskuse kõrval, plahvatuse hetkel ta polnud kodus, kuid naabrid kirjeldasid olukorda värvikalt.

Parkimisplatsil möllas tulekahju, seal seisvad autod on muutunud vrakkideks. Eks oma rolli mängis seegi, et kütusedefitsiidi tõttu katsuvad paljud inimesed oma auto paaki täis hoida.

Sa ei tea kunagi, kust suunast järgmine kord miskit lendab ja mida see tabab. Kunagi ei tea, mille või kelle see sõda sult järgmiseks võtab.

Allolevatelt piltidelt on näha Retroville enne pommitamist ja pärast, tänahommikuse seisuga:

Laupäev, 19.03.2022
15.26

Kiiev: ei päevagi vaikust

Kiievis on endiselt pinev. Jätkub aeglane, kuid järjepidev linna pommitamine ning iga päev kaotavad kümned, sajad inimesed oma kodu.

Lemmikloomad jäävad sageli korteritesse maha, sest oma elu eest põgenevad inimesed lihtsalt ei saa neid kaasa võtta. Ainuüksi eile evakueerisid kommunaalteenistused Kiievist 70 kassi. Nad saadeti Poola: varjupaikadesse või kohe uute omanike juurde. Ent paljud inimesed siiski ei suuda oma lemmikuid hüljata ega lase neid enda juurest ära.

Fotodel näeb raketi allatulistamise tagajärgi. Plahvatus toimus õhus, lööklaine lõi aknad välja, purustas koolimaja. Hirmus mõelda, mis oleks hoonest järele jäänud, kui see oleks tabamuse saanud. See on elurajooni keskus, siin pole ühtegi tähtsat sõjalist või taristuobjekti. Kuid Vene sõdurid heidavad plaanikindlalt pomme ja tulistavad rakette. Paistab, et ilma sihita, lihtsalt hävingu külvamiseks. 

Ükskõik milline elamukvartalit tabav pomm, ükskõik milline rakett on õudne. Ent kui agressoril hakkab kaasaegne lahingumoon otsa lõppema (mis on juba juhtunud, sest 21 sõjapäeva jooksul on välja lastud üle tuhande raketi ja pommi), siis võtavad nad välja vana. 500-kilosed pommid, mis visatakse lihtsalt lennukitelt alla. Arvate, et need on teise maailmasõja õudused? Ei, see on 21. sajandi reaalsus. Euroopa südames.

Kõige jubedam on see, et mitte keegi ei tea, kus selle õuduse piir on.

Ukrainal oli tuumarelv, kuid ta andis selle ära, kuna Venemaa, Suurbritannia ja USA lubasid tagada tema julgeoleku. Kus see kaitse nüüd on? Ja kui kaua see hullus veel peab kestma, enne kui öeldakse: „Aitab!”?

Reede, 18.03.2022
23.46

Räägitakse, et sõja eel sünnib rohkem poisse. Ma ei ole viimaste kuude statistikat näinud, kuid teada on, et 21 sõjapäeva jooksul sündis ainuüksi Kiievis 725 last: 388 poissi ja 337 tüdrukut. Vastsündinute hulgas oli 12 kaksikutepaari.

Kas loodusel oligi nõnda plaanis või siis sündis osa poisse ema stressi tõttu varem, pole teada. Paljude poiste esimesed päevad olid rängad ning see niigi hirmsuur ja heidutav maailm tervitas neid pommivarjendite kõleduse ja plahvatuste kärgatustega. Ent seda kompenseerib kuhjaga neid ümbritsevate inimeste soojus, südameheadus ja rõõm uue elu üle.

Praegu sõjaväes või maakaitses teenivad mehed näevad oma peresid harva. Sõda võtab neilt aja ja jõu, kuid esimesel võimalusel jooksevad nad varjendisse, et emmata oma kõige kallimaid inimesi. Võib-olla viimast korda ... Iga lähedusehetk on praegu eriti kallis. Mitte keegi ei tea, keda see sõda järgmisena endale nõuab ...

