- Tekst:Levila
- Avaldatud:02.2024
Eelmine aasta oli põhjapoolkeral rekordilselt kuum suvi, kuid Eesti ilm püsis talutavalt soe. Seda tunnistas ka produtsent Marian Võsumets, kes oli just saabunud Londonist ning peatus korra, et nautida üle platsi puhunud tuuleiili.
“Kui vähe rahvast, kui mõnusalt jahe!” ütles ta enne kui astus Levila uksest sisse.
Samasse ruumi kogunesid ka režissöör Marta Pulk, produktsiooniassistent Grete Maria Avent ning Levila asutaja Daniel Vaarik. Videokõne teel ühines Portugalist toimetaja Hetlin Villak-Niinepuu. Algamas oli uue sarja avakoosolek. Tänaseks on selle sarja esimene osa avalikkuse ees ning aeg on rääkida ka sellest, miks ja kuidas see sari sündis.
Levila vestlusringis vastavad küsimustele Marian, Marta ja Daniel.
Räägi, miks sa seda sarja tegema hakkasid?
Marian: Õnnelik juhus. Daniel pöördus minu poole suvel ettepanekuga arutada ühte uut ideed. Algne mõte oli, et teeks sarja naistest, kes muutsid Eestit. Dokumentaali formaat on mulle alati korda läinud, rääkimata lood samuti. Kõik justkui klappis. Teema, formaat, platvorm.
Marta: Ma olen Levila tegemisi jälginud algusest peale ja väga lugu pidanud sellest, millise süvenemisega siin lugusid jutustatakse. Kui tuli ettepanek tõsta esile naised, kes on eesti lähiajaloos olnud pöördeliste sündmuste ja protsesside keskmes, aga mitte tingimata esiplaanil, oli see minu jaoks üsna no-brainer.
Daniel: Ma olin seda mõtet ühel või teisel kujul veeretanud, kuid ilmselt aitas kaasa see, et kirjutasin president Kersti Kaljulaidist raamatu nimega “Vapilõvi”. Selles raamatus ei räägi me näiteks ainult presidendist, vaid ka teistest inimestest, kes tema ümber tööd teevad ning teisest küljest märkasin seal päris mitut teemat, mis puudutavad just naiste rolli. Tekkis tunne, et tahaks sellest veel edasi rääkida.
Sarja nimi on "Nad muutsid Eestist". Mida me sellega öelda tahame?
Daniel: Me jõudsime peagi sinna, et sarjal võiks olla mitu hooaega ning seega võiks pealkiri olla laiem. “Nad muutsid Eestist” võimaldab rääkida ikkagi rohkem kui ainult naistest. Mis siis, et vaataja peagi kindlasti märkab, et esimeses hooajas ongi just naiste lood. Seejuures mõned meie lugude allikaks olnud naised ütlesid ka üsna selgelt välja, et neile ei meeldinud tööpealkirjas esinenud raamistamine – inimese soo järgi.
Marta: Et mõned naised polnud nõus olema "Naised, kes muutsid Eestit"? Ilma naljata, minu jaoks on võtmetähendusega see, et väga paljude inimeste panus ei ole alati nähtav. Protsesse ei suuna ega juhi alati need, kes säravad ajalehtede esikaantel. Suurte muutuste taga on tihti inimesed, kes teevad ära väga palju tööd ning toovad vahel ka isiklikke ohvreid, selleks et me kõik saaksime elada paremas Eestis. Ja et see muutus algab üksikisiku tasandilt.
Marian: Tahaks öelda, et nii palju on otsustavatel hetkedel võetud riske, millest me midagi ei tea. Ja et on inimesi, kes millegipärast jäävad tähelepanuta, sest nende roll on sedavõrd administratiivne, nähtamatu - või kellegi poolt nähtamatuks peetav - et me vaatame neist mööda. Ja mida rohkem me mööda vaatame, seda vähem inspireerime teisi tegema julgeid samme seal, kus neilt keegi seda ei oota. Ma usun, et episoodid räägivad enda eest.
Kas see sari võiks ise ka midagi muuta?
Marian: Mulle meeldiks, kui vaataja üritaks samastuda nende naistega, kes sarjas oma lugusid räägivad. Panna ennast sellesse aega ja sellesse olukorda. Mõelda, kuidas ise oleks käitunud. Mõelda, miks teatud avantüürid seavad naistele suuremaid takistusi kui meestele. Jubedalt ära tüütab see jutt, et meil on kõik võrdne. Ei ole. Juba sellepärast ei ole, et me ei oska isegi teadvustada, kuidas need takistused välja näevad.
Marta: See sari võiks tuletada meelde, et igaühel meist on mängida oma roll selles, millises keskkonnas, ühiskonnas, kogukonnas jne me elame. See võiks võimestada vaatajat ajama oma rida ja võitlema asjade eest, millesse nad usuvad. Me oleme nii väike riik, et pink on igal pool lühike ja igaühe panus loeb päriselt ka. Ja teiseks, ma ei väsi rõõmustamast selle üle kui ägedaid naisi esile tõstetakse. See on oluline!
Daniel: 100 protsenti kindel, et muudab! Minule ongi kõige tugevamalt mõjunud just teiste inimeste lood. Vahel olen ma diivanilt püsti karanud ja tegutsema asunud lihtsalt sellepärast, et kellegi lugu on nii tugevasti korda läinud. Olen kindel, et sellel sarjal on väga paljudele inimestele selline mõju.
