Põgenike teekonna tagala

Pagulasabi teatel alates homsest, 1. aprillist Eesti enam Poola-Ukraina piirile põgenike päästmiseks busse vastu ei saada. Nüüd piisab nende sõnul sellest, et poolakad aitavad ise põgenikud piiripunktidest Varssavisse ja sealt edasi sõidetakse liinibussiga sinna, kus ajutine uus elu neid ees oodata võiks, näiteks Eestisse.

Levila aitas ühel nädalal üliõpilastel pakkida tuhandeid kilosid ukrainlastele saadetavat kraami, varustada põgenikebusse ja briifida neile Eestist piirile vastu saadetavaid reisijuhte.

Viimased kuu aega on aga Tallinna ülikooli tudengid täitnud ennastsalgavalt tagala ülesannet Eestisse saabuvatele põgenikele. Nad on pakkinud nädalas ligi 60 bussi peale varustuse kõige sellega, mida vajavad põgenikud pikal bussisõidul.

Nagu väljaõppinud logistikud

Kui neljapäeval algas Ukrainas sõda, siis Tallinna ülikooli Ukraina staabis kirjutati pühapäeval, 28. veebruaril tahvlile kuupäeva kõrvale number üks ning loodi Facebooki ja Instagrami lehed Students With Ukraine.

Iga päev pestakse tahvlilt vana number maha ja kirjutatakse uus. Kui staap loodi, hellitati lootust, et see number ei paisu kunagi kahekohaliseks. Siis hakati hinge kinni hoidma, et sellest ei saaks kunagi kolmekohalist arvu. See juhtuks juuni alguses. Tudengite mõte oli muidugi selles, et sõda ise saaks läbi, mitte eestlaste ind põgenikele abikätt ulatada ja neile eluks vajalikku annetada.

Kui üliõpilased andsid Pagulasabile märku, et tahaksid ukrainlasi kuidagi aidata, ei mõelnud nad, et võiksid püsti panna sisuliselt logistikastaabi.

Läks aga nii, et hulk tudengeid pani oma muu elu suuresti seisma, pakkides sõja eest pääsu leidmiseks kurnava teekonna läbinud põgenikele reisi viimaseks lõiguks – ligi ööpäevaseks bussisõiduks – kaasa kõik, mida 50 inimest võiksid selle jooksul vajada. 

Nii mõnigi astub bussi, näpu otsas lihtsalt kilekotike, sest kodust lahkumisega läks nii kiireks, et mitte midagi ei jõudnud kaasa haarata.

Tallinna ülikooli üliõpilaskonna juhi Kristen Aigro sõnul oli nende algne mõte üritada hakata pakkuma siia jõudnud põgenikele näiteks kultuuriüritusi, kooskäimise võimalusi või muul moel natuke vaimutoitu ja meelelahutust, mida tudengid suudaksid nende heaks välja mõelda. 

“Eks püüame ka seda poolt üha rohkem järele aidata, pakkuda neile ka midagi enamat kui lihtsalt humanitaarabi,” märgib ta. 

Juba organiseeritakse ukraina lastele kunstiringi ja programmeerimiskursusi, tehakse korjandust sõduritele rindele maiustuste saatmiseks, plaanitakse trummidega meeleavaldust Vene saatkonna ees ja heategevuslikke spordivõistlusi, toimunud on loenguid Ukraina eluolust ja ühiskonnast pärast nõukogude aega.

Seni aga on tõstetud kaste, varahommikust hiliste öötundideni.

Kõik Tallinnast Ukraina piirile, Varssavisse või näiteks Slovakkiasse suunduvad bussid sõidavad enne teele asumist läbi Tallinna ülikoolist. Staap tegutseb koroona tõttu uksed sulgenud kohvikus. Üliõpilased tulevad siia otse loengust või enne loengut, või üldsegi loengu asemel ja tegutsevad nagu professionaalsed logistikud.

Üliõpilased tegutsevad nagu professionaalsed logistikud.

Kohviku klaassein on müüritud tühjade banaanikastidega. Need on parimad kastid bussidele pakkimiseks, ühesuurused ja neid mahub sinna palju. Banaanikastide vastasseinas kõrguvad vetsupaberitornid, mille kõrval laiutavad järgmised kastid kõikvõimalike konservidega. Ukse juures on tekkide-patjade kuhjad. Letitagused ruumid on võtnud enda alla mähkmevirnad, veevarud ja valmissupid.

Teadetetahvlil seisab iga päev üks uus ukrainakeelne sõna. Näiteks яйце [yaytse] tähendab muna, õpime täna. Silmaringi eest hoolitsevad kohalikud ukrainlased. Siit leiab ka õpetuse, et kui keegi hõikab “Slava Ukraini!”, tuleb talle vastata “Heroyam Slava!” “Ni vyini!” tähendab “Ei sõjale!” Lisaks on pakutud ka mõned sobiva tooniga väljendid Putini kohta, millel puudub täpne tõlge.