Neljapäev, 17.03.2022
12.15

Viis sekundit ellujäämiseks. Mitte rohkem

Mu sõber sattus täna pealinnas ühele raketilöögile ohtlikult lähedale. Rakett saabus sõna otseses mõttes talle koju. Ta ei olnud sel hetkel mitte pommivarjendis, vaid maakaitseväelasena tänaval ühe tõkkeposti juures.

„Ma ei unusta iial seda heli. Kui lennuk lendab ja tuleb järsult madalamale, on sul täpselt viis sekundit aega, et söösta akendest eemale, seina taha, varjendisse või lihtsalt viskuda maha. Ainult viis sekundit, mitte rohkem.”

Mitte keegi ei tea, kes on järgmine – milline linnaosa, milline maja. Inimesed on omale eluaseme ostmiseks aastaid raha kogunud. Tasunud autoliisingut. Vihtunud tööd teha, et rohkem raha teenida ja oma elamist mugavamaks muuta. Ning selle hävitamiseks kulub kõigest viis sekundit. Kaotad kõik, mida kunagi omanud oled. Sõja ajal muutuvad kallid brändiasjad, kinnisvara, luksusesemed väärtusetuks. Pommivarjendis satuvad kõrvuti olema erineva elujärje ja sotsiaalse staatusega inimesed ning igaüks neist võib kõigest ilma jääda.

Väärtuste ümberhindamine paneb oma elule teise pilguga vaatama ja nägema seda, mis on tegelikult oluline. Tervis, psüühiline vastupidavus, suhted ja laialdane sotsiaalne võrgustik, sind toetada võivad usaldusväärsed inimesed ja muu selline.

Mõnikord võib sellisest nullimisest kasugi olla, ka ilma sõjata. Vaadata oma elule nii, nagu sa võiksid iga hetk kaotada kõik peale iseenda. Ja mis siis saab?

Kolmapäev, 16.03.2022
16.29

Humanitaarkriis Kiievit ei ähvarda. Ainult avokaadodieet

Ukraina pealinnal ei ole praegu lihtne. Täna öösel pommitati puruks veel mitu elumaja, kannatada sai üks metroojaam. Alates tänasest õhtust kehtestatakse kaheks järgnevaks ööpäevaks liikumiskeeld, inimesed peavad püsima kodus ja hoidma õhuhäirete puhuks varjendite lähedusse. 

Korterelamutes on varjenditeks sageli keldrid, mida kiievlased on püüdnud neil päevil mugavamaks muuta, ning sideoperaatorid on operatiivselt sinna wifi-punktid teinud. Kitsas küll, kuid interneti ja üksteise toel, nagu öeldakse.

Toiduaineid Kiievis veel jätkub, nälg ei ähvarda, ehkki sortiment pole muidugi see, mis tavaliselt. Probleeme on piima- ja lihatoodete, juur- ja köögivilja tarnetega, seevastu eksootilist avokaadot on külluses. Tavatoiduga võrreldes suhteliselt kallist avokaadot ei raatsinud kiievlased eriti osta. Nüüd aga on seda vilja selvekauplustes nii palju, et avokaadosid jagatakse tasuta, muidu mädanevad ju ära.

Igal pool on suur puudus ravimitest, kuid vabatahtlike teenistused on valmis vajamineva rohu leidma ja kohale tooma. Diabeetikutele jagatakse tasuta insuliini.

Kiiev valmistub kaitseks ja linna jäänud inimesed on otsustavalt meelestatud. Maakaitseväe tõkkepostide arv on paari viimase päevaga kahekordistunud. Meil on valus, eks läheb veel valusamaks. Kuid me usume parimasse.

