Aeglane pöördvärav Ukraina piiril

Põgenikud tulevad üle piiri vaat et ühekaupa, emad koos oma lastega. Sageli tuleb näiteks viieminutiline paus, mil üle piiri ei tulegi kedagi. Sestap tekibki üpris tihti olukord, kus ühe piiri ületanud põgenike pere ümber on äkitselt kümmekond kaamerat, mis kõik just talle keskenduvad. Nad ei peida nägusid ega tõrju kaameraid, aga on näha, et see tähelepanu ehmatab neid. Inimesed on segaduses ega tea alati, kuhupoole nüüd astuda. Teisel pool piiri on nad ju oodanud järjekorras viis päeva siia pääsemist.

Enamikul on pisarad silmis. Kõik on vaevatud väljanägemisega. Neil on käes ja seljas suured kotid. Üks äsja piiri ületanud vanem mees on samuti segaduses, silmad väsimusest punased. Vaatab ringi ja küsib, kas siin kusagil süüa pakutakse. Jah, muidugi pakutakse, seal paremal.

Üksikutele üle piiri venivatele Ukraina peredele jookseb tavaliselt neid märgates vastu mõni lähedane ja külvab nad üle kallistustega. Enamikul on keegi vastas ootamas. Praegu jõuavad siia kohe päris sõja alguses põgenemisteekonna ette võtnud inimesed. Kiirelt otsustasidki riigist lahkuda valdavalt need, kellel on läänes keegi ootamas. On koht, kuhu minna.

Meie juurde astub ukrainlane Bogdan. Ta on seisnud siin juba viis päeva. Ootab oma naist koos nende viieaastase lapsega. Sel hetkel, kui naine hakkas autoga Kiievist piiri poole sõitma, alustas Bogdan vastassuunas sõitu Berliinist. Ainult et Bogdan jõudis õige pea kohale, aga naine liigub piiril praeguseks tempoga neli kilomeetrit päevas. Ja nüüd on jäänud veel viimased neli kilomeetrit, mis tähendab, et ta pääseb Poolasse heal juhul homme.

Esimesed kaks ööd magas Bogdan tee ääres autos, aga siis kutsus üks Medyka küla pere ta enda juurde ööbima, nii kauaks, kui vaja. Seda teevad paljud kohalikud poolakad – kui näevad juba tükk aega tee ääres seisvat autot, lähevad koputavad aknale ja pakuvad lähedaste ootamise ajaks öömaja.

Bogdan on püha viha täis sellest, mis toimub piiril Ukraina poolel. „Kogu see seisak on tekkinud ju Ukraina piiril, poolakad lasevad kõik kohe läbi. See ei ole normaalne, et inimesed seisavad nädal aega piiri ületamiseks järjekorras ja neid aitavad seal ainult vabatahtlikud kohalikest küladest. Inimestel on seal järjekorras lõppenud toit, vesi ja kütus ja nad ei saa kusagilt abi. Nad on päevi magamata. Ma arvan, et seda kõike põhjustab korruptsioon piiripunktis,“ põrutab ta.

„Ma arvan, et seda kõike põhjustab korruptsioon piiripunktis.“

Ta on helistanud kõik need päevad oma naisele iga poole tunni tagant, et teda üleval hoida. Kuna see on elav järjekord, peab auto kogu aeg natuke liikuma. Keegi ei saa tunde järjest magada. Viimati ütles naine Bogdanile, et näeb telefoni klahve enam mitte kolme-, vaid juba kuuekordselt. Ta palub, et me ajakirjanikena annaks sellest valjul häälel maailmale teada, kuid ennast samas pildistada ei luba.

Kui ukrainlastel pole piiril lähedasi vastas, tuleb nende juurde helkurvestis vabatahtlik, kes nad kohe 10 kilomeetri kaugusele Przemyśli linna suunduvatele bussidele aitab. Seal võtavad neid vastu juba uued vabatahtlikud suuremas keskuses. Vajadusel saab juba piiripunktis humanitaarabi telgist riideid, süüa, mähkmeid või isegi koeratoitu lemmikloomale. Piiri ja linna vahet saalivad ka Poola lippudega vabatahtlike eraautod.

Seega piiri ületavad Ukraina pered saavad piirilt sisuliselt kohe ka minema. Piiripunkti alal ootavad valdavalt teise nahavärviga inimesed, kellest ei näi keegi suurt hoolivat. Nad on sageli Ukrainas õppinud tudengid, kes ka riigist põgenesid. Nii on otse piiri ääres üks suur telk, kus magavad sees inimesed kõikvõimaliku kola ja otsesõnu öeldes rämpsu keskel. Valdavalt mustanahalised. Samal ajal on väljas kolm miinuskraadi. Tehakse lõket, vahepeal jagatakse suppi.

Piiripunkti alal ootavad valdavalt teise nahavärviga inimesed, kellest ei näi keegi suurt hoolivat.

Neile tullakse enamasti vastu nende oma saatkondadest. Näeme saabumas musta tumedate klaasidega autot, millel silt „Embassy of Cote d’Ivoire“. India saatkond on saatnud bussi. Mida teevad need, kel pole aga kedagi saatkonnast vastas? Ka nemad on ju päevi teisel pool piiril oodanud ja on tohutult väsinud. Nii nad siis elavad piiril, teevad lõket, võtavad vastu humanitaarabi ja üritavad välja mõelda, kuhu edasi.

Jälgi ka meie pidevalt täienevat otseblogi.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!