Põgenik jääb vastuseta

Kui mõni ettevõte annetab suure koguse kaupa, kiirustavad kõik tudengid kraami järjekordsest ukse ette sõitnud kaubikust kohvikusse tassima, et see paari päeva jooksul jao kaupa jälle samast uksest bussidesse laiali vedada. Kord ilmub kohviku tänavapoolse klaasukse taha naine beebipüreedega. Need võetakse vastu. Siis tuleb üks tüdruk kohviku ülikoolipoolsest uksest suure kotitäie müslibatoonidega. Need kuluvad enam kui ära. Ja siis tuleb jälle euroaluste kaupa pudelivett, mis hiljemalt ülehomseks on jälle otsas.

Ükspäev keset kõige kiiremat humanitaarabi kastide pakkimist ilmub aga uksele üks vanem ukraina härra. Läheb hästi, et parasjagu on staabis mõni vene keele rääkija. Saame ikkagi algul valesti aru, et ta on põgenik ja tahaks nüüd ka ise aidata kaasmaalasi päästa. Tegelikult tuli ta abi küsima. Kust saaks perele Tallinnas riideid ja sööki? Oleme natuke segaduses ja mees lahkub kiirelt. Me ei jõuagi talle selgitada, millega seal tegeleme ja kuhu ta peaks tegelikult pöörduma.

Pärast hammustame huulde ja oleme kurvad. Saame ju aru, kui raske on ise eluga toime tulema harjunud ukrainlastel üldse abi küsida. See mees oli suutnud selle barjääri ületada, meie aga ei suutnud talle abi pakkuda. Pakime vaikuses kaste edasi ja teatame Pagulasabisse, et meil oleks vaja sellisteks puhkudeks infolehti.

Armutu rutiin

Kell 6 hommikul saadetakse teele buss Poola-Ukraina piirile Medykasse. Kell 8 väljub juba kolm bussi korraga erinevatesse kohtadesse Poolas. Ja siis väljub üks buss keskpäeval ja kell 15 on suur sündmus – lõpuks on saavutatud kokkulepe ja õnnestub saata humanitaarabi Ukrainasse sisse.

See tekitab palju elevust. Pakime bussi nii tihedalt täis, kui vähegi võimalik. Saadame Ukrainasse kõike, mida meil staabis on. Küsitakse sooje riideid, aga meil on pakkuda ainult ühe idufirma rohelisi dressipluuse. No selge, lähevad vähemalt need! Kastidele joonistatakse südameid ja kirjutatakse häid soove nagu „From Estonia with love“ või „Stay strong!“.

Ühtlasi peame kehastuma tollitöötajateks. Kuna tegemist on Euroopa Liidust väljuva saadetisega, peame üle lugema kõik, mis teele saadame, ja tegema kastidele väga täpsed sildid. 400-grammised konservid, 200-grammised beebipudrud, 20 magamiskotti, 60 dressipluusi, kilode viisi riisi, tatart, teed, kohvi – kõik on loendatud ja Eesti Pagulasabi ingliskeelsete kleepsudega tähistatud.

Vinnates kahekesi bussile kasti 240 konserviga, nikastan oma selga. Selgelt algaja laotööline. Ise püüdsin pakkida vaid selliseid konservikaste, mida üksi tõsta jõuan, sest kusagil Ukrainas on ka humanitaartöötaja, kes peab samuti suutma neid saadetisi liigutada ja pärast veel kõndida.

Järgmisel päeval on minu programmis vaid teipimine, siltide tegemine ja kõige raskemate asjadena mähkmepakkide tassimine.

Hiljem kuuleme Pagulasabist, et meie pakitud saadetis jõudis Ukraina lõunaosasse Mõkolajivi piirkonda. See tekitab hea tunde. Kõik on rahul.

Ja pärast humanitaarabimaratoni lähevad teele veel ka õhtused põgenikebussid kell 18 ja 20 ja koguni kell 1 öösel.

Õhtune päike heidab läbi kohviku klaasakent katva Ukraina lipu kastidevirnadele laisku kiiri ja suurest pakkimismaratonist on tunne, nagu oleks just ära teinud eksami.  Ent kohe tuleb minna uuele ringile banaanikastidele sobivate põhjade lõikamise, beebitoitude loendamise, veepudelite tassimise ja esmaabikottide komplekteerimisega. Kui alguses läks meditsiinivarustus korralikult Punase Risti tähistega kilekottidesse, siis nende lõppemisel asetan nüüd ravimid kasti Hesburgeri paberikotiga.

Samuti tuleb vahepeal üllatustellimus – kokku tuleb panna nelja bussi jagu kraami homme Rakverest teele saatmiseks. Suurimaks nuputamisülesandeks saab 200 inimesele mõeldud varustuse mahutamine sellele järele saadetud pisikesse kahe uksega kabrioletti.