Teisipäev, 15.03.2022
19.01

Svetlana:

Täna hommikul kell 11 tabas Kiievit raketirünnak. Linna põhjaosas sai pihta mitmekorruseline korterelamu ning naaberasumisse lennanud raketikillud kahjustasid trollibussi, mis juhtus õnnekombel tühi olema.

Raketitabamusest puhkes tulekahju ning algas kiire elanike evakueerimine. Õnneks ei olnud kannatanuid nii palju, kui võinuks olla, kui poleks õhuhäirest teavitamise süsteemi ja pooled elanikud, peamiselt naised ja lapsed, poleks pealinnast lahkunud.

Minu sõbranna elab kõrvalmajas. Elas. Ta lahkus kaks nädalat tagasi. Ütles väriseva häälega: mitte minu maja, ei. Veel mitte. Mitte keegi ei tea, kelle maja on järgmine. Kes kaotab järgmisena kodu, tervise või ehk ka elu? Vene raketirulett.

Teine objekt – Antonovi-nimeline lennukitehas – on strateegiline, kuid asub keset linna ning sellele sihitud rünnakus said kannatada tavalised majad ja tsiviilelanikud, kes jalutasid õues koeri või niisama.

Pühapäev, 13.03.2022
16:41

Lvivi oblastis, Poola piirist kõigest 19 kilomeetri kaugusel asuv rahuvalve- ja julgeolekukeskus langes täna rünnaku alla ja hävines pea täielikult. Vähemalt kaheksa raketti tabasid sihtmärki ja purustasid hoone peaaegu täielikult, ehkki kokku tulistati välja mitukümmend tiibraketti.

Eriti ärevaks teeb see, et kõnealune koht on nii kaugel aktiivse lahingutegevuse alast ja nii lähedal Euroopale. Selle piirkonna elanikud ei olnud rünnakuks valmis ega jõudnud varjuda, mistõttu hukkus üle poolesaja inimese, haavatuid on sadu. See on kohutav tragöödia, mis näitab, et Venemaa peamine eesmärk on hoida tervet riiki hirmu all ning rünnata juba teab mitmendat korda täiesti mittesõjalisi objekte. 

Samas paneb raketilöökide lähedus EL-i ja NATO riikidele mõtlema, kas Venemaa jääb Ukraina piiril pidama või tulistab „kogemata” mööda, rünnates naaberriike?

Pühapäev, 13.03.2022
12:14

Kui on toimunud järjekordne tulerünnak ning räägitakse tapetute ja haavatute arvust, siis ei ole see statistika päris täpne. Mittetäielik inimkaotuste arvestus. Asulas või suurema linna piirkonnas, kus käib aktiivne lahingutegevus, tuleb lisaks purustustele arvestada juurde ka elektri- ja veevarustuse katkemised, sest siis kaob ka küte. 

Raketilöögist võib hukkuda viis inimest või kakskümmend viis, haavata saab kakskümmend või viiskümmend inimest, kellest paljud hiljem kindlasti surevad. Aga kui palju on lisaks otsestele ka kaasuvaid ohvreid – inimesi, kes ei saa hädavajalikku ravimit või arstiabi ning surevad hiljem kroonilise haiguse ägenemise tagajärjel, lapsi, kes haigestuvad alajahtumise tõttu ja surevad, kuna kedagi ei ole neid päästmas. 

Kui paljud nakatuvad koroonasse, istudes pommivarjendis, kus pole juttugi mingist sotsiaalsest distantsist – inimesed püüavad ju ellu jääda. Neid ohvreid ei loe keegi kokku, ehkki peaks. Kas te olete proovinud nädal aega külmas keldris istuda? Kellegi jaoks võib isegi üks päev kriitiliseks osutuda. 

Aga paljudel inimestel pole lihtsalt võimalust tule alt minema saada, sest Venemaa tulistab humanitaarkoridore ega anna võimalust tsiviilelanikke tulekolletest välja viia. Ja neil, kellel õnnestub isegi tinglikult turvalisest tsoonist välja saada, seisab ees ränk teekond uude kohta. Mitte kõik ei osutu selleks valmis olevaks.