Mis on sarja tegemisel seni kõige raskem hetk olnud?
Marian: Ma võiks rääkida tootmisest, aga tegelikult on meie toimetaja Hetlin Villak-Niinepuu teinud ära suure töö, et inimesed delikaatsetel teemadel rääkima kutsuda. See on iga dokumentaali juures see otsustav osa. Need telefonikõned ja vestlused, mis intervjuudele eelnevad. Selgitustöö, et kuhu, kellele ja miks. Lisaks muidugi eelarvelised painutused, et kuidas ikkagi sedavõrd kvaliteetne visuaal toota, et režissöör ja kogu tiim hiljem rahul oleks. Ma usun, et seni oleme hästi hakkama saanud.
Marta: Kuulata Eesti Kaitseväe esimeste tegevväelastest naiste lugusid sellest, millise ebavõrdsusega nad pidid oma karjääri ehitades võitlema, aga veel enam - milliseid kaotusi nad on pidanud kandma oma tööd tehes. Need on inimlikud ja haprad momendid. Tänases julgeolekuolukorras olen palju mõelnud, kes on need inimesed, kes on valmis astuma eesliinile. Kuidas sa seda endale põhjendad, mis sind motiveerib? Kohtumine sarja tegelastega on andnud palju momente peegeldada ka iseennast - kuidas mina sellises olukorras käituksin? Kas mul on sedasama tugevust ja sitkust?
Daniel: Eelmisel suvel oli Levilal päris raske aeg. Jätkuvalt kestev Ukraina sõja mõju ning ebakindlus majanduses tähendas seda, et ka meie toetajatelt tuli vähem raha ning me pidime tõsiselt oma tegevust ümber mõtestama. Hakata selles olukorras uude sarja investeerima, tundus hullumeelsus. Kuid täna mõtlen tagasi ja olen õnnelik, et me julgesime siiski seda teha.
Helgeim moment?
Marian: Iga võttepäeva lõpp, kui assistent raporteerib, et pilt on purgis. Ja osalised rahul. See hetkeline kergendustunne on hea. Muidugi ka esimese pildirea nägemine ja osalejate tagasiside.
Marta: Need, kus ma tajun kui palju ägedaid inimesi meie ümber on ja et väikeses ühiskonnas on väga võimalik asju paremuse poole pöörata ka väikeste sammudega. Näiteks lugu Unicorn Squadist - lapsevanemad, kelle tütar visati robootikaringist välja, otsustasid ise luua projekti et Eesti tüdrukuid ei jäetaks tehnikaharidusest kõrvale vaid neil oleks samad võimalused seda "tuleviku-Eestit" ehitada. Või kui ma kuulan ägedaid filmitegijad, kes on oma häälele truuks jäädes meie filmitööstuse töötanud 90date hävingust tänasele maailmatasemele. Meie tegelased on eranditult inimesed, kelles on mingi sütitav jõud - see käivitab mind.
Daniel: See hetk, kui ma nägin esimest pildirida, mis tõesti töötas. Kuid üks asi on veel – väga palju helgeid momente on tulnud sellest, et paljud inimesed, keda me sellesse projekti oleme kaasa kutsunud, on kaasa tulnud, meie ideid aidanud paremaks teha, usaldanud meid. Omaette lahe moment oli ka see, et kui me sarja tootmiseks hakkasime Levilale lisaraha otsima, siis nii Eesti Filmi Instituudis kui ka näiteks LHV-s läksid inimeste silmad koheselt põlema: “ülihea idee!”. Ma olin valmis palju pikemalt selgitama, kuid ei pidanudki.
Marta, räägi, kuidas sa just sellise pildikeele ja loojutustamise loogikani jõudsid?
Marta: Pildikeel peab nende naiste lood ellu äratama, isegi siis kui sündmustest on möödas aastaid. Oleme lisaks intervjuudele läbi kaevanud arhiivimaterjale ning lavastanud kaadreid, mis aitaksid vaataja viia koos meie peategelastega sündmuste keskmesse. Tahan, et lood mõjuksid nii rütmi kui pildi poolest dünaamilise ja haaravana ning teeksid oma jutustajatele au.
Marian, räägi, kuidas me oleme suutnud tehniliselt filmimist korraldada sellise tiimiga, mis mööda maailma kogu aeg laiali on?
Marian: Meie tiim paikneb tõesti korraga nii Tallinnas, Lissabonis kui Londonis. Hea tahtmise korral on kõik võimalik. Ma arvan, et varasem koostöökogemus minu, Hetlini ja Grete vahel on tugev usalduse nurgakivi, samuti Marta ja Mattiase pühendunud töö, kelle mõlema varasemad projektid on kunstiliselt väga tugevad. Ja teadmine, et Levila ajab head asja. Ja eks me vahel ikka kohtume laivis ka.
Daniel, räägi sarja tulevikust?
Sari ilmub kõigepealt Levilas, üks kord kuus. On olemas ka eelkokkulepped vähemalt ühe suurema Eesti meediaplatvormiga, kes tahab seda oma kanalitesse samuti. Ei taha veel teise hooaja osas kõiki lubadusi välja anda, kuid kui esimene hooaeg vaatajatele meeldib, siis tuleme kindlasti ka järgmisega välja.