Rahvarohkemaks läheb staabis õhupoole, kui enamikul on loengud läbi. Siis tuleb pakkida kokku kastid juba järgmiseks hommikuks.

Nukramad noodid

Kõige suurem abikäte nappus valitseb staabis just varajastel hommikutundidel. Kui esimestel sõjanädalatel jagunesid üksikud bussid päeva peale ära, siis kõrghetke rutiin on kolm suurt bussi kell 8 hommikul ülikooli hoovi tagurdamas. Tassime koos bussijuhtidega kaste vee, kuivtoidu, kohvi, tee, mõnede konservide, kommide, küpsiste, beebipüreede, mähkmete, lutipudelite, värviraamatute, ravimite ja maskidega järjest bussidesse.

Kui sõitsin märtsi algul ise Pagulasabi põgenikebussiga Medykast Tallinna, oli reisiseltskond väga väsinud ja veidi ärevil. Nemad olid lahkunud oma kodudest kohe sõja esimestel päevadel, kui Vene väed alles alustasid Ukraina linnade laastamist. Mida aeg edasi, seda vaevatumad tunduvad ka põgenikud, kuuleme juba mitu tiiru piiril vastas käinud koordinaatoritelt, kes on sageli naiskodukaitsjad.

Esimest korda näen, et siitsamast staabist startivaid vabatahtlikke reisisaatjaid juhendab põgenikega õrnalt ringi käimiseks psühholoog.

Nüüd on bussides inimesed, kes on põgenenud pommide alt, peitnud end varjendites, olnud tunnistajaks tulistamistele ja oma kodu hävingule.

Ta selgitab, et nüüd on bussides juba inimesed, kes on põgenenud pommide alt. Nad on peitnud end varjendites, olnud tunnistajaks tulistamistele ja oma kodu hävingule. Nad kipuvad bussis oksendama, sest pingelangus turvalisse kohta jõudmisest on lihtsalt nii suur. Lapsed nutavad rohkem. Meditsiinikotti pakitakse kaasa rahusteid. Õpetatakse, mida teha siis, kui keegi lohutamatult nutab, ja kuidas anda vaimset esmaabi.

Töökollektiivides ja mujalgi paistavad eriti innukate ukrainlaste abistajate ja toetajatena silma siin elavad välismaalased.

Seltskond staabis on rahvusvaheline. Mõistagi löövad siin kõige innukamalt kaasa Tallinnas õppivad Ukraina tudengid, aga on ka teiste maade välistudengeid. Iroonilisel kombel on see siin näiteks vahetusõpilastele hea viis suhete loomiseks ja sõprade leidmiseks. Mõtlen, et siin on nagu Eesti ühiskonnaski üldiselt: töökollektiivides ja mujalgi paistavad eriti innukate ukrainlaste abistajate ja toetajatena silma siin elavad välismaalased.

Veekriis

Mitu korda seljatame staabis veekriisi. Vett kulub pika bussisõidu jooksul palju ja sellest ei tohi puudu jääda. Joogitootjad saadavad vett lahkelt otse tehastest ja suurtes kogustes, aga ikka jääb seda aeg-ajalt puudu. Ja kunagi ei tea täpselt ette, millal nende suured koormad saabuda võivad.

Üks õppejõud andis Ukraina staabile kasutamiseks oma pisikese auto. Põhiliselt täidab see veetakso ülesandeid. Raalime välja, millisest poest saab kõige odavamat pudelivett ja kas äkki tehakse lisasoodustust, kui ütleme, et vajame seda ukrainlaste jaoks. Kõikvõimalike alternatiivsete hulgiladude kliendikaardid on juba tehtud.

Lõpuks leiame koha, kust saame vett sellise hinnaga, et pooleteiseliitrine pudel maksab umbes sama palju kui hinnale lisanduv taara. Seda vett laome väiksesse autosse nii palju kui mahub. Vee eest makstakse üliõpilaskonna raha eest ja arvatakse, et ehk saab selle hiljem annetustest hüvitada. Aga kui ka ei saa, siis mis sellest ikka.

Tudengid töötavad siin tohutu õhinaga. Neil jääb väisamata omajagu loenguid ja nii mõnigi tähtis seminar ning kulub märkimisväärselt raha oma niigi õhukesest tudengirahakotist, aga keegi ei mõtle sellistele asjadele. Kuulen korduvalt, et selle staabi pidamine siin on ju vähim, mida nad ukrainlaste heaks praegu teha saavad.

Tudengitel jääb väisamata omajagu loenguid ja seminare ning kulub märkimisväärselt raha oma niigi õhukesest tudengirahakotist, aga keegi ei mõtle sellistele asjadele.

Ühel õhtupoolikul kaste teipides räägitakse staabis, et ülikool on vabastanud Ukraina tudengid õppemaksust ja maksab neile ka juba tasutud raha tagasi. Kõik rõõmustavad.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!