Me ei räägi inimestest, kellel stress võib niigi habrast psühholoogilist seisundit (depressioon, suitsidaalsus jne) teravdada. Me ei räägi posttraumaatilisest stressihäirest, millega psühholoogid ja psühhoterapeudid saavad veel aastaid miljonite inimeste puhul tegeleda. Need on kahtlemata rahva tohutud kaotused, mis jäävad surmade statistikas kajastamata.

Neljapäev, 10.03.2022
15.19

Lvivi rongijaam. Aken Euroopasse

Lviv on läbi aegade olnud paljude ukrainlaste jaoks armastatud koht linnapuhkuse veetmiseks. Nüüd on see ajutine pelgupaik sadadele tuhandetele inimestele, kes põgenevad sõja eest, sageli teadmata kuhu. Just läbi selle regiooni ja selle linna sõidavad rongid ja bussid Poola. Riiki, kes on juba vastu võtnud üle miljoni meie pagulase. 

Vabatahtlikud korraldavad inimeste toitlustamist, pakuvad kuuma teed, sest rongile pääsemist tuleb oodata mitmeid tunde. Paljudele tähistab rongipilet teekonna algust tundmatusse. Teiste jaoks on see teadlik valik. Neil on olemas selge plaan. 

Ümberasumise õudused – ränk sõit, külm, toidupuudus – võivad mõnikord olla võrreldavad sõjakoledustega, eriti väikeste laste jaoks, kes ei oska kannatlikult oodata.

Ent see on vältimatu tasu võimaluse eest magada seal, kus pea kohal ei lenda pommid, ei plahvata mürsud, ei ulu õhuhäire sireen ja kus inimesed ei pea tundma lakkamatut surmahirmu.

Neljapäev, 10.03.2022
10.40

Pommitada sünnitusmaja. Kas see ongi „Vene maailm”?

Surm on alati kohutav, aga eriti õudne siis, kui surevad lapsed. Eriti sõja ajal.

Kui sõduritele antakse käsk tulistada tsiviilobjektide pihta, siis kuidas nad sihtmärgi valivad? Kas tulistavad huupi või sihivad teadlikult?

Mariupolis pommitati lastehaiglat ja sünnitusmaja. Paika, kus sünnivad uued inimesed. Kohta, kus kõige väiksemad saavad vajalikku arstiabi. Milline peab olema inimene, et teha sellist hävitustööd?

Kui naine sünnitab, kogeb ta tohutut valu. See on hirmutav. Kuid mida tunneb naine, kes kuuleb sünnitamise ajal pommiplahvatusi ja ei tea, kas tema lapse elu algab või lõpetab selle juhuslik rakett, kustutades ka ema eluküünla?

Ei taha seda ette kujutada, aga näen siiski plahvatuse ajal majas olnud naiste õudusest ja jõuetusest moonutatud nägusid. Kuidas see võimalik on? 21. sajandil keset Euroopat? Miks me peame seda taluma? Mille eest?

Vene sõjavägi tulistab regulaarselt, vastupidiselt kokkulepetele luua rohelisi koridore, mille kaudu üritatakse inimesi evakueerida. Need sõdurid lihtsalt ei tunnista üldinimlikke väärtusi ega tunnustatud sõjapidamise reegleid.

Raketilöök Mariupoli sünnitusmajale ei olnud juhuslik. Neli tundi enne seda nimetas Venemaa välisministeeriumi esindaja Zahharova teabetunnis neid naisi natsideks ja nende laste sündimise kohta tulepositsiooniks.

Venemaa tappis sihilikult tsiviilelanikke. Me ei tohi seda unustada. See ei tohi korduda!

Pealtnägijate ja päästjate fotod sündmuskohalt 9. märtsil kella 18 paiku:

Mu sõber päästeteenistusest tõi seal rusudest kannatanuid välja, kuid ei pildistanud, polnud aega. Aga ta ütleb, et nii ongi, purustused on kohutavad.

Kolmapäev, 09.03.2022
14.00

Naistepäev Ukrainas

Eile oli rahvusvaheline naistepäev. Vaatamata sõjale üritasid meie mehed pisutki pidulikumat atmosfääri luua.

Linna sisse- ja väljasõitudel ning muudes strateegilistes paikades on kontrollpunktid, kus valvavad sõjaväelased ja kohaliku omakaitse liikmed, kes on vajadusel valmis kaitsma elanikkonda Vene sõdurite pealetungi eest. Neid punkte on palju ja kui liigud autoga ringi, siis sind peatatakse, kontrollitakse dokumente ja vajadusel vaadatakse läbi su auto.

Selle lille kinkis mulle kohaliku omakaitse liige ja ta õnnitles mind väga soojalt naistepäeva puhul. Nii oli kõigis punktides, kust ma läbi sõitsin. See oli ootamatu. Tunne, mis tekkis, oli väga soe. Aitäh meie meestele, et isegi nii raskel ajal oli naistepäev neil meeles. See on minu enda tehtud pilt:

Teisipäev, 08.03.2022
13.36

Herson. Linn Lõuna-Ukrainas, mille hõivasid okupandid, kes tahtsid käima tõmmata samasuguse stsenaariumi nagu omal ajal DNR-i ja LNR-i aladel. Teletorn pommitati sodiks, Ukraina telekanalid lülitati välja ja eetrisse lasti Vene propagandakanalid valeinfoga. Väideti, et president Zelenskõi on alistunud ja end venelastele üle andnud. Kuid inimesed ei uskunud seda. Okupandid ei lasknud linna humanitaarabi, tõid asemele enda oma, ilmselt Krimmist, ja jagasid seda väljakul tasuta. Kuid inimesed seda “abi” vastu ei võtnud. Inimesed tulid tänavatele ja väljakutele Ukraina lippudega. Neid üritati laiali ajada, kuid nad ei läinud minema. Inimesed ei läinud minema, isegi kui nende pihta avati tuli.

Muide, mingi hetk kaaperdas keegi meeleavaldajatest Vene tanki, pani sellel püsti Ukraina lipu ja sõitis linnas ringi. Võiks olla nali, aga ei ole, vaadake ise videost:

Herson ei taha olla Venemaa osa. Siin, nagu ka mujal, on inimesed selles kindlad. Venelaste jaoks on see võib-olla hullumeelne, seal ju tulevad isegi rahu ajal vaid mõned tuhanded tänavatele meelt avaldama. Siin on aga inimesed valmis minema lõpuni välja ja kaitsma oma vabadust kasvõi elu hinnaga. See meid praegu eristabki. See, et isegi siis, kui räägime sama keelt, tahavad ukrainlased, et neil oleks õigus rääkida seda, mida nad mõtlevad. Nad ei saa elada ilma vabaduseta. Isegi siis, kui venelasi juhib “dikaatori raudne käsi”. Või noh, äkki venelased on lihtsalt sellise olukorraga harjunud.

Hersoni lähedal Genicheski linnas on olukord sama. Vaata pildilt:

Ma usun Ukrainasse. Ma usun, et me võidame.

Esmaspäev, 07.03.2022
15.01

Irpini elanikkonna evakueerimine kuulirahe all

Evakuatsioonibusse oodates peidavad inimesed end silla all. Neil on kaasas vaid eluliselt oluline: dokumendid, vähesed väärtuslikud esemed, maksimaalselt üks komplekt riideid inimese kohta. Kogu nende elu, kõik, mida nad on saanud endale soetada töötades kella üheksast kuueni – korterid, tehnika, riided, autod (mis muutusid bensiini kadudes kasutuks metallitükiks) –  kõik jäi sinna, leekides põlevasse linna.

Sõda röövib sinult kõike. Pommide all surevad inimesed. Nende evakueerimiseks loodud rohelist koridori Venemaa ei tunnista. Tulistatakse rahumeelsete inimeste pihta, kes lähevad bussidele, tulistatakse busside pihta, pommitatakse. See on metslus. Nii ei tohi olla. Nad alustasid seda sõda ja selles sõjas ei tunnista nad mitte mingisuguseid reegleid. Loodan, et need inimesed pääsevad ohutusse kohta, kus saavad alustada uut elu…

Reede, 05.03.2022
2.24

Butša. Lahing Kiievi pärast

Butša, väike vaikne roheline linnake Ukrainas paarikümne kilomeetri kaugusel pealinnast, on ümbritsetud metsaga. Just sellepärast on valinud asula elamiseks inimesed, kes armastavad rahu ja vaikust.

Saatuse irooniana on linn nüüd üks valjemaid ja aktiivsemaid sõja tulipunkte. Butšat ühendab Kiieviga oluline tee ja sellepärast on linn Vene sõjaväele strateegiliselt tähtis.

Juba mitu päeva toimuvad seal lakkamatud lahingud. Mu tuttav naine koos perega istub suurema osa ajast keldris, peites end raketirünnakute ja tulistamise eest. Elektrit pole juba neli päeva. Linnast lahkuda pole võimalik – kestva tulevahetuse tõttu on see liiga ohtlik.

Ukraina armee ei anna Vene sõjaväele šanssi murda pealinna ja just sellepärast on Butšas aktiivne lahingutegevus. Reede öösel vastu laupäeva on linn täielikult okupantidest puhastatud ja Ukraina sõjaväe kontrolli all. Loodame, et siin ja kogu Ukrainas saab olema vaikne.

Reede, 05.03.2022
2.18

Kiiev tule all

Fotol on Ukraina armee alla tulistatud Vene rakett. See sihiti Ukraina tähtsa infrastruktuuri objekti pihta. Selliseid rakette lendas palju, paraku saavutasid paljud ka eesmärgi.

Pentagoni esindaja teatas, et Vene väed on Ukrainasse sissetungist alates välja tulistanud 480 raketti. Iga rakett võib võtta kümneid või isegi sadu elusid.

Iga rünnakuga kaasneb oht. Iga kord paneb sireen sind jooksma pommivarjendisse või jätab sinna ööseks, et sa vähemalt tunneksid seda turvalisuse illusiooni. Neis pommivarjendites on sageli külm. Seal on vähe ruumi. Aga see on lihtsam, kui kuulata plahvatusi pea kohal.

Pommivarjendites sünnivad lapsed, juba vähemalt neli on sündinud. Aga veel 80 000 naist peaksid Ukrainas lähima kahe kuu jooksul sünnitama. Kas nad on ohutus kohas? Kas neil on võimalik saada meditsiinilist abi? Kas nemad ja nende vastsündinud jäävad ellu? Või surevad?

Ma ei tea, kas ma vastasin su küsimustele? Mul on hirmus sellest kõigest mõelda.

Läbi on vaid üks nädal sõda. Mis kõik veel ees ootab?

Reede, 05.03.2021
1.44

Toidu küsimus. Kiiev

Kiievi igas rajoonis ja Kiievi oblasti eri piirkondades on olukord toiduga erinev. Esimestel päevadel olid poodides tohutud järjekorrad. Neis võisid sa seista isegi kaks tundi, aga toiduaineid oli piisavalt. Nüüd on riiulid pooltühjad. Peaaegu et polegi puuvilju, köögivilju, piima ja mune. Piirkondades, kus leiavad aset lahingud, on olukord keerulisem ja valitseb toidupuudus. Apteegid töötavad tavapärases režiimis, kuid ravimeid on piiratult.

Meil on hästi toimiv kogukond. On territoriaalkaitse, on kanalid, mis edastavad mikrorajoonide infot ja on vabatahtlikud organisatsioonid, kes aitavad abivajajaid toidu ja esmatarbekaupadega. Ühe piirkonna elanikud suhtlevad aktiivselt teineteisega läbi sotsiaalmeedia ja messengeri, kirjutades, kust milliseid produkte saab. Selles mõttes on ukrainlased väga lahe rahvas: ühtsed ja aitavad teineteist.

Siiani oleme me vastu pidanud, aga kohe varsti on meil vaja abi.

Neljapäev, 03.03.2022
18.45

Harkivi kesklinn muutus varemeteks. Tundub, et sattusin postapokalüptilisse filmi, aga see on reaalsus. Üks rakett maandus kooli, tekitades seina augu. Veel nädal tagasi istusid neil koolipinkidel lapsed, aga nüüd lebavad seal seina osad.

Väljas autode asemel on hunnik metalli ja üksikud inimesed, kes teevad pilte ja vaatavad ärevusega taevasse. Mis siis, kui see juhtub uuesti? Sellistel momentidel mõistad, kui kerge on kaotada seda, mis sul olemas on: autot, tööd ja isegi enese elu.

Koolide keldrites on sageli varjendid. Raketitabamuse hetkel võisid seal olla inimesed. Ma ei tea täpselt, kas seal olid. Aga tean, et eile lendas rakett ka ühte Kiievi kooli ja sinna olid varjunud inimesed. Plahvatus oli tugev ja pääs varjendisse sulgus. Võttis aega ja vaeva, et neid päästa. See on hirmus.

Kolmapäev, 02.03.2022
9.10

Harkivi keskus on varemetes. See on lihtsalt šokk, Euroopa üks suurimaid keskväljakuid on rusudeks muudetud. Tiibrakett tabas linna südant ja peale seda tuli Putin rääkima, et nad ei tulista rahumeelseid elanikke? Et nemad on rahuvalvajad ja tulid kedagi vabastama? On selgelt näha, et see pole nii. Isegi teise maailmasõja ajal polnud nelja aasta jooksul Harkivis selliseid purustusi. Mida Hitler tegi aastate jooksul, tegi Putin kuue päevaga. See on kohutav tragöödia. 

Mäletan, kuidas ma kuskil kuus aastat tagasi sel väljakul jalutasin. Päev oli päikeseline. Ümberringi mõned poed ja sõbralikud inimesed. On raske ette kujutada, et ühel hetkel võib see kõik niimoodi hävineda. Mõne sekundi jooksul, ühe raketilöögiga. Kui mõtlen Harkivile, on mul valus. Kolme mikrorajooni pommitati grad-rakettidega, üks hävitati täielikult. Mõndasid inimesi, kes jäid keldrites pommivarjenditesse kinni, ei saadud kätte, sest raketituli kordus. Kuidas saab selline asi toimuda. Keset Euroopat. Kuidas?

Kolmapäev, 02.03.2022
8.19

Eile kella 17.30 ajal tabas järjekordne ballistiline rakett Kiievi telemasti generaatorit. Selle tagajärjel kadus TV-signaal ja siinse regiooni inimesed ei saa kohati enam uudiseid vaadata. See on iseäranis tähtis vanemale põlvkonnale, kes tihti ei kasuta nutitelefone või uudiste lugemiseks internetti. Sellise rünnaku eesmärk on meid demoraliseerida. Peale selle suri rünnakus ka viis inimest ja veel ligi kümme sai haavata. 

See ei olnud viimane raketilöök pealinnale. Mõne tunni pärast toimus plahvatus holokausti ohvrite memoriaali juures. See on tõeline kuritegu ajaloo ja inimkonna vastu.

Jälgi ka Levila pidevalt täienevat otseblogi.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!